Täna tahaks tähelepanu alla võtta Ta niisuguse nähtuse Lääne-Euroopa kultuuris ja ajaloos nagu paavsti kirik. Teisisõnu kiriku riik oma täiuses ja hiilguses. Põhjused, mille tõttu see sai sündida meie Euroopa territooriumil. Kahjuks kogemused näitavad, et meie teadmised ajaloost on üldiselt ääretult pinnapealsed ühekülgsed ja seda eelkõige loomulikult tõlgenduste osas. Ja samal ajal on täiesti selge, et raadiosaadetes ei ole võimalik ja ei ka mitte otstarbekas hakata ajaloo faktoloogiat lihtsalt ette lugema. Väga mitmel põhjusel see jääga meelde, selliselt on mõte ainult et ajaloo sisemisest protsessist rääkida. See, millel on meie jaoks tänapäeval eelkõige kõige suurem tähendus ja tähtsus. Olevik, milles me elame, on ju minevikuga niivõrd lahutamatult seotud. Et olevik ei ole ju midagi muud kui minevikupärandiga maadlemine. Selles mõttes ma kordan seda mõtet, mille kohaselt ajalugu on vaadeldav inimese elu igadega ja inimese õppimisega eri elu igadel. Ja kuidas eri elu igadel inimesel on eri asjad tähtsad. Siis tänapäevapoliitilist elu jälgides me ju näeme, kuidas see on üks meeleheitlik heitlemine ja võitlemine meta ainult oleviku ajahetkes, vaid see on heitleminega minevikuga ja minevikupärandiga. Ja niisugusel ajal, nagu me praegu elame, on seetõttu eriti soodus mõista ajalooprotsessi sisemist olemust ajaloofilosoofilist külge. Niisiis, nii nagu meie praegu Eestis oleme täiesti teadlikud selles. Lähiminevikupärand on see, mis meil veskikivina kaelas ripub ja põhja poole kisub. Ja taipame, ja oleme taibanud lühikese aja jooksul, et sellest ei saa niisama lihtsalt lahti. Ja isegi saades aru, et meil on kivi kaelas, mis meid põhja kisub, ei oska temast vabaneda. See on eriti traagiline olukord, kui inimene tajub bumist, teab põhjust, miks toimub ja sealjuures saab ka aru, et ta ei suuda midagi selle vasta ette võtta või ta õieti ei tea, mida selle vastu teha. Seda minevikupärandit me tahame vaadata täna natukene ajalooliselt pikemas plaanis ja seega paavsti kiriku teokraatlikku ideaali teostada püüdmine keskaja tuuris. Ega see ei ole meie jaoks niisugune kauge ajalugu, millel ei oleks tänapäeval enam mingisugust tähendust. Meie tavakäsituse kohaselt, mida meie inimesed peavad oma ajalootundmiseks. On paavstide võimutaotlused, keskaja Euroopas midagi väga negatiivset, midagi taunitavat, mille suhtes tuleb tingimata võtta eitav ja halvustavalt kritiseeriv hoiak. Aga siin on tegemist hoopis sügavamate nähtustega. Jaa, üks suur probleem läbi terve ajaloo käigu, milles me oleme onju Pikkpärand ja Vana-Rooma paganlik impeerium ei ole sugugi mingi minevikku surnud vari nagu mega. Bütsantsi kultuuri põgusalt analüüsides nägime selgelt ja seda eriti vene impeeriumi osas. Kuidas tuleb tänase päevani ka Lääne-Euroopa kultuuripiirkonnas toimub seesama nähtus vana paganliku, Rooma impeeriumi nime ja ajaloos omandatud niisuguse maagilise mõjuvõimu jätkumine läbi terve keskaja Euroopas ajaloo. Võiksime seda nimetada impeeriumi lummus ja impeeriumi suhtes tekkinud teooria transLaatsi Impiiri, millest meil ka juttu on olnud. Et impeerium on aegruumis üleviidav ühest kohast teise geograafiliselt, et ja ajaliselt ühest ajast täis. Kui Rooma riik laguneb ida ja lääne impeeriumiks ja Lääne-Rooma impeeriumist poliitiline võim lahkub itta siis lääneimpeeriumi osas Rooma linna tähtsuse tõttu ja ajaloolise positsiooni tõttu