Eelmises raadiosaates elutasidaarium. Meil oli juttu Rüütel konnast, jätkame täna seda teemat sissejuhatavaks on huvitav veel kord meenutada, et keskaja kultuuris hierarhilise skulptuuris oli ühiskond seisuslik. Seisuslik ühiskond vastab ühiskonna loomulikule korrale seal väga lihtsal põhjusel, et maailmas tõdede hierarhia ja ka inimühiskond on hierarhiline sellel väga lihtsal põhjusel, et inimesed ei ole võrdsed, nad ei ole võrdsed omavahel. Võrdsus oli keskaja kultuuris ainult absoluudi ees, see tähendab jumala ees. Jumal oli mõistetud keskaja kultuuris sotsiaalses plaanis monarhina. Seega kogu keskaja kultuuripüramiid. Selle tipus oli absoluutmonarh jumalana ja ühiskond ehitus üles hierarhiliselt vastavalt üksikute seisuste teenimise mõttele. Niisiis normaalne ühiskond on hierarhiline ja keskaja mõtlemise viisi kohaselt ja see oli aeg, mil Euroopa kultuur, kond, formeerus lõplikult ja loodi, oli demokraatia ja võrdsuse printsiip, see, mida omistati saatanale. Seega saatana riik oli siis demokraatlik, mis tahtis ära kaotada inimeste omavahelist ebavõrdsust. Jumala riik aga hierarhiline ja hierarhilise, taevase maailmakorra sümboolseks peegelpildiks siinpoolses nähtavas maailmas oli siis hierarhiline monarhiline maailma sotsiaalne kord. Selles seisuslikus ühiskonnas oli siis rüütelkond, rüütelkond kui aadel, kond oli väga lai mõiste. Sinna kuulusid inimesed kuningatest kuni talupoja elu elavateni, rüütliteni, kes ise kündsid ka põldu, kes ise võtsid osa tegelikest talutöödest, eriti põlluharimise töödest. Me teame näiteks paljudelt piltidelt ja Kalevipoja lugudest et ka Kalevipoeg kui muinaseesti, ühiskonna kuningliku valitseja võrdkuju kündis põldu ja põllukündmises stseenis on kalevipojal mõõk vööl. See pilt oli muuseas eesti talu põldudel nähtav veel hiliskeskajal ja paljudes Eesti vabataludes. Mõõk kui vabamehe sümbol oli Teise maailmasõja lõpuni. Mina tean isiklikult Põhja-Eestis talusid, kus alles peale teist maailmasõda need mõõgad kas peideti või hävitati või kõrvaldati lihtsalt hirmust. Külmrelv majas võib kaasa tuua pahandusi. Päritolu oli seega tähtis ja teine oluline joon. Zenjeraal suhe ja sellega seostuv sõjaväeteenistus seoses Eesti allutamisega mõõgaga vendade ordu poolt. Me rääkisime sellest, et mingit orjust ei alanud, vaid algas feodaalne salli sõltud tobus. Vasalli sõltuvuse juurde kuulub teenimine, vabatahtlik teenimine, kuivõrd alati ka vabatahtlik oli, see on teine küsimus. Aga teenimine tähendas eestkätt sõjaväeteenistust ja ordu võimu alla minekuga. Näiteks 13. sajandil. Eestlased ei kaotanud isiklikku vabadust, vaid nad olid vasallsõltuvuses ja pidid osa võtma ordu sõjakäikudest. Niisiis, kui me rüütel konda, kui küllaltki lai ja ühiskondlikku seisust vaatleme, siis me näeme, et see hõlmab väga erinevaid inimesi ja ka erineva eluviisiga inimesi. Ühine oli siis seisuslik kuuluvus ja nagu me mainisime, päritolu, päritolu ja päritolu, pun tus sugupõlvede kaupa. Minevik Kuu oli ja peaks olema ka tänapäeval ääretult oluline. Oluline selle tõttu, et ühiskondliku avaliku elu ametitesse pürgiv inimene pidi keskajal olema tuntud ja tuntus ei tähendanud mitte, et antud üksikindiviid oli tuntud vaided. Tuntus tähendas sajanditepikkust selle perekonna, selle suguvõsa tuntust selle tõttu keskajal ei öeldud inimese kohta perekonnanimega, mida polnudki, vaid oli kustkohalt inimene päri. Ta on seotus maaga, maakohaga kindla paikse kohaga, kus elanikkond põlvest põlve teadis ja tundis seda. Tähtis oli kuuluda tuntud auväärsesse suguvõsasse. Euroopa olukord tingis seda, et 12. sajandil formeerub lõplikult elukutseliste rüütlite armee ja sõjaline monopol sõjapidamise monopol. Maa kaitsmise kohustus lasub sellel seisusel. Kui talupojaseisus pidi garanteerima ja kindlustama maa toitmise siis rüütliseisuse ülesanne ja kohustus oli kaitsta talupoega ja kaitsta maad võõraste sissetungijad. Vallutajate eriti ohtlikud loomulikult olid rändrahvad ja rändrahvad on ohtlikud olnud paiksetele kultuuridele alad tänase päevani välja. Me näeme rändrahvaste vastupandamatut tungi ja isu tulla Euroopasse elama ja elada valge eurooplase töö viljadest. Tänapäeval see invasioon on ainult oma iseloomult muutunud. Sõjalise invasiooni asemel on lega mahlane ja illegaalne sisseimbumine Se immigrantide häda, mis praegu Euroopa kohal on eriliselt suure ohuna. Nendest maadest, kus selle asemel et oma kodus tööd teha ja oma kodu korda teha leitakse, et mugavam on minna eurooplase selga elama. See on tänapäeva Euroopa kõige suurem nuhtlus ja kõige suurem hädaoht. Nüüd rüütlite juurde tagasi tulles, 12. sajandil peatume lühidalt rüütlirelvastuse juures. Raske relvastus, see oli ratsarüütel soomustatud jada kandis rõngassärk, mis ulatus põlvini. 