Tere ja ilusat emadepäeva. Minu nimi on Haldi Normet-Saarna. Alanud saatele panin pealkirjaks oma lapsed kõik. Miks nii? Öelge aprillikuu päeval võeti mind vastu Põltsamaa SOS lastekülas. Ehk siis sellises kodus, kus elavad vanemliku hooleta jäänud lapsed. Üleüldse on Eestis vanemate poolt hüljatud lapsi 1000 ringis, neist lastekülades on kokku kolm, on uue kodu leidnud 150. Ja Põltsamaa SOS lastekülas elab 16 last. Neil on uus ema ja isa samuti. Ehk siis tegemist, aga kus abielupaarid töötavad koos kusjuures see sõna töö on siin ka alailma vaieldav. Loodetavasti põhjendavad järgnevad jutud pealkirja oma lapsed kõik ja saamegi tuttavaks Põltsamaa lasteküla seltskonnaga. Mina olen esimesse pere, maja emassikne. Mina olen kolmanda pere, pereema, ema Maire. Mina olen teise pere maja, ema Liidia. Vaarisa, nii et kõigil lastekülalastel on ema ja isa täiesti loomulik asi. Ja ja isa ikka suureks abiks emale. Isaga on ikka lihtsam töötada. Eriti siis, kui mingi probleem on, nüüd siis ikkagi on lihtsam. Kes nagu üksi ja see on väga hea ja positiivne just sellepärast, et lapsed näevad ka mehe eeskuju edaspidiseks eluks, et noh, et isaroll on ikka peres väga oluline. Minule ka meeldib, kui on ikka abikaasad koos, siis lapsed näevad, kuidas tegelik pereelu ikka käib. Kuidas see juhtus, et ühel päeval siia Põltsamaa SOS lastekülla tööle tulite? Mina töötasin varem lasteaias palju aastaid, aastakümneid lausa. Ja siis ma nägin ajalehes kuulutust, et Põltsamaa lasteküla vajab tädi tähendab ema abilist ja mina muidugi ei kujutanud, ütle, mis see tähendab, ma mõtlesin, et kui ma tulen siia, et koristan ja triigin päeva ajal ja selles seisnebki, siis see pereema abiline, aga töö oli hoopis teine. Aga asi läks nii, et nii vahetusid pere vanemad ja siis ma otsustasin hakata perevanemaks, et algul mul abikaasa mõtles kaua aega, noh, ise ka mõtlesime tükk aega, aga lõpuks otsustasime ja oli vaja koolitustel käia. Tallinnas oli vaja läbida sotsiaaltöökoolitused. Pedagoogikakoolitused veel lisaks ja väga rahul oleme. Siia oli vaja ju kolida. Nii ja naa, et, et meil on ikka omad kodud, kõigil lähemas ja omad elud, aga põhilise osa ikka elame koos siin 20 päeva, umbes. Mina olin siin Põltsamaa linnas mari lasteaiaõpetaja ja kuna minu kodu on siit ainult 10 kilomeetrit siis ma jälgisin juba varakult seda ehitust ja nagu oli küll selline tunne, et ma tahaksin majakest töötada, aga ma ei olnud ka täpselt kindel ja mingi hetk siis me ikkagi otsustasime mehega, et et me katsetame ja see oli 2009 aasta. Ja me alustasime juba 2009 septembrist ettevalmistusi, nii koolitusi kui ka tutvusime selle süsteemiga ja alustasime siis tööd 2010. Esimene laps tuli esimesel juulil, et sinnani oli meil mõtlemisaega ja me oleme väga rahul oma tööga ja, ja meile väga meeldib, mida me teeme. Öö otsa ei tulnud ikka mõtlemist, oli palju ja oma perega läbirääkimisi ja kaksipidi mõtlemist nii omastel kui ka tuttavatel ja ega ta ei olnud ja nii, et et hea märja suure hurraaga kahtlused olid, siis kahtled just, et lapsed. Ja nüüd vaatate, et mida ma siis nüüd nii väga muretsesin, olete täiesti ära harjunud. No ega ei olnud põhjust jah, täitsa rahul, täitsa omad lapsed kõik, ja ka bioloogilised lapsed on need omaks võtnud, nii et meil on suur pere, oma pere ja kasupered, nad kõik saavad