Vikerraadio saates Meie riik kõneleb täna ajaloolane Hannes Walter Tartu rahust. Täna 80 aastat tagasi vaikisid Eesti-Vene rindel kuuendat päeva, relvad oli kokku lepitud vaherahus, kuid sõdurid seisid kaevikus. Tartus jätkusid rahuläbirääkimised. Kas tänapäev on Tartu rahus põhjust rääkida või vaikida, sest ka nii on mõnelt poolt märku antud. Ja no küsimus on mõnes mõttes retooriline, sest ma arvan, et me mõlemad oleme seisukohal, et Tartu rahust me ei räägi mitte nüüd kaheksakümnendat aastapäeva tähistades, vaid kindlasti veel ka 100 kaheksakümnendat aastapäeva tähistades. Aga see mõttekäik tõi mulle praegu sellise, sellise, kuidas öeldakse kurva tõdemuse et väga palju on küll uuritud vabadussõja esimest paari nädalat aga ajavahemikku kolmandast jaanuarist teise veebruarini, kus relvad faktiliselt vaikisid, aga toimus ääretult intensiivne diplomaatiline tegevus ja teiselt poolt valitses kogu rahvas selline hinge kinni pidav ärevus, kas see päris rahu ikka tuleb või mitte? Sellest perioodist on meil kahjuks väga vähe mälestusliku materjali ja ei ole õieti ka keegi, on olnud küll diplomaatia ajaloo seisukohalt, aga mis toimus sel ajal väeosades, kes ei teadnud, kas tuleb uuesti lahingusse minna või mitte see on meil praktiliselt läbi uurimata ja vajaks kasvõi nii sotsiaalpsühholoogilise mudelina kindlasti uurimist, väga huvitav periood, aga kui nüüd tagasi tulla Tartu rahu tähtsuse juurde, siis ma ei hakkakski siinkohal võib olla kordama, näida õige palju korratud ja tänapäeval õnneks ka juba kooliõpikusse jõudnud fakte. Poska sõnu, kuidas Eesti esimest korda määrab täielikult oma saatust ise kogu ajaloo jooksul ei hakkaks rääkima ka nendest kuld rubladest, mis panid aluse Eesti iseseisvale rahandussüsteemile. Meenutada võiks küll, vast seda tänu raud Tartu rahulepingule pääsesid kümned tuhanded eestlased tagasi kodumaale, kes omal ajal olid Venemaale rännanud. Kuid ma tahaksin rõhutada, võib-olla siinkohal tänapäevaga seoses seda, et ajal, kui Eesti oli pool sajandit okupeeritud Nõukogude liidu poolt Räägiti läänemaailmas väga palju pinge lõdvendusest, detaantist, võõrapärase sõnaga, rahumeelsest koos eksisteerimisest, mida küll nõukogude pool kasutas propaganda ja edasi. Tegelikult oli Tartu rahu ja Eesti vabariik selle sõlmijana esimene, kes alustas eksperimenti, rahulik kooseksisteerimine. Ja seda eksperiment alustades oli Eesti praktiliselt üksi. Eesti pool tegi just sellel ajavahemikul ka kolmandast jaanuarist teise veebruarini veel kord katset, et tõmmata rahuläbirääkimiste laua taha koos meie delegatsiooniga ka Soome, Läti, Leedu delegatsioonid. Kogu seda pühis rindepoliitikat tegelikult Eesti alustas ja Eesti vedas juba enne esimesi eellahu rahuläbirääkimisi Pihkvas. Septembris 1919 ja nüüd jaanuari keskel toimus veel Helsingis, 15.-st seitsmeteistkümnenda jaanuarini 1920 korvas balti riikide välisministrite konverents. Mõningatel andmetel meie rahudelegatsiooni juht Jaan Poska teadlikult venitas. Meie pool venitas lõpliku rahulepingu allakirjutamisega püüdes siiski ära oodata ka Soome ja Läti Leedu ühinemise. Tegelikult andsid ka lääneriigid ühe selge märgi minu arvates et rahu on aktsepteeritav. Nimelt 16. jaanuaril 1920 lõpetati blokaad Nõukogude Venemaa vastu. Sinnamaani kehtis täielik mereblokaad. 