Elutasidaariumi raadiosaated jätkuvad ja me täna jätkame loogiliselt seda teemat, mis viimane kord jäi pooleli. Meelame praegu oma eluga Eesti vabariigis niisuguste probleemide ees ja niisuguste probleemide sees, mis ei ole mitte tekkinud korraga või momendiga vaid neile eelneb ju loomulikult kogu eelnev ajalugu. Me räägime eetikakriisist ja seoses sellega kõigepealt ma puudutaksin mõningaid terminoloogilisi külgi selles tänases teemas. Me räägime täna kurjale vastupanekust ja eetiline kriis, mis on saanud meil moesõnaks. Kaks sõna eetika on meil seega kasutusel mõistena millele me omistame mingi ideaalväärtuse mis peaks olema normiks normatiivne ja millega vastavuses. Peaks olema ühiskondlik ja üksikute inimeste elu. Seega sõna eetika on meie kõnekeeles eraldunud sõnast moraal. Ehkki need mõlemad sõnad kreeka algupärast lähtudes on algselt, et peaaegu täiesti kattuvate sisudega on meie kõnekeeles paratamatult toimunud see mõistete lahutus ja moraali all ütleme sel juhul erinevaid moraalisüsteeme erinevat aru saama. Sõnast moraal. Ja tõepoolest on olemas maailmas väga erinevaid moraalisüsteeme, lausa teineteisele vastukäivaid on kurjategijate moraal, on vargapoiste moraal, on kõikvõimalikke moraalisüsteeme. Seega oleme omistanud sõnale eetthos eetika, eetiline, teatud kindlad väärtused. Eetika, võib-olla kahesugune. Ta on ajaloos ilmutusliku päritolu, see tähendab inimvälist päritolu ja inimliku päritolu. Samal ajal me nii ilmutusliku kui inimlikku päritolu eetikat ei saa ka täielikult vastandada sest inimolend inimesena loodud olendina kannab endas loodu poolest juba ka aru saama ilmutuslikust, eetikast ja sellest et inimühiskonnas ja inimestevahelistes suhetes peavad olema kõrgemad printsiibid kui need, mis esialgselt tunduvad olevat ainult minu isiklikke huvisid silmas pidavad. Kui eetika on puhtalt inimliku päritolu ja täielikult inimese kujundada siis ei saa olla objektiivsed kõigile kohustuslik Kuueetikat. Seega eetikasüsteem ja ühiskonnas eetiline arusaam, eetiline kultuur peab paratamatult arvestama objektiivsega inimese välisega. Sest kui teisisõnu öeldes eetika on inimliku päritolu siis on võimalik maailmas nii palju eetikasüsteeme, kui palju on inimesi, mis tähendab sisuliselt kõikide huvide kokkupõrkumist ja üleüldist sõda selle eest, kes oma huvisid siin maailmas suudab paremini või jõhkramalt teostada. Edasi on toimunud Euroopa kultuuriruumis teine nihestumine sõnade tähenduses. Et renessansist alad des seoses humanismi kui säärase mõist tekkega, mille sisu me avasime eelmises raadioloengus siis hakati komistama kristlikke väärtusi. Hummanistlikule ja paljud kristlikud väärtused nimetati lihtsalt ümber humanistlikeks. Seega toimus kummaline protsess ja nimelt järgmine humanism mis seadis ennast teoorias teadlikult kristlusele vasta kui vastanud kristlikule maailmakäsitlusele ja kristlikule arusaamale inimesest usurteeris. Endale kristlikud väärtused ehk teisisõnu ehtis ennast kristlike väärtustega. Ja samal ajal ise esines antikristlik, kuna seda ei tohi ära unustada kunagi, kui me kasutame sõna humanism või humanistlik missugune on tema ajalooline päritolu meie kultuuriruumis ja missugune on mõistete muutumine meie keeles ja eriti igapäevases kõnekeeles. Nüüd, kus me elame kolmanda astme eitust tsivilisatsioonis, see on postkommunistlik ühiskond ja see ei piirdu ainult nüüd