Täna jätkame keskaja ühiskonnas rüütliseisuse käsitamist selles kolmandas saates, millega lõpetame rüütliseisuse lühivaatluse. Oleks meil vaatluse all sotsiaalse käitumise stereotüüp siis mõned praktilised küsimused rüütel lusest seoses ristisõdadega. Ja viimaseks huvitaks meid rüütliseisuse osa Euroopa kultuuris ja tema kadumine ja miks ta on kadunud. Ajaloo uurimine ei ole pelgalt eriteadlase huvi. Me oleme sellest rääkinud, et kogu minevikul on aktuaalne tähendus kaasajale ja kogu meie kaasaja elu maailma poliitika. Ühiskondlik probleemistik ei ole ju isoleeritud ega lahutatud sellest, mis on kunagi olnud vaid see moodustab kõik ühtse, hämmastava terviku, vaatamata sellele, et eri epohhide vahel ei näi olevat midagi ühist. Ajaloos on siis lisaks faktoloogiale sündmuste geneetiline mäng ja meid huvitab nimelt just see ajaloo varjatud sisemine külg need jõud, mis siis tegelikult ajalugu teevad. Nüüd rüütliteema juurde tulles ma alustaksin püha Akvino Toomase ütelusega. Et paradiis, see on kurtuaassete eluase, mida see siis tähendab seda püüamegi vaadata. Feodaalühiskonnas rüütli sotsiaalse käitumise stereotüüpi jälgides. Feodaal see Rüütli elu tõttu olid tal suured võimalused ühest küljest oma individuaalsuse avaldamiseks. Elades eraldi kindluses ja olles väikese, kuid ainult temale alluva väikese maailma pea võis feodaal seal kehtestada ja kehtestaski oma korra ja välismaal maailma suhtes oli ta siis suhteliselt küllaltki sõltumatu omaette üksus. Ka tema sõjaline tegevus oli väga individuaalindividualiseerunud. Ta pidi lootma omaenda jõududele oma isiklikule mehisusele ja sõjalistele kogemustele. Ja ka siis, kui feodaal vasall võitles Zenjööri vägedes tegutses ta rüütlina siiski eelkõige omaenda isiklikul vastutusel ja suuresti riskil. Ka suhted teiste feodaalidega olid tal eelkõige isiklikku individuaalset laadi. Vastastikused külaskäigud, pidutsemised, Brassingud, kokkupõrked, läbirääkimised, lepingud, abieluliidud, kõik see, mis elu juurde kuulub. Kuid seoses sellega, et Rüütli juures on nii selgelt välja joonistunud individuaalsuse printsiip ei tohi ära unustada. Tahan, et rüütliseisuse puhul valitsevaks ei olnud siiski mitte individuaalne printsiip vaid seisuslikku kuuluvuse printsiip. Ja valitseva seisuse esindajad olid rohkem kui keegi teine feodaalühiskonnas allutatud rangele reglemendi-le. Ja see reglement dikteeris nende käitumise. Võtame näiteks Omaaži toomine või sidemete katkemine tsenjööriga, 100 kuulutamised, turniiridest, osavõtud teenimine õukonnas või osavõtt sellest. Nõupidamisest Se nööriga koos kõik need nõudsid, need funktsioonid kindlate ja muutumatute reeglite, täpset järgimist ja nende järgimine seisnes rituaalses käitmise käitumises ja rituaalsed nende täitmises. Rüütli aukoodeks kirjutas ette keerulisi protseduure keerukat Dicketti ja selle etiketi protseduuri vältimine või sellest möödaminek võis alandada ja alandaski rüütliväärikust privilegeeritud klassi teiste liikmete silmis. Rüütlimoraal ei nõudnud feodaalilt küll samasugust suhtumist servidesse. Serv on Eesti, kellest samuti serv. Kuna sõna pärisori ei sobi servi tõlkeks. Pärisori kehtib rohkem vene olude kohta ja see sõna Eestimaal on tarvitatava alles pärast parun Roseni deklaratsiooni pääle vene võimu alla minekut 1710 alates saab Eestis hakata rääkima pärisorjusest. Enne seda on servituut, servituut, värv ja pärisori ei ole identsed, mõisted on täiesti erinevad. Pärisorja all ei ole mingeid õigusi. Serv on siiski individuaalsete õigustega inimene, ehkki piiratud, kuid tal on olemas need. Nii et tõlkimisel erialalise kirjanduse tõlkimisel ei tohiks iialgi hüvituuti eesti keeles tõlkida pärisorjaks ja ongi ajalooteaduses kasutusel seetõttu ka eesti keeles oskussõnana serv, servituut ja pärisori tähendab midagi muud. Niisiis mitte privilegeeritud desse ei olnud nõudlused nii ranged selle reglemendi etiketi ja rituaalse käitumise osas. Kuid oma keskkonnas pidi kahtlemata ta piinlikku hoolt kandma käitumisnormide täitmisel eest ja selle jälgimise eestlased oleks täidetud. Niisiis tema suursugune päritolu ja kõrge ühiskondlik staatus asetasid talle kohustused ja nende kohustuste puhul, et vähe ruumi isikliku mina individuaalseks avaldamiseks. Nii et kui me alustasime sellega, et rüütliseisusel oli individuaalsuse avaldamiseks ühest küljest head, suured ja avarad võimalused siis teisalt on see kõik surutud siiski reglementi ja sotsiaalne seisusesse kuulumine domineerib, määrab tegelikult ka Rüütli individuaalsed eluavaldused. Feodaalühiskonnas oli sotsiaalsete rollide süsteemis rüütel, konnal juhtiv osa. Nimelt rüütel täidab rolli ja ta ei unusta ikkagi sotsiaalset moment, see tähendab ka üksi olles käitub rüütel nii, nagu ta oleks pealtvaatajate ees pealtvaatajate pidev juuresolek ka siis, kui nad füüsiliselt ei ole juures, tähendab seda, et Rüütel mängib kindlat rolli ja olgu siis selleks kuningas või Temasenjöör daam või samasugune rüütel, nagu ta ise ja sellega selle tõttu aumõiste oli väga spetsiifiline. Au ei olnud mitte ainult teadlikkus oma sisemisest