Keelekõrv, 550-st saade. Nädal tagasi alustasime Mati hindiga Paul Aristest, kelle sünnist kolmandal veebruaril möödus 100 aastat. Nüüd on Tartus pidustused ja konverentsid peetud, aga meie jätkame oma juttu sealt, kus see pooleli jäi. Ariste ja soome-ugri keelte uurimine ja selle uurimistöö organiseerimine. Ma tuleksin selle punkti juurde, kus sa rääkisid Ariste suurepärasest mälust ja sellest, kuidas ta tundis ära inimesed, kelle ta keda ta oli elus võib-olla mingisuguses üsna juhuslikus seoses või juhuslikus olukorras kohanud. Ja paljud Ariste kolleegid arvavad, et Aristel oli absoluutne mälu või, või midagi sellele väga lähedast c, mida tavainimene kujutab absoluutse mälu all. Minul muide oli Saaremaa praeguses kodukülas naaber, kellel oli absoluut, mälu, see oli ikkagi täiesti hämmastav fenomen, kuigi ta oli tavaline raamatupidaja, arveametnik, sugupuude koostaja ja tema hariduseks oli Mäendus. Tal oli nii absoluutne mälu. Teda vaevas, seda ei suutnud unustada mitte kõige väiksematki asja ja kui ta oli tõesti läbi lugenud ühe sõnaraamatu, siis ta teadis seda peast. Aga ta polnud keeleteadlane, vaid tavaline tavaline küla intelligent. Aga Aristel oli ilmselt midagi väga lähedast. Selle tõttu oli ta ka polüklot paljude keelteoskaja. Aga ma tuleksin selle teema juurde, mis keeleteadlast eristab tavalisest keelte õppijast, sest tavalist keelte õppijad motiveerib tihti ikka niisugune praktiline moment, et õpitakse keeli, mida on võimalik kasutada. Keeleteadlasele pole see nii hirmus tähtis, keeleteadlane õpib ikkagi väga tihti ära ka mõne niisuguse keele millega mingit praktilist tulu ei too endale isegi vanu keeli, õpitakse vanu keeli ja õpitakse välja surevaid keeli ja välja surnud keeli. Ja selles mõttes oli Ariste täiuslik keeleteadlane ja täiuslik polüklot, et tema hästi vallatavate keelte loendis oli niisuguseid keeli, millest suurt praktilist kasu ei saanud endale lõigata, sealhulgas juba sinu nimetatud ja mustlaskeel ja ja siis need väikesed väljasurev suremise äärel peal olevad meie lähedased sugulaskeeled millest Vadja keelele Ariste püstitas ikkagi tõelise monumendi. Ja peale selle iseloomustas teda ikkagi ka selline kõigi keeleliste nähtuste austamine. Tõesti, selline ilma igasuguse poosita. Lugupidav suhtumine keeles, kui niisugusesse aga selle mälu juures on, on, on siiski veel üks, üks moment, mis mind alati paneb, kui ma mõtlen, Aristele, paneb sügavalt kurvastama. Kuigi sellele on seletus olemas sellel sellel põhjusel, mis mulle kurbus teeb. Ma nimelt nii kahetsen, et kui vastab tõele, et ta ei pidanud päevikut et siis on temaga koos läinud kaduma määratu hulk määratu maht eesti kultuuri tundmist seda ajajärku. Sest ta tõesti mäletas kõike, tal olid suurepärased seost seoste tõmbamise võimed ja kui see jäi üles kirjutamata, siis on sellest hirmus kahju. Soomes näiteks oli vastav nähtus, oli professor Pertti virda randa, kes pidas eluaeg päevikud ja näiteks, kui ma kaitsesin ta doktoriväitekirja Helsingi ülikoolis, siis õhtusel koosviibimisel luges ta oma päevaraamatust üles mind puudutavaid lõike ja neid oli hämmastavalt palju. Nüüd hakatakse Soomest seda välja andma muidugi hiigeltöö, aga sellest kujuneb omamoodi ajastupilt. Aga muidugi saan ma aru, et päeviku pidamine stalinismikoolist läbi käinud inimesel võis olla ikkagi nagu tabu, et ei, niisugust asja ei, ei, ei puuduta, ma tean oma suguvõsast. Minu perekonnas põletati kirju, mu naise suguvõsas põletati ära. Haritud vanaisa mu elulugu, kust oleks hirmus palju teada saanud, aga hirm oli ikkagi niivõrd sisse kasvanud, et kindlam oli kõik ära põletada. Ja, ja aga, aga et kui niisugused hea mäluga inimesed viivad endaga kaasa nii palju mälestusi, mida osatakse tähtsaks hakata pidama, ehk alles mõne aja pärast, siis kui tuleb ülejärgmine põlvkond loeb seda. Iga lause muutub võib-olla oluliseks, et see on asi, mille