omavahel hästi läbi ja suhtleme ja peame koos tähtpäevi ja pidusid ja teeme kingitusi ja sünnipäevad ja kõik on meil ühised oma lastega ka. Pull oli hiljaaegu sünnipäev, siis tuli meile puhkepäev, lähevad just ja siis tuli mulle koju lilli tooma ja, ja meil on oma aiamaa, käime ühiselt kartuleid võtmas ja ikka kõik üheskoos ja kui ka kingitusi on, siis meie lapsed tulevad, aitavad neil sind puslesid kokku panna, legosid kokku panna ja siis käib nagu üks ühine pere. No Maire, teil on natuke teistsugune lugu, jah, minul on natuke teistsugune lugu selleks, et mina alustasin SAS emana, Keilas ja praegu minul täitus varsti üheksa aastat kokku SOS lastekülas ja mina samamoodi valisin selle tänu sellele, et minu oma lapsed hakkasid juba merest välja lendama ja tundsin nagu vajadust ikkagi nagu veel lapsi omada ja siis nägin ajalehekuulutust, kus siis Keilasse oli vaja emasid ja siis ma läksingi sinna kandideerima ja nii, nüüd ma olengi juba üheksa aastat selle ameti peal ka, läbisin siis suure pikakoolituse pool aastat ja peremajades praktikal. Ja nii siis ma nüüd siin olengi, aga miks ma nüüd just Põltsamaal? Et kuna nüüd jah, et hakati Põltsamaale ehitama, peremajasid jääd siia võis tulla ka siis ei saa, siis ma rääkisin abikaasaga, kuna ma olen ise siitkandist pärit. Käisime vaatamas neid peremaju juba ehituse käigus ja siis otsustasime siia üle kolida. Nii et Keilas maalin neli pool aastat ja nüüd siin on ka juba neli pool aastat, need kokku saab üheksa pastat meil koos elatud. Kas tegelik olukord katust või ettekujutusega? Jah, no tegelikult küll, et ma juba uurisin varem ise seda läbisin ka väga pikad koolitused seal Keilas praktikat seal peremajades, aga muidugi, seda ma ei osanud ette arvata, et mina sain üleöö viie lapse emaks, mulle tuli korraga viis last, kõik ühe pere lapsed bioloogilised, aga noh, see oli ka tore, et nad olid kõik väiksed. Et nendega panused olid siis kolme, nelja, viie, kuue ja kaheksaaastased lapsed, mul ja meie ka noh nagu sulandusena kokku kõik nagu üks pere, nagu ma olekski kohe pärisema, et tundsin alguses peale. Ja nüüd mul on veel peres üks päris tillukene laps, keda kaan, kes äsja ärkas, kes äsja ärkas, sai alles hiljuti ühekuuseks ja tunnen ka, nagu oleks temaga päris minu oma laps, tundub nagu temaga tunneb kohe, et ta nii rahul meie kodukass. Arvas ta ja moona nii nagu. Kas olid mu mõtted või lihtsalt sinu saajad? Soojad käed sinuga kõrgemale. Teil on siin kokku kolm peremaja ja ühtekokku on Põltsamaa SOS lastekülas 16 last. Praegu on 16 last ja meil siin istuvad kolm poissi. Sihuke rahulik elu ja tore on alati palju tegevust. Ta keegi ütles, et täna sul veab, et täna ei pidanud kooli minema, sest me teeme siin täna seda väikest emadepäeva saadet. Muidu sulle kooli meeldib käia ja põhikoolis kaheksandas klass hommikul bussiga õhtul tulema ka bussiga. Ja teised poisid, mis teie sellest elust-olust siin arvate? Tore elada on, ehk mulle meeldib oma kodus elada. No kuidas teie igapäevane elu välja näeb, kuidas hommik algab ja kann käsn hambaid jala kohe kooli. Isa viiblika meid autoga kooli ja jala tulema koju kui pikk maa, see on? Väga pikk. Ja mis siis edasi saab, millega te siis kodus tegelete, kui olete jälle koju jõudnud? Õpime ikka ära, kui koju jõuame. Natuke puhkab ja siis õpitamist. Hakkame