16. jaanuaril võeti blokaad maha ehk teiste sõnadega avati ideed kaubanduslikuks majanduslikuks suhtlemiseks, mis on alati ju eelsammuks või esimeseks sammuks diplomaatilisele suhete armaliseerimisele. Ja Helsingi konverentsi ajal balti konverentsi ajal Eesti pool esitaski oma partneritele liitlastele vähemalt faktilistele liitlastele Soomele, Lätile, teoreetilisemalt ka Leedule küsimuse, et kui Eesti jätkab sõda kas need riigid on valmis oma panust selles ühises rindes suurendama? Sest Soome ei sõdinud ju faktiliselt juba kevadest 1918? Tee Latgalias tegelikult nagu hiljem on teatavaks saanud vaikival kokkuleppel Nõukogude poolega mängis sõda, oli salajane Vaher, oli salajane vaherahu. Ja noh, enam selleks ajaks Nõukogude Venemaaga rinnet ei olnudki, sest virno maakond koos Vilniuse linnaga oli, oli poolakate poolt hõivatud Leedu seisukohalt võttes okupeeritud. Praktiliselt oleks siis kogu selles regioonis sealt kusagilt ida-Karjalast kuni valge veneni paiknev punaarmee grupeering võinud sõjategevuse jätkamise korral koondada oma jõud Eesti vastu kuna muudes rindelõikudes faktiliselt sõjategevust ei toimunud ja sellega seoses teised konverentsist osa võtnud riigid ei avaldanud valmisolekut mingisuguseks omapoolseks panuse suurendamiseks. Oli ka see üks põhjus, miks eesti lõplikult otsustas rahu teha. Teiselt poolt. Ja see on ka huvitav detail Eesti ja Läti ajaloo võrdlemisel. Inglise valitsuse seisukoht hakkas vaikselt liikuma selle poole, et rahu siiski võib teha. On tuntud selline Churchil ütlemine, et meil on parem elujõuline ja oma lõigus ma ei suuda täpselt tsiteerida läänemaailma kaitseseisev Eesti kui ennast surnuks sõdinud Eesti ja lääneriikides praktiliselt viimane oluline meie jaoks kest jätkuvalt oli rahu vastu oli Prantsusmaa millises lootuses, lootuses siiski Valgevenemaa taastamisele. Ja siin on kindlasti ka lisaks reaalpoliitikale palju emotsionaalseid momente. Pariis oli valge immigratsioonikeskus ja no ka ju puhtisiklikult perekondlikult sõprus, tuttavus, suhted prantsuse ja vene kõrgema seltskonna vahel olid ju väga pikaajalised ja tihedad. Andeks, mina katkestasin teie mõttekäigu. Ja, ja ka minu mõttekäik oli selles, et Lätis toimis prantsuse sõjaline missioon mis sinna ametlikult oli saadetud küll seoses saksa vägede Baltikumist väljaviimise kontrollimisega, kontrollkomisjon ja galat tee sai oma relvastuse põhiliselt Prantsusmaalt ja Eesti teiselt poolt, siis oli rohkem seotud briti abi ja, ja, ja, ja briti ütleme siis orientatsiooniga ja Läti mitte kaasa tulemine Eestiga rahuläbirääkimistel oli tegelikult juba ka selles regioonis Londoni ja Pariisi vahelise Revaliteedi teatud võimuvõitluse ilming. Kuigi muidugi mitte nii otseselt formaalselt oli tegemist liitlastega ja liitlasteks need kaks riiki ka jäid kahe maailmasõja vahelisel perioodil. Ent antud hetkel see rivaliteet hakkas mõjuma. Vaata ma ka Tallinna ja Riia erinevaid otsuseid. No nii või teisiti selle väga keerulise probleemi nii lühikeseks kokku võtmiseks võiks öelda, et Eesti valitsus otsustas, et rahu tegemine ei ole selles mõttes ohtlik. Et Eesti ei satu too lääneriikide poolt majandusblokaadi, kuna see juba ka Venemaalt maha on võetud. Teiseks sõja jätkamisel ei ole meile mingisugust mõtet, see ei anna meile mingisugust kasu, sest meie peame sõdima mitte ainult enda, vaid ka naabrite eest, kes oma panust ei suurenda. Ja kolmandaks mis osutus tegelikult hiljem väga õigeks kaalutluseks, oli