Tere päevast ja said jõulupühi kõigile. Oleme täna stuudios kolmekesi. Helju Tauk, Toomas Siitan ja saatejuht Tiit Sinissaar. Me panime oma saate pealkirjaga. Kas me oleme jõuluusku ja katsume metsale tunni, aga siis selgeks saada, kas me oleme usku. Ja kui me oleme, siis mida see meile tähendab? Aga enne võidud aukama, palun pange küünal põlema. Sest niisugust saadet niisugusel päeval minu arvates küünlatuleta ei saa teha. Mis teie arvate? Tingimata jõulude juurde. Ja nii nagu valgus kuulub pimeduse juurt. See on küll väga ilus mõte, tavaliselt sellistele asjadele pööratakse tähelepanu televisioonis. Et niimoodi kinkide küünlavalgust ka raadiomajja kutsutud teile selle eest me ütleme teile küll tänu seda enam, et ka kuuseoksad on laual. Aga on juba tõsine põhjus. Juba minut vähem kui 12 tundi eraldavad meid jõululapse Kristuse Sümboolsest sündimisest millasega täpselt polnuks, ei ole nii tähtis. Oluline on see, et ta on sündinud. Oluline on see, et ta igaühe jaoks igal aastal uuesti sünnib. Ja kuidas sellega on olnud sellest täna ehk räägimegi. Me oleme kõik natukene erinevast põlvkonnast. Mina mäletan enam-vähem 50.-te aastate algusest ehk jõulupühi. Millal teie mäletate? Ma naeratan, et Toomas ei olnud siis veel sündinud. Minu juures hakkasid jõulud olema Eesti vabariigi ajal. Ma olen 30. aasta laps. Ja jõulud on olnud minuga nii kaua, kui ma mäletan. Selles mõttes olen ma olnud see, laske lapsukesed minu juurde, kes tuleb aru andmata kaalumata laskmata mõistusele ennast segada usalduses ja ootuses. Ma usun, et selles, mida ehk see, kes 12 tunni pärast sünnib meilt ootabki. Toomas, millal teie mäletate oma esimesi jõule? No mina olen parasjagu sellest põlvkonnast, et minu lapsepõlves püüti seda jõuludepidamistest vähekene ära peita ja ja minu põlvkonna jõulud on vist põhiliselt sellised vanaema jõulud. Ja. Ometi oli see võimalus olla koos ja ja sealt on palju ka meelde jäänud. Muuseas selle peale mõelnud. Praegu on ju aastal 1989 Öelge näiteks hea sõna. Võiks öelda, et meil on nüüd üle tüki aja avalikud jõuludega, mulle see avalik sõna sealjuures ei meeldi, mis võiks selle asemel olla? Ma ütleksin, kui sõi, kõlaks ehk kohatult jõululaupäeva päeval. Et meil on jõulud mitte üksi lubatud, vaid nad on jälle moes. Me oleme nagu natuke kaldunud ühest kraavist teise, nii nagu seda küll on juhtunud siin sellel suurel maal elades. Sellel aastal on ehk vahekorrad jõuludega loomulikumad möödunud aastal see et nüüd peame ja paremaid kui kunagi varem ja, ja niimoodi oli ehk veidi häiriv. Aga sellega seoses just millest, mida te praegu küsisite, on minul omakorda küsimust Toomale. Et kristlus, see Aade õigemini see tundmise süsteem, tore, rikas kõikeandev, millel kristlikud jõulud baseeruvad, on meil siiski nii suuresti ära unustatud või on meid mõjutatud ära unustama, et me katsume ka nüüd leida mingit kompromissi, kus jõulud on lubatud. Soodustatud kompromissi paganlike jõuludega, mis meie maale siin põhjamaal väga lähedased olnud ja väga olulised ja mille sügavamad juured kahtlemata alati jäävad. Seni kui on meil need Põhjamaad, kuhu meie kuulume, jäävad ka need kestva, need on head, inimlikud aega ulatuvad tulevikku küündivad. Aga ometi me oleme siiski nüüd kristlikus Euroopas. Me ei saa minna oma eestimaaga tagasi 11.-sse või 12 10.-sse sajandisse, me olime siiski 20. sajandil. Ma ei usu, et me saaksime tagasi pagana rahvaks. Neil jõuludel on teine mõte, me katsume seda varjata. Miks arvad sina, Toomas sinutaolised, noored pered pürgivad ja veidi vanemadki praegu jõulusid pidama, juhul kui neile on asja kristlik tuum ehk kauge. Aga nad väga hoolikalt mõtlevad, toimetavad, otsivad, valmistuvad nad lähevad kirikusse ka siis, kui jõululapse mõte noh, oluliselt ei olegi, on lihtsalt, kuidas öelda, puudutamata jäänud kuskile sinna kõrvale. Ja eelmine aasta mõtlesin ka oma modi hirmuga seal nende avalike jõulude peale ja. Tundus küll korraks, et see nende pühade avalikuks tegemine võib ateistlikus mõttes olla tunduvalt edukam kui kui nende pühade keelamine. Me võime jõuda üsna varsti ju sinnamaani, nii nagu võib-olla Ameerikas sagedasti jõulusid peetakse, peetakse suuri suurejoonelisi asutuse pidusid ja joominguid ja ma ei tahaks, et, et