Elud stsenaariumi tänases osas valgustab Einar Laigna talupojaseisuse osa keskajas. Elutasidaariumi raadiosaadete temaatika on suunatud meie kultuurialuste tundmisele kuna meie kultuurkonnas nagu igas teises kõik elu üksiknähtused lähtuvad ja juurduvad põhialustes kultuuri põhialustes. Täna tänases saates tahame käsitada töö ja talupoegade seisuse küsimust keskaja kultuuris teisi onu kristlikus Euroopa kultuuris. Ja me oleme sellest rääkinud korduvalt ja meie iga üksikteema taandub põhilistele alustõdedele, millest lähtub kõik töö ja talupoegade seisuse puhul on aluseks jälle sama universaalprintsiip teoloogiline printsiip, mis lähtealusena toetub absoluudile, et jumalale ja piibli esimestest lehekülgedest mis on kujundanud Euroopa kultuur. Konda on jumal ju ise kui kõige alus, kui absoluuttöö tegijana kujutatud. Sellest tuleneb ka väljendusjumalale meelepärane töö. Ja jumalat on kujutatud maailmaarhitektina maailmast. Keskaja kultuuris räägitakse sageli kui kosmilisest töökojast ja loomislood. Nende lugude sügav sisu on ju üheks alustalaks meie maailma käsitusel. See on see, et kui kuus päeva oli jumal töötanud, siis seitsmendal päeval jumal puhkas. Sellega on kogutud töö ja talupojakultuuri aluseks jällegi universaalne idee absoluudi tundmine. Jumala mõiste ei ole mitte ainult abstraktne filosoofiline lõpmatuse või igaviku kategooria inimese mõtlemises vaid see on objektiivne suurus, objektiivne väärtus. Sellel objektiivsel antusel on täiesti otsene vahet too ja praktiline objektiivne mõju üksikinimesele ühiskonnale või ühiskonnas olevale üksikule seisusele. Keskaja kultuuris tähendab, kristlikus kultuuris on tööle antud ääretult kõrge hinnang. Kuid et seda mõista, peame käsitama kõigepealt veel ühte teist väga olulist momenti piiblilugudest mis on üldiselt väga laialt tuntud kui tuntud pigem niisuguse, pooleldi nagu naljaloona, mida ei võeta eriti tõsiselt. Mis puudutab see tuntud ja kuulsat patulanguse lugu. Sõna, mis meie kõnekeeles ei tähenda enam mitte midagi ja millel tegelikult ka sügav ja väga eksistentsiaalne, määrav sisu. Too alusel patulanguse loo alusel oli keelatud alginimestel esiinimestel puudub Duda hea ja kurja tundmise puud. Ja inimesed elasid algsüütuse olukorras kus nad teinud vahet hea ja kurja vahel. Ja nüüd pääle selle puuvilja söömist, mis on omaette huvitav lugu, mis sisu sellel tegelikult on muutub kogu maailmakäsitus inimesele, inimene hakkab nägema maailma teistmoodi kui enne. Maailm ise tema ümber ei ole muutunud. Muutunud on järsku inimese suhe selle maailmaga milles on toimunud mingi oluline ja vapustav pööre mis määrab kogu tema edaspidise käekäigu. Ja selle patulanguse kohta on öeldud siis, et inimesed aeti paradiisist välja. Teisisõnu, kui inimene omandas selle meelevaldse teo läbi, mille taga maaks oli soov olla nagu jumal sellega koos inimene lahkub algsüütuse olukorrast. Ja paradiisist väljaajamine tähendabki seda, et algsüütuse olukord on läbi. See olukord on läbi, kus inimene niisuguses. Lihtsameelsuse ja vahetu vastuvõtuolukorras saab kõik, mis on eluks vajalik ja tal rohkem ei ole mingeid tarbeid. Järsku tekib inimesel arutu hulk tarbeid, vajadusi, vahekord maailmaga on purunenud. Nüüd on öeldud selle kohta, et kui paradiis tähendas inimesel algsüütuse olukorda, mis tagas ka tema eluks vajalikku tähendab see seda, et eluks inimene saanudki midagi rohkemat kui ainult lihtsalt igav taevast, toitu, mida võis puu otsast võtta. Ja nüüd selle needusega seoses, mis patulangus kaasa tõi, et inimene tahtis olla nagu jumal on öeldud. Et nüüdsest peale pead sa palehigis omale leiba teenima. Ja maa peab kasvatama ohakaid ja umbrohtu. Ja naise kohta öeldakse needusena, et valuga pead sa lapsi sünnitama. Seega mäe elama Me tehnoloogilises mõttes patulanguse järgses maailmas ja see maailm on needuse alune. Enam ei saa inimene midagi kergelt kätte, vaid ainult kohutava vaevaga ränga tööga ja töö on tihti viljatu ja läheb nurja ja ebaõnnestub. Niisiis küsimus teoloogiliselt, kas tööon, õnnistus või töö on needus? See küsimus läbis läbi terve keskaja paljude teoloogide töid. Ja sellel oli väga oluline sellel teoloogilisel tööl oluline külg kogu töö suhtumise kujundamisel. Ja üldkokkuvõttes võib siis esimese kokkuvõtte teha, et kristlikus kultuuris nähti siis tööd mitmesuguses valguses. Tali ühest küljest küll nagu needus, kuid ta oli niisugune needus, mida tehes inimene sai vabaneda sellest needusest. Seega tööle anti kõrge moraal, algne hinnang ja kõrge kasvatuslik väärtus. Töö pidi seega kuna ta oli karistus patulanguse eest ja nimelt just