Täna me tahame põgusalt heita oma pilku teise väga tähtsa seisuse elule, tegevusele ja funktsioonile mitte ainult keskaja kultuuris, vaid kogu Euroop Vaba vaimse kultuurkonna sees ja selleks seisvuseks on vaimulikkond. Vaimulikkond laiemas mõttes jaguneb Kleeruseks, see tähendab otseselt kiriku liinis töötavateks Kleerikuteks ja teine liin oleks Monklus ja kloostrite elu. Milles on Nende erinevus ja milles ilmnesid ka isegi nende vastuolud keskaja kultuuris ja ka tänapäeval? Seda siis vaatlemegi kahes järgmises saates. Kas Euroopa kultuur on rajatud niisugusele vaimsele alusele, mille keskseks Ideaaliks Xia keskseks ideeks on jumala poja Jeesuse Kristuse mudelis antud arusaam inimisikust. Seega kultuuri keskseks on tegelikult jumal absoluut ja see absoluut on ilmutanud ennast ajaloos Kristuse isikus. Me kordame seda kõikide saadete alguses, sest see üldine suur kultuuri kontseptsioon on aluseks kõikidele seisustele kogu keskaja kultuurkonna, kogu ühiskonnaelule ja tegevusele. Kristlus ei olnud keskaja kultuuris mingi niisugune lai mõiste nagu tänapäeval belle all. Me mõtleme arutu hulga kõikvõimalikke sekte, kes ainult kuidagimoodi omistavad endale mingit kristlikku nime. Algusest alates Kristuse elu east alates kiriku rajamisest saadik ja läbi terve keskaja tähendab kristlus ühemõtteliselt kirikut, kirikut kui institutsiooni ja see institutsioon On korraldatud hierarhiliselt. Ja see hierarhia ei ole mitte ajalooliste arengute ajaloo jooksul tekkinud muutuste tulemusel välja kujunenud. Vaid hierarhia oma põhielementides ja põhifunktsioonides on algselt kiriku rajamisest alates Kristuse poolt sead tud ja ametisse pühitsetud. Seega ei saa rääkida kirikliku hierarhia puhul, nagu seda tihti mitmed pseudoajaloolised koolkonnad on väitnud minevikku aastakümnetel siin nagu oleks kiriklik hierarhia kujunenud alles pikkade sajandite jooksul kuskil neljandal-viiendal sajandil. See on täiesti väär ebaajalooline ja võib nimetada lihtsalt asja tundmatuseks või koguni tahtlikuks moonutuseks. Niisiis üldreegel kogu meie kultuurkonna ülesehitamisel on olnud ora, et labora see tähendab palveta ja tööta. See on sobinud kõige paremini Euroopa kultuuri vana pärandiga klimaatiliste oludega ja kahtlemata ka Euroopa territooriumil elavad rasside, ürgse elutunnetusega kui ida ja lõunapoolsetes soojema kliimaga ja teiste rasside kultuuripärandi sees kristluses. Domineerima pääses ühekülgselt endasse sulgunud meditatiivne külg, nagu Bütsantsi kirikus ja igapäevane sotsiaalne elu. Kui väga oluline valdkond jäeti kiriku otsese kultuuritöö Alt selles mõttes kõrvale. Ehkki loomulikult keri kui vaimse elu keskus mõjutas seda siis Lääne-Euroopa kultuuriruumis. Kaks element, palveta ja tööta meditatiivsus ja aktiivne sotsiaalne otsene töötav tegevus olid omavahel harmooniliselt seostatud ja Lääne-Euroopa kloostri korraaluses Benedictus reeglis Regula Benedicti, mis sai kõikide Euroopa munga ordude ja kõikide kloostrite alusreegliks. Selles on see fikseeritud selgelt et meditatiivne ja aktiivne töö moodustavad koos harmoonilise terviku ja et kogu ühiskonda kogudust, sotsiaalsust saab üles ehitada ainult selle kahe elemendi meditatiivse palve ja aktiivse töö omavahel harmoonilise sidumise läbi. Selle tõttu kultuuritöö eeldab alati meditatiivset osa seda akumulatiiv meditatiivset osa, kus üks osa inimesi on pühendanud ennast ja harrastavad või õigemini elavad professionaalidena meditatsioonis. Ja see meditatsioon peab saama ka tegeliku teostuse praktilises elus ja töös. Selles mõttes on kloostreid nimetatud töö kodadeks ja niisugusteks töö kodadeks, kus valmistatakse vaimulik ja materiaalseid asju. Ja keskaja kultuuri mõttes vaimulikel ja materiaalsetele asjadel ei olnud tegelikult vahet sest vaimulikku vaimset kujutati ette materiaalsõna-. Ja seda vahet, nagu me tänapäeval teeme, siis niimoodi ei tuntud. Selles mõttes kordan varem öeldut tõsiasja, et keskaja kultuurimaailm oli palju avaramalt materiaalne ja materialistlik ka kui meil tänapäeval, sest keskaja kultuuris ei olnud veel niisugust dualismi, mille kohaselt oleks jagatud maailm ide realistlikuks, materialistlik laulupalvet mõtet, kõike võis kujutada materiaalse esemena, millel on mõõdud, mis kaalub, mida võis kaalule panna. Nii et selles mõttes nende maailm oli väga realistlik. Ja alles hilisem filosoofiline väär ütlemine on surunud keskaja maailma mõistmiseks peale vale lähtekoha ja selle vahetegemise, filosoofilise idealismi ja filosoofilise materialismi vahel. See ideo materialistlik käsitlus sellises kes ei ole kohandatav keskaja jaoks keskaja maailmas hämmastab meid nimelt see ääretu realism, mis on kõiges kõik, mis oleneb, kõik, mis eksisteerib. Kõik on tõepoolest mateeria. Ja see, mida meie liigitame vaimse eluvaldkonda, kui mittemateriaalse oli keskaja mõtlemises peene struktuuriga või eriti peene struktuuriga materiaalne sest loodud maailmas on materiaalne. Nüüd seoses skulptuuri tööga tuleb meil puudutada ühte väga olulist alus postulaate ja nimelt eksisteerivad