need jõulud küll sinnakanti jõuaksid. Mäletan eelmine aasta väga liigutavalt üks turismiga tegelev kooperatiiv reklaamis näiteks lehes võimalust veeta oma jõuluõhtu erakordselt nimelt Moskvas Moskva parimates varieteedes. See on ka võimalus. Aga vaat huvitav, kuskil võib-olla 10 aastat tagasi või 10 15 aastat tagasi. Ma arvan, et minu põlvkonna jaoks oli kirik ja ja ka jõulud sinna juurde midagi sellist, mis oli omamoodi tõesti natukene ära unustatud. Sest et minu vanemate põlvkond on kasvanud parasjagu sellel ajal üles, millal. Vastet kõige edukamalt kõige sirgjoonelisemalt püüti noort inimest hirmuga eemale hoida. Sellest vaimust. Ja siis mulle tundus, et kasvõi see üksiktegu näiteks jõuluõhtul kirikusse minek see võis olla omamoodi protestivorm või protesti väljendus kõige selle tava vastu, mis meid ümbritses, mille vastu me olime nagu omamoodi abitud. Ja. Ei tasu ju siin enam üle rääkida neid anekdoote kiriku uksel, valvavatest komsomolitöötajatest. Küllap nemadki siis tajusid seda, seda tegu just just taolise protestina. Nüüd on langenud see funktsioonast ära ja nüüd tuleb see tegu endale nagu uuesti motiveerida või, või leida uus sisu endale, selle selle jaoks ja mulle tundub, et väga paljud minuealised on just nagu alles avastamas või just nüüd avastamas sõda. Vana sisu, väga hea asi. Ühelt poolt, et keeldun maha võetud sellepärast, et et see oli kindlasti protestiavaldus, see oli ka mingi rahvusliku iseolemise avaldus. Meie peame jõule, me laulame neid laule, no isegi kui me neid enam ei oska, siis me olime vähemalt inimeste keskel, kes neid oskavad. Aga selle taga oli üks väga halb valus asi, selle taga oli ka vaen, tähendab, oli vaen, mis vaenas jõule ja kõike head, meis aga oli ka meiepoolne vaen päris selge. Võib-olla mitte nii otseses mõttes, aga vimm, vimm, keelu Win vägivalla vastu. Ja mida vähem on ründav, kuri, seda natuke kergem on pürgida jõulusõnumit, mõistma lepituse vaenlaselegi käe sirutamise Rahu poole, sisemise rahu poole pürgimise mõttes, kes see on hea. Aga vägisi hakkab mulle tunduma, et jõulud nagu kipuvad lahknema. No täna on pühapäev, aga igal aastal on jõululaupäev ise, päeval on kaunis traditsioon tööinimesed jõululaupäeval kell 12 lahti lasta igalt töölt kus see vähegi võimalik on, inimesed, tuttavad koju, mida tegema? Ma usun, et Eesti perenaised on juba nädala jagu sabades seisnud ja tutvusi kasutanud ja ahastusega midagi hankinud ja midagi sellest kokku võlunud. Ja tänased lauad on ikkagi armastusega tehtud ja lõhnavad rikkad. Ja me oleme jooksnud mööda poode ja ahastanud, et ei saa neid kinke kõiki, et ah, jumal küll, mitte midagi pole saada. Ja selle juures ikkagi midagi saanud muidugi ka. Ja see, see leidlikkus on muidugi omamoodi vahva. Kuigi me juba vähem mõtleme sellele, mida me ise võiksime teha, kuigi vanaemad koovad lapselastele sokke ja kindaid, lapsed joonistavad ehk midagi vanematele, aga alles ainult siis, kui nad on veel väikesed. Aga kas me oleme kas või ainult jutustanudki jõululugu väikestele meie perekonnas mitmetes kirikutes ka katoliku kirikus, aga mitte ainult ehitatakse altari kõrvale jõulusõim. Seal on lapsuke ja Maarja ja Joosep ja niuksed rõõmsalt ingli jumpsud, lendavad seal taevas ringi ja taevas on tumetume sinav must, nii nagu ta seal Iisraeli maal juudamaal omal ajal lõunamaal oli ja kuskil seal jõulutäht, mis näitab teed. Ja oleks ilus sinna minna, kui kirik ei ole täis, kui ei ole ainult kogu kogudus koos. Et kui kirik on üsna tühi, vaadat jutustada ja see on lapsemeelne rõõm, mitte üksi lastele, aga vanadelegi. Seesama jõululaps on oma mehepõlves, kui ta suuri tegusid tegi meie kõikide heaks aegade lõpuni öelnud, kui lapsi keelati tema juurde minema, sest et nad ei segaks. Ta on öelnud, et laske lapsukesed minu juurde tulla ja ta on öelnud ka seda, et kui teie ei saa nagu lapsed siis on teiega halvasti, eks ole, teie tulevik on siis kombes. Ja see on üks võimalus saada nii nagu lapseks. Kui me otsime võimalust jõuluõhtut täita millegagi kas me siis ei tee ühte väikest viga, et me katsume ikkagi vabu hetki täita millegagi eestlastena väga tihti ikkagi söömisega, olgu need juubelid või muidu perekondlikud tähtpäevad, et võib-olla peaks mõtlema millegi