viljatu töö ebaõnnestunud vaevarikas töö, millel on vähe vilja, seesama vaev ja töö pidi saama inimesele uuesti pääsemiseks ja lunastuseks. Seega kristlikku kultuuri võib nimetada, et töökultuur ja keskaja kultuuri uurijad nimetavad keskaja kultuuritööd tsivilisatsiooni yks. Kuid töö ei olnud mitte töökultus ja mitte töökummardamine nagu tänapäeval. Me teame inimesi, kes ütlevad, et nendel on nii palju tööd et nendel ei ole aega iialgi elu üle mõtelda, iialgi elu tähenduse üle mõtiskleda. Et meil on vabanduseks, tuuakse, mul on kohutavalt palju tööd. Sellisel juhul töönarkomaan ja inimese põgenemine töösse on elu oluliste küsimuste eest põgenemine. Meie saatesarja nimetus, elutasidaarium lamp, tuleneb nagu me mäletame Honoorius Augusto tunencise raamatu pealkirjast 12.-st sajandist ja see autor ühiskondlikust elust äkki teise üksikutest seisustest toob esile kolm seisust rüütlid, kaupmehed ja käsitöölised. Ja lisab sinna neljanda ja ütleb kõikide kohta viiest järgmist. Rüütlid tegelevad liiga palju röövimisega. Kaupmees on see, kes varastab jumalalt aega. Käsitööline petab. Aga talupoeg elab ilma kavaluseta ilma pettuseta ja toidab palehigis jumala rahvast. Huvitav on veel keskaja kultuuris suhtumine žongle, pööridesse või ütleksime tänapäevases mõistes näitlejatesse. Nende suhtes on üldine hoiak eitav. Žongle söör, on üldiselt saatana teener. Seega ka näitleja amet. Nüüdse hinnang, mis on antud talupojale keskaja kultuuris väljendub väga selgelt keskaja ühiskonna puu kujutises. Sellega on kujutatud ühiskonda kasvava puuna ja selle puu juurdeks on maa all talupojad. Järgnevad selle puu peal järjest ülespoole minnes kõik ühiskondlikud seisused ja ühiskondlikud kihid. Aegu ladvas on keiser keisri-st kõrgemal on paavst kuid päris ladvas tipus on jälle talupojad. Seega talupojaseisus on juurmullas ja ta on seatud ka järelikult ühiskondlikus hierarhias vaimulikus mõttes kõige kõrgemale ja kõige ülemale. See keskaja ühiskonna puu kujutamine siis meile tähendab seoses talupojaseisvusega see tähendab seda, et talupoegade seisus keskajal oli ainukene seisus kellele oli tagatud kõige olulisem tema elukutse tööle Pi ja kristlikus kultuuris kõige olulisem oli hinge päästmine, inimese sisemine puhastumine ja tema igavene saatus, tema igavene elu ja talupoegade seisuse kohta on keskajakirjanduses siis ainsana öeldud, et see seisus lunastab enda oma töö läbi. Loomulikult kristlikus usus, ilma lisateeneid tegemata. Ja paljudes muudes momentidest tuleb see välja, kui näiteks keegi talupoeg on mingil põhjusel neetud eemale sakramentidest või muidu mingi kirikliku karistuse all. Et talupoeg jääb sealjuures rahulikuks ja mainib ainult, et sellest ei olegi kõige suuremat häda. Mina pääsen oma töö läbi. Niisiis talupoegade seisus on ühest küljest loomulikult see, kes kannab kõik ühiskondlikud koormad, see on selge, tema on ju tegelikult kogu ühiskonna toit ja alati olnud või nagu me oleme sellest rääkinud kaua aega ja aastakümneid sõnaga ekspluateerimine siis keskaja ühiskonnas on see loomulikult samuti, nii et tahu poega Expluateeritaksete on alati nii ja see saab alati nii olema alati ühiskonnas. Keegi on see, kes töö teeb ja see, kes kõik töö teeb, ei ole tavaliselt ühiskonna kõigeri Kam klass, see on ka tänapäeval nii. Ja Jeesus ise ütles, et rikkad ja vaesed saavad maailmas alati olema. Sellega seoses on meil edaspidi siin veel üks huvitav lisamärkus, mis puudutab hilisema ajaloo küsimusi. Talu kui elamisviis on kõige olulisem talupojakultuur ja talu, kui elamisviis on olulisemad kui põllumajanduslik tootmine. See on see, mida tänapäeval kiputakse ära unustama. Kui räägitakse näiteks praegu talude taastamise ajal Eestis, et väikesed talud ei tasuvat ennast majanduslikult tootmise mõttes ära. See on ääretult kitsas ja suletud pilk üldse elule, elu püsimisele ja elu püsimise alustele, kui nähakse talus ainult põllumajandusliku tootmise mingit ühikut. Talu on midagi palju rohkemat. Talu ja taluinimene, talumees, talupoeg see on juured mullas, ilma kelleta ükski rahvas ei saa elada. Talu poetkonna hävitamine. See on rahva hävitamine. Selle tõttu peab talu hoidma kui elamisviisi. Kui kogu rahva juuri mullas ja taluülesanne ei ole massiliselt toota põllumajanduslikke. Vahendeid või toodangut et linna, seda tegelikult kultuuri mõttes suurt hävitajat ja parasiite ainult toita. Väga õigesti ütles üks Eesti talumees, praegune uustalu pere mees. Minu ülesanne on oma peret toita kõigepealt. Ja talu annab ühtlasi ka terveid inimesi terve psüühikaga värskeid inimesi. Selles on talupojakultuuri täielik asendamatus ja kõik need impeeriumid ajaloos. Me oleme näinud seda küllalt, kus talupoegade seisus hävitatakse. Need impeeriumid lähevad ise hukkumise ja languse teed. Kui puudub see inimene, kellel on käed, mullased, kellel on juured mullas kellel on loodusega kosmilises mõttes vahetu eluline, igapäevane igahetkeline side. 13.