see, et, et Venemaa jaoks oli tähtis läbimurre rahu ükskõik kellega, kasvõi Lichtensteini ka, kui see oleks olnud antud hetkel adekvaatne vastane. Ja tähtis oli pretsedendi loomine ja selle esimese pretsedendi loomiseks anti ka suuremaid järeleandmisi, see tähendab, Eesti sai parema rahu kui need, kes hiljem rahu tellid. Võtame kas või sellesama noh, formaaljuriidiliselt oli tegemist majandusliku, kuidas öelda panuse kompenseerimisega. Ajal, mil need alad kuulusid tsaaririiki, kui eraldati kullafondist summasid, on täiesti mõeldamatu suhteliselt tühise tööstusega ja väikeste linnadega Eestimaa kubermang ja Eestimaa osa või Eesti osa Liivimaa kubermangus oleks andnud viis korda suurema panuse Tsaari-Venemaa majandusse kui Riia linn. Ja see suur tööstuskeskus, mis Lätis oli, nii et tegelikult meie rahulepingud tingimused, eriti näiteks selle kullaeraldise osas olid põhjustatud küll hoopis muudest teguritest kui mingisugusest proportsionaalsest osast Tsaari-Venemaa kullast. Ja tehes esimesena rahu, sai Eesti tegelikult kõige parema rahu. Ma ei võrdlesin praegu Poolaga, sest Poola noh, tõepoolest, me võime öelda, et me võitsime vabadussõja tinglikult see muidugi nii on, sest me jäime alles. Poola võitis tõepoolest sõja Nõukogude Venemaaga ja Poola võis 21. aastal Riias rahu tingimused dikteerida Venemaale. Nii et selles mõttes Poola jätame kõrvale, võrdleme rahulepinguid Soome, Läti ja Leeduga ja siin oli meil kindlasti parim positsioon. Eesti tegi selle otsuse üksi oli sel saatuslikul ajal rahu tegemise ajal üksi, nii nagu hiljemgi ajaloos on tal tulnud jääda üksi aga tulgem samm-sammult Tartu rahule, lähemale. Millal ilmnesid esimesed eeldused? Esimesed märgid rahu võimalikkusest? No selliseks väga konkreetseks kuupäevaks minuarvates, sest tegelikult on viies juuni 1919 kui Moskva käsul ametlikult küll vabatahtlikult nõndanimetatud Eesti Töörahva Kommuuni nõukogu ehk siis nukuvalitsus, mis 29. novembril okupeeritud Narvas loodi 18. aastal see siis pool aastat hiljem no raudteejaama raudteejaamaülema kabinetis istus koos ja võttis vastu otsuse iseenda laialisaatmisest, olles selleks ajaks juba mitu kuud rännanud mööda erinevaid Venemaa linnu. See otsus tähendas seda, et Nõukogude Venemaa ei vaatle enam ametlikult sõda Eesti vabariigi vastu kui kodusõda Eestis, vaid kui kahe riigi, Eesti vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahelist sõda. Selle sammuga Venemaa samuti talvesõja ajal, näiteks Soome puhul, kui loodi Terjoe valitsus hakkas rääkima Soome töörahva ülestõusust ja, ja rahvavalitsusest siis, kui rindel läks halvasti, systeri valitsus kadus vaikselt ära, muuseas enamikus Soome ajalugudes ei ole isegi jälge sellest, millal ta täpselt ja kuidas, mis asjaolude ära kadus. Meil on siiski see kuupäev fikseeritud ja tegelikult oli see paber siis formuleeritud nii et Eesti Töörahva Kommuuni nõukogu ei taha olla takistuseks rahu sõlmimisel Nõukogude Venemaa ja Eesti vahel ja kutsub siis nüüd üles Eesti töörahvast ja nii edasi võitlusesse rahu eest. Ka oli nagu formaaljuriidiline või rahvusvahelise õiguse aspektist tõke kõrvaldatud rahuläbirääkimisteks. Tõsi küll, nõukogude pool püüdis esialgu rahuettepanekuid teha või rahu paluda niimoodi salamahti, sest Nõukogude Venemaa oli küll vari kunagisest tsaariimpeeriumist sel hetkel, aga ta oli ikkagi suurriik. Rahupalu pide oleks olnud