mängima. Nii-öelda õppetükid peate ise ära tegema käise geene aka loeme emale. Kas suuremad poisid ka veel loevad midagi ette või saavad õppetöös abi? Ma õpin ise. Ja päris hästi saan hakkama, sellepärast mul neljad viied lemmik õppeaine ka mõni on matemaatika ja kehaline. Kui sina koolist koju tuled, siis millega sina tegeled? No tulen koju, siis soe söök valmis seal ära ja siis taast hakkan õppima ja kolm korda nädalas käin jalgpalli trennis ka seal seal sammas kooli juures staadion, sander käib Põltsamaal, spordikoolid jalgpalli trennis. Meie poisid. Väiksed käivad muusikakoolis, nad küll käivad ettevalmistusrühmas, aga nad on väga tublid, üks mängib kitarri ja teine mängib klaverit ja tõesti saavad hästi hakkama, nii et me arvame, et me oleme nüüd järgmisest aastast päris muusikakoolis esimesse klassi. Põltsamaa on selline väike linnake, kuidas teile tundub, kuidas lasteküla on sulandunud siia üleüldisesse kogukonda? Ma arvan, see linn on lastekülla sulandunud, pigem me oleme nii heas läbisaamises nii linnavalitsuse, rahva kui ka reainimestega ja kuna isad peavad omama ka oma töökohta veel lisaks sellele, et nad kodus on isad siis on väga palju töökaaslasi ja ei ole kuskilt rull mündit kõõrdi pilku näinud. Ei midagi halvustavat, ei ole keegi öelnud, et meid võetakse ikka isegi linnapea ütles, et me oleme täielikult linnainimesed, kõik tuld joones ikka kõik võtsid meid omaks. Tuhandeid ju on. Et kindlasti oli keskviltu, vaata oliivisiiamaani võib-olla veel, me ei tea ju keegi komöödia otse ütlema ei tule. Huvitav, mis põhjusel see viltuvaatamine võiks olla? No ma arvan, et pigem on eelarvamus, et nüüd tulevad mingisugused erilised lapsed siia, kes ainult kurja teevad ja noh, nagu vanasti vene aeg oli. Vahel, et tavalised lapsed tegelikult nemad ei ole oma saatuses süüdi. Siin oligi palju pahandusi, mis olid linna poiste poolt tehtud, kohe hakati näpuga nagu meie peale näitama, aga meie lapsed on kodus meie hoole ja valvsa pilgu all, et ei ole see asi hull midagi, mis teede isa Ivar muidu teeb. Isa Aivar on E-piimas, ma olen tööl. Olen seal ehitustranspordis ja eks ma pean seal tööl. Ruma isa Ivarile otsa vaatan ja meie armsatele emadele ka siis on selge, et mitte kellelgi ei kuku mitte ühegi töö puhul käed otsast. Ega nad ei kuku ikka ja kõik öösel ära tehtud ja kuna mul majas neli poissi ja nemad kõik abimehed, muld koos kõiki asju tehtud ja, ja ma usaldan neile ka juba elektritööriistu, ehkki nad on veel väiksed, aga näinud, kuidas elektrisaag töötab ja kuidas töötavad trellid ja, ja lasen neil teha kohe nobedalt kõiki asju. Ja alles ükspäev panime batuudi kokku näiteks ja siis ehitasime pingi, kus saaks istuda, Jaanusi jalga panna. Siin me räägime, mida te teete ja kuidas elukene kulgeb, aga millised omadused üldse peavad olema ühel lasteküla emal-isal ka? Ja mina arvan, et hooliv empaatiline siis ka natukene range. Sellepärast et ma olen 25 aastat eelnevalt lastega töötanud küll väiksemate lastega, aga no ma arvan, et, et omadused on ikka samad. Mina arvan, et kõige olulisem on, et sa suudad tingimusteta armastada neid lapsi omaks võtta ka neid lapsi nagu omi lapsi, jätkasvatadki neid täpselt samamoodi nagu omi lapsi ja ei mõtle, et seal mul töö, vaid ta ongi normaalne pereelu, nii nagu nii nagu tavaperedeski. Paljud