-st sajandist hakatakse rehabiliteerima töö mõttes des Lääne-Euroopa kultuuris ka teisi elukutseid. Domeniitlasest, munk Humbert 13. sajandil toob veel esile ühena viimastest vast kõige teravamalt tauniva suhtumise eriti kaup meeskonda ja ülistab tema talupoegkonda. Kaupmeeskond oli kaua aega keskaja kultuuris kõige Taulitum põlgusväärsem seisus selle tõttu, et nemad ei tootnud midagi, vaid tegelesid liiakasuvõtmisega ja liiakasuvõtmine oli kõige rängemaks patuks. Keskaja mõtlemises on just liiakasuvõtja ja advokaat, ka need kaks seisust on nii põrguminek. Igavese elu hukatuse mõttes on garanteeritud. Selle tõttu kaupmeeskond hiliskeskajal, eriti. Tahab oma süüd pehmendada ja teeb suuri tellimusi. Tellitakse kirikule tareid, hilisgootika uhked altarid on kaupmeeste ja kaupmeeste ühenduste kaupmeeste gildide poolt tellitud. See on see osa liiakasuvõtmisega teenitud varandusest tagasi anda. See oli nagu hüvitus ja teiste seisuste võrdlemisel talupoeg konnaga me näemegi seda, et kui kõik teised seisused pidid midagi erilist tegema heade nendes mis oli mõeldudki erilise heateona siis talupoeg, kond ei olnud kohustatud seda tegema, kuna tema oma töö läbi ühiskonda toites juba automaatselt omas seda heategu. Teised pidid tegema spetsiaalseid lisa. Heategusid. Nüüd töö ja töösse suhtumine. Euroopa kultuuris on kokku võetav kahes kahte sõnasse. See on ora, et labora, palveta ja tööta meditatiivse ja aktiivse elu harmooniline läbi põimunud ühendamine. Ja sellega seoses Euroopa töökultuuris. Me ei tohi kunagi unustada niisugust nähtust nagu kloostrit. Kloostrit on võrreldud täpselt samuti nii nagu maailm, kosmos on jumala töökoda. Nii kloostrit on võrreldud samuti töökojaga. Ja kloostrite rikastumine oli selle tõttu võimalik. Et kloostrites oli organiseeritud suurepäraselt ratsionaalne töö. Kloostrid olid kohad, kust on ju alguse saanud ka kaasaegne teaduslikult põhjendatud põllupidamine. Kloostrite juures oli kalaaretuskalatiigid näiteks Eestis Padise kloostri juures on praegu nähtavad endised tsistertslaste kloostri need kaevatud tiigid, kus siis kalakasvatajad, tee, sildade ehitamine, põllutööd, teede ehtus. Kõik rasket tööd olid eri munga ordude selga pandud samal ajal isiklik vaesuse printsiip põhjustas selle, et kloostrid rikastuma hakkasid. Ja üksikud ordut saavad keskajal ääretult rikkaks päratu rikkaks. Üks rikkamaid ordusid näiteks oli templarite ordu ja templarite rikkused on nii suured ja lisaks veel need legendid, kõik, mis tekkisid seoses templerite peidetud Aaretega. Et prantsuse kuningas Philip, neljas ilus 14. sajandi alguses võtab ette verised jälituse templerite vastu. Templarite ordu Hälitatakse ja templirüütlit piinatakse surnuks selleks, et nende käest välja pressida, kust nende peidetud aarded asuvad. Niisiis seoses kloostrite rikastumisega, see oli ka seoses siis. Töö tegemisega töösse suhtumisel on veel huvitav autor kuller Voobernaar. Tema jagab kolmeks. Ühiskonna. Esimene on ilmikud, teised on vaimulikud. Kolmas on munklus ja hinnang antakse järgmiselt. Ilmikuid on võrreldud veskiga. Veskis on müra, kolin, veskikivid jahvatavad vilja. See on siis lärm ja müra, mis maailmas on. See on vastand sümbol mõistele rahu ja vaikus. Vaimulikud. Meid sümboliseerib põld nagu töötamine põllul, mille all mõeldi seda, et rahvas ja inimesed on nagu põld, vaimulik tööpõld, mille kallal vaimulik seisus peab tööd. Ja kolmas seisus on munklus, mida on iseloomustatud sõnaga voodi. Voodi ei tähenda siin mitte magamistega laisklemist, vaid voodi tähendab meditatiivset vaikust. Mahun vastandit veskile. VR Voobernaari hinnangute kohaselt me näeme siis, et kõige kõrgemaks on peetud Montliku meditatiivset kontemplatiivset elu. Vaimulik seisus on keskel ja ilmaliku seisuse suhtes. Me näeme selle suure ordu mehe kergelt niisugust, et kui mitte just lausa halvakspanevat suhtumist, kuid vähema hinnangu andmist ei hinda nii kõrgelt kui meditatiivset elu. Kuid see on keskaja teoloogide hinnangutes ainult üks osa. Põhitoonina Me näeme, et hinnang on niisugune, mis ühendab endas mõlemat suhtumist. Kui üks keskaja kultuuri näiline vastandamine oli harimatud ja haritud ja haritud seisus oli vaimulik seisus ja kui me märkame õpetatud eliidi kirjutistes