prestiižile selline ebameeldiv tagasilöök, aga need sellised rahusondeerimised leidsid kõik meie poolt. Selles mõttes positiivse vastuse, et me ei ole rahu vastu, aga meie pool erinevates seostes küll siis, kui Ungari Nõukogude vabariigi juht elab, kuni kaudu tehti rahuettepanek. Poola kommunisti Marchelevski kaudu tehti rahuettepanek, need kõik meie poolt aktsepteeriti põhimõtteliselt, kuid nõuti, et Vene poolavalikult teeks rahuettepaneku, et oleks, mida arutada. Ja lõppude lõpuks siis septembris 1900 19 jõuti selliste eelnevate rahuläbirääkimisteni Pihkvas kuhu sõitis Eesti delegatsioon, kuhu sõitis Eesti delegatsioon eesotsas Adolf Birgiga ja sealsel lahu läbirääkimiste baasis, kus tegelikult siis nagu esialgu käsitleti vangide vahetamist ja selliseid puhttehnilisi küsimusi kokkuleppele ei jõutud ja sellel oli väga mitmesuguseid põhjusi. Aga üks põhjus oli see, et, et sel ajal olid meie põhilised suured liitlased lääneriigid veel tõepoolest otsustavalt rahu vastu, kuna usk vene valgete võiduvõimalusse Vene kodusõjas ei olnud veel kadunud. Ja meie regioonis siin Loode-Venemaal valmistati just ette vene loodearmee või siis Judenitši armee suurt pealetungi, sügis pealetungi ja selle pealetungi ütleme ideega raamidesse ei mahtunud sugugi separaatsed rahukõnelused Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel. Nii et võiks öelda nii, et kui me tahame leida neid eelduseid või küpsemist rahuks siis Moskva tegi otsuse, et eesti kommunistidest ei ole asja Eesti ülevõtmisel. Viiendal juunil 1919 ja pärast seda, kui valgete loodearmee oli saanud Petro dialüüa veeres tagasi Narva poole ja teisel novembril 1919 teatas Laidoner kindral Judenitši üle, et kui loodearmee üksused ületavad Eesti piiri Narva jõe, siis nad võetakse intervjueeritakse, võetakse relvad käest ära. Sellega oli siis lootus kadunud, et valged võiks Venemaal võidu saama. Nii et selle viienda juuni ja teise novembri vahele mahub selline psühholoogiline küpsemine rahuks. Ja see, mis edaspidi järgnes, oli juba tegelikult ütleme siis. Mitte enam ei olnud küsimus niivõrd selles, kas Venemaa tunnustab Eesti olemasolu, kas rahu tuleb või mitte, küsimus oli, millal tuleb ja missugune rahu ja mõlemad pooled püüdsid saavutada võimalikult soodsat rahu. Ja kui me vaatame vabadussõja literaat tuuri nii summa summarum siis seal tegelikult on ületähtsustatud see vabadussõja esimene periood, november, detsember, jaanuar, sest see oli selline noh, kindlasti väga dramaatiline ja sööbis inimestele mällu, sest oli palju vahelduvaid sündmuseid, palju improviseerimist, palju kangelaslikkust ja paljuga traagikat. Tegelikult sõjaajaloolasena ma ütleks, et see oli siiski selline väikeste kokkupõrgete ja pisilahingute periood. Novembris detsembris 1919 Narva jõe joonel saavutas rindetihedus juba sama taseme, mis ta oli esimese maailmasõjaidarindel. No kui me loeme kokku mehed ja suurtükid rindekilomeetri peale. Seal toimusid tõepoolest suured lahingud, suurimad lahingud Eesti ajaloos enne 44. aasta suur lahinguid sealsamas paigas ja see jõudude kontsentratsiooni, no mis seal oli, on võrreldes sõja esimese perioodiga ju tegelikult suurusjärgu võrra suurem. Räägime Paju lahingust kui suurest lahingust, siis me arvestame ikkagi, et tegemist oli tuhatkonna mehega, noh kes seal võitlesid vähem kui 50 kilomeetrisel lõigul Peipsist, Soome laheni oli kaks diviis