muu peale laskma millelgi muul enda sisse tulla. Me räägime kommetest, mis on olnud mängudest, nad on head, eestlane on esivanemaid austanud, ta nende hingedega kontakti otsinud. Meie oleme selle üsna unustanud, ei ole paha sellele mõelda. Aga ometi on seal just sellele õhtule ja sellele ööle omane vaikus. Vaikus, KUS hobisev värelev küünlatuli varjud laes ja kuuselõhn ka. Need on välised asjad, aga nad viitavad millelegi sügavamale. Isegi kui me ei ole mitte kuigi palju kristliku usundi ka kokku puutunud iseendas. Me pole sinnani veel nagu jõudnudki, võib-olla alles sirutame jalakesed, et vaadata, mis seal on küünituda. Aga saladus võiks saladuse tunne, võiks ikka meis olla, aga kui me selle ära täidame palju tegevusega siis me teeme midagi, mis on üsna kohutav, noored ja vanad. Me kurdame vastamisi. Aeg on läbiaega ei ole. Ma ei tea, mis see on, aeg läheb, ma ei suuda teda kinni pidada. Ja nüüd seda õhtut, kus oleks aega kusi töötajate, kus ei minda kuskile. Me tahame selle aja silmad kinni, oma meeletusest täita tühja-tähja, aga selle asemel, et kuulatada seda aega eneses mismoodi ta siis meieni ka ei tuleks, kas palves või minevikule mõeldes? Või lihtsalt koos olles. Kuidas te arvate kas selleks, et endasse süüvida jõulupäeval peaks seda tõesti tegema, nagu nelja tooksin praegu rääkis? Kas selleks on tingimata tarvis, et meie ümbritsen ennast sellega, mida me jõulude ajal ikka teeme sedasama küünlaleegiga ja ja kuusega. Neid on siin küll ainult väikesed oksad ehtimata või on võimalik seda jõulutunnet saavutada ka siis, kui sa oled niisuguses olukorras, kus sul ei ole lihtsalt võimalik seda atribuutikat enda ümber näha, kui ei ole võimalik, ei kirikusse minna ka surnuaiale, kui sa oled kuskil kaugel ja ainult üksinda oma mõtetega tulevad meelde jõulupäevad kui mõni sõjaväes. Seal oli ju võimatu luua enda ümber seda, mida me kodus saame teha. Tuli näidatagi, et sa mõtled jõuludele muidugi. Aga. Tegin ma püüdsin leida, kuigi see on ka seal väga raske aja, et ma saaksin olla üksinda iseendaga. Ja noh, sedakorda nii halvasti või hästi, kui ta läks, aga ta läks siiski korda, ma sain seal ka selle tunde kätte. Mõtlesin oma kodustele, mõtlesin iseendale. Kas meil on alati vaja asju enda ümber, et saavutada mingit hingeseisundit? Kus on võimalik, miks mitte kuigi inimene, kui tal on väga tugev vastasseis, ma usun, on rohkemaks ehk võimeline tähendab, inimesel õnneks on olemas kujutlusvõime. Ja õnneks on olemas mingit, no eks ole, mis temas elavad ka nähtamatutena kodumaaga, koduga ja nende koos olemistega, mis, mis on olnud, mida ei saa meilt keegi võtta, ma usun, et inimene on võimeline seda küünalt ülekantud mõttes endas süütama. Ja selle valgusel ikkagi võib-olla ennast tundma, aga kurbuses aga samas ka selles üksolemises, millest nii ilusti kirjutab Marie Under oma 42. aasta jõululuuletuses. Aga aga kui see on võimalik, siis on see ikkagi väga ilus sest need sümbolid on väga suurejoonelised, väga tõsised ja ainulaadsed, tähendab, meil on praktiliselt võimalik panna küünlad põlema igal peoõhtul, eks ole, lõpuks talvine aeg. Me toome jooksi sisse, mitte ainult jõuluõhtul. Ja see, mis on nüüd ainult, et me ehime kuuse, siis on siiski suuresti laste pärast. Aga jõulud on jõululapse pühad, heinatundi, laste pühad. Ja sulle rõõmu. Kaudu, milleks meie ehk võimelised ei ole selle laste, särava ootuse ja rõõmu kaudu. Me saame ikkagi midagi endas luua. Millega üksi on küll vist väga raske hakkama saada, sest niimoodi üksildased ilma kõige nähtamata. Me võime saada harda jõulutunde, aga meil on ehk raske saada jõulurõõmu. Aga jõulud on kahesugune asi, jõulud on vaikne mõtte keskendumine, hardus mingi püha saladuse tunnetamine, aga jõulude rõõm. Jõulud on lauset tantsisklev rõõm nendes väikestes jalgades. Sina tead, Toomas, sinul on need väiksed jalad ümber sinu. Ma usun, et see on eriline elamus, kui sa oled oma lastega koos selle kuuse ja sa laulad nendega koos. Neid sõnu, mis ikkagi nendes lauludes räägivad valgusse saamisest, rõõmu jagamisest, headusest. Ma tahtsin veel ühe sõna öelda kinkimise kohta. Et me olime nii mures kinkimise pärast see jõuluvana olemine ja vastutustunne, et tuleb see tark sealt kaugelt, Me ju kardame kõik