Tere päevast, head kuulajad. Algav saade erineb oluliselt sellest, mida olete harjunud kuulama nime all pluss ja miinuslevimuusikas. Kuigi jah, plussid ja miinused jäävad siingi kehtima. Täna üritame analüüsida kaht mõistet. Massikultuur ning levimuusika ja nende omavahelisi seoseid. Stuudiosse palusin neil teemadel rääkima jälle kaks meest. Helirežissööri Priit kuulbergi ning Jaak Ojakääru raadio muusikasaadete toimetusest, Nonii, siis massikultuur ja levimuusika. Mõlemad nähtused on oma olemuselt väga lähedased, kuid ka Me tahulised ja et siin mingite järjekorda luua, teen ettepaneku alustada sellest, mida kõige üldisemas tähenduses mõtleme massikultuuri all. Ning alles siis läheksime levimuusika ja tema alaliikide juurde ja ka selle juurde, kui massilise leviku need alaliigid on tänapäeva maailmas saavutanud. Palun massikultuur, kes teist alustab? Jaak. No ja sa tahad mu käest definitsiooni praegu massikultuuri kohta, ega ma seda nii paugupealt ei oskakski öelda, mulle tuli just meelde, ma lugesin paar päeva tagasi, õhtulehes ilmus üks kirjutis Jaan Kaplinski, kes massikultuur ja kõrgkultuuriteemadel sõna võttis. Tema tõi seal välja sellise nüansi, et massikultuurid tähtsus tõuseb tugevalt just turumajandusse siirdudes, siis tähendab ütleme meie praeguses situatsioonis eelmistele aegadel, siis totalitaarse võimu ajal. Massikultuur ei ole nagu sellisel kohal, sellepärast et noh, seal oli tarvis rohkem nagu parteid ja valitsust ülistada ja seal oli see kultuur. Kõik need kultuurialaliigid olid mingil määral nagu ka tellimustööd, hoolimata sellest, et tehti ka muidugi väga head kunsti, muusikat, kirjandust ja nii edasi. Aga turumajanduses, kui ei ole enam seda riiklikku sponsorit, ükskõik siis, millise kultuuri alaliigi taga siis tahes-tahtmata on, ollakse sunnitud lihtsalt selleks, et ära elada ühesõnaga, pakkuma midagi võimalikult laiadele massidele selleks, et saada rohkem raha ja, ja et, et selle raha eest oleks võimalik siis võib-olla ka midagi teha, mis kuuluks sinna kõrgkultuuri sildi alla. Priit, mis ütleks. Paari sõnaga öelda võib-olla kõige lihtsamaks näidete varal, ütleme, kui muusikasse puutub, siis ütleme, Eesti tasandil võtame kõige väiksemast pihta, ütleme kui levimuusikast, kuna me oleme harjunud sellest rääkima, siis ütleme, suveniir omal ajal apelsin Anne Veski ja Marju Länik seal nagu Eesti levimuusika selline masskultuuri poolt või ütleme näiteks filmikunstis, mida praegu praegusest ajastust rääkida, kes Eesti televisiooni vaatab, siis MTV nagu produtseerib sellised nagu seebioopereid kui need nimetada tantšerbei jälle sina ja need nii-öelda rubla ämber, seemnerini, massikultuur ütleme väga paari sõnaga öeldes, kuigi ärgem unustagem, selline ilus film nagu helisev muusika, mis on ka üks ilus massikultuuri näide, seal ju ka tolle aja laps nii-öelda. Hea küll, me oleme siin kõik muusikud ja kipume kangesti kohe muusikast rääkima, aga ma tahaksin nüüd veel kord sellest massikultuurist tooksite mõningad noh kõige üldisemad näited tavalisest elust. No kasvõi näiteks, kas Meie igapäevane mood see, et me kõik kanname teksapükse ja botaseid, no see on ju ka lõpuks massikultuur või see, et me elame tavalistes karpmajades. Lauset öeldes moe koha pealt ma ei kipuks üldse sõna võtma, sellepärast eriti naiste moodi jälgides. Minu arvates aeg-ajalt paisatakse turule selliseid absurdsusi, mis, mis levivad kohutavalt massides ja, ja ma ei kujutaks üldse ette, et see on mingi selline riietusese võiks inimestele meeldida. Nii et see on täiesti omaette fenomen, mood minu, aga ta on ikkagi osakene, massikultuur. On küll ja, ja väga palju isegi noh, selline ütleme, spordidressides ja jalanõudes ringi lonkama, mööda tänavaid, seal on ka kõik selline moeküsimus, eks ta kõik muidugi metsikust läänest pärit selline hullus, aga muidugi ta massikultuur ütleme, aga poliitika on massikultuur, eks ole. Ja kui nüüd nii kõige üldisemalt kokku võtta, siis minule tundub, et massikultuur on meie urbaniseerunud elulaadi paratamatu kaasnähe. See on nüüd natukene noh, teooriasse kaldutud. Aga kokkuvõtlikult on vist nii, et selle asja alus on ikkagi automatiseeritud suurtootmine ja selle kaudu kogu meie tarbimisühiskonna loomulik peegeldusi kaasnähe, kus me elame. Ja minule tundub, et hea küll, kui me mõistame massikultuuri all noh, teatud määral negatiivset nähtust, siis on ta ikkagi niivõrd paratamatu meie elus ta oli, ta on ja jääb. Et me selle vastu nüüd niisama võik võidelda? Vist küll ei saa ja ega seal ei olegi mõtet, sest see võrduks lausa vastuvoolu ujumisega. Ja eriti, ma arvan praegu, kui see tegelikult see niinimetatud käskude-keeldude aeg on möödas, ütleme sa ise oled