vääri kusest või inimese iseteadvus, kes tunneb oma isiklikke väärtusi, mis teda teistest eraldavad. Kuivõrd esikohal oli kuulsus ümbritsevate hulgas. Artur Soopenover 19 sajandi filosoof, suhtub kriitiliselt rüütliausse ja võrdleb seda filosoofi siseneb maailmaga ja enese väärikuse ja väärtuse tundega ja toob sellise vaheerinevuse. Et kui Rüütel ja rüütliau eksisteerivad teiste inimeste peades. Ehk teisisõnu, mitte sinu tegelik Tartus pole tähtis, vaid see, millisena sa eksisteerid teiste kujutluses siis filosoofile on vastupidi, mitte see tähtis, mida teised sinust arvavad. Millisena sa eksisteerid teiste kujutuses vaid sinu tegelik objektiivne väärtus, mida sina ise ainsana tead? Schopenoversis filosoofina esitab niisuguse vastulause ja tema sellest lähtudes suu suhtub kogu rüütli au kui seisuslikku au väljendusse. Jälle nei eitavalt. Teiseks, seisuslikus ühiskonnas kus tegemist kuulsusega reputatsiooniga näeb Rüütel ennast pidevalt, seega teiste silmadega ja vooruseks loetakse individuaalset erinevust mitte tingimusteta erineda tahtmist teistest, vaid vastavust sotsiaalsele stereotüübi-le, Rüütli sarnasust teistega. Kuid teised rüütlid ei püüa ju sarnaneda teiste rüütlitega mitte individuaalsel tasandil, vaid tegemist on ühe sotsiaalse grupi ühe sotsiaalse kihi teadvusega. Keskaja kultuur kui seisuslikultuur igasse seisusesse kuuluv inimene püüdis sarnaneda oma seisuse ideaaltüübiga. Seetõttu igal seisusel keskaja kultuuris olid oma pühakud oma ideaalid, kelle järel siis ennast seati ja kellest võeti eeskuju. Kui olid käsitööliikidel oma kaitsepühakud siis samuti ka rüütlitel on oma eeskujud. Võtame kasvõi Püha Jüri, kes võitleb lohega. Niisiis Rüütli isiklikud omadused taanduvata sotsiaalse staatuse ees. Sotsiaalne staatus eeldab kõrget sünnipära, mehisust, heldust, kõiki meil eelpool käsitletud omadusi kogu rüütlitunnuste kompleksi ja selle tõttu ka niisugustes elusituatsioonides kus võidetud rüütel, kes väliselt taandatud seisundis. Kuid tema poole pöördumisel tuleb tarvitada rangelt etiketti ja kasutada kõiki auelevuse tiitleid, mida antud olukord nõuab antud isiku suhtes. See tähendas siis ka võidetud vastase väärikat soliidset kohtlemist ja tema kõnetamist tiitlitega. See stiil ju on tänase päevani ehk atrofeerub veerunult, on siiski säilinud veel sõjaväes. Vähemalt teise maailmasõja ajal oli mitmetes armeedes veel seekord et vangi langenud vaenlase ohvitseri ohvitserile sõdur pidi andma ausalt, sõltumata sellest, mis seisundis ta oli. Siin selles väljendub ka veel keskajast pärit seisuslik arusaam et antakse auohvitseri tiitlile kui sellisele, olenemata sellest, kes seda kannab, on see siis oma või on see vaenlane esimesel esimese maailmasõja ajal veel täielikult oli elav see vana keskajast pärit arusaam ja traditsioon. Niisiis, keskaja kultuur on väga semiootiline selles mõttes, et ta märgirikas ja selles märgi rikkuses väljendub siis valitseva seisuse omavaheliste suhete küllaltki keerukas kompleks. Rüütli iga tegu, iga ese, mida ta kasutab, riietusse, värv, sõnad, väljendused, keel, mida ta räägib. Eriti testid, mis olid väga tähtsad, kõigel on oma täiesti kindel ritualiseeritud tähendus. Ja rituaal ja sümbol olid siis need vormid, milles valati feodaalse konnapraktika. Ja me mõistame siit kohe, et niisuguses õhkkonnas kus rituaalil ja žestil on nii suur tähtsus toob see endaga kaasa piinliku kontrolli oma käitumise üle. Sa pead jälgima igal hetkel ennast, et sa ei teeks ränka viga, millega sa kahjustad oma reputatsiooni millega sa kahjustada oma seisuse reputatsiooni. Sest rüütli au juurde kuulus kahekordne au mõiste individuaalne ja seisuse. Ja see, et võidi kahjustada seisuse au mõistet oli rüütliga individuaalselt hullem läbielamine kui individuaal. Algne läbikukkumine, mingil olu mingis olukorras mingil momendil mingis situatsioonis. Seega näeme, et olles valitsevaks klassiks kellel ühelt poolt oli maximum juriidilisi vabadusi, mis üldse olid võimalikud keskaja hierarhilise sõltuvussüsteemis ei olnud rüütliseisus vaba valima oma käitumise viisi. Ja selle tõttu rüütli individuaalsus sai väljenduda ainult kindlalt reglementeeritud vormides. Selle kohta paljud keskaja kultuuri õpetlased on toonud palju näiteid ja sõnastanud seda mitmeti. Mis kokkuvõtlikult võib öelda, et feodalism tähendab spetsiifilist mentaalsust kus kollektiivne psüühika teadvus on seadistatud ja väljendada väljendavad oma sihiliku, ühekülgsuse ja isegi paradoks saalsusega rüütlikultuuri ühte sisemist, väga olulist hetke või sisu. Ja see väljendub ka kunstiloomingus eeposes. Eepos on tüüpiline rüütlikultuuri väljendusvorm. Õigemini tema teadvuse niisugune väljendusvorm, mida iseloomustab kollektiivsus, kollektiivse alge, valitsemine grupilises meelsusest ja grupilises esinduslikkuses rüütlieeposes kehastuvad isikud siis, kui teatud ideed, väärtused nagu mehisus, ustavus, jõud, või vastupidi, kuritegelikkust ja eriti hullu kuritegu keskajal soli reetlikus, sõna, mitte pidamine. Argus loomulikult. Mis siis kujutavad endast diaabstraktseid tüüpe, mitte