teda, aga teades, et see on vanatädi Olga ikkagi meil kohe võtab seest külmaks, nagu ta tuleb ja pöörab sinu poole omad jõuluvana silmad. Jon vastutustunne, sulle öeldakse, mis sa tegid möödunud aastal ja kas sa mäletad, et ja kõige hirmsam on, et sa tõesti mäletad suurima selgusega ta jäi, mis ma tegin. Tähendab, see on muidugi suur asi, aga me kingime praegu muidugi kõigile siin kunagi Loomingu raamatukogus, Baltikumist pärit paruniproua pärast hilisem nimekas sotsialist Fonzur Miilen kirjutab oma mälestustes, kuidas kasvatati jõuludeks kinkima neid rikkaid lapsi aga mitte ära kinkima tuba, kulunud nuku või, või kergelt katkist mõnda mängu hobust või midagi, mida sa ei vaja vaid kinkima vaestele lastele midagi, mis sul üsna kallis on läbinud, mille puhul sul südamest kohe lausa tunne, et sa nagu plaastrit rebid sealt lahti. Ai, sa ei tahaks anda, aga, aga siis on mingi eriline rõõm, kui sa oled selle andnud. Vot selle peale me mõtleme, nagu vähem see jõuluvana eelkäija, kuuldavasti see püha Nikolaus alustas kaunist traditsiooni sellest, et ta viis vaikset kinki nendele, kes seda tõesti vaja oli. Ta viis hädalist abi. Kas teie kingite kõik peres üksteisele ja siis veel pereliikmetele väljaspool ja siis veel kooliõdedele ja koolivendadele nende lastele? Lastele eit rohkem vist. Ei peaks siis tulema selline selline kohustus. Või seda ei tohi teha ju, kui formaalsust. Selleks ta vist on saanud paljus. Siis on see vaev rohkem kui, kui rõõm saajale ja, ja andjale. See ei tohiks kohustus olla. Ärgem olgem ka kohustuse vastu, kui see on sisemine kohust. Ei, seda küll, eks ole, peale päris palju, me oleme nii hellaks tehtud, noh ja sotsialistlikud kohustused ja veel paljud muud olnud eluaeg. Nad tekitavad meis õudust või noh, me tajume mingist võltsi sealjuures, aga tegelikult on inimese elu suuresti kohuse täitmine. Jah, aga ta peab tõepoolest tulema seest, see peab olema seesmine tahtmine, seesmine kohustus mitte pelk kombetäitmine, et nii on kombeks, tähendab peal. Aga ma tahan tulla korra tagasi veel selle aastaarvu juurde, mida ma nimetasin praegune aastal 1989. Kas te olete selle peale mõelnud, miks ma küsisin seda, et mis sõna võiks selle avaliku jõulude asemel olla? Ütleme siis üle-eestilised jõulud. Viimati olid need 50 aastat tagasi 1939. Ümmargune arv. Tulid siiski ka sõja ajal ei saa salata, saksa okupatsiooni tingimustes olid jõulud kõigiti kohased. Valgust avalikkuses välditi selle tõttu lihtsalt tuli, sõjaseisja võis kart õhurünnakut, aga omas kodus. Isegi sotsialistlik Saksamaa, nagu me teame kogu oma väga innuka sotsialismi juures mida praktiseeritud need aastakümned alati tähistas. Väga tõsiselt jõule. Ja minugi tuttav, kes siin Eduard Sõrmus tuuris Laitsigi marksismi kateedri, seal mingisugune juhtiv õppejõud selliseid väga tõsise spetsialistina saatis minule näiteks, kui ta oli ära sõitnud ühe suurepärase niisuguse enneolematu jõulukaku mis läks kaduma kuidagiviisi paberites ja ma sain ta kätte kolme kuu pärast ja kujutasin ette, et sealt tuleb mingi hallitanud kõva kivitükk välja, eks te kujutate ette, ta oli küll üsna kõva, ta lõhnas ikkagi veel, see näitas, et sakslased olid oma jõulusaia väga hästi küpsetanud, panin ta praeahju ja ta oli täpselt nagu uus. Kuigi ta oli sotsialistlik jõulusai. Ma usun, et see on võib-olla olnud üks seos, miks praegu nende areng on nii kiire olnud, et midagi mingi seos heaga on püsinud läbi paljude eksi aastakümnete. Ma usun, et see kehtib meiega. Me leidsime siia tulles vanu loomingut, teatavasti kaks viimast aastat oli juba loomingutes jõulujuttu. Ja siin kirjutab Valga koguduse õpetaja Peep Oudova rahvuslusest ja usust kenasti. See ei ole mitte otseselt jõulujutt, aga see on nõndaviisi pühendatud jõuluajale. Ta räägib nõnda, et väike rahvas vajab püsima jäämiseks veel midagi muud kui majanduslik sõltuvus ja nii edasi ja nii edasi. Ta peab uskuma. ETA olemasolul on mõte. Väikerahval ei ole esitada ühtki argumenti, mis ümbritsevaid suur rahvaid selles meenaks. Meie usk on ikka tundunud valitsenud suurrahvastele absurdne, seda on püütud vägivallaga murda. Aga usu puhul, usu puhul nii oma eksistentsi põhjusse kui usu puhul ka Kristusse on meil tegemist millegagi, mida ei saa