14. sajandil ilmub alles meile tuntud klassikaline koorik raudrüü. See on hilisem nähtus ja kuulub tegelikult juba rüütliajastu lõpuaega. Ka hobused olid soomustatud, eriti rinnaosas ja otsa eest hiljem ka rohkem. Pääle selle kasutati kyll Pi kilbid muutusid väiksemateks kolm nurkseteks kilpideks, millega oli võimalik kiirelt pareerida, lööke ja kilpkujunes ühtlasi vapiks. Kilbi peal kujutati siis selle vastava rüütlisuguvõsa vapipilti tõttu on vapikilp läinud erinimetusena ka. Kui juttu on vappidest. Vapid levivad eriti siis 14. sajandil üldiselt ja laialdaselt. Oda oli rüütlirelvastuses valmistatud saarepuust ja tema maksimaalne pikkus oli neli ja pool meetrit. 14. sajandil saavad oluliseks ka jalused hobuse sadula all. Kui me vaatame pilte, siis näeme, et Vana-Rooma ratsasõjaväes ei olnud jaluseid. See tundub kummalisena, et nii kaua, kui on kasutatud hobust ratsaloomana et jalus leiutati suhteliselt nii hilja ja jalus tuleb alles siis, kui on tarvidus tugeva tooli taolise sadula järele kus raskelt relvastatud rüütel peab püsima. Nii et kuni oli tegemist kergeratsaväe, aga ei ilmnenud ka niisugust vajadust erilise jalatoe järele jaluse järele. Seega on kummaline. Arvesse võttes hobuse kasutamise nii pikka aega ajaloos ilmub jalus suhteliselt küllaltki viimasel ajal. Mõõgad olid lühikesed üheksandal 10. sajandil kuid hakkavad siis pikenema ja 10. sajandi mõõgad on juba kuni meetri pikkused. Kui oda oli relv, mida kergelt lahingus sai purustada ja mis ise purunesid tugevast löögist ja ühes lahingus vaevalt oda lõpuni pidas vastu arva isegi mitu oda läks, mida siis? Rüütli kannupoiss pidi talle jälle ulatama lahingus uue oda siis mõõk on hoopis teistlaadi relv. Mõõk anti edasi põlvest põlve. Mõõka, terrolid, nimed, mõõkadega, seostusid, legendid. Tekib eriline mõõgakultus ristmõõga puhul, eriti Euroopa kultuuriruumis. Mõõk saab tegelikult rüütliseisuse eriliseks sümboliks millega seostub keerukas rituaal ja täiesti erilaadne suhtumis viis mõõga moraal. Sellest me räägime kohe edaspidi veel üheksandal sajandil. Mõõgad hakkavad pikenema ja peenenema. See on seoses metallide, tehnoloogia ja sepatööde arenemisega ja seoses üha paremat teraseliikide valmistamise oskusega. Ja samuti on see seoses eritehnoloogiaga mõõgaterade keetmise meetodil sepistamisele. Nüüd veel külmrelva puhul peab mainima seda, et külmrelv nõuab, et tema taga oleks mees. Kui tulirelv selles mõttes ei nõua enda tagameest, temast võib tulistada ükskõik kes ükskõik kustkohalt siis külmrelva taga pidi olema mees ja selle tõttu rüütliseisuse kui elukutselise sõjaväelase kohustus ja eluigapäevase osana oli pidev treeningpidi olema jõud, kuid eriti vastupidavus ja vaprus. Saksa poeet, Hartman, Fonaue 1000 210220 umbes kirjutab, kes 12. eluaastani jääb kooli, mitte istudes hobusele ja sõites galoppi, kõlbab ainult preestriks. Seega rüütliseisuse juurde kuulusid siis treeningud, harjutamine, jaht ja turniirid relvastuse juurde. Kas on veel huvitav, et Rüütel ei kasutanud kunagi vibu ega laskerelva? Laskerelv ei sobinud kokku rüütli auga. Relv pidi säilitama alati füüsilise kontakti rüütliga seega viskerelvad ja laske relvad ei kuulunud rüütli relvastusse. Samuti ei näe me vibu ja noolt, et ka mittejahirelvastuse hulgas rüütlite puhul vaid Rüütel pidas jahti jahikulliga pistrikuga. Selleks oli siis eriline tugevast paksust nahast kinnas ja see kull istus siis rüütli käes selles kinnastatud käe peal. 11. sajandi teiseks pooleks on välja kujunenud turniirid. Turniir väljus tegelikult puhta harjutamise ja treeningu sõjalise eesmärgi piiridest ja kujuneb keskaja kultuuris omaette kultuuri elemendiks. Näiteks turniir oli suur ühiskondlik, kas avaliku elu sündmus, niisugune väljendus nagu ruut tähendab täpset odalööki rinda või kildi pihta või siis, kui õnnestus turniiril teist vastast sadulast maha paisata. Meid vastamisi ratsutamise katseid oli teinekord sadasid. Kuni kahe 200-ni on mainitud ja kestsid palju päevi, ega siis kiiret kuskile ei olnud. Turniir võis nädal aega kesta ja lõppeda suure peoga. Eriti ohtlik oli aga rühmade võitlus. Sa daamid istusid tribüünil, jagasid auhindu. Hiljem turniiridel hakkab mõõkade ja odade müristamine selleks, et ei oleks palju ohvreid. Ja me mõistame ka, miks nii peab olema. Kui mees. Ja veel enne esimest maailmasõda oli ohvitser konnas levinud duellid ja rahuajal, kui ohvitseridel ei olnud otsest elukutsetegevust, see tähendab sõda siis rahuajal oli väga palju au, aga mis see küsimusi lahendada. Ja ükski riik ei saa endale lubada, et tema ohvitserkond rahuajal duellidel likvideeriks ennast ja selle läbi kaotatud