konkreetseid elavaid inimesi. Sest eepose kangelane tundub olevat isiku pärata. Ta on pigem niisugune mudel, milles väljenduvad omadused. Kuid ta ei ole isikupäraga isik, kelle taga oleks tunda, et ta on individuaalselt luust ja lihast ja verest olend vaid ta on kokkuvõte teatud nähtusest ja esindab seda. Veel üks huvitav valdkond rüütlikultuuri juures ja võib-olla see valdkond on kõige rohkem tuntud tänapäeval, ehkki pisut üle romantiseeritud kujul. See on see, mille nimi on lüüriline rüütlipoeesia ja mis sisuliselt väljendab indiviidi muutuvaid suhteid ümbritseva keskkonnaga. Minnes hingeritajad, Ruba tuuride armastuslüürika toob esile nende hulgast kõige suuremate võime. Suuremate inimeste võimed, Ongi ta oma sisemaailma ja seda maailma analüüsida. Kui gootika küpsuse ajal 13. sajandil. Inimene on ajaloolises ideaalse tasakaalu seisundis mis väljendub gooti katedraalis skulptuuris kujutatuna, see tähendab, see skulptuur on neetult individualiseerunud. Tal on täiesti sissepoole pöördunud pilk isikust kes tajub ennast minana ja kes on võimeline jälgima oma psüühikat oma hinge sisemisi seisundeid. Kuid ta kuulub samal ajal kogu kultuuri kogu katedraali üldtervikusse. Ta sõltunud sellest. See on ajaloos mingi niisugune hetkeline, ajaloolises mõttes hetkeline stabiilsus, mingi ideaal, kus sotsiaalsus ja individuaalsus ei vastandu jagus täiele mina teadvusele ja individuaalsele eneseteadvusele jõudnud inimene samal ajal kuulub harmooniliselt ühiskonna kogu tervikusse ja ei vastanda veel ennast temale ka mitte oma huvisid. See on üks gootika ime, üks gootika ajastu ime. Kahjuks ajaloos loomulikult ei püsi ükski asi. Need on kõik ajalooliselt võttes niisugused stabiilsuse hetked ja rüütlikultuuri juures väljendub see individuaalsus nimelt tema kõige intiimsemas eluvaldkonnas. Sest rüütlipoeesia On ju ühest küljest individuaalse iseloomuga, sest ta käsitab ühte kindlat teemat ja nimelt poeedile on kallis naisolevus. Ja ainult üks naine ja ta ei vaheta seda kellelegi vastu. Me näeme siin, et mitte aristokraatlik päritolu või rikkus tiga nende suhtes. Poeedid ei ole sugugi ükskõiksed, vaid esikohal on daami ilu ja kurtuaalsus, mis kutsuvad esile truba tuuris. Individuaalsed tunded, suurt sugune päritolu ja sisemine suursugusus hakkavad siin juba nüüd teineteisest eralduma. Selles me näeme omapärast meie aja jaoks rõõmustavat elementi ja nimelt selles, et suurt sugusus, mis on sisemist päritolu on siin juba lahutatud suursugusest päritolust. Mis tähendab teisisõnu seda, et meil ei ole vaja tänapäeval tunda ennast selles mõttes Alaver väärtuslikena kui me räägime minevikus olnud kõrgemast seisusest ja seisuseuhkusest vaid siin sisaldub meie jaoks suur ideaal sisemise suursugusus ideaal mille kultiveerimiseks ei pea tingimata olema kõrgest seisusest päritoluga. Nii et siin sisaldub kristliku kultuuri üks eriline joon. Aristokraatia on sisuliselt avatud seisus ja avatud seisus kõikidele inimestele, kes soovivad õilistuda, kes selle heaks midagi teevad. Siin peitub minu arvates ka kaasaja kultuuri jaoks üks rõõmustav sõnum. Et me ei pea maha kandma Aristokratismi kui minevikku kuuluvat nähtust, mis oli omane ainult kõrgemale seisusele kui päritolult kõrgemale seisusele. Vaided vaimuaristokraatia on avatud seisus, kuhu inimene askees ideel ehk teisisõnu harjutamise kultiveerimise teel võib sisse minna õlil istudes selle läbi. Selle tõttu on haridussüsteemis kasvatus tähtsam kui faktide tuupimine. Hiljuti väga tore filosoofia lihtsalt dispuudil. Filosoofiadoktor Mart Raukas defineeris selliselt ühte tõbe tänapäeva intelligentsile. See polüglottis. Ta ütles ilusti, et polüklot on inimene, kellel 20. keeles ei ole midagi öelda. Armastatud naise ideaalkuju proman saali poeesias on stereotüüpne ja me märkame, et kirjanduses lauldakse daami ilust väga ühesugustes standardsete väljendustes ja kord välja kujunenud ideaaldaami pilk levib läbi kogu poeesia. Kirjeldus, mis algab imekaunite blondide juustega siis kummal selline, mis paneb jälle meid mõtlema, et rõhutatakse otsaesise Valevust sile Dust ülevust. Tänapäeva niinimetatud armastuslüürika on see inimese kehaosa täiesti jäänud ilmselt mitte ainult juustega varjatuks, vaid ka see, mida ta sümboliseerib täiesti kadunud vaateväljalt ära. Ma tahaks ükskord häkkida daamidest eraldi ja vara keskajagul tuuris, missugused haritud daamid elasid rüütlilossides. See peaks panema meid väga tõsiselt mõtlema tänapäeval kõige oma naisõigusluse ja muude perversioonide õitsemise ja vohamise ajastul. Ja keskaja maalidelt me näeme neid suurepäraseid kauneid kumeraid, siledaid otsa esisi daamidel. Ja me teame ka, et raseeriti juukseid pisut vähemaks, et seda inimese näo ühte tähtsamat osa rõhutatult esile tuua. Ka see on sümboolne kultuuri üldises kontekstis. Veel võrreldakse seda otsaesise Valevust, liilia, õie puhtuse ja valgusega. Millised kaunid sümbolid? Edasi räägitakse valgetest pikkadest peentest ja siledatest sõrmedest kuni tema noore imekauni ja õrnja õrna kehani. Ja kogu see kirjeldus muutub kirjanduslikuks