halvustavat suhtumist idiotaedesse, son harimatutesse siis tihtipeale sama traktaat, mis algab haritute ülistamisega ja harimatute halvustamisega. Sama traktaat lõpeb väitega, mille kohaselt Ometise harimata torustikus, küla inimene on jumala ees paremas seisundis eelisseisundis igavese elu mõttes. Järelikult kõige kõrgemas mõttes on tema niisugune siiras vahetu suhtumine absoluut palju olulisem kui õpetatud inimeste targad traktaalid. Nii et ringiga läbi õpetatuse jõuab õpetatud eliit sinna. Et inimese vahetu seisund jumala ees on ometi lihtsameelsetel parem. Ja selles ei ole mitte näiline niisugune keskaja mõtlemise vastu. Paradoks vaid see oli elu tervik mida nähti tema erivalge lisuses ja suudeti teadvuses ühendada nagu paljudes teistes skulptuuri kategooriates, skulptuuri elementides. Keskaja inimese teadvus suutis ühendada endas vastuolud, ta mõistis, et tervik koosneb nendest vastuoludest. Samas siis ka suhtumine töösse, haritutesse, Yarimatutesse. Niisiis ühiskonnas on laborant toores, arad, toores, need on töötegijad. On siis oratoores, need on need, kes palvetavad ühiskonna eest hoolitsevad ühiskonna, vaimuliku tervise eest. Vaimuliku me võime tänapäeval öelda siis vaimse tervise eest ja Bellat toores rüütlit sõjamehed peavad tagama ühiskonna julgeolek kuu ja kaitsma siis talupoega ja kodanikku. Tööl iseendal on siis kaks põhilist väärtust ja esimene kõige olulisem väärtus keskaja kultuurist töösse suhtumisel on hinge päästmine mitte materiaalsete väärtuste loomine. Ja teise Kütusena lisaväärtusena annab töö ka inimesele elatist. See on teadvuses üks väga oluline erinevus tänapäeva inimesest. Ja võiksime teha väikese vahemärkuse selles mõttes, et kui me tuletame meelde lähiminevik mida me praegu väga taunime ja väga maha teeme, kuid ka sellel ajal olid oma positiivsed jooned ja üks positiivne joon, mis oli sotsialismiaja sellel perioodil või ütleksime sellel sotsialismi staadiumil mil veel moraalne allakäik ei olnud saanud üldiseks püüti taastada töö moraalset väärtust. Ja see oli positiivne joon. Sellele tõepoolest kristlikule vastanduv töösse suhtumine on see, et töö on ainult rikkuse allikas. Ja kuna tööga iialgi ei saa nii rikkaks kui ritsemisega, see tähendab kaupmeeste seisust liiakasuvõtja seisus siis on loomulik, et kapitalistlik ühiskond läbi ja lõhki kogu oma olemuses on kristliku ühiskonna vastand. Ja selles valguses me võime ju vaadata sotsialismi ja kommunismi kui kristlikke utoopiaid nimelt utoopiaid, sest see oli katseinimliku mõistuse ja inimliku jõuga taastada patulanguseeelne olukord kus ei ole enam Expluateerijaidega ekspluateeritavaid vaid kus töö on moraalne väärtus, mis lisaväärtusena annab ka elatist. Aga patulangevus järgses maailmas igasugune püüd vägisi tagasi minna paradiisi olukorda lõpeb põrguga. Samal ajal kui keskaja kultuuris tööl oli kõrge moraalne kasvatuslik väärtus ja ta pidi päästma inimese hinge oli talupojatööga kohutavalt ränkraske. Talupoja vanuseks 40 aastat, see oli raud. Ta oli juba kulutanud täielikult oma jõutagavarad, niivõrd madal oli tööviljakus, niivõrd väike oli põlluviljakus. Niivõrd ots-otsaga tuli elada puhtalt löömise mõttes. Et selle tõttu tekib juba keskajal tegelikult nisugune algkommunistlik utoopia. Seda nimetati saksakeelses kirjanduses. Schlaar ahnland siis ingliskeelses on see kokk, käin ja vene kultuurist. Me teame vene muinasjuttudest ja lugudest lollisti vannist, kes ahju peal magab, kes tsaariks saab. Või siis see, see kuulus lugu lauake, kata end. Me näeme, et paljude rahvaste see ränk olukord igapäevase leiva eest võitlemisel loob niisuguse unistuse, et kuskil peab olema niisugune maa, kus ei pea enam ränka tööd tegema, kus kõike on külluses. Ta ja inimesel tekkis kujutlus, et kui ta ei pea tööd tegema ja kõike on võtta, et siis ongi õndsus käes. Et siis enam mitte midagi inimesel ei ole tahta. Tänapäeva rikaste elust, eriti USAst, me teame, et füüsiliselt terved miljonärid, kes jooksevad mööda psühhodera tapja kursuseid ja lähevad hulluks ja lõpetavad elu enese tapmisega. Et see ei ole mitte nii inimene, ei ole niisugune olend, et kui ta on rikas, et siis on kõik küsimused lahendatud. Siin oleks ka huvitav meelde tuletada mis väärtus tegelikult oli sellel pikal omamoodi mõttetul filmisarjal Dallas või dünastia miljonäride elust. See oli tegelikult tühi elu. Aga see ju tuli välja, kui tühise oli. Ja et lõppväärtus anti filmiseeria lõpul inimesele, kes töötas paaris koristajana ja kellel oli õnnelik perekonnaelu kes toitis ennast oma tööga. Ja see miljon tar lõpetab tühjuses, laseb enda maha. Ta