Ahjualune ahjualune. Tervist, mina olen Urmas Vadi. Huvitav, kui palju Tartu Ülikooli peahoones läbi aegade toitu on ringi liikunud, mida kulbiga kahmata? Ma arvan, et mitte eriti. Aga praegu ootab mind Tartu Ülikoolis Juhan Maiste. Head kuulamist. Tere, Juhan mõista. Tere Ahju oluse saate intervjueerija. Ma pugesin sulle külla, see pugemine on minu meelest nagu õige sõna, et me oleme nagu kuidas selle kohta õige on öelda, sina oskad kindlasti väga hästi selle kohta midagi öelda, see on nagu soklikorrus. Sa ütlesid absoluutselt õieti, mulle ei meeldi, kui seda kohta siin Tartu Ülikooli Alma Materi peahoone all kutsutakse keldrit, eks ehkki keldrite vastu ei ole midagi, sest keldrid on ju kõikvõimalikud jutustamiskohad ja selle kohta on ju bassellaarelist on kirjutanud, et keldrist algabki kõik kogu see romantiline ja päriselu. Ja keldris elab ju see kollane kass, kes Fulgaakoviit, eks ole, inspireeris, et keldri on väga inspireerivad, aga ütleme, teine niisugune elu pool on ju see ikkagi fassaadi ja peahoone pool, eks ole, kus inimestel on omad ametid ja jamad. Retooriliselt funktsioonid. Et siin on ehk koht, kus võid ennast tunda. Me võime ennast vabaks tunda, aga mina olen sama meelt. Sest me oleme põranda all, aga samas me oleme parlamendis oleme nagu ikkagi peahoones, ülikooli peahoones ja see on võib-olla esimene sõnum, mis ma ehk siit kõnepuldist vabandust edastada. Miks see koht, et miks sa mind siia kutsed, mulle tundub, et või miks me siin kokku saime, et, et sa pead siin ülikoolis loenguid ja see koht Tartu Ülikooli peahoone on seal muidugi hästi oluline lisaks sellele, et sa oled siin iseõppinud, sa oled sellest ka kirjutanud just nimelt sellest Ast, Krausest ja, ja nii edasi, et ma arvan, et me jõuame sellest ka veel rääkida. Olen kuulnud ja ma tean, et see ülikooli peahoone maja vajub. Et kui palju ta aastas vajub või kas me praegu vajume. Mina olen seda näinud aastaid tagasi, kui tõesti olid praod kuigi praegu on tegelikult üks elu osa ja seda ei maksaks kellelegi häbeneda ja aga kahjuks ta praegu ei vaeva enam. Nii et miks ta ei vaju enam. No ikkagi Tarkade restauraatorid seetõttu, et kõik on siin ju nüüd. Tubistatud jaa, jaa jaa, vundamendid kuivatatud ja seinad ei hinga enam sisse seda rõskust. Sest me oleme ju soos. Just just ma tahtsingi sellest rääkida, et tegelikult noh, kogu see Tartu vanalinn ja noh, supilin niikuinii on ju mingite parvede peale ehitatud. Kas, kas ülikooli pea olen ka? Samamoodi, ja kui need parved juhtuvad kuivaks jääma, need on mõeldud, et nad on sügaval ja nad on märjad Nad on niisked, nad on vett täis, siis nad on igipüsivad, nad on tugevamad kui betoon. Aga kui nad ära kuivavad ja Tartut on nii mitu korda kuivatatud ja, ja see on ehitatud ja siin on siis kanaliseeritud, et sellest järgi muidugi ja on need majad. Omamoodi, on see tartu nagu Veneetsia, kui me vaatame seda raekoja platsi viltuses maja, eks ole. Et aga ma ei oskagi nagu sellele aspektile nii palju isegi tähelepanu pöörata vajumisele sellele vajumisele, ma arvan, et pigem ma räägiksin tõusmisest ja ma räägiksin ikkagi sellest ülikoolist, mis on minu ülikooli, kus ma olen kunstiajaloo õppetooli ja ühtlasi ka kunstiajaloo osakonna juhataja. Et mis on minu igapäevane keskkond ja igapäevane võitlusrõõm ja õnn. Et anda tagasi see visuaalkultuurile kuuluvat koht. See, mis oli siin rahvusülikooliga alguses, kui siia tulid Rootsi professorid, teiste Eesti professoreid veel ei olnud või mõtelda tagasi veel ülikoolid taasavamise peale 1802. aastal, kui siia kogunesid professorid, kellest üks oli ka siis ülikooli ansambli väljaehitaja Johann Krause aga teisedki samavõrra tun ja võtad kuulsamatki mehed Barroo Morgest Margentherilt, siis ka ütleksime tänaseni meenutatavad ja märkimisväärset esteetika loengud, kus esteetilise idealismi kõrval räägiti kahest eetilisest realismist ja vastupidi esteetilise realismi, mis on meieni sihukeseks nominendiks täna, eks ole, et me usume seda, mida me näeme, usume neid seinu, usume seda müüri, eks ole, aga me võib-olla ei usu nii palju seda vaimu, mis ülikoolis on, on alati olnud isegi kummaline tagasi mõtelda, et ükskõik, kes on hammast proovinud, aga jagu jälle tegelikult saanud. Et ülikool on nii palju ikkagi vana ja ma ei tea, kas ta neid oma võta aega kindlasti ulatub tagasi gaasis Johan süte aegadesse 1632. aastasse, kui siis Rootsi kuningas