murdevägivallaga ega kummutada argumentidega. Sest usuga on tegemist ainult seal, kus miski meid absoluutne selt puudutab. Vaat see mõte, mulle meeldis sellel öösel katsugem tunda, kuidas on selle absoluut absoluudi puudutusega kui see miski peaks kaduma, kaob ka meie eksistentsi. Et seesama miski annab jõu ja julguse jääda iseendaks ja minna oma teed. Terve Eesti rahvas on kõik need aastakümnendik jõule tähistanud, aga mis te arvate? Kas kõik ikka teavad, mis asjad need jõulud üldse on, oli siin küll põgusalt sellest juttu, aga. Igaühe jaoks on, on nad küll natukene isemoodi. Iga põlvkonna aja muidugi. Küllap ikka igaühe jaoks, ega siin põlvkond mängi midagi. Aga ometi on olemas see, millesse on kõik tulnud. Millise ime on ja mille sunnime? Vaat imesse ninna saab ikka päris üksinda. On pime koridor ja lähed sinna sisse ja saidi ja kuhu sa satud, aga sa tahad minna, sind kisub ligi. Oled laps, siis liigutab sind jõululugu. Kui sa oled laps, siis sa armastad lilleõit ja kassipoega ja tipu väikest ja sa tahad kõike, mis mahuks sinu väikse peopesa peale ja sa oled üsna harjunud toetuma isale ja emale ja nüüd äkki on täiesti võimalik toetada kedagi ja see pakub sulle suurt rõõmu. On üsna hirmus, kui inimeses on kaitsmise vajadus ära võetud. Ja nii on lapse jaoks lugu et tulevad Maarja ja Joosep ja nad tulevad oma sünnilinna ja seal on nii palju inimesi koos. Iga laps teab, mis on rahvaloendus, küllap meie lapsed teavad ka, nad on kõik väga kogenud juba väiksest peale, vaatavad televiisorit ja erinevalt tulevad sinna ja seda hotelli pole, on meile täiesti tavaline, aga ei ole ju ka jaama, kuhu minna, istuda, kukkuda pea kellegi õlal või? Meil on võimalusi natuke rohkem sa tulede, sul ei olegi kuskile minna ja sa oled pikkadee tulnud. Ja siis hakkab see noor naine oma lapsukest oma esimest, oma tohutu vägeva tulevikukuulutusega imelist lapsukest, kellest tal on märku andnud inglile, kes on üldse teoks saanud hoopis enneolemata ja ainulaadsetele asjaoludel, ta hakkab seda last ilmale tooma ja ega see ei anna oodata, see tuleb nagu ta tuleb. Otsida enesele pelgupaiga, sina väike, saad sellest aru lihtsalt, et tuli kuskile minna, tuli olla kuskil katuse all ja aga loomad on kenad. Nad lõhnavad sooja piima, järgia nuhutavat sõbralikult ja arvatasti väikest last saada ei olegi nagu raske lapse jaoks ja siis on see laps käes ja see, et ta nõlgedel, see ei ole lapse jaoks mingi probleem, meie arutame, et noh, pole mähkmeid ja pole nimi sisse tikitud, aga saab ka teisiti teha hakkama. Ja siis on see tunne, et sa võid sinna minna niimoodi nagu ema käekõrval või vanaemaga või üks kõikutede vendadega. Sa saad imetleda seda pisikest last ja, ja see, et räägitakse, mis kõik sellest lapsest saab. Ega sa sellest aru ei saa, aga seda sa saad aru küll, et et tema ümber on midagi kummalist ja kui öeldakse, et temast saab inimkonna päästja, mitte ainult selle päästja kes on elus sellel ajal, kui tema on elus, vaid veel 2000 aastat peale seda. Siis sa mõistad suurt, kuigi sa ei mõista asja sisu ja meie, kes me oleme juba vähem või rohkem vanad inimesed, vähemasti küpsed. Meie elame sellel ajal siin, sellel maal, kus meil on ikka üsna kõhe tunne oleme üsna kaitsetu, tud, me loodame, me loodame peaaegu nagu võiks loota jõulurõõmu. Aga me kahtleme väga sügavasti ka kes rohkem, kes vähem, kes üldse mida midagi loodab. Missugune rõõm on meil kõigil tunda, et me saaksime kaitsta jõululast eneses seda väikest ja abitut. See, et üks kuningas tuleb suure lärmi ja saatjaskonnaga, sellega me oleme harjunud. Aga et kõikide aegade ainus ja meile täiesti arusaamatu, kujuteldamatu jumala poeg tuleb inimeseks inimese kombel noh, peaaegu et armetult. See on, selles on suurem suurus kui, siis kui ta oleks erootilise lapsena ilmale tulnud näiteks tollel ajal Ja teda kaitseb ainult see hoovus, mis tuleb ülevalt, see valgus, mis tuleb jõulutähest. Et tema ümber kogunevad mitte ülikud ja targad, vaid lihtsad karjused, kes on väljal, nagu ütleb laulugi sõna kellel on ilmunud hingel, nad on põrmus olnud hirmust ingli eest, kes on ju kohutav ja mõistmatu ja ometi ta ütleb neile mingi ja kummardage seda kõige ülemates ja kõigi ülem on äikesesündinud, laps tähendab kõigi nende