idabloki maadega vaid see kolmanda astme ehitus, tsivilisatsioon on olemas ka lääne poolkeral ja läänemaailmas. Seega see ei piirdu teatud geograafilise piiriga maailmajagude vahel. Selles kolmanda astme eitus tsivilisatsioonis, juriidiline kultuur teeb läbi totaalse lagunemise protsessi mis väljendub kasvõi niisuguses ühiskondliku elu murenemises kus lapsepõlv või vastsündinu elu ei ole väärtus ja vanade inimeste elu ei ole enam väärt, kus me näeme, kuidas väga kiire aja jooksul, see protsess on süvenenud. Kuidas seaduslikult lubatud abort, mis sisuliselt on ju mõrv toob järgmise astmina kaasa juba sündinud lapse tapmise ema poolt. Ja vahepeal omistatakse väärtust ja peetakse väärtuslikuks ainult inimese, seda eluiga, millal ta on terve, tugev ja võimeline võitlema siin maailmas oma õiguste eest. Ja hilisem eluiga, vanaduspensioniiga, surmaeelne olukord ja surm ise. Samuti heidetakse kõrvale, kui mittevajalikud või täiesti takistavad. Ja me näeme praegu, kuidas elu pühaduse kadumine, mis algab märkamatu, väikese asjaga, laieneb nagu taud ja hävitab ühiskonnas igasuguse arusaamise elu pühadusest ja nendest piiridest. Ja kui nüüd eetika, inimlikku päritolu ja ainsaks väärtuslikuks elu heaks on siis noorus või täis elujõud siis seal inimlik eetika omab ohtu muutuda olukorraks, kus küsimusi hakatakse lahendama. Nii, nagu seda meie Ameerika filmides näeme. Et õigus on sellel, kes kiiremini jõuab tõmmata oma püstolit. Kuidas sellises olukorras ja selles maailmas, milles me praegu elame, selles konkreetses ühiskondlikus situatsioonis tuleb suhtuda kurjusesse, tema täiesti selgetesse ilmingutesse. Ja kuidas tuleb aru saada vajadusest kurjale vastu panna võimeid. Me kuuleme tihti, kuidas püütakse peale suruda niisugust arusaama, nagu näiteks kristlane ei tohiks kurjale vastu panna ega kurjaga võidelda. Me kuuleme tihti seda tsitaati piiblist, kus on öeldud, et kui keegi sind lööb ühele põsele siis keeraga teine. Ja sellest on tehtud väga valejäreldusi ja väga vale tõlgitsusi. Ja paljud tõlgitsevad seda, nii et kristlane, see on üks niisugune armetu lammas, peksupoiss, kes selleks ongi. Et igal satistil, kellel pakub lõbu, kedagi kiusata või taguda või kolkida et lihtsalt mine ja Sulle tullakse, vastab täielikult ja lastakse seda teha. See ei ole õige kristlik arusaam. Ja Kristus ütleb seda nende inimeste jaoks, kes tunnistavad kõik ühiselt teatud kindlat olemise viisi ja teatud kindlad eetilist maailmakäsitust. Seal kehtib see kui meeldetuletus teisele et ta midagi on unustanud sellest, milles üheskoos on kokku lepitud teistes olukordades. Taoline käitumine kujuneb ainult kurjale kaasa aitamiseks kurja soosimiseks. Ja seega on kristlase kohus mitte soodustada kurja valesti mõistetud liigse headusega. Vai kristlase kohus ja tegelikult iga inimese kohus on võtta enda peale teatud väike patt, et kui nii-öelda selle asemel, et hoolitsedes ainult oma plekitu laitmatu reputatsiooni pärast mitte kui ta asjadesse ja soodustada kurja kurja võimu, kurja võimu kasvu maailmas, mitte julgedes vahele segada, mitte julgedes, kaitsta seda, mida kaitsma peab. Enamus inimesi maailmas on ju tegelikult kenad ja nad kõik püüavad ennast eemal hoida konfliktidest. See on tõesti nii. Kuid kahjuks selle vaikiva enamuse vaikival nõusolekul saab kuri takistamatult tegutseda ja selle tõttu on nende kenade heade inimeste kaassüü kurja