Euroopa kultuuris läbi kõikide aegade ja tegelikult tänase päevani välja kaks printsiipi. Universaalne ühtsus, printsiip. See on see, mis taotleb üldisele suurele kokkukuuluvusele ja tahab, et kogu üks kontinent, kultuur, kond omaks mingit unikaalset ja universaalset ühtsust. Sellega koos esineb ka particularism soov säilitada oma individuaalset näiteks territoriaalrahvuslikus mõttes, vürstiriikides, kuningriikides, poliitilises mõttes. Ja need kaks element Need kaks tungi kas püüdlust need kaks hoovust, universaalsuse printsiip, mis püüdleb suure ühtsuse poole, suure terviku poole, milles väljendub see arusaam, mis meil kõikidel inimestena on, et maailm on ühtne, et inimkonnal on olemas oma ühtsus, et me inimestena kuulume inimkonda. See on see suur universaalsus, püüd. Ja teine suund. Particularism on säilitada selles ühtsuses oma individuaalne omapära. Oma rahvuslik kultuur, oma rahvuskultuuri elemendid ja Euroopa kultuur on ühteaegu selle kahe printsiibi hämmastav kandja. Ja nimelt universaalsus printsiip, mis leidis oma väljenduse kahes mõttes. Üks pärines vanast Roomast peeriumist jätkus keskajal impeeriumi mõttena, millest me oleme rääkinud ja imperaatori mõttes. Teine printsiip lähtub Rooma kirikust, katoliku kirikust kui universaalsest kirikust kui institutsioonist, kelle kätte Kristus on andnud need printsiibid. Uue ajastu alusprintsiibid, imettegeva dogma, milles on formuleeritud eksimatult ja kahjustamatult tõed kasutataval kujul. Niisiis need kaks printsiipi, universaalsus printsiip, mis taotleb maksimaalset ühtsust ja particularism, mis soovib selle ühtsuse raamides säilitada individuaalset või lokaalset rahvuslikku territoriaalset suveräniteeti iseolemist ja seda, mis moodustab tema kõige sügavama ajaloolise ürgse juure oma olemisega. Need kaks elementi ju mängivad tänase päevani ka tänase Euroopa poliitilistes küsimustes väga olulist osa. Vaidlus näiteks Maastrichti lepingu üle on nimelt vaidlus universaalprintsiibi ja particularismi vahel. Ja see uus arusaam universaalsusest, mis on mittekiri Click ja mis peab olema puhtalt majanduslik, poliitiline tegelikult ohustab particulaarset rahvuslikku kultuuri, ohustab kõigepealt talupoegkonda ja teeb sisuliselt Euroopa kultuuri oma sügavates juurtest sõltuvaks ja ohustatavad kas näiteks väikesest grupist bürokraatidest, kes ei kuulu ühegi kult tuuri juurde, nii et me näeme tänapäeval me rohkem ei peatu selle momendi juures me näeme, et see printsiip läbi kogu Euroopa ajaloo on jätkuvalt aktuaalne. Ja selle kahe printsiibi mäng on praeguse Euroopa ajaloos samuti jälle üks niisugune võtme ja saatuse küsimusi. Niisiis need kaks tungi, need hoovust, need on alati eksisteerinud üheaegselt koos seoses kultuuritööga veel mainida, üks moment. Meid on ajaloos õpetatud mineviku vägivallailmingute suhtes reageerima väga ägedalt, väga hukkamõistvalt näpuga näitavalt, kuid jäägem siinkohal rahulikuks. Ka siin annab tänapäeva maailm meile suurepärase võimaluse mõningate asjade sügavamaks mõistmiseks. Kas näiteks ei ole kellelegi saladus, et tänapäeva maailm pärast teist maailmasõda kiires tempos toimub kuritegeliku psüühika ja mõtlemise viisi massiline levimine? Ja me teame, et viimased valitsused maailmas, kes olid suutelised taltsutama tama organiseeritud kuritegevust või seda, neid maffijaid, nagu me nimed võtame Itaalias oli viimaseks valitsuseks Mussolini Saksamaal. Natsid olid suutelised kuritegevusele piiri panema. Ja mõni aeg ka Nõukogude liidus. Demokraatlikud riigisüsteemid, nagu näitab senine ajaloopraktika. On absoluutselt jõuetud organiseeritud kuritegevuse vastu. Ei maksa võtta seda juttu apoloogiana totalitaarsete le poliitilistele süsteemidele ja demokraatliku riigikorra halvustamisena. Olgu see öeldud mõtlemiseks sest selge on see, et peab olema mingi vahepealne tee ühiskonna ja rahvaste kaitsmiseks organiseeritud kuritegevuse eest. Sellega seoses keskaja tuurist tarvitatav kohtulik ja sõjaline ja administratiivne vägivald ühiskonnas nende ilmingute suhtes mis püüdsid purustada ühiskonna terviklikkust, lõhkuda ühiskonna alus vaimseid, alustugesid dogmat. Et ühiskond selles suhtes oli valvel ja reageeris küllaltki resoluutselt ja ka vägivallaga, mida me nüüd tagasi vaadates mõistame hukka, kuid 20. sajandi olukorrad peaks panema meid mõtlema kas taolise kuritegevuse vastu kus on tegemist teadliku ja organiseeritud kurjaga. Kas seal moraalijutluste ka on võimalik midagi ära teha? Ma arvan, see küsimus on praegu meie oma elu eest võitlevad Eesti vabariigile üks elu küsimustest. Kas me seda küsimust suudame lahendada nii et me näeme, et ei ole keskaja kultuuris mitte üht ainukest elementi ilmingut millel ei oleks otseside tänapäeva maailma ja ühiskonna probleemidega ja selle tõttu keskaja kultuurist tuhnimine ja otsimine ei ole kabineti õpetlase isiklik harrastus vaid see peaks olema meie hariduse lahutamatu osa, mis aitab meil mõista iseennast oma päritolu ja ka mõista oma vastutust ajaloo ees oma esivanemate ees ja kaasaegsete ja tulevaste