Tänases elutsi tooriumi saates räägib Einar Laigna Euroopa ühiskonna tekkimise alustest ja üldse idee teooria osast Euroopa kultuuri arenemises. Nüüd, kui me viime oma pilgu Euroopa kultuurkonna kujunemise algusesse siis nüüd tagasi vaadates ja formuleerib, häiritud on need tsivilisatsiooni astmed lõplikult 20. sajandil, toetudes rikkalikule ajaloo pärandile ja kordan, see on ühest küljest puhtalt euroopalik. Teisalt tan universaalne, sest kõrgeim kultuur lähtub paratamatult religiooni ajaloo viimasest ilmutusest. See on kristlusest kui religiooni ajalootipust või täpsemalt tuppa kohta ja Euroopast lähtunud katolitsismi läbi teistest katoliku kultuurimaades on katoliiklus see, mis surnud universaalse maailmakorra nägemused. Sellest lähtudes on kõik poliitilised süsteemid Kristuse sünnijärgses maailmas. Nii nagu loomulikult ka enne, kuid nüüd täiesti eri viisil otseselt seoses religioosse maailmapildiga ja inimese ja kogu kultuurkonnasuhtega absoluuti mida me nimetame jumalaks. Absoluudist arusaam, absoluudi mõiste on inimesel loomu sarnaselt teadvuses sees. Seetõttu ei ole võimalik inimese teadvusest aru saama absoluudist välja tõrjuda. Ta on olemas ja sellest lähtudes nii üksikindiviidi kui soodsi, Jumi kogu riigi rahvuskultuuri või kultuur konna, kui silmas pidada kitsamalt Euroopa kultuuri-ja-Euroopa kultuuri mõjutusel ja misjoni mõjutusel lähtuvat kogu maailma kristlikku kultuuri. See on see kultuur, kus on omaks võetud kristlik arusaam inimisikust, tema õigustest ja inimisiksuse ainulaadsus, sest siis on selge, et see saab olla ainult suhtes millegagi või kellegagi. Ja siit algabki põhipoliitiline küsimus peale, millest kõik muu tuleneb kas see, mille või kelle suhtes inimisik, Ratletakse kultuuris on selleks teine inimene, on selleks valitseja, on selleks valitsus, on selleks riik või on selleks absoluut. Jumal. On selge, et riik ega teine inimene Endale usurpeerida jumala kvaliteete. Kui riik usurpeerib endale jumala kvaliteedid, siis me nimetame seda totaalseks õigeks mis lömastab inimese. Ja kui viimne määraja on absoluut jumal, kelle ees inimisik määratletakse ja riigikoht siis on selge, et riigil ei ole õigust ja tal ei õnnestu ka täielikult allutada endale inimisikut ega inimisikut. Likvideerib veerida või teha ainult omale alluvaks endasse ära sulatatuks ja lahustatuks. Sellega seoses toon esile positiivse ja negatiivsete tsivilisatsioonide mõisted. Jumal isiklik ja kui ta on maailma mõistus, maailmatahe nähtava ja nähtamatu maailma absoluutne valitseja. Kui me niimoodi mõistame jumalat siis niisugusele jumalast arusaamale puhtale absoluudiga vastab kuningriik kuningas oma esindajatega Ruudu teostab oma pideva ligioleku kõikjal ja valitseb alamaid ning juhid neid. Ma rõhutan kahte sõna siin võrdselt son, valitsemine ja juhtimine. Need kaks eri tasandit täiesti ja ideaalse kuningriigi puhul. Kus jumalast saadakse aru kui isiklikust mõistuse ja tahtega. Substantsist on mõlemad funktsioonid, kuningal, valitsemine ning juhtimine ja reostab nii valitsemist kui juhtimist oma alamate juures reaalselt. Selles süsteemis ei saa kuningas muutuda des poodiks sest tema ülesanne on tegelikult teostada jumalikku õigust ja jumalikku õiglust. Ja vanematel on võimalus kontrollida, kas kuningas on õiglane kuningas või on kuningas ülekohtune kuningas. Seetõttu meie tavalises mõtlemises on suur viga, kui ei oska vahet teha kuningriikluse, kuningavõimu ja desbootide vahel. Need on kaks täiesti eri asja. Edasi vastab sellele jumalasuhtele kaks kuningriigi süsteemi, see on absoluutne monarhia. Teine on konstitutsiooniline monarhia. Absoluutse monarhia puhul on ainsaks kontrolliks jumala võim ja jumala seadus kuninga üle. Seega me näeme, kui oluline on religiooni osa poliitilises süsteemis kus kõrgeim võim, valitseja, kes reaalselt teostab valitsemist ja juhtimist kannab oma kaebuses vastutuse momenti endast veel kõrgeima võimu ees igavese vastutuse momenti. See on ideaalne kuningriik. Konstitutsioonilise monarhia puhul on olemas juba moodustatud inimrühm kellel on otsene ülesanne kontrollida kuningavõimu vastavust kõrgemale õigusele, jumala õigusele. See on siis positiivne kultuuritüüp. Järgmised hõlmtüüpi on negatiivsed tsivilisatsioonid. Neid võib nimetada ka revolutsioon roonilisteks tsivilisatsioonide eks. Need on üles ehitatud kolmele ehitusele. Eituse üks faas on üks negatiivse