Stambiks. Rubad uurile. Lüürika kangelanna on seega mõneti või natuke rohkem kui mõneti abstraktne ja ideaalne kuju keda nähakse sealjuures siiski lihalike silmadega. Ta on sageli nimetu poeet leiutab talle tavaliselt meelitus nime ja samuti ei ole individualiseerunud selle ideaalse daami sisemised omadused. Rüütel võis selle daamiga täiesti välja mõelda ise, selle ideaalkuju ta kujutas. Ja kui ta läks maailmas tegema kangelastegusid seda au siis tema iga samm, iga tegevus, iga liigutus oleks nagu nähtud sellest daamist, kes nagu pidevalt jälgiks teda sellel pideva jälgimise momendil, nagu kõigel muul kultuuri suures kontekstis on see teoloogiline taust. Kui me keskaja kultuuri oleme võrrelnud monarhia ka, mille tipus on jumal siis teoloogilised arusaamad kanduvad edasi ka niisugusesse valdkonda nagu rüütlipoeesia. Ja kui inimene üksi olles kodus käitub teisiti kui teiste ees siis see on tänapäeva fenomen. Keskaja kultuuris inimene üksi olles pidi käituma sama kurtuaasselt kui viibides teiste hulgas. Me näeme, milline eriline kasvatuslik moment selles on. Et me üksi olles ei luba endale midagi muud ega vabamatega Frivoolsemat kui siis, kui me viibime teiste hulgas, sest selles väljendub ka austus omaenda isiku vastu. Kui ma olen üksi kodus, endaga see on ju ka seltskond. Ja kui ma iseenda seltskonda pean näiteks nii halvaks, et temaga koos olles on ükskõik, kuidas ma olen, selles väljendub minu lugupidamatus antud juhul iseenda vastu. Seetõttu rüütlikultuuri juures üksi olles tuleb käituda nii, nagu sa oled iseenda seltskonnas Enda poolt jälgitav ja tuleb täita rituaali ja olla kurtuaasne ka iseenda suhtes. Vaat see fenomen, see element, mille rüütlikultuur kaasa tõi võib ju olla küll mõne poolt halvaks pandud või kritiseeritud, et inimese elu muutub niimoodi ramplikuks millegi püüda olemiseks ja nagu tänapäeval väga õelalt öeldakse, et kui tahetakse olla parem kui teised ja kõik niisugused õelad ütlemised. Selles ei ole midagi halba, kui inimene tahab olla parem kui teised, minu arvates posid tiimide. Ja kui me võistleme selles, et olla paremad üks teisest paneme sõna parem hea näiteks või õiglane või õilis või aus kas see pole siis hea võistlus? Kas sellest tuleb tingimata näha, halvas mõttes soovi teistest parem olla? Vaid see on hea võistlus paremuse mõttes, mille all me mõtleme häid kvaliteete. Niiet märkame, kuidas meie keeles ja mõtlemises kahjuks on palju väljendusi, mis pärinevad nimelt sotsiaalse hierarhia madalamatel astmetel. Seega on meil Rüütli seisu sealt väga palju õppida ilma kahjustamata oma positsiooni ka tänapäeva julma konkurentsi maailmas. Peet annab siis oma daamile meelitus nime. Kaunis daam, taon, taktiline, armastusväärne seltskondlik, ta riietub oskuslikult, maitsekalt. See tähendab, ta on igal hetkel kodus riietatud kaunilt. Tänapäeval meil on nisukene arvamused kodus, võib-olla siniste dressipükstega väljaveninud põlvedega ja siis muutub must niisuguseks. Kui kodus kanda näiteks sametkleiti kauni pitskraega ja olla ehitud siis loomulikult dikteerib seega käitumise liigutused kõnnaku. Ja see oleks üks moodus välisa läbi kasvatada sisemist sest inimese sisemus ja välimus on ju harmoonias, on kooskõlas kasimatus, räpaku seisa iialgi olla tunnus sisemisest korraste, sisemisest puhtusest. Autod omavahel, samal ajal seal peab see daam olema mõõdukalt kokk, kätne, õilis mõistuslik. Paneme tähelemõistuslik ja meenutagem seda kumerad, liilia, valgelt säravat laupa, võimeline seltskondlikult vestlema. Lühidalt öeldes, tal peab olema nende tunnuste kogum, mis koos moodustavad kurtuaassuse nähtus, mis kahjuks tänapäeval on peaaegu täielikult kadunud. Oma tuuride laulude järele otsustades ei ole armastajat omavahelised suhtedki ühesugused. Puutumatu daami platooniline teenimine, austamine, mis õilistase ülendas daami ulatuvad need kuni intiimsuhet lasteni, millest trubaduuriks laulavad naturalistliku otsekohesuse ka. Ja isegi võiks öelda naiivse rohmakusega. Õige varsti töötatakse ka välja kurameerimise ja armastussuhete kindel rituaal mida peavad järgima kõik enesest lugupidavad välja valitud inimesed kellele on kallis nende reputatsioon ja reputatsioon kahel tasandil ühiskondlik, seisuslikul tasandil ja individuaalsel tasandil iseenda ees. Sest Rüütli puhul oli tähtis see missugusena, ta pidi iseennast nägema iseenda ees. See oli väga oluline. Daamil on kohustus omada armastatut ja kohelda teda vastavalt. Rüütel pidi hoidma salahaardelise armastuse saladust kui erilist aaret. Niisiis kogu keskaja kultuuris. Skolastiline mõtlemise viis väljendub selles eluvaldkonnas. Armastuses, kolastikas. Jäin intiimse käitumise ja tunnete väljendamise kaanonite loomises. Poeetidele andsid sära, armastus, suhted, kõrgest soost daamidega vastupandamatu armukese reputatsioon ja seikluste otsimine. Niisiis, see valdkond oli ühtlasi inimese individuaalse tundeelu arenguvaldkonnaks kus seisuslikku kuuluvuse ja rituaali raamides individuaalselt Te tunnete väljaarenemine toimub kindlas süsteemis. Ja see on jälle kultuuri kõrgeimate ja peenemate