puhul, millest ma olen kõige rohkem, olen kahetsenud, kui ma räägin või mõtlen Aristest Ja eks minagi mõtlen, praeguselt vaatepunktid oleksid, aga kus olid siis sina? Mina tähendab, kes põgenes Ariste soome-ugrist peeglis urnalistikasse. Aga oleks ju võinud noore ajakirjanikuna näha seda, et, aga nüüd hakkame salvestama neid kultuurimälestusi, aga see on praegune tarkus. Ja nii see on. Kuid neid siis see soome-ugri maailm, mis mille uurimises olid ju väga agaralt tegutsenud, nii Soome teadlased kui ka Ungari teadlased. Aga pärast maailma uutmoodi piiride tõmbamisi jäi nii, et Venemaa territooriumile jäänud soome-ugri rahvad olid ilma oma keeleta kultuurite. Noh, teame seda kõike. Ometi oli Ariste see, kes võttis ette, et iga selle keele alalt leida inimesi, kes tuleksid Tartusse õppima ja kellega siis täita seda tühja tühja maad, nagu sa ütlesid. Ma olen ka ühes ekspositsioonis käinud, mitte küll Aristega, aga tema jälgedel valdai Karjalas kus siis need vanad keelejuhid täiesti hardusega nimetasid Buovel Aleksandrovitš nime. Aga sina, liivlased, kas nende juurde jõudsid? Ei liivlaste juures käisin ma esimest korda tolleaegse dotsendi, noore dotsenti Eduard vääriga. Ja minule läksid liivlased kani südamesse esimesest suvest alates, et ma õppisin selle keele enam-vähem sellisel määral ära, et ma suudan seda ka praegu vabalt kõnelda, ainult et pole kellegagi kõnelda. Ja ekspeditsioonid olid sellised, selline nähtus, mis mida ma hiljem oma hilisemas elus püüdsin korrata. Üliõpilastega murdepraktikate näol, kus inimesed elavad ikkagi väga lähestikku, tekivad usalduslikud suhted ja kus räägitakse täiesti kõigest, kus väga kiiresti selgub, mis on inimeste maailmavaade, kust kodustada tulevad milleks nad on võimelised, kas nad on tõsised inimesed või eputised, ma pean küll ütlema, et minu üliõpilaste hulgas, kellega ma teised murdepraktika, need on umbes 100 selliseid eputisi oli ehk paar tükki, kõik osutusid väga toredateks tublideks, eesti noortakse, peaaegu kõik nad on ka praegu eesti keele õpetajad. Aristega olen ma käinud Vadja ekspeditsioonidel ja need on ka olnud. Need on, need on jäänud hästi meelde, aga kuna ma ei pühendunud Vadja keelele kohe no mitte sugugi rohkem, kui et olen lugenud Ariste kirjutatud siis minu edasises töös mingilgi määral määravaks ei kujunenud. Kuid kui rääkida sellest soome-ugri rahvaste kultuuriruumi ülesehitamisest arvan, et nii võiks seda seda nimetada, see, see projekt vähemalt oleks võinud kanda niisugust nime, mis Ariste peas oli küpsenud. Siis siin oli jälle Ariste oli ikkagi selles mõttes erakordne inimene, et ta siis aru saada, mis oludest need noored tulevad Tartusse ta suutis seda latti ja mõõdupuud, mis nõudmisi neile esitada, et seda seda kalibreerida või seda seadistada vastavalt Nende noorte ettevalmistusele ja võimalustele, et peaasi, et nad ei kohkuks nad ennast halvasti, ei tunne nad ennast halvasti tunneks, et nad ei kohkuks ega, ega ei jätaks seda alustatud asja pooleli. Ja kui praegu nende kaugemate soome-ugri rahvaste käsi oma kultuuri ja oma keele kasutamise mõttes ei käi ju nii hästi, nagu me tahaksime, jääme, kuuleme sellest pidevalt üsnagi kurvastavaid üleval tõid siis on kindel see, et kui poleks olnud Ariste tegevust nende omakeelset keeleteadlaste ettevalmistamisel, et siis oleks nende rahvaste ja nende rahvaste ülikoolide sellise oma tunne oma identsuse tunne veelgi nõrgem, selles mõttes ola on Ariste vähemalt pikendanud nende rahvaste võimalust hakata mõtlema oma eluõiguste eest. Kas enamus nendest, kes õppisid aspirantide naariste juures on sul selle kohta võimalik öelda, jäid selle asjale truu? Ma arvan küll, et võib öelda, et enamus jäid sellele asjale truuks, mitte kõik ei tahtnud tagasi minna oma kodumaale, sest manedestoniseerusid ikkagi täielikult ja ja eelistasid jääda siia, aga, aga üsna üsna mitmest on saanud väga lugupeetud