Tere, head kuulajad. Meie stuudios on külas nüüd Alar Streimann, kes vedas kuus aastat Eesti läbirääkimisi liitumiseks Euroopa Liiduga. Tere tulemast stuudiosse. Tere päevast. Mina olen saatejuht Arp Müller. Ja ajendi tänaseks küllakutseks andis mulle muidugi eilne tähtpäev, kui Eestil täitus 10 aastat Euroopa liidu liikmena. Täna töötab Alar Streimann välisministeeriumi kantslerina aga enne Eesti liitumist oli ta Euroopa Liiduga liitumise läbirääkimiste Eesti delegatsiooni juht. Mis tähendas gigantset puhkuseta aastatepikkust tööd. Ja tänases saates räägime nii Euroopa Liidust, aga kindlasti tahan ka uurida, mis inimene jah, on. Alar Streimann. Alustame sellest, kumb tähtpäev teid rohkem liigutas, kas oma äsjane 50. sünnipäev 26. veebruaril või siis 10 aasta möödumine Euroopa Liiduga. Eesti liitumisest neile esimesel mail. No need ei ole vist ikka võrreldavad asjad, ma ei asetaks oma oma sünnipäeva niivõrd suure riikliku tähtsusega sündmuse kõrvale. No kumba ise? Tähistasid, õigemini ütleme nii, et ega ma olen vaikselt suhtunud mõlemasse, aga emotsionaalselt kindlasti liitumine on olnud ju võimas üritus ja meeldejääv ja eks need sünnipäev ikka tuleb ja läheb. Aga ma mäletan pigem, et kui me lõpetasime liitumiskõnelused detsembris 2000 2012 Kopenhaagenis, siis oli muidugi emotsioon oli küll väga võimas ja ma mäletan, kui me lendasime järgmisel hommikul tagasi Tallinnasse, oli oli imeilus silm, lumi oli värskelt maha tulnud Eestis ja ja, ja see tunne, et nüüd on nüüd on nagu kõik see tehtud, et nüüd nüüd nüüd see on tehtud, enam ei ole võimalik. Me kukume kuhugi tagasi. See oli muidugi tohutu kergendustunne kõigi nende aastate, seejärel ma õiendaks ka kohe ära, et, et kui me räägime siin delegatsiooni ametlikust juhisest, see on ikkagi olid toona ka välisminister Toomas Hendrik Ilves ja hiljem siis Kristiina Ojuland. Aga mina tõepoolest, siis juhtusin kogu seda sisulist tegevust. Uuringufirma Faktum Ariko novembrikuise küsitluse andmeil toetab 80 protsenti Eesti elanikest Eesti kuulumist Euroopa liitu ja aastatagusega võrreldes on seda siis kuus protsenti rohkem. Aga see ei ole alati olnud niimoodi, ma leidsin näiteks fakti, et 2001. aastal oli vahepeal avalik arvamus hoopis teistsugune. Liitumise vastased olid küsitluste kohaselt ülekaalus, toetajaid oli 2001. aastal mõnel kuul vaid 35 protsenti ja eurovastaste arv tõusis üle poole. Kas teid toona see võttis kõhedaks, kas oli hirm, et võib-olla Eesti inimesed referendumil ütlevad ei? No see võimalus ju teoorias oli olemas, aga ma ei pidanud seda väga tõenäoliseks, et mulle tundus, et ja ma arvan, et lõppkokkutseni juhtuski, et inimeste jaoks see ikkagi oli selline lihtsalt ratsionaalne otsus, sa ei saa, sa ei saa iialgi läbi mõtiskleda kõike, mida tulevik toob, kõiki riske, miinuseid, plusse ehkki ju referendumieelne kampaania minu arvates oli ka väga hästi tehtud ja väga, ühest küljest aga põhjalik, teisest küljest väga avatud anti sõna kõigile, kes vähegi tahtsid, rääkida poolt ja vastu. Aga ikkagi ega iialgi ei ole võimalik kogu seda täiuslikku pilti ette tuua, seda enam, et see on ju tulevikku suunatud tegevus. Täna räägime ühest asjast, aga homme võib-olla hoopis teine olukord, et ma arvan, et enamus inimesi ikkagi tegi lihtsalt sellise ratsionaalse otsuse me kas oleme Euroopas või me oleme kuskil mujal Ida-Euroopas või kus iganes. Nii et ma väga sellepärast ei muretsenud, aga jah, teoreetiliselt see võimalus oli olemas, jah. Referendumi päeval ütles Eesti inimestest, kes oma arvamuse avaldasid Euroopa liidule jah, 66 protsenti osalenud vist nagu ennist juba öeldud, see toetus on praeguseks veelgi tõusnud, aga aga referendumi päeval, kuidas teie end tundsite, siis enam sellist tähendab pinevust öelnud. Teie töö oli siis juba tehtud. No see töö oli tehtud tegelikult aasta varem, kui läbirääkimised juba lõppesid ja ega seal ju enam midagi muuta rohkem poleks olnud võimalik. Nii et jah, ma arvan, et see oli põhjendatud otsus ja kui, kui ma nagu ise ja ma arvan, et kui enamus inimesi täna tagasi mõtleb, siis ma arvan, et tekst täpselt sama otsuse Olete te enda jaoks mõttes ette kujutanud, milline oleks Eesti täna, kui 2004. aastal Eesti ei oleks liitunud Euroopa Liiduga? No see on jälle nüüd selline, oleks küsimus, et seda me ei tea, mis, mis kõik oleks, aga loomulikult jah, kui ma olen siin käinud kas või siin meie idanaabrite juures ja, ja ma ei taha nüüd nagu kedagi rohkem teistest esile tuua või kritiseerida, aga aga neid, meie saatusekaaslased on olnud teisigi, kes, kes siiamaani on ripakil siin kahe maailma vahel nii-öelda ja, ja ei ole suurt kuhugi jõudnud ja, ja kelle suhtes me aeg-ajalt nagu kasutame väljendit, et kas nad üldse on riigina õnnestunud, võib olla. Küllap me oleks suure tõenäosusega kusagil seal kategoorias olnud. Et noh, kui siin sõita ikka mööda Ida-Euroopat ringi riikidest, kes ei ole praegu Euroopa liidu liikmed, siis siis see pilt, mis avaneb, on ju ikkagi kohati päris päris kole noh, tegelikult ikka võib-olla veel mõneti hullem isegi kui nõukogude ajal. Et see allakäik on kerge tulema, sellest august on väga raske hiljem välja saada. Enne kui te seda läbirääkimisdelegatsiooni hakkasite juhtima, siis te olite aastast 97 välisministeeriumis Euroopa integratsiooni küsimuste asekantsler, niisiis te olete selle temaatikaga pikalt pikalt tegelenud, aga kirjeldage palun kuulajatele, milline oli see eesti tee, euroop, papa liitu. Oma taotluse Eesti ehitas aastal 1995. Ja siis mõni aasta hiljem 1997, siis Euroopa liit ametlikult kutsus Eesti liitumisläbirääkimistele. No see oli jah juba siis selline üsna formaalne protsess, ega ega seda teed on ju võimalik kirjeldada väga erineva rakursi alt ja igalühel on mingisugune oma oma kirjeldus, kuidas siis tema kontakt võib olla, isiklikult on Euroopaga tekkinud, kellel siis esimene reis kuhugi mõnda Vabariiki või, või ärilised, sidemed või mis iganes ja riigiasutustel täpselt sama. Kõik on kusagilt alustanud, nii et et need kirjeldusi on kindlasti sadu ja tuhandeid. Aga võib-olla mulle nagu meenub alati väga elavalt elavalt ikkagi juba 90.