enne langemist lütseumi lahinguväljal jõudis alla kirjutada asutamisüriku. Et ülikooli on muidugi aegade ehitatud, taas ehitatud ja uuesti rajatud, aga mingi niisugune Paima püsib siin Gustav teise Adolfi aegadest saadik ja see on minu jaoks on see valgustuse vaim, valguse vaim, see valgus, millest kõneles Platon ja mis tegelikult annabki meie maailmale tema tema vormi ja sisu valguses on ennekõike. Kuna sa oled ise hästi palju arhitektuurist kirjutanud, sest mul endal on tihti nagu nagu see küsimus, et kui palju mingid institutsioonid on seotud just nimelt mingi kinnisvaraga või noh, üldse majadega või noh, majad on ju ka arhitektuuriarhitektuur on ju arhitektide kunstnike looming, sama valgus, millest sa just rääkisid, noh, see on justkui nagu selle asja väline vorm, aga ma arvan, et sina, kunstiteadlasena ütled ka kindlasti, et, et see, see ei ole väline vorm või, või mis seos sellel on. Et igal asjal on oma sisu ehk erakonna, nagu on seda defineeritud filosoofia ajaloos ja millest on kõnelenud Immanuel Kant, keda ka morjeldan vägagi silmas pea peegele. Üks neljas surimaskist on Tartu Ülikoolis. Ma arvan, et need, kes räägivad vormist ja ma arvan, et mingitel aegadel ma ka ise väga just huvitusin stiili stiiliajaloost ja nendest arhitektuurilist tõst finissidest ja nüanssidest ja õpikutest ja eeskuju raamatutest ja, ja võib-olla sellest arhitektuuri väljast ringist siis praegu muidugi tundub ja näib, et seda olen mina üle hinnanud ja on üldse ülehinnatud. Et tegelikult kogu maailmas valguse ideest ja idealismist. Need on need sõnad, mida pead karistamatult ei tohiks pruukida. Tänast päeva. Ma mõtlen tänast päeva ja ma arvan, et tänasel päeval me tegeleme ja eriti Eestis me tegeleme liiga palju tähendab see kinnisvara ja hindade ja rahaga ja aga see on nii vana jutt, eks ole. Aga ma arvan, et küsimus ei ole mitte retoorikas, vaid küsimus on asja mõistmises. Et mis on enne kas vaim sõna või siis esimene sammastega hütt, mida Aadam ehitas, kui nüüd vaba vöödiku konteksti juurde tulla. Vaba mürliku vabaverlikkuja. Et paljugi on meie kätes, aga paljugi on kuskil mujal ja selles ma olen veendunud ja kas ja kuidas mees peegeldubi heiastub, on, on selle värava akna küsimus, millist niit hinge redelettena või, või, või, või hinge aknana, tanteid tarka ja kogu see suur renessansi periood, mis on meie kaasaegse maailma Euroopa maailma läänemaailma eks ole kujundanud ja määranud aluseks, aga me kipume alati või tihtipeale seda sisu unustama. Unustame erguni, räägime barrer kulist, räägime sellest kestast koorest, räägime arhid, tuurist, räägime kinnisvarast. Ja noh, oli see nüüd eile või üleeile, kui ma vist oli eile, kui ma päevalehest lugesin, tähendab sellist mõttemõlgutused, meie ambitsioone. Ja meie pere kunagi mudelit, et igal noorel olgu oma tuba, igalühel, olgu oma nisugune üürikorter või, või, või parem veel kui pangalaen. Natuke ülehinnatud või teadlikult ülehinnatud, seda on suunatud ja sõna selle taga on kinnisvaraarendajad ja pangad. Sa mõtled, et meile söödetakse ette mingisuguseid standardid, mida me isenesest hakkame jälgima? Mida, mida me hakkame ostma? Et see ostumaailm ei piirdu ainult nähtava kribu-krabu, ka maitse vastu, maailm piirdub või, või, või raamistatud on, on palju laiemate piiridega. Selles on oma teadlik, suunav ideoloogiliselt eks ole, väga hästi pakendatud maailma käsitlus, mida meile päev-päevalt müüakse. Ja üks neist on just lahtiütlemine omale juurtest, operest, oma lastest. Igaüks elagu omaette, igaüks tulgu, tõime omaette. Aga ma arvan, et sellises suhtlemises ja mida Tartus aga oli, pakub rohkem kui mõni muu paik. Me oleme kui palju mõtelnud, kus ma tahaks elada ja ma olen selle kohta valinud ja kui ma siia neid peaaegu seitse aastat tagasi saabusin, siis üheks peamiseks motiiviks oli, oli just see inimlik mõõde, mida Tartus on ja võib-olla mõnel teisel paiga mäeka nimetama paikasid. Ma arvan, et me teame, kellest ja millest me kõneleme. Seda paraku ei ole. Et Tartus on midagi alles, nii nagu ülikooli linnades üldse. Et kui nüüd ülikoolist nii pikalt kõneleda, et ma elaks hea meelega Graysfaldis Oxfordis või Tartus, Tartu on hästi nagu käe-jala juures ja siin räägitakse eesti keelt, siis, siis on vähemalt tänases elujärgus mulle Tartu olnud selline toitva ema tähendus. Ennem kui ma sinu juurde siia siia ülikooli küllasele tulin, Johan