Koidula pildi ees. Sind Ehin sünnipäeval luuletaja sai eesti naiste pale, ose päike ja luuletuste lõbusus ja läike mis hiilgab hellalt üle meie aja. Eestimaa sa väike Ehk sind küll ähvardanud? Mu hinge armsam Aade Su silmis tungib vaevaline tõde. Ja ometi nii armas mahevaade. Kus tuttav? Kus nii kallis, mul su palge Ehkele näinud sind iial õnnis õde. Subpildist paistab Baleyouse valge. Kui ma alles noorel eal mööda metsi suisa peal lilli käisin otsimas emul olnud iial mahti lasta oma silmavahti enne käia vaatamas, kas neil kauneid roosikestel Okasi ka kasvas vartel. Hiljem mõni silmapilk tunnistas vaste veretilk kriimustatud sõrmeviga. Mälestuse armiga, jooksin koju rõõmuga. Andku taevas, et mul iga kauni roosikese okasverd ja armukannaksin mokas mis ka ükskord, kui maailm leigeks läinud, mul süda külm, võiksin mõlemate vilu mälestustest soendada uuesti meelde tuletada endist kevadise ilu kus kõik lilled Õilme narmas õhkasivad. Armas armas. Sa rahva meelis heljud kauni müüdina kui priiuse koidukullad tikitlit. Ent võlub mind mu õde vaimus. Liidia Su olemise traagiline tipp. Kui püüab pilk mu hinge silu ette must mööda läheb Eesti Shanud hark. Kuid liigutavalt astub minu ette sus üksik naine, igatsev ja arg. Ma ei näe sind Jansenite suures toas kus istunud lauluisa Jakobson ja Hurt. Vaid kambris öises, kus on tuleroaks saanud üksik hing. Ja õnne ootusmurd. Munakese näeks seda, mis on näha. Pleeps ikka marmorkujudel lähe. Ei vajutanud sul keegi pärga pähe, kui niiskel padja alla masel raske pähe. Su igatsused olid hiiglasuured. Ent milles elasid, ei olnudki maailm. Nii musta mulda igatsevad juured, kui ajab juuri seinal maalit lill. Ja unes kõndimine vastu eha algab su suurest elust. Kadunud on suur tool. Su tulevik su minevikus algab. Kroonlinna kasarm on su elu kroon. Veel ilule on põlenud küünlavaha sind lahti argipäevastanud, vait, tige surm. Küll tahtsid, et sind Eestis maetakse, ma end veelgi võõrsil, puhkab urn. Sul elus õrnu sõnu kingite vähe nii vähe ei hellita, et on sinu käharpäev? On eestinantsus, ainult mis on näha? On rahvas ainult marmoril. Las rahva meeles heljud kauni müüdina lasteisi kütab sinu hümn, paatos, mull nõnda kallis õde vaimusse Liidia Su inimlikult traagiline saatus. Kroonlinnas. Jo kuldab Eha kahurite suid ja väsib, päike istub mere sülle. Kas telli müüril seisab üksik daam ja väsimatult edelasse vaatab. Võtab kaugelt ta fregati ehk mis Andrease lipu on näha, viinud palmisaartele allindias või ookeanias ümberilma sõitjat, kaptenit. Kas puhkama korallimerre jäida oodatu. Kuid hullumeelne ootus hinges püsib? Ei 100 korda ligemal on see, mis praegu läbi pisarate kerkib ta silme ette. Üled, usaste, hurtsiphakate, sõjalaevade, mis valvavad impeeriumi akent ja üle ainsa merelahe lehvib ta mõtte haljastesse kaskedesse seal kuskil. Ja aiaäärset rohtunud tänavat. Ta enam tasa kõlatult ta huulil Habiseb. On aasta 100 veerenud, kui päevad. Nüüd jälle igatsused, aja kaalul, vaevad Kuiaal. Millist sinu hellus luuleksai? Sa noore südame tõid kodualtarile, mil kõikjal kostis vaimu surma vale. Su arm, kui koidu õhe Loitma lõi kuist tulisena, süttis armuime et pühaduseks tegi kodu nime. Sest südamest sai loide loomaja. See ülendanud aia karme pihke toontuimunud meeltel helgeid valgus, vihke olnd pilkasuse vetel hõõgaja. Jäänud ilme endiseks, Me rannikut pessaartes veel ikka paeseid kaldaid peksab, jahe uhk on kirjaneitsi surmast saadik elu kõrgeis kaardes käinud üles-alla mõne aasta puhkolnud, kosutav ja sulnis südamele ning tuge saatnud maises otsimises. Me leidnud ennast võimsest Rotsimises sess vastu astunud ajalöökidele. Kord rahvas üles, tõusis elu kevadele kui see, kes menetanud põrguhaua. Ta lõhkus käte ümbert vangi raua ja astus tõotatud radadele. Kuid täna jälle õhkkond sumbunud, raske ja viirastumas kummitusi, morne. Nii vähel Loitmas helgeid tuletorne ning aja meelone mõõdet terrasesse vaske. Su kutsugu luule, nagu tõrvikute kuma tõi helk, ehkki üle rahva õnnetuma, kes jagas sinu sina tema saatust. Kuid täna seisame, rabeleme raius. Kas olematuks armusoojus hajus? Kas märgid taeva lennustavad Isamatust? Kui valgusesse vaatab selginud pilk? Me ümber avarduvad õilsamade maailmad siis unustame häbis maha löödud silmad. Jälle pikas vereriides astub Isamaa jälle verelilled, tõusevad ta pinnast. Aga kas veel laule tärkab sinna, kuhu langevad ta pisarad? Siis meel ja mõte murestroidumas, tulen sinu juurde läbi kauge aja uue päeva ülev kuulutaja, kallis tähesilmne koidule. Rõuges linnas süda ala igatsusest põeb, kuni kulunud kalmu üle kõrgub luule. Surmalukk kui pandud vaevas suule. Hõiskama jääb ööbik, Emajõe laulab maast, sest õnnetust, sest kare kaljusest rahvast mureneb veel, sest kangekaelsust uhkest rannikust, mis imekaunilt puhkeb vastutuuli kargeks haljuseks. Kuis siis ainsaks armuks paisub hinge loit Isamaa Su kõrval kõik need rasked tunnid seista, ustav ohvri valmis, kuni üle ilma lendab. Koidula nägemus üllas Me varasel koidikul. Su laulud, mis südamest tulnud, on südamel läinud, on mul kord võõrsilt tagasi jõudes maamullale, andsid suud. Kuid nüüd sinu endises aias on põlenud põlised puud. Liigi vihased keeristuuled meid kodumaalt maapakku tõid. Nii Kroonlinna talvised uisud kortsinugi aastaid sõid. Käi kiriküüt, toomemäeveerul, kevadõhtune õitsi, lind, kaugusest Emajõe ööbik. Me kuulene, kuuleme sind. Näe, sirelite Ruskeid, Darryu on üle aia rippumas, hing nägu lendu tõuseks, rinnust oleks laulma kippumas. Keskpühapäev pehmed sära. Ma rõõmsalt käin ja mõtlen, sest et Koidula Ki linnast tulles võis tõusta tiigi treppidest. Noor kevade tal õie vihma kord siin on pähe kallanud. Ta jalg on sedasama pinda nii palju kordi tallanud ta sama värsket kevadõhku täis rõõmul, samuti on joonud seesama igatsus, mis teda on mindki siia linna toonud. Ja äkki on, kui oleks kohanud mad teda Tiigi tänaval. Kui liiguks veelgi vana saias ta kaunis kuju puude all.