inimest. See arv oli tegelikult niivõrd suur, et juba õige varakult hakatakse piirama. Ja jälgima seda, et turniirid ei oleks nii verised, ei kujuneks tõelisteks lahinguteks, millega kaasnevad siis ka hulgaliselt inimohvreid. Odad said teistsugused otsad. Turniiri odaots tehti alguses nisukene tähendab sakiline ja hiljem päris ümmargune ja isegi kaeti nahkpolstriga. Sest ka sellise oda poolt saadud löök vastamisi galopeerivate hobuste puhul võib ka inimest tappa teatud juhul nii et põhieesmärk oli sadulast maha paisata. Võitlus jätkus pääle sadulast maha paiskamist tavaliselt jalgsi. Kui üks rüütel oli paisatud hobuse seljast maha ja taliedasi võitlusvõimeline jalgsi, siis ka teine Rüütel tuli hobuse seljast maha sest aumehe, likkuse rüütel, likkuse ja rüütliau juurde kuulus see et võitluse, kus pidi olema otsustatud ainuüksi osavuse ja vapruse poolt mitte selle tõttu, et teine libises mitte selle tõttu, et teisele paistis päike silma. Mingi kõrvaltegur ei tohtinud olla määrav võitluse tulemuse suhtes vaid ainult võrdsete võimaluste puhul. Ühesuguses positsioonis. Vaprus ja osavus pidid otsustama, võitluse. Samuti relvitud ei saanud lüüa. Kui teisel oli mõõk käest maha löödud, siis ega seda relvitud inimeste ei mindud siis tapma. See oli mõeldamatu Talju relvitu. Ainult lurjus võis relvitut minna relvaga ründama. Ja see oli ka üks põhjus, näiteks miks tulirelvadest kaua loobuti. Loobuti selle tõttu, et see ei olnud kooskõlas sõjameheauga kauge maa tagant tulistada. Ja isegi selle kohtan tsitaat. Milline jõledus vihastas prantsuse kuningas ja tulirelva kohta öeldes. Mis saab riigist, kui igav lurjus võib nurga tagant selga tulistada, auväärt mehele. Esimesed kuulipildujaprojektid hävitati ära ja need oleks muidu juba ammu tulnud. Ega siis leiutaja vaim inimeses pole kunagi väike olnud, vaid terve rea tehniliste leiutiste mitteilmumine keskajal, nii tootmises kui sõjaasjanduses ei ole seotud mitte tehnoloogia madala arengutasemega vaid see on seotud ideoloogiaga. See on seotud usuga, see on tud arusaamaga moraalist. Tootmises ei tohtinud olla masstoodangut. Masstoodang nagu kõik massifitseerimine, nagu demokraatiakise kuulus saatanale. Jumala maailmas olid ainult unikaalsed ainulaadsed eksemplarid. Selle tõttu pidi olema ka iga toodetud ese unikaalne ja ainulaadne. Ta võis olla väliselt sama kujuga, kuid ta oli tehtud eraldi. Stants oli mõeldamatu. Keskajal oli satanism ühesuguste asjade valmis vorpimine. Turniiril oli veel ka niisugune asi nagu vangide võtmine ja vangid pidid ennast välja lunastama. See sai osavale Rüütlile ka suureks sissetuleku allikaks. Inglismaal kõige enne taheti keelata turniire, eriti veriseid turniire. Kirik oli samuti niisuguste turniiride vastu ja keeldus matmas neid, kes turniiridel langesid, surma said. Kuid sõda oli feodaali elukutse ja kes kaja, arusaam kirikust. Ecleesija Militants. Võitlev kiri kui kirik, kellel on kohustus siin maailmas sellel teel olles kaitsta kõrgemaid väärtusi pidi paratamatult samuti olema militaarne. Teisiti ei oleks suudetud Euroopa kultuur konda kaitsta. Ei kaheksandal sajandil muhameedlaste vastu, kes Hispaanias tungisid Prantsusmaale frankide riiki hilisematel sajandil türgi sel Chucki Muhameedliku surve vastu. See oleks teisiti võimatu olnud. Niisiis sõda oli paratamatult feodaali, elukutse määras kogu tema mõttemaailma kogu tema mentaalsuse ja kõik tema arusaamad elust ja väärtustest, mille kohta lühidalt võib öelda ühte rüütli au, aadlimehe au juures oli au kõrgem kui elu. Ja rüütli silmis aadlimehe silmis see, kellele elu oli kõrgem kui au. See oli põlgusväärne soli alamat liiki inimene, mille kohta siis öeldigi ka, et see on nagu kaupmees kaupmeeskonda väga põl põlastati põlglikult suhtuti et inimesed, kellel pole au, kes võtavad liiakasu varastavad jumalalt aega, kes au puudumise tõttu jäi ainsaks väärtuseks elu. See peaks õieti elemendina säilima kultuuris ja on iga vaba rahva eksistentsi aluseks, et on elust kõrgemad väärtused. Kui me loeme partsi, soomusrongide ülema mälestusi, võit või surm, siis näeme, et Eesti ühiskonnas vabadussõja ajal oli täiesti elav veel see kõrgkultuuri ilming. Et au oli kõrgem elust nendel paljudel, kes vabadussõjas võitlesid, õppursõdurid, vabatahtlikud parts samuti oma mälestustes väga halvasti räägib Tallinna linna PUR suidest. Kes siis midagi sellest sõjaasjadest ei tahtnud teada, mis vabadussõja rindel on ja pidasid siis linnas pillerkaari ja pidu. Ja kui vabadussõda oli siis võidetud, siis nemad tahtsid võidu viljad muidugi noppida. Nii et väga õpetlik on meie oma lähiajal ajaloost näha minevikku, kultuuri elementide teeneid ka Eesti vabariigi sünni puhul. Ja kui need omadused kaovad rahval ära siis on selge, et ei ole enam seda inimest tüüpi selle mentaalsuse ja aumõistega, kes oleks võimeline riiki uuesti looma saavad ainult need nagu parts, ütleb pealinna pur suid, kes silindrites peavad pidusid. See väikese vahemärkusena siis tänase päeva suhtes. 