Kultuuritoimetus kutsub teid nüüd kuulama Ellen Niidu mõtteid, Lydia Koidula 150. sünniaastapäeval. Koidula tundub, et ei olekski vaja rohkemat lisada. Kõik on iseenesestki teada ja mõistetav. Sümbolid ei vaja ju seletusi. Kõik on selge pea kõigile eestlastele vist isegi neile, kes on temaga kokku puutunud duumas vaid sedavõrd, et libistavad vahel hooletu kõrvalpilgu kroone dollarites või dollareid kroonideks, vahetades üle sinistele realistel kummava kauni tumedas juuste, pärjast, naise näo. Kes mäletab eelmistel kümnelistel samuti siinistel, enne viimast sõda püüdis ka pilku üks kaunis naine rahvarõivais kõrge tänuline noorik, viljavihk kaenlas, võib-olla rahvalaulik, igatahes samuti üks kild eesti identiteedist. Koidula kohta ei oleks õige öelda kild kild identiteedist, than rohkemat, midagi kõike haaravamat kuulumas, meie kujuteldava iseolemise mõtet ja veel enam tunde toestiku nagu emapuulaeva nagu kandekaar, pühamu, võlvistiku, luuletaja, kes on kõrgeks kiitnud ühe madalukesema. Ma nüüd juba seitsme põlvkonna teadvuses on selle maa ja tema rahva tunnus osa. Koidula sõna tunde kaar, mille üks ots on toetamas Vana-Vändra maile ja viskumas sealsest aiaäärsest tänavast kõikide kasteheinast anumate läbi kõikide kunagiste külalaste südamete Se tunde. Kaar puudutab oma nostalgilise lihtsusega enamikku meistki. Kuigi ajad on tulnud ja maa ning mere peal peal silm mõnda seletanud. Selle tundekaare, teine langeb ots toetub sinna hallile kasarmusaarele, pool tundmatusse, pool teadmatusse, ahistavasse eemal olemisse ja sellega kõigi eemal olnute ja eemalolijate hinge. Kõigi sundseisus, kaugel viibijate valusse laagrites ja paguluses, asumisele ja sunnitöödel või lihtsalt võõrsil elu, paratamatuse või iseenda tahtel nagu lüüdja Emilie Florientiine Mihkelson. Lydia Koidula luuletunde kaare alt vaatavad meile vastu nagu tohutult laululavalt ning 21 üldlaulupeo 1000 seal kinnitusel Eestimaa pojad, kelle kulmud kumavad tööst, kellel südameid rindadest soojad selginud sihid silmade ees tunduks praegu liialt ilustatud kujutusena. Ometi kinnitab see meeli ikka veel leidub nende Isamaa poegadega samastuda soovijaid. Pea igaüks meist on Koidula ka seoses elanud läbi mitmeid ülevaid hetki, ükskõik missugusel koduma vale karmil ajal üks kõikas kuni leiu või Ernesaksa viisi toetusel tunnistades Mu isamaa on minu arm, ei teda, jäta maa. Ja nii iseenesestmõistetavalt moel on astunud Koidula sõnad asendama ta isa Janseni aine jälle erinevate võimude poolt keelatud kinnitust. Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, kui armas oledki sa. Paar pudet Eesti loodusest paar aredat kodust, maastikupilti Koidula luulest, toetab igiomaselt ja igaüht puudutavalt ta isamaalaulude ülevust teeb neid reaalsemaks, põimib pateetikasse nähtavust ladvast langevate lehtedega, tuttavlikku kõleda tuulega üle sügiseste kesamaade kõrgete hirmust aetud pilvedega väsinud äikesega Eesti sügise hapra nukusega Aia ääres kiikuvate toomingate ladvus kiikuva kevade rõõmuga. Aegu nuhkinud ja häilinud Koidula luule üldmuljet või õigem oleks ehk öelda, et süda on teinud rahva sotsiaalpsühholoogilised vajadused. Nii on eesti rahvast saanud omamoodi oma balevusliku lauliku kaasautor. Veel 1988. aasta laulva revolutsiooni aegu ja tänagi on. Mul on põhjust korrata ja kinnitada, mitte meie oma tasu ärgu sõlmikumeid nüüd Isamaa, kuid sinu kasu olgu meie elu püüd ise ehk selles aeg-ajalt kaheldes ning seda teha oma oma tahte kinnituseks Koidula sõnade kordamiseks põhjust leides. Koidulauliku koondpilti eesti rahva teadvuses kuulub kindlasti imetletud ja armastatud luuletaja kaunis pale kõigile kooliraamatuist ja kirjanduslugudest tuttav põlvest põlve. Ja päris kindlasti tosinkond tuntumat luuletust. Väike väike osa Koidula luuletuste koguhulgast. Teadaolevalt on neid alles jäänud 311. Suurem osa neist on tuttavad tõesti ainult kirjandus või luuleloolastele kuigi selles pärandis on palju üksikuid ehmatavalt eredaid ridu. Mõningaid üllatavaid imepäraseid, riime, uhked sõnad, loomet, aga tervikuna on see ometi vaid poeetiline maak. Äärmiselt huvitav