Igale eestlasele on oma koidule minut koidule kujutlusse kuulub kõigepealt üks luuletus koos viisiga. Seda laulis ema meile ühel pikal suvepäeval. Võib-olla liiga varasügis ei mäleta, see oli lapsepõlvekodus. Elva Peedul 1946. aastal olin viieaastane ja ema jutustused Koidulast olid arvatavasti rohkem määratud mu vanemale õele. Küllap olid nad ajendatud sündmusest, et Koidula põrm kroonlinnast ära metsakalmistule toodi. Siinkohal ei hakkama sellele sündmusele oma hinnangut andma. Tahan ainult öelda, et sellest päevast, mil me mändide all oma kiigel kiikusime ja muutkui kiikumise taktis uuesti alustasime ja lõpetasime, mis mulle jutustad, koidiku tuul. Sellest päevast alates teadsin, et Koidula on koidiku tuul. On pilveke kallike, kuhu sa reisid. Ja viibilinderani rutates sõua. Ja kui mulle siis mõni aasta hiljem sünnipäevaks kingiti imeilusate krabüüridega illustreeritud kõvade kaantega Lydia Koidula luulekogu, mis sisaldas Vainulilled ja Emajõe ööbiku, siis olin ma õnnelik. Mis mulle jutustad, koidiku, tuul, eestimaalt tulen, väsinud olen, kõikusin kodumaalatvade lehtes. Kevadeehtes hiilgavad Vainud ja väljad ja aas. Lilleke maas, tammed ja kase ja Lõhmuse õied olid mul õrnasti õhkuvad köied. Nägin neid mängivat kevadega, mis kaebadza eestimaa tütre helisev huul. Pilveke, kallike, kuhu sa reisid, Eestimaa üle lendab, mu süle karastab põldu ja peenart ja metsa. Kõik minu otsa vaatab, kui taevase allika pool. Olgu kahool vaikne ja tasane. Siiski mu vägi silmad kõik rahvale rõõmuseks tegi. Rahul on maarjamaa pühane pind, mis surub sind eestimaa tütar, et nutune seisid. Viibi lind ära, nii rutates sõua. Eestimaal tiivad koju mind viivad Eestimaa õitsvate Õilmete vahel armsal mu lahel rõõmu ja leinalaul kodumaa viis eestimaa hiis varjas mu pesakese, seal tahan surra. Kodumaa kullane kõlin ei murra. Surmani tänan ma lauludega. Mis viibitsa, Eestimaa tütar, et järele ei jõua. Eestimaa tütar, mis viibin ma siis lennake päevad, mida veel jäävad piireks mul kodumaa kallast ette jõua kätte jõua sa igatsev õnnistav tund päeva ja und, küsin ma, millal mind viitada pinda? Lootuse silin, kas petab ta rinda? Millal sind teretan? Laulude rändei vastust anud õhu ei pilve, ei linnukese viis. Nüüd aga astume Debora Vaarandi vaiksesse talvisesse tuppa. TEMA luuletaja tee puutus päris alguses korraks Koidula omaga kokku. Igal eestlasel on oma koidule. Aa, jah, igale eestlasele on kindlasti ma mõtlen ja igalühel on just üks teatud luuletus, mille read talle meelde jäävad. Koidula on meil ju olnud kõikidel aegadel kooli, juba lugemikude autori. No mul on aiaäärne tänavas meeles veel enne kooli, aga köige rohkem minul on meeles küll see ikka see juba asja ladvast lehed lärmavad. Ja nüüd ka, kui ma kadriorust läbi tulen, siis ma tean täpselt needsamad tammed ära, mille juures ma seisin väikese koolitüdrukuna esimesse klassi tüdrukuna, ma olin siis Tallinnas ja, ja, ja õpetaja tõi meid Kadriorgu ja luges selle luuletuse. Ja, ja see on nii kõik jäänud täpselt, et oli sügis, oli see niisugune heinamaa taoline lage plats sees ja kui seal on Kadriorus seal