põlvede ees. Nüüd tuleneb otseselt kirikuküsimuste juurde. Kirik on rajatud siis nii, et hierarhias on piiskopid, preestrid, diakonit, supp, diakonit, lektorid, Akolitid, need on kiriklikud ametid hierarhia tipust allapoole kuni ilmikuteni. Ja kohe tuleb öelda keskaja kultuuri kohta, et vaimulik seisus vaimulikkond oli avatud seisus. See tähendab temasse pääsesid kõikide seisuste inimesed ühel tingimusel. Preestri kandidaat pidi olema sündinud seaduslikult, et see tähendab perekonnast mis oli laulatatud, mille puhul olid täidetud kõik ühiskonnas nõutavad tingimused. Seaduslikkus, legitiimsus, vastavusõigusele tuletab meelde varakeskajast pärit huvitavat väljendit. See on õigust mõista. Ma kusjuures sõna mõistma, tähendab aru saada. Tänapäevases keeles me enam ei mõtle, mida see tähendab, õigusemõistmine, mõistmine on arusaamine. See on see tarkuseliik, mis saab aru õigusest õiguse olemusest ja õiguse kõrgeimast päritolust ja varakeskajal eelkristlikul ajal. Euroopa rahvastel ka eestlaste esivanematel. Õigusemõistmine kuulus tarkadele teadjatele. Ja need inimesed valiti rahva juhtideks kuningate kas kellel oli loomupärane kaasasündinud anne, mõista õigust mõtelda juriidilistes kategooriates, mis eeldab kõrgeima õigluse olemasolu selle tõttu ühiskond, mis tahab üles ehituda õiglusele, maa ehitub õigusele, on üks keskaja kultuurielement, üks väljendus sellest tähendab, et seal peab olema kõik seaduslik. Kõik peab olema vastav õiguslikule korrale Viimse kontsekventsini välja. Ja see on õige seetõttu, et kahtlase päritoluga inimene kannatab oma päritolu käes ja kuna tema alglähe on ebaseaduslik siis kogu selle inimese tegevus on ohustatud samast ebaseaduslikkusest. Selle tõttu, kui kehtestada keskaja kultuuris kehtinud põhimõtteid tänapäeva kohta, peaks näit. Eks iga Eesti poliitik esitama laitmatu sugupuu, millest selgub, et ta on sajandist sajandisse seaduslik. Selle tõttu on väga tähtsad kirikuraamatutest väljavõetavad sugupuude loetelud mis näitab, et selles suguvõsas arusaam õigusest seaduslikkusest on mõistetud õigesti. See eeldab õigusliku päritolu ja õigusliku päritolu nii sünni- kui teadvuse mõttes. Need on hämmastavad tarkused, mis peituvad vanas kultuuris. Ja kui targad olid meie ürgesivanemad Vanal barbaarsuse ütleme sugukondliku korra ajal. Need ei olnud rumalad inimesed, neil oli kõrgelt arenenud arusaam õigusest väga kõrgelt arenenud aru saanud. Ja vanadest saagadest tuleb see välja. Kui me neid uurime ja oskame neid uurida. Vaimuliku seisuse funktsioon ühiskonnas oli tagada ühiskonna vaimsete alus talade vankumatu püsimine. Need funktsioonid seisnesid õpetuslikus küljes, mis pidid tagama imettegeva dogma ja ühiskonna vaimsete aluste tekstide formuleerimise ja pühade tekstide säilitamise. See oli siis kiriku õpetuslik osa, mida kiriku teoloogid ja õpetlased pidid tegema. Teine funktsioon kirikul oli praktiline. See seisnes kogu ühiskonna rajamises nendele dogmadele ja kogu ühiskonna ülesehitamises seljakul tuuri sisse ja sees selle tõttu liturgia. Missa oli keskne, mille ümberformeerub kogu keskaja kultuur ja missa ja muude kiriklike riituste läbi, millega reglementeeriti määrati. Ühiskonnaelu üksikasjadeni kujutas endast tegelikult ajaloo mõttes suurt ja hämmastavat rahvaste õpetamise kooli. Selle tõttu nimetatakse paavstide läkitustes Pullades dokumentides kirikud Maater, et magistraal see on ema ja õpetaja. Ja üks viimaseid selle nimega läkitusi kuulub paavst Johannes 23.-le 60.-test aastatest. Maatorit magistrant. Niisiis see missa oli ladinakeelne ja ladinakeelne selle tõttu, et see oli keskaja Euroopas kultuurkeel. Pääle selle tänu ladina keelele oli otseselt Euroopa keskaja kultuuril side Vana-Rooma ladina tuuriga. Ja see küsimus keele arusaadavusest saab meile selgeks, kui me mõtleme sellele, et missa on sisuliselt ohvriteenistus. Ohvriteenistus kuulub kiriku saladistsipliini juurde ja selle tõttu teostatakse missa ohvrit seljaga rahva poole, näoga altari poole. Altar on idas, altaril on Kristuse ihu seega ohvriteenistus kui preestriteenistus. Kuna ta toimub, sosin kõnes huuli liigutades ei olegi kuuldav rahvale. Selle tõttu ei saa mingi küsimus olla keeleküsimus, et ei saada aru, see on hoopis tegemist ühe teise asjaga müsteeriumiga ohvriteenistusega, mida teostab preester. Sealjuures liturgias on niisugused osad, mis on pööratud rahva poole. Seega on preestril kaks ülesannet. Kui ta näoga pööratud altari poole, siis ta esindab rahvast ja temal on preester lik funktsioon. Kui ta pöörab näoga kiriku poole rahva poole siis ta esindab Kristust ja tal on prohvetlik funktsioon. Ja üks prohvetlikku funktsiooni osa on siis pühakirja lugemine, mis toimus rahvakeeles ja jutlus, mis toimus rahvakeeles, see, millest pidi aru saama ja kuulama oli loomulikult rahvakeeles. Teisiti poleks mõtet rääkida. See, mis oli saladistsipliinina preestri ohvritalituse sosin kõnes, oli loomulikult ladina keeles. Seega keeleküsimust, tegelikult keskaja kultuuris ei olnud kunagi küsimus sellest, et keegi oleks