aastaid raadios töötanud, sa mäletad väga hästi, kuidas 10 aastat tagasi võidi lihtsalt öelda, et seda sa ei mängi ja kogu lugu. Aga praegu see on juba võimatu ja, ja sellepärast see mingisugune võitlus tõesti, see ei, on juba ette määratud, minu arvates häbi. Aga mida me võime teha, Me võime sellega natuke kohaneda ja vältida neid kõige negatiivsemad mõjusid, mida see massikultuur endaga kaasa toob. No ja me võime püüda ka pakkuda kõrvale kogu aeg midagi paremat, selles mõttes Kui midagi siis nii-öelda nagu vanasti oli halb sõna küll suunata hajutame kultuur ja kõik, aga noh loomulikult ka inimeste sellist üldist maitset natuke võimalik, ütleme paremate kas muusikapalade või kunstiteoste või näiteks paremini ehitatud trammid ja trollibussidega suunata, eks ole, et sa ei sõida siis selle kontoga lähed ikka mõne parema aparaadiga, sõidad või praegu on ju, vaadake meie linna piltigi seal massikultuur, milliste autodega inimesed sõidavad täpselt õige midagi ei ole teha. Noh, ütleme nii, et see oli siis nagu väike sissejuhatus ja kuuleme siis nüüd ka muusikapala, mille esitab ansambel, marki mark ja fancy pann ja loo nimi on head vibratsioonid. Mida kostate mehed selle loo kohta mu üks tuttav ütles väga huvitavat termini sellise muusikateose kohta. Ruberoid, muusika, mis on selline, no silmas on peetud ilmselt toda pakkusid meile ütleme, tumeda naha värvilised ilmakodanikud, aga aga tõesti mitte midagi ütlev ja mitte ilma adressaadid, mitte kellelegi ka ma ei tea, minu jaoks mitte üldse kunst muusikast mitte, ei tasu siin rääkida ja kas see massikultuur kahjust lausa on, ma ei oska öelda, aga ma vist ikka noh, ei tea. Ühesõnaga, eks selles loos peituv informatsioon jõudis meile kätte umbes esimese 20 sekundiga, sealt edasi, ülejäänud oleks võinud olla 20 minutit kestnud. Küll, aga ei noh, küsimus ongi selles, et minu arust sellel lool on ka täiesti kindel suunitlus. Vaat, olles aastaid vaadanud ikka Soomest teda, kuulsat levibraadi saadet ka, mis sealt televisioonist tuled, seal on üks nende kõige populaarsemaid hinnanguid või ütlusi peale lugu alati see, et et seal Solis haiga Kiva Tanssijasida kapal, et selle loo järgi oleks kindlasti päris kena tantsida ja võib-olla tõesti diskost seal tulede vilkudes vehitasi neli, viis minutit ära ka eriti kui samal ajal veel juttu ajad kellegi teisega või midagi. Aga siin praegu stuudios seda kuulata niimoodi muidugi absoluutselt külmaks jättis viskama kraani alla ja nüüd. Jõudnudki muusika juurde ja ma tahaks nüüd jätkata sellega. Meenutada Valter Ojakäär, kes aastaid tagasi võttis kasutusele sellise terminoloogia nagu süvamuusika ja levimuusik. Tähendab süvamuusika all mõtles tema kindlasti kogu tõsist muusikat laias laastus ja levimuusika alla jäi siis nüüd kõik see kergem garame. Ja kui nüüd vaadata viimaste aastate arengut, siis minul kipub tekkima selline tahtmine hakata juba levimuusikat, seda teist alaliiki omakorda liigitama. Kas siis süvalevimuusika või see kõige odavam ja kõige tavalisem taustlevimuusika. Ja ma loeksin teile ette ühe väikese alajaotuse, nii nagu meie toimetus praegu ette kujutab endale seda levimuusikaklassi. Ja siia ma pakuksin välja nüüd järgmised alaliigid, kõigepealt diskotantsumuusika, pluss siis kõik tehnomuusikavariandid, mis sellega kokku langeksid. Edasi rokkmuusika kõikide alaliikidega. Edasi poplaul pluss laager, mis on peaaegu kattuvad mõisted, antud juhul siis kantrimuusika. No siin näiteks sellised ansamblid nagu Kukerpillid, Justament ja kantrimuusikaga väga lähedalt seotud rahvalik muusika. Siis estraadi, lik, meeleolumuusika, suured koosseisud ja lõpuks meelelahutuslik džäss ja ka meelelahutuslik puhkpillimuusika. Vaat selline alajaotus, tinglik nii nagu ta on, aga kas te üldiselt tahate siia midagi lisada või? Tähendab, aga koosa liigitaksid, ütleme sellise tõesti kõige ehedamal džässmuusika, kas sa liigitaksid selle üldse süvamuusika alla või, või levimuusika? Vaat siin tekivadki probleemid, kas me võime Süvad jazzi nimetada veel levimuusikaks ja võib-olla tekib sama probleem ka teatud rocki? Vaest äragi tahtsin minna. Ja minu meelest on see kindlasti süvamuusika, sest ma veel just enne ütlesin, et eks ole, et on olemas juba nüüd täiesti sellist süvalevimuusikat, aga ma ütleks vastukaaluks sellele, et on ka olemas levi süva muusikat, ma ütleksin, populaarsed süvamuusikat tõesti, võtame nagu ma enne ütlesin, Mozarti, 40. ja Tšaikovski esimene klaverikontsert ja veel mitmed teised Balti kevade ja mida aastaajad ja nii edasi kokku tsükleda. Need, mida on lihtsalt ära leierdatud ja mida noh nii-öelda noh, ütleme heas mõttes ära leierdatud, mida tõesti inimesed peast teavad, kasutatakse igal pool, see ei ole sugugi halb, eks ole, omal ajal need. Kuulsad mehed, nii Hayden kui Mozart ja Bach ja Beethoven kirjutasid oma teosed, ütleme tellimise peale ja ja väga konkreetsetele tellijatele ja konkreetsetele adressaati, selle nii-öelda selles mõttes ka meelelahutusmuusikana, mida me praegu tõesti võtame ka väga sügava tõsidusega kunstmuusikana, see ei ole sugugi halb, samal ajal me praegu aga tõesti levimuusika poole pealt võtame kasvõi biitlid, need karvased ja nätsu närivad ahvid nagu 60.