võimutsentrumina, impeeriumis ja loomulikult ka nime kõla. Sest nime kõla kestab tänapäevani. See on kummaline nähtus on inimpsüühikaga seoses ja ega ajaloos ei toimi mingisugused kõrgemad erilised seadused selles mõttes et üksik inimene on rumal ja rahvad on targad, kes toimiks ajaloos nagu mingi teise reegli järele, ei ole. Vaid see tavaline inimpsüühika toimib ajaloos toimib igapäevase elu poliitikas tänase hetkeni välja ja selle pääl teadlikult mängitakse rooma impeeriumi lummus. Siis loob Karl suure impeeriumi ja tema saab Rooma impeeriumi Rooma riigi keisri tiitli täiesti legitiimselt. Seega võimul legitiimsus on täna meil esimene kõige tähtsam teema. Ja erinevalt Bütsants-ist, kus paganlik impeerium säilitas embe kristliku nime all ja imperaator omandas võimuga kiriku ülem ja allutas inimisiku, seega ikkagi paganlikule impeeriumile toimub Lääne-Euroopa kultuuriringis seesama areng hoopis soodsamalt ja õnnelikumalt inimisiku kujunemisele Euroopa kultuuriruumis. Ja seda ja see tänu sellele, et Karl Suur paneb sellele aluse saades keisri tiitli, mida saab ainult legitiimselt paavstil ehk teisisõnu öeldes võim on jumalikku päritolu ja impeeriumi ülemvõim, imperaator, see tiitel on saadav ainult jumaliku võimuna läbi kiriku, kes on jumala esindaja maa peal. Ja Lääne-Euroopas siis algusest peale on aktsepteeritud see et legitiimne võim, jumalikku päritolu peab olema ka väliselt legitiimselt liini pidi antud case ritele. Selles on eriline tähtsus, et nii frankide riigis, keisrivõim kui hiljem pääle Karl Suure surma riigi jagamisel poegade vahel läheb võimu raskuspunkt üle Saksa territooriumile. Ja Saksamaal tekib keisririik ja kuningriigist keisririigiks saamine saab toimuda ainult jälle Rooma paavsti pühitsuse läbi. Seega 11. sajand, Ottoonide valitsuse aeg, kuulsad Saksa keisrid, Ottod Nende poliitika on siis samuti kristliku impeeriumi loomine kuid võimu vahekord kujuneb digivastupidiseks. Kui Bütsants, siis nii, et kui Bütsants, siis võim tuli jumalalt otse keisrile keisrile, kes paganliku impeeriumis oli ise jumal siis Lääne-Euroopa kultuuriringis saab võim jumalal tulla imperaatorile ainult kiriku vahendusel. Paavsti poolt legitiimseks saades on seaduslik võim. Ja selle aluseks üks on niisugune fenomen, mille kriisi all meie tänapäevane Eesti riigi taastamine kannatab. See on moraalikriis ja Lääne-Euroopa õnneks see paavstiriigi ja impeeriumivaheline võitlus võimu pärast. Tänu sellele oli ilmalik võim keisrivõim alati piiratud kiriku võimu poolt ja sellega tagati inimisikukaitsevõimude eest. Paavsti kirik ajaloos loetakse oma hiilgeajastuks 1000 150300. Paavstlusest tõuseb maailmavalitsemisele selle läbi, et kiriklik võim tugevneb õhtumaal ja sellel tugevnemisel on mitmed tegurid. Aastal 1122 on Vormsi Concordaat ja sellest alates suureneb kiriku võim. See võim suureneb tänu 12. sajandi askeetliku vagaduse ja teoloogia võimsale tõusule. Ilvestituuri tülid ei kõrvaldanud. Küll aga kahandasid kuningavõimu kiriku üle ja rahvuskiriku idee ja mõiste taandub rahvuskirikud ise. Nõrgenevad. Levib püha Bernaari vabadusetüüp mille liikumise hari tipuks on teine ristisõda. Ja. Siin ilmneb see fenomen, mis tähendab süsteem, mis tähendab institutsioon mida täiuslikum on institutsioon, seda laitmatu mad raamid loob ta stabiilseks püsimiseks ja kirikusüsteem, mis on eriti välja töötatud ja viimistletud hierarhiline institutsioon. Tema