Sublimeerimat Sublimeeritumata vormide kujundamiseks oluline. Nii et dogma aluskaanon, millele ehitub kogu ühiskond, ulatus siis intiimse inimese tundeelu kujunemise nii ja kujundamise nii välja. Nagu saagiks saadud või andamitena kogutud materiaalset väärtust väärtused andsid võimaluse ennast kuulsaks teha varanduse jagamise ja pillamise läbi. Seega asjad märkideks, nii et varandus oli ka kultuurikontekstis omandanud hoopis märgi tähenduse tajunud varandus vaid seisuslikku laia joone väljendamise vahendiks. Ja rüütlisõja käekäigukude eesmärk oli siis nii kurtuaasses, armastuses, sotsiaalses mõttes kui kõige hinnatum au. Mille poolest sai oma armastuse, saaki daami ja oma tundeid ülistades. Niisiis terminoloogia, nii ideoloogiline, kui militaarne laieneb ka intiimsuheteni ja daami südame vallutamist, võrreldakse keskaegse kindluse vallutamisena. Ja rüütel kujutab, et see on kindlus, mis tuleb ära vallutada tormijooksuga vapruse kõigi rüütliomadustega. Poeedi individuaalsus väljendus siis eelkõige vormis, mida iseloomustas rafineeritus. Kujundite küllus ja kujundid olid stereotüüpsed ja loomulikult sõnamäng, mis sealjuures oli kriitikud tänapäevaselt muidugi eriti olevat selles rüütlikultuurist pärit suhtumises staamisse, negatiivset joont. Ja on ette heidetud ka meil pool meeste poolt ja feminiinsete meeste poolt. Et Lääne-Euroopast ja Lääne-Euroopa kultuurist pärit olev mehe suhtumine naisesse kui vallutatavasse objekti, et nagu selleks midagi väärat ja halba ja hullu, et ei ole võetud võrdsena naist ja jätame kõik selle asja siin sinnapaika. Tõeline daam tahab olla ise niisugune kindlus. Ja ta naudib ise seda, et on Rüütel, kellel on omadused, millega tema kindlusesse tungitakse. Nii et selles kurtuaasses mängus rüütlikultuuri selles elemendis on nii nais- kui meessugu elanud üle oma hinges ja oma vaimus, sest keskaegne armastus oli alati ka mõistuslik element. Kõige kõrgemaid, kõige peenemaid, kõige Sublimeeritumaid vorme mille vastandiks on see, mis praegu nüüd maailmas levitatakse. Mitte niivõrd levib, kuivõrd levitatakse kindla eesmärgiga üldse täielikult lõhkuda see vanas kultuuris üles ehitatud arusaam feminiinsest jamaskuliinsest elemendist. Nii et kultuuri hävitamisega koos tuleb ära hävitada see maskuliinne kristlikele nänn, et see on selle tänapäeva hävituspoliitika teadlik sisu. Kurtuaasne poeesia on rüütelkonna kujuneva seisuslikku eneseteadvuse üks tunnus. Ja töötades välja ideaalse armastuse tüübi ja muutes selle rituaaliks lõi trubaduuriks erilise Sublimeeritud maailma mis käis ainult ühe feodaalseks hierarhia sotsiaalse seisuse kohta. Ja selle läbi eraldas teda nii lihtrahvast kui ka kõrgemast aristokraatia, st niisugune keskaja ühiskonna traditsiooniliste joonte kõrval on rüütlite poeesias ka oma uued jooned. Naisel on armastuses siin printsipiaalselt teistsugune koht kui ametlikus abielus mis tähendas kahe ja kahe sugukonnaliitu. Ja nüüd tuleb üks väga oluline moment, et mis on tähtis rüütliarmastus kultuuri mõistmisel. Nimelt mehe ja naise vahel ei olnud võimalik kurtuaasne armastus mehe ja naise vahel abielulises mõttes. Ja ühes rüütlilaulus on see selgelt välja öeldud. Ja nimelt nisukene tsitaat. Mees teeb midagi auvastast, kui ta armastab oma naist, nii nagu rüütel daami. Sest sellega ei suurene ühe ega teise väärikus ja sellest ei tule midagi muud kui see, mis seaduse järgi nagunii olemas. See tsitaat vajab loomulikult ka sisse süvenemist. Ütlemist. Huvitav on veel Akvitaania hertsoginna Eleonora õukonna juures olev niisugune institutsioon nagu armastuse kohtud. On väga tõenäoline, et see ei ole literatuurne väljamõeldis. Ja need kohtud on välja andnud niisuguse Verdycti, mille kohaselt abikaasade vahel ei tohi olla rüüterliku armastust. Milles on siin siis asi? Ja asi on nimelt selles, et, et abielu eesmärk on lapsed. Sugukonna jätkamine ja varanduslikud küsimused. Seega armastus ei saa kuuluda abielu juurde? Lahutatud üksteisest, abielu on kainelt majanduslik seisuslik tehing. Ja sellest ajast hiljem on ka väljendus, et armastus on pööbli asi. Ja on selle koolkonna esindajad lausa öelnud, et armastus on piisav põhjus abielu keelamiseks. Tänapäeval mõeldakse vastupidi. Me peame kahtlemata oskama emotsioonivabalt mõtelda kõikides kontseptsioonidest. Meil oleks ka aeg kasutada seda liilia valget kumerust, mis on ninast natukene üleval pool osa elust siiski on seal ka mitte ainult allpool vööd, nagu prohvet Freid püüab seda kõigile selgeks teha. Nii seda vahemärkusena. Kurtuaasne armastus on väljaspool ametlikku elusfääri. Jada on selles mõttes kummalisel kombel isegi nagu ebaseaduslik kuid seda tugevamalt puudutab ta inimese sisemaailma. Rüütlipoeesia annab inimese väärikusele uue aluse. Ja esmakordselt Euroopa kirjanduses kerkib poeetilises loomingus kesksele kohale saab erilise tähelepanu inimese kui indiviidi intiim elamusteanalüüs. Ja siit algab ka see suund, kus inimene tahab privatiseerida oma intiimset siseelu ja hakata seda vabastama ka sotsiaalsetest stereotüüpidest, mis tunduvad teatud momendist alates