Valguskiired programm alustab elutsinaariumi seeriasse kuuluva saatega. Selle autor Einar Laigna räägib paastu puhul kannatusest. Ürgsetest aegadest elab meie rahvas vana ürgse loodusliku kalendriaasta rütmides. Igal aastaajal olid nagu tänapäevalgi omad kindlad tööd ja tegemised. Märtsikuud nimetatakse paastukuuks. Ja see paastukuu on vanadest aegadest meie esivanematel olnud aeg. Mill talvised tagavarad hakkasid lõppema, kui me mõtleme meie kaugete esivanemate elule. Ja aprill sellele järgnev kuu oli keskajal seetõttu sõjakuu. Et siis olid tagavara Nad otsas ja oli üks kuu aastas, mil käidi sõjakäikudel seega kogu inimese elurütmi. Me määras looduslik kalender. Meie tahaksime täna oma tähelepanu juhtida meie kogu praeguses elus ühele väga tähtsale momendile. Ja nimelt sellele, et paastukuu saab oma nimetuse veel teisest mõttest. See on see, kui hiljem kokku puutudes Euroopa kristliku kultuuriga. Märts paastu kuuna oli teise nimetusega Kristuse kannatamise aeg. Seega me peame rääkima kõigepealt kannatusest ja kannatamisest. Inimlik elu on paratamatult saadetud kannatusest pettumustest, valudest, ebaõnnestumistest. See on elu paratamatu kaasnähe. See on kaaslane, kes saadab meid elus kord ligemal, kord kaugemal. Kuid tema hädaoht on lakkamatult meie juures. Me kanname teda endas, kannatab üksik inimene, kannatavad kõik elusolendid. Kannatus on üks elu lahutamatu osa ilma milleta ei saa inimene elada, see tähendab inimelu ei ole võimalik korraldada nii et selles puuduks kannatus. Ja me näeme, et kui me püüame ka oma elu korraldada tarvitades selleks kõiki oma teadmisi kogu senise tsivilisatsiooni ajaloos kogutud kogemusi, et oma elu vabastada võimalikult kannatustest ja valust siis ei õnnestu inimesel ja seda asendavad tihti uued valud, uued kannatused, uued piinad, mis ei ole väiksemad nendest ebamugavustest, mis endistest aegadest meieni ulatuvad jutustuste kaudu. Või mida me ise kogeme füüsilise ihulise piinana. Iga indiviid, iga elusolend kannatab hoolimata sellest, et me igapäevases elus kohtudes kanname naeratust, varjame oma sisimas olevat kannatust, varjame haigusi, varjame hingepiinu, varjame, südamevalu, see on iga inimese saladus, mida ta endas kannab ja selle tõttu tudeist inimindiviidi. Teist inimolendit vaadates tuleb ta tänaval vastu või ükskõik kus mujal. Me võime tema peale vaadates mõtelda alati, ka selles inimeses on tunded, pettumused, kannatused. Me oleme kannatuses solidaarsed. Me inimestena kannatame kõik inimliku kannatuse sees ja see individualiseerub nii, kuidas kellelegi inimesel ta isiklikult ja individuaalselt on. Ja me kõik koos kannatame rahvana. Seega kannatused Teema, ärgu ehmatagu praegu kedagi, me iga päev lugedes ajalehti, kuulates raadiot või vaadates televiisorist päevauudiseid. Me kuuleme palju halba. Teinekord jääb mulje, et elus muud ei olegi enam. Üks lehekülg teise järel kõikides ajalehtedes on põhihuvi skandaalidelt pahandustel, kuritarvitustele, kuritegevusel. Ja kui me niimoodi elu peale vaataksime, isegi rasketel aegadel on ometi niisuguses vaateviisis üks suur puudus, millega me iseennast kahjustame. Ja sugugi neid kannatusi ei ületa. Mis on siis kannatus? Valu? Me ei hakka defineerima nii delikaatseid ilminguid. Iga inimene teab seda ise, mis see on. Ja kannatus on olukord, milles inimene ei taha