eripära on selles, et ka nõrkade juhtide ajal jääb ta võimsaks institutsiooniks. Sest kanooniline õigusdistsiplinaarne kord kõik see kannaka, nõrka inimest, see loob talle niisuguse raamistiku ümber, millele ta toetub. Ja ta ei saa olla nõrgem, kui see kaan on talle ette kirjutatud. Ta peab seda täitma. Seetõttu me näeme juba ühte erinevust riigiga. Riik kannatab alati palju enam nõrga valitseja ajal ja riigivõim on palju tundlikum valitseja isikliku kvaliteedi suhtes kui kirikusüsteem. Selles on üks kirikuvalitsemise süsteemi eriline omapära. Et süsteemi on viimistletud hierarhilised korras niivõrd täiuslikuks, et ta võimalikult vähe kannataks. Nõrkade valitsejate nõrkade juhtide ajal. Et süsteem kannab nõrka inimest ja kui on väga tugev juht ühendatud tugeva süsteemiga, siis muidugi on loomulik, et on kohe ka mingi eriline kõrgaeg. Poeg, mis kohe paratamatult väljendub ka kultuuris otsekohe mingi puhang, mingi suur elavnemine õitsemine. Seda näeme läbi ajaloo pidevalt. Kiriklik mõju tugevneb Sis Euroopal Euroopas Prantsusmaal sändeni kloostri abt Zucker hääldatakse, kas süzee mõlemat hääldusvormid on levinud 1123. Siis pühadele Revo Bernaari. Võimas mõju, kes valitses oma vaimuga tervet sajandit. Ja kiriku autoriteet võimsalt tõuseb kõikidele Euroopa maadel. Inglismaal ja eriti võimsalt tugevneb kiriku mõju Saksamaal näiteks Mainzi peapiiskop aadel, Berti ajal. Poliitiline nõrkus, paavstlusest ilme kummaliselt kõige rohkem siiski Itaalias. Vaatamata sellele, et see on paavstiriigi asukoht ja kodumaa on kuulus Annacletuses kisma lõhe 1000 130138, mil valitsevad kaks paavsti. Teine on nimekirjas, anti paavstile, tänapäeval Innotsentsiust teise ajal 1000 130143 tugevneb paavstivõim ja Saksa kuningas loot harv viibinnotsentsivuse Rooma 1133. aastal ja Roomas. Paavst kroonib loothari keisrit, eks nii et läbi terve keskaja kordub väga-väga mitu korda. Samasugune olukord keisri ja paavstivõimusuhetes. Anacletusse oli siis antipaavst sureb 1138. Ja teisel oikumeenilise lateraan kirikukogul. 1139. aastal lõpeb siis kirikus lõhe, mis oli tingitud kaksikvõimust. Kaksikvõim sai kirikus tekkida alati siis, kui keisrivõim või kuningavõim upitas üles antipaavst. Sest pidevalt püüdis ilmalik võim oma võimu kehtestada kiriku üle. Investituuri tüli, millest me oleme nii palju rääkinud, väljendus ka selles, et kohalik võim mitte ainult ei tahtnud määrata piiskoppi, vaid ta üritas ka omale meeldivat paavsti kandidaat üles upitada. Nüüd lõpeb siis lõhe. Paavst Eugen kolmas ja kuulus press Chiya Arnold vaesuse apostel. Nemad annavad tooni värskendavat ja uuendavatooni. Jaa, Gregorius seitsmendast kuulus paavst 1076 alates tungib paavstivõim kõikide kirik elu üksikasjadesse ka kõige väiksematesse peensustesse. Siia juurde kuulub ka see kuulus aeg, kus on risti 102. ristisõda. Päise ristisõja ajal oli ebavõi, oli õnnetu kulg. See täna meid ei huvita, vaid me jätkame seda võimu legitiimsuse küsimust. Ja nimelt kui 962. aastal on see taat tumm, mil mis on saksa keisririigi nii sünnipäev ja 1962 oli siis saksa riigi 1000 aastane juubel. Selle juubeli puhul oli ilmunud Saksamaal kaugelt üle 300 eri uurimuse kus oli uuesti läbi töötatud kogu saksa keisririigi problemaatika. Ja ma tooks esile ühe koolkonna, mille kohaselt Saksa keisririik keskaegne on riigivõimu kõrgeim saabud disriikluse kõrgeim saavutis üldse ajaloos. Ma tean, tänapäeva inimene