kammitsatena. Tuleb välja, et individuaalne kirg on elus peaaegu et kõige tähtsam. Poeet teab, et armastus rikastab teda ja rikastab sisemiselt ja rikastab vaimselt ja hingeliselt. Rüütlimoraal-eetiliste kategooriate süsteemi liitub siis tunne jaaguar. Paduri laulus jääb daam lõunaks Prantsusmaa õukondliku ja naiseliku naiselikkuse ilu. Individualiseerimine Ta ideaaliks siis oma sisemaailma süüvimine ja isiklike elamuste nautimine ning armastuse, rõõmude ja kibeduste kultiveerimine olid moraalsete väärtuste ümber hindamisteks ning seega alati suur samm edasi Rüütli eneseteadvuse ja eneseanalüüsi arengus. Ehk teisisõnu oma individuaalse eneseteadvuse arendamisel. Ja kolmas element selle kasvatamisel. Nüüd jälle üks väikene kokkupuude tänapäeva maailmaga. Kui inimese kirgede maailm niisuguse kurtuaasse kasvatuse läbi suunati Sublimatsiooni teele. Ja kui platooniline daami armastus Kaseksuaalse kile Sublimeeris tundeelamuste analüüsiks poeesiaks Prineeris selle vaimuks ja mõtlemiseks siis ei ole vaja vist palju näiteid meie tänapäeva suundumustest ja elust tuua, mis kirgede elu valdkonnas tänapäeva maailmas on saanud. Seda energia, keegi ei taheta enam kasutada Sublineerimiseks, et luua sellest kõrgemaid vorme Sublineerida ja suunata see mõistuse vaimu hinge arenguks vaid see kirg lastakse välja kõik ainult ühest kanalist mille järel jääb tühjus järele. Ja veel suurem heitumatus ja veel suurem näljatunne. Ja kui inimene tahab puht füüsise pinnal seda eluvaldkonda rahuldada, siis ta lõpetab sellega, et temast jäävad varemed järele enneaegu. 40 aastased varemed. Need lõigud, mis Hollywoodi näitlejatest meie ajakirjanduses praegu ka ilmuvad, see on üks näide sellest tühjusest. Ja sellisel juhul ka niisugused välised ilusad kestad füüsiliselt, kes filmis mängivad elusaid tugevaid mehi on õigesse meheikka, jõudes üle 40 ja 50-st täielikud varemed. Sisemiselt varisevad kokku ja tihtipeale elavad oma elu, mis peaks olema kõige jõulisem, võimsam ja mehisem periood, küpse mehe periood. Nad on narkomaanid, alkohoolikud elavad oma naiste kulul kui, kui nad neid veel tahavad üldse. Ja seda mudelit praegu levitatakse meie seal mingi eeskuju mudelina kunstlike tehniliste vahenditega suuta ennast kolm korda päevas seksuaalakti viies on selge, et see toimub mingite muude jõudude arvel mis ühel päeval maksab ennast kätte, see on põhikapitali ära raiskamine. Nii et kaks suunda, keskaja kultuuri askeetlik energiat koguv suund ja selle energia Sublimeeritud rakendamine mingi kõrgema väärtuse kultiveerimisel. Ja tänapäeval on vastand suund energiat Koguva askeetliku suuna asemel on põhikapitali kiiver, häbi, pillamise ja raiskamise suund, mis annab sel hetkel sulle mingi füüsilise naudingu. Selle tõttu tsivilisatsiooni aeg kulutada raiskab kultuuriaeg on see mill mõistuse, teadmise ja tahtega. Inimese tungide elu, energia Sublineeritakse kõrgemaks kultuuriväärtusteks. Seetõttu kõik inimsuhted paraneksid, kui me õpiksime uuesti kasutama mõistust, kujutlust ja meil oleks au, mõiste, südamedaami mõiste. See on kultuuri vältimatu element. Ja see on üks põhjus, miks keskaja kultuur on mind nii haaranud. See on see, et näha, kuidas siis oli, kui oli ajaloos niisugune pikk stabiilsuse suhtelise stabiilsuse periood. Ja meie ise elame ju tegelikult tsivilisatsiooni ajal ka ainult sellest, mis kultuuri aja askeetlik eluviis kogus talletas lõi. See on võrreldav laserikiirega, energia kogutakse kokku ja suunatakse ühekiirega ühes suunas ühe asja jaoks. Plahvatus on jõuline siis, kui tal on käst ümber, tekib surve ja ühes suunas on plahvatus. Kui panna kuhi püssirohtu niisama põlema sisse lihtsalt põleb ära, paneme talle kesta ümber, siis tuleb kohutav plahvatus, sest seal sees tekib surve. Seega peab. Iga arukas inimene loob endast seega survet kogub energiat ja kui ta on energiat kogunud ja seda energiat distsiplineeritult laset välja läbi Sublimeeritud kanali ühes suunas, siis ta loob midagi. Siis sünnib midagi. Vaat selle kunst, siis oleme me tänapäeval unustusse jätnud tõlgitsedes vabadust kergete elu spontaanse vabadusena, mis sisuliselt tähendab elujõudude laiali pillamist ära kulutamist, ära raiskamist. Nii et askeesil on ka oma positiivne külg, mida ei ole tahetud näha sugugi, milleks olla. Rüütel oli siis palju rangemalt kui ükski teine seisus piiratud reglemendist ja aheldatud ühiskondlikus käitumises etiketi ja rituaali külge. Ja koos selle etiketi ja rituaaliga oli tal võimalus sisemiseks arenguks kuid see sisenenud selline areng oli rangelt suunatud kõrgemate väärtuste poole. Seega see näiline vabaduse puudumine oli tegelikult väga kasulik. Sest mis puutub üldse kasvatusse, siis kasvatus On ja kasvatus on alati seoses ka piiramistega sundustega kohustustega, distsipliiniga ja vabakasvatus. Seda ju tegelikult ei olegi. Vabakasvatus on tänavapoisid, kasvavad vabalt tänaval. Nii et see on üks suur suur enese pettusse vabakasvatus. Inglise aristokraatia kasvatab lapsi tänase päevani ja jätku, kui tal seda tarkust igavesti range rezhiimiga kinnistes internaatkoolides. Ei