11. sajand toob ka sellise kauni ilmingu millest on ilusad romantilised lood säilinud nagu rändrüütlite ajarändrüütel oli siis see, kes otsis au ja ühtlasi ka varandust või oma kuningriiki. Seega siis on rüütelkonnale omane eriline maailma suhtumine eriline psüühika, eriline mentaalsus. Ja me näeme, kuidas on huvitaval kombel küllaltki niisuguses lapsemeelsuses ühendatud suured äärmused. Ühelt poolt halastamatus, kohutav julmus, metsik kättemaksuiha, teiselt poolt ohvrimeelsus alastus, heade tegude tegemine, eneseohverdamine kellelegi hea, kas suured äärmused olid keskaja inimeses ja rüütliseisuse puhul? Juba nende eluviisi tõttu oli neil võimalus neid äärmusi oma väärmustes välja elada. Selle tõttu me näeme mõlemat külge rõhutatud ja tugevdatud kujul. Mulle tuleb meelde üks lugu, see oli Prantsusmaal kus üks rändrüütel vaene rändrüütel külmal ajal läheb ja jalad hakkavad ju hobuse seljas ratsutades kergelt külmetama. Võib võrrelda tänapäeval vast mootorrattasõitjaga, sa ei tee midagi ja ta tappis ühe tüdruku lõikas tal siis kõhu lõhki ja soojendas oma jalgu sisikonna sees. No see on niisugune juba grotesk ulatuv jubedus, mille puhul nii lihtsalt juba naerame ainult. Ja muidugi ta mõisteti ise selle teo eest surma. Üks ainukene lugu terve keskaja kohta on niisugune teada. Aga selles kah midagi natukene väljendub. Niisugune võimalus ise. Ja samal ajal ei ole sugugi välistatud, et seesamarüütel teises olukorras käitus kõige ohvri meelsevalt kõige helde meelsemalt, kõige kaastundlikumalt, kõige halastaja likumalt. Ja ega siin ei maksa meil väga süüdistaja rolli võtta. Kui me ausalt iseennast tunneksime, küll me avastame enda sees kõik need äärmused, samuti kui palju me päevas ise kõigume oma igapäevases elus äärmuste vahel. Kui tihti meil on soov kedagi maha lüüa. Ja sealtsamast, Me käitume õilsalt ja ohvrimeelselt ja nii, et meis endas on samuti inimolenditena kõik need küljed olemas. Kultuuriprotsess ongi õieti selles allutada mõistusele, teadmisele ja tahtele. See inimlik impulsiivsus ja niisugune plahvatuse maa talitseda, seda valitseda, seda aga ta on meie sees olemas kõik, ega see pole ka kadunud kuskile. Selle tõttu rasketel aegadel see purskadele välja inimestest ja hulludel aegadel. Bertraalne Deboorn, 12. sajandi truba tuur oma laulus ütleb. Mitte mingisugust uut tõde vaid mainib, lihtsalt ei ole sõda ilma tulega kahjude ja vereta ohvrimeelsus soli enda suhtes, kuid sama võis ka olla teiste suhtes. Ma mäletan sõja lõpul Rebase pataljoni mehi, 11 meest arutasid, mida teha, nad olid tulnud Leningradi oblastist. Ja läksid siit edasi. Ilmselt Tšehhoslovakkias see läksid. Ja nende meeste jutust jäi mulle eriti meelde üks baas, mida üks ütles et me oleme sealpool seda piiri, kus antakse armu ja oodatakse armu. Ja teine kommentaar oli, et näe, ei anna kellegile armu ega oota kelleltki armu, seesama teiste sõnadega Afraseeritult nende meeste omavaheline jutt oleks huvitav omaette teema, sest ma mäletan seda väga hästi kõike. Aga see kõik ei kuulu enam selle praeguse teema juurde. Niisiis ei oodatud armu ega antud armu ja samal ajal anti armu ja oodati armu. Domineeris seega impulsiivsus, mitte kaine elu, plaanipärane kavandamine ja ülesehitamine. Ja see on teine oluline moment au mõiste kõrval. Et rüütliseisus põlgas elu plaani pärast kavandamist ja ülesehitamist madalamale seisusele ainult sobilik rüütel, seega paljuski meenutab meile noorukeid teatud elu eas ka ma mäletan omal ajal, see oli niisugune 13 14 12 14 eluaastat kus samasugused jooned poistekampades ja löövad välja ja nii et see võrdlemine kultuuriperioode, inimelu igadega on küllaltki huvitav ja aitab paljusid asju paremini mõista. Ruba tuur, Albeeerr temalas piina näiteks teatab uhkelt, et röövis ja võttis võõrast vara jagamiseks kogumiseks. Selles oli suur vahe. Kui varandust võeti selleks, et uuesti teistele välja jagada, siis ei olnud selles midagi moraalselt taunitavat omale röövimine kogumiseks, see oli väitlane, see oli pisike, see oli taunitav. See viitab tagasi ka ürgkogukondlikus korras või suguharuviisi elavate rahvaste paljudele kommetele näiteks nii viikingite puhul kui ka Ameerika mandril indiaanlaste puhul on täheldatud üht samasugust nähtust ja see tegelikult sealt ongi pärit ja keskaja kultuurist ta niisuguse ata. Wismina saab rüütelkonna juurest tegelikult kõige kauem paganluse aja ülikute komme. See on