professoreid oma oma väikeste kodumaade kodu ülikoolides ja see on väga suur asi, ega praegu pole teisiti, nii Tartus kui ka pedagoogikaülikoolis ju valmistatakse ette ja õpetatakse. Neid kaugemate sugulasrahvaste, maride ja Mortwallaste komid noori ja mitte alati ei ole kõik nii hirmus vaimustatud kodumaale tagasipöördumisest, aga aga nii või teisiti, nad on saanud sellise ettevalmistuse ja kui osa neist läheb tagasi siis on see rahvas saavad selle võrra tugevamaks ja kui nad jäävad siia, siis oleme meie saanud juurde noh, ikkagi ka selliseid peaaegu oma inimesi. Ja seesama protsess toimub muide Helsingis, ega seal ei ole, ei ole asi teisiti, on ju räägitud seal ühest vene keele Lektorist. Pole vaja kõiki nimesid nimetada. Et alles kolme aasta järel, kui ta hakkas Helsingist lahkuma, saadi teada, et ta On hoopis murdalana ja oleks võinud väga vabalt ka mordva keelt õpetada ja sellega ka juurde teenida, aga ta, ta oli nii, tundis ennast nii ahistatuna oma oma rahvuse poolest, et julgem oli esineda venelasena. Et väga-väga tähtis on see barjäär murda. Aga nagu möödunud saates rääkisime, meil hakkab Eestis tekkima niisugune niisugune nähtus, et et leidub noori ja leidub lapsevanemaid kes kujutavad ette, et et nende saatus, nende laste saab tus inglise keelsetena, oleks midagi helget. Tahaksin sellel teemal peatuda, sest ma olen kindel, et ma räägin siis Ariste vaimus. Kui mulle leili Utma tegi ettepaneku kõnelda väliseesti konverentsil eestluse ja eesti keele olukorrast tänapäeval siis kogemata Ta sattus niimoodi, et selle päeva sain ma kirja, kus kirjeldati. Üks Ameerika kolleeg saatis kirja tali olnud Napolis keeleteaduslikul konverentsil, milles kirjeldati ühes ettekandes ka eesti keelesituatsiooni. Ja selles ettekandes väideti, et 23 protsenti eesti noorematest lastest vanematest sooviksid oma lastele inglisekeelset haridust ja võib-olla keelevahetust. See oli väga üldist tähelepanu äratanud ettekanne. Ja kahjuks vastab mõningatele andmetele, mis Eesti ajakirjanduses küsitluste põhjal avaldatud. Niisugune asi olek on mulle täiesti mõistetamatu. Ma olen kindel, see oleks olnud täiesti mõistetamatu doga Paul Aristele. Ja sattus veel, et samal päeval, kui ma bussiga koju sõitsin, minu ees istusid noored noh, umbes üheksanda klassi noored, kes valjult ja demonstratiivselt rääkisid, kuidas nad tahaksid lahkuda Eestist. Ja kui nõme olla eestlane. Ja see on midagi sellist, mis on mingi loomuvastasuse istutatud Eesti noortesse. Sest minu jaoks on asi täiesti selge. Ma olen sündinud sellel ajal, ma ei ole sündinud 200 aastat tagasi ega 200 aastat hiljem, vaid sellel ajal ma olen sündinud sellele maale ja elan selles keeles. Ja siin ei ole mitte midagi valida. Ma olen sündinud meheks ja, ja need, kes soovivad oma sugu muuta panevad toime loomavastase ja looja vastase operatsiooni, millest ju mitte midagi head tulla ei saa peale enesepettuse ja sama on rahvuse vahetamisega või, või sellest targutamise targutamisega. Ja ma olen täiesti kindel, et selles punktis Ariste ühineks meiega ja, ja selle mõttelaadiga, sest Ariste tundis ju suurepäraselt baltisaksa kultuuri, baltisaksa keelt. Ja temale pidi olema küll täiesti selge see, et kultuuriajalukku jäävad pidama need baltisakslased, kes pühendasid oma elu eesti ja lätikeelsele kultuurile ja selle loomisele. Need aga, kes ennast ülbelt ja oksakalt pidasid kõrgemaks kihiks, on läinud koos ajaloo vooluga ja ainult genealoogia teavad nendest midagi. See oleks õpetus, mida võib-olla Ariste oleks suutnud paremini sõnastada, kuna ta tõesti tundis väga hästi baltisaksa keelt ja suutis jälgida seda, mis selles kultuuriruumis toimus. Huvitav oli ju ka see, ta tegeles rootsi keelega ja üks tema noorema põlve töid annab hea ülevaate sellest keeleainest, mis, mis meie keeles on rootsi laenudena. Õieti öelda Ariste mitu kõige suuremat mahust kõige suuremat tööd