Taanlanna käike poolik eitajad alles lõpetavad. Ja meid pandi mikrofon Loomingu toimetaja lauale. Tavaline loomingus tänagi on jälle koos nagu enam-vähem alati rühm kirjanikke, kes tuleb pakkuma loomingule oma uusi teoseid. Kust aga maksab täiesti rääkida juba sellepärast, et loomingul on ees olulise sündmuse tähistamine. Aastal aprillikuus saab looming 40 aastat vanaks. Looming tuleb välja, on siis kõige vanem Eesti ajakiri ja ainukene säärane ajakiri, mis on. Senisest veelgi sisukamaks ja huvitavamaks. Ja õigustab täielikult edaspidigi seda kohta eesti kultuuriloos, mis ta on 40 aasta jooksul saavutanud. Ellen Niit tuli Loomingu toimetaja juurde vististi oma hoopis värskete värssidega ja kuiva mikrofon laual. Sul on nii verivärsked, päris naljakas on suuremale kuulajaskonnale neid kuulda anda, aga kui palutakse, võib ju natuke lugeda. Pealkiri on, milleks on kirikud? Milleks on kirikud, küsib mu laps, milleks tornidega valgete ustega, kõrgete akendega päikesepilguga aknais, kas mängupaikadeks lastele? Ma ei tea, vastan model. Milleks on kirikud, küsima endalt kõrgete tornidega, piisavate võlvialustega, võlvi pealsetega, täis tolmu ja pimedust ja tuvide lendu ja orelimänguga kõrgete müüride all, milleks on kirikut küsima endalt, kas mängupaikade suurtele milleks on kirikut, küsib mullaks ja näitab ühte pae Kivilist kahe tornilist tööleri õnnistajaga Tõnismäekünkal. Milleks kirikud põliste puudega kelladele? On ka tornis? Ja kust teavad need kellad, mis aeg just on? Ja kas need kellad on päris või mängu? Ma mõtlen ja meenutan mõttes kell on päris, kõnelen nina ja seal siis seal mängivad suured, sest Nemad ei tea, et see kirik mälestussambaks on mõeldud. Aga kehv, mõõdab aega, aga kyll mõõdab tööd, muudab seina kivide raskust, mõõdab seina, kivide tugevust ja seinte püsimist, vihma ja tuule ja päikese käes. Ma mõtlen ja meenutan mõttes. Ja meelde tuleb üks jutt. Linnaga karjuste pasunad puhusid hommikul Tõnismäekünkal 100 aastat, sellest on juba julgesti täis. Onu vanamemm oli just pisike plika ja Toompeast vene turuni ulatas linn. Ja karjuste pasunad puhusid hommikul Tõnismäekünkal Karja tänavat mööda mööda Portia, väiksemad karjad tulid karjakaevule loomad ja seal just oli laev, kus praegu koolon madruste tahtlemis. Seal kellade kõlksudes kaelas kari ei vett ja läks kellade kõlksudes haljale mäele karjuse pasule peale. Aga kaugel vilkus Harku oleme siin hommikuvalges. Ja laht vaatas üles kella hääle asuna, hääleja karjuste hõigete poole, aga karjuste kannult, mu plikatirts, Laanem, varbad välkumas, Tõnismäe rohus. Korja süles pasunahääle ja kellade hääle ja järvede vilgu. Et kunagi Andrese sulle ja üks noormees oli sead, kes ammu hauas Nende ilusate hommikute mälestuseks nende udu punaste päikese, kuldsete vihma hõbedaste hommikute mälestuseks. Paluks oma noormehe kätele ja auks omas julgele silmale, ehitas tema mu noormehest vana, taotlesime kahe torniga kirikukelladega ja oreli pasulatega karja ja karjuste auks ja ka selleks onu kooris võiks käia see kleenuke plika, kel silmis on järved ja meri ja kella ja kasvuna mäng. Ja ka selleks, et leiba saaks tuleva pere jaoks varuks. Sest vähe ei maksa ju hoopis üks kiriku torni, mis siis rääkida kahest. Lapsel küsimisest küll ka sellest, et see vana emasel jooksiselt jääd, vanaisa selle täiesti ehitas. No sellega läheb veel aega vist endalgi esialgseks näitamiseks. Sina, Ralf Parve sa lugesid vist Loomingu portfellis uusi luuletusi, mis avaldamisjärge ootavad mis, mis sinu toimetuskolleegiumi liikme pilk nende kohta ütleb. No ma arvan, et loomingu 1963. aasta luule osa ei tohiks