Keelekõrv, 551. saade. Head kuulajad täna ei, räägime õigekeelsuse eest. Aruta eesti keeles rikku muresid, pöörame näo päikese poole, ma tahan teiega jagada ühte rõõmsat muljet. Ja kuulame eestlase seisukohalt igavesi tekste noorte suust. Nimelt oli hiljuti Albu põhikoolis ülemaaline Tammsaar võistulugemine koolinoortele. Ja sellest ma tahangi kõnelda. Olen keele kõrvaltoimete Mari Tarand ja mul oli õnn sellest sündmusest osa võtta. Häid klassika lugejaid oli saabunud sadakond üle Eesti. Kaugemad kohad Võru ja Saaremaa. Võisteldi kolmes grupis. Viies kuni seitsmes klass. Kaheksas, üheksas klass ja gümnaasiumiosa 10. 11. 12. klass. Noored said sel päeval ja teha ringkäigu Vargamäel Tammsaare muuseumis ja neile tutvustati eraldi Albu koolimaja. See on Eesti vanim puu mõisahoone. Väga ilusasti remonditud ja restaureeritud kunstnike käe all ja seda Tammsaare lugemist seal teha oli tõepoolest õdus, mugav, ilus ja pidulik. Žürii eesotsas oli näitleja Ülle Lichtfeldt. Seegi muidugi innustas ja vaimustas noori, et tuntud näitleja tuli nende tööd kuulama ja hindama. Üldse meeldis mulle kogu ürituse korraldus ja jäi meelde kogu kooli õpetajaskonna energiline ja heatujuline tegutsemine eesotsas direktor Ervin Jürisoo, samuti vallatööd sajad eesotsas vallavanema Kalle Kertsmikuga. On väga rõõmustav, et mitmes Eestimaakohas korraldatakse sedalaadi noorteüritusi. Alatskivil Juhan Liivilugemised Pärnus, Lydia Koidula lugemised. Suured luule päevad, Betti Alveri sünnikohas Jõgeval ja nüüd nende hulgas ka siis juba teist aastat Tammsaare lugemised. Albus. Siinkohal tuleb tingimata rääkida eesti keele õpetajate andunud tööst. Žüriisse kuulusid sky mitmeid eesti keele õpetajaid ja kooli näiteringide juhte. Jällegi laiemalt, mitte ainult albust. Aga asume neid kuulama möödunud sajandi klassiku, nii tuntud ja armsaid tekste 21. sajandi noorte suust. Võib-olla peituvad nende seas ka tulevased Everyd Jamikiverid. Sest kusagilt need ju peavad ilmuma. Lund 100. paksu laia lund. Ma kõndisin vaiksel metsateel, mis siira piirangut mändide vahelt läbi puges kuhugi suurema tee poole kus möödasõitvad Reed jalastel nägisesid. Hobused puristasid. Ja meeste jutukõmin kostis. Armastan lund. Kui ta veebruarikuu päikesepaistel värvilistes helgetes sätendab siis viibin lumelagendikul kui lilleaias. Aga ma armastan lund ka siis kui te vaikselt metsateel langeb riietele silma, laugele Rikslaine peatama jääd. Nõnda puutub ta mind õrnema käena rahustades vaeva unustama, pannes äratades unistusi kaugeid ja lähedaid. Jalg tippab Yalete harjumuse hääl. Ja mul on ükskõik, kas ta kuhugi jõuab või mitte. Kõige parem, kui te mind ümber talutaks miskisuguses nõiaringis kus ei oleks ei lõppu ega äärt ei vastutulijaid ega möödaminejaid vaid kus oleks ainult üksiklooklev, tee. Oli juba videvik, kui ma koju hakkasin minema. Oli okstel asuv luminad looke vajutanud valge süülist palverändajatele kummardasid need üle kitsa tee üksteise poole. Ja nende ladvad puutusid kokku võlvides loodesse liival lumise käigu. Kaugel, kaugel otsesele võlvi. Avause kohal. Rebenesid mustad Tondi pilved. Näidates