võimutsemisel maailmas tegelikult küllalt suur. Ajaloos me teame, et Euroopa kultuur on kujunenud kristlikul dogmal. Ta on sündinud sellest, ta on selle ilming ja läbi terve alguse ja keskaja ajaloo on kirikut iseloomustatud Ecleesia miilitants, see on võitlev kirik. Sõjakas kirik. Ja see väljendus on paljudele hakanud vastu. Paljud on pahaselt küsinud, kuidas kirik, kes peab Kristuse armastuse käsku ellu viima võib-olla võitlev ja võib-olla sõjakas. Mida need sõnad tähendavad selles kontekstis? Kõigepealt seda, et siin maailmas peab olema võitlev ja seega iga kristlane iga inimene, ka mittekristlane, peab olema valmis teatud ohvriteks. Need ohvrid on vajalikud kurjuse ja pimeduse vastu võitlemisel. Tegevusetuse pat, mis soodustab kurja kasvu on suurem patt kui aktiivne sekkumine, aktiivne tegutsemine kurja vastu mille juures aga on alati võimalik ennast määrida midagi kaotada oma moraalsest puhtusest. Et sa oled sekkunud sellesse võitlusesse. Selle kohta on ajaloost väga tore näide toodud. Selles näites iseloomustatakse ajalooliselt kahte kultuuri ja kirikliku mõtlemise tüüp b. Siin on võrreldud läänt jäidat kristliku kiriku mõttes. Ja lugu on järgmine. Püha Nikolaus ja püha, kas Jaanus tulevad taevast alla maa peale jalutama ja nad näevad jalutades? Mõlemil on valget lumivalged puhtad taevariided seljas. Et üks talupoeg on oma vankriga jäänud mudas ja poris kinni ja hobune ei jaksa koormat välja tõmmata. Püha Nikolaus, Lääne pühak, ütleb ida pühakule, kas Jaanusele Läheme appi, aitame talumehel vankri välja lükata. Kas Jaanus aga vastab? Vaata, meil on ilusad puhtad rõivad ja seal pori sees. Me määrime ennast kohutavalt ära. Kuidas me läheme taevasse tagasi? Poriseks määritud riietega. Püha Nikolaus siiski ei hooli hoiatusest ja läheb talumehele appi. Põlvili maas, seal pori sees määrib enda kohutavalt ära, kuid aitab talumehe vankri välja. Nüüd lähevad nad taevasse tagasi. Ja apostel Peetrus küsib. Mis sinuga, Nicolaus on juhtunud? Vaata, kui puhas on, kas Jaanus sind ei või enam lasta jalutama maa peale? Kuid kuuldes, milles on lugu, vastab apostel Peetrus. Ah nii on lood. Nüüdsest peale on Püha Nikolausel neli mälestuspäeva aastas. Aga kas Jaanusel ainult üks? Selles loos väljendub kaks erinevat suhtumise tüüpi. Nicolaus läks talumehele appi, sekkus asjadesse, kuid määris oma riided. Püha. Kas Jaanus aga tahtis säilitada oma rõivaste puhtust ja ei sekkunud sotsiaalsesse ellu? Ei sekkunud tegelikku probleemi? Ja seda on kirikuajaloolased toonud näitena kuidas katoliku kirik Lääne kultuuri hemisfääris kääriks, käised üles ja hoolimata rõivaste puhtusest alustas võimsat ühiskonna ümberkujundamise tööd, sotsiaalset tööd, samal ajal kui ida kirik mis andis nii ilusaid vilju kultuuris, kunstis, arhitektuuris, askeetlik eluvaldkonnas, ida kirik, sulgus templisiseses puhtusse ja jättis sotsiaalse elu väljaspool templit täielikult ilmaliku võimude ja hiljem türklaste kätte. See näide on tõsiselt mõtlema paneb. Ja see näitab, mis tähendab teatud kohustuste täitmine elus igal inimesel, ka igapäevases elus, millega kaasneb rõivaste määrimine millega meile võivad tulla pahandused, et me oleme sekkunud teatud probleemidesse või tülidesse. Me tunneme ühte sektandlust. Seda sekt Antlust nimetatakse Tolstoismiks. Dosto Tolstoi ismi sektantluse sisu oli selles, et kurjale ei tohtivat vastu hakata ega vastu