niisugust juttu ei tahaks kuulda, kuid me oleme kohustatud seda kontseptsiooni samuti tundma. Niisugustel ajaloohetkedel nagu meie, kus toimub riikluse taastamine peaks täie tõsidusega kõik riigiteooriat ilma emotsioonideta, kainelt läbi tema. Ja ei saa sugugi suhtuda katagnostilistelt katagnostiliselt niisugustesse kontseptsioonides, mille taga on 1000 aastat ajalugu. Ja kui Saksa ajaloolased ja see on väga võimas ajaloolaste tiib või koolkond Saksamaal, kes põhjendavad seda teooriat saksa keisririigi kui riikluse kõrgeimast vormist, mida ajaloos on õnnestunud üldse luua siis tuleks täie tõsidusega ka see läbi vaadata. Ei saa nii tänapäeva sõnakõlksude Skinni olla, mille tähendust me ise ei tea. Vahemärkusena on huvitav, kui lasta tänapäeva poliitikutel ja üldse, kes seda sõna neid sõnu tarvitavat defineerida. Et palun korrektset ajalooteadusliku definitsiooni mõistet teledemokraatiat eri riikide ja eri traditsioonides või humanismile. Kõik need sõnad, millest meil hommikust õhtuni jahvatatakse siis ega me vastust ei saa, sellest me oleme ka rääkinud ja ma kordan jälle inimesed tarvitavat sõnu nagu maagilisi vormeleid, mille kordamine nende arvates peab juba kõik ära tegema. Mantrate lugemine. Saksa keisririigi ja paavstide vahel areneb siis pingeline võitlus. Ja see võitlus on huvitav, seetõttu too, et meile, tänapäeva inimestele võib tunduda, et no milles siis võis paavstide võim olla. Et kas riikide valitsejad või Saksa keisrid, kelle käes olid suured sõjaväed, sõjalised jõud ja vahendid. Et mis, mis tagas üldse paavstile niisuguse autoriteedi ja võimu millega, millega see oli tingitud. Kuidas sai üldse paavsti riik Euroopas tekkida, kuidas teokraatlik idee sai pääseda võimule, mis jõud selle taga oli? No tavalise mõtlemise järele, see peab olema siis kas majanduslik võim, sõjaline võim või kõik need võimud koos ja me märkame mitte midagi taolist. Ja see peaks panema meid kõige rohkem mõtlema ja see ongi meie tänase saate keskne teema. Ja kes sellepärast, et kiriku võim oli moraalne autoriteet, õpetuslik autoriteet ja et kogu sootsium, koguriiklus, kogu ühiskond, kogu kultuur, kond oli rajatud ju kristlikule dogmale ja seda kristlikku dogma sele tas kultiveeris esitas ja õpetuse puhtust pidi tagama kirik kui institutsioon seega kirik kui institutsioon kui hierarhiliselt korraldatud institutsioon tsentraalselt juhitud õpetuslikult ühtne, seadusandlikult juriidiliselt ühtne. See kirik oli kõige võimsam jõud läbi terve keskaja, sest tema lõi kultuurkonna. Ja nüüd võtame kaks otsa kokku vanapaganlik Rooma impeeriumi impeeriumi idee, mis surus ennast rahvastele peale. Soov tingimata olla Rooma impeeriumi õigusi võlglased. See on kinnisidee, mis haarab Saksa keisrid saksa kuningaid, kes soovivad olla Rooma keisrid. Ja nad võitlevad mitu sajandit ainult selle eest, et saada Roomas kroonitud paavsti poolt ja olla legitiimsed Rooma impeeriumi imperaatori. See impeeriumi ja imperaator kluse lummus kui Bütsantsi paganlik impeerium säilitas ennast kristliku nime all ja võim oli allutatud imperaatorile Lääne-Euroopas. Pidevas sõjas. Selles võimu prioriteedi küsimuses on ometigi keisrid kaotajad ja isegi nendes olukordades, kus näiliselt on paavst alandatud või ei saa keiser oma võimu põhjendada ilma kiriklikku pühitsuseta teisitada, pole legitiimne. Võimu legitiimsus on põletav küsimus. Ja see on tegelikult üldse kõik