vastandite kolossaalsus on see mis pimestab. Muidugi võib öelda, et ah, see kõik on üks lapsejutt, selles, võib-olla põlgust, aga selles võib-olla on ka imetlust hoopis. Kas õpetab meid ka selles, et üks suur ja vägev võib-olla mingil hetkel väga väeti ja vastupidi, et selles väeti olekus ongi see suuruse vägevus? Ma usun, et ainult sellel juhul me ei saa seda hakata vist üldistama, kuigi. Me teame küll, et ka päris inimlikes vahekordades. Me oleme umbusklikud, kui keegi on väga suur ja tähtis. Ja me otsime tarkadest, silmadest ja arusaabast soojast naeratusest. Seda tõde. Mida me vajame? Sest see kuulutus, mis peaks meie ümber helisema sellel olevalgi jõuluööl on ikkagi vastamisi soojendamise ja vastamisi rõõmusõnumi jagamise kuulutus. Jõulurõõm on andmise ja jagamise rõõm. Son vastamisi naeratamise, rõõmsa naeratus südames millega võiks jälle läbi aasta minna. Järgmiste jõuludeni. Muidugi ei ole Kristuse ja jõululaps on mõte ainult jõuludest toomas, võib-olla sa lisaksid mõne sõna? Ma mõtlesin selle suure ja ja väikese iseäraliku vastandumise peale. Nii et üks mõte on, on selles veel väga tähtis. Mis ei ole võib-olla nii lapsemeelselt arusaadav, milleni peab Ise kasvama, aga mis on elus, võib olla väga, väga oluline. Mõte sellest, et see suur, see kõige suurem on selle kõige väetima olemise enese peale võtnud. Ja sellega jaganud. Arvamusi on olnud kõige suurem kingitus. Kui palju me saame ise? Kinkida mitte mitte lihtsalt asju ja mitte lihtsalt ka vajaliku vaid kinkida seda, et midagi enese peale võtame. Kõikide mõtet hingeseisundit. Tuge ei kinkidega vaeva kinkida midagi sellest ära, mis võiks tulu tehanud, mõnusamaks probleemitumaks võtta enda peale. Kasvõi südamepõllu loobumist ohverdumist, jõulude mõte saab ju tegelikult jooks ja põhjenduse. Ülestõusmispühadega kristus lüüakse risti. See ei ole veel midagi erilist, inimesi on aegadel piinatud, pekstud, risti löödud, see kõik on meile üsna teada. Ja need inimesed on, kes nii või teisiti kannatanud veetnud, et jääda endale kindlaks. Aga Kristuse suurus ei olnud mitte selles, et ta ütles, isa, anna neile andeks. Nad ei tea, mis nad teevad. Sealjuures tuleb meil mõelda sellele, et meie väga palju teame, mis me teeme. Meil ei ole seda. Vabandust, aga ma tahtsin seda öelda, et Kristus oli jumala poeg, tema iga hetk selles piinas võinuks vahele segada. Tema päralt oli kogu vägi ja võim rohkem, kui me seda kuidagigi viisi oskame kujutleda. Ja hetk selles piinas, ta valis ikka selle piina, tähendab selle, mida ta oli enda peale võtnud juba inimeseks saades. Selle, mida me nimetame lunastuseks, kuidas keegi ka seda ei mõista tähendab, kui ei oleks tõusmise pühi, kui ei oleks Kristuse surma ja ülestõusmist, siis ei oleks jõuludel mõtet, aga ilma jõuludeta ei oleks olnud seda inimest, jumalat. Mis te arvate? Kas need inimesed, kes sellel mõtteni ei jõua saavad jõuludest sama palju kui need, kes selle mõtteni jõuavad? Kõike jõuan selleni kahtlemata. Ega needki ei jõua, kes kes jõuavad tähendab olles ja kuidas me mõõdame, nüüd on kombeks tulnud ütelda, et, Et see või teine usklik inimene, see on nagu vähe öelda, sügavalt usklik, siis kui me ütleme, artistina see või teine sügamatust sigineb sinna sellesse väljendusse mingi lugupidamine. Kuigi me ei tea, kes, kuidas ollakse, sügavalt usklik inimene? Arvatavasti muutub, uskudes üha alandlikumaks ja üha enam tunneb kahetsusega, kuidas täi pääse sinna sügavamale, natukenegi, kuhu ta tahab, või tundub, et pääseb ja siis tundub jälle pääse. Ma mõtlen, et me ei saa mõõta, midagigi saab jõuludest ja me ei tea kunagi, millal ka päris uskmatu inimene või isegi ründavateist, millel on temaatismi ots. Võib-olla just täna, võib-olla homme. Minu arust on kord lahkunud üks õpilane, terane, asjalik, jumala silm on niisugune vahva tüdruk äkki uksel pöördunud, kuule, ilma ühegi seosetu õpetaja, nuusuta jumalat. Mina veidi ehmununa, Matu, midagi kogele, need usun või noh, ma ei saa hakata seda asja arutama juba, kui teine on trepikojas, ka temale pead pangutati, süttib ei mina sellestki mitte midagi aru ei 100, lahkub nägemist. Järgmine aasta. Vähe sellest, et ta on lähenenud kirikule ja saanud kiriku liikmeks, ta on nisukene, äge usklik inimene, ta