naised kipuvad olema väga emotsionaalsed ja kuidas on sellise tavalisest suurema emotsionaalsusega, kui on vaja sellist tööd teha? Ühel hetkel me mõtleme, et kuivõrd see üldse töö on, aga. Mina olen üks väga emotsionaalne inimene ja ja mul oli tõesti raske, kuna mul puudusid igasugused kogemused selliste laste kasvatamisega, et et siis, kui ma ikkagi esimese lapse toimiku läbi lugesin, siis kaks nädalat öösiti üldse ei maganud, et ma mõtlesin, et kuidas saab niimoodi üldse olla ja elada ja, ja tekkisid sellised emotsioonid nagu, et et, et, et ma pidin endale selgeks mõtlema, et ma ennast aitab sellega ja, ja, ja nagu aeg edasi läheb, siis läheb nagu lihtsamaks. Et tegelikult on meie lastel väga keeruline minevik. Ja noh, sa püüad veel rohkem Andon nendele kui oma lastele, et et kuidagiviisi seda kõike tagantjärgi seda headust ja, ja et neil hea oleks ikka veel rohkem kui humalast. Aga tegelikult noh, et see pole nagu jälle õige, nad on harjunud sellise eluga, nagu nad tulevad siia ja ülihoolitsevus pigem tekitab võib-olla mõnikord sellist konflikti, et, et nad on harjunud teistmoodi elama. Et, et nüüd on mul väga selge see asi, et et ma nagu pean ikkagi arvestame olukorda, kus ta on tulnud ja ja arvestama tema nagu nende tunnetega ja, ja, ja isegi tegudega, et palju, paljud tõotavalt sellised nendel lastel, mida noh, sinu kodulaps pole, elus ei teinud. Aga sa pead sellega kõigega harjuma ja sa pead teda armastama sellega, missugune ta on. Et see on alguses selline küllaltki raske, aga aeg paneb kõik asjad paika. Seavaikisi hetk kõne Seapanssegin viisil et näed ja Jälle vaiku. Ei ühtegi sõna ega. Pael teenge üheks assistent. Meres. Meil on siin praegu tõeline idüll nagu kodus ikka, kadi toidab lutipudelist pisikest kuue ja vanus tite, kõik me istume siin ümber laua ja arutame Elmo elu üle, no võib-olla mõnes mõttes on see kuuajane titt natuke õnnelikum kui need, kes on siia vanemast peast tulnud. Ma arvan küll selleks, et noh, et mul on hea meel, et see väike laps leidis kodu juba nüüd nii väiksena selleks et noh, et ma arvan, et ta ei ole praegu veel nii traumeeritud ja väike imik vajab ju eriti hoolitsust ja hellust ja tähelepanu. Et mida ta nüüd siit meie pärast praegu saab. Ja ma näen ka juba selle väikse lapse pealt, kui rahul ta on, kuna alguses meile öeldi, et ta oli niisugune hästi rahutu olnud ja töösid ei maganud, aga nii kui ta meie koju tuli, siis ta nii rahulolev ja juba väiksest pisikesest lapsest on näha, kui väga ta vajab kodu ja ema hoolitsust ja armastust. Ja see, kui isukalt sööb, no seda on võib-olla isegi siia mikrofoni kuulda, aga tulles veel korraks ele emotsionaalsuse juurde tagasi. No mis teid, poisid kõige rohkem rõõmustab siin lastekülaelus. Siis, kui koolist koju tuled, on soe söök olemas. Koolist tuletus on kõht täis süüa. See rõõmustab sind rohkem kui see, et sul on koolis head hinded. Aga kuidas sooja söögiga sellega ka hinded nagu rõõmustavad rohkem mis eelpool saab koolitööd tehtud ja siis saame kingitusi jõuludel näiteks siis on meel ja aastavahetusel basemerakettaya Need on ka kõik toredad asjad, jah, ja, aga need on sellised asjad, mis tulevad ja lähevad ja aga soe söök on see, mis on kogu aeg olemas ja rääkimata sellest inimesest, kes seda sooja sööki teeb. Ehk sinu lasteküla ema ja et, et