videviku kuumendavat lääre tähendab miskisuguse kõrge mäena mille lumega kaetud härja juba loojenenud päike Pehkullaga kardab. Kuna aga all orus juba ammugi sumenevad varjud asuvad. Ja mulle näis Või kõnnikskima üksikul metsateel. Adeldes mändide vahel juuglevaid lumehelbeid. Ja nagu poleks männid sugugi männid, vaid. Painduvad kübressid kuskil lõuna pool meriränne üksiku kivimaja ees kust alla viiv trepp juhatab kohades vahutavate lainete lähedale. Ja meelde tuli mul kõik. Just nagu oleks see alles eile olnud. Justkui poleks vahepeal midagi tähelepanu väärilist sündinud. Ainult väike uinak lahutab mu sellest aastatetagusest. See oli Heli Luik Viljandi maagümnaasiumi üheksanda klassi õpilane. Katkendi Tammsaare varjunditest valmistas ta ette õpetaja Irene Altma juhendamisel nüüd aga samas vanusegrupis esinenud Kairi Kaldoja. Ta on Tartu Karlova gümnaasiumi üheksanda klassi õpilane ja tema õpetaja on Kaja Pütsep ja võistlustööks Tammsaare minituur. Süütu armastus. Sellest ajast on nüüd juba Meil ju aastapäevi möödas. Vanemuine käis siis veel oma rahvale kannelt lööma ja murueide tütred lilledel tantsimas. Nüüd aga on see kõik igavikku vajunud isegi allikas, mis siis mäe, millal bulises kuivanud. Aga see kõik oli teisiti kui allikas alles põlises. Sinna käitis kaks jalgteed ühte sutt, kus neiu, kes painduv ja peenike kui pilliroog, teist tüse ja tugev noormees. Juba kolm aastat olid nad üheskoos omad kruusid allikavette surunud. Aga veel kordagi polnud nad teineteisega rääkinud. Ja neiu silmi võis nurmes näha üksnes allikapeeglis. Kui aga kolm aastat ja kolm päeva täis sain, ei suutnud Noormehe vaikida, vaid ütles. Vaata, ma olen tubli ja tugev, kui põline tamm. Sinu ka painduv ja peenike, just nagu pilliroog. Kuid siiski löön su silmi nähes värisema. Seepärast ütle mulle, armastad sa mind? Nii koga peitis oma silmad noormehest Jakondus. Järgmisel päeval kordus noormees oma eiras küsimist, aga ka sel korral ei saanud lavastust. Kolmandal päeval aga vastas neiu viimaks. Ma olen peenike ja painduv, sina aga tubli ja tugev. Ja siiski mu silmi nähes värisema. Ja ma armastan sind. Aga tule homme jälle, siis küsin mina sinult midagi. Ja noormees tuli järgmisel päeval taasallikale. Ning sel korral küsis neiu. Ütle, oh tugev noormees, missugune on su armastus ja normsast mu armastus. Mu armastus on puhas ja selge nagu surmrull. Ning nii põhjatu nagu su silmade vaade. Siis tule ja suudle mind otsaette, kuid vaata, et samu kuldseid lokke tassi ja ja noormees suudles neid otsaette ning ei ajanud tema lokke mitte segi. Järgmisel päeval laulis neiu, et kui noormehe armastus ikka veel sama puha ja põhjatu on, siis tulgu ja suudel kohta tema kõõga vaid paljugi. Kuid mitte mingil juhul ei tohtinud puudutada neid valgeid lilli, mis on neiu juustes. Ja noormees täitis neiu soovi. Kolmandal päeval ütles neiu viivaks. Nüüd nüüd ma usun su armastuse puhtust. Seepärast tule ja suudle mu silmi, millest ei saa tänini üksnes allikapeeglis võiksid vaadata. Noormees võttis ettevaatlikult neiu pea käte vahele ja suudles mind põhjatuid silmi. Seejärel astus ta tagasi oma endisele