Selle sügise vahelugemise ajad kasutame kõik selleks, et kuulata Liivia Koidula loomingut ja rääkida Lydia Koidulast, kelle sünnist jõuluajal möödub 150 aastat. Ja täna on meil kavas kimbuke armastusluulet mis on loodud kõik Koidula esimesel varasemal loominguperioodil, tema noorepõlve luuletused, neid on tulnud lugema noor näitlejatar Katariina Lauk. Kas teil on ka oma Koidula? Missugune on teie suhe üldse selle meie vana klassikuga? Minu meelest on ta mu luuletused väga õrnad ja väga hingeminevad ja. Mis just võlubki? On see lihtsus ja mingi äratundmine. Kui neid luuletusi lugeda, siis jõuab see ilusasti kohale. Mulle väga meeldivad Lydia Koidula luuletused. Need ei ole nii, et vana, tolmunud ainult koolist saadik teada, et tema tähtis luuletaja suruleta jõuab, hingeni ka jõuab küll ja sellepärast vist jõuabki, et mida vanem, seda arhailisem ja seda suuremad on olnud, need väärtused. Noor pehme õhk mul kõrvu kostis. Oh tule, laps, kui seista, sündis sulle nukral meelel luku all. Noor kevade ju jälle tulnud hulk köisi sulle kaasa toonud Talleggi vast õhinal. Ja kuhu nööden pean peitma. Noor kevade mul õie vihma täis, kätel pähe kallanud. Ehk veel nii palju õnne, näeksin, nii palju õisi näha saaksin. Kes oleks seda uskunud? Mu rinnus kellake hüüab. Kui kangest hüüab, seal see kellaki on mu süda, ta helin, armuhääl. Kaunis õitsev neiusay Kell helistab. Oh vaata ette, ta muidu veel valust lõhkendab. Süda ei saa kaugelt pea tõsist õnne otsima. Vagusi, kuid looda usuarmastaja, kannata võiksid sa maailma otse tuule tiivul lennata. Süda, sinu soovimised ikka tuleks ühes ka ema ilmal rahu anda, pole petlikkonda õnn mis ta eile Õnneks kiitis. Tuulemäng see homme on. Sest mu süda ära kaugel tõsisten otsisa vagusi, kuid looda usu, armasta ja kannata. Ma olen unes, võitlen nii raske näoga. Mul kõrge lillepõõsas lõi aias õitsema aed, surnud nöörist seisis haud lillepeenra eest. Ja õied langesid maha kõik halja oksadest. Korjasin neid kokku, kuldkannu panin neid. See kukkus käest, tükid mu ümber, mahaleid. Seest Helm, Allik, jooksismis, helepunane. Mis unenägu ütleb? Kas surnd, mu armuke? Ta vaatas minu otsa. Silm palus ütleja. Mu süda kangelt tuksus ei lausunud sõnama. Siis karedastivaatsinda otsa, kindlasti. Ta läks, ei pöördunud ümber. Jäin üksi tagasi. Miks päikseläige kadunud nii ühekorraga kus lilled, lehed, jäänud kõikuma iluga kohta, sa? Ma ei näe neid Salanutu eest, mis punapalgeilt ajase rahu südamest. Olles tihti tunnen üht nime tungivat mul suhu pisarat pikalt, mul silmist langevat. Nälg tulelt kordmis tuli seest võttis õõnestada. Vaidsida. Ise tahtsid nüüd vaikselt kannatada. Küll eile peig mu ümber hakkas kui ennegi, suud andis, ta. Siiski Argselt süda peksab, nutt püüab silma veereda. Miks ta nii tihti maha vaatas? Miks tuimaks jäitel silm ja keel. Kuid ühte ikka jälle küsis, kas armastad mind, Tiiu, veel? Kuis madal virgalt vastu jooksin, kuisteretasin armuga, kui Ehala eile maja poole nii pikkamisi tuli, ta ei pärinud ta kui muidu, enne mis head ehk paha päev mulland. Ta kortsus kulmudega kaebas. Nii väga teedend väsitanud. Tal kena lauluviisi laulsin, mis enne ta nii armastas. Muidu arm tal silmist leekis, kui tänades mind kuulatas. Emite ühte armusõna mulle eile tänuks leiduta. Kas enne selgem mitte, polnud su hääl? Jah, seda küsis ta. Mul akna ääres väikses potis hulk nupus, lilli seisavad. Neid unes nägin ära närtsvat, kõik õied maha langevat. Ma tean küll, üks unenägu on paljas, varivahti bet. Siiski. Ikka jälle tuleb mul meelde vaene lillepott. Ja varakult tõi koju, tõttas tee olla kauge pime öö. Ainuüksi nuttes kaeban ja mure koormab südame. Oh oleks õhtu käes, oh veere veel rutem, rutem. Päikene. Jah, kas ta tuleb siis? Oh jumal. Ta viimast korda ehk tuligi. Ma seisan kasepuu varjul kui üksik leheke ta Ladavalt närtsides langeb. Ja õues on kevade. Miks süda nii valjult tuksud? Vait, vait, ära värise. Leinalaulu sul laulavad. Ja õues on kevad. Ja kui sul armi iialgi vee leidsin südames siis räägid nagu päikesest, üks vaene pime mees. Kui armastus sind pühitsenud siis alles aru saad, mis laulud, kaste, normi ja lill sul täiest ütlevad. Tihti üksainus pehme öö lööb õitsele armuõit. Sest oota, oota vaikselt, sul ka tõuseb õnne koit.