ütleb, et süüdistab mind passiivsuses ja on teesklematult. Ma ei tea, kas sügavamalt usklik, aga igatahes Kööblikumaltan noor, tan kõhklematu. Kus on see mõõdupuu siin? Seda ei saa üldse mõõta, see on nagu muusikaga, eks ole, võib öelda nii, et üks elab, ei tea, mis asju läbi tõsise mingisuguse muusika unelma taolisel kontserdil Karajan juhatab, eks ole, kolmandat Brahmsi sa ujud õnnepisarates, nüüd ta kahjuks juhatab ainult plaadil. Ja igaüks saab, muidugi võib olla ka see, kes magas rahulikult, olles tulnud sinna valvest, võib-olla temagi saab midagi läbi une, mida ta ei tea, eks ole. Meie kanalitel keerulised puudu ei ole. Kas ainult oskab ise tunda, kas ta nüüd on midagi saanud või ei ole? Aga ma mõtlen, et peab olema kannatlik. Istu niimoodi maha, küünal põleb, mõtlen, nüüd peaks tulema jõulutunne, kas tuleb. Nagu ei tuleks, eks ole. Olen veel natuke natuke, hakkab sügavale, kellele ma kuskilt uni tuleb, peale ei tulnudki, aga võib-olla lihtsalt. Lihtsalt olla nii, nagu on. Sundida ei saa midagi, ei ilu ega armastust, aga püüda. Ta võib, sa rääkisid, lastestasin enne kenasti, see vot see on midagi üsna erilist. Ja kui me, kui midagi sellest oskaksime endas leida. Sest meiega on just see häda, et me hoolega täidame ära endalt selle jõulude ajal jõulude-eelse aja. See aasta on. Kenasti näha esimest korda nüüd või noh, enam mitte päris esimest võib ju nüüd ka enne 20 neljandat või 20 viiendat kuuski põletada ja ja avalike lastepidusid pidada. Need on kõik kenasti nüüd pandud just nimelt jõulueelsel nädalal, mis on alati kõige rohkem toimetusi täis olnud. Mitte ju sellele jõuluajale, mis algab, algab alles tänaõhtust. Jaa. Ja mille kulminatsiooniks on tegelikult esmaspäevane esimene püha Selleks ajaks on kingid jagatud peod peetud. Küll läbi ränga vaeva paljude jaoks. Palju seda rõõmusel järgi jääb niiviisi. Teie jaoks ma usun, et kui jõuluõhtu läbi, siis jõulutunne on läbi tuntud. Nii kiiresti saab otsa, peaasi, et ta on, aga lapsepõlvest ka mina mäletan küll, et ootus oli väga tugev ja ega ma ei oskaks vastata, mida ma ootasin. Ma ootasin ka kinki küll, aga ma olin üsna jõuka pere laps, seda muret ei olnud, selgeid kingitusi tuleb ja nii noh, avaldasid soovi ja kui öeldi, kui sa hea laps oled, siis sa saad nii, midagi ikka said ja nii et mul ei oleks tohtinud väga muret olla, aga erutus kasvas peaaegu talumatuks. Miks tähendab tunned seda midagi, seda midagi millestki hauduma kirjutad? Huvitav, ütelge, kas mina olen nii rikutud ja materialiseerunud, me oleme siin rääkinud, et noh, kui palju meist mõjutavad asjad tundeid. Kui ma pärast kolmekuningapäeva kuuse välja viin, siis saavad minu jaoks jõulud läbi ja see on pööraselt kahju, on siis sellest nagu tühjaks jääks elu? Te olete lihtsalt sinna kuuse sisse pannud, nii palju ennast, eks ole. Ja nüüd äkki ta hakkab nägu. Kuigi kõige kaua püsinud kuusk, mida ma tean, oli Roman materjalid, ma käisin tal külas märtsis ja tema veidikene heledamaks tõmbunud kuusk, pärased seisid nurgas, okkad küljes. Me lõime koos käsi kokku, aga nii see on. Aga miski väga eriline. Me ei saa kaua kesta. Kuidagi teda hoiame. Ega teda väga kunstlikult ka hoida ei saa, aga meil on suurepärane tunne, et nad tulevad jälle, tähendab seal nagu punktiir, kus on niuksed olulised nihukesed õied löövad õide ka nendel kirikupühadel. Ega ilmaasjata siis kirikuaasta pole nõnda vormitud ka tark, et aasta lõpeb surnute pühaga, et lõpetatakse kõik ära, peaaegu elu lõpeb ära. Ja siis sellest novembri lõpust hakkab äkki võrsuma see niisugune kuuseroheline, see niisugune. Uus oksake võrse, see, milles öeldakse, et kõige rohkem on C-vitamiini, eks ole, me sööme seda isegi, ühesõnaga see väike heleroheline sünnib sealt sellest surmast, nii nagu Kristus on elu advendiootusaeg ja see on väga tark, et seda neli nädalat Hedab, on antud võimalus, muidu poleks selle peale tulnud. Ja mitte ilmaasjata nad kõik ei koondu, seda võib öelda muidugi kavalmikse kaval võrk, et kiksis pühad tulevad üksteise järgi ja siis nad kevadega lõpevad just siis, kui on paras aeg tõesti higistada põllul väljal. Tõesti pole aega, ei unistada ega lõpmatuse mõelda, vaid teha väga lõplikke, väikseid kindlaid tegusid. Ja siis, kui hakkab tulema