öelnud, et ta ei saa aru. Niisugust küsimust ei saanud tekkida. Kirikut pidid olema avad tud päeval ja öösel ja kirikutes pidi pidevalt põlema elav tuli ka pidi olema keskaja kultuuris alati võimalik inimesel ükskõik, mis ajal oma hädaga kirikusse minnes leida sealt preestrid, kellega rääkida. Ja kirikuhoone suhtes kehtis veel see seadus, et taoli varjupaigaõigusega see, kes põgenes kirikusse ka kurjategija oli kirikus puutumatu ja kirikus ei tohtinud teda arreteerida. See vähemalt hiljaaegu veel kehtis ja peaks kehtima praegu katoliku maades. Politsei võim lõpeb kiriku ukse taga. Sinna sisse enam ei tohi minna. Sellest peeti näiteks kinni isegi sõja ajal teise maailmasõja ajal. Gestaapo ei tunginud kloostrisse ka siis, kui ta teadis, et näiteks Prantsusmaal, kus vastupanuliikujad varjasid ennast kloostris gestaapo teadis seda puitkloostrisse, ei tungitud niivõrd sügav olise respekt vanadest aegadest läbi sajandite. Nii nagu piibel räägib pelgulinnadest kuhu kurjategija võis põgeneda ja seal elada. See oli halastuse moment, mis ühiskonnas on nii keskaja kultuuris kirikuruum oli see koht, kus olid puutumatu. See ei allunud ilmalikule võimule. See oli teine valdkond. Niisiis, ühiskond ehitub üles missa ümber ja sakramentide ümber. Sakramendid tähendab müsteeriumi salaasja, mis viimseni pole inimese poolt seletatav ja sakramente oli seitse, nii nagu tänapäevagi katoliku kirikus. Pääle selle universaalprintsiip, mida katoliku kirik esindas Euroopa kultuuris, see universaalprintsiip väljendus Ta ainult kiriklikus korras kiriklikus hierarhias vaid see väljendus ka ühtses kalendris, mis kehtis kõikide maade kohta. Kalender oli sisuliselt vana ürgne paganlik, looduse kalender, mis oli ristiusu poolt sakraliseeritud ja suured kirikupühad, olid harmoonilises vastavuses ja sobivuses loodusliku kalendri tähtpäevadega. See on ka loomulik. Sest kristlus on ajalooline usund, kuulub ajalukku, järelikult kristliku kalendrisündmused saavad olla ainult harmoonias looduse kalendriga. Üldist ajajaotust määras kirikuaasta oma pühaderingiga. Ja need vaheisikud, kes Kristuse ideaali ja kõikide eri seisuste ja inimeste vahel olid niisugused inimesele lähedasemad ja mõistetamad vahelülid. Need olid siis pühad kud. Pühakud jagunesid üldkiriklikeks suurteks pühakuteks, kellede kultus oli üldine üleeuroopalik üle kiriklik ja kohalikud pühakud kuni näiteks oma küla pühakuteni välja, keda austati ainult selles külas. Ja sellel on väga suur kasvatuslik ja kultuuriline tähendus. Kui külal on oma pühaks, siis see tähendab, et külainimesed tunnevad, et üks meie hulgast. Teisisõnu meist liha, meie lihast veri, meie verest, meie kõikide sugulane on saavutanud suurt edu pühaduses. See oli see intiimne moment, mis eriliselt lähendas kõrget kiriklikku dogma iga viimasegi inimeseni, kes külas elas. Sellel oli see oluline tähendus. Nüüd on veel üks element, mis on väga tähtis sotsiaalses elus ja kui üks kirikliku sakraalse maailma. Väga oluline element, et see on aeg. See, kes valitseb ühiskonnas aega, sellele kuulub ühiskonnas võim. Ja sakraalne valitsus kristlikus kultuuris on väljendanud sakraalse aja kehtestamises. See tähendab aja kvaliteeti, määrab kirik, on pühad ajad, jaan, mitte pühad ajad. Ja neid aegu, mis reguleerib ühiskondliku rütmi, tööd ja tegevusi määras kirikukell kirikukellad kui sakraalse aja. Väljendaja roll ühiskonnas oli väga oluline. Ja kui aastal 1000 umbes ilmuvad Euroopas esimesed mehhaanilised kellad ja seoses linnade kasvu ja linnade magistraalide tugevnemisega hakkavad tekkima raekojatornidele mehhaanilised kellad. See on vast üks Euroopa kultuuris üks olulisemaid murranguid. Selles aja ja ajakategooria valitsemises ilmneb väga oluline moment. See moment on järgmine. Kiriklikku le sakraalsele ajale, mis määrab ühiskonnarütme ilmub konkurendiks ilmaliku võimu raekoja kell, mis hakkab konkureerima sakraalse ajaga. Kui kirikukell väljendab pühaaega ja reguleerib päeva rütme inimesel siis ilmaliku aja sümboliks on raekoja kell ja hilisemas linna arengus me näeme, kuidas üha enam ja üha enam ilmalik aeg surub peale ja reformatsioonist alates kipub valitsema ja tänapäeval peaaegu et domineerib peaaegu mitte täielikult. Niisiis ajakategooria ja aja valitsemine ja aegade määramine on üks väga selge tunnus võimuvahekordadest ühiskonnas. Keskaja kultuuris siis alguses on ainult sakraalne aeg ja hiliskeskajal hakkab siis ilmalik aeg suruma ennast peale. Ja üha suureneva dominantsiga laieneb ühiskonnas. 11.