suurejoonelise laiutada tavaheldekäelise peo korraldamine. Indiaanlastel nimetati seda Potla ja pat, lah oli niisugune sügislõikuspidu, kus kogu kogutud toidud ka varad hävitati ja lagastati läbi ühe ainukese peoga. See pidu lõpeb pes metsiku lõhkumise hävitamisega. Põletati Vigvamid, purustati, kalapüügiriistad, Tomachookidega raiuti puruks kanuud. Ühesõnaga täielik häving tehti. Ja see häving pidi näitama seda, et meil on lai joon, me ei hooli millestki, meil on kõike küllalt. Ja siis tuli talv ja see talv vireleb diaSurdi nälga ja elati vaevaliselt ülejärgmine sügis kordusse sama. Ka viikingite juures on täheldatud taolisi pidusid, kus viikingilaevapealik oma sõdalastele korraldas peo ja seal pidi kah olemas helde ja mitte millestki hoolima. Selle tõttu, kui me loeme niisugustest asjadest ja ka filmides on tarvitatud Neid momente, et nendel pidudel priiskavatel Brassingutel õieti peaks ütlema. Viikingipealik pidas Brassinguid, see oli tema ja üldse väike kuninga kohustus oma sõdalaste ees korraldada Brassinguid. Siis pidi jooma veini või mõdu või õlut, suurest nõust kas väikesest vaadist või suurest kapast ja see pidi voolama kahelt poolt suud niimoodi ohtralt riietele ja põrandale maha. Nii et tervest sellest väikesest vaadist veinist väike osa joodi ära, suurem osa valati lihtsalt maha. Selle, sellel oli kaks mõtet. Üks oli ohver maja vaimudele ja teine oli see väljapakutud priiskav, mitte hoolimine millestki. Et meil on kõik külluses, mitte millestki ei hooli viikingipealiku, väike kuninga hõimupealiku lai joon. Ja see joon säilis Euroopa kultuuris. Aadel konna rüütelkonna juures. See on tegelikult vanapaganlik joon, sest ristiusk tõi paratamatult kaasa üha enam süvenedes ühiskonda mõistliku kokkuhoidliku eluviisi. See on kasvanud välja ju kristlusest eriti hilisematel sajanditel või ütleme nüüd lähiminevikus, kus majandussüsteemid taanduvad otseselt religioossele süsteemile ja arusaamale doktriinile. Ühesõnaga. Euroopafiodaalid, välja arvatud Itaalia Lõuna-Prantsusmaa regioon elasid väljaspool linnu. Feodaal kartis ja põlgas linna. Ehkki linnad ise tihti said alguse Fjodaalsetest kindlustest ehitati elamiseks kindlused. Missugused olid need kindlused? Nimetame seda tinglikult lossiks. Loss saab keskaja sümboliks, nii nagu tuuleveski. Loss tähendab meile teadvuse elementi. Nii nagu maja, eriti talumaja on olemise element ja sümboliseerib olemist. Ka siin on oma arengulugu 10. sajandil ehitatud eriti need neljakandilised puust tornid need rüütlilosside algvariandid. Need olid mitmekorruselised. Nende ümber oli vallikraav. Neid nimetati don ionit, Donson korrused olid omavahel ühendatud luukide ja ära üles tõmmatavate redelitega. Alumine korrus oli ladu. Sissekäik oli väljast alles teiselt korruselt loomulikult jälle äravõetava redeliga. Ja kolmas korrus oli siis Rüütli ja tema kaaskondlaste eluruum või eluruumid. Teenijad ja sõjasulased olid veel ülalpool siis tipus. Ühtlasi pidid nad torni tipust tornikujulise selle esimese lossi variandi tipust, siis jälgima ka ümbrust, mis seal toimub. Hiljem hakati ehitama kivist hoovi tehti ahi, hoovi hakati ehitama ka siis loomulikult sepikoda, käsitöölised tulid sinna tööle, tekib hoov, kond, õukond. Sinna tuli ka loomulikult kabel, käsitöölistemajad ja näeme, et niimoodi tekib linn. Siis oli vajalik juba piirata müüriga see maa-ala, mis oli Tomsoni ja siis valli selle kraavi vahele jäi. Nii et see oli üks linna tekkimise võimalus. Väga tore on see, et ja see on jälle ainulaadne, mis Eestis on säilinud, Kiiu vasallilinnus. Kiiu vasallilinnus on tüüpiline keskaja Donson juba kivi ehitisena. See on nüüd restaureeritud. See oli säilinud vist kaks korrust, kui ma õigesti mäletan. Ja teise korrusega ülevalt avastati trepiastmed. Ja härra Villem raam loomulikult. Professionaalina teadis kohe, millega on tegemist, et seal pidi olema veel kolmas korrus. Ja nüüd on siis taastatud, vot see Kiiu vasallilinnus siinsamas Tallinna ligidal. Suurepärane eksponaat ja minu andmetel vist põhjamaa ainus, mis on säilinud ja näete jälle Eestis väga huvitav. Seal on näha ka Dansker Dansker on käimla ja see ehitati siis müürist välja niisuguse müüri küljes nagu niisugune muhk. Kuressaare linnuses oli ka Danske rooli sisemine soli torni üleval. Torni alla kogunes siis mustus, mis välja veeti kord aastas. Nii palju Kiiu vasallilinnusest see loss, linnus saab Fjodaalse sõltumatuse sümboliks. Ma arvan, et üks huvitav mõte oleks vasallilinnuse arhitektuurse ehitustüübi puhul see, et tänapäeva ühiskonna metsistumist ja kriminaalse elemendi vohamist arvesse võttes oleks mõeldav projekteerida individuaalelamu uuesti Donson tüüpi. See idee ei olegi minu