sügis ja pimedam aeg, siis jälle hakata vaatama, kuidas on eluga, kuidas on surmaga, milleks elu. Milleks on surm, miks me elame? Kõik küsivad, miks me elame, ma usun, et sellele pole vaja vastata inimese silmi, kes kes ei oska vastata, jäme, näeme, kas ta. Kas temas on mingi vastus olemas või ei ole? Sõnadega suuri asju väga ei saagi välja öelda. See on rohkem jah tundmise asi. Ja ilmselt on jõulud ka need pühad aastas, mida me kõige rohkem ootame. Mina küll ei tea ühtegi teist. Ükskõik mis tähtpäeva, no võib-olla keegi ootab väga oma sünnipäevaga. Aga see on ju seesama, seesama jõulupäev on tegelikult jõuluöö meie kõikide tegelikult sündimise tegelikult elus olemise tunnetamiseni jõudmise ö. Me oleme täna palju rääkinud sellest üksi olemisest jõuludes ja tundest, igas inimeses endas. Aga ometi on jõulud need pühad, kus tahad ka teist inimest enda kõrval tunda. Ja mitte ainult ühte, vaid nagu natuke rohkem. Kas teie jaoks on jõulud ka mingi inimeste kokkukuulumise? Püha või midagi niisugust? Ära leppimise püha. Iseendaga. Keeruline küsimus, ma usun, et inimene on kõige tähtsamatel hetkedel elus üksinda. Volta süda võib lõpmata soe olla, kui ta on oma pereringis, jõulude ajal ja oma peretunnet, ma usun, tunneb ta ehk tihedamalt küll kui tavaliselt jõuluõhtul. Aga kuskilt on ka inimene ikkagi seesama nagu Kristjan Raual, seisad üksi tähistaeva all ja katsud sirutada ennast kõigekõrgema poole, sa saad seda teha üksinda, nii nagu sa sündisid üksinda ja oled surres päris üksinda. Ja selle elu omavahel sidet otsides üles. Oled sa üksi? Aga nii horisontaali pidi on see muidugi küll väga kokkukuulumise püha ja ma mõtlen tõesti, et kui kui maleperet ümber siis võiks saada olla jõulutundes koos iga võõra inimesega, juhul kui tema pik sinu pilguga üldse haakub. Ja seda küünalt, eks ole, põletada ka koos siis. Ja see ei ole häda mitte midagi. Ma mõtlesin kas või seda, et kui kes usub, kui palju. Aga kui tuleb ikka kirikutäis rahvast kokku, nad ei ole ju seal igaüks üksinda omaette, nad on ikka koos ka. Kahtlemata on, nad laulavad, siis. Siis on tõesti niisugune tunne, et oled hinges koos, see on tõsi, ainult laulgem kirikus tõepoolest, ärgem olgem suure massiga seal ja vaadakem ringi, et kas keegi laulab ka, niisuguseid jõule on päris palju olnud nad mind hellaks teinud. Aga peale kõige muu otsime jõuludest. Siiski rahu. Ega teise inimeseni ei saa ka vist jõuda muidu, kui kui ei ole jõudnud iseendani. Need. Kui oma probleemid pole selged? See rahu on vaja endas kõigepealt leida ja alles siis vast on inimene võimeline midagi ka jagama. Nii et ka selle kasvõi oma perekonnas koosolemise ja ja kogu selle koosolemise äratundmisega sellele äratundmisele peab, nagu enda äratundmine, Eelm. Aga see enda äratundmises ei ole mitte üsna vähe enda peale mõtlemist. Teen sellele teisele, tänu kellele on olemas jõuluöö. Ma mõtlen jumalaemale Maarjale. Sõnatule pühendumisele, kus ennast täiesti üle, nii nagu tema andis temale arusaamatu ülesande täitmiseks ta on toonud ilmale selle imelisel viisil saadud lapse Ja näeb tulemas võõraid kummardamas seda last. See on imestust ja võib-olla imestust väärt ja võib-olla hirmutangi. Ja kogu tema elu on pühendumus mitte lihtsalt temana, vaid jumalaemana. Püha pühendumuse suurus. Niisugune ise eneseta ilu, on midagi, millele mõeldes ka tunned nagu, et et seesmiselt avatud või noh, nagu tuleks põue niisugune pisike kirik väike ja. Ja aknast tuleb sisse päikesekiir. Ausus. Või on kasvanud julgus aus olla? See on meid rõõmustanud ja meile haiget teinud. Kui me oleme mitmed värvilised ehted maha võtnud meie linna kuuskedelt ja nad on nüüd säravvalged. Ja kui me oleme jõudnud nii kaugele, et nende kuuskede tipus särab jõulutäht siis on midagi väga oluliselt ausam kui enne. Ja ma väga Sooviksin meile jõudu vaadata endasse ka siis kui me oleme ateistid. Kui meile jõululugu tundub tühine. Kui meil ei ole kutset südames vaatamata sellele, kuidas kellad ei heliseks. Meil ei ole kutset minna kaasa paljude teiste inimeste jõulutundega. Ma sooviksin, et me siiski kohtuksime jõulukirikus. Olgu täna õhtul, olgu homme. Ma olen päris kindel, et sellest saab tulla ainult head igale ühele meist üksikult ja meile eesti rahvana.