mingit senti mentaalsust ei mingit niisugust aa kasvatust ja sealt tulevad mehed, kes kannavad kultuuri traditsiooni ja kes on võimelised säilitama neid omadusi, mida sajandite jooksul kõrgem seisus on kultiveerinud. Ja tänu sellele, et Inglismaal siiski kõigist laostamistest hoolimata on au sees inglise aristokraadid ja tähendab see, seda, et ühiskonnas tooni annab ja dikteerivad ikka kõrgemad väärtused ei ole niisugust allakäiku niisugust oletariseerumist, niisugust lumpeniseerumise, nagu me näeme Nendes ühiskondades, kus on lõtv side minevikku, traditsiooni ja minevikku, kultuuris kultiveeritud kõrgete väärtustega. See oleks siis Rüütli teema puhul sotsiaalse käitumise stereotüübi-ist ja daamide kultusest. Lühidalt loomulikult, sest teema ise on, nagu me aru saame, nagu kõik siin maailmas väga komplitseeritud, suuremahuline sügavus on terve oma eriala. Omaette suured monograafiad ja uurimused on, mis ainult sellele küsimusele on pühendatud. Seoses selle väga olulise teemaga keskaja kultuurist millel on nii kummaliselt haakumised meie kaasajaga on kahtlemata ja veel lühidalt peatuda sellel, miks rüütliseisust kadus. Sellega seoses on meil maailma kirjanduses tuntud figuur tonki hot millest me räägime naljatoonil tonki, Hotlus üldse. Ja tonki Hotluse sisu ongi selles tänapäeval, et niivõrd muude tuud ja muutunud maailmas. Ja see ei ole nüüd ainult viimase sajandi, see juba mitmeid sajandeid toimub, ei ole rüütli auga midagi peale hakata, kui tegemist on inimestega, kellel ei ole üldse mingit au mõistet. Klassikalise maadluse reeglitest kinni pidav sportlane, tulles õhtul koju tänaval, kellele huligaanide kamp tuleb kallale kaigastega ja kes on valmis ja, ja teevad seda ka, et peksavad jalgadega. Kui tema jääb oma klassikalise maadluse reeglitele rüüterlikul truuks, siis selle nimi on enesetapp. See on selge, et kui ta tahab alles jääda tervelt koju jõuda siis ta peab kasutama ükskõik mis vahendeid selleks ja ükskõik, mis meetodeid selleks. Ja see on üks põhjus, miks puhtsõjalises mõttes juba rüütelkond hakkab ära kaduma ja rüütliau. Kõigepealt, kui ilmub niisugune mõrtsuka liik ja kohutav laskerelv nagu anud, mille terasvedu vedru vinnati üles hammasülekannetega, see oli niivõrd tugev see teras, vibu ja mille nool lõi läbi koorik soomusrüüst. Hiljem tuleb tulirelv. Siis on selge, et soomusrüü paksendamine toob kaasa tema kaalu nii suure kasvu, et teisipidi muutub ta mõttetuks, sest koorik rööbidiga kerge olema ja nad on tõepoolest imeõhukesed. Sa imetlusväärne see käsi, pade käsitööline käsitööndusliku oskus ja keskaja metallitöötlemine ja metalli koostisse struktuur. Et niisugune asi valmis, tehti relvat samuti. Nii nagu tulirelv hävitas. Au mõiste. Kunst hävitas tõe mõiste. Kui ennem käsikirju kirjutasid kloostrites mungad ja keegi ei hakanud mingisugust prahti ümber kirjutama, vaid ainult seda, mis tasus nii suurt vaeva siis trükikunstiga on ju võimalik kõike trükkida, mis tahad. Ja tulirelv ju välistab au mõiste lihtsalt selle tõttu. Nagu ka vana tsitaat on. Mis siis saab, kui iga kaabakas võib nurga tagant selga tulistada auväärt mehele. Ja muidugi on siin veel ka palju teisi põhjusi, ma tooksin mõned kaunid, näib, et Rüütel lusest ja nimel on meil juubeliaasta. Praegu 800 aastat tagasi 1192 lõppes kolmas ristisõda. Kolmanda ristisõjajuhtideks olid Friedrich Barbarossa ja kuulus Richard Lõvisüda. Richard Lõvisüda on ju läinud kirjandusse ideaal rüütlina. Temalt oodati, et ta oleks ristisõjapoliitiline juht kuid ta oli siiski ainult sõjamees. Aga tema jõust ja vaprusest rüütlina, kes sõdib lahingus ja temavastasest. Sultan saladinist on ju imekaunid lood säilinud ja nendel lugudel on oma kindel ajalooline alus. Ja siin peame tunnistama seda, et ka muhameedlaste leeris idamaalastele ristisõdade ajal ei olnud sugugi võõras rüütli au ja rüütliauga vastavuses olevat kombed. Ja Lääne-Euroopast tulnud rüütlid austasid seetõttu väga saladini sest Saladin mõistis, mis on rüütli au jäänud milleski alla Lääne-Euroopa rüütlitele. Selle kohta on mitmed ilusad kaunid lood. Richard Lõvisüda oli hirmsa käega mees, kes raius ennast muhameedlaste Varbusel sellest sõjaväest läbi ja siis tuli ja raius tagasi enda läbi. Ja ükskord temal lahingus hobune langes alt ja salatim, kes pidevalt jälgis lahingu käiku, käskis kohe saata Richardile uus hobune. No see on rüütli aulugupidamise suurejoonelisus ja suuremeelsuse kõrgemat klassi näide. Siis on nisuke lugu, kuidas rüütlid Lääne-Euroopast ja võiksime siis öelda. Rüütlid, ehkki see sõna päris täpselt ei kattu, aga kõrgemat klassisõdalased muhameedlaste leerist lahingute vaheajal mängisid malet omavahel. Suhtlesid relvad olid telgi juures püsti nagu vanad minejatuurid näitavad. Lahing oli lahinguaeg ja puhkeaeg oli puhkeaeg ja puhkus kaheksis suheldi, nii nagu puhkeajal suheldakse. Ja veel on siis tore lugu, kuidas Richard Lõvisüda raiub kahe käe mõõgaga raudkangi pooleks. Ja Saladin ei suuda vastata sellele vägiteole millegagi, siis tema teeb teistsuguse žesti ta laseb õhku hõljuma. Kaasrätikus on