-te aastate alguses neid kutsuti meie riigi poolt eriti just nagu vaadates siis praegu mängivad ka Londoni Filharmoonikute ja Boston Pops ja kõik nende teosed ja veel väga ilusti ilustatud seadetes ja see on siis tõesti selline süvalevi tõesti ja selle džässi raskema poole ja roki raskema poole võiks samamoodi süvamuusika alla panna näit. Aga põhimõtteliselt sa oled sellega nõus, et me võiksime selles alagrupis nagu omamoodi juba hakata diferentseerima. Kindlasti naiste, nii see süvaja levi on omavahel väga tihedalt seotud, lihtsalt nad on põimunud. Oma ahelaist kuhugi sinna vahele ju kukuvad näiteks ka kõik Straussi valsid kogu operett kui nii võtta ja kus ta siis on? Süvavõi levi? Ta ennem levi võib-olla ennem leviku sügavust. No aga ikkagi võime, nüüd vaatame seda jaotust siis missugused nendest alaliikidest oleks teie arvates kõige suurema leviga praegu selle kõige massilisena leviga, millest me just täna tahame rääkida. No ütleme, popmuusika laias mõistes ei all ma liigitaks laadija, populaarse muusika ja see on, ütleme kõige laiem viiger tõesti, mis on suhteliselt noortest inimestest suhteliselt vanade inimeste tarbemuusika võib-olla isegi öelda, mida kuulad hommikuse kohvi juures ja õhtul, kui laed ajalehte või sõidad trammis või autos veel siia alla või kuidagi seda kantrimuusikat ka natuke panna ka seda. Kuna Eestis on Soomes kantrit, kuulatakse väga Soomes. Võlakuulatakse tango jaoks ole pumpa näide jah, väga populaarne, see on igale rahvusele omapärane. See on ka nende väga suur rikkus, et neil sellised asjad on, sest meil on just selle rahvaliku muusika osas üsna tühjad kohad võrreldes kasvõi sellesama soome tango ja Humpa ja selle muusikaheinaga, kas on, kui me võtame kasvõi Kukerpillid näiteks ja nüüd ta on tulnud, aga vahepeal oli siin küll üks, üks teatud periood, kus soomlased mängisid meid selgelt üle just oma populaarse rahvaliku muusikaga. No meil on suveniir ja Ameerika on seda noh ikka ikka jätkub selles mõttes või nii. Kas see on rahvalik muusika ja kui me hakkame eesti rahvusmuusikat üldse analüüsima, Lähme lõpuks ikka, et enamus nagu seda eesti rahvamuusikat on ikka saksapärane, võtame kasvõi Ma lõbus õllepruuli ja nii edasi ehitada, kõik on ikka saksa värk, kust me pärit oleme, päris omastan ainult silk ja kartul ja selline. Ongi see meie vahe soomlastega, kuhu saksa mõju ei ulatunud siin sajandite vältel ja, ja neil on hoopis akustad selle tango on võtnud, see on minu arusaamad, argentiinlased nagu seal ei ole ka iga tulija nii popiks. Niukse kummaline asi. Ja aga nüüd läheme ikkagi selle levi juurde tagasi, mis on selle massilise leviku kõige peamised eeldused? Tähendab, ma annan teile otsa kätte, võtame kas või näiteks aasta 1954. Siis sai popiks Irving Berlini kõigile tuttav laul, vaid Christmas valged jõulud. Nii, Vincroshi esitas seda üle 30-l miljonil plaadil. Edasi kui tuli Frank Sinatra, siis ega tema vaevalt et nendele numbritele alla jäi, siis tulid biitlid ja nii edasi ja nii edasi, tähendab see massilisusse massiline levi on saanud alguse juba väga ammu. On aastakümnete saanud alguse, aga mis on ikkagi selle? Üldse võib-olla siis hakkame vahend asja uurima just nimelt vahenditest kanaleid pidi üldse seda massikultuuri, ütleme nüüd reetsematel levimuusikat või estraadi, popmuusikat levitatakse tollel ajal ütleme, grammofoniplaatide kaudu, mida küll ütleme, idabloki maadesse nagu ei tulnud, meie pidime neid teistmoodi hankima, aga üle maailma ta muidugi Lewisust, plaaditurg, reklaam, muusikatööstus, ütleme laiemas mõistes. Ka tööstus oleks olnud välja arenenud samal kujul, kui oleks olnud grammofoniplaadid juba möödunud sajandil, siis ma usun, et täpselt samamoodi olekski Strauss müünud miljoneid, aga sel ajal. Aga kuna polnud lihtsalt salvestuskandjaid, siis neil mängiti ehedalt. Lisama naturaalselt seoses sellega, ütleme omal ajal, kui, kuhu peale kuuekümnendat, kui see videobuum tuli, eks ole, loomulikult, võtame kas praegust aega, eks ole, kõik maikalt Jaksonid ja kõigist muudest rääkimata kuidas muusika tegelikult on muutunud, ütleme lahjemaks, sest muusikat tehakse pildi taustaks, mis müüb, müüb pilt. See video müüb see kontsert, see värk, aga 60.