mõista, siis ma vaatasin üle sinu raamatut, Eesti kunstilugu mitte just ajalugu, vaid eesti kunstilugu, noh, see on ka väga õige pealkiri, et sa tõesti alustad sellest, et kuidas inimesed siia tulid ja missugune oli keskkonda, missugune on loodus, mis mis nagu tingib selle kunsti ja nii edasi ja nii edasi. Ja sa tegeled ka selle rahvuskultuuri küsimusega, et kui näiteks noh, jätame lihtsalt ütleme, kujutava kunsti kõrvale, aga ma saan aru, et sa ütled kohe, et me ei saa niimoodi kõrvale jätta. Aga et kui me võtame näiteks noh, arhitektuuri et kas on olemas selline Eesti arhitektuur, ma ei mõtle lihtsalt mingit sellist rahvusromantilist majakest, vaid ma mõtlengi, et näiteks selles samas ruumis ülikooli peahoones, mida me kõik nagu teame. Aga kas selles üldse on tegelikult midagi eestlasele ürgomast, ma mõtlen just sedasama sinu enda raamatu sellist ülesehitust või kontseptsiooni, et, et kust need mingisugused mõtted tulevad, et või on see kõik puhas import. Ma niisuguse räige sõnaga seda ei defineeriks nagu importnool proovisin, natukene intrigeerib. Ja ma saan aru ja mul on ette heidetud, et see raamat lugeda siin, eks ole, on püha, igatses suuslikum ja igatsuslikum. Ja tagatipuks on, on Kreeka. Ja ma arvan, et meie kultuuri, Euroopa kultuuri ja, ja siis ka eesti kultuuri, olgem eestlased. Aga saagem ka eurooplasteks. Ühiskeeleks selleks lahinguks Prankaks, visuaal ses plaanis on ikkagi Needsamad eeskujud, mida me läheme läbi vahendajate, peegelduste peegelduste peegelduste saanud ja nad on nüüd siin ja on päris ja meie omad ja me oleme siin keldris mis on nii romantiline aga samas nii avarni valge, elame selles tartus selles keskkonnas. Ja räägime iseenda keeles, räägime eesti keeles. Et siin on teatav vastuolu, siin on vastuolu Pervaalse visuaalse teksti vahele. Just mõlemad on salapäraselt, nii nagu me ei tea, sõnade nagu jumal, mina maja õiget niisugust demioloogilist tagapõhja ei tea, kust nad on tulnud ja neid sõnu on palju. Lennart Meri on sellest ju väga hästi kirjutanud ja kõnelenud nimede, aga nende visuaalselt vormida tegelikku tähendust. Et nad on meie jaoks lukus kodeeritud tekst, milles on võime aimata muidugi. Et meil on olnud eeskujuks kreeka tempel. Ja, ja ma arvan, et sellest on läinud ka Euroopa kultuuriline mina väga, suures osas liikvele. See on üks pool, see on üks pool, mida me kutsume klassikaks, mis allub teatavale igale korterile rõdule, moodulile, arhitektuuri, niisukesele, vitrooviuslikule, vitroviaanlikule, seaduspärale ja teine on see barberi hinges. Ma pean Parboliteks ja mitte mina ainult, vaid kõiki Need, kes tulid pärast Roomat. Ja neid on palju ja nad on terved rahvad. Ja nad on ehitanud, eks ole, katedraale nad on, nad on püstitanud gooti arhitektuuri imelisi teoseid, poeeme klaasis ja ja kivis. Nii nagu on daami juurde kunagi kord väidetud. Et, et me selle kahe alge vahel elame siin Tartuski, elame kahe algo vahel, ühelt poolt meil on see valk, sambaline ülikool mis on sama palju meile lahti kui mõistatus, mõistatus minulegi, kes ma olen siia tagasi tulnud pärast eksirännakuid ja sama taramele mõistatuseks sama Jaani kirik või, või toomkirik. Kui me neid vaatleme, nendest hakkame kirjutama kunstiajaloolasena, siis me pöörame tähelepanu kõigile, mitu piilarid kapiteeli või, või, või palju on neid fassaadiskulptuure. Milline on see tellis. Aga me ei pööra tähelepanu sellele valgusele varjule. Et me nagu ei näe selle asja niisukest reflektsiooni oma hinges ja mul on see tunne, et seal Ingvar Pranca, see Euroopa ühiskeel, mis seob meid visuaalses mõttes on, on tänaseni eestlasele raske pähkel. Ja ta suhtub sellesse kuidagi nagu leigelt väliselt vormiliselt ta näeb kinnisvara. Miks me sellest asjast nagu aru ei saa, kas see tuleb ka nii-öelda meie mingisugusest päritolust või või et, et me ei oska nagu ma ei saa nagu sellest Jaani kirikust aru, et mis asi ta siis on? Millest see tuleb, ühelt poolt ongi raske kontekst aga võta nüüd taas selle teksti koha pealt, eks ole, kus, kus sõnad on puhtalt sõnad, eks ole, tähendavad asju, millest ma aru ei saa. Et selles mõttes me ei ole nagu päris üksi keegi saar. Ja, ja sellist kunstiajalugu või sellist arhitektuurilugu ei olegi veel päriselt kirjutatud. Mina korra olen nüüd üritanud ja sellepärast ma ei pannud talle nimeks ajalugu, sest ajalugu on akadeemiline ja ajalugu on teatavas nihukeses kaunis ja, ja