arvates nii väga naeruväärne. Prantsusmaal ja Saksamaal on siis eriti tormiliselt neid ehitatud, seda ka juba lihtsalt. Vajaduse tõttu tekivad ka kuninglikud hoovid, Faltsid näiteks Bayer Maints, Vorms. Keiser liikus ringi oma maadel ja tal olid siis igal pool Haldsid hoovid, kus ta siis peatus, võttis vasta kohalikke esindajaid kohtus inimestega. Ta rändas oma maal ringi. Ta oli selles mõttes ka nomaad, nii nagu spaieri tuhandeaastasel juubelil ja linna 2000 aasta juubelil, kui tähistati saalier dünastia juubelit, siis saalier dünastiat nimetati ka nomaadide. Kasvõi nimetatakse praegu, et nomaadid Saksa keisritroonil. Ja see oli kahekordses mõttes, kuna nad pärinesid nomaadidest. Ja kuna nende hilisem eluviis oli ka mõneti nomaadlik, ei olnud ainult ühte kohta, kus peatuti. Lossid ehitati looduslikult soodsatele kohtadele mägede tippudele, mis pakkusid suurepärast looduslikku kaitset. Selles osas on Saksamaa klassikaliste rüütlimägilosside kaunis maa mas spetsiaalselt külastasin tervet rida niisugusi feodaali linnusi Baden-Württembergi rajoonis või selles maakonnas liidu maakonnas. Need on tõepoolest erakordselt toredat huvitavad ehitused. Ja otse sellest ajast, kus on näha, kuidas siis on kõik läbi mõeldud viimseks kaitseks, kuidas on võimalik taganeda ikka mööda kitsaid käike ja treppe, viimsesse torni, mida tegelikult üks mees võis ukse pääl kaitsta või trepi peal noh, ükskõik kui suure sõjaväevastasest sõdima mahtus niikuinii ainult üks mees korraga ja mitte rohkem. Prantsusmaal on lossid enam edenenud insenertehnilises mõttes ja see on muidugi tingitud ka nendest looduslikest kohtadest, kus taoline rüütliloss asus. Ilmuvad relvastuses sellega seoses, et on kindlustatud linnused, ilmuvad ka piiramisrelvad, nagu piiramistorn, taraan siis Itaalia poolt pärit müürilõhkuja Petra Riia, nagu nimetus ütleb Petra on kivi. Ja antiikajast tuntud kreeka tuli. See oli siis nafta või ükskõik mis põlevaine õlleõlgede ja takkudega koos tule pildumiseks viskemasinatega piiratud linnusesse. Rüütelkond ise jaguneb siis varandusliku seisuse poolest samuti tee on diferentseeritud seisus, varanduslikult olid vaesed rüütlid, kellel täielikult puudus omand. Nemad teenisid Zenjööre hoovides vaestest rüütlitest taga ja rüütliperekondades oli palju lapsi. Me kujutame ette, kui palju tekkis vilunud sõjamehi kellel oli harjumus sõdida ja ratsutada, kuid puudus harjumus midagi kasulikku tööd teha. See element moodustas Saksamaal põhilise sõjalise jõu. See element Hispaaniast oli see, kes läks Ameerikasse. See oli eriline seikleja. Ta ei olnud enam seotud kindla maakohaga, sest tal puudus Homand, tavaliselt vanem poeg päris isa selle valduse. Ja niimoodi tekib see liikuv, rahutu, kuid väga sõjakas element. Ja me saame aru, et teatud olukorras võib see ühiskonnas muutuda omaette probleemiks. Inimesed, kelle elukutse on sõda järelikult on vaja neile elukutselist tööd anda. Ja me teame, kuidas hiljem sajandist sajandisse Saksamaa tootis palju inimesi ja Saksamaalt värbasid kõik Euroopa riigid omale palgasõdureid. Nii et tihtipeale paljud sõjad, mida pidasid erinevad jõud Euroopas või kuningakojad 100 väed koosnesid suures osas mõlemil poolel saksa päritoluga inimestest. Et see on põhiline sõjaline element olnud Euroopas. Väga oluline on rüütliseisusest rääkides ja eriti kultuuriloo jaoks on seisusesse astumise rituaal ja seisusesse kuulumise rituaal. Sellele eelnes seitsme aastane ettevalmistus enne täiskasvanuks saamist. Nooruk Tamoa suu teenis rüütlit ja teda teenides õpib ta siis ise rüütliks olemise elukutset. Reituses, millega rüütliseisusesse vastu võeti, oli mitu eri järku. Kõigepealt pandi kannused külge, keegi vanem rüütel töötas mõõgaga rüütli kui Aurelvaga. Teiseks anti käelabalöök kuklasse või põsele mille kohta kroonikakirjutaja Lambeer Ardriast kirjutab. Ainukene löök elus, mida Rüütel ei maksa kätte. Oli siis rüütlikslöömisel kolmas rüütliriik tuse. Punkt oli oskuste demonstratsioon pidi odaga tabama märki. Mitte seda oda ei visatud, vaid hobusega ratsutades tuli odaga kinni püüda väga väike rõngas või tabada täpselt märg kogu sellel riitusel tema esialgsel kujul vara feodaal, sel ajal on paganlik taust. Hiljem näeme, kuidas rüütliks löömise riitus üha muutub kirikuks riituseks ja talle tuleb sisse kindlalt kiriklik joon. Need väljendusid järgmistes rüütliriituse elementides. Kõigepealt tuli öö läbi palvetada kabelis. Ühes muutumatus asendis tähendas vaimset pingutust koos füüsilisusega mis ei olnud mitte ainult sümbol vastupidavusele vaid see oli see, et Rüütel valmistas ennast terviklikult ette uude seisusesse. Teiseks koidu ajal asetati mõõk altarile. Siis peeti missa, jagati