elu on tühi ja mõttetu, kõige selle juures. Nii et siin on väga palju, mille üle mõtelda, eriti tänapäeva inimesel ja meil selles olukorras, milles me praegu asume. See tagasi paradiisi püüd siis, mis lõpuks väljendub meie kultuuris sotsiaalses elus, niisugustes papustavastes, ühiskondlikest nähtustest nagu sotsialism, kommunism, seal utoopia ja selle utoopia, me oleme ajaloost kinni maksnud nüüd kohutavate ohvritega ääretute ohvritega. Ja see teise poole viskumine, nüüd arvamine, et kapitalistlik süsteem või vabaturumajanduse süsteem on mingi ideaalne eluvorm siin ilmas, see on sama petlik. Nii püüd tagasi paradiisi vägivald sel teel nagu püüti nõukogude liidus. Kui kapitalistlik süsteem on sisult mõlemad ebakristlikud. Ja näha kapitalistlikus maailmas midagi kristlikku. See on äärmine naiivsus. See on palju neelamalt vaenulik kristlikele väärtustele kui seda oli näiliselt ateistlik kommunis. Ja tuleb aeg muidugi, kus sellest saadakse meil ka palju kainemalt aru. Et see nüüd nisukene tingimusteta viskumine teisele poole ei ole mingi asjade lahendus, ei ole maailm jagunenud geograafilise piiri järele iialgi heaks ja kurjaks. Vaid headuse ja kurjuse. Jumalaliin läbib kõiki nii nagu vana testamendi professor Evald Saag haaval töölnud jumala joon läbib kirikute läbib miilitsat. See on väga targalt tabavalt öeldud kokkuvõtlikult. Seega siis, kui klooster oli meditatsiooni aktiivse tööühenduse ideaalmudel, mis lisaväärtusena lõi materiaalseid varasid samal ajal jõudeolekus nimelt selles niisuguses laiskade maa või lollidemaa. Olukorras, kus inimene arvas, et õndsus on see, et ei pea midagi tegema ja võib ainult süüa, jõude olla. Jõudeolekus nähti keskaja kultuuris kristlikus kultuuris kõige suuremat ohtu. Jõudeolek on kõige kiirem tee täielikule mandumisele ja allakäigule. See oli hingevaenlane. Ja ei ole midagi hullemat olukorda inimesel, kui ta võib jõude elada. Inglise aristokraatia on tark ja elukogenud ja teab ta püsib ainult siis, kui ta oma lapsi ja järeltulijaid kasvatab väga karmilt. Väga raudse distsipliiniga internaatkoolides, kus karmilt õpetatakse võitlema enda eest seisma ja tööd tegema. Selline kujutlusrikkast miljonäripojast, kes niimoodi mandub maha, see on ka tekkinud. Kord oli väga tark mees, esimene ford, tema kutsus oma poja enda juurde ja ütles. Miljonär nordautotööstur saab minu tehases koristaja koha. Siin on luud ja teenid kümmet senti tunnis. Kui sa oled rohkemat väärt, siis kohtume siin minu kabinetis. Ja miljonäri poeg alustab luud käes, tööd oma isa tehases ja ta peab näitama, et ta on väärt, et temale võib hiljem selle tehase üle anda. Masendav lugu on näiteks, mis juhtus Saksamaal peale teist maailmasõda. Võimas gruppidega perekond. Viimane grupi järglane Mandus temast ei saanud muud kui rikas playboy. Ja see suguvõsa suri selle tõttu välja. Ja gruppide uhkes majas on praegu muuseumi ainult veel. Essenis. See on siis kurb pilt sellest, kuidas kui tekib kasvatuses lünk siis tekib nõrk sugupõlv, kes mängib ainult maha kõik. Selle tõttu. Õnnelik lapsepõlv, logeleda looderdav lapsepõlv, õnnelik lapsepõlv on töökas lapsepõlv. Lapsi tuleb õpetada, tööd tegema ja tööd austama. Ja see on võimalik siis, kui töö on kõrgeim väärtus. Töö ise on väärtus, mitte kui vahend, et rikkaks saada, vaided, töö ise, töö, moraalne väärtus, rõõm tööst. Millest kui inimene ilma näeb, masendav pilt oli vaadata seda rock summerit mööda sõites. Jäi mulje, et see on Meie ühiskonna hukkumine seal. Nendest noortest ei jäänud seda muljet, et nendest tuleb see rahvas, kelle peale Eesti vabariik seista võib. Niisiis töö eesmärk ei olnud mitte rikastumine, vaid inimese hinge täiustamine. Sellest töö eriti kõrge moraalne väärtuskasvatuslik Tartus. Kuna töö eesmärgiks oli kõrgem inimese täiuslikkus ja selle vastandiks on siis töökultus kui töö saab narkomaaniaks, nagu me sellest rääkisime. Kui enam ei ole aega ka pühapäeva pidada. Nüüd sellega seoses tänapäeva pidamine tuleb meil tingimata rääkida ühest väga olulisest momendist keskaja kultuuris ja keskaja talupoja elus. Me oleme seni ajaloos kuulnud ainult seda ühte külge, mis puudutab talupoegade rasket elu keskajal tema rasket füüsilist tööd. Ja oleme unustanud ära teise külje ja nimelt. Talupoeg elas täielikus harmoonias loodusega ja loodustähendas talle kosmost mitte ainult ümbritsevaid metsi, asupuid või põõsaid ja loomi vaid nii, nagu vendade Limburgite tuntud meniatuurideltse näha on. 12 kuud on seal alati kujutatud väga kaunist idüllilist staatilist pilti, tyh keskaja kultuurielust ja selles on eriti palju põllumajanduslikke