Tänases elutsidaariumi raadiosaates Me tahame käsitada humanismi definitsiooni, humanismi, kriisi ja lõpuks nii olulist ja huvitavat teemat nagu kurjale vastupanekust. Humanism on üks nendest sõnadest ja humaanne, mis meie igapäevases kõnekeeles on väga sageli tarvitusel. Ja me oleme sellele juhtinud tähelepanu. Et see on üks nendest paljudest sõnadest, millede puhul inimesed ei ole võimelised selgitama selle sõna päritolu selle sõna tegelikku, ajaloolist sisu. Ja selle tõttu on tegemist Meil olukorraga, kus sõna muutub omamoodi loits, uks, mille tähendust teadmata jääb mulje, et selle sõna kordamine saadab iseenesest elus midagi korda. Niisiis, mis on humanism? Humanism tuleb sõnast, inimene homohuumus, see võib tähendada ka maad, millest inimene on pärit põrmu. Ja see sõna ise ütleb seda, et see on niisugune maailmavaade. See on niisugune ellusuhtumine ja elukäsitus, mille keskkohas on inimene ise. See on õpetus vaba indiviidumi õigustest kusjuures selle indiviidumi õigusi ei piira midagi inimese välist. Selle mõiste täpsemaks selgitamiseks on vajalik teada tausta, milles see mõiste on tekkinud. Ja nimelt kui Euroopa kultuur ja see on kristlik kultuur on kujunenud kristlikust dogmast juhitud ja selle poolt määratletud siis katoliku kirik oli inimisiksust kasvatanud 1500 aastat absoluutse isiksuse, Jeesuse Kristuse ajaloolise isikumudelil ja kogemusel ehk absoluudil kui inimisiksusel. Ja see inimisiksus, keda nüüd oli Euroopa kultuuris kirikliku dogma alusel kasvatatud poolteist 1000 aastat jõuab oma ajaloolises oma ajalooliselt teel ja oma arengulool oma isiksuse kujunemisel olukorda, kus ta tahab ise olla absoluudiks. Seega humanism on inimese ja maailma käsi, tuss mille kohaselt inimene ise ilma inimese välise absoluudi või jumala abita tahab ja on võimeline ja usub, et on võimeline looma maa peal inimesele kõige elamisväärsemat kõige paremat ja kõige enam temale vastavat ühiskondlikku korda. Ja lühidalt üldse korraldama oma elu täiesti, toetudes ainult inimesesisestele jõududele ja inimese enda poolt formuleeritud definitsioonidele ja tõekspidamistele. Seega humanism on oma olemuselt oponeeriv kristlikule maailmavaatele. Ta oponeerib Kristuse isikukogemusele, sest raskuspunkt asetseb temas ühe suhteliselt inimeses. Hilisemas kõnepruugis, kui on püütud vältida sõna kristlik on hakatud kristlikke väärtusi nimetama humanistlik, eks. Ja selles on üks mõistet moondumine. Et ühe maailmavaate ja ühe kontseptsiooni kvaliteedid kantakse üle, omastatakse teise poolt. Mis siis toimus, toimus see, et kristlikus kultuuris, Kristusele ja kristlikule dogmale rajatud väärtused nimetati lihtsalt ümber humanistlikeks. See niisugune moondumine on üpris tavaline mõistet arenguloos mõistete muutumises. See on seoses semantilise välja muutumisega. See on terve omaette teaduslik probleem. Meid huvitab täna see, et humanism on seega sisuliselt antikristlik kuna ta raskuspunkti kannab absoluudilt üle inimesele. See universaalne subjektivism, mis algab renessansist ja renessansist edasi saavutab 18. sajandi lõpus pul oma peaaegu niisuguse Apokee Nikkolo, makija Velli ja paljude teiste tuntud ajalooliste isikute teostes ja nende oma isikute teostamises. Niisiis renessansi huma nipp, nismi lõplik teostus sünnitab ajalukku tuntud ilmingu nagu renessansi Titanism. Võimsa inimtüübi, kes suhetes