Eesti poolteks täitsa sõnadega, kaks kolmandikku Eesti sõjaväest venelaste pool, siis kaks armeed. Seitsmes ja 10. armee. Eesliinil oli rakendatud kokku ligi 400 suurt tüki, mis vastastikku tuld andsid. Sellel 40-l 50-l kilomeetril olid sügavad, hästi ette valmistatud kaitsepositsioonid. Elektripingega tähendab pingestatud traattõkked, see ei olnud enam selline pool partisanisõda, see oli metoodiline sõjategevus ja kuivõrd Nõukogude poolele oli meditsiiniteenistus äärmiselt nõrk, kuna oli külm talv. Ja kuna üldse inimeludega käidi punaarmees väga hooletult ümber, siis ka nõukogude poole kaotused olid aukartust äratavad. Võrreldes vabadussõja esimese perioodiga, kus juba paarikümne mehe langemine oli lahing, millest inimesed mälestustes kirjutavad sõja viimastes lahingutes Nõukogude pool kaotust langenud täna vähemalt 15000 meest, mis on küllaltki palju kodusõja ma mõtlen siis vene kodusõja kui terviku sellistes mastaapides. Sellesse aega kuulub ka Kreuša lahing. Jah jaa, pääska läbimurre ja terve rida selliseid, selliseid noh, meie sõjaajalukku läinud lahinguid ja muide, siin on veel üks huvitav moment, kui me vaatame kahe maailmasõja vahel Eesti sõjakoolides tehtud kõrgemas sõjakoolis tehtud lõputöid, uurimusi siis vabadussõda, kui noh, õppetund, kui puhtpraktiline õppis tulevastele ohvitseridele seda käsitati või sellest aspektist käsitleti praktiliselt ainult neid vabadussõja lõpulahinguid just sealsamas Narva rindel. Kuivõrd seal oli tegemist siis oletatava sarnase olukorraga aga nüüd veel kord hüpates tagasi, siis küpsemise juurde või rahuks psühholoogilise valmisoleku juurde siis teatavasti Tartus rahuläbirääkimised jätkusid vaatamata sellele suurlahingule rindel ja jõululaupäeval 1919 alustas siis punaarmee sellist noh, viimaseks jäänud, seda ei teadnud ju keegi ette katsetada, Eesti rinne läbi murda. Ja kuigi see katse lõppes ebaõnnestumisega ega Eesti poolel ka ressurssi olnud lõputu. Aga meie õnneks oli Venemaa infrastruktuur raudteevõrk kogu organisatoorne külg niivõrd nõrk, et suurte jõudude kiireid ümberpaigutusi ei suudetud teostada sellega seoses erinevad rinded ja isegi armeed sõdisid sellega, mis neil on ja selle olukorra muutumine oleks võtnud kuid. Ja kujunes antud lõigus selline klassikaline olukord, nagu clause võitiski, ütleb, et ei pea olema tugevam, üldse peab olema tugevam otsustavas lõigus ja selles lõigus Narva jõe joonel kujunes selline olukord, et punaarmee jooksis verest tühjaks. Ta ei suutnud nagu dokumendid trofee dokumendid näitasid, ei suutnud enam organiseerida isegi puhkekaitset, nagu on armeekomandöri ettekanne rinde juhatusele. Ja teoreetiliselt oleks Eesti armeerunud selles situatsioonis võimalik rinne uuesti läbi murda ja alustada uut pealetungi Petro kraadiga. Eesti rinde juhatusel või Eesti ülem juhatusel ei olnud selliseid plaane. Seda, et neid plaane ei olnud, punaarmee juhatus teada ei saanud. Ja kui nüüd rahuläbirääkimiste kriitilisel hetkel oleks tekkinud situatsioon, kus punaarmee rinne hoopis murdub ja algab punaarmee kiire taandumine ja see taandumine tõenäoliselt oleks veerenud jälle Petrogradi lähistele, sest vahepeal ei olnud ei positsioon ega ressursse uue kaitse loomiseks siis võib öelda, et peale tõelise sõja rindel toimus ka närvide sõda. Ja vana-aasta õhtul 1919 siis meie vastaspoole närvid murdusid ja vaherahu allkirjastati ja ja