-te aastate alguses ka, miks praegu me hindame õudsalt biitleid, 70 70.-te aastate roki ja siis ei olnud ju sellist video ja videoklipi ja seal hakkas tekkima, aga nüüd on just rõhka nagu sellisele välisele imidži. Aga muidugi siiski selge on ka see, et me ei saa 100 protsenti kõik ainult nende vahendite kaela ajada, vaid see, mingi jumalik säde peab seal olema ja, ja ma kujutan ette, et tähendab, kui mõni mees teaks kindlalt seda retsepti, mismoodi kirjutada lugu praegu nüüd on ju viimane uudis just kired lõkkele puhunud, see kuulus Eurovisiooni lauluvõistlus seal on minu arvates väga hea näide selles mõttes, et igal aastal üritatakse igas Euroopa riigis sajad tuhanded heliloojad üritavad siis kujutada endale ette, milline peaks olema see laul, mis meeldiks kõigile võimalikult paljudele. Ja näiteks soomlased kõrbevad aastast aastasse läbi. Samas mingi selline mees, nagu Johni laugan on, on selles mõttes geen just sellepärast, et ta on, kuidas see oli nüüd ta oli kaks korda võitnud juba ise ja ükskord kirjutas võidulaulu kokku kolm korda, eks ole. Ja mõlemad oma laulud olid ka tema enda kirjutatud. Nii et ühesõnaga see mees nagu jagab ära seda asja. Nojah, kui nüüd tagasi tulla selle, ütleme selle just selle muusika levimisele, et 30 miljonit heliplaate ja nii edasi, aga kui me nüüd vaatame sellest, ütleme, viiekümnendaist aastatest kuni siiamaani, milline revolutsioon, On toimunud, ütleme kogu muusikatööstus kogu tehnika arengus kogu helisalvestuses ja ütleme, videonduses ja siin on kogusetööstused ka, et tõesti produtseerida seda, et teda massiliselt müüa. Kogu maailm töötab selle heaks, sest seal raha sealt tuleb raha tagasi, eks ole. See ongi massikultuuri osa, raha paneb asja käima. Ja selge on see muidugi tõesti, et kui on näiteks kaks võrdselt head lugu ja ühte lükatakse kõigi jõududega, tähendab, teda tuleb veidi laksenbergist söögi alla, söögi peale, videoga MTV igal siis see lugu läheb ja teine lugu, mis on täpselt sama hea ja millel ei ole seda promationid taga. Siis see lugu hävib, siin on just paras koht nüüd, et ma loeksin teile ette ühe katkendi, mis on võetud 11. detsembril sirbis ilmunud Paul Himma kirjutisest. Ja siin on öeldud nii. Kuus rahvusvahelist plaadi, korporatsiooni nõndanimetatud kuus õde toodavad kuni 85 protsenti maailma heligassettidest ja plaatidest. Ja need kuus on siis sellised CPS Vorner polügramm, emi, viijanšia, Ensi ei, 1990. aastal oli nende osa Euroopa plaaditurul järgmine Austria 94 protsenti, Šveits 93 protsenti, Iirimaa 92, kas Saksamaa 87, Inglismaa 84, Prantsusmaa 83 ja kui me nüüd seda rida vaatame, siis no siin me näeme, et mida suurem riik ja rahvas, seda vähem on need kuus nagu öelda löögile pääsenud, seal on veel mingi oma potentsiaal, vastas aga mida väiksem riik, võtame siin Šveits ja Austria, seal on juba näete üle 90. Ja nii nagu te ütlesite, see kõik on äri. See on väga edukas äri. Aga kultuuri poolelt see toodang mingeid riigipiire ei tunnista. Ja see ongi see ühe ülbalisus, mis, mis levib üle terve maailma ühest riigist teise. Ja vaat siin on üks teatud oht ja ma näen, et ka meie siin Eestis hakkame õige varsti nende asjadega. See ootab meid kõiki ees kahjuks. Ja meil tõuseb see protsent mitte 94-ni, vaid ma kardan, et kuskil 96-ni. Nii kaua, kuni me ei leia oma riigis kultuuri toetamiseks vahendeid ka oma heliplaatide, näiteks ma võin öelda, et, et Eestis ei ole toodetud juba aasta aega ühtegi heliplaat, kuna ressursid, nagu öeldakse, on lõppenud, hakatakse üldse tootma, ei ole kindel. Aga püüame nüüd natuke seda ärimehhanismiga avada. Me näeme televiisorist, noh, kas Soomest või mõnes mõttes juba varsti ka meil me näeme neid seriaale, kus komöödia peab olema komöödia, aga nalja ei ole. Nii, Me näeme, grandioossed lavastusi, videoklippe, kus on suured summad käiku lastud. Aga seal taga on tühjus, on ajuvaba. Aga millest tekib selline toodang, tähendab, sellel peab olema ostja, sellel peab olema tarbija. Aga kuidas seda tarbijad ette valmistatakse, vaat see on ka üks küsimus, on olemas häid Seriaale võtame näiteks Benny Hilli, mis on siin kunagi ei tulnud, need on geniaalsed, eks ole, vaatavad ka kõik inimesed suhteliselt, muidugi mitte nii paljud, kui vaatavad neid. Need eelnimetatud filmiteosed, tähendab, siin on, kui tahetakse teha mingit head asja, siis see on väga kallis, see on väga kallis, selline seriaal tõesti hästi tehtud, hästi lavastatud ja millel on iva. Aga võib teha, ütleme tõesti mingi kümnendik rahaga sellise odavama tubateatri ja mis lähevad tõesti massidele peale. Sest kahjuks massid ei erista sellest, ütleme sellist massikultuuri, sellist paremat osa sellist