tal on omad reeglid, kuidas seda tuleb kirjutada vaid ma üritasin kirjutada kunstist, kunstist, millest ei saagi kirjutada, nii, ma olen suure dilemma ees ja, ja rahvusprofessuur, lina, mida ma esindan siin ja hoian, on, on mul ka raske oma üliõpilastele või ka auditooriumi ees, eks ole defineerida, mis on kunst. Et kui 20. sajandil öeldi, et suu kinni ja räägibki kunstist rohkem, eks ole, sest et see on, et millest ei saa kõnelda, on parem vaikida, on Wittgenstein niisugune maksiiv või veksistentsialistide niisugune lootusetu, eks ole, kas iroonia või absurd või nii edasi ja nii edasi. Aga mina ei ole seda meelt, sest ma olen sihuke lapsemeelne, natukene niisugune hullu fantaasia ja autistlik, eks ole, ütleme, talent, et mina just vastupidi tahaks sellest rääkida, millest ei saa rääkida ja millest ei tohi rääkida. Et kui ma otsin seda rahvust, skulptuuri, eks ole juuri siis midagi ei ole teha, ühelt poolt ma leian need kindla peale selles samas Kreekas, panite tähele Kreekas. Me oleme Kreekale nii palju võlgu, et me ei jõua seda mitte kunagi tagasi maksta. Mis sa mõtled selle all? Ma mõtlen väga lihtsalt kultuuri, mõtlen seda visuaalkultuuri, meil on kaks suurt teksti. Ühelt poolt on tekstid, mis mis, eks ole käsitlevat kreeka templit ja käsitlevad seda ortorite moodulit ja seda matemaatilist suhet ja kleidis geomeetriat, Pythagorase aritmeetika, matemaatikat ja teiselt poolt meil on tekstid, mida ma olen pärinud Jeruusalemmast, ma olen mõlema võlgu oleme mõlemale võrgu ja kui me vaatame peeglisse, siis on nad mõlemad mees ka esindatud olemas, eks ole. See, kelleks me ennast peame, on väga suuresti just nende kultuuride teene. Keda me täna võib-olla ei taha enam niimoodi tunnistada, me ei taha nagu seda võlga endale ette kujutada. Me küll otsime hommikul, kui me läheme tööle ülikooli näiteks me otsime enda, noh, niisuguses hoiakus ja võib-olla selles juukse värvis ja, ja ütleme, tema niisuguses soengu Fassongis mõõtsime teatud sarlaskust ka Aphrodite või Apo apolloga. Aga me ei võta seda omaks, meie, me, me nagu ei, ei, ei võta seda peegelpilti, see tundub meile ikka võõrasema. Klaas, eks ole, seda rahvuskultuuri puhul me otsime seda kuskilt setu laulukoori väljast, mis on ka õige, väga õige, ma ei kuidagi ei vaidle sellele vastu, ma mäletan ükskord kui ammu-ammu me käisime koos etnograafidega, käisime Setumaal ja professor ruudu kollik rääkis meile setudest. Ja setud kuulasid, naised, suured hõbe prossitsee rinnas, eks ole, ja, ja, ja muidugi lugu lõppes sellega, et nad said sõna tõusid püsti kaheksa tükki ja ja nad laulsid nagu, nagu nagu Homeros aegsed kreeklased, nad laulsid nii nagu incad enne konkistatooride tulekut. Ja muidugi siis dilemma küsida kes ma olen ja kuhu ma kuulun. Et kas siis pühade hiite ja, ja ja põlistammede maailma või ma kuulun siis sinna teisele poole peale ja ma arvan, et see küsimus on ette määratud jääma vastuseta. Ja, ja ma arvan, et me vaename viimasel ajal liiga palju omapead olema, kes me oleme? Apollo või afro tiiter, oleme setu naised või? Lõppude lõpuks kogu see pidu läbi sellega, et meie vaesed üliõpilased, kes seal kogunesime, eks ole. Naised tõmbasid oma lukuga kotid lahti ja võtsid sealt suured, seal singid ja, ja muud sinna juurde kuuluv ja pidu läks lahti ja me olime kõik väga rõõmsad. Kõik need setud ja kõik need, kõik need üliõpilased ja kõik need etnograafid ja kõik need professorid, eks ole. Et see on omamoodi niisugune noh, põnev ja, ja võib-olla võib-olla niisugust filosofeerimist. Küsimus, aga, aga ma arvan, et me peame julgem olema, olla need, kes me oleme ja seda me oleme õudsalt harva. Juhan Maiste ma hakkasin mõtlema, kui sa ütlesid, et et sa pead tudengitele selgitava vahest seda rahvuskultuuri mõistet. Võib-olla nüüd tahategi ratastool lastega, aga kas seda rahvuse mõistet, et kuidas nagu sellega on, et mulle tundub, et, et see on ka kuidagi ajas liikuvad tagasi tundus see globaliseerumise jutt nagu hästi oluline ja mulle tundub, et praegu on jällegi see rahvusküsimuse jutt saanud kuidagi aktuaalseks. Et kuidas just nimelt üliõpilaste juures sul on, kuidas sa neid näed või kuidas nemad näevad. No ma arvan, et esimene kaks laengut on ehmatus. Ta sulla mõlemale mõlemale minul ma olen seda ehmatust mitu kuud läbi elanud, et mul võib-olla ei ole see nii suur ehmatus. Aga, aga neile neile küll sellepärast et kui ma ütlen, et