Eesti omariikluse ja iseseisvuse taastamine nõuab järjest rohkem põhjalikku tööd. Praegu on korduvalt laiutatud käsi, et ei ole kuskilt õppida, väga palju tuleb teha niisugust, mida pole varem tehtud. Mina soovitaksin sel puhul õppida eesti klassikast tsiteerida neid lauseid, mis peavad igal ajal paika ja meil on sellist tsiteerimisväärset klassikat imeliselt palju. Me kasutame seda tarkust, mis seal on kahetsusväärselt harva ära. Ja üks niisuguseid praegu kahjuks vähetsepteeritavaid autorid on ka Lydia Koidula Eesti esimene daam. Ja väga suur luuletaja. See, et tegemist on esimese daamiga. Seda ma ei räägi moe pärast, sest praegu on ju feminismi suur mood ka meile jõudnud seal tõepoolest niimoodi Koidula eelkäijaid naiste hulgast me oleme harjunud nägema maalidel või graafilistel lehtedel mõnedel harvadel, varasematel ülesvõtetel, aga need on naised ilma erilise elu loota ilma sotsiaalse seisuseta. Ja ilma ma ütleksin, välise väärikuseta. Koidula on see, kes rõhutab enda kui naise õigust, käitub sellele vastavalt ka kõige isiklikumates asjades. Ka saadud abielu Koidula abielludes teeb nii, nagu ta ise õigeks peab. Ja see on loomulik. Aga see on sugugi loomulik tolle aja aspektist ja see, et Koidula niimoodi käitus, nagu ta tahtis. See näitabki just, et tegemist on esimese daami ka mitte sellega, kes teeb nõnda, nagu teised tahavad, vaid sellega, kes teeb nõnda, nagu ta ise tahab. Sellepärast ma tahakski piirduda üksnes sellega, kui soovitada üht või teist Koidula luuletust või ilusat värssi. Et ma tahaksin ka, et Koidula või tema 150. sünniaastapäeva eel mõeldes tuletatakse meelde, jälgitakse ka seda, mismoodi ta inimesena toimis. Sest see, millest ma äsja rääkisin, tema abiellumine ja käituvad naisena seal ainult üks asi, üks tegu paljude muude hulgas, mis ta ette võttis. Aga Koidula on tõesti väga palju praegu tsiteerimisväärset ja sellist, mis võiks panna mõtlema. Seejuures igalühel on kindlasti oma Koidula ja oma Koidula Ilus luuletus või isegi mitu need värsid, mille järgi iga inimene ise tunneb, kuidas on suur luuletaja just talle lähedane minu Koidula, seal ennekõike tema luuletusest sind surmani alguse saanud. Ka legend või müüt. See on luuletus, mida õieti paljud tunnevad lauluna mitte lugemiseks, vaid kuulamiseks. Aga selles luuletuses on mõned märksõnad, mis On tõesti aktuaalsed ja mitte ainult Koidula või praeguse aja jaoks vaid kogu meie ajaloo jaoks üldse. Kelle poole ta siis selles lootus pöördub? Mu eesti Vainud jõed ja minu emakeel, teid kõrgeks kiita tahan. Ma surmatunnil veel. Koidula suri väga noore inimesena. Ja tema viimased eluaastad olid kannatusrohked. Aga siin ei ole oluline ehk mitte see, millal Koidula reaalselt. Meie hulgast meie eelkäijate hulgast lahkus, vaid see, et tema oma noorpõlve luuletuses rõhutab truudust maale ja keelele kuni elu kestab. See ei ole mitte ühekordne vanne või pühendumus, vaid see on igavene, nii nagu luuletaja emissioon, seda eeldabki. Kas me saaksime näiteks praegu igaüks ise kaasaegses ühiskonnas samade sõnadega enda kohta öelda, nagu koidule seda ütleb? Ja minu emakeel teid kõrgeks kiita tahan? Koidula oli ilusa ja kõlava eesti keele omandamisega väga suuri probleeme, sest aeg meil, tema elas ja töötas, oli ühtlasi ka näiteks vanalt kirjaviisilt uude, ülemine kogu aeg ja Koidula looming on kirja pandud suuresti just selle üleminekuaja vältel. Aga see, mida ta tahab see on ilus ja kõlav emakeel. Ja kui neid luuletusi üle lugeda, siis see kõla tuleb sealt ka tõesti välja. Ei ole mitte kogemata leitud õnn, see ilus keel, vaid seal pühendumise vili. Aga see ei ole sugugi ainus niisugune. Värsmis tasub ülelugemist. Ühes teises väga tuntud luuletuses. Ütleb Koidula, järgmised sõnad, las laimab võõra kadedus, seda võõrast, kes laimab seda võõrastav meie endi keskel väga palju, kahetsusväärselt palju. Ja me võib-olla ei saagi iga päev aru, kui suur see kadedus võib-olla just, mis on kõige sagedasem, et see kadedus pärineb meie keskel, oleksid siis oleks tõesti võõras kuskilt mujalt siis ehk me saaksime aru, et piir läheb meie ja võõraste vahelt. Aga piir, kadeduse puhul võib minna ka meie seest. Ja siin on Koidula väga ülev, liiatigi kui ta seda kadedus ka ise oli tundnud. Las laimab. Aga see, mille poole püüeldakse, see elab siiski südames edasi. Muidugi võib öelda, et Koidula all romantik niisuguste mõtetega aga tähtis on, et see on ilus mõte. See ilumisei tolmu ei kulu. Ja tegelikult see ilu, mida me väga vajame, selle päästet, kui seda ilu ei ole, millest me siis rõõmu tunneksime. Kui nüüd mõelda, et Koidula luulet võib kuulata aasta lõpuni jõuludeni, mil see Koidula tähtpäev kätte jõuab terve reasaadete vältel, siis need saated toovad selle ilu tema ajalooliselt ehedamal kujul meile ja mitte ainult et sunnivad mõtlema, et ma arvan, et seda elu annab ka praegu väga palju ära kasutada. Sellepärast et meil on tegemist januga ilu järgi ja Koidula rahuldab seda janu. Sind surmani küll tahan kalliks pidada mu õitsev Eesti rada, Mu lehkav isamaa mu eesti Vainud jõed ja minu emakeel Teid kõrgeks kiita tahan mas surmatunnil veel. Kuis maa nii, Hellast kannad sulapsi käte peal. Neil, annad leiba, katet ja viimast aset v? Tõest armsam on mul, hinga su põues maarjamaa kui võõral piiril õnnes ja aus elada. Kui see on su pojad, vagad, nii vaprad tugevad su tütred nagu lilled, nad õitsvad, nägusad. Ja sinu tuul ja päike sind õitsel hoiavad ja kõrge kotka tiivad, kuis Hellast katavad. Ja tihti siiski leian su silmis pisarad. Mu Eestimaa, oh looda ka, ajad muutuvad. Meil tulevased tunnid veel toovad kinnitust. Käi kindlalt, pea kõrges. Aeg annab arutust.