olla. Me püüdleme kõik olukorra poole, et kannatus lõpeks, et valu lõpeks. Ja tihti inimene elu kui kannatust kandes väsib. Ja enesetapp, mis sageli tuleb inimesele mõttesse. Ja me ei tahaks mitte neid selle tõttu ka mõista. Neid inimesi, kellel niisugused mõtted tulevad sest võib-olla me ise samas olukorras hakkaksime, mõtleme samamoodi. Samas olukorras võib-olla veel kiiremini jõuaks nende mõteteni vaid et siin on tegemist ühe inimese elutraagika, ka tema elu müsteeriumiga. Ja see müsteerium on alati ka kannatuse ja valumüsteerium. Niisiis, meil on selge, Me teame, elu on alati saadetud kannatusest. Kannatus pesitseb inimeses ja inimese igatsused, inimese soovid, inimese tahted, inimese armastusejanu, see kõik kokku põhjustab kannatust. Sest kõige selle puudumine, mida maailm nii palju jääb inimesele võlgu ja elu, nii palju jääb tihti võlgu seda, mida inimene igatseb. See kõik põhjustab kannatust. Meie ümber on palju palju kannatust ja kannatavaid inimesi. Me võime öelda kõik meie ümber kannatavad, kõigil on valu millegipärast. Ja mida tundlikum ja peenemalt arenenum on inimene. Mida enam tal on eetilist meelt, seda suurem on kannatus tema hinges. Sest seda enam tajub ja mõistab ta teise inimese ja oma rahva kannatust. Me kannatame praegu üksikinimestena. Me kannatame kogu rahvana koos selle murekoorma, selle ebamäärasuse. Selle puruneva näiva lootuse juures, milles me praegu oleme selle tõttu too, ma tahaksin tänases raadiosaates pöörduda teie poole, kallid kaasmaalased. Et meie ühine kannatus ja selles ühises kannatuses ei väsiks meie usk ei väsiks meie lootust, ei nõrkeks meie käed, vaid et me suudaksime kannatusest ka siis, kui ta tundub meid neelavat ja tundub oma mõõdetelt olevat selline, et ta on talumatu. Omaksime jõudu vaadata kaugemale, näha sellest edasi, mis kannatus on sinna, kuhu kannatus viib. Sest kannatusel on ka positiivne pool. Kannatuse positiivne pool õilistab inimest, puhastab inimest, karastab inimest ja kannatuse ja valumõõt, mida keegi suudab taluda on nagu eksam, nagu katsetus elus, milleks me kõlbame, mida me väärt oleme. Ja kui kannatus on raske, kui valu on suur, kui lootus näib kustuvat siis mõtelge ka oma esivanematele, kes on elu kandnud meieni läbi sajandite, läbi tuhandete aastate läbi valude, läbi kannatuste. Ja valu ja kannatus sümboliseerib juba inimelu algust sel teel. Kui on öeldud naise kohta. Valuga pead sa lapsi ilmale kandma. Niisiis elu suurim ime, suurim müsteerium, tuleb ise maailma valu ja kannatuse läbi. Ja see maailm tervitab sündivat väikest last tavaliselt löögiga, mis paneb ta nutma. See on nii-öelda sümboolselt ühtlasi selle maailma tervitus, kuhu sa tuled. Ja me teame paljudest pühitsus rituaalidest ja paljudest ordu reeglitest, kus ordusse või vennaskonda vastuvõtmise riituse sees on üks element, et see on löök põsele kui sümbol kannatusest, mis elus tuleb kanda ja mida tõotuse pidamine endaga kaasa toob. Me oleme kõik selle suure vennaskonna liikmed, mille nimi on elu ja seetõttu dub pühitsus eluks, peab olema ühtlasi pühitsus kannatuseks. Me püüame vaadelda nüüd väikesel viivul Kristust kui inimliku kannatuse sümbolit. Kristuse isikus on kokku võetud kogu inimeseks olemine. See on universaalne inimese mudel, universaalse inimese idee, kuid palju rohkem kui idee. Jumala poeg on elav inimlik