Eesti piir on, eks ole Euroopa piir, siis nad päris hästi ei saa aru. Ja kui ma ütlen, et Sixtuse kabel on meie oma. Ja ma ei tea, kas kogu koguse kristlik õpetus ja kogu katoliiklus peaks nüüd olema tingimata siin esindatud. Aga ma arvan, et kunst küll. Et ma arvan, et Michelangelo on meie oma kunstnik. Ja siin ei ole midagi vaielda, sellepärast et me ju maalima ja elama ikkagi nendes samades vormides. Ja kujutame ette kõige kõrgemad enam-vähem samasugusena sihukese habemega toreda taadina ja Kristust ikkagi sellise märtri näoga ja nii edasi ja nii edasi, nii et me põhiliselt ikooniline niisugune maailm, kus me oleme ja elame on väga sarnane, see on lääne kultuur. Ja seda ma arvan ja me peame seda teadma, endale tunnistama, sinna midagi teha, meie tüvetekstid on kas samad või väga sarnased, me teeme neid samu asju läbi võib-olla erineval ajal. Itaallasel algab c, taassünd algab Petrarcaga ja meil Kristian jaaguga. Et võib-olla ajaline nihe, sest et kujutage ette, kui palju ikkagi ühel ratsahobusel kulus aega, et jõudusi sealt alpide tagant jõuda kuskile üle Skandinaavia tee peal veelset õudsad paganad ja ja, ja kõik, see vaev, viletsus, et ristiusust ja kõik need ristisõjad ja inkvisitsiooni-id ja nii edasi. Aga see on meie, see on meie ajalugu ja paremat meil ei ole. Aga teiselt poolt. Ma arvan, kui see esialgne imestus mööda saab. Et see ei ole kuidagi meelega kategooriline. See ei ole selline imperatiiv, mida me peaksime tingimata jälgima ja kummardama ja maaga või peaaegu vastu maad taguma. Vaid visuaalkultuuri mõttes on tegemist dialektiga murdega ja, ja eesti keele suhtes täiesti oma keelega. Et meil on piisavalt palju iseolemise ruumi ja mina neid kahte tasandit ei vastandaks. Et maine võimalust olla eestlane mitte olla plane siin selles geograafias ja olla kosmopoliit eurooplane, mitte olla eestlane, neid näiteid on aga need õnnetud inimesed, kes sind kuidagi peavad hakkama saama. Et ma usun, et need kaks poolust on täiesti teineteise küljes lahutamatult sisse kasvanud. Ja, ja see visuaalne ja verbaalne mina mis on teatavas mõttes vastuoluline ja tekitab meis probleeme. Et, et me ei räägi ladina keeles, me, eestlased ei räägi ladina keeles, prantslasest küll inglased, samuti isegi Sakk, kuidas nemad räägivad noga, kust pärinevad nende keeled. Nojah, selles mõttes küll, et, et see on kõik niisukene pulgaata mida Petroga asus puhastama ja sellest korraliku itaalia keelt tegema ja tema järglased jõudsid siis kahe niisuguse paradigma minevikku ja antiigi ja tulevikku ja siis selle puhta uue kunsti ars noova leiutamisene leiutamise-le. Et, et selles mõttes me oleme järglased, traditsiooni pärijad. Aga teises mõttes me oleme ühe teise sama suure tüve oksad mis ma ei tea, kust saab alguse ja kuhu ta jõuab. Ja me ei pruugiks seda põdeda. Ma arvan, et, et, et selline moemaitsega toimuv lainetus voogamine nüüd ühest äärmusest teise, et korra nagu arvame, et me peaksime, peaksime tähelepanu pöörama siis sellisele poliitilisele integratsioonile ja teisel pool me peaksime tingimata, eks ole, oma iseseisvust kaitsma. Et mulle tunduvad need loosungid väga-väga populistlikud, vist oli see poliitiline termin, et kuidagi või lapsemeelsed. Et, et me peame leppima selle saatusega ja võtma neist seda, mida me suudame võtma neist parimat, eks ole, minna edasi. No vot, see on minu meelest Johan mõiste kuidagi vabastav mõte, et mulle isiklikult see mõte väga meeldib, aga et et mulle tundub, et see ongi nagu mõte mingis mõttes, et ja noh, kui selle mõttega elada, siis ongi väga hea, aga alati tuleb siia juurde mingisugune poliitiline küsimus ikkagi kusagil hakkavad just nimelt need piirid pihta ja ja mingisugune rahvusküsimus nagu sellises noh, isegi mitte ksenoon otseses mõttes, vaid ikkagi noh, et kuhu me selle piiri tõmbame, et sa ütlesid, et Euroopa piir ja Eesti piir võivad olla nagu üks, eks ju, aga sama samahästi võib ju kuidagi kui jällegi intrigeerides ja sellest võib tõmmata kuni Siberini välja selle kuhugi sinna kanti ka. Noh, loomulikult Eesti piir käib vastu Hiina müüri, mina ütleksin, et Eesti piir käib vastu Rooma müüre vastu Konstantinoopoli müüre ja see ei ole üldsegi šovinistlik seisukoht. Tänases maailmas, mis on äkki nii väikeseks jäänud. Suudame eristada teatavaid tsivilisatsioone kultuuri regioone, kellel on omad jumalad aga ka nende vahel võib-olla suhtlemist, suhtlemist. Hiljuti