vaherahu, siis sai teoks, kolmandal jaanuaril. Siin oleks ehk siiski sobiv aeg või viimane küsida milliste nõudmistega tulid läbirääkivad pooled Tartusse. Jah, no see viimane kõige tähtsam küsimus, mille üle vaieldi, oli piir, piirijoon, kõik muud küsimused. Narva jõel, vee reguleer, kõrger kõrguse reguleerimine ja nii edasi, need on siiski kõik tehnilised küsimused. Ei olnud põhiliseks küsimuseks ka mitte see kuld ega, ega, ega sellised materiaalsed asjad. Küsimus on ikkagi, kus koha pealt jookseb piir. Kirde-Eestis. Virumaal on põhimõtteliselt kaks kaitsejoont, mida saab tehnilises mõttes kaitsta üks Narva jõejoon ja kui see loovutatakse, siis tuleb sinimägede joon noh nii nagu ka nii nagu ka teises maailmasõjas faktiline sündmustik näitas. Ja nõukogude-poole esimene soov või maksimumprogramm oli Ida-Virumaa praeguses mõistes Ida-Virumaa Eestist eraldada teiste sõnadega muuta Eesti mitte kaitstavaks. Sel juhul, kui näiteks Rakvere linn oleks jäänud jah, teisele poole, jah, Eesti-Vene piiri. Tähendab, see noh, piirjoon kõikus siia-sinna, ma ise arvan niimoodi, et Rakvere oleks ilmselt jäänud, venelased oleks selles osas järgi andnud. Aga kui Eestis oleks, kui, kui eesti armee oleks rindel suutnud vastu pidada, siis nii nagu faktiliselt nüüd piir jooksis mööda rindejoont, oleks ka siis jooksnud piir mööda rindejoont ja järgmine koht, kus üldse kaitset organiseerida, on juba Tallinna lähised. Nii et see oli nagu põhiline ja siin peab ütlema, et Eesti rahu delegatsioon ka põhimõtteliselt oli küll ühtne, aga kuna delegatsiooni kuulus siis sõjalise peaeksperdina ülemjuhataja staabiülem kindral Soots, siis kõik rahuläbirääkimistel osalenud diplomaadid rõhutavad, et just tema kangekaelsus kindlameelsus järele andma sõjalistes küsimustes oli suureks toeks delegatsiooni juhile Jaan Poskale siis mitte piiriküsimuses mingil juhul tingidega järele anda. Ja lõppkokkuvõttes nagu need kuulsad sõnad on siis. Aa, no ma unustasin tegelikult detaili, et ütleme siis teatud mõttes propagandistlikel kaalutlustel esitas siis Eesti ka oma piiriprojekti, mis siis lõikas väga suure osa Peterburi Petrogradi kubermangus Eesti külge ja kui lõpuks rahuni jõuti ja nõukogude pool oma head tahet rõhutades ütles, et on tehtud järeleandmine ja loovutatud ma ei mäleta, mitu 1000 ruutkilomeetrit? 20000 elanikuga vist siis Eesti pool võiks vastata, et on umbes 10 korda rohkem loovutatud veerand miljoni elanikuga, nii et selles mõttes võiks öelda. Kumbki ei saanud täpselt seda, mis ta tahtis, aga formaalselt tahtis, aga sisuliselt saame me täpselt selle, mida meie tahtsime. Ja noh, siin tahaks muidugi ka rõhutada seda, et see on minu isiklik arvamus. Et me peame tegema siiski selgelt vahet Tartu rahu piirisisulise tähtsuse osas meile Kirde-Eestis või, või Narva jõe taga ja Kagu-Eestis ehk siis Petserimaal. Sest tõepoolest need vallad, eesti vallad, teisel pool Narva jõge olid vene elam elanikkonna enamusega, see on fakt ja nende kuulumine Eesti külge oli põhjendatud peamiselt sellest, et kerge välisuurtükivägi ulataks Narvat tulistama, see oli see reaalne argument. Aga mis puutub Kagu-Eestisse, siis seal tegelikult ikkagi esimest korda 1000 aasta jooksul päästeti üks soome-ugri rahvakild setukesed omakeelsele oma kultuurile. Ja kui me vaatame seda, mis toimus Ida-Karjalas, Vadja maal kogu Euroopa Venemaal kõikide mitte vene