alati ikka, kui lapsed koolist tulevad, siis on, on tõesti kõik olemas nendel ja isa ikka ka isa. Ka ma olen juba ise ära harjunud ja lapsed on minuga harjunud ja eks ma pean ka natuke nende järgi olema, teinekord ja muidugi peaksid nagu lapsed ikka minu järgi rohkem. Aga me oleme võrdväärsed olla kasvataja, ma ei taha olla mingi kuri-kuri onu majas ja väikeste olengi oma isa, noh ja suuremate jaoks ma olen nime järgi Ivar ja nende aastatega väga palju muutunud, algul kui me nagu kompasime 11 piire, muidugi lapsed kõigepealt meie omasid ja meie siis laste omasid ka. Aga nüüd ma võin küll öelda, et siin me oleme, vestendikasin hommikulauas ja õhtulauas ja et on täitsa sõbralikud isa-poja suhted hõisel juba ja eriti väljasõitudel on näha, kui oma pere lapsed, juhtidest esinenud, võõrad üksteisele äriperedest tulnud, nad hoiavad, üksteisest hoolivad, kaitsevad, õpetavad et täielikult pere toimib ja naljatlemisi ka bioloogilistele lastele annad nagu kasuõed, kasuvennad ju kõik tegelik. Ja alguses ma mõtlesin, et igaüks hoidis oma nurka ja et me ei saagi seda pere nagu ühtseks ka ikkagi aastatega tuleks selline pikk protsess, ütleme et meil on kõik neli last on erinevast perest ja kaks on sellist suuremat poissi ja kaks väiksemat poissi, et väiksemad said nagu rutem omavahel sõbraks käisid lasteaias ühes rühmas suurematega küll olin üks koi istuski oma toas ja ta oli nii tundeta siia ära, toodi kaugelt kodunt ja ta ei tahtnud nagu meiega suhelda, aga ta on nüüd tõesti muutunud ja ta on selline tugev perekonnaliige, kes isegi mind kaitseb mõnikord kui vaja on. Näiteks mõni ütleb mulle väikestest halvasti, siis tema tuleb kohe ütleb, et nii ei ole. Meile SOS lasteküla teeb selliseid arenguankeete siis, kui siiamaani olid tal need bioloogilised vanemad kõige tähtsamad, siis sellest aastast oleme juba meie isakat. Et Ühtegi küll meid rõõmsaks õnnelikuks näeb, et noh, et siit ikkagi on tema elu nagu avatud natuke meil gümnaasiumis juba ja ja, ja on tal sellised kõrged eesmärgid. Lõpeta, meie toel saab selle läbi käia kõik. Tegelikult on üks, iga väike edusamm on nii suurt rõõmu teeb, et et nagu uskumatul enda jaoks, et kuidagi oma loogiliste lastega oli nagu teistmoodi, et nemad olid sinuga koos kasvanud ja ja kõik neid nagu märkat, nagu iga väikest edusammu kohe märkab. Näed, ongi juba jälle paremini, ise oled nii õnnelik, et mis need edusammud on? No meil siin ühe poisike lugemist-is on tõesti, et nüüd juba sellel aastal märkama, et et on küllaltki hästi lugema hakanud, et suure suure sellise töö tulemusena on ta saanud, mis seal selgeks ja seal küll võtnud juba, tõesti kaks aastat, nüüd üks poiss, käib meil kunstikoolis näiteks, et et tema edusammud seal, noh et täitsa uskumatult oskab niimodi joonistada. Korn kuusengeenummukuse palak. Eluni luhtade kortsu sängi Rummukuse Palace. Ära on ja laata spois gene seisab allur. Paiskene seisaatrina Allo. Tegelikult oleme meiega laskja kõrval arenenud kõvasti, me teame, et ka nende järgi ennast ka muutnud ma kogu aeg mõtlen, et kui lapsed tulevadki majja, nad tulevad nagu lapsed, rõõmsameelsed aga tassivad kaasas ühte nähtamatut suurt kohvrit mis seal pesule vöö kinni tõmmatud ja mis Migahetud lahti pudeneda ja seal sees probleemid, pahandused, mis iganes. Põhimõtteliselt onju, aga seda me