-te aastate algus, kui kui Euroopa liitu veel ju selle nimega ei eksisteeri, ehkki oli Euroopa majandusühendus mis oli ikkagi midagi hoopis muud võrreldes tänase päevaga ja juba toona oli küsimus Euroopa majandusühendusega suhete reguleerimisest. Toona oli Lennart Meri veel välisminister. Ja, ja kui tuli ettepanek Brüsselis, siis sõlmida Euroopa majandusühendusega esimene kaubandusleping, mis oli väga lihtne leping seal ei olnud nagu midagi väga erilist. Siis me 92. aasta talvel koos Meriga siis sõitsime Brüsselisse, moodustasime moodustasime sisuliselt kaheliikmelise delegatsiooni, kuna kuna riigil ei olnud rohkem raha inimesi saata, delegatsioon pidi alguses olema suurem ja, ja siis äkki läbirääkimiste käigus või kohtumiste käigus eriti Euroopa liidu, või siis ütleme Euroopa diplomaatide poolt ettepanek, et me võiks teha ka järgmise sammu, et lepingusse võiks juba sisse kirjutatud ettepanekut Eesti kunagi soovib saada assotsieerunud liikmeks, millele siis juba hiljem oleks kunagi järgnenud ka võimalus liikmestaatust taotleda. Ja mul on väga elavalt meeles, et me kõhklesime Lennart Meriga väga pikalt, sest see tundus meile võib-olla käik, mida, mis ei ole väga hea, sellepärast et muidugi ei tundnud Eestis keegi toonast Euroopa majandusühendust. Me olime alles Nõukogude Liidust ääri-veeri lahti saanud, pool aastat enne seda. Ja me ütlesime alguses ei, me ütlesime, et me võtame mõtlemisaja, siis võeti väike paus tund aega, kuni Lennart Ta oli kohvikus ja vestles seal filosoofilistel teemadel ja siis diplomaadid arutasid seda, püüdsid meid veenda. Ja siis lõpuks me tõepoolest nõustusime siis sellise väikse täiendava sõnastusega, et Eesti siiski soovib ka edaspidi tihendada oma suhteid mis iganes mis iganes vormis siis Euroopa majandusühenduse oma tegevust jätkub, nii et selliseid pisikesi nüansse ja nüansikesi, kuidas see tee on jooksnud, ta ei ole alati sirge olnud, seal on olnud käänakuid. Seal on olnud võib-olla hetkeks kõhklusi, raskusi komistuskive, aga aga nagu öeldud, igalühel on muidugi oma oma mälestused ja nägemused sellest. Eesti rebis teistest balti riikidest ka ette, 97 sai Eesti üksinda kutse läbirääkimistele Läti, Leedu ei saanud siis peale, kõlas ka näiteks Leedust siin pahandamist need Eesti justkui lõhuks tee ühtsust. Millest see tuli ja mida meile see tähendas, et me saime kutse enne lõunanaabreid. See tüli toona oli tegelikult palju suurem, võib-olla kui see välja paistis ja õigupoolest olid seal taga ju väga suured emotsioonid. Ja tõepoolest eriti meie, Läti ja Leedu kolleegid olid väga pettunud. Kohati läks siis süüdistusteni avalikkuses välja, et Eesti on oma oma andmeid ilustanud ja ennast paremini müünud ja nii edasi ja nii edasi. Ehkki teisest küljest see on ju tegelikult iga riigi välisteenistuse ülesanne ennast ikkagi võimalikult heast küljest näidata, aga seal taga olid ka väga konkreetsed põhjused ja, ja eks me neid ju ka arutasime oma oma Läti Leedu kolleegidega. Küsimus eristamise mõttes taandati väga selgelt majandus majandus konkurentsivõimele ja vähemalt tol ajal oli Eesti majanduse konkurentsivõime selgelt parem kui, kui Lätil ja Leedul. Miks oli väga oluline seda rõhutada meie seisukohalt? Meile tundus ja ma arvan, et see tunne ei olnud päris alusetu, et kui Eesti oleks jäänud välja sellest esimesest laienemisringist siis võib-olla see meie ring oleks tulnud alles millalgi täna, võib-olla veel hiljem ja kui ajalugu oleks muutunud, võib-olla seda poleks tulnudki. Et teisest küljest meile tundus, et kui me saame esimesse ringi sisse, siis igal juhul saavad sinna ka ülejäänud Balti riigid. Kui kõik balti riigid jäävad esimesest ringist välja, siis kas nad üldse kunagi enam pääsevad löögile? See oleks olnud väga suure küsimärgiga. Nii et see oli suur poliitika ja suur mäng ja, ja mul on tõesti hea meel, et, et selle mängu me võitsime, tegelikult see, see nõudis tohutut tööd. Loomulikult igasuguste raportite kirjutamist tõesti enda enda enda taotluste põhjendamist, sõprade otsimist üle Euroopa, nii et et see oli küllalt suur töö, mis tehti ära tulla. Millised olid need raskused läbirääkimistel Euroopa Liidu liikmeks saamisel, no võib need jagada ilmselt raskused Eestis ja raskused Eestist väljas, aga, aga alustame sellest siin. Mis oli takistuseks Eestis? Inimeste puudus juba vist sai mainitud inimeste vähesus Eestis eesti väiksus. Jah, no nad need kõik argumendid on, mingil määral on õiged ja väiksel riigil ei saagi olla lõpmatult inimesi, nii et tulebki teha siis asju teisiti. Aga võib-olla noh, ja lõppkokkuvõttes päeval päeva lõpuks, kui kui ülesanded on püstitatud, siis saab iga töö tehtud, nii et selles ei ole, ei ole nagu probleem. Aga ma arvan, et võib-olla kõige raskem inimeste jaoks, kes osalesid ja neid ekspert. Ta oli siiski päris palju neid oli oli võib-olla siin tuumikgrupis mõnekümne inimese ringis, aga tegelikult kuskil ikkagi neid ekspert oli sadades, kes, kes pidevalt siis mingis protsessis kaasa lõid. Võib-olla kõige nagu raskem oli see, et see avalikkuse hinnang kohati oli ikka väga kriitiline, et teine seda ja me ei usalda ja, ja kindlasti on see halvasti, teine halvasti ja ja no lõppkokkuvõttes