maailma ja teiste inimestega ei arvesta enam mingeid inimese väliseid. Moraalireegleid ei mingit ilmutatud jumalikku eetikat, vaid ta lähtub omaenda võimsatest tungidest, omaenda taltsutamatu soovidest ja ta rahuldab neid, tundmata mingeid tõkkeid enda ees. Humanism kui õpetus vaba indiviidumi õigustest viib siis õige kiiresti inimese illusoorses vabadusse mis tähendab tungide elu vallapäästmist ja tegelikult viis mitme 1000 aastase kultuuri üles ehitada ehitustöö mille eesmärk oli allutada kirgede maailm mõistusele ja teadmisele. See sisuliselt viis mässuni selle vastu ja uuesti kirgede, maailma ja tungide elu, rehablid teerimisele ja Hummanistlikule, inimese õigusele kõike seda välja elada. Mida inimolend enda sees tunneb olevat. Tänapäeva maailmas ei oleks enam pärast rahvusvahelise kommunismi märatsemise terves maailmas erilist põhjust vähegi mõtlevale inimesel humanismi positiivselt rääkida. Ma usun, et nüüd on aeg täpsemaks, seletuseks sellest, milles siis peitub siin tegelikult see humanismi kohutavus või humanismi negatiivne külg millest me tavaliselt ju üldse ei mõtle, ütle ja väljaspoolajaloo uurijaid, kelle ülesandeks on tavaliselt ka midagi ei teata. Et praegu on kriis ja et see kriis on ülemaailmne ja et see kriis on nimelt humanismi kriis, inimesesse uskumise kriis, see vaja vist erilist selgitust. Me elame humanismi kriisi lõpuajal, tegelikult usk inimväärikus iseeneses, ilma religioosse usuta trantsendentaalsesse absoluuti peab inimene olema see, kes rajab maa peal tõe ja õiguse ja headuse riigi. See kõik kõlab väga ilusti. See kõik on inimesele väga meeldiv ja ahvatlev. Mina tahan, mina tean, mina võtan, mina teen. Mis siis veel saab takistada meid rajamast maa peale paradiisielu, mida me aastakümneid lähiminevikus nimetasime helgeks tulevikuks kogu inimkonna helgeks tulevikuks kommunismiks ja me peame ütlema, kommunistlik õpetus oli tõepoolest. Ja see teooria tänaseni on sügavalt humanistlik, sest selle õpetuse keskpunktis on nimelt inimene ilma religioosse usu Ta inimene, kes usub tegelikult ja loodab ainult iseendale ja oma jõududele. See usk on leidnud nüüd Ajaloolises praktikas oma teostuse kommunistliku maailmasüsteemi kokkuvarisemise näol. Ja see usk on saanud ka oma hinnangu ajalookohtu poolt selle läbi, et nendes maades, kus humanismi usk, usk inimesesse on olnud nii võimsalt võimu juures et nendes maades kogu inimese kriis ja kogu ühiskonna moraalne ja juriidiline langus on kõige ilmsemaks saanud. See on vast parimaks ajalooliseks praktikaks ja parimaks tõestuseks sellest, mis laadi usk on olnud usk inimesesse. Kuid ka see usk inimesesse on sisuliselt tegelikult kristlikku päritolu. Või täpsemalt öeldes tan kristluse eksiõpetus, kristlikku päritolu, hereesia ketserlus, jumala sarnane jumala poeg. Need sõnad on pärit kristlikust religioonist. Kristus on jumalaga olemusühtne ja inimesel on võimalik selle tõttu Kristuse läbi olla milleski jumala sarnane. Jumala poeg on ühtlasi inimese poeg. Me näeme dogma oma tervikus, töötab siis, kui funktsioneerivad ühteaegu nii tema jumalik kui inimlik külg. Humanism lahutas teoorias kõigepealt, et iseenda allikast lahutatud tas poja jumalast lahutas inimese jumalast. Ja tahtis olla iseseisev. Iseseisvus väljendub aga alati alguses opositsioonina. Nii nagu noor inimene hakates saama täiskasvanuks, väljendab