stseene. Seega elas keskaja kultuur kondi, eriti talupoeg, kond looduse kalendris. See tähendab avaras mõttes kosmilises looduse kalendris kus tähed, planeedid määravad looduslikud kui käiku. See oli vana paganluse aja looduse kalender. Ja kuna see oli õige, siis ta oli loomulikult säilinud põllumajanduslik elu, viisa, põllumajanduslik tootmine, talu kui eluviis ei ole võimalik ilma looduse kalendrit arvestamata kui keskaja kristlikus kultuuris. Looduse kalender on sakraliseeritud ja selle tõttu elada tee liturgiliste aastat. Liturgilise aastas oli siis kaks ajakategooriat. Looduse kalender olid kliline aeg. Teine ajakategooria oli lineaarne aeg Kristuse sünnist, viimse kohtuni. Ja tegelikult oli veel ilmas ajaväline kategooria. Me võime seda ju ka tingimisi aja kategooriasse lülitada. See oli kõiksuse absoluudi jumala kui igaviku, kui ajatuse tajumine. Sakraalse kalendri liturgilise aasta rütmides elades oli üks väga tähelepanuväärne nähtus mida me kord nimetasime siin juba pühapäeva pidamine. Ja selle alus oli selles, et kui jumal kuus päeva töötas, seitsmendal puhkas ja vaatas oma tööd mediteeris oma tehtud tööle. Sama süsteem peab olema inimühiskonnas. Ühel päeval nädalas inimene puhkab oma tööst ja mõtiskleb, mediteerib igaviku palge ees oma elu mõttest, oma elu tähendusest, oma tööst ja kõigest muust. Kui see sakraalne, rahumoment ja seisak puudub. Kultuuris kaotab inimene oma tasakaalu ja oma elu mõtte ja tähenduse üle. Mõtisklemine, mis on inimeseks olemise üks esimene kohustus. Võttes kätte keskaegse liturgilise aasta kalendri Me avastame hämmastusega ühe kummalise asja. Kolmandik päevadest aastas on pühad. Pahade rohke arv tähendas seda, et nendel päevadel oli kehalise töö tegijatel keelatud teha tööd. Me avastame hämmastava tõsiasja. Keskaja kultuuris oli töökaitse tagatud liturgilise kalendriga. Kuna oli keeld püha kevadel tööd teha, siis näiteks, kui võtta veel kätte revolutsioonieelne Tsaari-Venemaa kalender. Me avastame seal ka hämmastusega, et kolmandik päevi aastas on punased. Kolmandik päevi pühapäevad riigipühad, kirikupühad ja keiserliku perekonnaliikmete nime ja sünnipäevad. Ja ma lugesin ländrist ära, päris niimoodi, kohe arvuliselt sain kolmandiku aastast punaseid päevi, mil füüsilise töö tegija ei tohtinud tööd teha. Ja siit saab meil selgeks veel üks suur põhjus varakapitalismi ja keskaja vahel, milleks oli tarvis ära kaotada sakraalne liturgiline elukorraldus. Selleks, et töötegijad panna tööd tegema kõikidel tööpäevadel ja me teame ka Eesti ajaloost, kui palju oli pahandusi mõisnike ja kirikuõpetajate vahel selle tõttu, et Mõis nõudis tööd nendel päevadel, mis kiriklikult olid töökeelupäevad palju konflikte oli, julged pastorid julgesid mõisnikule vastu hakata selles küsimuses keskselt kultuuris me näeme siis, mida me näeme kirik liturgilise kalendriga ja liturgilise aasta jaotamisega maadeks ja tööpäevadeks kaitseb tegelikult raske kehalise töö tegijaid lihtsalt selle eest, et neid tööga ära ei tapetaks. Ja see oli väga tark elukorraldus. Ja see elukorraldus oli suures osas säilinud Eestimaal kuni kolhooside tegemiseni mida tähendas talu sellel ajal. Seega oli Eestimaal ja üldse talupojakultuuris, mis on kõige püsivam ja kõige stabiilsem kõige igavesel kuna saab eksisteerida ainult täielikus harmoonias loodusekalendriga kosmilises mõttes. Ja täiuslik on ta siis, kui ta apelleerida jumalale absoluudile. Sakraalne liturgiline kalender. Nendes rütmides elati Eestis veel. Ja selle talu poekonna äritamine on tegelikult kõige suurem kuritegu, mis on üldse tehtud. Sõda ei, laastega ei hävita mitte iialgi nii kui elualuste hävitamine. Revolutsioon on alati hullem kui sõda. Sõda hävitab lihtsalt materiaalseid väärtusi, inimelusid. Kuid kui elualused jäetakse puutumata, taastub kõik kiiresti. Revolutsioon läheb elu aluste kallale ja hävitab sellega elu palju hullemini kui ükski sõda. Iialgi võib seda teha kui hakatakse purustama elu aluseid ja talu poedliku elu aluste purustamine on tegelikult terve rahva ja rahvuskultuuri hävitamine. Meie ei pea häbenema seda, et me oleme talupojarahvas ja talupoeglik päritolu. Talupojapäritolu on kõrge ja eriti väärtuslik päritolu, see on parim päritolu, mis võib inimesel olla. Ja selle üle võib tegelikult ainult uhke olla, kui me oleme talupojapäritolu rahvas, ka talupojarahvas ma ütlen, uhke, mitte upsakas, aga uhke, uhke, tõsiselt, uhke rahulikult. Sest talupojateadvusel on oma eriline väärikuse moment, sest ta on peremees. Ma eelistaksin olla vaene talu peremees kui, et olla rikas kolhoosnik. Need on kaks täiesti eriteadvuse tasandid. Peremehe ja sulase teadvus. Mitte jõukus ei määra, vaid sisemine eneseteadvus. Selle tõttu need Eesti taluperemehed. Ma teen neile kummarduse tänasest alates sügav au, pakliku kummarduse. 