keskpärasusest. Tähendab, mida mass ootab, ootab lõõgastust just nimelt nii kui ta saab seda järjest rohkem järjest rohkem seda suurem tahtmine on tal seda juurde saada, seda rohkem seda toodangut talle pakutakse ja seda odavamaks ta oma rahalistel kulutuste läheb. Ja sisust rääkimata. Noh, see oleneb juba pakkujast, eks ole, aga mass juurde, kas see nüüd maksis miljon dollarit sebida või 10000 ta võtab seda ikka samamoodi vast. Kuigi ta näeb tõesti, et see on parem, see nimi jääb talle meelde. Ma ei ole päris kindel, et No ühesõnaga et see raha sisse pandud raha suhe tõesti siiski väga palju määrab selle mingisuguse kauba hilisemalt populaarsuse, seda suurust, väga keeruliselt, ütlesin selle, kui ma tahtsin öelda tegelikult seda et massi ei hakka muidugi massi, hakka tõesti juurdlema selle üle, kui palju on raha kulutatud. Aga seal peab olema siiski midagi muud veel minu arvates, mis, mis sellele massile kuidagi mõjub, sinna alateadvus hästi mõtleme. Ma ei oska öelda praegu täpselt, mis see on. Hästi, seal on aega mõelda, me kuuleme neid vahepeal. Ühe loo jälle ja see on Harald would ei pala Scarekia kruvi ja selle esitab Norra orkester Oslo Kruuv Company. No kuhu me selle loo võiks oma stiilid paigutada? No see on selline tugevate jazzroki sugemetega improvisatsiooniline bigbändi muusika, mis küll massikultuuri alla kuidagi nagu ei saa panna seda muidugi see on ikka selline küllaltki spetsiifilise seltskonnale adresseeritud muusika, väga meeldiv muusikapala ja väga hea muusika. Pani kuulama lausa. No ma võin selle kohta veel niipalju öelda, et mul oli möödunud aasta augustis suur õnn ja rõõm seda bändi näha Oslos esinemas nii-öelda siis kontserdil. Ja see oli üks kohalik džässiklubi, mis oli puupüsti täis noori inimesi. Ja, ja ma pean ütlema, et see on tõesti fantastiline lava bänd ja see, mismoodi need noored seal lava ees tantsisid ja sõnaga kogu selle muusikaga kaasa läks, oli minu jaoks täielik, hämmastas, tähendab, tundub, et seal ei võeta seda asja nii tõsimeelselt, et hoiad seal jazz või et see on Chesse, seda Peab kuidagi väga tõsiselt niimoodi kulm kortsus vaatama ja siis pärast kirjutama sellest mingi kolme leheküljelise analüütilise artikli, vaid seal võetakse asja kuidagi palju palju lõdvemalt ja ja ma pean ütlema, ma hakkasin praegu mõtlema ka seda, et tegelikult selline suhtumine on ka üks väga hea selline. Kuidas öelda, omamoodi ta on ka nagu vastupanu siis sellele ülemajandusele massikultuurile, sellepärast et siin on siiski tegu puhtalt norra ansambliga muidugi. No vot, ma ei oska öelda, kuivõrd norrapärane nüüd see muusika iseenesest oli, aga vähemasti oma pillimehed kõik oma noor põlvkond tuleb peale, sest need olid kõik väga noored poisikesed mängisid. Ja. Vaata siin me puutume kokku ühe huvitava võistega ühelt poolt massikultuur ja teiselt poolt internatsionaalne kultuur, sest et sedalaadi džäss ja üldse improvisatsiooniline jazz on ju üks kõige internatsionaalsemaid nähtusi maailmas. Sest et tõesti seda lugu võivad mängida, norrakad võivad väga edukalt mängida minu pärast inglased või ameeriklased või eestlased ja palun väga. Aga ta on väga hästi tehtud, on, kas on, fakt on omas stiilis. Huvitav asi on üldse see, et see nii-öelda, kui me juba džässi juurde läksime, siis džäss on, mujal maailmas on ta siiski populaarne, muusikat mängitakse klubides ja kohvikutes ja teda võetakse vastu. Võib-olla isegi võiks öelda, et seal on ta võib-olla isegi massikultuur kui nii-öelda väga suured ringkonnad. Eriti loominguline inimesed muidugi kõik kuulavad meelselt džässi, aga ka täiesti tavalised ja noored ja ei kuule ainult trassi ja selliste tarbitš muusikat, aga aga meil see asi pole kuidagi levinud. Džäss on kuidagi poolsurnud, aga noh, eks ma olen ise süüdi. Meie jutu juhtida veel ühele teemale ja siin ma tahaksin sellega seoses minna ajas tagasi kuni viitlikeni. Tähendab, mina olen teist kõigist vanem ja ma mäletan väga hästi neljakümnendaid ja 50.-te algust ja see oli aeg, kus kergemuusika laias laastus oli kõikidele kuulajatele enam-vähem ker, nii noortele kui keskmistele ja vanakestele. Aga tulid biitlid ja hakkas seal lõhe ja minu arvates on see lõhe nüüd aastast aastasse süvenenud ja me oleme jõudnud praegu täiesti selgelt kahte lehte. On olemas niisugust muusikat, mida vanakesed üldse ei taha kuulata, ka keskealised mitte ja on ka vastupidi, mida noored ei taha kuulata, tähendab kumbki pool elab täiesti omaette elu. Ja neid kokku viia praegu teatud osas on, on, on väga raske, kui üldse mitte võimalik. See lõhe on kindlasti süvenenud, seal on selles mõttes õigus, aga enne kui me sellest lõhest rohkem rääkima hakkan, ma tahaks seda siiski meelde