inimesed ju tegid, et ikkagi oma arvates parimat ja andsid endast maksimumi ja tegid ju töötati ikkagi väga palju ja väga pingeliselt. Kas näiteks Eesti sisepoliitiline võitlus või võistlus ka ohustas neid läbirääkimisi? Seda ma ei ütleks ja see oli väga suur tugi ja teisest küljest, et läbi aastate praktiliselt kõik riigikogu erakonnad ja koalitsioonid olid peaaegu ühel arvamusel, et see protsess tuleb ära teha. Isegi nii üllatav, kui see ka ei ole. Läbirääkimispositsioone ei tahtnud muuta, et ükski valitsus välja arvates päris lõppfaasis. Kui otsustati välja minna tulumaksu teemaga, kui siis Eestis kehtestati muudeti tulumaksusüsteemi, kus siis ettevõtetele reinvesteeringutelt, et siis ettevõtted ei pidanud enam tulumaksu maksma, sellest tekkis uus uus teema läbirääkimistel, mis lõpuks skaala lahendati, nii et läbi aastate läbi kuue aasta tegelikult keegi poliitilistest erakondadest ei nõudnud, et mingeid läbirääkimisi seisukohti oleks oluliselt muudetud. Aga kas oli mingeid Eesti väliseid tegureid, mis liitumist ohustasid näiteks mõne liikmesriigi poliitikute skeptilisust? No seda tulla tuli ikka jätta ja, ja, ja see on ka ju normaalne, et kõigile ei ole kõigis küsimustes ühesugune arvamus. See ei olnud kunagi nii suur probleem, et nüüd oleks olnud risk, et midagi peatub või pööratakse mingi ratast tagasi. Mille üle ju tegelikult võib-olla kõige rohkem vaielda, et mis on see liitumise hetk. Tõsi, oli ka küsimus jah, et, et kas kas see kuueliikmeline grupp tuleks äkki jagada veel väiksemaks, et näiteks kui seal läbirääkimiste käigus võib-olla selgub, et üks või kaks riik Eiki, kas siis omast sõltuvatel põhjustel jäävad teistest maha, et siis võib-olla jällegi puksida nad nii-öelda hilisemasse liitujate lainesse see risk oli olemas. Või siis või siis tuua tagant juurde uusi kandidaatriike, eks ju, siin oli ju nagu te teate, hiljem laiendati, liitujate ringi, toodi Läti ja Leeduga sisse siis kerkis kohe küsimus, kas näiteks esimesest grupist nii-öelda puksitakse keegi hilisemasse gruppi hakatakse moodustama erinevaid gruppe, mida lõpuks juhtunud? Kas Eestil oli ka vahepeal oht, et Eesti võib olla boksitakse hilisemasse gruppi? See oht oli poliitiline, selleks ei olnud mingisuguseid aluseid läbirääkimiste tehnilistes küsimustes, aga, aga, aga see võib olla pigem, oli selline poliitiline oht, et kui äkki keegi kuskil hakkab domineerima seisukoht, et miks me ikkagi peame võtma kõik korraga, hakkame siin tegema valikuid siis olgem ausad, ega, ega selline hindamine on alati subjektiivne, alati on võimalik kellegi kohta leida mingi probleem, see siis suureks puhuda ja öelda, et jah, näete, see riik on teistest ikka oluliselt nüüd rohkem maha jäänud ja selliste probleemide tekitamine on pigem nagu sellise poliitilise tahte küsimus. Et see risk ühest küljest oli olemas, teisest küljest ei olnud suur, mis oli küll, aga probleem, millega kõik toona nagu noh, mitte ei võidelnud, aga, aga mis oli kindlasti vaja, mis oli küllalt raske oli see liitumiskuupäev kui selline saavutada, et kas see siis on aastal 2002 2003 või nihkub hoopis kuskil hilisemasse faasi, et et selle ümber oli küllalt suured vaidlused nii kandidaatide kui ka liikmesriikide vahel. Ja samas samas muidugi oli selge, et jah, et mõned liikmesriigid oleks tahtnud, liitumine oleks leidnud aset hiljem pigem meie seisukohalt, jälle oli see kindlasti oluline, et me ei lükkaks seda kaugele tulevikku. No kas või Soome kartis ju Eesti odava tööjõu sissevoogu eesti odavate toodete sissetungi turule, kuritegevuse liikumist Eestist Soome, kas need olid ainult need lehepealkirjad või, või tuli neid hirme siiski ka ametnikelt ja poliitikutelt? No eks seal olid kindlasti mingit seisukohta, aga ka mingit huvigrupid, keda, kes tundsid ennast ennast võib-olla tuna ja, ja mis puudutab tooteid, siis tooted on alati ikkagi mingisugune konkurents, kuskilt tuleb kellegi teise toode sisse, mis on võib-olla tavalisest odavam odavamates isenditega. Ja sellest omakorda ju käivitus tohutu debatt terves Euroopas toona milline on nagu üldse uutes kandidaatriikides või siis tulevastes liikmesriikides töötajate olukord, kas tegemist on sotsiaalsete ampinguga, kas nendel on ikkagi samasugused töötingimused tagatud nagu siin vanades liikmesriikides, kui ei ole, siis see tähendab, et nad suudavad odavamalt toota, järelikult nende tooted on konkurentsivõimelist tulidki lõputu vaidlus. Ja, ja, ja eks selle murdmine oli jällegi küllalt, et raskem. Aga, aga noh, eks need hirmud ju noh, mis puudutab tööjõu liikumist, on ühest küljest ju see on tõepoolest teostunud, et tööjõud on väga palju liikunud üle piiride. Aga teisest küljest on see kõik ju tegelikult aidanud ikkagi nende konkreetsete riikide majandusi, kus nad siis töötavad tänasel hetkel on see siis Soome, on see siis Suurbritannia, on see siis Saksamaa, kes iganes need sageli nendes vaidlustes niimoodi ja nagu ka poliitikas. Lause esimene pool öeldakse välja lause teine pool, paraku jäetakse välja ütlemata, et see ei ole ainult negatiivne, seal on ka väga palju posid. Eestis on sageli levinud väide või lausa etteheidet Eesti, meie, eestlased, lepime alati kõigega, mis Brüsselist või mõnest Euroopa suurest pealinnast öeldakse. Ja seesama etteheide käis loomulikult ka nende euroliidu läbirääkimiste kohta. No kas ja kuivõrd see tõele vastab ja ja kas ja kuidas Eesti oma huve ikkagi Euroopa Liiduga läbirääkimistel kehtestas? No see on nüüd ju nisuke pikk jutt, mida tuleks rääkida tundide kaupa, minnes detailidesse. Pikka aega meil ei ole, aga, aga tooge mõningaid näiteid. Te tõite näiteks selle ettevõtete tulumaksuerisuse, et et