niisugune imepeen, siidrätik, mis hõljub aegamööda nii kerge ja paneb oma kaabli sinna alla. Selle tera oli nii terav, et kui see siidi õhukene rätik langeb mõõgaterale, siis ta lõikus pooleks. Demodi kaheks tükiks ja niisugusi lugusid on palju, kuid Lääne-Euroopas toodi kaasa tänu saladinile saladini ülevust, aulisust ja suuremeelsust. Ja parimaid rüütliomadusi demonstreerib keerinud käitumine. Terved lood tekkisid Lääne-Euroopas selle tõttu. Nii et selles muhameedlaste ja ristirüütlite kohtumises idamaal on ka niisugused. Võiks öelda ajalukule läinud kaunid elemendid, mis elavad üle sajandite ja on läinud lasteraamatutesse ja lugudesse. Meil on suur kasvatuslik moment juures ja teine hea moment on see, et nad ei õpeta vihkamist vaid vaenlasest, räägitakse lugupidavalt ja austusega. Ja siit me näeme ka, kui palju üks väärikas inimene võib head teha. Saladin, muhameedlased, tele ja vastavalt käitunud rüütlit siis rüütlitele ja rüütli armeedele. Kuulsamad rüütlid olid ristisõdadest pahe, mund ja kuulus Dancret hirmsat mõõgamehed, kellede kuulsus elab tänase päevani araabiamaades. Ja ma olen ise kuulnud, kui üks kurb muhameedlane ütles lastele. Ähvardati ja hoiatati neid Richardiga. Nii et elav traditsioon Richardi käe rammust ja mõõga vägevusest elab rahva suust tänaseni. Ja lõpuks kvaliteedist lühidalt veel rüütli sõjavägede kvaliteet oli erakordselt kõrge näiteks võrreldes ja, ja mitmesaja tuhandelist muhameedlaste halvasti koolitatud nisukene stepirahvaste rändrahvaste kari sajab käega. Rüütlite individuaalne kvaliteet oli väga kõrge ja see, kuna rüütli traditsioon elas kõige kauem Euroopa kultuuris Saksamaal, siis me näeme veel ka seda suhet näiteks teise maailmasõja ajal ma toon mõningad arvud. Idarindel üks saksa sõdur. Ühe langenud saksa sõduri kohta tuli 11 langenud sõdurit vene poole pealt. Kõikidel sõja rinnetel, Saksamaa kaotas umbes seitse miljonit sõdurit, Nõukogude Liidu inimkaotusi loetakse nüüd viimaste ametlike andmete järele ligi 45 miljonit, nendest 22 ainult sõjavägede inimkoosseisuga tus. Või toome veel kvaliteedi võrdlusi Põhja-Aafrikas tankilahingus hindlasti sakslaste vahel lahingu alguses inglastele 700 tanki ja sakslastel oli sadada. Lahingulõpul oli sakslastel 30 tanki, inglastel 100 tanki. Nii et siis Seitsmekümne saksa tanki vasta purustati 600 inglise tanki. No see on ka mingisugune tunnus. Nii sõduri kui ka tehnika kvaliteedist. Ja hämmastama panevad, on armud arvud veel ka üldsõja osas, kui USA tootis teises maailmasõjas ja selle ajal 52000 Sherman ja pershing tankerid on keskmised kaalukategooria tankid, Nõukogude Liit tootis ainuüksi keskmisi tanke T 34 58409 eksemplari pluss 3500 rasket tanki IS kaks. Ja kui sõja alguses olid juba rasketankid KV üks Kaaveegaks jäi S1 siis Saksamaa toob keskmise kaalukategooria tanki, alles sõja ajal tuleb esimene son Panther tanki ja neid toodeti ainult 6000 tükki 6000 eksemplari. Saksamaa koguda, mingi toodang oli kogu sõja ajal 24171. Son. Võrreldes liitlastega on kaduvväike arv ja sealjuures raskeid tanke vaadati ainult tiiger 1355 eksemplari, tiiger kaks ainult 480 eksemplari ja kuulsad iseliikuvad raskelt soomustatud tankihävitussuurtükid Ferdinand 86 tükki. Nii et need arvud panevad lausa mõtlema sellele üle, mis on mass ja mis on kvaliteet. Teet. Ja sellel on oma suur ja pikk ajalooline traditsioon taga, mis ulatub nimelt keskaja rüütlikultuuri sellele sellesse aru saama, et elukutseline sõjaväelane on ainukene sõjaväelane, kelle ülalpidamist tasub riigil ette võtta mobiliseeritud suured armeed. Nende koolitamine ei ole nii lihtne, nii et rahuaja tingimustes üldine sõjaväe kohustus on muidugi mõeldav ja ta peab olema, kuid põhijõud on ikka elukutseliste peal. Professionaalidel. Ja kõige lõpuks, kõige kurvem nähtus, mis siis viimasel sajandil on toimunud juba teadlikult, see on nimelt see ohvitserkond oli ju see, kes seda osa kultuuris säilitas tänase päevani. Ja ülemaailmses sõjas, mis praegu käib täie hooga praegu ta käib majanduslikult ideoloogiliselt. Euroopa riikide ohvitserkonna hävitamine on üks osa sellest, ma nimetan, hävitamine. Kõigepealt tuli hävitada Venemaal ohvitserkond, mida Stalin tegi Kaganovitši käsul. Kaganovid sai käsu USA-st. Nii palju olen ma välja uurinud. Korda Venemaa ülesanne oli hävitada Poola ohvitserid. See ei ole ka Stalini käsk, vaid Stahli tuli ainult käsutäitja. Peale sõda toimus genotsiid Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias, mis samuti oli suunatud ühiskonna eliidi vastu. Nii et see oleks juba täiesti omaette teema. Kuidas 20. sajandil toimub sõda kahe maailma suur võimu vahel, mida ühte esindab siis USA ja teiste Euroopa kui ajaloolise traditsiooniga puuskulptuuride kodumaa. Ja USA esindab siis hoopis teist tüüpi aru saama, see on mitte rahvusskulptuur, mitte ajaloolist traditsiooni omav, vaid kui kaasaja tsivilisatsioon, kus finantskapitali valitsemist tahetakse terves maailmas Sis kehtestada. Esines keskaja ajaloo uurija Einar Laigna jutu vahele kuulsite Henri Pösseli laule kontratenori René Jacobs esituses.