liha. Ja kõik inimlik on inimliku külje tõttu inimliku isiku tõttu, mis on üks osa Kristuse isikust on kõik inimlik kannatus talle omane ja tuntud ja ta peab selle läbima. Ja kirikuaasta on seatud nii, et me igal aasta eri ajal, mis on omakorda täielikus kooskõlas looduse kalendriga ja looduse kalendri vahelduvate aegadega. Me selles tsüklilise 100. ka kristliku kultuuri põhielemendid aasta peale jaotatult elame läbi. Milles on selle mõte? See mõte on selles, et meie kultuuris on antud universaalse inimese mudel ja selle universaalse inimese Kristuse elusündmused, mis sümboliseerivad ka inimelu üksikosi. Nad on jaotatud aastaringi ära ja seepärast on võimalik igal aastal teatud ajal süvendatult mõtelda mingist inimelu küljest mingist meie olemise sügavamast müsteeriumist. Kui me jõuluajal vaatlesime inimelu kui sündimise ime Kristuse lapse läbi, siis kannatamise ajal on jumala poeg, jumalasulane täiuslik inimene Kristus Meie jaoks kui inimliku kannatuse võrdkuju. Kristus maa peal ei ela jumalana, vaid inimesena. Ja ta vend selles mõttes inimesele et ta inimese kuju ja inimese liha võttes kannatab nagu inimene. Ta on kannatuses meiega solidaarne. Ta on võtnud kannatuse vabatahtlikult enda peale. Ja tema teab seetõttu, mis on valu, mis on kannatus tema kõikides astmetes individuaalses rahva eest ja kõikide inimeste eest. Suur reede on paastu või kannatamise aja kulminatsioonipunkt. See on surm, valuline, kohutav surm. Ja selles surmas sümboliseerub. Ja tegelikult toimub inimkonnaga viimseni ühtesulamine kannatuses kuni surmani välja. See on tõelise vendluse võrdkuju, et surrakse koos sellega, kes sulle on kallis või selle eest. Aga suur reede ei ole lõpp. Ja selles me näeme, et see, kuivõrd Kristuses rõhutatakse kannatust ei ole kannatuse ülistus. Või ei ole püüd inimelu tehagi kannatuseks, vaid see on inimesele näidata seda, kuhu kannatus viib, kui inimene selle kannab lõpuni. Me tunneme teist sõna kristluse kohta. See on ristiusk. Ja ristiusk on paljudele ebameeldiv. Ja me keegi ei saaks öelda ka need, kes ennast kristlasteks nimetavad. Et meile meeldiksid kannatused, et me sooviksime neid või et me oleksime valinud kristliku usu ainult selle tõttu, et oi, vaata, seal on kannatus ja rist. Küll see on tore religioon, valime selle, vaid põhjus on teine. Elu on kannatus ja iga maailmavaade, iga filosoofia, iga religioon, mis inimlikust kannatusest tahab üle libiseda või mis püüab inimlikku kannatust kuidagi tühistada või väikseks teha. Ta ei ole tõene, ta ei ole tõeline. Ta väldib ühte meie eluolulist realiteeti, millest me ei pääse. Kristliku usu. Roilisus on siis selles et inimene kõigepealt mõistab, saab aru, et elu on paratamatult seotud kannatusega. Et inimeseks olemine on paratamatult saadetud kannatusest ja valust. Ja heroilisus ei ole mitte põgenemine sellest elust, milles on kannatus ja valu vaid leida jõudu ja usku, et kannatusest ja valust hoolimata elada, elada edasi ja anda elu edasi. Ja see elu, mille meie esivanemad läbi kirjeldamatute kannatuste, sõdade, viletsust, nälgade. On meieni kandnud. Et see ajaloolisel kannatuse teel õilistatud kannatuse ja valatud vere läbi pühitsetud elu Meie käes püsiks ja oleks edasi selle tõttu kannatav jumala poeg. Kristus kui kannatuse võrdkuju peaks olema mõistetav igale inimesele, kes on jõudnud