-st sajandist toimub Euroopa kultuurist paavsti ülemvõimu tunduv järsk kasv mis saavutab oma haripunkti 13. sajandil, kui Euroopa kultuuri ühel tippsajandil. Kogu 13. sajand, Paavst Innocentius kolmandast kuni ponifadsius kaheksandani on paavsti maailma valitsemise ja ülemvõimu sajand. See sajand on andnud kõrg gootika kõrgskolastika. See sajand on palju erilisi väärtusi andnud kuid iga nähtusega koos esinevad ka selle vastandnähtused. Ja 13. sajandil ilmnevad ka juba keskaja kultuuri rüpes suured vastuolud ja märgid nendest katakk lüsmidest, mis on tulemas. See on loomulik, see on kõikidel aegadel nii see printsiipide omavaheline ühtsus. Ja samal ajal sisemine vastuolu. Universaalsus ja particularism väljendus keskaja kultuuris siis paavstivõimu, keisrivõimu, kuningavõimu ja territoriaalvürstide pretensioonide omavaheliste võimuambitsioonide ja nende suhete ja vahekordade, väga keerukast ja heitlevast ajaloost. See võitlus läbib tervet keskaega ja see on tegelikult printsiipide võitlus. See on nende printsiipide võitlus, kes samal ajal teavad, et nad peavad eksisteerima koos ja kumbki printsiip on vältimatu. See on üks meie ajaloo haaravamaid. Ülevamaid ja traagilisemaid lehekülg. 14. sajandil tuleb järsk tagasilöök ja sellel sajandil on kuulus Avignoni vangipõlve aeg mille paavstide residents asub Prantsusmaa territooriumil Avin joonis. Sellel sajandil. Võimuvõitlus prantsuse kuninga, paavsti kui ilmaliku ja vaimuliku, vürsti ja Saksa keisrite vahel saavutab erilise faasi. See on täiesti omaette pikem ja keerukam teema. Meile on täna tähtis see, et nendes printsiipide võitluses universaalsus ja particularism. Kui võim, kuningavõim, territoriaalvürsti võim, püüdles allutada kirikut endale. See particulaarne osa siis munklus kujunes kiriku ja Euroopa ajaloos selleks jõuks, kes võitles kogu Euroopa territooriumil universaalsuse eest. Ja oli tegelikult selles võitluses baarstluse otsene liitlane ja toetaja. See sünnitas loomulikult palju konflikte munkluse, kloostrite ja ilmalike võimude ja omakorda ka munkluse ja kirikuvõimude vahel. Need vastuolud on ajaloos ikka olnud ja nad on ikka ja on üha, see on paratamatu. Niisiis kogu keskaja ühiskond ehitub vaimselt ja kultuuriliselt üles kirikuna kogud usu kogudusena. Ja selle tõttu valitsevad Lääne-Euroopa kultuuris kanooniline õigus ja kanoonilise õiguse kõrval üks väga tähelepanu väärne ilming. See on see, et, et ka sel ajal kui me võime käsitada Euroopat kui kirikuriiki kehtib seal ka ilmalik õigus. Vahemärkusena huvitav tähelepanek islami Muhamedi kultuuri keskajas. Ja kuni tänase päevani kehtib ainult kanooniline õigus. Ilmalik õigus sisuliselt puudub. Nüüd loomulikult tekib ka Muhamedi riikides ilmalik õigus, kuid kogu klassikalise keskaja vältel see aeg, mis vastab islami keskajale ilmalikku õigust ei tuntud. Miks, miks Lääne-Euroopas kanoonilise õiguse kõrval, kus kirik oma ideoloogiaga on valitsevas seisundis, ometi tekib ilmalik õigus? See ilmaliku õiguse tekke lähtub samuti kristlikust dogmast ja nimelt kristlikus inimese mudelis on tahtevabaduse printsiip ja selle tõttu. Me näeme keskaja õiguses õigusmõistmise lõhestumist kaheks. Kanoonilise õiguse alusel mõisteti kohut klerikute üle ja ilmalik õigus kehtis ilmikute üle. Ja vahekord oli nii, et kuna kõik ilmikut kuulusid kirikusse kuulusid ka kanoonilise õiguse alla siis kirik teatud olukordades, kus ta ei saanud enam kanoonilise õiguse alusel kaitsta inimisikut oli sunnitud ta üle andma ilmalikule võimule ilmaliku õiguse alla. See element juriidiline moment keskaja kultuuris on väga tähelepanuväärne sellest tegelikult väljendub Kristliku dogma kristlikku aru saama mille kohaselt inimesel on teatud õigused ja suveräniteeti jumala ees. Vaat sellest samast lähtuvalt saab inimese ära anda kanoonilise õiguse alt, see on tema vabadus. See on tema tahtevabaduse jaoks valikuvabaduse mõttes. Ja see iseenesest ilmaliku õiguse võimalikkus lähtub ka kristlikust dogmast. Tuleme nüüd kirikuelu mõne üksikmomendi juurde. Väga huvitav. Et on kui tuleme vaimulikkonna juurde. Kõigepealt preestri, Sacramento on üks seitsmest sakramendist. Ordinatsioon, sadzer, Tootsium, see tähendab lülitumist ordusse. Ordo on kord allumist kindlale korrale ja preestri pühitsus on kadumatu iseloomuga karakter indelleedilis see tähendab kord selle saanud isik jääb igaveseks preestriks. Temalt võib küll kirikuõiguse alusel võtta avaliku tegutsemise õigust, kuid preestri sakramente kui sellist ei saa iialgi enam keegi ära võtta. See on kadumatu iseloomuga. Teiseks oli mainitud, et preestriseisus vaimulik seisus oli avatud seisus. Ainsaks tingimuseks oli, et isik, kes taotles kandidatuuri, pidi pärinema seaduslikust abielust. Sellega ühtlasi ka oli rõhutatud abielusakramendi ja inimese seaduslikkuse tähtsust, nagu me ütlesime kuni 11. sajandini. Koguduse preester võis olla abielus ja ka tavaliselt oli seda 11. sajandil Paavst Gregorius kuulus paavst viis sisse tsölibaadi seaduse abi elutuse seaduse kirikus. Ja tema oma sõnadega öeldult oli üks põhjendusi selles et abielus preester olevat nagu röövel, koguduse seljas, see tähendab, tal on perekonna ülalpidamise mure, et mis seovad teda ja lihtsalt ei lase täielikult pühenduda kiriku teenimise tööle. Selle tõttu viidi sisse üldkiriklikku distsipliini ja korra mõttes abi elutuse nõue. Tsölibaadi nõue. Nüüd, kuidas toimus keskajal vaimuliku seisusesse õppimine? Loomulikult, et õppetöö toimus kloostrites kloostri koolides, kuid me näeme siin ühte spetsiifilist keskajale omast element. Ja see on nimelt