Eestis on see hoopis teistmoodi kui ülejäänud Euroopa riikides ja Eesti surusele suutis selle läbi suruda selle erandi, et me võime teistmoodi ettevõtteid maksustada kui, kui ülejäänud Euroopa liidus. Aga, aga kas oli, kas saab tuua teisi näiteid veel? No neid oli ikka päris palju, et kui nüüd hakata järgi mõtlema, siis ma peast küll ei mäleta, aga ma arvan, neid erisusi, mis läbirääkimiste lõpuks kokku lepiti, oli, oli üle 40 ja need kõik eraldi võetuna ju nõudsid ikkagi väga pikka tööd väga pikki keerulisi arutelusid, seletusi, väga palju rahadega seotud põllumajandusega seotud küsimused, näiteks me leppisime kokku vahetult viimasel läbirääkimiste ööl Kopenhaagenis ja see siis juba toimus toona peaministri tasemel. Pistan vahele, ma, ma leidsin 2002. aasta jaanuarist Äripäeva uudise, kus on juttu sellest. Algselt olevat Euroopa Komisjon öelnud, et uute riikide põllumehed ei hakka üldse mingeid otsetoetusi saama. Ja siis 2002 jaanuar on leitud uus lähtepositsioon. Et Eesti ja teiste uute riikide talunikud hakkavad saama 25 protsenti otsetoetusi euroliidu tasemest. Kas see oli ka näiteks üks üks siis nendest näidetest, et alguses see, mida pakuti, oli ikka väga halb? Põllumajandus oli üks suuremaid läbirääkimisteemasid üldse selle tõttu põllumajanduse eelarve Euroopa Liidu eelarvest moodustas ikkagi toona kuskil 40 protsenti ja see on tänapäevalgi väga suur osa Euroopa Liidu eelarvest. Samas, eks ju, noh jällegi et see, see debatt või nagu väga käest minna, kui rääkida ainult rahast. Tegelikult kogu see Euroopa liit on ju rahaline osa, on võib-olla ikkagi tänapäeval noh, mitte nüüd kõige olulisem olulisemad on mingisugused suured väärtused, sa oled kellegagi koos, ei ole üksi. Aga jah, raha rahast rääkides oli põllumajanduskindlasti üks keerulisemaid teemasid ja, ja see, need tuurid käisid üles-alla, kuigi läbirääkimiste alguses oli selge, et ega Euroopa liit ei tahtnud rahast rääkida enne päris lõppfaasi. Kõige raskemat teemat lükati ikkagi täiesti buss oli ka meile hästi teada, selle sellega ei olnud selle teadmisega muidugi on midagi rohkem peale hakata ja oligi selge, et need rahalised teemad lahendatakse lõpus nii-öelda pikkade nugade ööl. Kus siis kui ühes, kus siis hommikul vaadatakse, kes nagu peale jääb, aga, aga, aga noh, teisest küljest argumente, millega neid rahasid kaubelda oli kandidaatriikidel mitte väga palju. Ühest küljest noh, muidugi kõik need nõudmised olid ju põhjendatud ja võrdne kohtlemine, aga teisest küljest Euroopa liit esitas väga palju ebameeldivat küsimus, et kas te tegelikult olete võimelised rahvastiku suunama sinna, et sellest on teil pikas perspektiivis kasu. Nii et et noh, need ja, ja sageli oli ka nendel õigus, et ma lõppkokkuvõttes leian, et et see tulemus, mis saadi põllumajanduspaketis, oli ka väga hea. No kuuldavasti näiteks meiega koos liitunud Poola oli läbirääkimistel väga jonnakas. Kuidas Poola toonast taktikat teie täna hindate, kas Poola tegevusest oli meile kasu või kahju? Kindlasti oli kasu, aga siin võib-olla on selliseid nüansse, millest toona nagu väga palju ei saanud rääkida ja nimelt kõik kandidaatriigid, vähemalt siis kuus esimese ringi kandidaatriiki, sealhulgas siis ka meie. Me me siis koordineerisime oma seisukoht väga tihedalt omavahel. Me kohtusime regulaarselt kuue riigipea läbirääkijad omavahel ja ka siis ministrite tasemel. Ja, ja oli väga sageli niimoodi, et taktikaliselt me leppisime kokku, kes millise teemaga välja läheb, et siis näha, mis sellest tuleb ja kas ülejäänud riigid saavad siis sama ree peale hüpata. Ahaa, et leppisite kokku, et poole õnnib, et kuna ma elan, kuna kuna Poola on kõige suurem riik kõige suurema rahvaarvuga, siis Poola võib lubada endale õnnimist, aga olid kõigi teiste riikidega kooskõlastatud. Ei, me tähendab, see võib-olla siiski tuleb natukene antseeritum olete, igal riigil olid loomulikult oma seisukohad ja, ja sa ei saa lihtsalt öelda, et ma loobun sellest lootes, et siin Sloveenia ja mees selle asja ära. Aga mis puudutab läbirääkimiste taktikat, jah, et kuidas nagu ajastada oma seisukohtade väljakäimist, kuidas testida Euroopa Liidu seisukohta, millega nad reageerivad, et siis nagu võib-olla natukene doneerida oma oma seisukohti, et seda me kasutasime väga sageli tegemist on üsna teadlikult ja loomulikult kõigil oli ju selge, et et kui kui Poola on ikkagi niivõrd suur riik võrreldes teistega, siis see lahendus, mida pakutakse Poolale ilmselgelt võib mõjutada ka teisi, et kas kas läheb läbi või ei lähe läbi ja kui Poolale seda ei pakuta, siis tõenäoliselt oleks väga vähetõenäoline, et väikesed riigid seal lahenduse saavad. Sest mingil juhul ei oleks Poola nõustunud diskrimineerimisega enda kahjuks. Ja küllap ka liikmesriigid ei oleks nõustunud sellega, et üks riik äkki saab mingisuguse lahenduse, mida teistele ei anta, nii et seal jälgiti 11 väga-väga tähelepanelikult. Nii et see mäng käis tegelikult väga erinevatel tasemetel, see oli väga mitmekihiline võileib, kus tuli nagu igas suunas olla väga valvas, väga tähelepanelik, jälgida üksteise positsioone, siis ka infot, vahele toda ja siis 11 toetada vajalikul hetkel. Aga kindlasti me olime ka üksteisele konkurendid. Kas oli ka selliseid hetki, kui tõusid püsti ja ütlesite, et ei need tingimused on vastuvõetamatud kui Euroopa partnereid. Kui te ei tule vastu, siis me ei saa läbirääkimisi jätkata. Noh, selle otsustab iga läbirääkija sõltuvalt oma sellisest isiklikust kontaktist kast ja võib-olla minul sellist omadust ei ole, et ma nüüd ütlen, et nüüd on lõpp ja, ja me läheme laiali. Teisest küljest selleks peab ka väga selge volitus olema, et siis enam nagu