üleval ülevalpool ja, ja, ja see on jäänud nii tõesti eluks ajaks kõik need, need pilved, mis nagu hirmust aetud ja ja kõik need, need kujundid seal, et see on nagu esimene koidule. Aga noh, nagu ikka, on inimestel igal igal ajal ja igal tema elujärgul on Jenner erinevad, need, need need luuletused ja võtablister ühte oma autorid, mis on tal juba omaks saanud, võtab jälle mõnest, teisest küljest me oleme seda kõik kogenud. Nii et minul on muidugi ka nii olnud ette, et kooliajal ma tema Koidula Isamaa luuletasime, teed planeerisime ja, ja nii. Aga see jäi mulle siiski kuidagi nagu võõraks, oli niisugune õppematerjal ja jaa jaa, esinemine ja noh, niisugused asjad. Aga siis sõja ajal ma olin siis Moskvas, olin noor ajakirjanik terad välja juures ja siis ma käisin küll, et saada tekste, mida meil ei olnud ju. Käisin raamatukogus, istusin, kirjutasin sealt välja ja muidugi oli sel ajal Koidula just koidule isamaaluule nii nagu nagu igapäevane leib võiks öelda, ta oli niivõrd vajalik ja niivõrd lähedane ja nii et nii et ma isegi kirjutasin ühe oma esimestest luuletustest kirjutasin Koidula kasutasin seal siis neid Koidula kujundeid ka, seal on ka need siis need pikas vere riistes astub Isamaa ja ja üle ilma lendab kõrge koit ja, ja langevad pisarad ja et kas veel laule tärkab, sinna kuulanduvate pisarad on niisugune väike luuletus on mul siis. Ja siis selle aja sisse langes siis ka Koidula. Suur juubel 100 aastat Koidula sünnist 1943 ja 43. Ja sel puhul siis ajalehes tegime erilehekülje ja see oli ikka ilusti tehtud siin lehekülg seal Adamson-Eric oli maalinud uue Koidula suurem oli selle, selle repro, panime sinna siis teksti. Mu isamaa on minu arm, see oli kantsis nihukeses kunstilises riftis, mida Jaan Jensen keegi ja noh, muidugi oli kaktus ja nii et see Koidula oli väga kesksel kohal. Atus toimus seal endises Eesti esinduses nimed, sobinovski peal nimetati seda kohta ka ilusas saalis ja noh, seal muidugi lauldi ja ja peeti kõnesid ja sellest mul nii on mälestus, külm ma pidin seal jah, selle luuletuse ette lugema, seal on niisugune kohutav, esimene, esimene närviproua. Igatahes väga raske oli minu meelest see, aga noh, ikka see teoks sai, ma lugesin vist tõesti seal seda luuletust. See on siis seesama rahwahele number, millest ma tea, et see sattus ka Gustav Ernesaksa käte, jah, Gustav Ernesaksa kätte sattus ta siis mõni kuu hiljem, Gustav Ernesaks oli üsna raskesti haige. Aga märtsikuus, kus ta oli juba palju paranemas ja, ja täis nisukest taset, loomisjõudu ja tahet. Ja siis märtsikuus sündiski selle luuletuse, see surematu meloodia ja ja Ernesaksa njah, seda palju kordi segi rõhutanud. Et see tekst tuli kuidagi talle kätte, nii väga õigel ajal sattus, ta kirjutas sel ajal küll üsna palju, kirjutas ka puhtad pihud. Aga muidugi see on, mu isamaa on minu arm, läks kohe-kohe esinemisele, teda hakati kohe laulma, ta oli niisugune nagu maailma sündinud. Sellisena. Koidula, Koidula oli meil veel päevakorras ka järgmise aasta suvel sest ennemalt juba mõningad inimesed, kes olid sattunud Kroonlinna. Tähendab, kui, kui see laeva karavan