oma iseseisvust protestiga oma vanemate vastu, milles sünnivad tülid kodudes. See on esimene tüüpiline puberteedi ilming. Seega on ka ajaloos ja ajaloolisel inimisiksuse arenguteel oma puberteet. Ilmub niisugune inimtüüp renessansist nagu heroidze Foroure. See on siis furoori täis kangelane prantsuse valgustajate, sest alates hakkab kehtima juba profaan. Humanism tekib inimese kultus ja inimese kultuslahus religiooni poolt seatud korrigeerivatest ettekirjutustest määrustest muutub varsti isiku kultuseks. See algab usuga heasse mõistusega inimolendisse. Kuid sellele usule, et inimene on oma loomuselt hea mõistusega või nagu öeldakse, et põhiolemuselt olevat inimene hea sellele piibel astub otsustavalt vastu, ütleb inimlapse või inimloomamõtlemised on kurjad sündimisest saadik. Siis 19. sajandil sellele usule heasse mõistusega inimolendisse andis esimese raske löögi tarbinism. Darwini järele. Inimene pole midagi erilist, vaid ta on üks afi liik, kui väljenduda profaanselt ja kindlasti mitte loodusteadlast rahuldavalt. Sellele järgneb Fraid, kes tõestab, et inimest või püüab tõestada, et inimese tegusid ja mõtlemisi ei määra mitte mõistusega teadmine vaid alateadlikult tungid, kompleksid, mis kõik on nii või teisiti seksuaalset päritolu. See teisisõnu alateadvuse tumedad jõud tõstetakse esile kui inimese käitumist ja mõtlemist tegelikult suunavad jõud. Me võime küsida, kus on Darwini ja Freudi järele nüüd see hea mõistusega inimolend. Profanne humanism on siis seega pseudo religioosne usk. See on pime usk illusiooni illusiooni, mille kohaselt inimene on ise endale jumal. Hertzen on selle kohta väga ilusti Pilavalt küsinud. Selgitage mulle, palun lõpuks miks ei tohi uskuda jumalasse absoluuti ja peab tingimata uskuma inimesesse? Miks on rumal uskuda jumala kuningriiki taevastes ja mitte rumal jumala kuningriiki maa peal. Ja Vladimir Salavjoff, Vene religioosne filosoof, sajandivahetuse suurkuju, kirjutab inimene on ahv ja seepärast peab oma hinge pakkuma ligimese eest. Me mõistame see viimane tsitaat Salovjoffilt. On öeldud Pilamisi. Jaa, profanne humanism jõuab meieni vene kirjanduse kaudu tuntud korki üteluses. See on inimene, see kõlab uhkelt. Kuid inimene on ju ahv. Ergo aff, see kõlab uhkelt. 1840. aastal tuleb uusteoreetik, aus küünik, maks, stiirner. Tema esindab mehhanism nihilismi ja tema kirjutab juba avalikult, et ei olegi mingeid kõrgemaid ideaale maailmas, vaid inimesele on kasulik ja tal tuleb olla avalik egoist. Ja ei mingeid kõrgemaid ideaale ei ole tarvis. 1859 pärast Darwini liikide päritolu. Õige varsti on Marxi poliitilise ökonoomia kriitika selles käsituses marksistlikust käsituses, millel on olnud 100 aasta jooksul maailma kujunemisele ja mitmetele protsessidele olnud väga tugev kui isegi kohati mitte väga otsustav mõju. On seetõttu teos, millele tuleks jätkuvalt tähelepanu pööratav. Marxi kohaselt on inimese loomus juba kuri ja inimese loomulikud omadused on ahnus ja ahnus ja kurjus saavad temal aja loovaks ja kujundavaks jõu. Üks täpsem oleks öelda mitte loovaks vaid hävitavaks jõuks. Vihkamine rikaste ja vaeste vahel. Marksismi usk tulevikku inimesse ja tema tulevikku on tegelikult usk, religioosne usk kurjuse loovasse jõudu. Seega marksism sügavalt demooniline deemonlik inimisik kelle kujundamine oli kiriku esimene mure ja ülesanne kujundada inimisikut