poliitilises elus. Kas võim on legitiimne, kas seadusandlik organ on legitiimne? Näiteks kas Soome parlament, mis koosneks Mosambiigis Liibanoni ja Kameruni ohvitseridest, kas ei oleks legitiimne Soome seadusandlik organ? Ei tea, mida soomlased selle kohta ütleksid? Lähem naaberriik? Huvitav mõte. Sellele võiks kahe eestlased mõtelda, kas parlamendi ülemkoda võiks koosneda ainult välisriikide sõjaväelastest? Võimu legitiimsus nõudis siis pidevalt saksa kuningate ja keisrite sõdasid Itaalias ja tingimata Roomas saada kroonimist. Siis olid nad legitiimsed ja kõige selle aluseks oli kiriku moraalne autoriteet. Ja siin on ka üks sisemine konflikt ja sisemine konflikt ongi seesama impeeriumi konflikt uue universaalse totaalse ilminguga. Mis on kirik? Kui impeerium esindab totaalset võimu maapealset võimu inimese üle siis kirik esindab universaalset ja totaalset kontseptsiooni universaalsest ja totaalsest inimesest. Ja nüüd sa katse need kaks kokku panna läheb Euroopas teistmoodi kui Bütsants siis. Ja Euroopas. Ajaloo rängas koolis prooviti seda kahte kontseptsiooni kokku panna ja kokku ühendada. Ja mõlemad variandid osutusid ebaõnnestunuks. See variant, et kõik võim oleks imperaatoril, kes valitseb ka inimese hinge üle. Teisisõnu see, et imperaator püüab allutada kirikut kui hingevalitsejat enda alla et omada totaalset võimu inimese üle. See on väär ja ebaõnnestunud. Püüa, aga see on hea, et ajaloos püüa tehti kirik kaitses, seega kuna ta esindas Kristust kaitses inimisikut, sest ta kaitses totaalse inimese ideed seda mõtet riigivõimu eest. Kes oli kõigest hoolimata vana paganliku impeeriumi ideeline järglane ja selles ajaloolises võitluses läbi keskaja kirik kaitses inimisikut riigivõimu eest. Ja kiriku rüpes kujunes ja kasvas ja arenes see inimtüüp kellel siis need neli omadust, mis Lääne-Euroopa inimesel pidid olema seal mõistus, teadmine, vaba tahe ja vastutus. Et inimene tuli vabaks võidelda. Et ta saaks iseseisvaks oma otsustustes ja see on pikk ajalooline tee, ajalugu. See on inimese ajalugu, see on inimese lugu. Lugu sellest, kuidas inimene ajalookoolis püüab teostada kontseptsiooni Kristusest kuidas ta püüab saada täiskasvanuks kultuuris, selle inimese mudeli alusel. See ongi kogu ajaloo sisu. Ja ajaloost kaasa võetud impeerium. Tahtes küll säilitada imperiaalset võimu, ei saa seda enam teisiti teha kui ainult, olles kooskõlas kiriku kui uue kontseptsiooniga. Vaat sellest sündis suur vastuolu ja ajalookäik. Lõpptulemusena pidi õpetama seda, et riigivõimul on oma valdkond. Ja ta ei tohi pretendeerida inimisiku ja tema hinge omanisele. Ja kirikul on oma valdkond. See on õpetus kahest mõõgast, vaimulikust ja ilmalikust võimu mõõgast. Kui Bütsants, siis need mõlemad mõõgad läksid keisri kätte, tekist SaroPapism siis Lääne-Euroopa kultuuri kulminatsioonipunkt. 13. sajand, Lääne-Euroopa kultuuri tippaeg ja paavstivõimu titt. Aeg on üks ja sama aeg ja sellel ajal olid mõlemad võimu mõõgad paavsti käes, nii ilmalik kui vaimulik võim. Nüüd, et kogu seda protsessi veel kord paremini mõista me peame paratamatult. Rääkima niisugusest kuulsast paavstist nagu Innotsensius, kolmas Innotsentsus, kolmanda isik on ka väga oluline juba Eesti ajaloos, sest tema ajal nimelt algab saksa ekspansiooni organiseeritud kujul juba Liivimaa ja Eestimaa aladel. Taastuse Harry tipp on siis paavst Innocentius kolmanda ajal ja sellest mehest