mõistuse tarvitamiseni ja Kristuse kannatuse teekond. On jagatud 14-ks peatuseks. Need peatused on huvitavad selles mõttes, et nad võtavad kokku kogu inimliku elu kannatuse külje pealt vaadates. Esimene peatus on Jeesus, mõistetakse surma. Selles on tema solidaarsus ja kokkukuuluvus meiega. Et meie inimolendid siin maailmas teame, et me oleme samuti kõik ju sisuliselt surmamõistetud. Me kõik teame, et meid ootab elu lõpul ja paljusid inimesi palju varem, kui loomulik aeg võiks tulla. Surm. Surm on alati inimesele tav. See on kannatus, see on valu seal, millestki niisugusest läbiminek, mida meie, kes veel siin elame, ei oskagi rääkida ega kirjeldada. See on viimne kogemus. Seda teavad need, kes sealt läbi on läinud. Selles esimeses punktis, siis on inimesega koos jaatatud ja enda peale vabatahtlikult võetud mitte ainult teadmine surmast vaid on enda peale võetud surm. Ja võetud siis, kui oleks võimalik seda vältida. Teine peatus, ütleb Jeesus võtab risti õlale. Selles peatuses inimene mõtles ja mõtleb tänapäeval, et elu kannatuse sümboliks on rist. Ja et meil tuleb võtta oma elukoorem endale õlale ja hakata seda kandma. Selleks on vaja tõesti jõudu. Selleks on vaja usku, selleks on vaja lootust. Selleks on vaja ka armastust. Elu kui kõrgeima müsteeriumi vastu. Kolmandas punktis on öeldud, Jeesust nõrkeb esimene kord risti all. Sellest tuletatakse meelde meile meie oma elu. Kuidas me nõrkeme elukoorma all väga kergelt ja kiiresti. Inimene võtab elukoorma, näiteks abiellub, loodab, kõige paremat. Tuleb esimene raskus ja inimene nõrkeb esimest korda risti all. See tähendab elukoorma kandmisel tuleb õige kiiresti meil esimene nõrkusehoog. Esimene väsimus, esimene soov vabaneda sellest koormast edasi, sellel teel kohtab Jeesus oma kurba ema. Me näeme, kuidas siin haruldasest terviklikkusest jätkub kogu inimliku elu müsteerium. Kurb on ema sellepärast et tema muretseb alati laste pärast. Ta tahab, et lastel läheks hästi, et laste elu õnnestuks. Et lapsed võiksid elada kannatuse vabalt. Et lastel oleks tulevikku. Ja kui ema näeb, et tema laps nõrkeb elukoorma all, siis on loomulikult ema kurb. Järgmises peatuses, viies peatus. On öeldud. Siimon aitab Jeesusel risti kanda. Selles loos ilmneb järgmine tore soovitus ja element inimlikuks eluks. Üks. Kui keegi oma elukoorma kandmisel väsib, komistab, komistab esimene kord siis Siimon on siin halastuse ja abi andmise võrdkuju. Keegi teine inimene tuleb sulle appi. Keegi teine paneb õla alla, keegi teine aitab sind sellel kannatuse teel. Selles peitub nii sügav mõte ka meie tänapäevaelu jaoks meie ümber inimesed ja meie ise komistame. Me väsime oma elu koormaal, mis läheb teinekord raskeks. Ja kui elu kaunima poole pealt vaadata, siis kui palju on meie ümber neid toredaid inimesi iga päev, kes teisi aitavad. Kui palju on meie ümber neid, kes on valmis ja kes seda ka teevad, kellel on tähelepanu ja kaastunnet teise inimese kannatusele väsimisele ristikoorma all. Seetõttu mõelgem tänulikult kasvõi sellele, et selle kõrval, kus me nii palju armastame, praegusel ajal halisedaja viriseda on ometi poes leib, imeline toit. See leib on alati seal kui seda leiba võtta, mõtelge nendele kätele, kes on külvanud, kes on kündnud, kes on lõiganud kes on jahvatanud tainast teinud leiba küpsetanud, et meil on leib. Nähtamatult