tuletada. Aastal 1936, kui ma ei eksi, oli Eestis esimene džässikontsert, mis toimus Estonia kontserdisaalis ja kus solistina astus üles ei keegi muu kui auväärt Artur Rinne. Ja peale seda kontserti üks kriitik järgmise päeva ajalehes materdada kapitaalselt maha, öeldes põlglikult, et see mees vist sobibki rohkem Jatsu lauljaks. Nii et mingisugune lõhe oli siis juba tol ajal, kui me võtame niimoodi, et Artur Rinne šokeeris kedagi. No kindlasti oli lahe, oli küll, aga see ei olnud mitte nii kapitaalne nagu me seega noh, ütleme tänapäeval. Kui me siin massikultuurist keerasime, selle massi peaks siiski mingil määral nagu mitte just päris kahte lehte ma ütleks isegi rohkem jagama, ütleme sellised lapsest kuni teismeliste teismeliste, ütleme noored kuni 15, siis peale seda, kui on inimene juba lõpetanud, tahad, ütleme ülikooli ja siis tekib selline kuldne keskiga või nimetaks seda siis selliseks maksujõuliseks publikuks. Ja siis peale seda ütleme juba tõesti, kes on elu näinud tõsisemad inimesed, kes, kes on jäänud mingite kindlate väärtuste juurde, kes siis tõesti on kuulavad kas 30.-te 50.-te või üldse ainult tõsist muusikat, nii et see mass on väga diferentseeruma. Noh, üks kindel näitaja, ma ütleksin siia juurde, on siiski see ka, et ilmselt väga suur protsent inimesi jääb elu lõpuni selle muusika juurde, mis, mida ta kuulas oma selles nii-öelda kujunemisarenemisjärgus, see on seal, sest vaata praegu, kuidas lainetena tulevad tagasi. Kõigepealt see 50.-te nostalgia, siis 60.-te, ma usun, nüüd tuleb varsti 70.-te tähendab just sel hetkel nagu sa ütlesid, kui see maksujõuline publik jõuab sellesse vanusesse, et tema hakkab nagu määrama siis mida ostetakse, mida mitte ja vot sealt tulevad lainetena siis uuesti tagasi, need vastavad aastaga. Ma olen sinuga 100 protsenti peaaegu nõus, aga ühe protsendiga väidaksin seda, et näiteks kui ma oleks praegu 12 aastane, selline jõnger ja kui olen nõuded defi ja trash austaja, siis ma arvan, et neljakümneaastaselt, kui ma seda kuulan Ma peksan need plaanid. Need mehed pole jõudnud veel sellesse, vähemalt tähendab ma alles 20 aasta pärast. Mul on paar head sõpra, kelle lapsed on kasvanud juba üle 20 aasta vanuseks ja vahepeal, kui oli siin kohutav metallilaine algas jälle siis need inimesed on juba muutnud oma meelt, mitte siin noh, paari aasta jooksul täiesti radikaalset, vastupidi. Võib-olla küll, sest see on niivõrd Extremaalne muusika siiski, et seda seda kuulata. Ta on muusika ja ta on kunst kindlasti, sest igasugune heli, mis on tekitatud ja kui see on mingil määral kesteetiline ja vastuvõetav, võib seda muusikaks liigitada, aga kas ta nüüd jääb väärtuse või mitte, ma selles väga kahtlen. Jaak ütles ühe huvitava mõtte vahepeal ja see oli see, et et kõige kauem kanname elus endaga kaasas Neid tundeid ja kogemusi, mida me saame oma kasvuaastatel, noh, ütleme noorpõlves, et see, mis siis läks hinge, see sealt ikka kuhugi enam ei kao, uut võib peale tulla, aga see jälg jääb igal juhul alles. Eks esimese armastusega ei ole sama asi. Ja ja nüüd me kipume jõudma ühe järjekordse punktini, mis ma olen endale kirja pannud ja see on popedetabelid. Mis asjad need on, kes neid koostavad, kes neid hindavad? Palun, kes selle. Eaka, kõige kompetents ei n lõige selle üle, ma ei ütleks sugugi, et ma olen mingi suur asjatundja sel alal sest et kuna sa juba ennem vihjasid, et sina oled ka nagu diskor või ausalt öeldes, ma ei ole ennast kunagi diskuriks lugenud. No ma julgeks, sellepärast et ma ei tee reeglina ma ei tee neid tähendab nii-öelda kuskilt tantsutantsuks tantsusaalides või klubides. Ja teiseks ka ka raadios, tähendab ma siiski kujutan ette, et minu ampluaa on natukene teist teistsugune. Aga mis puutub edeneda edetabelites, siis ma arvan, et sa tead täpselt sama palju kui mina, kuidas neid tehakse, sellepärast et neid koostavad ju praegu meil koosnevad põhiliselt diskorid ise vist nende nii-öelda tantsusoovide järgi, nagu ma saan aru või mida kõige rohkem mängitakse, tähendab, eks selle edetabeli tõesti mitmed on olemas. Spordiajakirjanik. Ikka edetabel on, koolilasteaia on diskuritaja. Igal ajakirjal on oma ajakirjal, on nüüd garaadutel, Kuku raadiol on oma edetabel, meil on see esmasedetabeli esmaspäev, tähendab, see on käib kirja kuulajate arv, kõnede või kõige selle, tähendab kõige suurem erinevus minu arust siis nii-öelda nende vanade popmuusika kantsidega ja üldse läänemaailmaga on see, et seal on siiski ainukene määrav asi, minu arvates läbimüük, läbimüük kuigi nad kasutavad vahel ka muid mingisuguseid ka näiteks raadios mängitavust ja selliseid asju, aga, aga kuskil 90 protsenti sealsed edetabeleid on siiski puhtalt läbimüügi alusel