siis on tee lukus, väga raske on tulla uuesti tagasi laua taha, kui sa oled ruumist välja näinud. Teine asi on see, et väga paljuski neid läbirääkimisi peeti, mitte nüüd vahetult, et Brüsselis, kus siis oli pigem nagu selline formaalne, mingisuguse kokkulepe vormistamine, neid ikkagi sepistati paljudes liikmesriikide pealinnades kohtumiste käigus see tuli niimoodi sammhaaval, vaikselt tehti siin-seal. Ja sellistel kohtumistel oli küllalt emotsionaalseid hetki, ma mäletan, mul oli siin üks väga keeruline kohtumine Tallinnas ühe Hollandi kolleegiga, kes hakkas tõepoolest mu peale karjuma. Kui ma talle ütlesin, et jah, et noh, aga me ei saa ju edasi liikuda kui Euroopa liidu selline ta kuidagi väga nagu võttis seda isiklikult. Ja, ja ma tundsin, et ma tahan ära minna, ma tundsin, et ma enam ei pea vastu, see mina ei ole selles süüdi, et, et et, et olukord on selline, aga ma mõtlesin, et kui ma lähen ära, siis on nagu kuidagi noh, mul ei ole õigust, mul ei ole, mul ei ole õigustus seda teha, et ma pean selle siiski siiski ära kannatama ja ja no vot selliseid raskeid hetki kindlasti oli jah. Üks keerulisemaid valdkondi kindlasti Eesti jaoks oli ka energeetika. Kusagil mujal ju Euroopas põlevkivi ei kasutata, seda oli vist raske seletada. See oli väga unikaalne, aga siin meid toetas siiski väga palju, see Eestis tekkis päris kiiresti, päris tugev selline analüüs kogu meie energiasektori olukorra kohta, see tekkis suuresti seoses sellega, et et käis tohutu debatt, kas peaks Eesti Energia erastama, siis oli ju tohutu vaidlus selle üle, mis võiks olla erastamistingimused. Väga palju räägiti keskkonnanõuetest, nämmutati väga põhjalikult erinevate ekspertide, nii Eesti kui ka kui ka siin välismaiste ekspertide poolt läbi. Ja seda materjali me saime päris hästi kasutada läbirääkimistel, nii et, et palju lihtsam on teha asju, kui sul on usaldusväärne ekspertiis lauas, olid need faktid, siin ei ole midagi palju vaielda. Et siis on lihtsalt nagu otsustamise küsimus, kas võtad või jätad kuskil mingites teistes küsimustes, kus ekspertiis võib-olla ei olnud, noh, tekkis selline momente, kellel on õigus. Aga energeetikapäeva lõpuks lahenes, ehkki see oli võib-olla Euroopa liidu jaoks kõige raskemini vastuvõetav tuttav teema. Tõepoolest Euroopa liit toona rääkis palju turgude avamisest ja meie seisukoht oli see, et, et ikkagi nii kaua kuni ei ole selge kestnud operaatorit, turul on munad siis kolmandatest riikidest on need mingisugused teiste riikide omad, siis me ei saa teha allendust. Meil on vaja ka samasugust rahvuslikku tugevat tootmisvõimsust, et kriisihetkel me ei oleks ilma elektrita. Visa müüdina väidetakse mõningates ringkondades tänapäevani et suur viga oli, et Eesti enne euroliiduga liit kadumist ka läbirääkimiste ajaks ajutiselt kehtestanud näiteks kaitsetolle ja lasi väidetavalt seetõttu või sellega nõrgestada meie põllumajandust või majandust üldse kindlasti selle etteheitega olete eriti toona puudusite palju kokku. Jah, nii see on ja ega võib-olla ka siin nüüd jällegi tagantjärgi mõnda asja võib, võib ju natuke rohkem selgitada, tegelikult tegelikult, kui kui neid toll üldse oleks, oleks kehtestatud, siis vaadates kaubavahetuse mahtusid nad üldse oleks millegi jaoks mõjunud, oli mõtet need kehtestanud Euroopa riikide vastu mitte siis mingite muude riikide vastu, kellega Eestil ei olnud mingisugust põllumajandust, kaubandust. Euroopa riikide vastu oleks me saanud kehtestada neid, kui ma õieti mäletan 97. aasta lõpuni. Peale seda vastavalt siis toona kehtivale Euroopa Liidu Eesti vahelisele assotsiatsioonilepingule Põlis, vabandust, lepingu säte juba ei oleks me saanud seda enam teha. Järelikult see võimaluste aken jooksis lukku 97. aasta lõpus. See teema oli toona valitsus üleval. Seda arutati ka välisministeeriumis, arutati, kaalusime jah, et võib-olla oleks see hea. Aga ilmselt siis poliitikutele, see tundus liiga suur risk, kuna just vahetult siis oli otsustamisel, kas Eesti pääseb esine esimesse läbirääkijate ringi või ei pääse siis sinna esimesse kuue riigi. Ja noh, võib-olla oli selline tunne, et kui me äkki nüüd otsustame valida sellise väikse konfrontatsiooni tee et siis äkki me kaotame jällegi mõned meisse soosivalt suhtuvad riigid ja me kukume kusagilt välja, sest et neid vabandusi otsiti igalt poolt. Kui meil oleks olnud näiteks Euroopa Liiduga, mingisugust põllumajandust olid, Lätil ei oleks olnud võib-olla kellelgi teisel masin spekuleerin puhtalt noh siis oleks kohe olnud kellelgi jälle üks täiendav argument öeldut ei, eestlasi ei võtta. Euronormid vahetult enne ja pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga oli suur hirm niinimetatud euronormide pärast, küll loeti toitlustusettevõtetes kraanikausse ja tehti muudki. Nüüdseks 10 aastat hiljem on see vaibunud. Lehed enam ei kirjuta euronormidest. Kuidas teie sellele toonasele, nii liitumiseelsele kui ka järgsele euronormide paanikale tagasi vaatate? Oli see lihtsalt ajakirjanduse nii-öelda enesemüümise viis või? Ei, kindlasti mitte, eks neid norme on ju igasuguseid kummalisi ja osa neist põhjendatud osa, võib-olla üldse mitte põhjendatud, aga miks nad sellised kummalised on? Me peame meenutama seda, et et kui seal on 15 liikmesriiki või tänase päeva seisuga seal juba peaaegu 30 liikmesriiki, siis see normatiiv ongi kokku kirjutanud kõigi nende erinevate riikide mingisugustest eriarvamustest ja see ongi niisugune pudru ja kapsad sageli. Aga aga kui varem on nagu selge, siis paraku tuleb seda täita võib-olla, mis, nagu Eestis oli siiski vähekene oleks saanud võib-olla põhjalikumalt teha oleks oleks võib-olla neid fütosanitaarnõudeid