mitte tulla ebahuvitavam, kui, kui ta seda oli 1962. aastal. Ja üldse mulle tundub, et praegu meie luules nagu üldse kogu meie eesti kirjanduses praegu on siiski mingisugune tõusuperiood. Eriti pärast isikukultuse hukkamõistu ja võib-olla veelgi enam pärast partei 20 Teist kongressi on üldse kirjandus nagu saanud laiemad ja tugevamad tiivad. Kuidagi valjemalt kõlab neist vastu kaasaja. Ta vaatab meile vastu iga poeedi individuaalne Ja kuidagi juba väga kaugele selja taha on jäänud vaidlused vabavärsi või traditsionaalse värsi ümber. Mõttetud vaidlused, et üks või teine neist omaks eluõigust. Kui kasvõi läinud aasta loomingut mõtteis uuesti lapata siis leiab veelkordselt, et traditsioone. Ma arvan, et see on riimitud ja rütmistatud. Arstid. Nagu menüüd lugesime, näitame August Sanga, Kersti Merilaasi, Uno lahelt Kaljo Kangurit ei kõlanud vähemalt mõjujõuga, kui ütleme Debora Vaarandi, Jaan Krossi, Kaalepi, Mats Traadi, Paul-Eerik Rummo ja mitmete teiste vabavärsid. Nii et nii ühes kui teises värsivormis andis looming läinud aastal rohkesti häid sisukaid ja Ka uuel aastal kindlasti läheb luule sedasama tõusuteed. Seal tuleb muidugi öelda, et kogu meie eesti gaasia luule paremik on esmakordselt endale tee ellu saanud Loomingu lehekülgede kaudu ja loomulikult on see nii ka 1963. aastal. Anton Vaarandi andis mulle terve suure paki luuletusi lugemiseks ja kõigist nendest üksikasjaliselt praegu rääkima hakata. Neid oli hästi suur hulk. See läheks pikale. Aga tahaks võib-olla ainult nii, märkida mõningaid autoreid, mõningaid mõtteid ja momente. Minu arvates peaksid aastal Loomingus ilmuma kindlasti August Sanga luuletused. Lüürilise kilde on laekunud Juta Kaidlalt. Suure huviga lugesin Jaan Krossi uut poeemi. Selles poeemis kõneleb autor sellest, et igaüks peab avastama oma maailma eriti. Sellest ahelreaktsiooni purunemisest ohust, mis võib tähendada poolele inimesele igavest und. Seda ohtu ei põhjusta maailma lihtsada ilusad inimesed vaid kõige valgemad valgemaist, kõige bestumat bestumaist kõige roosama roosades. Kõige täpsemalt makstud kiriku maksudega. Kuid kogu inimsoo ajus, mis kaalub miljonit tonni ja on tekkinud juba Ma ahelreaktsioon mida miski ei suuda ohjeldada, see on inimkonna teadvuse määratukas tõusev must manner, poeedi enda ja meie kõigi määratu kiindumus elu maailma kaasaja vastu, mis peab oma arvukusega võitu saama vaimupimedusest ja üldse arutlust metsluses. Nagu möödunud aastal, nii on ka eelolevaks sõnastaks juba varuks suur hulk noorte poeetide värsse. Olen oma silma alt läbi lasknud Paul-Eerik Rummo, Mats Traadi, Aleksander Suumanni, tahate veel seppa ja teiste värsse, mis tõotavad mitmeti elavamaks ja värskemaks muuta 1963. aasta loomingu nägu. Ja tuleb ütelda, et on siiras, hea meel, et meie hor vahetus vapralt ja lootusrikkalt eelmiste põlvkondade kõrvale rühib oma kaasaja oma mina ja oma uue kunstilise sõnaga oma oma luuletuses Kristi välja. No mis me neist räägime, loodetavasti neb, veebruarinumbris ilmuvad ja igaüks võib neid lugeda siis need on ka nii viimase võib-olla kolme, nelja, isegi kuue aasta jooksul kirjutatud värsid, mis vahepeal seisma jäid. Võib-olla ilmuvad nüüd ära? Nii sa rääkisid lõpuks noorte luulest. Aga ega noorte roosagi Viimasel aastal jäi eelmisel aastal noorte fašistide väga huvitavaid novelle ja Nabellete pikemaid jutustusi. Ja küllap ehk uuel aastal tal need võimalused jätkuvalt. Meie hulgas juhtub olema üks silmapaistvamaid noorte prosaistide esindajaid Arvo Walton. Ja tal on vist toimetusele pakkuda mingi uus novellet. Kas kuulaksin seal üldiselt ära? Kindlasti? Ma proovin ta ette