peaks siiski natukene rohkem teadma taolist Seegni grafiit, rassi mundi kolmas poeg ja ta nimi oli loot Harr. Ja sündis ta 1260 ananis. See nimi on tänapäeval pisut muudetult, see on 50 kilomeetrist Roomast lõunapoolel. Õppis Pariisis, hiljem Polonias teoloogiat ja õigusteadust. Ja sai oma onu Clemens kolmanda ajal kardinal diakoniks. Ja seda juba väga noorelt, 29 aastaselt. Keskaja mõttesse pold, väga noor elu igade. See küpsuse aste on väga muutunud, keskaja inimesed olid väga varakult hingelt küpsed ja mõistuselt küpsed meie ajal need protsessid on venitatud hiigla pikaks välja. Siis ei tuntud niisugust asja nagu puberteet. Ja veel hoopis ei olnud tuntud igavene puberteet, mis tänapäeval on täiesti traagiline nähtus. 37 aastaselt valitic valiti ta ilma ühegi vastuhääleta paavstiks. Sel ajal, kui ta alles õppis, oli ta mõni aeg ka põlu all. Neid aastaid kasutas ta suurepäraselt ära sisemiseks tööks enda kallal. Ja selles on ka õpetlik moment meile, et aegadel, millal ei saa toimida välispidiselt aktiivselt, seda aega tuleb kasutada kui erilist kingitust sisemiseks, küpsemiseks, õppimiseks. Võiks öelda, et stagnaaeg oli eriline kingitus sisemiseks küpsemiseks. See oli suurepärane aeg teoreetiliseks süvenemiseks. Peaaegu ideaalne aeg selleks. Innotsentsus kolmas dema. Siis oli peale selle ka veel laulude autor ja temast on jäänud kaks kuulsat kirikulaulu hümni, mida lauldakse ka klassikalise muusikana kaugelt väljaspool kirikut. Need on tuntud niisugused muusikateosed nagu Stabat, Maater ja veni Craiaator, spiritus. Need on kuulsad hümnid ja tema nende laulude autor. Teokraatlik idee, mille kohaselt kirik ja paavst on päike ja riik ja kuningas on ainult kuu. Päikesevalguse kahvatu vastupeegelduse vari oli siis aluseks paavsti teokraatliku riigi teostamisel. Ja me näeme, kui ajalugu saab selle idee teostamiseks küpseks. Siis ilmuvad ka võimsad mehed. Ja kui aeg on täis, siis järsku valitaksegi niisugune mees, kes sobib sellele kohale. Tsensus kolmas sobib suurepäraselt, kui ta oli põlu all ja eemale tõrjutud aktiivsest administratiivse tegevusest kirjutab demagaa traktaat. Üks tuntumaid sellest on tee kontemptomundi, see tähendab maailma põlgusest. Paljud uurijad peavad seda tasemelt mitte eriti hiilgavaksja originaal seks kuid originaalsus ei olnudki keskajal omaette eesmärk. Selles traktaadis on tema poolt läbi töötatud juba olemasolev ja tumm. Kaskeetliku elualused. Ja tähtsus on selles, et, et inimene on omandanud need nii põhjalikult, et ta on ise saanud tema isiklikus läbi töötuses tema omaks. Selles on ju niisuguse töö mõte. Temas ilmnevad paavstiks saamisel siis ka niisugused omadused, mida alguses me nagu eeldaks luuletajast ja filosoofiliste traktaatide kirju ajast. Ja nimelt osutub, et ta on suurepärane võrratu jurist ja halb salageenius ja ilmutab erilist kiiret administratiivset võimekust ja siin on jälle huvitavad nähtused, kuidas ta paavstiks saades ühe ainukese aastaga viib läbi raudse järjekindlusega sammhaaval võimsalt reformid. See kiirus, millega see toimus, on hämmastav, näiteks kui tema eelnevad paavstid olid raskelt kättesaadavad isoleeritud siis tema teeb ligipääsu ise endale. Väga. Eks see lihtsaks võib olla võrreldav praeguse paavsti Johannes Paulus teisega kes on samuti kättesaadav igale inimesele, kellel tarvis on. Piisab ainult vastava avaldusega pöörduda kantseleisse Vatikanis ja määratakse