tulles tagasi Endjastaminaadust ja nähes nende hiiglaslikke templeid ja tutvudes nende 6000 jumalaga, eks ole. Siis neil on jumal iga rahva jaoks. Iga inimese jaoks on jumal ja, ja nende niisugune sõnum ja selgem märk on, et ei ole tähtis, millesse usub, peaasi, et sa millessegi usud. Ja jumal on nii või naa üks ja, ja. Et kas, kas, kas on Šiva või parvatega või, või noh, ma nimetan ainult need kõige suuremad ja kõige tuntumaid, eks ole. Aga nende kõrvale on ka olemas jumal, kelle nimi on taara kes. Ma ei näeks ka isegi isegi neid suuri tsivilisatsiooni piire, mida me täna kompama. Ja selge on see, et, et kuskil suahiili dialetis kõlavad mõtted ja märgid ja ruumid ja ajad, eks ole, natuke erinevalt. Ja selle kohta võib rääkida lõputuid lõputuid lugusid kui Sohili päev ja kell ärkab siis, kui läheb valgeks. Ja sellega, On olnud isegi üsna dramaatilisi juhuseid kuskil Victoria järve peal, kui meile öeldakse, et laev läheb õhtul kella üheksa. Ja ma olen täiesti kindel, et kell üheksa Victoria järve peal ei liigu enam ükski paat. Ja siis selgub, et nende päev on ju alanud alles hommikust öösel, ei aega vaja. Et neid dramaatilisi erinevusi muidugi on veel ja õnneks on, eks ole. Aga samas ma ei eita seda, mida sageli vastustatakse, et indiaanlaste juurde ei tohi jõuda. Koppa, kultuurküsimus on, kuidas ta jõuab, mis tingimustel ta sinna tuleb, millised inimesed on ja kes on üldse eurooplane. Ja siin on, on pigem mõtlemisainet, kes me ise oleme ja taas korra sinna sinna tagasi tulles, eks ole. Aga ma ei mäleta. Millest jutt algas, mul läks jutu järgi natuke mul võita, aga see ei olegi oluline, mulle tundubki, et see ahjuolu, see saade on täpselt selline, kus mõtted võivad nagu tekkida ja siis ka ära minna ja siis võib vahepeal muusikat kuulata siis juttu edasi rääkida. Jätkame jutuajamist Johan maistega. Vaat üks mõte, mis mul tekkis seoses sellega, kui sa rääkisid, et, et noh, et just nimelt sellisest vabast rahvuslusest või rahvuse kultuurist või kui Eestist, et me ei pea kuidagi põdema. Aga samas ikkagi, et mul, ma ütlen päris ausalt, mina olen õppinud Tallinna pedagoogikaülikoolis ja ma olen, vanaema elas supilinnas ja ma olen siit ülikoolihoonest hästi tihti mööda käinud, et, et mul on hästi veider selline. Ma ei tea, mis asi see on. Aga ma ei ole, ei julge, kuigi ma olen ka siin mingit mingeid kursuseid läbinud siin Tartu Ülikoolis kirjanduse kursused ja nii edasi. Aga ma ei ole julgenud ülikooli eest mööda minna ka väga pikalt ja ma ei tea, mis see on, kas see on mingisugune selline mingi samba kartus lapsena või mis asi see on ja kusjuures ma loodan, et Andrus Ta ei pahanda, kui ma kunagi rääkisin talle. Nasty julge ülikooli peahoone kest mööda minna. Lasteaed juba tagasi ta ütles, et täpselt samasugune asi. Et ma ei tea, kas sa tahad seda kuidagi kommenteerida. Aga aga ühesõnaga mingis mõttes, et sambad või, või need mõised, millest sina oled, hästi palju kirjutad, mida sa oled tõesti palju uurinud. Et see siiski on vaat sellele noh, eestlasele või noh, kui me kuidagi ikkagi kitsendama seda eestlaste asja, et need on nagu mingisugused hirmuäratavad või aukartust äratavad asjad, mis ei ole meile absoluutselt omased ja noh, mingis mõttes on praegu ka nagu sellised praktilised, me ei oska midagi nende vanade mõisahoonete ka justkui peale hakata. Õndsa küllaksin nagu päris pärisi hinge salasopi. Et kui ma nüüd kustpoolt ma alustan, kui ma hindaksin seda oma suhet ülikooli kuue sambaga siis ma arvan, et ta tekitab minus ühtaegu igatsust ja soovi kui mind, tööta ambitsiooni. Ja teiselt poolt ikkagi väga suurt respekti. Ja ma olen seda endas kandnud ülikoolist alates, kui ma siin käisin kui üliõpilane, kui mul oli täis õigus siin liikuda vähem. Mulle anti luba istuda professorite saalis, kui veel olid sellised hierarhiad ülikooli kohvikus. Räägi sellest sellest teda midagi, mis ajal siis oli mingi nõukogude aja. Poole nõukogude aja lõpupoole, et see oli jah, niisugune tore aeg kus vana Ma ei olnud ja uut veel ei tulnud. Et, et see oli minu elu parimaid hetki, oli sellised tõelised vabadused. Ma teadsin, et see ei kesta kaua. See oli hetk kõik ja, ja siis laulsime, kes laulis, kes, kes ei osanud laulda. Aga põhimõtteliselt oli niisugune Elevega tunne, et et nüüd on kõik lubatud. Nüüd on kõik võimalik. Ja, ja seal professorite sool oli. Professorite saal oli ülikooli