armulaud ja nüüd me näeme muutust. Enam mitte keegi vanem rüütel ei vööta mõõgaga rüütlikandidaati, vaid piiskop võtab altaril pühitsetud mõõga ja seob rüütlile vööle. Sellel on väga oluline tähtsus ja nimelt keskaja kultuuris oli rüütelkonna ja sõjaväe nagu ilmaliku võimu Ki kuningavõimu kohustus kaitsta kultuuri, põhialust, kirikut. Ja seega kirik kui vaimu esindaja ja rüütelkond kui väe esindaja. Vaim ja vägi pidid olema omavahel koostöös ja seotud. Ühe kohustus oli kaitsta kristlikku rahvast ja kirikut. Ja kirik omalt poolt annab relvale oma pühi otsuse. Ka värvisümboolika oli väga tähtis rüütel rõivastati rituaalselt ja rõivastuse esemed olid järgmised. Valge alussärk, loomulikult materjal, linane või siidvahemärkusena, olgu öeldud vastavalt piibli vana testamendi korraldustele. Peavad olema riided, mitte segamaterjalist, vaid läbi ühisühest materjalist. Kas läbivillane läbi linane mitte mingil juhul segatud ei, tohib tohtinud olla, kangas? Vana testament üldse ei luba, ei loomatõugude segamist, ei taimed ristamist ja loomulikult on vana testament ka inimtõugude suhtes tänapäevaselt öeldes rassistlik, sest aga inimtõuge ei luba segada, et kõik peab säilima jumala poolt loodud algses puhtuses. Selle tõttu tõugude sega, mine hävitab näiteks ka kultuuri. Inimene enam ei ole üks ega teine. Tänapäeva me nimetame seda rassismiks, aga see küsimus tuleb kultuuriloos rahulikult uuesti üle vaadata ilma niisuguste rassismi ohu, emotsioonideta ega naljapärast vana testament ei pühenda sellele küsimusele. Nii piinliku tähelepanu ja ajaloolises plaanis näeme, et näiteks Iisraeli rahvas, kes on elanud palju sajandeid ilma oma kodumaata on sellest vana testamendi printsiibist piinlikult kinni pidades säilitanud oma rassipuhtuse. Nii et sellel on kah oma sõnum kogu inimkonnale, mida me jumala sõnaks nimetame ka selles plaan, siis rahva säilimine. Nüüd seda vahemärkusena. Teine riietusese oli siis Rüütlil, helepunane, kuub, värv sümboliseeris verd, märk, mida valatakse kiriku eest. Kuub oli pikk ja kahelt poolt külgedelt lõhikutega kuni peaaegu vööni välja. See oli selleks vajalik hobusega ratsutades kuub ei takistaks, et ta siis oli tagant hobuse selja peal ja eest niimoodi üleval. Jalanõud olid pruunid. Need pruun värv sümboliseeris seda, et inimene on põrm ja pöördub maasse tagasi. Pruun on kaduvikku põrmu värv. Neljas riietusese, mis rüütlile ümber pandi, oli valge vöö. Valge vöö sümboliseerib määrdimatut, plekitud tee teed ja puhtust, sest ta oli nõuete ümber värvi. Sümboolikast on meile huvitav veel, et näiteks sellest on meil juttu olnud ja kordame. Sinine, must ja valge. Meie rahvusvärvid on ju tegelikult samuti mõõgavendade ordu poolt Eestisse toodud. Sümboliseerivad jumalaema Neitsi Maarjat. Sinine on taeva värv, taeva kuninganna. Must on alandlikkus ja valge on puhtuse sümbol. Ja on kaunis, et see värvisümboolika on saanud, et meile nii kalliks rahvussümboolikaga. Ja muidugi oleks veel kaunim, kui me ka nende värvide tõelise sisu oma mingikski eetilise elunormiks teeksime. Muidu ei ole sellel lipusümboolikal meile erilist tähendust. Roheline värv sümboliseeris lootust, Violet kahetsust, meeleparandust paastu. Punane on võitluse värv, rüütlite apostlite märtrite värv. Ja must on siis ühelt poolt alandlikkus-kuulekus kuid seoses mõne teise värviga ka leina üldse värvide omavahelised kombinatsioonid on samuti olulised. Ja erikombinatsioonid on eri tähendusega. Näiteks saksa lipul. Must ja punane, üksikult on põrgu sümbol ja kuldne, mitte kollane. Kuldne on puhta vaimse jumala maailma taevase maailma sümbol ja äärmused on koos. Kui nad on tasakaalus, siis on kõik korras. Kui üks neist on üle nii õigustatult suurendatud, siis on kas lutsifeeriline või siis teise pidi satanism. Värvisümboolika on väga suur tähtsus, mitte ainult sümbolina, vaid värv on reaalne. Jõud, mis mõjutab, ei ole ükskõik, mis värvime millalgi kasutame või mis värvi riideid, kannane. See on väga oluline. Seda kõike keskaja kultuurist teati ja igapäevases elus arvestati peensusteni. Nüüd siis veel igast mõõk oli ristimärgiga ja kaheteraline. Mis on kaheteralise mõõga eriline tähendus. See tähendas püsivust ja ustavust nõrga kaitsel tugeva vastu. Varesekaitsel rikka vastu. Meil on jutuideaalist, tegelik elu on tihti. Me teame teistmoodi. Me kõik teame, mis on õige, aga me kõik ei suuda alati seda teha, mis on õige. Me teeme elus tihti teisiti. Asi, mida me minevikku inimeste juures väga karmilt hukka mõistame. Ja asi, mille puhul me enda kures leiame muidugi piisavalt alati õigustusi ja vabandusi, miks ja niimoodi teeme. Meie üle hakkavad kord kohtu mõistma, kohut mõistma järgmised põlvkonnad ja nemad võtavad