on nii paljude inimeste abi meie ligi meie kannatuse teel. Järgmine mõte, järgmine peatus, kuues peatus. Veronika annab Jeesusele higirätiku. See on kannatuse teekonna raske punkt, kus inimesel kannatuse, hirmu, vaeva, higi tuleb otsaette. Ja siin on keegi, kes ulatab rätiku. Vana legendi kohaselt on sellesse rätikusse, mille Veronika ulatas ja millega Jeesus oma nägu pühkis jäänud tema näojälg. Ja see on rohkem kui legend. See on meile väga hästi mõistetav ka Jeesuse surilinaloo alusel. Et inimese kannatusest jääb tõeline füüsiline jälg. Teisele mateeriale. Seitsmendas peatuses on öeldud, Jeesus nõrkeb teist korda risti all. Me näeme, et ka meie ise elus ei nõrke ju ükskord Vaidet mäe nõrkeme korduvalt ja mitu korda me vajame eluteel palju kordi kellelegi abi, me palju kordi eluteel väsime kannatusest ja valust. Palju kordime, elust tahaks visata. Ta oma kohustused seljast ja öelda enam ei jaksa, aitab. Ja selle tõttu me näeme, kuidas siin on targalt kokku võetud. Kogu inimlik elukristus ei erine selles inimestest. Ta nõrkeb esimene kord Talon vaeva higi, ta nõrkeb täist kord risti all. Kaheksandas peatusest. Jeesus kohtab but vaid naisi. Selles me näeme kaastunnet, mis sotsiaalsuses väljendub selles, et on keegi, kes teise kannatust nähes tunnevad kaasa. Kaastunne annab meile tihti jõudu, annab meile tihti sisemist tugevust. Sest teine inimene kannatab sellega ühtlasi meie valu. Ja me saame aru, et meie valu on ühtlasi selle teise inimese valu. Iga ema mõistab seda või iga isa, kes on käinud oma lastega süstimas, mida elavad vanemad üle, kui nende väikseid lapsi süstitakse. See on valuga kaasa kannatamine. Me võiksime näiteid tuua sellest väga palju. Üheksas peatus räägib meile sellest Jeesust nõrkeb kolmas kord risti all. Niisiis kolm nõrkemist sellel teekonnal, kui palju me ise eluteekonnal oleme väsinud ja nõrkenud, me juba mainisime. 10. peatus kõneleb sellest, kuidas sellel kannatuse teel Jeesusel võetakse riided seljast. Selles väljendub inimese abitus, inimese alastus, midagi ei varja teda enam. Selles olekus on inimene eriti haavatav ja tunneb ennast eriti abituna selle maailma kurjuse, vägivalla, valu ja kannatuse ees. 11. peatus on ristilöömine. See on niisugusel kujul surma vastuvõtmine mis oli vanas maailmas üks julmemaid jubedamaid hukkamise viise. Niisiis on just see surmamis viis kui kõige kannatusrikkam saanud osaks ja võetud vabatahtlikult Kristuse poolt enda peale. Et inimlikkus kannatuses meiega solidaarne olla maksimaalselt tema kõige ekstreemsema vormis. Kaheteistkümnes peatus on öeldud, Jeesus sureb ristil. Selles momendis on inimkonna ja üksiku inimese viimse kannatuse, viimse valu ja viimsekogemusega. Meie kultuuri universaal ideaalkristus samastunud meiega lõpuni surmani kannatuse teel lõpuni. 13. peatus on Jeesus, võetakse ristilt ja pannakse ema sülle. See on tuntud kogu maailmas paljude silmapaistvate kunstiteoste läbi surnud jeesuse ihu ema süles, nagu kuulus Michelangelo Piet A Püha Peetruse kirikus Vatikanis ja paljud teised sellel teemal kujundatud kunstiteosed võtavad kokku kogu selle suure müsteeriumi, mille nimi on armastus, elu, sünnitamine, ema, ema, kannatus, ja inimese kannatus ja surm. Ja see maksimaalne hingevalu ja kannatus, mis on inimolendil, see on ema kannatus, kes oma poja surnukeha süles