panna vaid lasta tal rahulikult tegutseda. Säärane suhtumine on kitsalt egoistlik mitte kurjale vastu panna. Tähendab soodustada kurja, kasvatada kurja, luua talle tegutsemiseks avaramad võimalused. Sama kehtib ka kristliku patsifismi kohta. See võib osutuda rängaks patuks üks kui oma isikliku puhtuse nimel keeldutakse võitlemast kurjuse vastu ka relvaga kui vaja, nagu näiteks kodumaa kaitsmine. On kurb kuulata praegu, et on emasid, kes peidavad oma poegi, et nad ei peaks minema Eesti vabariigi kaitseväkke. Ka selles väljendub see soov, tehku teised minu eest, aga mina ei sekku. Seega mittesekkumine võib saada väga suureks kuriteoks. Sa pääsed küll ise sekeldustest, su elu võib sel hetkel olla mugavam. Kuid sa oled kaasa aidanud kurjale. Ja sa võid ise olla järgmine ohver. Ja siis saad aru, mida tähendab see, et mitte keegi, kes seda pealt näeb ja ka aru saab, ei tule sulle appi. Kõige selle juures ometi on olemas ilmutatud moraalis käsk ära tappa. See käsk on universaalne. Selle käsu vastu ei ole vaielda tema universaalse sügavuse ja tähenduse mõttes. Ja tapmine on alati pat suur ja raske patt. Vana kirikupraktika kohaselt näiteks pidi sõdur, kes oli olnud sõjas pärast läbi, tegema kahetsuse. See kestis kuu aega. Kestis ka teistsuguseid aegu, kuid üldine kord ka keskajal oli, et sõjakäigul või sõjast tulnud sõdur rüütel pidi läbi tegema pika patukahetsuse ajal. Vastupidi, tänapäeval me teame paljusid poliitilisi parteisid, kes toetuvad niinimetatud revolutsiooniliselt õpetusele ja nende kohaselt. Vägivald ja tapmised on tehtud kiiduväärseteks tegudeks, üks kui seda nõuab olukord ja partei eesmärgid. See on kohutav, tav langus, sest see eeldab teistsugust teadvust. Kui kristlik rüütel teadis sõjas, et see, mida ta teeb on patt siis sisetunne, et poliitilise partei liikmel, kes jälgib revolutsioonilist õpetust tema sisetundes, puudub arusaam sellest, et tapmine on patt. Ja järelikult ka kõik sellest tulenevad edasised järeldused ja tagajärjed on vabad taolisest süünest. See on kogu ajaloo igavene probleem. Ka meie ei lahenda seda teisiti, kui see algusest peale on selge olnud vana testamendi usundis algab see küsimus kogu teravusega. Jumal ütleb, ära tappa. Mooses ütleb Joosvale, mine ja tapa kõik. Selles on jumaliku ilmutatud eetika ja inimliku päritolu eetika omavaheline vastuolu. Sealjuures tahab inimene alati esitada omaenda eetikat, omaenda arusaamu eetikast, kui jumalik, kui objektiivseid. Tal on vaja toetuda millelegi, mis temast on üle ja temast on kõrgem. Seega on tegelikult iga inimene siin maailmas meie kõik pandud olukorda kus pole üldse võimalik. Vältida patu, vältida sekkumist elus niisugustesse küsimustesse kus meil tuleb valida, tegutseda ja kanda tagajärgi. Ja me oleme olukorras, kus me peame valima väiksema ja suurema kurja vahel sageli selleks, et vältida suuremat. On inimesi, kes hooplevad oma absoluutse aususega ja ütlevad, mina ei valeta iialgi. Aga kui kurjategija, kes ajab taga teist tapmise kavatsusega küsib kas sa nägid, kuhu ta ennast peitis, siis mida tuleb teha? Kas jääda truuks oma mani akaalsele tõekultusele ja juhatada koht kätte, kuhu inimene peitis, kes saab surma siis või väikese vale hinnaga päästa ühe inimese elu. Ja teine inimene päästa sellest, et ta ei teeks kurja. Niisiis peame me valima elus väiksema ja suurema kurja vahel. Ja see valik lähtub omakorda