tsivilisatsiooni faas. Nüüd esimese astme eitus kõigepealt toob endaga kaasa niisuguse suhte ja arusaama jumalast. Et jumal on, jumal valitseb, kuid ei seganud Ennast inimeste asjadesse, see tähendab talle jääb ainult valitsemise funktsioon. Kuid ta ei juhi. Sellele, vastab realism, mis on vaimult teistlik ja eitab providentsijat Providence ja see on jumalik ettenägevus. Ja nõuab, et kuningas valitseb kuid ei juhiks niisuguse riidi tüübi. Klassikaliseks näiteks tänapäeval on Inglismaa, kus kuninganna valitseb, peaminister juhib arvamus, nagu Inglismaal ei oleks kuninga võimul mingite võimu, on ekslik, sest ükski seadus Inglismaal ei ole kehtiv enne, kui kuninganna annab allkirja ja niivõrd aja jooksul viimistletud poliitilises süsteemis nagu Inglismaa, kus poliitikuid, spetsiaal reaalselt lapsest saadik kasvatatakse sellesse ametisse sageli ka traditsiooni liini pidi, see tähendab põlvest põlve on Inglismaal seda silmas peetud. Kui tähtis on traditsioon, siis ei saa ka tekkida olukorda, kus valitsusfunktsioon ja juhtimisfunktsioon saaksid olla niisuguses vastuolus, mis võib kriisisituatsiooni viia. Ja selles esimese astme negatiivses tsivilisatsioonis. Kui see on niimodi viimistletud aja jooksul välja töödeldud ja kujunenud, nagu Inglismaal on ka üks noh, omamoodi peaaegu ideaalilähedane lahendus. Sest me peame silmas pidama seda, et ega ajaloos ei ole inimkonnal õnnestunud ühegi idee teostamine. Inimkond on ju kogu ajaloo vältel ebaõnnestunud absoluutselt kõikide kõrgete ideede teostamises. Selle tõttu vahelduvad ajastut, et inimene ei tule ideaaliga tohine. Ja siis ta väsib ja hülgab selle ideaali. Kuid tal ei ole julgust öelda, et mina ebaõnnestusin, ta ütleb, et ideaale ei kõlba aga mitte tema ise. Kuid üks väga oluline moment veel selle juures Inglismaa kui tuntud demokraatlike traditsioonide maa. Meil on otsekohe selge, et iga maa demokraatia mõiste on väga konkreetne ja on igav maa kohta kindlasti väga kindlate tunnustega, mis on omased ainult sellele antud maale. Me võime rääkida Hispaania demokraatiast, inglise, demokraatiast ja ei maksaks mingil juhul seda viga teha, et arvata, et sõna demokraatia, et see on mingi niisugune universaalne müts, mis siis kõikidele mahub pähe ja kõik on seal all. Samal ajal muidugi ei toimu Inglismaal niisugust mõtlemise nihestumist et nüüd keegi peaks liverpooli või Manchesteri jalgpallihullusi, seda jalgpallipublikut või õigemini öelda veel jalgpalli pööblit võrdseks inglise tooridega või ülemkojaga. Meie kraatia mõiste on selles mõttes väärastunud, et me arvame, et demokraatia tähendab seda et inimesed on kõik ühesugused, ei ole. Ebavõrdsus on täiusele arengu eeldus ja võrdsus peab olema jälle absoluudi ees. Jumala ees on inimesed võrdsed. Nii nagu absoluutses monarhia, son kuningas jumala ees, võrdne riigi kõige armetu maa-ala. Ja ometi on nad erinevad omavahel. Nüüd teise astme ehitus, tsivilisatsioon on panteism. Selles vahekorras jumalaga mõistetakse jumalat kui isiksusetut ja puudub ka jumalik ettehooldus, providentsija öeldakse jumal on kõik. Jumal on kõikjal ja igal pool kogu loodusmaailm inimkond. Poliitiliseks paralleeliks. Niisugusele arusaamisele alusest on süsteem, kus eitatakse isiklikku võimu. On üldine valimine massi valitsus ja seda me nimetame vabariigiks. Vabariigi puhul toimub juba suur allakäik kultuuris, vabariiklikes süsteemides. Sellel põhjusel. Intelligents ja keskklass käivad alla ja lähenevat mööblile. Pööbel küll tõuseb oma tasemelt, aga see nivelleerimine toob kaasa kultuuris väga traagilised tagajärjed. Nivelleerimise protsess. Kolmanda astme eitus on ateism. Ateism eitab kõike kolme eelmist. Ja sellega kaasneb niisugune nähtus, nagu on Engels, Marx, sotsialism ja nii edasi kuni teadusliku kommunismi. Ja kuhu see kõik välja viib, sellest ei ole enam mõtet pikalt rääkima hakata. Aga selge on meile see religioosset telesüsteemidele vastab poliitiline ja sotsiaalne süsteem. Nüüd kolmanda astme eitust tsivilisatsioonis ateismi is on siiski mõned punktid, mida peab eraldi tooma veel esile, vaatamata sellele, kui palju viimastel aastatel on kõiki neid negatiivseid jooni juba piisavalt esile toodud ja sellest räägitud. Ja see on see toimub inimkirgede kultus mis toob kaasa temaga koogilised, poliitilised süsteemid. Teisisõnu, inimese käsitluseks saab see, et kõik, mis inimesest tuleb, on inimlik ja