päev kindlaks, millal paavst saab sind isiklikult vastu võtta. Iga inimene oma muredega pääseb ligi nii kõrgele positsioonile. Teiseks iseloomustatakse teda kui eriliselt oskusliku elava ja loogilise kõnega inimest. Ja nüüd alustab ta siis tormilist tegutsemist, väljendub temas eriline korra meel, valitsemise anne ja osav diplomaatia. Kõigepealt alustab ta paavsti enda elu korraldamisest Vatikanis sel teel, et ta kõrvaldab igasuguse luksuse ja elab ise ääretult lihtsalt askeetlikult ja nõuab seda teistelt. Siis läheb ta kuuria kallale, korrastab rangelt kuuria tööd, puhastab kuuria, need inimesed välja, kes sinna ei sobi ilmselt, või on sinna nii karja ristlikel kaalutlustel tunginud. Siis korraldab kuuria rahaasjad ja tal oli silma nagu ajaloolased kirjutavad tunnustavalt suurtele, aga eriti pisiasjadele ja see pisiasjadele silm on ääretult tähtis, sest suured asjad koosnevad pisikestest asjadest. Aga peaeesmärk oli tal, mida ta silmist ei lasknud, see oli paavsti valitsuse kehtestamine kirikus ja maailmas. Teda on iseloomustatud puhtalt poliitilise paavstiga. Aga selle poliitika edukuse taga oli ikkagi teoloog, askeet, sellele baseerus kõik. Siis puhastab ta Rooma linna, järgmine asi on siis Rooma linnavalitsus ja meile on väga huvitav või isegi peaaegu nii lõbus lugeda sellest, et ta kõrvaldab ühe senaatori, kes linnavalitsuses suurt osa mängis selle senaatori nimi, olis, kootav pataroone, jaskoto paparoone olevat siis tegelenud ka linnas kruntide majade äritsemisega. No meie mõistame hästi, mis niisugune asi tähendab. Kui oli Rooma linnas kord majas, siis oli järjekord Itaalia käes ja Itaalias olid kaks piirkonda, kus ei tahetud alluda paavstile ja kus kohalikud hertsogit määrasid piiskoppe sellis balleto ja Ann Koona NEED alistab endale ilma suurema vaevata. Ja kui Itaalia on siis järjekorras kirikuvalitsemise alla korralikult allutatud, on järg teiste Euroopa riikide käes ja kõik see hiilgav poliitika viiakse läbi aasta jooksul. Nii et see on ikka määratu energiatulv, organiseerimisvõime, kuid see on ka ühtlasi ajamomendi küpsusajaloos, need langevad kokku. Asi oli lihtsalt küps. Selleks. Näiteks võtame paralleeli. Kui Eesti poliitika ja Eesti olukord praegu Eesti riigi taastamisel läheb niisugusesse kriitilisse seisundisse. Et on selge, et, et on midagi täiesti kardinaalselt teist vaja teistsugust suhtumist, teistsuguseid inimesi. Siis võib juhtuda see, et eestlased näiteks valivad presidendiks niisuguse inimtüübi kes aasta tagasi või kaks aastat tagasi ei oleks iialgi mõeldav olnud, et ta üle 10 hääle saab. Olukord ei hakka küps olema. Sest ega muidu ei lasta tavalisel ajal võimsaid isikuid ei taheta kergelt ette lasta. Aga väga hull olukord võib ainult seda lubada, näiteks Churchill ei oleks saanud iialgi rahuajal peaministriks. Sai ainult sõja ajal, sõjaolukorras oli võimsat meest vaja kohe nagu sõda lõpeb, hääletatakse maha. Sakslast nüüd ainult rutem lahti, liiga võimas. Ja muidugi nõuab ka rahu vaja olukord, teist meest. Ilmselt pole kõige parem, kui jäetakse pääle sõda sõja ajal silma paistnud mehed rahuaja riiki juhtima siis tuleb see välja, mis siin oli. Tema kirikuvalitsemise põhimõtted ei lisa ju tegelikult midagi uut. Nicolaus esimene Gregorius VII. Võimsad paavstid minevikust olid kõik formuleerinud ära öelnud. Mille kohaselt taastlikul maailma valitsemisel on otstarve iseeneses ja et paavst