vähemusrahvustega, sealhulgas eriti soome-ugri rahvustega, siis ma julgen öelda, et kui Setumaa oleks 20. aastal läinud Eestile kaduma, kui temast ei oleks saanud Eesti maakond siis meil ei oleks praegu isegi enam uurida mitte midagi, rääkimata mingisugusest iseseisvast, setu rahvuskultuuri viljelemisest. Nii et tegelikult Tartu rahu võiks öelda, päästis setud, kui hõimu või rahvamaa ei ole etnograafia julge seisukohta võtta, ma tean, osa teoreetikuid peab omaette rahvuseks, setusid nii või teisiti selle meie hõimlas rahva Tartu rahu päästis tema olemasolu. Millist kasu tõi Tartu rahu lähinaabritele eesti lähinaabritele, Lätile ja Soomele ja kas selle mõju võis ulatuda kaugemale? Euroopa suunas. Võiks öelda niimoodi, et kuivõrd sisuliselt oli nii Soome kui Läti puhul ka juba otsustatud, et rahu tehakse siis Tartu rahu ei teinud neile kahju. Esimene noh, loogika oleks see, nüüd siis võeti väed Eesti rindelt ja viidi ära ja nüüd nendel teistel hakkas seal palju raskem. Tegelikult midagi sellist ei toimunud. Kas Tartu rahu otseselt tõi nendele maadele kasu, seda ma ei oska öelda, kui ta tõi kasu poliitilisele õhkkonnale, tähendab see vallandusse doominoteooria Rahu sõlm, rahulepingute sõlmimise ahel. Ja ma arvan, et see tähtsus oli kogu Euroopa jaoks. Eduard Laaman on öelnud, et Eesti oli nagu katseklaaslaboratooriumis, mille peal vaadati, et mis nüüd juhtub. Ja kuna midagi hullu ei juhtunud, siis algas tasapisi selline kogu Ida-Euroopa stabiliseerumise normaliseerumise protsess. Fakt on see, et kui lääneriigid olid loobunud katsest hävitada Nõukogude võim Venemaal teiste sõnadega leppinud sellega siis vahetult Venemaaga piirnevate riikide huvides ei olnud sõja jätkamine. Kui lääneriigid oleks langetanud otsuse panna mängu maksimaalsed ressursid ja luua Venemaal rahvusvaheliste jõudude abil normaalne valitsus, kord siis võiks öelda, et me oleme reeturid, kes tõmbasid omas lõigus sellelt plaanilt mati alt ära. Aga kuna tegelik otsus oli juba tehtud, et nõukogude võim Venemaal lastakse püsima jääda siis meil ei olnud vähimatki põhjust ennast surnuks sõdida. Ja meie rahu ei olnud vastuolus selle suure globaalpoliitiliselt trendiga, mis siis oli juba. Võitnud sisuliselt kui ma selles küsimuses asendasin ühe sõna ja küsiksin, mis kasu oli Eesti iseseisvumisest Soomele või Lätile? No ja ilma iseseisva Eestit ja tõenäoliselt iseseisvalt Lätit ei oleks olnud iseseisev Leedu. Tõenäoliselt oleks olnud Poola vasallriik või Poola riigi osa ja mingisugusel kujul püsima jäänud. Soome jaoks oleks kujunenud väga raske strateegiline situatsioon. Ja võimalik, et Soome oleks palju intensiivsemalt püüdnud mingisugusele liidule Rootsiga või mingisugusele vähemale integreerumisele. Sellele küsimusele on raske vastata, ajaloolastel on keelatud spekuleerida, aga fakt on see, et. Maailmas oleks olnud see situatsioon, mis tekkis nüüd 39. aastal Stalini Hitleri kokkuleppega sedalaadi ohud või sedalaadi kriisid oleks hakanud tekkima palju varem, see tähendab Nõukogude Venemaal oleks olnud otsene väljapääs Läänemerele laia rindena ja, ja see oleks muutnud siin kogu strateegilist situatsiooni. No ma arvan, et, Suurem kasu võib olla iseseisvast Eestist. Võib-olla kogu maailmale oli see, et tegelikult Eesti oli ikkagi üks väiksemaid iseseisvaid riike maailmas. Tähendab, 19. sajandil peeti veel ka Belgiat ja Hollandit eraldi võttes liiga