Kristuse alusel ja kujundada inimisik indiviidiks, kes isiksusena vastutab, vaatab ja mõtleb ja otsustab seinim isik kelle kujundamine ajaloos nii kaua oli kestnud ja millega nii palju ajaloos meie kultuur Condoli vaeva näinud. See asendatakse nüüd teoorias klassiga kollektiiviga. Seega on marksism ja marksismi-is olev kollektiivis täielikus vastuolus kristlikku mõistega ühiskonnast ja inimisikust. Ja see kollektivismi tõstmine uuesti inimisikust üle ja inimese isiku uuesti sulatada tahtmine kollektiivismi anonüümsusesse. See on ajaloos kahtlemata sünnitanud meile teadaoleva inimajaloo raamides ja piirides kõige koletuslikuma kurja. Sest esmakordselt maailma ajaloos on kurjusel teoreetilised alused. Esmakordselt pakutakse neid välja kui ajalooseaduspärasust ja sunnitakse fatalistlikult uskuma sellesse pseudoseaduspärasus mille kohaselt inimene peabki niisugune olema. See on revolutsioon suure tähega, mille ülesanne on kogu senine maailmakord hävitada, purustada kogu senine kultuur, lõhkuda maha kõik see, mida aastatuhandeid inimkond oli ehitanud ja seda kõike välja pakkuda tegelikult vastupidiselt kui nimelt uue ühiskonna ja inimesekeskse ühiskonna ehitamisena. See oli sügavalt humanistlik, sest tema keskpunktiks oli tõepoolest inimene. Kuid missugune inimene, kes inimene ka sellest me kohe räägime. Kui individuaalne isiksus on loodud jumala palge järele siis nüüd anonüümses kollektivismis on inimene ainult osake massis. Osake kollektiivis. Marksism on seega anti religioosne tan, profanne humanism ja teadlikult anti moraalne anti moraalne, selle moraali mõttes, mille alusel on Euroopa kultuuri kujundada tud Kristuse kiriku algusest alates. Nüüd saab uueks loosungiks niisugune loosung. Kõik, mis on kasuks uuele ühiskonnakorrale, see tähendab revolutsioonile, see tähendab kõige vana kultuuri lammutamisele ja meie võimu kindlustamisele on moraalne usk inimesesse vastandub jumalale ja otsekohe vastandub ka headusele sünnib meie poolt juba mainitud renessansi Titanism kui usk mässulisse element tee inimeses. Seega on humanism oma sügavas olemuses. Kui lähtuda sõna humanism profaansest mõttest ja võrreldes teda professionaalse mõttega, võiksime öelda natukene parodeerides. Humanism, profaanne, humanism on sügavalt antihumanistlik. Ja lõpuks tuleb 19. sajandi lõpul peaaegu karjatusena mõjuv Friedrich Nietzsche kui lõpp plik, surmaotsus profaansele, humanismile. Nietzsche meenutab meile, et midagi on unustatud. See on jumal inimlik. Kuid Nietzsche pöörab selle teise pidi ja temal sai sellest bioloogiline jumalaga võitlev Titanism. Inimjumal profanne humanism muutub satanismiks pestijalismiks. Ja see, et marksismis ja Neiaanluses alus tulevikule mõlemile on kurjuses tekib demooniline utopis. Võimule tulevad röövlijõugud, organiseeritud kuritegevus, maffiat organiseeritud ja kurjusest teadlikud parteid kelle aluseks on kindel teooria. Teoreetilised põhjendused ja neid teoreetilisi põhjendusi pakutakse välja ajalooseaduspärasuste na millele inimene ei tohi, ei saa ega või vastu hakata. Seega on sõna jumal absoluut asendatud selles maailmavaates ajalooseaduspärasusega, mida alles uue aja prohvetid olevat siis õigesti tunnetanud, mille järgi ajalugu tegelikult käib. Me näeme siin kindlat rida, kuidas vaba müürlusest alguse saanud prantsuse valgustajate läbi ette valmistatud ja