ei ole mitte ainult vikaarius? Kristi, see on Kristuse asemik ja Peetruse järglane vaid ta on elava jumala eneseasetäitja maailmas ja maailma tegelik isand. Sest maailma valitsegu vaim, aga mitte toores jõud. Siin võiks toredaid ladinakeelseid tsitaate tuua, aga need võib ka ära jätta. Eesti keeles võiks siis öelda tuntud tsitaadi mitte ainult kirik, vaid kogu maailm on temale antud valitseda. Inno tsensus kolmandal oli siis ääretult edukas kirikupoliitika. Itaalias kehtestas kiiresti, nagu ütlesime paavsti võimu alla, kas vabariikliku valitsuse ja vallandati tee kõik keisrimeelsed mehed. Saksamaal olid segadused troonitülid, siis tuli laastav kodusõda. Ja 1198 kuninga valimistel jagunesid hääled pooleks. Oli kaks kandidaati, Heinrich, kuuenda vend, šaabi hertsog Philip ja Braunschweig Hertsog Otto neljas vel. 1208 alatesoto neljas jääb siis ainsana Filipp mõrvati. 1209 kuulus Baieri sobimus mille kohaselt kuningas loobub kuninglikust õigusest piiskoppide valimisel. Sellega on siis paavst täielikult allutanud Saksamaal kiriku paavsti võimule. Otto teeb küll kohe katset peale seda, kui ta on saanud ise paavsti abil seaduslikuks valitsejaks vastu hakata paavstile ja vallutada Sitsiilia, et paavst paneb ta kirikuvande alla ja kirikuvanne oli keskajal kohutav asi. See tähendas, et sa oled inimene väljaspool ühiskonda. Mingi maa-ala interdikti alla panemine oli katastroofiliste tagajärgedega. No me võiksime öelda, praeguses olukorras võrdub vast Eesti majanduslik olukord Venemaa ripatsina umbes sama, mis olla Venemaa interdikti all. Ühesõnaga, kui tahab, siis keerab kõri kinni. Valmis. Ja 1215 krooni Paavst Innocentius kolmas Friedrich teise keisriks. Sellega ühtlasi on paavstivõimuhari tipp ilmutanud siis ennast ajaloos oma täiuses ja Otto neljas sureb tagasi tõmbunud oma pärusmaal. Paavstivõimu tipp on nüüd siis Euroopas kõikjal ja paavstivõimu moraalne autoriteet valitseb kõige üle. Ja me näeme siis, et teokraatlik idee sai realiseerida. Sai olla realiseeritud Euroopa kultuurkonnas võitluses keisrivõimuga võitluses riigivõimuga ainult selle, et riigivõim ise teadis ja seda teadis, igaüks on legitiimne ainult niikaua, kui tal on kiriklik pühitsus selleks. Ja see piires ja gängitses ilmaliku võim. See talitsestada. 13. sajandi algus on üldse väga pöördeline. Ja see pöördeline selle tõttu, et Euroopas Hakkab otsa saama impeeriumi mõte ja lõpebki ja saab alguse natsionaalsete riikide jõuline kujunemine. Sest kui impeeriumi raskuskese on liikunud frankide aladelt Saksa aladele siis frankide aladel saab juba rahulikult toimuda. Kuningavõimu. Suund ühtsele kuningavõimule alus pandud apsalutistlikule monarhiale kuningavõimu mõttes ühenatsiooni üle, see tähendab hakkavad tekkima Euroopas juba selgelt välja kujunema rahvusriigid. Impeeriumide aeg saab läbi ja paavstivõimuhari tipp oli ju tegelikult see, mis impeeriumi mõte üldse murdis. Sellega oli impeerium ja impeerium taandub alati Vana-Rooma paganlikud impeeriumile sellega impeeriumi selgroog lõpuks murtud ka Euroopa kultuuriruumis. Siit me näeme ka, kuivõrd visalt elab impeeriumi idee. Sellest ei saa lahti room sõna- room lummab tänase päevani, midagi pole teha, nimel on juba selline ajalooline taust kõla. Ja vaat niisuguste sõnade lummuses on tihti terved rahvad terveid sajandeid ja rohkem. See on ka üks ajaloo omapärane eripära. Sellega võiks tegeleda ajaloopsühholoogia.