õige ja loomulik. Kui kristlikus kultuuris on püütud kirgede maailma allutada mõistusele ja teadmisele ja tahtele siis renessansist alates on hakatud kultiveerima kirgede kultust, et kõik, mis inimesest välja tuleb, see on kõik loomulik ja kõik peab aga tulema. Seega siis saame rääkida kahest revolutsioonist, mis toimub kolmanda astme ehitust tsivilisatsioonis. Esimese astme revolutsioon on üksikindiviidi tasandil, see tähendab, et inimene ei pea enam ega püüa enam mõistuse, teadmise ja tahtega talitseda mooduse deemonlik vägesid, mis inimeses on. Ja teise astme revolutsioon toimub ühiskonna tasandil kus esimese astme revolutsiooni läbi teinud inimisik tahab kogu ühiskonnas kehtestada sama süsteemi. Siis toimub juba vägivaldne kultuuri hävitamine ja inimese uuesti loomastada püüdmine. Nii et mitme 1000 aasta vaev ehitada kultuuris tähendab allutada loodusetungid inimeses mõistuse ja tahte kontrollile. See visatakse siis lühikese ajaga üle parda. Kolmanda astme ehitus, tsivilisatsioon tähendab riigi primaarne isiku ees see on olukord, kus riik usurpeerib endale peaaegu absoluudi jumala kvaliteedi ja riigiõiguslik primaat sisaldab endas eriti suurt ohtu. Selle tõttu näiteks karistused omandi riisumise vastu, erinevad kassa riisud riigivara või oled sa riisunud vara varastanud, ütleme, eesti keeles välja kelleltki inimeselt. Me teame, et Nõukogude jurisprudentsi s tehti vahet mitte varguse suurus ei määranud, vaid kellelt sa olid varastanud ja riigi puhul oli karistus alati palju suurem. Kolmanda astme eitus tsivilisatsioonis, riik esineb hea hoolitsejana isakesena, ilma kelleta ei saa kuidagi elada. Me näeme, et riik omandab siis jumala kvaliteedid endale, ta tahab olla jumal maa peal kelle suhtes inimesel on absoluutne sõltuvustunne. Ikka tekib riigi kultus ja riigikultus on sisuliselt alati ebajumala kultus. Selle tulemusena langeb kogu rahva juriidiline kultuur ja ta langeb niivõrd kohutavalt, et tekib eriline inimliik mida me tänapäeval nimetame homosovjetlikus. Ja see homo sovjetikuse kõige suurem oht on veel selles, et teda ei talitse enam mõistus, tahe, seadus. Teisisõnu ta ei tunne häbi. Temal ainult hirm. Ja kui selline riik kukub, siis kaob hirm. Ja siis me näeme, mis endast kujutab see langenud juriidiline kultuur. Nii et see, mis tänapäeval näiteks Eesti ühiskonnas toimub on selge pilt sellest, kuidas hirmuga kaotanud inimolend valmis vorminud ja vorpinud, see kolmanda astme eitus, tsivilisatsioon, ateism. Kui riik tegi ennast jumalaks, kelle eest ta tundis hirmu nüüd kui see ebajumal on kukkunud. Nüüd ei ole ka hirmu kellelegi ees ja kogu see kohutav korruptsioon, mis meil on, see see metsik korruptsioon, mis meil vohab praegu, see on paratamatu kaasnähtus. Ebajumalalangusjärgses olukorras. Juriidiline kultuur puudub. Ja kui ei ole ka enam hirmu riigi ees siis toimub kõik see, mis praegu toimub. Kui inimene oleks religioosne, see tähendab selles mõttes religi religioosne religiooni objekt, jumal siis ta tunneb jumala ees hirmu. Aga nüüd ta ei tunne millegi ees, hirm. Tal ei teki südametunnistuse piinu, sest puudub see, kelle ees tekiks häbi-häbi ei ole. Ja siin on veel üks vahearistokraat, vaat on see, kellel on häbi. Kellel on läbi ka iseenda ees? Alamat liiki inimene on see, kellel häbitunne üldse puudub keda talitseb ainult hirm. Ja kes ilmselt üksi olles iseenda ees kaebi ei tunne vaid tema maailm jaguneb selleks, et kas mul õnnestus midagi või ei õnnestunud, kuidas see pole tähtis. Aristokraat küsib alati ka, kuidas, kas mul see, mis mul õnnestub, kas ma saan selle oma väärikust säilitades või sellest loobudes. Aga muidugi me teame, tänapäeval eneseväärikusest lugupidav inimene ei hakka metsikult trügima näiteks täis bussitulemus on see, et ta jääb maha. Ja ta jääbki järgmisest bussist maha ja ta eluvõitluses jääb igal pool kõrvale ja maha, sest tema väärikuse juba niisugust Pärnu kiirusele, mis hakkab talle vastu. Nii et olelusvõitluses muidugi, Aristokratismiga on õige vähe peale hakata. Selle tõttu on Inglismaasüsteem väga hinnatav, et nemad on oskanud, säilitada aru saama aristokraat plusest, säilitades aristokraatia, see on kultuuri säilitamisel kõige olulisem elanikkonna kiht. Intelligents ei säilita kultuuri. Kas me ütleksime, et töötaja oli intelligent? Kas ma julgeks öelda, et Lermontovi intelligent Nad olid aristokraadid ja need on kaks täiesti