hoiab. Me näeme, kuidas nimelt selles sümbolis on samastumine inimkonnaga samastumine inimesega kannatuse läbi õilistumine ja ülendumine valu sees, puhastumine, saanud oma kõrgeima ja kauneima väljenduse kunstiajalugu on täis seda imelist elu müsteeriumi teemat madonna lapsega, Jeesuse ema, väikese Kristusega. Ja teine pilt sellest on Piet ta Jeesuse ema kui kannatav ema poja surnukehaga. Siin on algus ja siin on lõpp. 14. peatus kõneleb meile kannatuse, surma tee lõpust, Jeesus pannakse hauda. Seega siis lõpetatakse see tee, mis saadab meid, inimolendeid kõiki siin, selles maailmas. Mis me nüüd selle peale kokkuvõtteks võin öelda, kas me tahaksime ülistust laulda kannatusele ja kui, siis mis mõttes siin ei ole tegemist mingi kannatuse, haiglase igatsemistega või nautimisega. Kannatus on elu paratamatu realiteet. Ja selle kannatuse negatiivne külg valu toob kaasa paratamatult ka, kui me vaatame inimest kui olendid, kellel on hing ja vaim oma positiivse külje. See toob kaasa puhastumise, karastuse küpsemise. See annab tarkust ja õilistab kannatuse ületamine ja kannatuse ärakandmine ära. Talumine teeb inimesest niisuguse küpse olendi niisuguse karastatud olendi, mida ta muidu ei oleks kerges elus elanud. Inimesed on nõrgad. Kerges ja mugavas elus üles kasvanud noorsugu ei ole suuteline taluma elu kannatusi, kui need tulevad. Seetõttu tõttu ei pea alati tegema kõike selleks, et iga hinna eest kannatust ebamugavust valu vältida. Vaid inimene peab ennast karastama, mehistuma ja õppima ka valu kandma. Ladinakeelne sõna viirmees ja sellest tulenev sõna virtus voorus. See tähendab niisugust tugevust, mis rasketel aegadel rasketes oludes ei lase inimesel kergelt murduda ega kuidas me näeme elus palju neid, kes liiga mugava elu läbivad, nõrgaks tehtud ja murduvad esimeste mitte eriti suurte kannatuste ja elukatsumuste käes. Ja me oleme näinud inimesi, sugupõlvi, kes on niivõrd karastatud, niivõrd tugevad, et kui me kuuleme lugusid sellest, mis nad kõik elus läbi on teinud. Me oleme hämmastunud, meil tekib aukartus ja imestus ja samal ajal küsimus iseendale. Et me oleme sellest ilma jäänud. Me oleme mingis mõttes neist selle tõttu ka nõrgemad, meil puudub niisugune karastus, puudub niisugune kogemus. See ei tähenda, et me peaksime minema neid otsima vaid et me mõistaksime seda ja saaksime sellest aru. Kui kogu kannatuse tee ja inimlik kannatus on kokku võetud kristlikus usus Kristuse kannatuse tee läbi Kristuse surma läbi siis surm, kannatus, hauda panek ei ole lõpp, vaid kannatuse taga on veel midagi. Ja siin algab nüüd see uus elu müsteerium, mis kannatuse läbi sünnib. Ja seetõttu me peame rääkima veel olulisemast asjast. See on oskus, julgus, see on jõud näha kannatuse taha. Ja me teame, et kristlikku kultuuri. Kui ühest küljest võttes on kannatuse enese peale võtmine, selle jaatamine ja jõuvõtmine selle kandmiseks siis on võimalik selle tõttu, et surma ja kannatuse taga on veel midagi. Et elu müsteerium on suurem. Elu mõiste on avaram ja ei piirdu ainult meile nähtava maapealse teekonnaga. Selles on usujõud ja ilma usuta elu ei püsi. Ilma usuta ei suuda inimene kanda elu kannatusi. Ja see, mis on surma taga, see oli see, et Kristus tõusis üles ja avas elu uues mõttes. Seega on kannatuse teest läbimineku järgmine aste või võiksime öelda tasu või mõnda