tehtud ja meie ei saa seda võtta omale sel lihtsal põhjusel aluseks. Et meil nüüd juba hakkab muidugi poodides hirmsa raha eest olema igasugust plaati, mida sa tahad osta. Aga varem seda ei olnud ja teiseks ka praeguseni ei ole näiteks meie oma ansamblitele, nagu sa ütlesid, et meil pole viimase aasta jooksul vist ühtegi plaati ühtegi popmuusika plaati, tähendab mismoodi me saame näiteks oma ansamblite või solistide mingisugust paremusjärjestus määrata läbimüügi põhjal, kui nad on heal juhul suutnud mõne kassetikas välja lasta, eks ole jah, seda läbimüüki, kui me hakkaks selle järgi võtma, siis me saaksime hoopis vastu vastakad arvamused, sest keegi ei jaksa enam plaat osta, aga ka jah, ilmselt. Praegu ainuvõimalus just see, mida eetris mängitakse kõige rohkem kuulajate kirjade Põhjala, see ütleme paneks mingi hädatabeli lihtsalt kuulajate maitse testi sele massi peale, kes kes tahab kuulata, Airi halved, kes tahab kuulata Michael Jackson. Aga võtame nüüd nii hästi, läänes võetakse asja aluseks läbimüük, oletame nii nagu sa ütlesid. Meil kuulutatakse välja üks laar edetabel ja meie publik on püsti vaimustuses sellest muusikast, et ahaa, vaat seal on nüüd see õige mall. Ja meie võtame selle ka omaks, eks ole, aga selle taga on ikkagi läbimüük. Ja kui me vaatame seda, kes neid plaate ostavad, siis annad valdavas enamuses päris noored inimesed. Nii, siit järgmine küsimus. Kui neid plaate ostaksid samas mahus kolmekümneaastased inimesed, 40 ja 50 aastased inimesed, siis näeks need edetabelid välja hoopis teistsugused. Kas ei ole nii? Esiteks, see on disko, publik, kes käivad diskodel, teiseks, need, kes ütleme, kirjutavad neid oma laulusoove. No ma olen paar korda teinud siin Eesti raadios seda tervitas teisipäeva ja, ja ma võin öelda, et seal on tõesti, tähendab sinna tuleb kohutavalt, noh, suhteliselt kohutavalt palju kirju minu arvates, kui seal tuleb paarsada kirja, tuleb ühe saate peale, tähendab, sa ei jõua kõiki neid soove lihtsalt ära mängida. Ja need on ka valdavalt tõesti, on, on teismelised need, kes võtavad üldse vaevaks kirjutada, reeglina sellised kolmekümnesed. Nad ei viitsi kuidagi või neile võib-olla tundub see isegi natuke narr, nad tahaksid võib-olla mõnda lugu hirmsasti kuulata, aga nad ei vaevu ei vaevu kirjutama ja ütleme kellelegi mingisugust tervitus. Kusjuures kolmekümnestel ega sellel maksujõulisel inimesel polegi nii palju aega, et tal pole aega aega. Tegeleda oma äriga, kes töötab kuskil mujal ja tal ei ole aega sellise asjaga tegeleda, see muusika kuulamine niimoodi kodus, et lähen, panen plaadi, pealegi võin omast kogemusest öelda, see on peaaegu võimatu. Jah, ei, aga ma saan aru, et Jüri tahab jõuda välja sinna, tähendab sa tahad, et me ütleksime sulle, et need edetabeleid, mis meil nüüd kuskil siin on trükitud või raadius välja hüütud, et need on tegelikult kokku pannud teismelised? See selles on sul õige selles mõttes, et see on nende maitse järgi tõesti tehtud, see ei ole vanemate hääl, lihtsalt ei kostu praegu sinnani nende edetabeli tegija, hästi toome nüüd. Et seal oli Jaak kaasas, Farlenti tead sa ka, kes need esinejad olid? Asso, sa tahtsid midagi väga tüüpilist möödunud aasta mõnda sellist just edetabeli edetabeli õieti ja just viimane kord, kui ma seda tervitus teisipäeva tegin, siis see lugu, mida me praegu kuuleme, mis minu arvates on niisugune tüüpiline kase niukene diskohitt, mis, mis meil on möödunud aastal üks populaarsemaid olnud on siis doktor Albanits Mailaids, seda tookord tol teisipäeval soovisist üheksas või 10. erikirjas sooviti, see oli nagu ülivõimsalt jah, see on ka MTV edetabeli, kas tuli esimene või teine seal muide enne enne kui me selle loo peale paneme, ma tahaksin veel ühele nüansile tähelepanu juhtida, mida ma, mida ma ise olen viimasel ajal tähele pannud ja, ja mis mis on lausa läbi hirmu peale mingis mõttes kuivõrd on noorenenud siis nende inimeste vanus, kes hakkavad üldse popmuusikat kuulama? Tähendab, me ei räägi enam üldse teismelistest? Jaa, jaa, mina ise hakkasin võib-olla kuskil 12 kolmeteistaastaselt seda kuulama, ma arvan, et Priit samamoodi. Praegu näiteks seesama doktor Albon it's my life kõlas siin mõni päev tagasi raadiost ja abikaasa küsib mu käest, et mis lugu see on ja minu seitsmeaastane tütar kõrvalt ütleb, et emme, sa oled täitsa arvan, et kas sa siis ei tea, et it's my life. Nii mis on selle muusika kõige tüüpilisem? See nagu diskomuusika ikka, seal on väga heade reeglite järgi ja väga hästi tehtud selline diskopala spetsiaalselt selle asja jaoks tehtud väga. Kuhu ma ütleks selle koha pealt mingit pretensioone ei oska öelda. Tantsu tantsukohtadesse tehtud, loon teinud inimesed, kes