meistri ja õpilase vaheline vahekord. Nii nagu Tammoa soo Rüütli juures õppis seitse aastat kannupoisina, kuni ta löödi rüütliks. Nii ka diakonaat. Preestri juures oli tegelikult õppimine meistri juures, kuni omandati kõik teadmised ja selle elukutse juurde kuuluvad vajalikud teadmised ja saladused. Seegane märk, märkame siin keskaja õppimissüsteemi, mis tavaliselt ka oli vahekord meistri ja õpilase vahel. See vahekord oli alati väga isiklik ja õpilast nimetati nii kiriklikus sõnapruugis kui ka tsunftide Scus käsitööd õpetanud. Nii õpetati ja õpiti, mu poeg näiteks meister, kõnetas õpilast mu poeg, ehkki see ei olnud tema lihane poeg. Nii et sõna poeg keskaja kultuuris ei pea mitte sugugi tähendama veresugulust, vaid see enamasti alati tähendab tekstides vaimulikku sugulust. Ja seda ka tänapäeva lugeja tihti ei mõista, millega seal tegemist on. Nüüd preestrid kogudustes jagunesid kaheks. Üks preester, kes oli siis rektorina, temal oli Penefiits, see tähendab sissetulek. Ja temale allusid vikaarid, kes olid patrooni all. Vikaarid olid tavaliselt talupojapäritolu ja oma eluviisidel jätkasid kavikaaridena talupoeglik eluviisi. Tiitliks nimetati sissetulek kutt ja selle tõttu pidi olema preestril tiitel. Ja vaimulik oli selles mõttes nagu vasall Zenjöörile sest väga tihti see nöör oli see, kes andis maa Venefitsiumi kasutamiseks preestrile, milles on selgelt näha juba vasallsõltuvus. 11.-st alatest sajandist alates. Kleerus hakkab alluma ainult kiriklikule kohtule. See on siis seoses õigusega, millest me rääkisime nüüd ka preestrite riietusest, mis ei ole sugugi kõrvaline ega tähtsusetu. Rüütliriietusest rääkides me mäletame, milline semantiline tähendus oli riidel kui välisel märgil. See kehtib veelgi enam vaimuliku seisuse puhul. Kõigepealt riietuse juurde kuuluvad niisugused üksikud osad nagu no igapäevases elus kasutati Sudaani musta rüüd pikka kuid liturgiline rõivas oli väga rikkalik ja koosnes üksikutest paljudest üksikutest riideesemetest. Kõigepealt Humeraale. Humeraale on õlarätik, millel on otsas paelad, et saab kinni siduda. See pärineb väga vanast ja ürgses arusaamast rätik, millega kaeti pea ja õlad palvetamise ajal. See peab nagu kaitsma inimest kõikide halbade ja kurjade jõudude eest mis võivad palvetavale inimesele mujalt tulla. Humeraale peale riietuti albasse Alba tähendab tõlkes valge. Ja see on pik tavaliselt linasest või siidiriidest maani ulatuv üle pea pähe tõmmatav riietatav niisuguse suure särgi taoline rüü. See vöötati kinnivööga singu Lumiga öö oli samuti tähtis. Kui valge pidi kaitsma inimest ja oli sümbol puhtusest siis öö oli samuti ja vöötamine üldse on juba piibli mõiste järele väga sümboolne. Kui valmisolek kuu, kui võitluseks valmistumise tunnus, pane vöö vööle, pane mõõk vööle. Pane hõlmad vöö vahele, enese vöötamine. See lööb üha läbi nii piiblitekstides kui ka hilisemas kiriklikest tekstides ja kirjanduses. Ja vöö kujutas samuti siis pretsing, pretsinge Me tsingu loburitaatis vöötaminud puhtusevööga. Nii nagu me mäletame Olive öö valge vööga rüütlitel, nii on valge nöörist öö siis alba selle valge särgi kinnitamiseks. Alba pikk valge rüü tõmmati eest pingule ja selja taga pidi ta moodustama 12 kaunist ümarvolti, mis langesid ilusti alla. Väline esteetiline külg oli keskajal ääretult tähtis. Käe ümber seoti mani Bullum. See on siis nagu sõnagi, ütleb käevöö. See tähendas, et käsi on siis märgitud teatud toiminguks. Stola oli salli taoline kaela riputatav liturgiliste märkidega tavaliselt ristimärkidega loomulikult. Ja selle sidumine oli erinev. Üle ühe õla olid eakonitel preestritel kaelas risti ja piiskopil. Stola rippus vabalt niimoodi nagu kaela pannes. Sall näiteks vabalt ripub eest kahelt poolt alla. Selle peale riietati. Ornaad nimetatakse ka kaasula Talmaatika mis kuni 10. sajandini oli valget värvi. Ja alates 10.-st sajandist algab siis liturgiliste värvide kasutamine vastavalt kiriku aastaajale ja värvideks on siis patukahetsuse ja paastu ajal violett leina ja surnute puhul must või kabriolett. Siis ülestõusmispühad, jõulupühad, terve rida pühakuid valge märtrite ja apostlite päeval punane siis suvisel ajal neli pühist kuni aasta kirikuaasta lõpuni, pühakutepäevani esimesel novembril. Roheline, niiet liturgilise värvid sümbolitena tulevad siis kasutusele 10.