lugeda. Mõned aastad tagasi antimine, korter, see oli sel ajal, kui maju kaunistati rikkalikult pilastajatega kaneesidega ja raudvitstest rõdudega. Kui igal kliendil oli oma korsten ja aknad olid nii väikesed, et inimesed ei mahtunud välja kukkuma. Oli ajal, kui arhitektuuris valitses midagi barokk ja Barakesteeri vahepealset taimerit osati nii kavalalt töödelda, et see nägi välja nagu kips. Sel ajal anti meile karter ja selles oli kõik priima. Juba teisel nädalal eksinud meest enam keegi võõrasse majja, kuigi need kõik olid meie väikeses töölisasulas täpselt ühtemoodi roosaks krohvitud. Kiiresti orienteeruma õppisime tänu sellele. Ehitustöölised olid meie hoovile jätnud vedelema lubjaämbri. Hoolimata selgest käsust, mida too ämber osutas meile teetähisena tekitas ta majaelanikele palju meelehärmi. Igaüks mõistab, et selline riista. Roostetanud põhi ühte kõrvapidi kinnitatud sandwich möödus, kuid meie majja kolimisest ehitusmehed olid maja asukohad unustanud ja seda ei saa neile süüks panna, kuna see maja ei erinenud teistest isegi detailide mälestuse poolest. Aga ämber vedeles soovi teel, inimestel tuli sellest üle hüpata või ümber minna. Meie käisime oma keemiakombinaadis tööl, täitsime plaani 101 protsenti ja vahetevahel juurutasime midagi. Ja aeg läks ämbrit kolistanud keegi ehitajad olid lõpetanud seal kvartali Nende püstitamise ning süngevõitu laugud Pälistasid nüüd naaberkvartalite tänavailt tulid lumed tuisud ning ämbri kohale kerkis hang ja kojamees puhastas teed mõlemilt poolt seda. Käisime ämbri hangest mööda ning meenutasime vaikselt suve, mil ta ilutses tolmu, sel teel. Tuli kevad, lumi sulas, ainult ämber jäi. Õhtuti sosistasid värava nurgas armunud ning vahel karistus, mõni purjus maja elanik koju tulles lubjaämbri otsa ja siis kõlasid proovi teatud mänge venekeelne sõna oli, siis ütle kestahes meie majaelanike paju rahvuslusest pedest. Suve alguses hakkasime organiseerima kodukorrastuse blapäevakut, mis oli suunatud põhiliselt sama lubja Andri vastu kuid tekkis raskusi pühapäevaku läbiviimise organiseerimise komisjoniga, mis siis on määramisega ning asi jäi katki. Aga aeg läks, Kadri põhi oli auklik ning vaevalt võis ära tunda, et selle materjali seal plekk vihma ei pesnud, osa krohvitükke lahti ja me nägime, et kaup tämbrist polnud põrmugi parem kui see, mis kattis meie majade seinu. Selle aja jooksul veidi maja kaks korda üle troofimacia roosaks värvimas esimesel korral maaler novembrit ning me kõik kogunesime ärevalt akendele. Küte torkas sõdavaid jalaga sügas selga altpoolt ja pöördus minekule. Meie kaldusime kahjurõõmsalt pul pettunud. Akendelt. Olen teinud töömehed enam ämbrist väljagi. Sööda lagunes ja lagunes ning lõbuks polnud põhjast enam midagi järele jäänud. Käisime temast kaarest mööda. Randri kasvas esmakordselt meie avaras hoovis rohi imelisi taastad. Suures maailmas tehti poliitikat otstarbeliste aatomienergiat ja uusi veinimarke arenberseitsis. Talved vaheldusid, sooritada Soed talvedega ning ämbrist oli jäänud vaid. Vrakk ei organiseerinud enam midagi, sest see ämber oli saanud meile kuidagi. Vähem ritta ja rõõmsa laulu tütite tema enda. Ja ei kujutanud enam ettegi. Ainuke asi, et võib-olla uus põlvkond muudab meie maja korda võib-olla lapsed, kes sünnivad juba selles majas lohistavad kord ämbri, teadmata kuhu muidugi kaapsi soovist rohututt, kõik hakkavad käima otse. Arv autom on alles noor aastatelt, kui Loomingu kaastöölisest. Loominguga kogu loomingu elu ja kes tal kaasas käinud. Nimelt tema avaldas oma esimesed tööd juba loomingu esimesest aastakäigust 40 aasta eest. Jutt on nii krustenist