tavaliselt ei märka. Kuidas te lahendate probleeme, oleneb probleemist, eks see põhiline ikkagi see vestlus niimoodi ongi, et põhiline ikkagi rääkimine rääkimine ja siis vaatame, oleneb probleemsed noh, ega sinus selliseid suuremaid probleeme ei olegi, põhiline pimine ikkagi saksa õppimine kord jääb ikka saaks oma hinded järgi ära vastatud ja ja siis selle õppimisega nad üks suur töö, mis me peame tegema, tuleb olla suur diplomaat. Ja ma arvan küll, et meie peres on ka niimoodi, et kui ongi mingi väike pahandus või suuri Paans meie peres õnneks õnneks ei olegi olnud tõesti. Et siis kaane, istume kokku ja räägime ja, ja arutame ja siis lapsed ise ka teised ütlevad sõna sekka, mis nad arvavad siis sellest teost. No mis sina arvad probleemides? Inimese elu on juba kord selline, et kogu aeg ei paista päike, ehkki mulle vägisi tundub siin teie juures ikka põhiliselt paistab, aga nagu vahel tuleb mõni selline pilv, et kuidas, kuidas sina oskad rahulikult lahendada või järele mõelda või mis iganes. No ma arvan, et oskan ikka lahendada. Näiteks kui oletame, keegi teeb pahandust meie peres täismass, näiteks räägime, räägime need kasvõi omaette. Et nagu omavanustest, nagu saab paremini aru äkki kui ta ei taha näiteks vanemaid kuulata räägite omavahel üldse palju ja peale minu on veel viis ja siis kaks on minu bioloogilistada ja teised on kuskilt maalt pärit kaks tüdrukut vähemalt ja teised on poisid või on ka üks poiss ja siis on üks tüdruk, vabandust, kaks poissi, tüdrukud ja poisid ja meeldib teil ka omavahel rääkida. Huvitav, vahel arutada mõnda asja ja kooslus, võtame näiteks kuu mingisse laagrisse minna või näiteks väljasõitudele või noh, näiteks küsima, et kas mõni on juba seal laagris näiteks käinud, kuidas seal oli rahaasju arutama ja kogume raha ja siis isegi äkki võib-olla kunagi paneme näiteks raha kokku ja ostame mingi suurem osa terve pere peale, näiteks kus teil see raha tekib, tasku raha, aja pere raha ja kui õppimine korras, saame nii-öelda preemiat. Ma võin sellise põneva näite tuua, et meil väiksed poisid tunud arvutimänge saada ja me ütleme, et meil ei ole võimalik neid osta ja siis siis nemad arutavad kahekesi, et kuule, emaga siin kodus istud, kaheksa üle minna, et siis me saaksime rohkem neid arvutimänge endale. Et, et tegelikult väiksemad poisid nagu ei saagi aru, et et see on nüüd minu töö, mis ma teen nüüd, et nemad arvavad, tema ongi nüüd kodus? Ei viitsi, tööl käib. Ja siis, kui me puhkepäevadele lähme, siis ikka nemad ütlevad, et meie klassis mitte ükski ema ei puhka niimoodi, et lapsed kaasas oled, kuudel nüüd lähete, et kõigil on lapsed kaasas, isegi lähevad Saksamaale puhkama meie klassist vanemad ja võtavad ikka omad lapsed kaasa ja teie ei võta nagu noh, et et see on natukene Arusaamatu, kuigi me püüame neile rääkitud, neil on ikkagi kaks ema, üks bioloogiline ja teine, kes kasvatab ja me muidugi oleme ikkagi selle bioloogilise ema noh, kohta ikka hästi nagu arvanud ja, ja, ja võimaldame neil suhelda kogu aeg oma pärisemaga ka. Et me sellest päris tihti räägime. Sellised jutud on vajalikud? Jaa jaa. Ja ma arvan, et eks kunagi jõuan nendele kõigile arusaamiseks, et noh, et, et tegelikult on, ikkagi võib olla tähtis ka bioloogiline ema tema päritolu. Tegelikult. Meie peres on ka lapsed küsinud seda, et