-st sajandist alates. Materjali pidid olema kvaliteetsed, puhtad kas linane, villane või siid, töötluspidi olema parim ja laitmatu Tom. Ja nad olid väga rikkalikult ja kunstipäraselt tikitud välja õmmeldud kullaga ja teiste värviliste ilusate niitidega. Riietumise tseremoonial oli ise riitus ja iga riideeseme asetamiseks selga olid spetsiaalsed palved ja see on nii tegelikult tänase päevani. Piiskopiriietamine on eriti keeruline, see on sündmus või toiming, mida siis diakonit abistavad piiskopi riietamise juures. Sellel on veel ka see mõte, et inimene ei pea lootma enda peale, vaid ta peab tundma, et ta vajab teiste abi. Ja kui piiskopi diakonit riietavad, siis selles on see moment ka sees. Et piiskop on passiivne ja teda aitavad vaimulikus hierarhias alamal astmel olevad vaimulikud, kuid ta vajab nende abi. Selles on siis ka see niisugune kogudusliku kokkukuuluvuse ja üksteise abistamise moment sisuliselt sees. Et see akt ei ole puhtalt individuaalne, vaid et see akt on juba koguduslika, mida tehakse koos ja kus vajatakse teise abi. Idariituses näiteks on piiskopil vist peaaegu võimatu tugiriietusesemete kinnituse tõttu selja tagant aakidega võimatu ise riidesse panna. See suurendab seda abituse momenti veelgi ja seda arusaamist kui võrdne tumeelus ja maailmas kõiges teistest inimestest. Nii et selles on väga tark ja tore mõte sees. Vanimad tekstiilid, mis on säilinud, on minu teada Karl Suure kingitud Talmaatika, mis on Roomas Püha Peetruse kirikumuuseumis tänase päevani näha. Ja Saksamaal on teada 12.-st sajandist pärit säilinud kiriklikud rõivad mille materjali tugevus on täiesti noh, laitmatult säilinud tekstiil. Ma olen seda tekstiili ise näinud ja isegi näpuga puutunud, täiesti tugev tekstiil, mida võiks rahulikult ka praegu tarvitada. Ja tekstiili säilimine näitab ka, et päikese eest kaitstult vastavates tingimustes puhtad materjalid võivad väga kaua säilida. Pühitsemisrituaal meenutab meile jälle paljusid elemente rüütliks, pühitsemisest ja pühitsemise, preestriks või piiskopiks antakse suudlus. Ja see tuletab meile meelde, et Rüütel oli oma inimene, Seniorile ka suu ja käepoolest. See oli suudlus ja käeandmine. Piiskopi kontsentratsioon oli eriti tähtis, sinna juurde kuulus veel võidmine. Ja Anu lumi andmine. Anu Lum on sõrmus ja sõrmus, kui ilma alguse ja ilma lõputa ring sümboliseerib niisugust purustamatud igavest ja katkematut lepingut, mis tehakse. Veel on oluline keskaja vaimulikkonna juures üks rõivastusese mille nimi on palju, palju Onstola sarnane, niisugune salli moodi üle kahe õla eest ja tagant ühineb ja alla rippuv õla nisugune linik või kuidas seda täpselt nimetada Ta ta. Ja selle tähtsus oli selles, et palliiumi saatis Rooma paavst välja kui tunnuse piiskopile, et see piiskop, kes selle paljumi saab on Rooma paavsti jurisdiktsioonis ja tema poolt ametisse lubatud kinnitatud soovid. Investituuri tülide puhul. Kui kohalikud valitsejad püüdsid piiskopitoolile oma kandidaate panna ka oma sugulasi lahus paavsti arvamusest, siis paljumi omamine, omamine omas väga tähtsat juriidilist mõtet. Piiskoppide valitsus toimus läbi kapiitlite, selleks olid kapiitlisaalid ja kapid. Lisse kuuluvaid vaimulikke nimetati kanoonikuteks need, kes siis võtsid osa sellest valitsemisest koos piiskop piga. Näiteks tuntud täheteadlane koopernikus oli oma ametilt kanoonik. See oli siis vaimulik, kes kuulus kapiitlisse ja võttis osa piiskopiga koos kirikuküsimuste arutamisest. Keskaja kultuuris oli piiskopil veel üks funktsioon, mis samuti on leidnud tänapäeva nii, noh, tavainimeste väga pahaseid reageeringuid, see on nimelt see piiskopi kohustuste hulka kuulus ka sõjaväejuhatamine ja selle tõttu keskaja kultuuris piiskopilt, nõutiga, ratsutamise oskust. Ta pidi olema mitte kantselei administraator, kelle elu möödub nahktugitoolis ja diplomaatiliste lõunatel vaid ta pidi olema ka mees, kes oli suuteline kaitsma oma piiskopkonda. Ja me saame sellest väga hästi aru, kui me mõtleme, ühiskond oli kiriklik Eestiski näiteks kihelkonnad kihla, Kunnad olid need maa-alad, mis kirikute ümber kujunesid ja olid niimoodi kiriku Vaimse ja tihti ka otsese valitsuse all kiriku ümber, sellest ka nimetus kihelkonnakirik. Saksa keeles anštysts Kirhie. Seda on väga raske tõlkida seal nisugune asustus, kirik või asunduskirik või no ühesõnaga see kirik, mille rajamise läbi tekib kihelkond tan kihelkonna keskpunkt. Sellest see sõna kihelkonnakirik selles väljendis ju tänase päevani on tulnud meil see keskaegne administratiivne mõtlemine ja jaotus kihla Kund, mis siis kuulub selle kiriku ümber ja sõna pidi olema ise germaani päritolu, mis oli mulle ka üllatus, kus ma pidasin sõna kihelkond ürgseks eestisõnaks kuid selgub, et see sõna on tulnud koos kirikute ehitamisega ja kihelkondade rajamisega Eestisse. Nii palju siis piiskopid ja preestrite tööst. Nüüd on veel kirikueluga seoses üks väga huvitav kultuurielement. Ja see on nimelt see, et toimus kui liturgia, kui kirik. Mida me teame igaüks tänapäeval, et see oli kunstipärane, ainulaadne, hämmastav tervik mis pidi haarama inimest tervikuna. Viirukisuits kui meeldiv lõhn, inimese haistmismeelele. Kirikuarhitektuur, kunst, küünalde sära, tahvelmaalid, kullatud kirikukultuse esemed, luksuslik, rikkalik liturgiline rõivas, žestide kaunis maailm, Gregoriaani koraali, jumalikud, karged, taevalikud viisid. See kõik oli üks niisugune kasvatuslik tervik, mis haaras inimese terviklikult enda sisse. Nüüd selle liturgia, mis saabub pull ilmneb üks niisugune kultuurielement, mis on väga tähtis ja nimelt kui keskaja kultuurimaailm on žesti, rituaali maailm, mille kohaselt elu on tervik ja väline ja sisemine kuuluvad lahutamatult ühte siis väärikas püha sisu pidi olema esitatud väärika