kohale. Neiuga langes maha, nuuksuse nuttis. Tumma võitmatuses vaatas noormees võitjat ja sihtasutustele allika. Sel päeval läks neiu raske südame ja kerge vee Kruusiga koju sest rinnast puudus süütus ja gruusia vesi. Ta kuldsed lokid olid säsitletud ja nei testinud pärg jäi mulje jutuna allika kaldale. Aga see kõik oli ammu väga ammu. Ainult Koit ja Hämarik teavad sellest veel kevade saabudes üksteisele tasakesi jutustada. Kurvalt kummardu, põline tamm kuivanud allika kohale ja valab pisaraid aegade üle, kus selget allikavee. Kaks paari silmi, selgeid ja põhjendatud silmi teineteist leidsid. Edasi esineb Sten-Robert, Pullerits. Rakvere gümnaasiumi seitsmenda klassi õpilane ja tema juhendaja Aili Teedla. Katkend Tammsaare teosest Põrgupõhja uus vanapagan. Nüüd äkki oli Antsul tundmused, ka temal läheb näost valgeks Türkovid seda tähele panna ja hiljem sellest ükskõik kellele endastmõistetavalt rääkida. Nagu ta praegu teeb seda õpetaja suhtes. Kui ometi võiks teada, kas õpetaja tõepoolest läks näost valgeks kui lubi või paistis ainult Türkale nõnda. Kas õpetaja tundis sedasama seletamatut ja ebamäärast hirmu, mis läbistab mõnikord tantsu, südame ja neerud? Kui Jürka, nii kindlasti lihtsalt ütleb, et tema ongi vanapagan. Jätan inimesena maa peale tulnud selleks et kõiki teisi inimesi koos oma õndsusega põrgu viia. See on muidugi täiesti ebausutav ja võimatu, et jumal, kes laskis oma poja ristipuus surra, annaks lunastatud inimsoo kuradi meelevalla alla. Teeks inimese taevasse või põrgusse mineku olenevaks, vala täpilis õndsusest maa peal. Aga ometi, kes neid ilma asju ja jumala mõtlemise teab? Kes julgeb päris kindel olla, mis on võimalik, mis võimatu. Mis siis, kui Jürka ongi vanapagan? Ja kui ta saab kõigest aru, mis temaga ja tema ümbrusest sünnib ainult mängib lolli, et näha, kus maale Ants ja teised inimesed oma tegudega lähevad. Ja kui siis ükskord astub viimse kohtu ette ning püüab taeva saada ilmub Jürka ja küsib. Kuis oli selle maaparanduslaenuga kui see oli selle majaga, mille ehitasime selle laenuga kui see oli minu teooriusega. Kuid oli minu naise ja lastetoiduga. Miks sõid sinu, no sead ja koerad paremat toitu kui minu naine ja lapsed? Hea küll, et lapsed, sest neil on ju sarved peas nagu vaesel vana pagannal kunagi. Aga miks tõi minu Juula sedasama toitu? Olid temal kah sarved peas? Antsul välgatasid ainult korraks niisugused mõtted läbi pea ja kadusid niisama ruttu, nagu olid tulnudki. Ta oli jälle endine, võis muheledes küsida. Aga mis sa teed, kui õpetaja selle põrgu kätte saadetakse? Mis ikka? Sedasama, mis teistega. Aga kui mina tulen? Ükskõik sina või õpetaja. Jürka ütles seda nii lihtsalt ja enesestmõistetavalt petants tungis jälle kord, kuidas hirmu kirvendustel mööda selgroogu üles-alla jooksis puudutades nagu iga üksikut lüli eraldi. Ja imelik. Tänini oli ta Jürkas näinud nagu kodulooma, kelle Taliban isend orjama ja kelle ta oli paljaks röövinud, kui see otsekui üleloomuliku jõu ja visadusega enesele pisut parandustele. Ja enam väkkis all paindusest lahti, et sel koduloomal pole sellest sooja ega külma, kas külvata