kommunistlikus rahvusvahelises liikumises lõpule viidud suure tähega humanistlik revolutsioon lõpetab kurjuse ja pimeduse kohutava pakanaaliga kurjuse teadliku kultusega. Teoreetiliselt põhjendatud monopoli seerides ja usurpeerida terminoloogiat manipuleerib inimesed massiks. Maffia taoliste organisatsioonide jaoks. Deemonliku utopist, kurjuse kultuses ja künism ulatub sinna, et ta nimetab ennast ise valguseks, tõeksõiguseks ja headuseks. Ja kes seda ei usu, on Laima ja, ja progressi vaenlane. See kõik on väga lähedane ajalooline minevik. See kultus pretendeerib olla absoluut. See kultus nõuab inimeselt ja on nõudnud enneolematut tul määral ohvreid. Ta on nõudnud pimedat usku tarvitada stimulaatorina inimlikus aktiivsuses juhtides seda Wales hukutava eesmärgi poole. Deemonliku topism on revolutsiooniline doktriin, ahnus ja klassiviha võimuiha. Usk jumalasse asendus pimeda usuga inimesse ja lõpeb deemonliku kurjuse kultuses. Ja seda teadis kirik juba esimese sajandi alguses. Ja selle eest hoiatab kiri. Esimese sajandi alguses. Tekib küsimus, miks? Kultuurkonnas, kus teoreetiliselt paljudes teostes on kõneldud ja selgitatud neid asju, miks sellel ei ole mingit mõju inimkonna ajaloole. Miks meie inimesed, inimolendid peame nii ränga hinnaga ja läbi nii ränkade katsumuste õppima ajalooaabitsat lugema. Ja miks me järgmisel leheküljel oleme unustanud selle mis me oleme õppinud eelmisel leheküljel? See on üks terav ja valus küsimus, mitte ainult ajaloolasele. See on küsimus meile kui inimolenditele kõikidele. Usk inimesse asendub loomulikult veel edasi usuga kurjuse jõudu endasse kui loomingulisse. Õigem oleks öelda kopeerivasse jõudu. Kuid seda kopeerimise võimet on välja pakutud loomingulise võimine. Tekib antropolatria inimese ebajumaldamine ja inimese ebajumaldamine viib satanolatriasse saatana ebajumaldamisse kui selle maailmavürsti, kui me tarvitame meie kultuurkonna vanemat keelt ja keelepruuki. Utopismi kõige vastikum vorm on seega homminis. Ja homminism ja humanism on omavahel orgaanilises loogilises geneetilises seoses. Mis on homminis? See on inimese tahte läbi oodatud pääsemine. See on hüppe paratamatus, tuse, kannatuse ja hädade riigist vabaduse riiki, kus puudub kannatus. Ja seda on nimetatud vabatahtlikul tunnetatud paratamatult kasvavaks orjuseks ja inimese vabadus, nagu me mäletame Teamati loengutest oli tunnetatud paratamatus. Teisisõnu ajaloolise paratamatusega oled sa määratud orjaks. Ja sinu vabadus on selles, et sa tahad seda vabatahtlikult olla. Me nägime nüüd, missuguse lõpuni viib viis see tee, mis hülgas jumala. Mis jumala poja kontseptsiooni lõhkus nii ära, et jumalik ja inimlik lõhuti lahku. Inimene jäi üksi ilma jumaliku sedda ja muutub iseenese ohvriks. Areneb puhas künism kui satanismi tegelik ideoloogiline sisu, mis väljendub küünilises, usaldamatuses ja uskumatuses. Sellest tuleneb omakorda nihilism. See on see nihilism, mis praegu ähvardab endasse neelata meie vaevu jalgadel seisva, kuid siiski seisva Eesti vabariigi. See on se nihilism ja künism, mis on meis enestes. Ja mis ei taha enam ohvrit tuua selleks et vedada välja oma riik ja iseendid sealt, kuhu me oleme langenud revolutsioonides alati algne fanatism asendub ju kiirelt küünilise uskumatusega. Sellest kasvab tundmine, et kurjus ja tema võit on ajalooliselt paratamatu, tud seadusepärased. Ta