emmed, kus sina tööl käid või miks sina tööl ei käi, noh et see on põhiline jah, mis nad küsivad, kuna aga ma arvan ka sellepärast, et eks koolis ka ju küsitakse, et nad, kus vanemad töötavad, kus ema töötab, isa töötab ja siis neil ongi arusaamatu, et nad, miks meie siis tööl ei käi nad tegelikult, ega nad ei taha nad ikkagi tahaksidki, et mina oleksin ikkagi nende päris ema. Et kuidagi noh, niimoodi on kujunenud elu meil ega ei olegi mitte midagi selle vastu ja noh, ja ja see valmistabki kõige rohkem just ka rõõmu, et lapsed on mind nii omaks võtnud. See piirjoon on tegelikult väga habras jah, ega ei olegi, minul on ka nagu omad lapsed. Kui läheme puhkeda päevadele, siis lapsed ikka vaatavad kalendrist, millal, millal tagasi tuleme ja sind kõrval see noormees tema alati kui tuppa tuleb, küsib, kus pereisa on ta küsinud nimesid ja eile ka tuli siis kohe küsida, on, hoiavad neid meieni. Küps hakata lastekülas emaks ühel hetkel, kui ruttu tuleb see armastus nende laste vastu? Ma arvan, et see tuleb päris ruttu, et nendele ongi selle armastuse puudus ja nendel on ellusse puudus, nendel on läheduse puudus, kui nad tulevad, kõik tahavad, oleneb ka vanusest, näiteks kui ikka tuleksin kolmeteistaastane, siis tema ei võtabki nii ruttu sind omaks ja tal on juba omad harjumused välja kujunenud, eksid hakat, noh nagu neid korrigeerima neid ja, ja ennem kui ta ükskord hakkab aru saama, et et noh, et me tahame talle ainult head ja, aga väikestega lihtsam väikesed tahavad ja kohe hakkasid ema isa meid kutsuma. Ja kohe oligi selline kontakt, nagu oleks omad lapsed olnud. Tahaks ka veel lisada, et meil on täpselt samamoodi, et see armastus tulebki kohe esimesest hetkest, kui need lapsed tulevad ja meie peres oli veel niimoodi, et siis lapsed omavahel arutasid, et see on meie uus emme ja noh, sellest hetkest noh, oledki, et sa ei saagi võtta teisiti ja kui nad loevad päevi, emmed, kuna sa tagasi tuled meiega, kirjutasid kalendrisse kohe tegid ringi ja lugesid, et kas ma ikka õigel ajal kas ei tulnud nii nagu ma siis ütlesin ja ja meil oli veel vahepeal selline probleem, et noh, et ei saanud nagu nad täpselt aru, et kui ma ütlesin, et olen neli päeva ära, tulin tagasi, ütlesid, et emmed sa valetasid, et solid kauem ära. Aga noh, kuna meil on see 24 tunnisüsteem, et noh, et lapsed, siis lugesid jah, et neli päeva sai juba eelmine päev täis, aga tulin järgmiselt päeval. Noh, ja see oli nii oluline, nende jaoks on siiani ikkagi, et oleks ikkagi ema kodus ja ikkagi tahavad, et vahepeal võtab neid puhkepäevadele kaasa ja kui vaadata seda väikest tillukest kino, kuidas siis saab, et mitte teda armastada. Kohe esimesest hetkest nii nagu ta tuli, noh ongi minu laps armastangi teda nagu tunneb, et ongi kodus ema juures ja et tal on siin hea olla ja ei saagi teisiti olla. Aga ema, Maire ja teil on natuke keerulisem ka, sest et ühe kuu vanune beebi vajab ja teistsugust hooldust. No selge see, et ta vajab teistsugust. Oota, kas see on nii nagu tavapereski või nagu loomulik pere või elukäik, et lihtsalt nüüd meile sündis väike tita et teised lapsed suuremad ja nüüd sündis lihtsalt veel mulle üks laps. Ja see ongi nagu loomulik elu ja ka teised lapsed aitavad ja hoiavad seda väikest titat väga noh, nagu ongi neile lihtsalt meie perre sündis väike õde. Ma arvan, et