tunnevad oma tööd. Noh, kui me kuuleme neid kaks, kolm, neli, kas te suudate neid üksteisest eraldada? Seda lugu saab eraldada selle mõtlesin päris hea meloodia selles küllaltki meeldejääv ja muidugi it's laes see tekst nagu koos selle päris ilusa meloodiaga ja väga hästi meelde ja see sa isegi eraldab, ütleme täiesti sellised standardsed Disco, sellist tehnokus on väga palju igasuguseid vidinaid, jah, pauke ja sellised noh, tehnoloogilist olmemüra, nagu põimitud sellistesse lugudesse. Need ausalt öeldes lähevad tõesti ühest kõrvast sisse, tulevad välja ja natukene hetkemeeleolu loomiseks võib-olla tõesti, et jalga hakkaks nii-öelda tatsuma. Ja see on rohkem selline muusika, mis jätkab võib-olla sellist omaaegse Boney M traditsioon ka tehniliste vahendusega just, aga seal on siiski mingi niuke meloodiline ja ei, see on hea lugu. Me oleme siin oma jutus paaril korral libisenud sellest noh, ütleme ühest veel tüüpilisest näitest ja see on Taustmuusika tähendab, kas teile ei tundu, et sedalaadi muusika, mis me äsja kuulsime ja võib-olla see, mis kõlas selle saate esimese näitena et valdav enamus meie inimestest kuulab taolist muusikat kui taustmuusikat absoluutselt süvenemata sellest, mis seal on, ta toimetab kodus ta Triigi või, või soojendab kohvi või teed midagi muud. Aga see muusika on tal pidevalt taustaks. Tähendab, ma ütleksin niimoodi, selle kohta see on, see võib olla taustmuusika, aga samas ta on siiski ka tantsumuusika, aga on olemas ka sellist liiki muusikat, mis on tõesti mõeldud ainult puhtalt tausta jaoks. Vähemalt minule tundub, et valdav osa kogu sedalaadi toodangust on oma emotsioonidelt kuidagi nagu nagu vaesevõitu hästi-hästi piiratud. Ta peabki olema, ei tohi peale rõhuda, sest et kuidas taustmuusika ei tohi sinus mingeid tohutuid emotsioone äratada, siis ta ei oleks enam taustmuusika. Tore, aga. Kas sa saad kõikidest inglise keele tekstidest aru, mis nendes lauludes kasutatakse sellest kõige tavalises odavamas olmemuusikas? Tähendab, kui ta on lindistatud, nii et tekst on arusaadav, siis ma saan aru, sest inglise keelt ma tunnetaks. Nii, aga mina näiteks olen küll väga õnnelik, et meie, Eesti inimesed üldiselt nendest tekstidest üsna vähe aru saavad, sest et kui me neid tekste vaatame, siis nad on ikka pagana ühetaolised. Aga ega keegi neid ei kuulaks, iga ei ole oluline. Armando, neljandas laulus on teksti laviu ai nyyd ju your love is so beautiful ja seda lauldakse tohutu kaasaelamise ja emotsioonidega, aga see on kõik tühisanditest. Aga samamoodi on ka näiteks ju suveniirilugudel on enamasti ikkagi lõke öös ja no ikka kõik. Sa lähed, ütleme, ilus ja armas ja mida vähe ja meie igapäevases olmeelu romantika, romantika, et seda on vaja. Mehed, me jõuame välja, Raimond Valgre nii. Ja ma küsin teilt, miks on viimastel aastatel äkki tekkinud niisugune Valgre buum film edasi kõik telesaated, temal laule lauldakse, ka noored on tema poole pöördunud. Mis te arvate, mis on selle põhjus? Mina arvan ikkagi, et see film on nagu kogu selle asja nagu algatuseks, mina küll ei usu, et noored oleks sisesele juurde tulnud, sest filmi kaudu filmi kaudu, sest ikka niukene massimeedia on siiski niivõrd tähtis praegu ja kui keegi näeb midagi televiisorist või raadiost, kuulanud midagi väga olulist ja vaatab kinos ja kui seal näiteks ka korraliku reklaami saanud taha asja ja siis ta läheb, läheb peale küll muidugi teine, võib-olla aspekt asja juures oleks see, et tõesti me sellise väga kiire ja Tiheda elurütmi juures. Me igatseme natuke sellist, ütleme romantilisust ja looduslähedust, midagi ilusat ja kogu sellise olmemüra ja selle tehno ja kõige selle muu juures. See on ka üks põhjusi. Tähendab tundelisus muusikali ääretult tundeid. Ja kolmandaks võiks öelda veel seda, et viimasel ajal Eesti heliloojate kirjutage enam mitte midagi. Reeglina on nii, et mida kehvemaks läheb sinu igapäevane elu mida raskemaks ja nii edasi, seda rohkem sa vajad siis seda sellist vaimu kasutu vaimukosutust ja huvitav Nõgene, et meil väga heleda, mingil määral ka tegelikkusest muidugi. Selline roosa prilliettepanek ja miks mitte? Ja nüüd mulle tundub, et saateaeg hakkab otsa saama. Ja ega me vist kõiki selle teemaga seotud küsimusi siin jõudnudki puudutada. Aga ma usun ka seda, et vähemalt mingid mõtted tekkisid inimestel seda meie juttu kuulates. Ja kui see nii on, siis on seegi juba suur asi, sest et selle saate peaeesmärk on ju algusest peale olnud panna mõtlema selle üle, mida me siis tegelikult kuuleme või kuulame. Nii et aitäh kõigile, kes saadet jälgisid. Suur tänu saatekülalistele Priit kuulbergile ja kojakärule. Ja saadet jääb lõpetama, võntsid Johnse seatud Brasiilia pulmalaul.