siit läks, siis paljud näevad, pommitati põhja, inimesed, kes pääsesid, need pääsesid mõnedka Kroonlinna ja üldse tekkis säärane kohe mõte, et see auto läks üles otsida. Kaarel Ird ja Harri Kõrvits käisid vist siis esimesena uurimas seda, et kas seda on võimalik leida, käisid kroonlinnas, leidsid haua üles. Ja muidugi see kalmistu seni luteri usu kalmistu ta ei olnud vist enam ammu kasutusel olnud, ta oli väga juba võsastunud ja ja unaruses ja, ja pommitatud ka segi ja nii. Aga siis juuli Kuusme meil suur suur hulk inimesi siis kultuuriinimesi ja poliitika inimesi, kiike läksime lilledega ja pärgadega Kroonlinna laevasõiduga ja see oli noh, niisugune unustamatu päev. Ja tõepoolest, sir, aut sai siis korda tehtud ja need kivid olid kukkunud ümber hauakivi, tähendab ja mul on sealt meeles, seal oli ja olen seda kirjutanud, seal oli hauakiri, oli saksakeelne hauakivi kus oli siis aga rõhutatud seda tööd ja vaeva, et muidu meie elu, et see on kogu meie elu väärtus. Ja mulle see tookord tundus nii Koidula kohta nii vähe sinna. Nii et töö ja vaev, et tegelikult noh, noore inimese jaoks tundus, et Koidula oli ikkagi see, see niisugune särav ja tähelennuga inimene ja muidugi seda ta oligi. Aga neid raskusi ja vaevu, mis tal kroonlinnas olid, nendest muidugi need kõnelesid tema ilusad luuletused, mis ta sel ajal oli loonud. Ja, ja need muidugi olid olemas, aga tol ajal me nii palju ei teadnud Koidula Kroonlinnaelust kõige hilisematel aastatel sest sealt tolleaegsest Leningradist leiti veel tema tütre käsikirjaline kirjavahetus oli vist seal, mis andis noh, rohkem niisuguseid teadmisi, selle elukohta. Nii et kindlasti oli muidugi Koidula elu nagu ikka, oli seal rõõmu ja, ja muret, et see ainult nii troostitu tähti olnud, kui meil oli kombeks olnud arvata sel ajal. No ja siis tegime haua korda ja sinna ühel kivi külje peal kirjutas Jaan Jeltsin jällegi sellel Mu isamaa on minu arm. Laulsime, ma mäletan sind surmani, laulsime seal koos ja ja noh, niisugune niisugune meeldejääv päev oli see tõesti siis muidugi ka tekkis sealse niisugune mõte, mitte seal, aga seal öeldi see välja, et Koidula on ikka igatsenud kodumullas puhati ja et tuleb, kui tuleb ikkagi koju viia sünnimaale ja ja hiljem see mõte sai teoks, aga mina olin siis ise haige ja mind ehk ei oleks võetudki, see oli niisugune, aga uhke delegatsioon, kes käis teda sealt siis ära toomas. Koidule, aga jälle pikas vereriides astub Isamaa jälle verelilled, tõusevad ta pinnast. Aga kas veel laule tärkab sinna, kuhu langemata pisarad. Siis kui meel ja mõte murestroidumas, tulen sinu juurde läbi kauge aja, uue päeva, ülev kuulutaja, kallis tähesilmne Koidula, kauges linnas süda vallaga igatsusest põeb, kuni ununud kalmu üle kõrgub luule surmalukk kui pandud vaevas suule, hõiskama jääb ööbik, Emajõe laulab maast, sest õnnetust, sest kare kaljusest rahvast muremeelsest kangekaelsust uhkest rannikust, mis imekaunilt puhkeb vastutuuli kargeks haljuseks. Kui siis ainsaks armuks paisumis hinge loit Isamaa Su kõrval kõik need rasked tunnid seista, ustab ohvri valmis, kuni üle ilma lendab kõrge koit.