meid samasuguse karmusega nagu meie minevikku võtame. Ka see on huvitav mõtelda, kui me oma asju võrdleme minevikku asjadega. Mõõgad olid siis mitte ainult relvad, nad olid ka seisuse sümbolid, nad sisend sisaldasid endas kindlat maailmavaadet, ideoloogiat, moraali. Keskajast on teada terve rida kuulsaid mõõku. Mõõgal oli nimimõõt laulatati rüütliga. Del andis mõõgale vande, mida ta ei tohtinud rikkuda. Ja kahe teralisuse üks mõte ongi ka see, et mõõgal on kaks tera. Ära unusta ära. Kui ühte sa tohid kasutada vaenlase vastu, siis kuna sa oled mõõgaga seotud kui kindla mitte ainult sümboliga, vaid reaalse jõuga, mis on seoses auga siis, kui sa ei kasuta rüütlimõõka. Vastavalt auväärikusele on mõõgal teine tera. Ja teine tera võib sel juhul lõigata sinu oma elu läbi sest sa oled tõotuse läbi seotud. Selle tõttu Lääne-Euroo sepakultuuris. Rüütelkond on ainulaadne ja ühegi teise maa ühegi teise kultuurkonna keskajale vastav periood ei tunne niisugust seisust nagu rüütliseisuse Euroopas. Ja see on selle tõttu, et ainult Euroopa kultuur on sündinud kristlikus kontseptsioonis kristlikul doktriinil. Selle tõttu ei saa Lääne-Euroopa rüütlit võrrelda samuraide, ka ei saa võrrelda Araabia feodaalajasõdalastega eri maailmad. Teil on eri mentaalsus. Meil on eri arusaamad. Ja nüüd, kui mõõk võrrelda siis Lääne-Euroopa sirge sirgjooneline aumehe, relv kahe teraga, teine võib-olla sulle saatuslikku isa ei ole aumees. Ja võrdleme saratseenide idamaade kõverate mõõkadega, millel on ükst ära siis seal väga sümboolne see idama kõverus, idama valelikus. Ja see, et on ainult üks tera vaenlase jaoks. Ise, ühesõnaga jääd sa väljapoole au mõistet, sa tohid sõna murda, sa tohid valetada, sa tohid selga lüüa. Need on kaks eri maailma kaks eri mentaalsust, kaks eriaumõistet. Seda tihti ei näe. Meil paljud intelligendid, kes suures ida vaimustuses siin on ja uurivad neid asju, nad ei tunne Lääne-Euroopa kultuuri, nad ei tunne oma kultuuri ja mõõkade juures väga sümboolselt. Selgelt väljendub see kahe maailma üks väga oluline erinevus. See on see kahe teraga mõõgamaailm ja ühe teraga kõver mõõk. Kõverad mõõgad tulevad alles, millal? Renessansiaja Itaalia linnades linna türannidel sõjavägedes ja me teame, et renessansiaja linnade sõdades Itaalias oli juba aumõistega väga vähe tegemist. Seal oli ka ainult see, kes kuidagi peale jääb. Rüütli aeg oli läbi, juba algas hoopis teistsuguste meeste aeg. Vaat siis tulevad kõverad mõõgad Euroopas kasutusele. Kuulsamaid mõõku, meie kultuuri klassikalisest rüütli ajastust on, kui varasematest aegadest peale võtta Karl Suure ajast on kuulus Rolaani Turendaal. Sellest Rolandi laul laulab ilusaid kuusid. Siis Karl suuremõõt. No kuulus Excalibur, kuningas Arturi mõõk. Saksa keisrite mõõgad, Heinrich. Teise mõõtmisBambergis seisab aastast 1024 kui ahenriks sured, 1024 ja siis Heinrich kuuenda mõõk 1170.-test aastatest. Neid mõõk on palju ja need on kuulsad mõõgad, mis on kõik spetsiaalsete kirjadega. Ja need mõõgad on ajalooga ja mis on huvi odav ja mitte ainult huvitav, vaid väga Gabramak, pragmaatilise ja praktilise tähendusega. Näiteks Saksamaal on olemas relvapoed ja relvapoeakende peal on nende kuulsate keskaja mõõkade koopiad. Nimed peal. Ja nüüd kujutame ette, koolilapsed tulevad koolist. Ja terve karinagamann on loomulik, et poisid koolist tulles peatuvad relvapoe akna taga, kus siis veel. Ja ma jälgisin ise, kuidas Baieris need poisikesed vaatasid. Ja siis ma kuulsin enda selja taga harduses sosistatavat Excalibur, Turendaal Karl suuremõõt. Sellel on suur kasvatuslik mõju, see on parim ajaloo tund, mis võib olla. See on parim tunde sõjalis-patriootiliseks kasvatuseks. See sõna võib kõlada eestlase kõrvus halvasti. Aga Eesti vabariik vajab samuti sõda. Miks ei võiks meil olla näiteks Kalevipoja mõõga koopiad ja eesti poisikesed tulevad koolist ja lähevad relvapoe akna taha vaatama kalevipoja mõõka. See mõjub rohkem kui mingi muu jutt. Tegelik nägemine, see seob ajalooga, sellel on suur sümboolne tähendus, temas on suur sõnum sees. Miks ei võiks olla Lembitu mõõt? Miks ei võiks olla ordumeister plättenbergi mõõt? Me alles peame omale oma ajaloo tegema või õigemini öelda ajalooraamatutest oma teadvusesse tooma see on ajaloolise rahva eksistentsi yks eluliselt vajalik. Nüüd mõõgaga seoses veel seisusesse kuulumine on konkreetne. See on isiklik ja nii nagu on suhe isiklik, see nööriga. Nii on suhe isiklik mõõgaga. Mõõk on elav isik. Ka Kalevipoja mõõk oli elav isik ja mõõgale antud tõotuse murdmine tõi kaasa kalevipojal traagilise lõpu lõikas ta jalad. Vaat seda tähendas mõõk, mõõga, kultusmõõgamaagia, mõõga müstika, mõõga sirgus ja see, et tal on kaks tera.