kohvikus teisel korrusel üks nendest saalidest ja seal kirjutatud professorite saal tuba peale. Ja kui ma siis jõudsin sinna seisusesse küll Tallinna kunstiakadeemias või toona veel Tallinna kunstiülikoolis, siis ma muidugi väga uhkelt võisin endale seda lubada, seda tunnete see, ma ütlen, et ei olnudki nii magus, et see ei olnud nagu see eesmärk omaette. Mäletan kord, kui me kohtusime Johan pil krosega seal, temasuguseid hiljem raamatu kirjutasime sellest. Ent selle jah, raamatu nimi, kui ta soome keeles on ilmunud 93. aastal olin, tahan südamesse. Ja hiljem ta oli kuninga narri teekond ja, ja me saime seal kokku ja, ja, ja ma pidin kurvastusega tõdema, et vein on hapu ja raha on otsas. Et, et seda probleemi, et võib-olla tõesti ei olnud tulnud seda meie meile kaasa antud seda nii-öelda kõrvalejäetuse ja, ja küündimatuse ja ja, ja võib-olla ka seda vabadusetunnet, sellepärast et et ma arvan, et tema, kes on sündinud korralikus perekonnas korralikul saksa provintsis oli väga hea kasvatus, ta oli väga koolitus, tal oli väga selge, eks ole, elu siht ja ja meie tee on olnud rohkem otsinguline ja noh, sealhulgas ka minuti. Ja see, et ma siia erikooli tagasi tahtsin. Et ma siia kõigepealt tuli mõte alati enne mõte, idee, istusin vist sedapuhku must, jääb ju täitsa istuja mulje ka istuma niikuinii, et eestlasin Vildes, kus need kaks Astacotiv vaatavad, eks ole, keldi hästi, mina. Et mõtlesin, et saadaks ülikooli kui pääseks siia õppejõuks. Ja mõttele järgnes tegu aasta aja pärast oli seal kõik võimalik. Ja, ja ma tulin siia ja alati unustan. Kohati ma tunnen, et mul on kiire, ahminud oodatakse, mul on see teha mul kolmas teha. Aga teinekord ka, eriti jõulude ajal, kui see Tartu Ülikool, eks ole, sätendav sädeleb oma küünaldes ja ja tuledes ja valguses ja, ja nii edasi, mulle tundub samamoodi kättesaamatu kättesaamatu tõde. Ja, ja ma ei tea, kuidas olise Krausega ja kuidas oli selleaegse professoriga ja kes ju olid võõramaalased ja kes tulid siia. Ja ega ma seda maitset päris selgelt ei ole endasse saanud imeda. Mul on selline tunne, et sambad on, noh, ma usun, et kreeklastel ei ole nendega probleeme. Ma usun, et see on nende lahendatud küsimus läbi käidud elu ja nüüd võib pidu panna, neid võib, eks ole? Võib, eks ole, võtta seda naudingute poolt, aga, aga, aga meile on see ikkagi veel väljakutseks. Ülikool on meile väljakutseks. Sa mainisid seda, kuidas kohtusid Krausega, mis mees Krause sinu meelest tuli, mulle tundub, et judo seal oli ka väga võimas ambitsioon siin tartus ehitada kõiki neid tähetorn ja ümber mõelda mingit toomkirikut ja, ja ülikooli peahoonet ja nii edasi ja nii edasi, et, et selles suhtes ta sinu raamatust lugesin. Et sellel ajal enne 1008. kui ta hakkas selle kõigega tegelema et ikka üsna noh, selline tühi kant, et ma kujutangi ette, et see on ühele arhitektile, kes hakkabki nii-öelda linna mingi olulisi maju ehitama, ikkagi väga suur ja võimas väljakutse ehitada nii-öelda linn. Et võib-olla see oli tema nagu, et et kuivõrd jagada, nagu üldse sellest mõtles, et ahaa, siin elavad mingid eestlased või, või et, et see on nagu Eestimaa või et siin on mingi oma eesti kultuur, see, mille peale sina praegu Juhan Maiste mõtled vaid, et pigem tema ajas mingit oma agendat. Neid on mõtteid, tuli nüüd nii palju korraga, et kui nüüd alustada, kes oli krose ja siis ta muidugi oli erakordselt ambitsioonikas mees sest ta jõudis nii palju ta jõudis peale selle, et, et ehitada välja kogu ülikooli ansambel sisuliselt, mis on nüüd, ütleme kogu maailmas Jiniast, kaasanini, valgustusajastu, ülikooli maastiku, noh, kas parim või, või ühe, kahe kolme nelja parima seas. Et selle üle me võime täiesti kindlad olla teistilist, ansamblite jõule. Teiselt poolt ta ei olnud ja saanud õiget haridust. Kuigi 18. sajandi kontekstis kõlab diletandid hoopis teisiti kui täna tunnetama eksal täna määravat maailmaprofessionaalid ja minu meelest asjata. Mõistan ise ka muutunud, et vanasti ta tähendaski seda, et see oligi asja põhimõtteliselt asjatundja. Diletant oli, algselt olid diletandid need lordid, siniverelised, briti aristokraatia, kes siirdusid tuurile kraatuurile, suurele ringreisile, Rooma läksid õppima. Nad olid diletandid, nende märkmeraamatud kirjeldavad punastest veiniplekkidest. See oli väga selline ambitsioonikas seltskond. Ja, ja britid olid esimesed, britid olid esimesed, kes ruma