meil on väga niisugune kokkuhoidlik pere ja ega me neid kõiki asju vennalikult mitte ei ole nagu ei istu üksinda toas Polynelgi kodus alla kõige rohkem kui laps tahab koju tulla ja siin olla, see ongi kõige kõige tähtsam. Räägiks mõne sõna pere tädidest peredega, meil siis selline inimene, kes annab vabu päevi, kui kui meie läheme siis sinna oma koju. Ja siis tema siin teeb täpselt samu asju, mis pereemagi, et süüa ja hoolitseb laste eest. Et kui me tahame, me võime teda ka pere vanaemaks kutsuda, neid. Ei sobi nagu ei sobi nagu jah aga, aga muidu jah, nüüd sihuke tore tädi. No kuidas te olete siin emadepäevi pidanud? Hästi, eelmine aasta oli emadepäev on niimoodi, et just läksime presidendi vastuvõtu juurde ja aga meil oli pereema haiglas. Ja siis ta ei teadnud, et me tuleme. Siis me läksime Tallinnast otse haiglasse, et ta ei teadnud ja siis tegime talle üllatuse, viisime talle lilli ja siis ta oli väga rõõmus ja emadepäevaks lapsed valmistavad alati mulle ise mingit kooki ja siis ka juba varem küsivad taskuraha midagi väikest kingitust tahavad mulle siis osta ja joonistavad pilte ja kaarte, nii et mitte ükski emadepäev ei ole läinud mööda, kus ei oleks laste valmistatud kaarte või mingeid muid asju, poisid on siin valmistanud ise puidutöid ja ja juba koolis, mis seal valmistanud ja siis kingivad mulle emadepäevaks, aga noh, kõige suurem rõõm on muidugi nende endi valmistatud kooki saada. Isa Ivar, emadepäeva siis mingil hetkel hakkab väike ärevus ka vä? No eks emadepäev rohkem on isadele päevade ma pean koos poistega hakkama muretsema lilled ja koogid ja hommikukohvid ja mis iganes veel on, nemad ise ei küpseta. Ehkki pühapäeviti peavad ise pannkooki, et meil saab niimodi riburada sedapidi, et üks pühapäev teeb üks koogiti nelipühapäeva järjest, on igaüks eraldi koogimeister mail. Emadepäeva on emadel hea meel. Kõik lähedased toovad Lillija ja küpsetavad kooki ja saavad ühe lisapuhkepäeva. Mulle meeldib emadepäev. See poiss on meil see, kes meile oma armastust kogu aeg avaldab, nakkud. Ema, ma armastan sind, isa, ma armastan sind. Ja siis on see, kes meile iga päev leiab võimaluse, ma ei tea, kust tuleb igapäevalilleõis peos koolist praegu ka, kui eile jooksis, ütles, et vaas mul lilled ära, kust neid lilli leiad? Tee pealt võtta ülesse, mulle meeldib lilli korjata. Mulle meeldivad lumikellukesed ja märtsikellukesed. Tee ääres tooksika tee pealt mõni samm kõrvale astuda, seal ike ehk midagi leiab. Ja kõvad kaardimeistrid olete te, emadepäeva kaart on teil küll tulnud ja noomistasina joonistate, noh, eks ikka neid südameid ja ostame näiteks poest on need kleepekad siis näiteks kleebime neid sinna oma. Pea kõik meie lastekülade lapsed suhtlevad emadega edasi ka järgnevas elus peetakse meeles sünnipäevi, käiakse külas jõuluajal ja küsitakse igasugust nõu. Maadelt ikka ja isadelt samuti. Ja kui pole aega tulla, siis helistatakse neile, kes kunagi kõikuma löönud maailma jälle paigale aitasid sättida. Põltsamaa SOS lastekülas käis Haldi Normet-Saarna helirežissöör oli maris Tomba kena pühapäeva kõigile. Kas kuus isand Cohn tuule kodu? Kas on Vihmann suisa? Suure ilmad suureimat sööri pääl Sillakased, Sillaklased, Otswoumma kodo seal ots Kauma kaudu tuule. On imelaps ei vali ja homme seal on seal. Cotton paistab päike ja ka sees.