muud teist sõna tarvitada, mis pole ükski võib-olla päris täpsed on see, et ülestõusmisele jõudmiseks peab inimene läbima ristitee. See on uue elu leidmine uuel pinnal, uuel tasandil igasuguses mõttes, kes see on inimese hingelis vaimses mõttes. Kuid see on inimelu pikkuse peale vaadates ja surmaga arvestades veel surmajärgses, selles selles on positiivse eluhoiaku alus. Meie elame praegu olukorras, kus jääb tihti mulje, et need lootusetuse kannatuse lained löövad meie pea peal kokku. Ja paljud nõrkevad juba esimestel lühikestel sammudel. Me peame mõistma seda, et meie maa ja meie rahvas, kes on olnud aastakümneid oma tahtes halvatud ja nagu surnud et meie eluavaldused on olnud pärsitud ja moonutatud. Et me ei ole saanud oma sisimas olnud tundeid ja oma sisimuses olevat kultuuriväljendada tema vahetus ehedas vormis. Selle tõttu me mõistame, et meie rahvas on samuti olnud pikal kannatuse teel sellel kannatuse teel. Paljud nõrkesid sellel kannatuse teel, paljud loobusid sellel kannatuse teel, mis ajalooliselt ei kestnud väga kaua. Sellel ajal palju püüdsid temast üldse vabaneda ja püüdsid ennast ümber kujundada, ümber muuta, tuimendada, kaasa minna sellega, mis muutis inimese olemust, et kannatust ei oleks. Sest tundlikus mõtlemine, tajumine, see toob kõik kannatust kaasa. Aga kui inimene muutub tooreks tuimaks, siis ta hing ei kannata tala mugavam olla. Ja paljud surid seetõttu inimestena sest nad ei suutnud taluda kannatust, ei füüsilist, ei väikest ebamugavust, ei edukuse puudumist karjääris, vaid taheti kõike muud ja maksti selle eest tihti hoopis kõrget hinda. Seega me tahaksime mõtelda täna sellele, et meie maa, meie rahvas, meie ise, kes me oleme surnud olnud, kes me kannatuse teel oleme käinud, kes me oleme, vähemalt osa meie rahvast. Väga ränga kannatuse tee läbi käinud väga kaugel, väga pikka teed, kaugel kodust kodumaalt mis suurendab inimese piinu, mis suurendab eriliselt inimese kannatusi koduigatsuse läbi. Et me vajame ühte ja see üks on ülestõusmine. Eestimaa peab uuesti üles tõusma. Me vajame uuestisündi. Me vajame uuesti jõudu. Me vajame usku, vajame lootust, tulevikku. Me vajame jõudu selleks et see kannatus, mis veel on ees, sellest läbi minna. Ainult siis kroonib meie pingutusi uus elu. Uuestisünd. See on Eesti ülestõusmine varemetest ja viletsusest. See on see Eesti, mis kannatused on läbi käinud ja selles karastunud, õilistunud ja kannatuse ära kandnud. Seega me peaksime rõhutama oma elus üha rohkem ja rohkem positiivset eluhoiakut, mitte nii palju rääkima ainult sellest, kui palju on kuskil kurja tehtud, kes on kelle ära tapnud kus on midagi jälle varastatud, kes on petnud või midagi seda teinud, see kõik on, kuid mitte see pea määrama elu. Kui me räägime ainult elu varjukülgedest, võib jääda mulje, et muud ei olegi. Kui me ausalt vaatame enda ümber, kui palju on meie tänapäevases praeguses Eesti elus meie inimeste juures ilusat, kui palju on head meie ümber, kui palju on meie ümber suurepäraseid inimesi, kes mitte ainult ei ole valmis aitama, vaid ka aitama teisi inimesi? Me peame rohkem õppima seda nägema ja seda head suurendama, seda head kasvatama, seda head ergutama eneses ja teiste ümber andma julgust sellele, kes on langenud julgusetusse, andma eluusku ja lootust sellele, kes tahaks käega lüüa. Rääkida sellele inimesele