saanud natuke leebemalt, aga toona ütleme ausalt, et meie olukord ikkagi oli väga kehv, paljudes toitlustuskohtades oli seal see nõuete täitmise tase oli ikkagi väga madal, seda ei olnud üldse praktiliselt, et noh, mina muidugi ei ole ekspert ja lõppkokkuvõttes ma ei tahtnud ka sekkuda kõigi ministeeriumite ja tööga pide spetsiifikasse, kuna kuna inimesed on ikkagi valdasid minust paremini seda teemat. Ja kui nad nii otsustasid, siis järelikult nii oli. Aga, aga jah, võib-olla mõne asja võiks ka täna üle vaadata ja äkki saad natukene leebemalt asju teha, aga teisest küljest ma arvan, et saan ka parandanud Eesti firmade konkurentsivõimet. Niisiis aastal 2004, kui Eesti liitus Euroopa Liiduga, teie selle valdkonna töö, need läbirääkimised olid juba juba tehtud. Aga, aga ikkagi, kujutage ennast tagasi nüüd aastasse 2004. Millisena teie siis nägite Eestit Euroopa liidus aastal 2014 ja, ja mis on siis läinud teisiti, võrreldes selle või nende toonaste unistustega? Noh, seda ei olegi nii väga lihtne öelda, et eks ma ju käisin mööda maad dringi päris kuna ju kutsuti esinema paljudel seminaridel ja kõnekoosolekutel ja, ja eks ma mingisugust nägemust seal püüdsin ikkagi inimestele anda, aga aga noh, pigem oli see kõik ju küsimärkidega lõpus, et ega keegi meist ei näe tulevikku. Ja ma õigupoolest ei, ma arvan, et tegelikult ongi läinud enam-vähem nii nagu ma ette kujutasin, ehkki ma oleks võib-olla oodanud, et noh, teades ikkagi, kuivõrd mastaapne protsess see on ja kuivõrd see kindlasti toob Eestisse juurde investeeringuid mitte siis ainult Euroopa liidu toetusi, vaid ka sellist üldist üldist nagu positiivset õhkkonda ja raha ikkagi reeglina ka rahaturgudelt liigub sinna, kus siis on tekkinud selline positiivne moment, uus kasvav turg, ühiskondlik positiivsed meeleolud ja see kõik teostusid. Tegelikult see kõik teostus see buum, mis meil käivitus aastal 2004, viis kuus sa tegelikult Ta oli ikkagi selline emotsioonide tasemel. Ja ma oleks võib-olla jah oodanud, et see kuidagi jõuab nagu rohkem sellist igapäevaellu, et, et see inimeste igapäevaelu siis on, on, näeb kuidagi parem välja ja kohati see vist päris nii ei ole läinud. Et siin on kindlasti näiteid paremale ja vasakule aga see on puhtsubjektiivne hinnang, ma leian, et riigi seisukohalt, et noh, ma ei oleks osanud paremat tulemust ausaltöelda tahta. No seda suurt euroala finantskriisi, mis on esile kutsunud praeguse euroga Baliidu sellise sisemise konsolideerumise uued, palju rangemad reeglid, seda loomulikult ei osanud ju keegi Te näha, aga ikkagi te ju ka näiteks Kreekaga ja lõunariikidega ka läbirääkimisi pidades enne 2000 neljandat aastat kakstuhatkolm maksvad kaks suhtlesid, kas siis teile juba ei paistnud, et, et kuulge, kuulge seal lõuna pool Euroopas aetakse asju kuidagi täitsa teistmoodi, et need Kreeka euroametnikud on hoopis teistsugused kui saksa euroametnikud. Kreekat avad on hoopis teistsugused kui Saksa Saksa tava ka siis juba mingeid ohukellad teemade mõttes ei helisenud. No selle järgi ei saa otsustada, et lihtsalt inimesed on teistmoodi, et see on kindlasti väga ohtlik tee, et meie oleme ka kindlasti kellegi jaoks hoopis teistsugused ja kummalised ja imelikud, nii et et selle järgi oleks väga riskantne otsustada ja kui No me mõtlegi inimestega, ma räägin just nimelt protseduurid käitumisviisid. Jah, aga Kreeka on riik, kus tegelikult ju kõik toimib enam-vähem nii nagu Euroopa liidus, et mulle meenub jällegi kunagi kui ma ikka press ammusel ajal saatsin Kreeta saarele ja see tundus väga metsistunud koht ja siis lõpuks sa ja raha sai otsa, siis sa lähed, öeldakse, et mine sinna külla seal küla servas oli täiesti euroopalik pangaautomaat, kus sai kõike isegi eesti kaardiga välja võtta, see oli väga-väga ammu, et noh, see tundus kõik väga euroopalik iseenesest. Aga aga mis ma tahan öelda, on see, et ega siis keegi ei ole kaitstud, et mingisuguste mingisuguste tahtlikult korda saadet jamade eest selles mõttes, kui me ikkagi räägime siin Reigi statistikaga on, kui statistikaga Vassitud, siis seda ei saa keegi ette näha. Et see on ju mingisugune tahtlik tegevus, nii et keegi ei, keegi ei ole hiromant. Aga tulles tagasi selle rahanduskriisi juurde, siis see, et Eesti majandus hakkab peale liitumist järsult kasvama, ega see siis ei olnud ju, ei tulnud tegelikult ja uudisena, et kui jätta nüüd see Euroopa rahakriis kõrvale suuresti tegelikult sai alguse veel lausa Ameerika ühendriikidest siis meie oma majandusbuum oli ette prognoosida see, et meil hakkab tulema aastas sisse kolm protsenti SKP-st puhtalt lihtsalt Euroopa Liidust raha. See on igale majandusanalüütikud, on selge, et see on ikkagi kuskile läheb, see mõjutab inflatsiooni. See on ikkagi ka mingil määral risk, mida tuleb maandada. Praegu käib Euroopa Parlamendi valimiste kampaania, andke soovitusi mulle, aga raadiokuulajatele ka. Milliseid küsimusi te soovitaksite küsida kandidaatidelt, kes kandideerivad Euroopa Parlamendi just nimelt praegu aastal 2014? See on raske küsimus, tegelikult ma arvan, et saan nagu täna kõige raskem küsimus, et et see on tulevikku suunatud küsimus. Ei ole tulevikku, mina pean juba esmaspäevast alates kandidaatidega. Neid tegema ei saanud siia. Et ma tahtsin seda öelda, et Euroopa Parlamendi roll on tohutult muutunud tegelikult viimaste aastate peale Lissaboni lepingu kokkuleppimist. Ja, ja noh, jällegi see oli mingil määral prognoositav, et kui sul on selline ühiskondlik süsteem, mis siis mida siis sammhaaval Euroopas üles ehitatakse varem või hiljem jõutakse ikkagi parlamendini välja ja varem või hiljem parlament ise hakkab endale rohkem volitusi taotlema