muutub eesmärgiks omaette ja tema ahvatlus on selles, et ta näib lubavat inimesele kiiresti suurt edu. Kiiresti teed ülesmäge, olgu võimu või varanduse juurde. Tuleb täielik võim inimese südame üle ja terved rahvad võidakse panna ja on ajaloos pandud musta messi satanismi teenistusse. Me oleme näinud kiskelikke võimu hullusi. Me oleme näinud erakordselt ahnust ja me näeme seda üha enda ümber. Me näeme inimesi, kes küüniliselt naeravad inimeste ja rahvaste üle keda nad on lollitanud jutlustades mingit kõrgemat heategevust, eesmärki. Kuid tegelikult sundisid neid teenima vaid iseennast. Tegid ära rumaldatud, ära lollitatud rahvast, kuuleka manipuleeritud peaaegu et loomakarja, keda võib vabalt karjaviisi ajada ükskõik missugusesse aeda või massiliselt tapma. Aga selleks, et võimumehed võiksid elada külluslikku ja laaberdavat elu. Demooniline utopist viib piiramatule despotismile. Seetõttu peaks olema pääle seda väikest selgitavat vestlust või loengut. Meil nüüd selgem, et kui me kuuleme väljendit, et Stalin oli tõepoolest humanist. Et ta oli tõepoolest suur humanist siis see ütelus võib kõlada pilkena. Profaan selle kõrvale, kuid professionaalsele meie kultuurilugu tundvale kõrvale kehtib see täielikult. Selle alusel, mis ajalooliselt teoreetiliselt on humanism, võib öelda Stalini kohta rahulikult. Ta oli tõesti suur humanist. Mis on siis relvaks niisuguse languse ja hävitava kontseptsiooni vasta millel on inimese jaoks eriline veetlevus ja meeldivus. Meile kõigile meeldib, et meid kiidetakse. Me oleme kiitmise suhtes kõige kaitsetumad. Ja kõige kõrgemini laseme endid manipuleerida, kui meid kiidetakse. Selle satanismi ja humanismi. Selle utopismi ja hominismi. Üks võimas relv inimese lollitamisel on inimese kiitmine. Sa oled suur, sa oled vägev, sa oled tark, Sa oled mõistusega, sa määrad ise oma elu. Sa oled kõik, Sa oled jumal ise ja see meeldib inimesele. Inimene ei mõtle kaugemale. Inimene ei hakka analüüsima. Kiitus hävitab meid lihtsalt. Seda võiks igaüks enda juures jälgida, kuidas see süsteem meie juures töötab. Samal ajal võtame kristluse. Ma mõtlen tõelist kristlust, mitte seda 20. sajandi sektide möllu ja äraleierdatud ja lahjaks tehtud kristlust, vaid tõelist kristlust. See kristlus on ainukene relv selle vastu, kuid kristluses on inimesele üks väga ebameeldiv joon. Kristlus ei kiida inimest, vaid vastupidi. Ta räägib inimese patu ususest. Ta räägib inimese kurjusest, räägib inimese ahnusest. Ta teeb meile etteheiteid ja see loomulikult ei meeldi meile. Palju huvitavam, palju ahvatlevam on minna selle järele, kes sind kiidab, kes sind meelitab, kui selle järele, kes loeb sulle ette terve rida sinu puudujääke. Ja ütleb, et sa peaksid ennast kätte võtma ja hakkama oma isiksust parandama, täiendama, üles ehitama. Et sul on midagi vaja, sul on midagi puudu. Vaat meile ei meeldi, kui nii öeldakse. Ja seda just ütleb kristlus meile. Ja mitte mingi ebamäärane kristlus nagu Eesti kristlik kirik või kaheksanda päeva evangelistid või ükskõik, kuidas need setid ennast tänapäeval nimetavad. Vaid ajalooline institutsioon, kirik, mille Kristus ise on rajanud ja varustanud kõikide vahenditega. Kirik, kes on läbi ajaloo kõikide sajandite ema ja õpetajana kultuuri alusena kasvatanud Lääne-Euroopa inimisiksust ja on loonud juba Merovindide ajal Carolingide ajal kujunes