kullaga üle või riisub paljaks. Sest õigupoolest polegi see, kelleks teda on peetud, vaid jumal ise teab, kes või mis. Ometi katsus ta edasi muheleda, kui küsis mis sammuga põrgus teed, mis ta tulle. Võrgus ei ole tuld, vastas Jyrka. Aga mis seal siis on? Kui tuled? Näed? Peab ütlema, et noored lugejad ja nende õpetajad olid osanud Tammsaare mahukast loomingust väga hästi valida sobivaid katkendeid. Nooremad olid hoolega lugenud meie rebast. Lühipalad lugemiseks aga mida kõike sisaldavad tõe ja õiguse mahukad köited. Kuulame nüüd, kuidas tõlgitsevad praegused noored Ramilda ja Indreku habrast ja eetriliku suhet maris võro Albu põhikooli üheksas klass, juhendaja ja enda truuback. Te muidugi usute, et siin ei loeta raamatust ega hoita selja taga pihus paberi lehekesi. Kõik tekstid on täielikult omandatud nii hästi, et neid saab vabalt ja tundega ette kanda. Läheme tassikõrvade juurde. Räägi palun ravila intemile alla, muidu tulevad mul mõlemad kõrvad pealt ära. Palus preili ära segatuna noort inimest õpetan, ütles proua Malle. Keegi peab ju ometi noori õpetanud ja neid perekondlikult kasvatama, sest seda läheb neil elus tarvis. Mis on kasu ladina keeles, kui ei osata kohvi talvigagi nõnda ümber käia, et tal kõrvad küljest ära ei tuleks? Nõnda pole saksa keelestki suuremat kasu. Sa mõtle ometi ise, kuhu see kõlbab. Kui kõik meie inimesed, oleme haritud, räägiksid saksa keelt. Aga ise murraksid kõigilt arstidel kõrvad ära. Härra Paad ei oska või ei lähe saksa keel, tema võiks ikkagi mõne tähtsa kõrva ära mõõta, ekslema ütles, ravida. Sinule on kõik ainult nalja nael. Sina ei mõista veel ilutada. Ohkas proua Malle. Küll ma õpin. Usu, ma õpin kinnitav Travinda. Aga lähme toome nüüd selle uue tassi ära, seda hädasti tarvis. Sellega on aega, vastas proua manner. Ei, ei, armast tädi, lähme kohe manguda. Võttis proua Maimu Bergi käest kinni, kes lõpuks järele andis ja lakid enda ukse välja vedada. Natukese aja pärast jooksid Rabilda söögituppa tagasi. Mantel juba selja, sosistas Indrekule. Liia intriige, kohe nüüd on teie kord muid viha. Ma tõin enam kunagi ladina keelt õpetada. Tassikõrv või saksa keel. Ütle ja kadus nagu hull, oledki kergesti kärmesti ootamatult peret, õhtusöök kliendi, et ühendlatil oli jällegi kõrv küljest ära. See oli tõesti väga ilus, kiitis ravilda Indrekut nüüd usaldama, nii. Ainult ei. Ka papa usaldab teid, ma tea. Ütle nüüd on, valmib selt lühe kõrv läinud. Siis lähevad ka teile. Sellepärast peategi paari päeva pärast veel ühe kõrva, et oma sõnu kindlasti usuks. Temal on nuhk peasy. Ja need kõrvad Oiti mälestuseks, eks. Kas hoiate? Mul on nii kahju, kui ta nõnda valvake. Öösel ei saa õieti rahud läheb tantsi kõrvadest üles. Nii et üks veel siis on kõik, seleta aitab tädipsuks, rohkem pole vaja. Millal oli tõepoolest õigus, sest kliendid, et juba teine ohust naistel ilma kõrvata, ütles proua Manberg Indreku juuresolekul. Mis midagi enesest nii väga vaeva, et teil haritud inimesed teha. Jooge, sööge pealegi nagu põrutanud molli. Kui te muidu isa. Viimane lugeja on seekord see Tammsaare võistulugemise võitja Rakvere gümnaasiumi 