eri tasandit? Ja negatiivsed tsivilisatsioonid toovad kaasa ühe kurva nähtuse veel mis kultuuri lagastab? Son aguliintelligents, kus ilma kultuuritraditsioonid, inimesed, olles saanud mõningast haridust, pea käib sellest ringi, arvatakse, et nemad ongi kultuur. Kultuur on kõigepealt hingeharidus ja seda kultiveeritakse sajandeid ja hingeharidus algab sellest, et hingel on absoluudiga suhe. Kui see ruumiline dimensioon hinges puudub, siis on lamedus siis on tyhi. Need on siis nüüd lühidalt need kultuuritüübid, mis vastavad arusaamale jumalast. Ja tegelikult iga see aste me nimetasime, näitasin tsivilisatsiooni astmeteks, on lihtsalt ajalooline peegeldus reaaliast, realiteedist, reaalsusest, mis tegelikult ongi vahekord Jumalaga, vahekord absoluudiga ja selle peegeldus on siis nähtav riike, selle poliitiline süsteem ajaloos on niisugused momendid ajaloo mõttes muidugi momendid kus teatud küsimused kerkivad väga teravalt teoorias ülesse. Ja veel märkame ajaloos, et kui see küsimus töötatakse isegi mitme sajandi jooksul rahvas ideoloogilises võitluses väga teravas võitluses, mis läheb isegi kuni tegelike füüsiliste kokku põrgeteni ja välja. Küsimus lahendatakse ära ja lahendatakse ära sellel teel, et pika aja jooksul parimad teoreetikud, ajud praktilise elu ja riigi elu ja ühiskonnaelu käigus jõuavad selles küsimuses piisavale selgusele. Ja näeme, kuidas pääle seda sajandeid see küsimus jääb niimoodi nagu vaikseks tema ümber ei teki uut suurt poleemikat. Ja siis tulevad ajaloos jälle uued ajad, kus sama küsimus täie Ravusega uuesti võetakse käsile. Uuesti saab see küsimus aktuaalseks, uuesti, seatakse kahtluse alla. Uuesti töötatakse põhjalikult läbi. Jälle küsimus niimoodi tasapisi vaibub. Ja mina olen tähele pannud, et küsimus ette määratusest ette hooldusest, saatusest, inimese tahtest ja tahtevabadusest on üks küsimus, mis ehkki küll ühelt poolt alati aktuaalne on teatud ajaloolistel aegadel eriliselt aktuaalne ja saab põletavalt tähtsaks. Kõigepealt tuleks rääkida siin Euroopas ajaloo ja kultuuriloo ühest suurkujust son pühast augu stiinusest. Augustinus. Ta elas aastatel 354 kuni 430 ja me teame ta elust ühte kui teist ise rääkinud sellest oma raamatus konfessioonesse on pihtimused sündis ta väikeses Põhja-Aafrika tagaste linnas. Isa patriitsiius oli pagan. Ma Monika oli kristlane ja tema ema Monika on saanud kristliku ema üheks kauniks sümboliks Euroopa ajaloos, keda tuuakse eeskujuks kui ema, kes palvetas kaua aega silmaveega oma poja eest. Poeg oli andekas, väga andekas inimene, õppis toorikad õigusteadust ja elas kena ja võluva noormehena elu, mida tema seisund talle võimaldas. Ja ema oli väga mures, mis pojast saab. Ja poeg hiljem pöördubki tuleb täielik pööre elus. Ja sellest alguses nii küllaltki vabade elukommetega noormehest saab hiljem Rooma katoliku kiriku üks suurematest pühakutest, kelle pärand on säilinud tänase päevani. Normaalsena, see tähendab, need probleemid, mida ta käsitab, on igavese väärtusega. Augustinus, ei igane ega vanane mitte kunagi. Ja augus tiinuse põhiteos. TC tsitaate. Tei. Jumalariigist on esimene ajaloofilosoofiline teos. Hiljem ta oli kaua aega piiskop Põhja-Aafrikas 35, viis aastat hipolinnas ja 400 430. aastal. Siis kuivanud maalid on linna sisse piiranud, ta sureb aga nüüd mõningatest olulistest mõistetest, mille ümber küsimused on augus tiinuse teoreetilises pärandis meieni jõudnud ja mis on jätkuvalt ajaloos aktuaalsed ja teatud aegadel põletavalt ja eriti aktuaalsed jälle. Need on küsimused, mis puudutavad saatust inimese elu, ettemääratust, jumalikku ettehooldust ja seda nii üksikindiviidi kui riigi kui kogu maailma suhtes. Me teame, et kaks vastandlikku maailmakäsitlust, üks on siis religioosne kus kõige algus ja lähe ja lõpp on jumalas ja teine, mis näeb ainult kõiges loomulikke põhjusi ja omane. Meie viimase aja ajaloole ja mis on suunatud futuristlik, kultuur tulevikku pööratud. Seal on niisugune mõiste nagu maailma ja aegade lõpetamine välistatud. Pakutakse inimkonnale igavest progressi, kus kõik läheb ainult ilusamaks ja paremaks, suuremaks ja toredamaks. Ja see on loomulikult seoses aja mõistega. Kristlikus aja mõistes on ajal algus ja lõpp. Ja see on teistsugune mõtlemiskategooria ajas kui igavik. Igavik kuulub jumalale, kuna aeg ja maailm on koos. Ja ajal ja maailmal on algus ja lõpp, see on põhiline, niisugune suure