väikseks, et olla iseseisvunud riigid ja püüti neid kokku lappida üheks Madalmaade kuningriigiks ja liita sinna veel ka Luksemburg juurde. Dünastiliste sidemete kaudu. No sellised ütleme riigid nagu, nagu Rumeenia või Bulgaaria, neid peeti väikeriikideks, normaalsed riigid olid ikka Saksamaa, Prantsusmaa, Venemaa. Ja kui sündis Eesti vabariik 45-lt 1000-l ruutkilomeetril ühe miljoni inimesega siis sellise riigi iseseisva eksistentsi võimalus oli suur uudis tegelikult maailmale. Ja kui Eesti suutis juba vabadussõja ajal teha uksed lahti oma rahvuskeelsel ülikoolil Tartus kui rahuläbirääkimiste ajal just rahuläbirääkimistele Ajal kui Eesti sportlased hakkasid võitma olümpiamängudel medaleid ja eesti kunstnikud või teadlased saavutasid rahvusvahelisel areenil tuntuse siis ma arvan, et kogu maailma mõtlemises või alateadvuses toimusid mingid nihked, mis on olnud tähtsad ka selle teise maailmasõjajärgse iseseisvate riikide tekkimise lainele. Enam ei ole naljakas, et Tonga on iseseisev kuningriik aga 20. aastal oli ikka Pariisis ja Londonis päris naljakas, et Eesti on iseseisev riik ja just sellepärast, et ta ei saa ju hakkama, kui ta on nii väike, et ta ei suuda luua riigile vajalikke struktuure, majandusarenguks vajalikke eeldusi. Kui selgus, et see on võimalik, siis see tähendas teatud mentaliteedi muutust. Kas võib väita, et Tartu rahu tõkestas või seadis tõkkeid revolutsiooni ekspordiks kommunismi levikule Euroopasse? Kindlasti mõneks ajaks. Jah, tähendab milles on asi? Nõukogude juhtkond Kuniversai rahu sõlmimiseni 19 aasta suvel. Mulle tundub, uskus siiralt, et maailmarevolutsioon on käegakatsutavas kauguses. Ei usutud, et võitjad riigid ja Saksamaa võivad kokku leppida üldse põhimõtteliselt. Kui selgus, et see oli valearvestus siis püüti maailmarevolutsiooni teostada vähemalt selles regioonis, mis oli käeulatuses, tähendab kuhu sai vahetult siis maailmarevolutsiooni eelsalk punaarmee jõuga sekkuda. Ja Tartu rahu sõlmimine oli Venemaa juhtkonna nõukogude juhtkonna teatud reaalpoliitikute võit halvas mõttes romantikute üle ja see oli tegelikult suur moraalne löök neile maailmarevolutsiooni apostlitele, Kominterni juhtidele kelle jaoks isegi kapitalismi püsimajäämine Saksamaal oli juba raske taluda. Aga et endine Vene impeeriumi kubermang niivõrd väike ja niivõrd lähedal revolutsiooniliselt Petroradile suudab tõkestada punaarmee ja et Nõukogude valitsus on sunnitud temaga sõlmima rahu ja tunnistama seal kapitalistide võit, valge kaartlaste võitu. See oli suur moraalne hoop ja kindlasti võttis maha hindu noh, maailmarevolutsiooni kui sellise suhtes ja kui sellele järgnes, siis terve see ahel neid rahuläbilahu lepinguid. Chitseerin, Vene Nõukogude diplomaatia suurkuju ütleb ka ju kurvastusega, et me olime sunnitud tõdema või konstateerima tõsiasja, et meie kõrval on sündinud kapitalistlikud, väikeriigid või rajariigid või kuidas ta väljendab. Nii et kindlasti see rahu luues stabiilsust tõkestas. Maailmarevolutsiooni levik ja teatavasti Stalini agressioon naabrite vastu ei olnud enam sisuliselt kantud maailmarevolutsiooniideest, vaid lihtsalt noh, vene impeeriumi maailma valitsemise püüdest kui tsiteerida tuntud eesti ühiskonna uurijat ja ajaloolaste Andres kõngisis. Ta ütleb umbes nii, et selleks ajaks oli internatsionalismi mantel juba nii läbi kulunud, et sealt Alpoli paistis selgelt pik vene särk.