10. klassi õpilane Vallo Kirs. Tema juhendaja on Aili Teedla. Ära unusta kunagi selle nime, keda armastad. Keda ma siis armastan, armastan ma kedagi. Ei ta ei armastanud kedagi mitte kedagi. Talle tundus, nagu ei armastaks ta õieti oma ema-isa õdesid, vendagi. Armastus ta vargamäe praegu tundus talle nagu ei armastaks seda sedagi. Nii et makstaks tema nime meeles pidada. Kõik paistis äkki nii kaugele ja ükskõik sena aga ometi pidas ta kõigi nende nimesid meeles, nagu armastaks ta neid kõiki. Samal ajal pistis ta käed taskusse ja leidis sealt kaks tassikõrva. Võtsin need välja ja vaatles neid peos. Kaks uut tassikõrva. Õieti oleks pidanud olema kolm, aga ühe selle viimase viskas ta ära. See ei meeldinud talle. Pealegi, milleks kolm kui kahest aitab. Ja kahest aitab tingimata. Aitab. Kumb on minu, kumb tema murtud? Küsis ta endalt. Aga vastust ei teadnud ta täna ega teadnud kunagi. Kaks nimetatud tassikõrva. Ära kunagi unusta selle nime, keda armastad. Korduste jällegi. Aga kui on mitu nime kui on lõputu hulk nimesid, kuivanud Ramyldari malda, Maryllamiralda, tarilmadi Ralma? Jah, kui on lõputu hulk, kes siis on võimalik kõiki meeles pidada, kui armastad? Ei siis ei ole võimalik. Armasta, kuis tahad, ikkagi ei ole võimalik. Lõputu hulk on sama hea, nagu polekski midagi, nagu oleksin nimetu. Rilmadi Ralma Marryldami randa ja Vargamäe on selles nimes midagi, mida maksaks meeles pidada. Tähendab midagi armastuse väärilist. Indrek tassi kõrvu Is paberisse mässinud. Aga nad klõbistasid tasakesi nagu vestleks taskus. Tassi kõrvu ei tohi ühe paberi sisse panna mitte kunagi. Lausta. Miks mitte? Küsis ta endalt, sest taipas äkki, kui mõttetuid sõnu ta räägib. Ja äkki viirastus talle tassikõrvade lavasti Alasti nagu võiksid olla kaks inimest kõrvuti teineteisel kõrvad otsesel ligistikku. Ja tal hakkas häbi alasti tassikõrvade ees ning ruttu mässistena teisteks eraldi ja pärast kokku ühisesse paberisse. See on selleks korraks, lausus ta siis. Pärast ostan neile parema, pehmema siidpehme. Tassikõrvad peavad olema siidpaberis, kui nad on kahekesi. Tõsine inimsus võrsub siidis, tõsine siid, võrsub inimeses inimesega. Kui poleks inimest, siis poleks siidiku, poleks siidi, siis poleks. Lollus Aldaaridal Maarinal daamitaal raami. Haamator omas, püsine inimeses võrsub armastuses, inimene on armastus, on koopula, koopulana, armastuse armastus. Kõik inetud sõnad on messiga. Armastus on nimetuse sõna eesti keelt juba ainult magamistoas tarvitada. Deutsche Sprahe võib ka magamistoas tarvitada, sest seal on kaks sessi. Magamistoas on inetu sõna. Sõna nimetuks igal pool-s. Kuulge kodumaa kaunike, kallike. Tibar, eliibekitistin, Haimulon, Timm, raud, dring, mites, sõrmus, sõrmus on inetu. Kihliive ping, liip, Verlipt. Indrek peitis tassi kõlvat kasti põhja. Sealt ei pidanud neid mitte keegi leidma. Mitte keegi. Tema üksi teab üsna. Kahekesi. No nõnda tänases keele kõrvas kuulsime tassi kõrvadest ehk kuulasime ilusat eesti keelt. Möödunud sajandi klassiku Tammsaare sulest 20 esimeses sajandi noorte eestlaste esituses. Helilõigud salvestas Mari Tarand, kohtume nädala pärast.