tõdede hierarhiast. Seega variserluse patt on suurem, sest variser on see, kes tahab end hoida plekituna puhtana ja seetõttu ei sekku selleks, et suuremat kurja ära hoida. Mõõdupuuks ei saa meil elus olla, seega mittesekkumine, mitte mingi puhtus, selles mõttes des ega patutus vaid tegutsemine kurja vastu selleks et ära hoida suuremat kurja. Seega me oleme olukorras, kus me oleme sunnitud. Meil on traagiline vajadus ohverdada teatud osa oma moraalsest puhtusest ja seda nimelt ligimesearmastuse ja kurja vastu võitlemise nimel säilitades samal ajal täieliku teadvuse sellest, mis on patt sellest, mis on meie oma eksimus antud küsimuses tegutseda, teades, et mitte tegutsemine toob kaasa palju raskemad tagajärjed, palju suurema kurja. On reaalne püüelda ainult suhteliselt maksimaalse täiuslikkuse poole meie käitumises. Omades mõõduna vastutustundlikku armastust teise inimese vastu. Kahe ohu vahelt tuleb leida meil kesktee. Üks teedest on, et eesmärk pühitseb abinõu. Ja teine on individualistlik purism. Individualistlik puhtus, mille kohaselt indiviid puhtuse taotlemisel läheb nii kaugele, et ta ohverdab tegelikult sellele isegi teisi inimesi. Seega toob kaasa taoline puhtuse taotlemine hukatuslik tagajärgi. Kokkuvõttes headus ärgu muutugu kurja soodustavaks teguriks. Me räägime tihti elus sellest, et meil on head kavatsused. Paljude õnnetuste puhul ja hädade puhul on inimesed õnnetud ja ütlevad. Aga mul oli nii hea soov. Mul oli hea kavatsus ja see kukkus teisiti välja. Ka selle kohta on väga vana ütelus. Põrgutee olevat samuti sillutatud heade kavatsustega. Moraalne mehisus, milles siis seisneb? Selle aluseks peaks olema peen kõlbeline tähelepanu inimeste tegelike vajaduste suhtes. Ja selle tähelepanuga koos ka meie julguse mehisus sekkuda kurja ärahoidmiseks. Puhtuse püüdlus ei tohi saada kurjuse suurendamiseks maailmas. Ja siit tuleneb ju tegelikult meie igapäevasesse ellu meil kohustus. See on inimeseks olemise kohustuse üks osa. See on kohustus sekkuda, kui me näeme, et kellelegi tehakse ilmselt ülekohut. Enamasti on nii, et seda nähakse, seda mõistetakse, kuid ei sekkuta ei sekkuta seepärast, et kardetakse ise kannatada saada. Kardetakse tulle minna, kardetakse konflikti, kardetakse seda, et siis võib ka mulle endale tulla ebameeldivusi. Ja see ongi moraalne, arg üks pluss ja moraalne reetmine. Inimese kohustus on sekkuda, sekkuda, kui ta näeb, et kellelegi tehakse ülekohut, kellelegi tehakse kurja, siis tuleb vahele astuda. Ja see on üks minu tähelepanekute põhjal meie igapäevase elu kõige tavalisemaid eksitusi. Kõige tavalisem kuriteos osalemine. Et me näeme, saame aru, kuid ei sekku. Ajaloost võib tuua ju näiteid ääretult palju. Ma toon ka selle näite kiriku ajaloost kuna kiriku ajaloos see kontrast inimliku ja jumaliku külje vahel on eriti silmatorkav ja ka samal ajal kõige häirivam. Aastatel. 1000. 