ja varem või hiljem talle neid antakse rohkem. Nii et, et iseenesest on see väga oluline küsimus, et inimesed lähevad ja osalevad valim valimistel ja valivad siis endale meelepärased kandidaadid. Aga mida küsida? Noh, kuus eesti kandidaati muidugi ühest küljest võib öelda, et nad võib-olla ei mõjuta palju protsessi aga väga raske ma ausalt öelda, ega ma ise ka ei oskaks küsida, täiesti. No mis on need teemad, milleta ei tohiks üldse valimisdebatt mööduda. Hetkel on see kindlalt meie seisukohalt julgeolek, et noh, mis, mismoodi siis nähakse seda Euroopa julgeolek, kas, kas inimeste jaoks noh, kindlasti on ju selge, et Lõuna-Euroopa jaoks võib-olla need teemad, mille pärast meie siin muretseme oma julgeoleku küsimustes on teistsugused, samas meie võib-olla ei adu seda, mille pärast muretsevad kreeklased ja hispaanlased oma julgeolekus. Nii et see on nagu selline teema, mis vältimatult, et Euroopas ees seisab. Noh, niuke isiklik majandus huvitab inimesi kõige rohkem, aga seda paraku Euroopa parlamendil ei ole võimalik mõjutada, et see ei ole kindlasti võib-olla see teema. Ja üldiselt eurotsooni areng kindlasti on huvitav, sellepärast et see on see, kus tehakse otsuseid, see on see, kus tehakse praegu otsuseid mis oli jällegi mõnes mõttes prognoositav juba päris ammu. Et ega, ega, ega inimesed ja poliitikud ei taha teha otsuseid väga suures grupis. Kui nad vähegi leiavad ettekäände teha otsuseid väiksemas grupis, siis neid tehakse seal ja praegu on selleks on Eurocop. Me peaksime vist teemat vahetama, me ei ole teist endast peaaegu üldse tänase saate jooksul rääkinud, aga lõpp juba hakkab lähenema. Te olete pärit Rakverest. Te olete elanud Rakvere linna südames, turuplatsi ääres. Olete lõpetanud sealse esimese keskkooli? Mille te saite kaasa Rakverest oma noorpõlvekeskkonnast, 70.-te Rakverest. No seda noh, eks iga inimene ju midagi jätab endasse nendest, kellega ta koos üles kasvab ja oma koolikaaslastest õpetajat Nendest, sugulastest kõigist pereliikmetest, nii et see on ju kombinatsioone. Ma arvan, et tegelikult sama taustaga on ju väga paljud inimesed Eestis, kes ei ole võib-olla sellised põlised tallinlased, kes ja Tallinn on, on Eesti kontekstis, siis ütleme niisugune suurlinna moodi natukene juba. Ida-Virumaa teatajale siin kevadel antud usutluses kirjeldanud, et toonases Rakveres oli teil selline Pal-tänava poiste raamatulaadne kasvukeskkond. See oli nüüd võib olla pehme liialdus, aga aga mida ma võib-olla tahtsin öelda, on see, et, et see oli selline rahulik väikelinn, kus siis kõik võisid minna õue, seal toimusid mingid tegevused, sa, lapsed ei elanud toas, nad elasidki õues põhimõtteliselt ja, ja kõik töötas ja kool oli viie minuti kaugusel igaühest praktiliselt. Et see väikelinna idüll, ma kardan, võib-olla on tänaseks enamikust Eesti väikelinnadest ühel või teisel põhjusel ära kadunud, toona oli see veel olemas. Ja ma arvan, et eks ta andis minu vanuses inimestele kaasa sellist tasakaalu ja rahu ja usaldust ja ja niuksed positiivset õhkkonda natukene Tallinna atmosfäär on alati, mulle tundub natuke agressiivne, aga, aga võib-olla võib-olla ma hindan valesti seda. Te olite ka suur muusikahuviline ja olite ka rocki diskor, oli see siis juba? Suvekoolis seal mängisime natuke muusikat noorematele, nii et see oli pigem huvi muusika vastu ja plaatide vahetamine, nagu tol ajal see majakas oli, et neid ju poest saada ei olnud, siis neid kuidagi althõlma vahetati üksteise juures ja ja salvestati. No ma olen kuulnud teie Tartu ülikoolikaaslaste käest, et teie olite üks olulisemaid isikuid, kes kes kursusekaaslastele või ühiselamukaaslastele kassette lindi peale muusikat lindistas. Noh, see lihtsalt juhtus nii. See lihtsalt juhtus nii, nagu ikka elus mõned asjad. Et muusikat ei nimeta, olulisimaks või oluliseks mõjutajaks oma elus Ikka on nii, ega siis ma arvan, et inimestele inimesed väga palju on mõjutatud muusikast ja igalühel on mingid oma lemmikud ja, ja see kujundada noh, vaadates ju väga, kus nad laulupeotraditsioonile kõik need ju ka ikkagi kusagilt tulevat, et inimesed Eestis laulavad ja need, kes muidu ei laula, siis võtavad natuke napsiala sünnipäevalaulu ikka laulavad, nii et et see kõik on olemas, ma arvan, et seda võib-olla ei tahaks üle tähtsustada, aga aga see on vahva ja muusikast saad alati rasketel hetkedel tuge ja ja see sisendab niisugust positiivset positiivset tunnet. Te läksite Tartu Ülikooli õppima? Filoloogiat inglise filoloogiat, jah, nii nii ta on, jah, ja lõpetasite selle, miks selline erialavalik? Ma tegelikult mul oli väga ja matemaatika ja ma tahtsin minna majandusteaduskonda, aga ma käisin isegi majandusteaduskonna lahtiste uste päevadel ja kui ma nägin, et seal tohutu auditoorium, ma arvan, et seal oli võib-olla 500 inimest oli täis väga targa olekuga noori inimesi, siis ma mõtlesin, see 500 inimest, see konkurss ühele kohale kujuneb nii meeletuks, et mina, kes ma päris viieline ei olnud, et ma ei ei löö sealt läbi ja siis mulle tundus, et ma pigem kuna mulle keeled meeldisid ja, ja, ja, ja kuidagi mul võib-olla natuke oli selle peale annet, et siis ma läksin Tartusse. Ja rootsi keel, see tuli ka samal ajal ülikoolist. Jah, no seal ikka ju head külge üht-teist, et et noh, kui sa keeledaskonnas õpid, siis on kummaline, kui sulle ja seal veel kaks, kolm keelt küll, et see on ju elementaarne ja, ja kuna seda toona vedas väga tore, väga tore õppejõud Tiina Mullamaa, kes, kes ka isiksusena on, on tegelikult väga-väga tore ja põhimõttekindel inimene, siis. Niisiis temast kiirgas kuidagi sellist Rootsi entusiasmi ja ja kuna just toonaga, kuna toonaga just Rootsi oli üks