plaaniline erinevus. Nüüd see võitlus toimus teoorias väga teravalt, nimelt neljanda ja viienda sajandivahetusel ja augus tiinuse ajal oli temal oponent, teoreetiline oponent. Pelaagjus, pelaagjus oli pärit põhja poolt, see tähendab Itaalia suhtes kõik, mis jääb Itaaliast põhja. Taliiiri, šoti munk. Et ilus mees, erakordse võimsa Me anniga jõuline isiksus, tugeva tahtega, kellel ei olnud elus olnud niisuguseid probleeme ja niisugusi lõikumisi ja perioode nagu augus. Tiinuse elu oli olnud Taali kõikide tunnuste põhjal väga tugev koleerik. Sealjuures ka stabiilne. Mis tähendab, et see inimene suutis kergete pingutustega väga palju ja tugevad koleerikud. Nende nõrkuseks on nende tugevus nagu tihti elus ja pelaagiuse teooria kohaselt. Kuna ta oli ise julge, kartmatu, jõuline, kõneosav, haritud ja loomupärane, tal mitte retoorika. Koolides õpid õpitud tutvus haugus tiinusega ja neil oli kirjavahetus väga sõbralik, aga siis läks lahti väga äge teoreetiline vastasseis, mis kestis nii elu lõpuni. Jabelo pelaagiuse seisukoht oli see, et inimene kuna ta lähtus väga ka iseendast ja eeldas sellega, et kõik inimesed on tugeva tahtega tähendavad kõik elu küsimused suhteliselt lihtsalt piisab ainult tahta ja selle tahte, teadmise ja mõistusega inimene teeb kõik. See tõi muidugi kaasa ühe äärmuse ja Augustinus oponent Iris pelaagjusele. Tema teooria oli niisugune, et on olemas. Predestineeritus ettemääratus, jumalik ettemääratus, kuid jumalik ettemääratus ei ole see, mis antiik maailmas enne ristiusku oli. Saatus ja saatuse usk, saatus ja saatuse usk tähendab fatalistliku alistumist. Loodusjõududele, looduse vägedele. Ja antiikmaailmas nimetati neid jumalusteks. Ja selle tõttu inimene uuris ja tunti antiik maailmas ju suurepäraselt tähti, planeete. Meile on väga huvitav see, et kõik planeedid olid teada täpselt enne, kui viimased planeedid nähti teleskoobiga alles käesoleval sajandil. Aga ometi on nad olnud alati teada ja täpselt teada ja nende mõju ja nende orbiidid ja kõik. Nii et me näeme, et antiikkultuurides on tegemist teadmistega, mille allikad ei ole meile teada. Meil olid mingid väga täpselt valmis andmed saamine on meie jaoks jäänud teadmata nagu muinasegiptuse kultuuris. See on hämmastav, mida teati maailmaruumist ja kui täpselt, kuid meie ei tea, kust nad said need andmed. Aga valmis andmed on. No see on kõrvaline küsimus. Augus tiinus näeb siis luges jumala armu ja inimese omapoolse mõistuse, teadmise ja tahte kahandab nende osatähtsuse väga väikeseks. Niisiis augus tiinus rõhutab, et kõik on jumala arm, see, kui inimesel on tahe üldse ja on üldse mõistus ja on üldse teadmine, et kõik taandub viimselt ja puhtalt jumala armule. Seega Augustinus oponeerita laagjusele, kellel põhirõhk on inimesel omapärastel võimetel, mis temal endal olid väga vägevad saatust mõisteti kui juba tähtedesse kirjutatud, mis sinu sünnihetkest alates on kindlaks määratud ja mille vastu ei saa enam midagi teha. Saatus oli muut, muutmatu. Vabadus Kristuses tähendabki seda, et inimene ei ole enam fataalselt ja ei pea enam alistuma tähtedesse kirjutatud saatusele näiteks tänapäeval see nähtus, kus me teeme neid horoskoope ja vaatame planeete, ma ei naeruväärista seda. Peab teadma mõjusid, mis meid mõjutavad, kuid me ei pea neile fatalistlikult alistuma. Selles on küsimus meie suhtumises. Ja ristiusuvabadus on selles, et meie ei pea neile alistuma. Ja nad ei näe härra enam meie saatust. Sest Kristus on võitnud tähtede ja planeetide võimu pastanud meid looduse deemonlik jõudude alt. Need jõud on võidetud, selles on vabadus. Ja selles väljendub jumala arm, et see nii on. Nüüd on küsimus puhtalt selles, et kuidas inimene haak selle jumala armu osaliseks, mis annab talle vabaduse, looduse deemondlikest jõududest kirgede maailmast ja vabastab saatusest. Niisiis jumalik ette, äratus, predestinatsioon on midagi muud kui saatus. Ja ehki Augus tiinuse teetsee titaate teis jumala riigis. Augustinus käsitab ettemääratust selliselt, et see, kas inimene saab jumala armu või mitte on jumala poolt ette määratud. Ja et need, kes armu läbi sellesse uude seisusesse kuuluvad, et nende hulk ei ole suur. Ja et põhimass inimesi on hukkaminejate mass massaperditsioones. See on augus teenusel sees. Sellega seoses ka jumalik dehooldus, providentsija ja providentsija kehtib nende suhtes, kes on jumalaga vahekorras Mu seisundis. Seega