uurijale vähem huvipakkuv lugejale. Kuid kõik nad toetavad siiski lummalist üldmuljet Koidulast kui suurest luuletajast. Küllap on Koidula paljude luuletuste Sürje, mis soodustanud ka see ohutusluuletused, ilmusid alles ligi 40 aastat peale ta surma Jaan Bergmanni toimetusel. Siis oli nende luuletuste kirjanduslik taust äratundmatuseni muutunud tihenenud ja sümbolkuju Koidulast oli rahva meeldis juba õieti valmis. Kuidas koondusid, kuidas kohtusid, kuidas põrkusid ja põimusid erinevad geenid kolm põlve möldrid ja kõrtsmik ja kangur ja juustumeister ja nende tatsakad noorikud andsid äkki tulemiks hoopis vaimutöömehe, köstri ja koolmeistri ning koguni ajakirjaniku ja kirjastaja ja ühiskonnategelase rahvamehe Johann Voldemar Janseni. Nii et tolle lapsi ja liiati veel tütarlaps võis ennast lugeda juba teise põlve vaimutöö tegijaks. Kas sul keele küll rahva kokkusaamiskohtades nagu veski ja kõrts koolituba, tõesti sedavõrd tihendatum ja viljastuva, et sellelt pinnalt võiks nagu iseenesest sündida uus keeletasand siis seda ju Koidula luuletuste keel? Kahtlemata on. Koidula luule sünd näiliselt tühja kohta oli nagu lapse maimu kõnelema hakkamine uskumatu ja imetaoline ning ometi loogiliselt ootuspärane. Kuid Koidula ei ole ainult luuletaja. Temas on kuus hulk erinevaid inimesi, tervet tüüpide galerii, kelle hulgast hetke vajadust ja maitset mööda valides on kujundatud kord heitlik inimene, kord suur aate sümbol. Isa Janseni käealune ajalehe töös ja esimene eesti nais ajakirjanik Pärnu saksa kõrgema tütarlastekooli kasvandik ja samal ajal esimesi eesti naisharitlasi, kes teeb kodukooli õpetaja suure eksami Tartu ülikooli juures. Rahvusliku tõusu kõrgaja tulipunktiks kujunes koduvanem tütar, ühtaegu oma koduperekäsualune ja käsutaja. Esimene teadaolev eesti sinisukk vaimurikas pilkupüüdev traditsiooni vaba emantsipeerunud naine, mõne meelest boheemlane, mõne meelest liigagi töö ori. Proosakirjanik, eestid, teatri looja, näitekirjanik, meie kirjandusloos õieti tänini ainulaadseks jäänud epistulaar, kirjanik, oma aja silmapaistvamaid tõlkijaid, ühiskondlik mõtleja, esimene eesti naine, kolme silla sajandi pikkusel ehitustööl. Abielunaine ja ema, kes oma emantsipeerumise kord liialt serveerides, kord murdaja salata püüdes murdub ka ise. Närviline, kapriisne, hellitatud, arstiproua, kannatav, haige, surija, õnnetu või õnnelik kodu mulda ümber maetu oma mehe kõrvalt oma väikese surnud poja juurest ära viidu valesse paika, sest mitte Tartusse, vaid Tallinna maamulda pandu. Ikka jälle suureaati, mängukann ja sümbol. Koidula haud metsakalmistul toob kõike käegakatsutavas lähedusse. Lahusolu traagika, sümbolit kujundav tähendus on häiritud. Mingi eetiline kõla tumestab hardust. Kaks suurt lahusolekut riivavad teineteist ja kuskilt vaataks nagu Edward Mihkelsoni etteheitev pilk. Küllap on see sellest, et kõik on nii lõpmata lähedal. Meie õhkõhuke kultuurikiht kasvatab sümbolkujusid, mis on veel ajas lausa füüsiliselt riivatavad. Metsakalmistul Koidula haua juures seistes tulevad silme ette väikesed tütred üldtuntud pildilt heitlik ja anna 10 ja kaheksa aastat vanad, kui ema suri. Hilisemad sõltmanni ERA pansioni kasvandikud Peterburist ja Koidula kõrgetasemelised lastelaulud, neile kahele kirjutatud ning vanem neist tütardest suri Leningradis blokaadi aastal 1941. Õnneks ega näinud ema ümbermatmist. Teine aga kaugel Itaalias Firenzes, kuhu ta läks tagasi Eestist märtsis 1944. Peale kümneaastast siin elu. Ja suri ta ju alles aastal 1965. Jõuluõhtul, 27. detsembril. Meenub ka foto, mis kujutab Anna Mihkelsoni Pärnus oma ema ausamba juures seismas. Suu luider, naine juba tublis keske eas. Kuidas võis tema meeles sulanduda sümbolkuju ja mälestus oleks ta tundnud oma ema haua juures seistes kas süütunnet või valu või uhkust. Meie tunneme seal seda kõike. Aga selle kõrval peamiselt ülendatust ja tänu. Rääkis Ellen Niit. Kuuldud mõtteid võite lugeda ajakirja keel ja kirjandus jõulunumbrist. Meie järgmine Koidula saade on kell 13. Nii aiaäärne Navas kui haarava aasa oli see kus kasteheinas põlvini me lapsed jooksime.