ongi seotud rootsi keelega. Mitte ainult laensõnad, vaid ka kaasosalus suures sõnaraamatus millest on vististi juba kolm trükki ilmunud ja ja see, vaat see on ka see, millest eks ta eelmises või selles, et alguses rääkisime, et et iga keeleteadlane, kui ta on hinge poolest keeleteadlane, valib need keeled, millele ta pühendub, valib mingi sisemise vaja matusemingi uurimisvajaduse põhjal, mitte mingi praktilise vajaduse põhjal. Sest Ariste prantsuse keele oskus näiteks polnud eriti hiilgav, kuigi see oleks praktiliselt olnud hirmus palju kasuliku. Seevastu tema, esperanto väikesed läänemeresoome keeled, las keel ja hiidis olidki, neid avaldas kindlasti täiesti hiilgaval tasemel pärast sõda, kui kui repressioonid lakkasid, tuli Ariste oli siiski ka ametlik tunnustus, tuli küllalt kiiresti ja seda mitmelt poolt ka maailmast, nii et selles osas ei olnud. Ei oleks tal olnud põhjust kurta, et tal teda ei tunnustatud või midagi. Midagi sellist akadeemia taavi akadeemia tegi õige ja hea ja mitme välisülikooli Auda tor. Rääkimata teaduslike seltside välisliikmeks valimisest. Aga ma olen päris veendunud selles, et Ariste ei tundnud erilist muret selle pärast, et kas ja kuidas tema läheb ajalukku kui või keeleteaduse ajalukku. Mulle tuleb meelde, et üks minu kolleeg, ka Ariste õpilane, kirjutas mulle kunagi. Kui me veel suhteliselt noored teadlased olime. Alustas üht kirja küsimusega, millega sina küll lähed? Keeleteaduse ajalukku, aga ma pole tol ajal ega ka hiljem suurt muret selle pärast tundnud, sest mulle tundub, et kui inimene hakkab hirmsasti muret tundma sellepärast et kuidas minna ajalukku, siis ta hakkab meeleheitlikult otsima mingeid ekstravagantseid asju, millel ei pruugigi olla noh, päris reaalset katet ja ja palju kindlam on mitte tunda muret, sellepärast ma olen täiesti kindel, et Ariste koht on ajaloos Eesti kultuuriruumis, eesti keeleteadusajaloos, soome-ugri keeleteaduse ajaloos ja ka maailma keeled lasteajaloos on väga kindel just sellepärast, et tema ennast niisuguste probleemidega ei vaevanud. Te üldse särava suhtlejana oli tal maailmas nii palju tuttavaid kui paljude inimestega ta oli kokku puutunud, teda oli võimatu unustada. Tema oma mäluomaduste tõttu. Ja olgu lõpetuseks öeldud, et nii palju, kui ma Aristest mõtlen, tuleb mulle alati meelde üks tema aastakest kolm või 40 tagasi kirjutatud, lihtne väike lugu ajakirjas kultuur ja elu, kus ta räägib seenil käimisest oma vanaemaga. Ja see on niivõrd südamlik ja iga kord, kui Aristusest räägitakse, tuleb mul millegipärast see meelde. Aga minul tuleb meelde nüüd täiesti oma praktiliste kogemuste põhjal tuleb meelde see, kuidas Ariste tihti ütles, laske, vana inimene kirjutab nii, nagu tahab, oskab ka keeleteaduse professorite teksti kallal kasutasid keeletoimetajaks tõusnud üliõpilased vägivalda. Mis oli Fotiveerimatu ja Ariste, ütles siis ikkagi laske, vana inimene kirjutab nii, nagu ta oskab, kuigi ta polnud mingi vana inimene ja kirjutada oskas ta kindlasti paremini, kui kui enamik või pea nagu kõik keeletoimetajad. Veel üks väike täiendus. Ariste kuulus ka Eesti üliõpilasorganisatsiooni Veljesto ja nüüd, kus see on uuesti taastatud ja minagi sele vilistlaste hulka Canoni kopteeritud vilistlasena kuul on, on mul kahju, et meil ei õnnestu koos Paul Aristega, kes minu silmis ja mälestused on niisugune igavesti nooruslik ja noor koos seal mõtteid vahetada. Kui ma mõtlen selle peale, et ma tulin Tartu Ülikooli 57. aastal, järelikult oli Ariste 52 aastane professor ma mäletan teda särava noore mehena ja kui Ariste siis vahel ütles, et endaga kohta vanainimene, siis tundus niisuguse üle pakutud naljana, millest kõik saavad aru, et see on nali, millel ei ole reaalsusega vähimatki kokkupuudet ja sellisena püsis ta väga kaua. See oli keelekõrv, milles meenutasime Paul Aristet rääkis keeleteadlane Mati Hint ja saate toimetus Mari Tarand.