esimesi, kes siis taastas uuesti suhted Eestiga siis kuidagi see oli väga popp ja, ja see on ka lihtne keel, nii et selle saab mõne kuuga selgeks. Te lõpetasite ülikooli 89 ja taasiseseisvunud Eesti uuenevas üles ehitatavasse välisministeeriumisse. Läksite tööle siis aastal 1991. Kuidas see juhtus, kuidas läks filoloog tööle? Välisministeeriumisse? No aga keda sinna toona ikka võtta olid? Tegelikult ju Eesti riigis võõrkeeli ju keegi praktiliselt ei rääkinudki. Ja Lennart Meri otsis endale noori noori vapraid mehi, musketärid ekse siis, nii ma sinna sattusin. Tõsi, paari tuttava kaudu, ilmselt siis, aga jahtunud Tartu ülikoolist otsis endale noori kaastöötajaid. See oli üsna suur juhus tegelikult. Milline see otsingute aeg teie jaoks oli 89 kuni kuni 91, kas oli oleks olnud mõni teine võimalus ka, et, et ei oleks olnud diplomaat, et Eesti oleks saanud Eesti pealäbirääkijate liitumisel Euroopa Liiduga, kas oli mõni selline potentsiaalne teerist ka? Kindlasti oli selles mõttes noh, elu on täis igasuguseid teeriste ja lõppkokkuvõttes kõik on ju kinni juhuses, et, et ma arvan, et ükskõik, mida inimene ei õpi, ei tee, aga lõpuks ikkagi juhus paneb alati oma punkti selle kirsi sinna tordi peale. Aga mis need valikud oleksid võinud olla väga raske öelda, eks ma oleks võib-olla provintsis aris näiteks ennast teostada, aga, aga, aga noh, niisugune ärimehe vaim, no natuke teistmoodi isiksust võib olla, et ma sugugi ei ülehinda ennast sellest, ma arvan, ma ei oleks olnud väga edukas. Või hoopis inglise keele õpetaja koolis. No mis iganes, jah, võib-olla tõesti. Aga see see idee ei, ei käinud läbi siis kui ülikoolile. Lase parasjagu ei olnud jah teemani, et aga võib-olla oleks selleni jõudnud. Kunagi ma mäletan, kui ma astusin keeleteaduskonda, siis, siis toimus ka vestlus dekaaniga, siis dekaani esimene küsimus oli muidugi taastub tegeleda jaoskonda. Et kas ta siis teate, et te peate olema valmis minema õpetajaks ja siis ma ütlesin toona kohata? Ei, ma ikka päris õpetajaks ei tahaks minna. Aga ma hindan väga seda elukutset, ma, ma arvan, et õpetajate töö Eestis on tegelikult suure osa teinud sellest tänasest Eestist, mis, mis siin head on just ja säilinud vanadest aegadest. See on tänu õpetajatele. Te olete teinud karjääri ametnikuna, kõrget karjääri ametnikuna, aga samas nii mõnedki inimesed, kes samuti aitasid Eestit viia Euroopa Liit, too on edasi läinud poliitikasse. Miks teie seda teed ei valinud? Ei ole valinud. No ma ei oska öelda, võib-olla kutsute rikaania? Ei, vist isegi väga ei ole. Kord aga ei ole keegi tulnud. Ei, ei mitte eradele kandideeri, nemad ei ole öeldud jah erakonda. Ju ma siis ei ole seda nägu, et ma sinna sobiks või minust mingit kasu oleks erakondadele, et mul ei ole seda endale pähe tulnud väga ja ja, ja kui ma olen juba need need liistud valinud, siis ma ei ole väga kindel, kas ma oskaksin väga palju muud teha, niiet kuidagi on seni jäänud, et ma olen jäänud ühele poole lauda ja mul on hea meel selles mõttes, et ma olen alati olnud samal pool lauda. Te olete töötanud Euroopa nõukogu juures Strasbourgis olnud suursaadik Rootsis. Kas nüüdseks on see diplomaadi rändav elu läbi saanud? Teie ja teie pere jaoks üks kaks tütart, on teil? No iseenesest diplomaadid meil kogu aeg rändavad, nii et see vast ikka päris läbi ei ole. Aga jah, aga mida vanemaks saadega see rändamis entusiasm enam nii suur ei ole, see on küllalt väsitav ja see on ka meie noorte töötajate jaoks tegelikult päris keeruline. Üha enam on ikkagi selliseid inimesi, kes meil ütlevad, nad ei taha väga Eestist ära minna, see tähendab ikkagi perele karjäärist loobumine, laste kolimist, uued sõbrad, see ei ole kaugeltki nii lihtne, kui, kui see tundub. Tänapäeva maailm muidugi tohutult muutunud ja lapsed on võib-olla harjunud hoopis vabavabama elu eluviisiga ja sellega, et koole vahetatakse uusi sõpru, tuleb kogu aeg. Aga ma näen ikkagi, olen seda omapärast ka näinud, et see ei ole lihtne neile, et tegelikult see üle üleelamise aeg võtab vahest aastaid kuninud jälle siis kohanevad. Meie saateaeg läheneb lõpule. Me kindlasti mängime ühe muusikapala teie valikul, aga ikkagi üks küsimus veel, et kuidas te vaba aega veedate? Püüan olla. Vabas õhus aias tööd teha. Mis te seal, mis iganes, millest jõud üle käib, puid saagida, kas või kevadel koristustööd aias, põhiliselt see vaba looduse teema, ma arvan, et igale tallinlase elavale inimesele on oluline nii et nii ta, nii ta on ka minul midagi erilist, ma hobina ideid. Mis muusika teil tänapäeval kodus või autos kõlab? Oh jumal, kõike, ka Eestist tuleb väga head muusikat, maailm on ju täis ja tänapäeval on see kõik nii lihtsalt kättesaadav, et see seda on väga raske, nagu nagu isegi eelistada, et aeg-ajalt, kui tuleb midagi põnevat Eestis välja, kohe lükkan jälle plaadi autos kuulamiseks. Aga vanu, vanu, vanu tegijaid on ka hea kuulata. Täna võtsite kaasa stuudiosse Clif Richardi plaadi ja ja mängime lugu, they aimet. Marii, miks see lugu? Ma võtsin Clif Richardi sellepärast, et noh, kui me siin Euroopast räägime, siis võiks ju võtta niukse euroopa artisti ka, et maailm on, on ju tegelikult popmuusikast täis ikkagi väga palju usast tulnud muusikaid, aga, aga Clif Richard on ju tänapäevani väga aktiivne. Ta oli väga kõva tegija siis kui mina noor olin, ta on ju väga palju head tantsumuusikat teinud ja ja meeldib mulle ka täna. Nii et võib-olla see võiks olla niisugune suhteliselt sobiv lugu. Meil on stuudios külas Alar Streimann, kes oma tööga on andnud suure panuse Eesti liitumisele Euroopa Liiduga. Aitäh selle eest ja aitäh tulemast stuudiosse. Palju edu ja usutlejaks oli täna Arp Müller.