297 on vajadus valida uus paavst. Ja sellel ajal oli suur Frati tšellide Francis Khani munkade liikumine. Ja nende liikumine, mis propageeris vaesust alandlikkust oli väga suur populaarsus rahva hulgas. Uue paavsti valimisel kahe võimsa perekonna Orsiinide Jaagolonnade vahel ei jõutud kokkuleppele. Ja siis tuleb geniaalne idee valine paavstiks vahepeal ühe rahvalemmiku Frati tšellide liikumisest. Murrone mäe eraku Peetruse. Seal elas üks munk, kes palvetas hommikust õhtuni. Paastus ja temal oli suur autoriteet rahva hulgas. Ja valitaksegi tema. Talle minnakse järele. Ta imestab, mis juhtunud on ja ta viiakse rooma kroonitakse paavstiks ja ta saab nimeks selles tiinus viies. Kuid ta oli nii hea inimene, et ta ei julgenud sekkuda ühessegi kiriku poliitilisse küsimusse. Ja tema liigse pehmuse, minnalaskmise ja headuse tõttu muutub Rooma kuuria, seiklejate karje ristide ja juhuseotsijate soojaks kohaks. Seega tema mittesekkumine kurjusevastasesse võitlusesse põhjustas hoopis suurema kurja. Ja on selge, et ta ei kõlvanud paavstiks. Ta kõlbas pühakuks koopasse elama. Ja väga lihtne oli järgmisel paavstil ponifadsius kaheksandal sundida teda loobuma paavsti troonist. Aasta hiljem ta sureb ühes kloostris. Jabonifadsius kaheksas on vastupidine selles mõttes, kuid tan paavstina. Tubli mees puhastab kuuria kohe sinna sisse imbunud karjeristlikust elemendist. Ta täidab oma kohust valitsejana, mis oli vajalik? Sellest näitas me näeme ka, et ainult headusest ei aita ja kõigiga hea ei saa olla. Niisiis inimene tegutseva armu läbi täidab käsku ja kristlikus kultuuris pidi alati inimteadvuse osadena olema kahetsus ja selle kahetsuse läbi pihtimine, see tähendab oma süü tunnistamine ehk lühidalt öeldes süüteadvus. Kristuse käsul ei ole käitumisreeglite iseloomu vaid see on õige sisemise olemise alused. Armude läbi, mis antakse inimesele, saab ta jõu olla igas eluolukorras, seesugune mis aitab tal täita moraalset kohust ja aitab tal võidelda maailmas ja enda ümber kurja vastu. Ja see on võimalik siis, kui ta on teadlik kurjas ja kurjuse iseendas ja võitleb kurjuse vastu iseendas. Seda peab tähendama elu väravast sisse minek. Et tavaliste käitumise reeglite asemel on inimesel seestpidise olemise uus kvaliteet. Seega seespidine, tervistamine, terviklikkuse taastamine. Kutse täiuslikkusele on omal kohal, sest süsteem on terviklik. Ja seda on öeldud ilusti, nii nagu absoluut on täiuslik, taevane isa, täiuslik. Nii peab inimene püüdma selle poole. Seega käsk ei räägi mitte kõigepealt tegevusest, vaid olemisest ja olemisest lähtub tegutsemine. See on niisugune olemine, kus inimene on seestpidiselt vaba ja tal on sisemine, valgustatud olemine oma tegelikust olukorrast. Me näeme ajaloos, kuidas see tähendab ühiskondlikus elus seda et antiikse orjuse asemel tuleb uus ühiskondlik kord, mis on rajatud kristlikule dogmale. See on feodaal vasall lõbus ja vabateenimine. Moraalne olemine, millest võrsub elu sunnib inimest kannatama väiksemat patu, selleks, et vältida suuremat. Seega me oleme igas eluolukorras valiku ees ja igas eluolukorras peame uuesti valima ja otsustama ja vastutama. Kuid see ei saa olla õigustatud kunagi puhtpraktiliste vajadustega. Ta jääb ikka patu ja kõlbelise jõuetuse väljenduseks. Paradoks on selles, et inimene peab enda peale võtma teinekord väga raskeid asju. Ja inimesed, kes satuvad elus nendesse olukordadesse teavad, mida see tähendab. Äärmuslikud olukorrad, kus inimene peab enda peale võtma isegi tapmise, raske patu kuid ta ei tohi ja ei ole tal õigust sealjuures mingil juhul vihata. Viha ei saa olla selleks jõuks, mis peab andma õigustuse. Ja see peaks olema põhiprintsiip pedagoogikas, kriminaalseaduses ja ka poliitikas ette juhindutaks vihkamisest. Ja et vihkamine ei oleks tegutsemise motiiviks. Samuti kättemaksuiha. Ka kurjategija karistamine ühiskonna poolt kohtu kaudu ei tohi olla