elu kõrgemast ministeeriumist, kes päris väsinud on, soovib ennast ära tappa. Et sellega on alati aega veel. Me vajame praegu rohkem kui kunagi enne sellel katsumuse hetkel, milles me praegu oleme ja kus ajalugu meid mõõdab ajalugu kaalub meid. Kas me oleme kerged või oleme rasked. Kas me oleme väärt tulevikku ja oma riiki või me ei ole seda väärt? See on praegu raske ajalooline katsumus, son, eksam ja küsimus on. Kas me teeme selle ära, kas meil jätkub usku ja jõudu nendest aastatest läbi minna, mis on ees. Ja me teame, et see, mis on ees, on kannatuste tee. Veel ei ole päris kannatusi. Need on väikesed kannatused, mis on praegu kui me hakkame mõtlema, missugused kannatused veel kõik võiksid olla. Kui me mõtleme kõikidele hädadele, mis kõik on veel võimalikud siin maailmas, siis me saame aru, et meil on põhjust õnnelik olla, et me nii paljust seni oleme pääsenud. Et meie kannatuse tee tegelikult võrreldes suurte äärmuslike hädade ja kannatustega. Et meil neid õieti pole veel olnudki. Seetõttu me peaksime vähem virisema ja me peaksime toetama kõiki häid algatusi, kõike head meis endas ja meie ümber. See on näha, ilusat, näha head, näha neid inimesi, keda on arvutu hulk, tegelikult neid inimesi on enamuses, sest muidu elu ei püsiks. See tähendab ühtlasi ka suhtumist meie valitsusse. Meil on lõpuks omavalitsus seaduslik valitsus aga see seaduslik valitsus koosneb inimestest, nagu me ise ei maksa olla nii karmid, nõudlikud. Nii lühikese ajaga ei teeks ükski inimene maailmas korda riiki, mida 50 aastat on laostatud ja lagastatud vaid, et need inimesed meie hulgast kes seda rasket koormat kannavad ja kes ka sellel teel kannatavad. Ja me võime selles kindlad olla, et nad vajavad tuge, vajavad toetust, vajavad meie heatahtlikku suhtumist selleks et seda paremini teha, mis meil kõigil vaja on. Me vajame püsivust ja stabiilsust ja meil peab olema kannatust oodata. Ta mitmeidki asju. Selles on meie ülestõusmine siis meie uuestisünd. Et Me oleme kannatust jaatanud, oleme selle ära kandnud ja näeme selle taga ülestõusmist. Näeme selle taga võimaliku uuestisündi, uut elu. Ja see uus elu sünnib siis, kui me oma risti võtame. Ja seda püüame nurisematult ära kanda ka need inimesed, kes elavad lahus igasugusest religioossest eneseteadvusest. Me inimestena elame ometi solidaarselt siin maailmas ja oleneb paratamatult kannatusest. Solidaarsed. Me kanname ühte elu ja ühte kannatust ja seetõttu ei ole siin selles osas mingisugust vahet. Me oleme ühe laeva reisijad ja selle laeva püsivus vee peal. Selle laeva saatus tormis selle laeva saatus lainetel sõltub sellest, kuidas meeskond töötab. Kuidas laeva madrused kuulavad kapteni sõna et seada purjesid, hoida tüüri, säilitada laeva tormisel merel, kui laeval oleks mäss tormi ajal sisselaev hukkuks. See laev ei näeks iialgi randa, kuhu ta pürib. Seetõttu me täna valisime teema. Me ei käsitlenud midagi teaduslikult vaid me tahtsime Ta ühte elu niisugust olulist külge, mis meile tegelikult on niivõrd mõistetav, mida me iga päev endas kanname, millest püüame vabaneda. See on meie valu, inimlik valu, inimlik kannatus. Jäätmeümber vaadates seda näeks ja mõistaks, et kui me koos kõik aitame üksteise ühist antud hetkel ajaloos Eesti rahva ajaloolist risti kanda siis Me sünnime uuesti, kui rahvas. Ja see on meie ülestõusmine.