19 sajandi Eesti talu peremees. Seal aristokraatiat. Tal on kõik need omadused, mis peab olema aristokraadid. See oli intellektuaalselt kõrgelt arenenud inimene. Ja see põlvkond ju lõi Eesti vabariigi. Nad on väärt, et me neid pidevalt meenutame ja nende elu õpime tundma, et me saaksime aru, missuguse missugused võimsat sugupõlved 19. sajandil sündisid. Terve ja tugev oli meie talurahvas, vanade piltide pealt me näeme grupi pildid, kus on orkestritest ja ma olen näinud pilte, kus mõisnik on kõigi oma talurahvaga pildi peal ja nende nägude väärikus Nende nägude eneseteadvus ja nende nägude ideaalne puhtus. Neid vaadates või tänapäeva inimene peaaegu niisuguse alaväärsus kompleksi saada, kui me mõtleme paljudes asjades, milline langus, mille me läbi oleme teinud need olid väga väärtuslikud põlvkonnad. Terved põlvkonnad. Talupojad olu peredest tulnud lapsed, kes läksid ülikoolidesse ja õppisid ja kes igal pool olid ääretult tublid näiteks üks näide. Tsaari-Venemaal ohvitseriks sai õppida ainult aadlisoost inimene. Hääle, Eesti- ja Liivimaa liitmist. Vene impeeriumi alla. Lisati sellele seadusele üks punkt. Ka eesti ja liivimaalased. Teisisõnu siinne inimkvaliteet oli niivõrd kõrge, et eesti talupäritoluga inimene võis minna ja õppida ohvitseriks ja me teame, et tsaariarmees olid eestlased ju paljud ohvitserid, kindral soodsa Laidoner ja põder ja paljud-paljud, teised olid kõik tsaariarmee ohvitserid. Väes mereväkke ei tulnud kõne allagi, kui ei olnud väga tuntud aadlisuguvõsast pärit inimesed aga Baltikumi suhtes oli siis ka väljaspool ametlikku aadel konda võisid siinsed inimesed olla samaväärsed. Ja see oli kõrge hinnangu andmine. Nüüd keskaja kultuuris oli kirik katedraal, see, milles väljendus kogu kultuurkonna vaimsus. Ja kui me arvame, et suurte gooti katedraal ide vitro taasakendes või skulptuurides või reljeefidel oleks kujutatud ainult Kristuse elu või pühakute elu siis me oleme neid natukene liiga pealiskaudselt uurinud. Avastame näiteks niisuguse nähtuse, et töötemaatika on eriti gooti ajal väga sagedane temaatika niivita Haažides kui kujutava kunsti muudes liikides. Saartri kuulsa katedraali Tööstseenid näitavad, kui kõrgelt hinnati tööd sest jumal oli ise töötegija. Elukutses väljendus siis kristlik väärikus ja sellest ajast on pärit ka sõna vokatsio vokatsioon. Kutsumus. Kutsumust tähendas tegelikult jumala kutset. Valida üks tööliik, mille läbi toimub sinu päästmine erilise jõulisusega. See töö tööle antav hinnang kui pühitsevale ja päästvale vahendile. On ju reformatsiooni ajal reformatsioon Saksamaal kasvadu välja tan gootika võimsa ajastu võimas jätk. Ja selles teravnevad ja erilise tugevusega gooti element elab enda lõplikult läbi ja selleks üheks elemendiks on kahtlemata töö väärtustamine, töö eriline väärtustamine. Ja selle tõttu ka meie poolt tihti. Ja me oleme harjunud sellega, et räägitakse kodanlasest ja ürgerist ja väike kodarlasest niisuguse põlgusega ja halvakspanuga ja naeruvääristatakse teda. Meil tuleks siin täielikult see hinnang ümber muuta. Bürger tähendab tubli, see on see, kes teeb tööd kui hoidlik. Ta on tõsine haalne, ta võib-olla vihastab panevalt ratsionaalne ja kuiv ja kaine kuid ta on see seisus ühiskonnas, kelle tööl tegelikult terve ühiskond püsib. Ja selle tõttu tuleksin korrale kutsuda ka meie Zhong lööre. Või ütleksime niisugusi, intelligent kes arvavad, et nende intelligentsiks olemine on midagi väga kõrget ja väga tähtsat ja väga niisugust olulist ja määravat, mille peal nagu maailm püsiks ja halvustav suhtumine väike taanlasesse kui piiratud maailmavaatega inimesesse, kes nii nagu me ütleme, et oma kapsaaiaga on tema maailmavaade piiratud, see on ülekohtune hinnang, see ei, nii ei saa hinnata. Nii ei tohi hinnata ja nii ei või hinnata maailma toitlus. Probleem koosneb üksikutest kapsastest, mis kasvavad üksiku kapsakasvataja aias ja need kõik kokku on maailma toitlusprobleem. Sellega seoses kaasaja ohtlikud tendentsid ülemaailmselt mitte ainult meil meil alasse hakkab. On see, et rahvusvaheline finantskapital Tal on ju tegelikult rahvaste vereimejad, pangad. Ja nende huvides on luua niisugune maailm, kus ei ole rahvusskulptuure, rahvusriike rahvuspiire, nii nagu tahetakse teha nüüd Euroopa Ühendus. See on täielikult Euroopa majanduse jaga põllumajanduse allutamine pankade huvidele. Täie õigusega Taani