kunagi kättemaks vaid ainult õiglane karistus. Kui kurjategija talub seda kättemaksuna, siis ei ole sellest mingisugust kasu. Ja seetõttu ka riiklikud organid peavad kurjategijat austama kui isiksust. Vaenlasega tuleb võidelda vaenlasega, võib ja peab sõdima. Kuid vaenlast ei tohi vihata mitte mingi ettekääne. Ei kodumaa-armastus, ei truudus parteipoliitikale ega mingi muu ei saa olla vihkamise põhjuseks ega õigustuseks. Seega määravaks on siin inimese tahe. Inimese tahe on vaba valima ja see tahe võib olla hea või kuriiga asi sisaldab aga inimese käes ohtu kuri tarvituseks. Iga valik sisaldab endas seda ohtu. Seega meil on selge, et kõige hullemad asjad siin maailmas on need doktriinid mis õhutavad vihkamist ja õigustavad vihkamist. Need viimase paarisaja aasta ideoloogiat, mis kogu oma olemuselt on rajatud vihale ja vihkamisele. Poliitikat ei saa aga kunagi juhtida vihkamine siis tuleb sellest välja üldine vihkamise õhkkond ja maailm. Niisiis meie inimolendite olukorda sotsiaalses keskkonnas, inimestevahelistes suhetes, kogu selle keerukuses, jaa, viimselt meie suhtes iseendaga, Jaap soluudiga. Me oleme seatud alati raskete valikute ette ja nendes valikutes. Me peame vastutama, see teeb meie elu keeru kaks. Ja me peame teadma, et ainult variseride kirikus variserlik, kus maailmakäsituses variserlikkust meelsuses hoolitsetakse liigutavalt ainult et niinimetatud vaimliste või vaimulike vajaduste eest. Materiaalne on osa kogu vaimulikust ja vaimsest elust. See on tervik ja selle tõttu inimese moraalne pale. Usk on lahutamatult seotud tegelikult Seitsme kehalise halastusteoga milles väljendub meie sotsiaalsete suhete kogu diapasoon. Inimese ihu on vaimu tempel ja kristlikus kultuuris on see kõrge, kuid samal ajal nii raske sisu meile. Et jumal sai inimeseks. Kristuse sünd on seega see ime, mis pühitseb ihulist olemist. Ja seega vaimsus väljendub ihulistes vahekordades päris selgetes nähtavates kehaliste suhetes sekkumistes selle maailma olukordadesse, selle maailma sündmustesse. Osavõtt tegelikult kurjavastasest võitlusest, sest igasugune kõrvalehoidmine sellest osutub moraalseks reetmiseks ja kurjale kaasa aitamiseks. Teinekord paneb lausa imestama, vaadates, kust võtab kurjus sellise jõu. Ja miks on kurjus, mis kurjus on enamuse inimeste silmis kus tema ameti võtab selle edukuse, mis tal on selle püsivuse ja jultumuse vastus on lihtne. Kõik head inimesed, kes on liiga head sekkuma oma headusega, vaatavad pealt ja headusega, soosivad ja toidavad kurja. Seega headuse ja kurjuse probleem, igivana ürgne probleem inimese jaoks, ühiskonnas, ajaloos ja temas endas. Hea ja kurjajoon läbib igat inimest, läbib inimkollektiive, läbib maailma, läbib kirikut, läbib kõiki riike ja ühiskondi. Ja me oleme sellesse võitlusesse täpselt samamoodi sisse kistud, olenemata sellest, kus on meie koht selles ühiskonnas. Me kõik peame inimestena langetama IGA PÄEV moraalseid otsuseid. Peame enda peale võtma moraalset kohustust teha midagi, mis on ebameeldiv sest kurja vastu ülesastumine toob alati kaasa ebameeldivusi ja kannatust. Kuid nende enda peale võtmine on inimeseks olemise moraalne kohustus või ütleksime siis selles väljendub eetika, kui me eetika all mõtleme seda, mis on ilmutuslikuna meil kui kohustuslik ideaal, mille järgi me püüame olla ja mille poole me püüdleme. Inimeseks saamise ajaloolises protsessis.