liikumise, väärika riietuse, väärika kõne ja väärika laulu läbi. Ega ikka tõepoolest missasse ei sobi kitarrid eristamine ja mingite laulukest jorutamine, see ei kõlba. Vastav sisu. Peab tingimata saama ka väärika väljendusvormi. Muidu võib vääritu väljendusvormi läbi kogu sisutühjaks lasta. See on paratamatu seadus. Ja on üks moment, mis žestide ja nähtava maailma mõtte kaasa tõi. Nimelt see puudutab teatrit. Kui teatrisse suhtuti kiriklikus kultuuris ja žonglööride esse ja näitlejatesse suhtuti vaenulikult kui saatana teenimisse siis me saame sellest aru, et selles ei väljendu mitte sugugi kiriku mingisugune kultuurivaenulikkus. Vaided lähtepunkt oli hoopis teine. Žestide, liturgia ja välise märgi maailmas ei olnud ükskõik, mida tehti. Selle tõttu, igasugune inimtegevus oli väljendus mingitest vaimsetest jõududest. Ja kuna kirik ja liturgia ja müsteeriumid esitati rahvale välise žesti ja liikumise läbi Nad väljendasid jumalik Nad väljendasid kiriklikku dogmat, Nad väljendasid püha usku siis on selge, et igasugune muu etendus, teater, žongleerimine sai olla ainult selle vastasjõu väljenduseks. Lähtepunkt keskaja kultuuris oli teine siis mõteldi teistmoodi kui tänapäeval. Meie mõtleme teatrialgultuuri, sest meie läheneme asjale hoopis teisest küljest. Keskaja kultuuris. Kõik väline märk, mis ei olnud pühaduseteenistuses, sai olla ainult pühadusevastasuse teenistuses. Selle tõttu oli suhtumine teatrisse ja songlööridesse näitlejatesse tauniv. Need olid ikkagi niisugused kurja teenistuses seisvad inimesed. Nüüd näiteks jaguneb kolmeks see religioosne draama, kui nii nimetada. Esimene On liturgia liturgia kui draamamissa, kui esitatav draama. See oli suurte pühade ajal. See toimus ladina keeles ja seda teostasid kirikus altari juures eranditult Kleerikud vaimuliku seisusesse kuuluvad inimesed. Tallinna toomkiriku võidukaare kohal üleval, me näeme ühte ust. Ja kindlasti on palju inimesi, kes seda ust vaadates on murdnud oma pead ja mõtisklenud. Mis tähendus ometi on sellel uksel seal üleval lae all, milleks on ometi vaja, et seal on uks. Ja mina mäletan seda päeva, kui me saime teada, mis ukse on. See oli aastaid tagasi, kui ma olin härra Villem raami õpilane, kirikuarhitektuuri ja Eesti kirikut, et alal ja helistasin talle ja ta rääkis mulle 45 minutit peaaegu telefoni teel, mida ta äsja oli teada saanud. Ja nimelt oli keegi kolleeg Saksamaalt talle saatnud oma uurimuse, et niisugune unustatud element kirikuarhitektuuris nagu nisugune uks seal üleval, et milleks oli jaa vaimustatult, härra raam rääkis mulle siis sellest uksest, et sealt ülevalt talade või talidega, talade otsast ja nööridega lasti alla ingleida tõmmati üles ja et seda ust kasutati kiriku sees suurtel pühadel liturgiliste draamade esitamisel millega toimus siis liikumine vertikaalsuunas ja et see traditsioon oli küllaltki järsult katkenud ja kadunud unustusse. Ja alles nüüd siis nii visa uurimistöö ja paberitest tohtimise tulemusena on siis taastatud see, mida pused, arhitektuursed elemendid nagu üksikuks kuskil lahe all, et milleks see tegelikult oli. Vaat niimoodi iga kirikuarhitektuurielement tegelikult omas kindlat funktsiooni, midagi ei olnud juhusliku ja Tallinna toomkirik on siis meie eesti kirikuarhitektuuris selles mõttes jälle meil on üks niisugune omamoodi ainulaadsus nähtavana olemas kus seda liturgilise draamat teostati. Teine alaliik on pool liturgiline draama. See draama hõlmas oma liikumise ruumina juba altarist, kirikuruumi ja ka esiku nii välja selles pool liturgilise straamas. Lisaks vaimulik konnale võttis juba osa ka rahvas, kuid naiste osi täitsid alati mehed. Näiteks kui oli mingi jõululugu või lugu, kus oli tegemist kas neitsi Maarjaga või Maarja-Magdaleena või naispühakutega siis neid osi etendasid alati meessoost isik. Kolmas müsteerium, religioosse draamaosa oli siis juba puhtal kujul müsteerium. See toimus väljaspool kirikut ja oli rahvakeelne. Ja ta toimus tavaliselt kirikuesisel väljakul, mis keskaja avalikus elus oli avaliku elu tsentrum. Ka tänapäeva Euroopa linnades, eriti Saksamaal. Me märkame, kuidas laupäeval, pühapäeval või igapäeval ka õhtuti kirikuesised väljakud muutuvad massiliseks rahvakogunemise kohtadeks kus suheldakse seal esinevat Moosekandid. Seal toimub avalik elu ja linnaelanike kohtumine ja Saksamaa traditsioonis on see õnneks säilinud kõik see kirikuväljakute kasutamine, avaliku elu teatud, kes punktidena. Ja nendel väljakutel siis ka praegu ma ise olen näinud mitmel pool Saksamaal, kuidas seal esinevad akrobaadid ja tuleneelajad ja igasugused silma moondajad. See on niisugune avaliku eluplats ja koht selle jaoks. Niisiis need kolm elementi me näeme, liturgiline draama altari juures tuleb kirikusse pool liturgilise heks ja sealt väljub tänavale linnaväljakule müsteeriumina milles juba rahvakultuuri ja rahvakeele osa omandab niisuguse domineeriva osa. Ja see saab siis ka väga niisuguseks markantseks värvika rahvakultuuriilmingu ja arengukohaks, kuid tema lähtepunkt on kirik ja ta lähtub kirikust.