välja faustiline inimtüüp. Seal inimisiksus vastamisi absoluudiga ja absoluudi kõrval ei saa inimene iialgi ennast tunda. Isejumalana. Uskumatus religioosses mõttes on allaandmine naturalismile. Naturalism tähendab tunnustada pimedate jõudude universaalset võimu maailma ja inimese üle. Uskumatus on seega pessimistlik allaandmine üldse. Loobumine püüdlusest, elu lamestumise vastu võitlemisest ja kujuneb lõpuks vaid eksisteerimiseks isegi vägeteerimiseks. Moraalne kohustus peaks olema meil seega kaitsta headuse näivalt väga lootusetut positsiooni kurjuse näivalt kõikvõimsa ja võiduka jõu vastu. Ma annan endale aru, et meie tänasel päeval see võib kõlada naeruväärsena. See võib kõlada tonki Hotlikuna. Kuid teiselt poolt ma tean, kuni maailmas jätkub tonki hote, neid, kes usuvad, et headus on jõud ja et headus võib-olla kurjusest suurem jõud ja viimselt ongi. Need on siiski need, kes inimkultuuri säilitavad ja parima osa sellest on võimelised omandama ja edasi andma. Inimelu üheks olulisimaks osaks. Olulisimaks väärtuseks on väärikus, väärikus, Dignitasse, seal vanast liturgias sõna, mis sageli kordub isiku väärikus. See väärikus on jumalikku päritolu. Ja sellest väärikusest tuleneb see mõte, et tuleb kaitsta ideaali. Niisugust ideaali, mille teostumine näib selles maailmas olevat lootusetu võimatu. Kangelastegu on Kuda kaitstes tõde, kaitstes headuse, kaitstes kõrgema moraali asja mis selles maailmas näib olevat hukkuma määratud. Aga armastus pühaduse vastu on elu kestmise alus. Ja me kindlasti kõik tahaksime oma elu mitte ainult bioloogilises mõttes säilitada. See on lõppude lõpuks võimalik ka koondus raadis. See on võimalik vanglas, see on võimalik kõige koledamates oludes. Vaided säilitada inimelu väärikus ja säilitada see väärikalt. Selleks meil peab olema usku näivalt lootusetusse, asjasse näivalt jõuetusse. Kogu selle künismi ja kurjuse näiva võidukäigu kõrval. Inimhinge loomus ei ole ainult kuri ega ahne talonge, hoopis kaunim ja helgem külg. See on see, et ta otsib ikka õiget. Ta otsib õiget ka, et leida rahu oma sisimas ja olla lepitatud iseendaga. Inimene otsib, kuid ta ei otsi küllalt selleks, et leida. Ja me näeme palju enda ümber vaimset argpükslust, pimedust, kuid me näeme seda ka iseendas. Inimene otsib lohutust illusioonides nagu niisugused sõnad, progress, helge tulevik, humanism, demokraatia, need jäävad kõik illusioonideks. Kui me ei süüvi sügavuti sellesse, mis on nende sõnade taga ja kust nad pärit. Ja kui nendesse sõnadesse nagu mingitesse virvatuludesse lootes inimene tahab midagi teha ja ei tule välja siis ei ole nende sõnade tema ettekujutuse ja nende sõnade tegeliku sisu vahel mitte harmooniat. Me osaleme tahtmatult maailma kannatustes ja seega jumal inimese mudelis kui Euroopa kristliku kultuuri alusmudelis. Maailmas on kannatus, kannatust ei ole võimalik maailmast välja luuta. Ja maailma kannatustes kaasosalemine on inimeseks olemise paratamatu kaasnähe. See on see mida me nimetame, et iga inimene peab oma risti kandma. Ja et iga inimese jaoks siin maailmas on tema rist, see tähendab tema kannatus. See, et inimene kui isiksus on Lääne-Euroopa kultuuris nii kõrgele tõstetud ja et tänapäeva Lääne-Euroopa tsivilisatsioonis me räägime inimesekesksus, sest see on ju ka lõpuks kristluse teene. Vaatamata tänapäeva inimese arusaamale sellest mõistest on