me võime öelda lihtsustatult, jumal hoolitseb omade eest ehk ütleksime teistmoodi, inimene on saatuse võimu alt läinud jumaliku ette hoolduse võimu alla ja selles ettehoolduses, mis siis toimib, toimib ühtlasi jumalik ettemääratus. Ja ettemääratus on selles, et hirmu all olija on ettehoolduse all. Selle küsimuse väga teravalt Tõstis üles Lutter 16. sajandi alguses. Ja kui see küsimus tõstetakse üles, siis tähendab seda, et ajaloos on moment, kus midagi hakkab käest ära kaduma. Kust saada leiba, seda ei küsita ennem kui siis kui leiba Pole enam või kui teda on raske saada. Kui leiba on külluses, keegi ei räägi leivast. Ja kui Lutter sõnastas uuesti küsimuse, keskajal ei küsitud nii. Jumalaga suhe oli niivõrd iseenesest mõistetav ja loomulik, et niisugust küsimust, kuidas mina leian oma armulise jumala keskaeg, ei saa küsida. Keskaeg küsib seda, kuidas ma jumala armu ära teenin. Jumala arm on objektiivselt kaheldamatu luteri lubali kahtlus. Tema pidi kõigepealt juba leidma armulise jumala tähendab, midagi oli kaduma läinud. Ja selle tõttu 16. sajandi lõpul ja seitsmeteistkümnenda alguses OPA kultuuris nagu järel lainetusena protestantismi poolt üles tõstetud küsimustele ka katoliku kiriku raamides, töötatakse kogu augus tiinuse pärand erakordse põhjalikkusega uuesti. Läbi küsimus jumala armust. Jumala ettehooldusest ja inimese tahtevabadusest elatakse traagiliselt uuesti läbi. Teoorias ja praktikas. Ja katoliku kirikus oli selleks õpetlane Cornelius Jansen. Tema luges 10 korda läbi August tiinuse teosed ja need, mis käsitlesid tahtevabaduse küsimust, luges ta 30 korda läbi ja väga pikka aega. Aastakümneid töötas August tiinuse abil nende küsimuste kallal. Mismoodi me siis nüüd sellest lõpuks kokkuvõte teeksime? Tahtevabaduse küsimusest? Augus tiinuse seisukohta kuule ametlik kiriku seisukoht, nagu ka mitte pelada kiuse seisukoht, vaid tõde on mõõdukalt seal keskel. Võiksime nii-öelda Augustinus kahandab inimese osa liiga väikeseks. See oli tingitud tema isiklikust elukogemusest, isiklikest läbielamistest, oma nõrkuse läbi tundmisest. Pelaagjus suurendab jälle inimese osa liiga suureks, sest ta ise oli liiga vägev mees. Tugev, tugev koleerik. Ja kiriku õpetus on kesktee nende vahel ja kiriku õpetus rõhutab võrdselt mõlemat poolt tai nulli inimest ära. Ja ei ütle, et kõik on ainult arm. Nii nagu Lutheril oli luteri Augusti hiinlane ja tema suurendas armuõpetust selle äärmuseni, et inimese osa kadus ära. Ühesõnaga, tee, mis sa teed, ole kuidas sa oled, kõik on üks suur arme, tegi sellega armu. Haavakesed seda armu enam keegi ei vaja. See ei maksa enam midagi. Tal ei ole tähtsustena, sest inimese osa on ära nullitud inimese vabat tahet, Lutter ehitas ja vaba tahte ehitamise läbi on ju ehitatud kogu inimene. Kui puudub vaba tahe, siis ei ole inimesel valikut, kui ei ole valikut, siis tal pole vastutust. Ja lutel ütleb ise oma elu lõpul. Et tema ei tea, kes tema seljas sõitnud on jumal või saatan, ise. Ja selles on luteri kõige suurem petlikkus Euroopa kultuuri heroilisuse mõttes mis alati on rõhutanud inimeses neid elemente, mõistus, teadmine, vaba tahe, millega valitakse ta vastutus. Nendest koosneb kristlik inimene nendest elementidest. Ja kiriku seisukoht ongi see, et tuleb säilitada tasakaal inimese enese võimete, mis on ka jumalast tema mõistus, mis on antud maailma mõistmiseks jumala seadustest arusaamiseks teadmine ilmutatud tõest ja vaba tahe, millega ta valib, ta võib valida ühe ja võib valida teise ja et valik toob kaasa vastutuse. Kuid ainult sellele teooriale ilma jumala armuta jõuame välja. Sinna, kuhu tsivilisatsiooni kolmas aste, negatiivne, kolmas aste, jõuame välja ateismi des Bootjasse ja sellesse deklas seerumide deklareerunud inimesse sest kõik ei ole talagiiuse teks. Väga üksikud Opelaagjused ja liialdatud armuõpetus viib jälle kõik äärmused on pahad. Kui me suudame säilitada kultuuris selle arusaama, et jumala arm väljendub selles, et mul on tahe oma mõistuse ja parima teadmise järele toimida siis tänu jumalale, et see nii on. Vaat kui see tasakaal säilib, et meie omi, seda kõike endale jai lükkaga, kõike jumala kaela mõlemil puhul, vabastades ennast vastutusest. Vaat see tasakaal kultuuris, kui on häiritud armu ja tahtevabaduse vahekord siis logiseb kõik. See on tasakaalu küsimus. Kui see küsimus Jansenismisson tuntud nimetus seitsmeteistkümnenda