Me oleme suhteliselt noor kultuurirahvas ja meie keel areneb ja täieneb ja muutub pidevalt. Seepärast võime omas ajas seistes pidada Koidula keelt vananenuks ja isegi ta kõige populaarsem luuletuses Mu isamaa on minu arm, leiame lina krimpsutamist näiteks selle värsi juures, mis kõneleb lehkavast Isamaast. Ometi või keegi meist aimata, mida arvatakse 100 aasta pärast nende sõnade ja kujundite kohta mida meie praegu kirjanduslikku vormi valame. Koidula on Eesti esimene naisgeenius nii ajas kui tähenduse poolest. Ehkki tema keelel pole seda lummavat meelelisust, nagu oli hiljem Marie Underilt seda säravat, kust, mis kuulus jällegi hiljem Betti Alver yle. Koidula oli ja on mõlema toitja ja julgustaja. Ta on luuletaja ajast, mil õieti luuletajaid polnud. Vähemalt elukutsena mitte. Õieti on eestlase suhtumine Lydia Koidulast sarnane suhtumisega oma sugupuusse. Lapsepõlves peetakse teda omaks, mõistetakse targutamata järele mõtlemata põlves, suhtutesse suhtutakse temasse nagu oma sugupuust segi veidi üleolevalt. See on aeg, millal tuntakse ennast elu, taime uhke õiena ja kõik selle taime teised OEM ilmas elanud osad tunduvad vanamoodsate, kanooniliste ja kammitsevatena. Keskeas hakatakse tavaliselt huvi tundma oma juurte vastu siis teatakse juba kõrghetkede pealiskaudsust ja õpitakse tõelist näilisest eristama. Siis ei solva enam teadmine, et on olnud teisigi sinud taolisi nii välimuse kui vaimu poolest. Ei pane muigama teadminet. Kui palju püüdlusi, tahtmisi ja unistusi on voolanud liiva saanud mullaks ühes unistajate püüdlejate ja oskajatega, ilma, et sellest keegi midagi teaks. Oled minagi keskkooliplika pidanud primitiivseks apostroofiliste sull mull riimidega värsse liiga pateetiliseks arvanud stroofi, milles isamaal on peaaegu et meelelise peigmehe kuju mis ometigi ei seganud mul pisaraid tagasi, hoides laulupidude lõppedes püsti seistes laulmast Mu isamaa on minu arm. Armastus, surm, Isamaa kõik need mõisted võivad tunduda tühjade sõnakõlksude na seni, kuni pole tunda saadud nende tähendust. Õieti olemegi kõik ühisest sugupuust koidule, aga meil kõigil on ühine Isamaa. Enne surma isamaale. Nagu Koidula soovis, tähendas selle andeka erandliku ja seetõttu mingil määral ikkagi üksildase naise meelest seal kauges kroonlinnas enne surma endiseks saada tugevaks, terveks ja aateliseks tagasi ärkamisajaidülli. Vaata, ta polnud midagi võita, aga kõik. Tegelikult võitis vist AT inimene ka siis ainult mälestus ärkamisajahetkest aatilisesti tüllist. Ka Koidula ise jäi Eesti rahva jaoks ärkamis ajaid ülliks mälestuseks tõusulainest ühtaegu pühakuks, paganax mässajaks, kelle luuletusi Koidula leselga pärast patissi surma ei õnnestunud. Eestis vene tsaaririigi osas avaldada Koidula abiellumist saksastunud lätlase Mihkelsoniga ja Kroonlinna siirdumist pidasid reetmiseks nii mõnedki, kellest Eesti ajalukku on ehk ainult pool nime jäänud. Luuletaja peigmeheks oleks pidanud nende meelest jääma Isamaa. Justkui võiksime oma suurkujusid takka, Erkki näpu otsa võtta ja paari panna nagu nukke. Koidula sobinuks Jakobsonile Kreutzwald, no ütleme, kasvõi suupurgile ja justkui olnuks Koidulast luuletaja tapnud ta mees ja laste isa, kes Kroonlinnas oma haiget abikaasat kaua põetas. Pärast ta surmatütreid Hedvidi ja annat koolitas ka abiellunud uuesti surmani. Muinasjuttude kurjad kuningad annavad vahel selliseid käske, tooge kas elusalt või surnult. Lydia Koidula toodi kodumaale tagasi surnult jõuga. Justkui poleks ta siia jäänud nii vaimus kui aadetes. Minu jaoks oli luuletaja põrmu toomine Tallinna ta välja kangutamine oma perekonna matmispaigast, olgugi see Kroonlinnas suur barbaarsus. Elo Tuglas annab oma mälestustes edasi Smuuli muljeid Koidula kojutoomise retkelt. Nad hakanud ristikohalt kaevama, kuid hiljem selgunud, et see oli Koidula haualt Mihkelsoni hauale nihutatud. Nii jõudnud õhtu kätte ja nemad viimaks kirstu nii avatud kirst, mis oli üle löödud mustas ametiga tõstetud kondid üles, kuid kolm arsti, kes juures olid, tunnistasid need mehele kuuluvaiks pandud siis need luud tagasi hakatud uuesti kaevama. Siis leitud väikese lapse kirst. Ja lõpuks selle kõrvalt Koidula oma Koidula olnud juuksed peas, aga õrnemad luud juba kõdunenud, samuti riided lapsekirst asetatud tagasi hauda, Koidula põrm aga uude kirstu ja rongkäik laevale algas sõdurite saatel. Väikeses kirstus oli ilmselt Koidula esiklaps. Kaevastasina difteeriasse surnud Hansu põrm. Üks kurblik küsimus, mis mu mõtetes Koidulale mõeldes kummitab suurimate ärkamisaja tegelaste lapsed eesti rahvale kaduma. Kreutzwaldi tütar oli sedavõrd saksastunud, et rändas Hitleri kutsel Saksamaale. Jakobsoni järeltulijad ei osanud eesti keelt. Koidula tütardest pole kuigi palju teada. Kas kulus nende vanemate energia kaugusesse kiirgamiseks jättes lähema ümbruse külmuma kaks. Või tabas lapsi oma vanemate elutöö saatust Isamaal jälgides. Pettumus, mis saab meie uue ärkamisaja mälestustest? Loeksin ette Koidula kroonlinnas kirjutatud luuletuse igatsus. Oh kevade tule ja toominud, elusin, külmab ja uhke maailm. Tarretanud tiivaga väriseb, soolinud, tarretanud laulutal sumine, silm. Yks sepp, ma otsisin võõralt ilu, võõralt varju, tuge ja nõu. Marudeks kasvanud kodune vilu imeb mul tunnetest nooruse jõu. Iga mul pilveke sinises taevas kõneleb koduma päikeseteed. Kus aga laineke rajakest kaevas, kuulen ma Kohavat eestimaaveed. Vaata kui loodus leinates õhkab temaga märtsini isegi peaigatsus õitseb, viletsus lehkab lootuse lille ma kuskil ei tea. Tule siis kevade, tule ja too mind kus minu armastus idanes annas aset mul eestimaa soopind eluilmu südames.