selle allikaks ometigi kristus. Antiik ja vana testamendi maailm ei tunne niisugust arusaama inimisiksusest. Ja see ongi seetõttu ainukene ja suurim pööre ajaloos mis on andnud inimesele igavese aristokraatlik väärikuse. Ja ainult see aristokraatlik väärikus, mis toetub jumala väärikusele saab olla ka õige demokraatia ainsaks õiguslikuks aluseks. Kas kui me räägime demokraatiast, siis meil tuleb selgitada inimisiku, väärikuse suhe absoluudiga. Selle puudumisel ei tähenda see sõna demokraatia mitte midagi. Tan tõlgitsetav ja kujundatav nii, nagu keegi tahab. Seega on tarvis ühte alust kõigele, millest lähtudes kõik muu leiab kontseptsioonis omad, õiged proportsioonid ja vahekorrad. Kogu kristlik moraal lähtub sellest aristokraatlikus, inimese enesetunnetamisest ja inimese eneseteadvusest. Sellest, et inimolend on püha sõna püha on väga religioosne mõiste. Inimene ei ole iseenesest püha tasa püha olla ainult kellegi suhtes ja selleks saab olla ainult absoluut. Selleks saab olla ainult jumala mõiste. Onkoloogiliste aluste pühadus tagab inimisiku pühaduse ja samal ajal inimese tühisus jumala ees. Mis tuleneb sellest, et ta on rikutud. Nii nagu kirikukeeles seda öeldakse, patu läbi rikut. Seega on inimese suurus ja inimese tühisus mõlemat võrreldes jumalaga pühadus ja suurus tuleb jumalast, aga ainult nii suure absoluudi ees nagu jumal on näha inimest tema õiges väiksuses ja inimlikkus tühisuses. Need kaks on koos ja me peame leppima sellega, et need on ja saavad alati inimeses koos olema. Inimsind ei saa seega kuuluda mitte kellelegi siin maa peal. Ta ei kuulu teistele inimestele. Inimhing ei saa kuuluda ühelegi parteile. Inimhing ei saa kuuluda riigile, ei saa kuuluda valitsejale. Inimese väärikus ja inimhingevabadus on selles, kui ta kuulub tervikuna absoluudile kuulub jumalale. 19. sajandi naturalism tegi inimesest teoreetiliselt ahvi. Darwin Freud näitasid, et see, mis on lihast sündinud On ainult liha. Martin Lutheril oli juba 16. sajandil liha saanud kõikvõimsaks ja valitses nii praktikas kui teoorias soola fiides printsiip see tähendab, et inimene ainult usub ja sellest aitab, on sisuliselt jõuetu tunnistamine. On kapitulatsioon, on kristluse vaimu eitamine, sest see tähendab, et inimene ei pea enam seda, mis lihast tõuseb lihast kerkib seda valitsema mõistuse ega teadmisega. Ajaloos on siis nii demagoogilised, deemonliku diktatuurid võivad lühiajaliselt ajaloos olla kohutavalt edukad, olla peaaegu masendavalt edukad, olla nii edukad, et jääb mulje, et tõepoolest see ongi ajalooseaduspärasus. Et enam ei ole mingit jõudu maailmas, mis niisugust deemonliku kurjust võib peatada. Ja ometi see variseb järsku kõik ühel päeval ise nagu õhupall, nõela torkest tühi ja valmis. Tal ei ole endal sisemist loovat jõudu tal elanud ainult vargusest tal elanud kopeerimisest. Ta on elanud jumala tagant varastamisest ja väga vana ütelus on saatan on jumala. Ta ise midagi ei leiuta, ise midagi ei loo, ta kopeerib, ta varastab, kuid nii ei saa kaua elada. Seega siis renessansi ajal sündinud religioosse taassünnimõttest sündis see arusaam inimolendist. Et ta tõi hilisemas arengus kaasa jumala poja jumal inimese kontseptsiooni moondumise inimjumalaks. Ja lõpuks inimene kuulutas iseenda jumalaks, mille tulemuseks on kogu see masendav ajalooline kurjus mis on vohanud ajaloo viimastel aegadel.