sajandi Euroopa kultuuriloos. Jansenism oli ka äärmusse, Jansenism rõhutab jälle liiga ühekülgselt armukülge kuna teine vool seitsmeteistkümnenda sajandi ideoloogias, mis vastandus Jansenismile kui augus tiinuse rõhutatud õpetuse esindajale olid jesuiidid siis jesuiidid esindavad rohkem ikkagi ju see liini, kuid ei samastu sellega. Nad rõhutavad väga inimese mõistust, teadmiste tahtevabadust. Ja jälle kirid pidi kahe äärmust esindava liini vahel. Vali meil niimoodi. Noh, tasakaalu hoidmise element kultuuris, vaat see on institutsiooni ülesanne, kellel on pikk traditsioon ja kogemused selja taga vaat kui tähtis on kultuurisse. See väldib aegades ja ajalookäikudest tekkivate äärmuste liigset halba mõju, sest iga äärmus toob kaasa midagi teise äärmuse ja teise halva. Et tasakaalu säilitada, ongi see vana traditsioonidega institutsioon, kes viib aja loba vapustustest kultuuri läbi ja edasi. Ja suurte äärmuste vahel oskab luua seda keskteed. Ja tänapäeval on ju küsimus vabast tahtest ja saatusest jälle väga aktuaalne. Kui me vaatame Euroopa kultuuris, on tekkinud nüüd tsivilisatsiooni ajastul suur hulk inimesi, kes on oma kultuuritraditsioonist võõrdunud, kellel puudub side oma kultuuritraditsiooniga. Näiteks meil Eestis juba 60.-test aastatest alates kujuneb välja aguli päritolu intelligents, kes oma kultuuritraditsioonist on ära lõigatud või kellel pole sellega õiget sidet olnudki. Seega puudub neil rikku vaatav külg traditsioon. Ja kuna siis tahetakse kangesti midagi olla, kuid elatakse paratamatult kristliku kultuuritraditsiooni keskel kantakse oma ideaalid üle aegruumis hästi kaugele. Ja selle, selles on üks põhjus, miks Euroopa kultuuripiiris oma kultuuritraditsioonist võõrdunud ja alamatest rahvakihtidest pärit intelligents harrastab orientalistikat kuna viis ka midagi olla kuna olla oma kultuuri piirides tipusse, nõuab ränka tööd ja traditsiooni tundmist ja traditsiooni sees elamist. Seega kogu see idakultus siin Eestis ei ole midagi muud kui üks suur suur Snobis. Ja tema on tunnus sellest, et side oma kultuuri, traditsiooni ja vaimsete alustega on katkenud purunenud, siis haaratakse kaugete ideaalide järele, kuna me näeme praegu, kuidas saab usk, kui laialt on levinud tähtede ja planeetide alla heitmine tähendab see looduse ja kosmiliste vägede alla alistumist. Selles loomulikult on välistatud mõistus, teadmine ja vaba tahe. Milleks vabat tahet, kui planeedid ja tähed määravad minu elu? Augu stiinusel on kaks põhiteemat mille läbi ta on tuntud ja esimene, see on inimisiku ja jumala vaheline personaalne vahekord. Selle vahekorra selgitamisel on ta kindlasti tuntud väga laialt. Ja seetõttu Augustinus on ka nii palju mõjutanud luterit ja kaasaega seda külge pidi kus käsitletakse inimisikut ja jumalat kahe suurusena, kelle vahel midagi ei ole. See on niisugune vahetu otsene kontakt. See loomulikult sobib praegu väga paljudele inimestele, sest see teeb selle vahekorra näiliselt väga mugavaks kuna ei ole mingit kontrolli võimalust selle kontseptsiooni kohaselt kristliku kontseptsiooni kohaselt inimesest. Augustinus formuleerib inimisiku järgmises fraasis, et nüüdsest alates, see tähendab Kristuse sünnist alates on tähtsad ainult kaks suurust jumal ja inimene ja inimest nimetab ta hingeks. Teisisõnu Rooma impeerium ei leia selles kontseptsioonis üldse mingit kohta, vaid põhirõhk on üksikul inimisikul ja selles väljendub kristlik inimesekontseptsioon. Inimisik jumala ees, inimüksik hing kõiksuse absoluudi ees. Tähendab ka üksindust. Et inimene on väljunud sugukonna suguharu raamidest. Et inimest käsitletakse täiesti üksikuna. Üksikindiviidina, kellel on ainulaadne Tartus, mida määrab ainult jumalasuhe. Ta on välja tõmmatud suguharust, näiteks Muhamedi usk ja, ja judaism on tüüpiliselt rändrahvaste suguharu usundid, kus kollektiivne teadvus prevaleerib Individuaalse üle kristluses. Individuaalne teadvus on esimesel kohal, kuid ta ei pea olema vastuolus kollektiivsega. Kuid kooskõla kollektiiviga on inimesel isikuline otsus ilma kaotamata oma isikupära. Selle tõttu on kristlik inimesekontseptsioon ja ristiusk maailma religioonide koos ilmutuse viimane ja kõrgeim aste sest üheski teises religioonis ei ole Kristuse isikut ega niisugust aru saada saama ka seetõttu inimisikust. Kristus on ideaalse ja universaalse ja botaalse inimisikumudel mida siis kultuuris ja ajaloo käigus