talupojad pole sellega nõus. Ja sellega ei saaks ükski rahvuskultuur ja rahvuslikult mõtlev kultuur nõus olla, hävitada oma sajanditega loodud kultuuriväärtused. Kultuuri Tartus ei ole ainult nähtav otsene materiaalne väärtus mingi maali või skulptuuri-na või kirikuhoonena. Kultuuri tegelikud väärtused on hingelis vaimset, millest see on sündinud ja talupoeglik eluviis. On see terve elu ja energia akumulaator, millest kultuur, kond toitub. Euroopa ühistuses, kus pankade võim muutub absoluutseks määravaks võivad kuskil pangaametnikud otsustada, näiteks et Eesti põllumajandus tuleb likvideerida. Teisisõnu on see talumajapidamise likvideerimine ja mis tähendab eesti rahva füüsilist hävitamist. Nii et majandusküsimused, mis küsimused, kui ainult sellest seisukohast lähtuda, siis võib tootmise huvides hävitada terveid rahvaid ja terveid kultuure. Ka meil kõlavad ohtlikud jutud sellest, et Eesti kliimas ja geograafilises laiuses ja olukorras ei olevat majanduslikult ökonoomne. Vaata tervet rida põllumajanduslikke vilju, kuna nende tootmine olevat teistest kliimavööndites odavam ja odavam ole olevat neid sealt osta. Mille eest, kas oma hinge eest? Seega kogu maailm peab otsustama ja see on saatuslik küsimus. Praegus on väga kriitiline küsimus. Sest finantskapitali saatanlik, võim, raha, võim, maailmasse on deemonlik, son, kuratlik, Sananti, kristlik talupojakultuur ürgselt kristlik ja ürgselt looduslik. Keskaja kristlikus kultuuris oli ühendatud looduslik kalender, kosmiline kalender, sakraalsega sakraliseeritud loodusrütmid. Seega elas inimene keskaja kultuuris loodusega täielikus harmoonias. Looduse rüüstamine, looduse hävitamine. See on alles uusaja ilming. Seal antikristlikku finantskapitalimaailmailming. Suhtumises vaimsesse töösse oli keskajal kaua aega niisugune arusaam, et anded on jumala annid ja seetõttu kaua aega vaimse töö eest ei makstud, midagi seda ei tasustatud. On andmeid selle kohta, kus poeedid on saanud teinekord mingeid kingitusi ja see on kõik siis ülikoolide õppejõude elasid ju annetustest, mida andsid neile nende õpilased ja üliõpilased saatsid kuulsaid professoreid siis, kus nad olid. Professorite ümber tekkisid üliõpilasringid ja alles hilisemal ajal levib ja süveneb see arusaam, et ka vaimne töö on töö. Ja hakatakse tasapisi ka seda selle eest maksma. Siin on huvitav, et niisugune arusaam meil siin Eestis veel väga hiljaaegu rahva teadvuses domineeris, et töö, see on ikka see töö, mida tehakse palehigis, see tähendab füüsiline töö aga vaimne töö nagu polegi töö ja et kas siis selle eest siis sobib midagi küsida. Nii et selles oma väga sügavad juured ajaloos ja suhtumistes. Nii et pisi alles tuleb see arusaam, et iga töö on tööga vaimne töö ja tasuda tuleb siis prolabore töö eest. Käsitöö, töölise eneseteadvuse üheks väga oluliseks elemendiks oli seisuslikku väärikuse teadvus. Käsitööline oli väga kõrge kvalifikatsiooniga. Tema töö kvaliteet tulenes tema isikuväärikusest ja sõnamanufaktuur ära. See on käsitsi tehtud sellesse, see on omaette pikem teema keskaja kultuuris käsitöölise teema. Aga siis lühidalt, ta oli pannud oma tööle läbi toodetud või tehtud asjasse kogu oma isiku. Sealjuures ta teadis, et nii mateeria, mida ta kujundab, kui vorm, mida ta mateeriale annab, ei ole kumbki tema omad. Vaid mateeria ja vorm on jumalalt antud. Mõlemad on antud selle tõttu tema väärika eneseteadvuse juures puudus siiski niisugune element, mida me tänapäeval nimetame kunstnikuks inimene ei pidanud, olen iseennast loojaks, nii nagu tänapäeval. See, kes paberi midagi täis sodib, on juba suur looja kunstnik. Keskaeg niisugust asja ei tunne. Kuid on käsitöölise väärikus. Ja üheks näiteks lõpuks võiks tuua, kuidas seesama meie tuntud Saartri katedraal seda ehitatakse aastatel 1140 kuni 47. Pühitsetakse sisse ja Normandia palverändurid kogunevad kokku šartri katedraali ehitusele. See ehitus on omaette väga võimas lehekülg meie kuld tuuris. Meie see tähendab pidevalt Euroopat. Ja need inimesed, kes tulid sinna kokku, kaasa arvatud kuninglik perekond, kes kive vedas kärude peal rihmad üle õlamäe otsa. Nad laulavad, kattub patukahetsuse psalmisi ja ehitavad katedraali ja nende kõikide teadvuses domineerib see kindel element ja see kindel teadmine. Töövaev on, lunastus on, inimese puhastus on inimese päästmine. Seega kristlikus kultuuris, töö puhul on esimesel kohal tema kõrgem vaimulik väärtus, moraalne väärtus, see, mis on otseselt seoses inimisiksuse kujundamise ehitamisega. Ja lisaväärtusena oli siis elatis, mida töö veel andis? Einar Laigna rääkis talupojaseisusest