on püütud teostada ja kasvatada inimeste ajaloo käigus selle mudeli kohaselt. Seega siis augus teenusel on põhiline rõhk inimisikul ja tema vahekorral jumalaga. Sellest tulenes kogu tema arusaam armuõpetusest. Et jumala arm väljendub siis selles, et inimese mõistus ja tahe on pööratud jumalaga arvestamise poole, selles väljendub arm. Ja omamoodi on augus tiinuse õigus oma totaalses armuõpetuses, et kõik on tõesti arm. Nüüd teine küsimus, millega Augustinus väga kõrgetasemelised on? Ma ei taha öelda, tegelenud, see pole tegelemine, Augustinus oli ajaloofilosoof, on seesama raamat, siin, vaated ei, itaaliakeelne variant 1200 lehekülge ajaloofilosoofiat, see on niivõrd fundamentaalne teos, et selle põhjal on tegelikult tuletatav ka kõik see, mis on kaasaja ajaloofilosoofias kirjutatud. Ja sellest teosest, ta käsitab siis põhiküsimusena, see on taevast ja maist riiki. Kusjuures mainer riik on vastandatud augu stiinusel viimselt siiski jumala riigile õieti peaks ütlema jumala kuningriik. Jumala suhtes saab rääkida ainult kuningriigist ja Kristusel ei ole ka muud riiki kui kuningriik, see on. Tuletame meelde see esimene positiivne kultuuritüüp ja augus tiirus vastavalt vastandab teravalt siis taevase kuningriigi maapealse inimliku riigiga. Ja väga teravalt vastandab ja augus tiinuse veel, mis ajaloo käigu järele tundub tõesti õige. Ei ole võimalik taevariiki kunagi maa peale ehitada. Gootika ebaõnnestus kõikidest saavutustest hoolimata, sest jumala riiki ei ehita maa peale. Ja viimane näide ajaloos kristlikku hereesia sellega kommunismi ebaõnnestumine on ka näide sellest, et kui inimesel on mingi ideaal, siis ta ei saa seda teostada. Ja nüüd tulemegi kõige olulisema juurde üldse meie tänases saates vast miks? Vaat siin on õpetust, pärispatust ja pärispatuõpetus. Kiriku õpetus vastandub humanistliku arusaamale. Kui humanistlik arusaam on niisugune inimene loomult hea, kes on võimeline maa peal ehitama ideaalset riiki, kus kehtib õiglus ja õigus ja, ja heaolu siis pärispatuõpetus õpetab, et inimene on rikutud olend. Ja iialgi ei tule siin maailmas taevariiki jumala riiki, nimetame seda siis kommunismiks või milleks tahes. Sest kui me tahame vägivaldsete vahenditega ehitada maa peale taevariiki, sellest tuleb välja põrgu, mida hiline ajalugu on näidanud, üha veel näitab, mis on seega augus, tiinus teeb selle avavahe ja ütleb, et siin ainult püüeldakse taevariigi poole. Maa peal ei saa teda iialgi olla. Ja sellega seoses pärispatuõpetuse, et inimene on, kannab endas Aadama patuse, tähendab et inimene on algselt rikutud ja veaga. Ja selle tõttu siin maailmas ei ole ideaal teostatav. See ei tähenda, valides tuleks loobuda vaid ideaali poole pürgimine. Sellest sünnibki kultuur. On siin huvitav viimselt mõtte ajaloo eesmärgist, ajaloo mõttest ja augus tiinuse järele. Nii nagu evangeeliumides on ja apokalüpsis-s ei ole mingit igavest progressi. On ajalooline aeg, mis on antud inimesel kristliku kontseptsiooni teostamiseks. Ja selles mõttes iga põlvkond iga kultuuri epohh, nagu ütleb ka saksa ajaloolane, range ja see oli enne teda juba teada, aga temaga rõhutab seda iga pohh nagu iga inimene. Iga ajastu on absoluudiga otse vahekorras. See tähendab, tal on omaette väärtus. Meie ajalookäsitlus on olnud viimasel ajal niisugune futuristlik, et eelmised ajastud ei oma tähendustega väärtust, vaid me kõik oleme ettevalmistus mingile helgele ajale, mis kunagi tuleb. Ja see on kindlasti tulevikus. Kus inimene loodab küsimused lahendada, seda ei tule. See on suur illusioon, see on bluff, kõik. Vaid igal elul on oma väärtus, ükskõik mis ajastul ta elab, mis ajal. Ja tal on otseside ja vahekord absoluudiga. Ja maailma ajalugu lõpetatakse ära. Ühel päeval ei ole igavest progressi apokalüpsist tulel ja Toinbee kadunud 1000 20. sajandi ajaloolane ja ajaloofilosoof lõpetab oma traktaadi paa ütelusega. Maailmal on kaks valikut. Kas kogu maailm võtab vastu Kristuse, see tähendab tunnistab kristliku arusaama inimisikust? Või ülemaailmne tuumasõda? Ja piibel likult väljendudes. Maailm kas pöördub jumala poole või tuleb maailma lõpp. Sest ilma absoluudiga arvestamata inimkultuur ei püsi, inimisik ei püsi, kuna kõik on sellele üles ehitatud. Ateism on kultuuri ja inimese hävitamine. Esines Einar Laigna järgmisel nädalal samal ajal räägime rahvuste ja riikide kujunemisest Euroopas. Saated toimetab härma šarm.