kultuuriväravat laiemale maailmale avasid, aga nende järgi tulid sakslased tuli Göte ja Krause roomani jõudnud. Küll ta käis Ameerikas seiklushimu noorest peast, mis teda saatis, kuna tal ei olnud kunagi õiget suunda, tal ei olnud päriselt selge oma elusihid võib-olla natuke sarnane mees minul endale. Siis ta proovis siit ja sealt oma päritolule vaatamata, nii palju, kui ta suutis, oli maailmakodanik. Ja pärit või sünnikodu on tal kogunisti Sileesias. Sileesias kuus me tema kodu küla otsisime ja leidsime lõpuks Poolast hoopis et samasugune segane värk, samasugune piiriala, samasuguseid kokkupuuted ühelt poolt Böömimaaga Poola maaga Saksamaaga, nii et ta oli väga sobiv mees. Et kui ta sealt Ameerikast vabadussõjast. Aga paradoksaalsel moel küll mitte sõdimas ameeriklaste poolel, vaid inglaste poolel, eks ole, kui need inglased sealt ikka välja löödi ja välja peksti, siis ta tuli tagasi Euroopasse, jõudis Amsterdami ja Amsterdamis sattus juhusliku laeva peale, et sõita Peterburi, et seal endale noh, ameti töö ja sissetulek kindlustada jäi ta pidama, kuskil toonase niita või täna ei lase Jelgava maile ja teenis seal erinevate aristokraatide erinevate mõisaomanike juures ju Brigi male. Veerand sajandit tutvus läbi oma naise flai sugulaseks karjääri tegeva noore prantsuse Parr rooga. Ja esimene projekt, mis esimene joonistada projektiks, nimetada, mida ta ülikooli kohta tuleb meelde 1803. aasta ma ei mäleta, mis märk või veebruarikuu oli 13 veebruar, aga ma võin eksida. On, on, on see käsi on hästi kõvasti värisenud ja ma arvan, et seal olid väiksed, kes olid ju siis mõlemad nii-öelda kälimeeste armsad abikaasad, üks neist, Juulija, kellele Krause pühendas hiljem, eks olema, oma tohutu memuaaride kogumi. Selles mõttes plastiline inimene, luuletaja, kirjanik, arhitekt, kunstnik, joonistaja, mida edasi, mida edasi? Ja ja seenid see joonisekene, eks ole, mida siis Tartu Ülikool endast kujutab, see on ikka üks korralik mõisamaja millel on hästi suured sambad ette pandud ja võib-olla sellepärast natuke kardame seda. Et, et, et Kraase oli üsna kirju sellise taustaga ja üsna edasipürgija. Aga kastaneid pürgis just nimelt Eestisse. Ja kõike seda Eestimaad siis sellises mõistus oli olemas, et ta teadis, eks ole ta vanal Liivimaal või Liivimaa niisuguses. See kõik oli ju pealinn oli Riias seotud ka meeles pidada, meil siin Tartus elades ja suhtles muidugi rahvusvahelise klubiga suhtles, suhtles kõigi kõigi niisuguste Liivimaa esimeste valgustajatega ja suhtles siis ka nende professoritega, kes tulid, kosus ja kasvas, unistas ja unistas Perazprajaid, Astra, see on ka muuseas oleks kõigil, on Krause enda sõnad ja, ja lõpuks ehitas, andis sellele suurele mõttele ja ideele valgusele, mis tõusis, andis mingi arhita kultuurilise vormi. Et see pidi sündima teatava niisukese vaimse kirgastamise hetkel. Ja ma arvan, see kirgastas ka teda. Teatavaid selliseid Estobiilsed kalduvusi muidugi kõigil olid, sest aeg oli Bailberist edasi läinud. Herder ori oma nii-öelda programmi esitanud opole ja kõnelevad kõikide rahvaste keeltest. Ja kõikide rahvaste keeled olid ka sedavõrra austatud. Küllap ka Krause mõne eesti sõna mõistis või oskas või liivi keeles kõneles. Ma mõtlesin, et viimase asjana küsida, mis mind tegelikult ennast nendest isiklikult huvitab, on just nimelt see, et rääkinud siin saates Ardo Ran Varrese käima, tema käest küsinud, et et kas sind häirivad mingisugused kõlad või mürad näiteks ruumis või ja siis mulle tundub, et, et sinu puhul äkki ennast ka näiteks häirib, kui ma kõnnin mingist vanast puumajast mööda. Ja, ja ta on nagu ära rikutud, ma arvan, et sa saad väga hästi, võiks kõik, mis vanast majast, mis on rikutud. Et, et sa pead nagu päris jube olla sulle mööda kõndida, et on ka nagu selles mõttes absoluutne kuulmine või valulik kuulmine selliste hoonete või mingisuguste objektide suhtes, mis on nii-öelda korrastatud, aga tegelikult ära rikutud. Või on see asjade loomulik. Kõik ei ole kindlasti et absoluutse kuulmise kohta ma ei oska midagi ütelda, aga ma arvan, et mul on teatavas mõttes teravdatud kuulmine. Et ma seda linnakeskkonda ja maja näen natuke teisiti, võib-olla ühest majast ei olegi nii palju valu kui tervetest linnadest. Ja, ja noh, see, mis ikkagi Tallinnaga juhtus 20 aastat tagasi. Et see on ikkagi traagiline, seda, seda ei aita mitte ussi ega püssirohi. Ja, ja ma arvan, et, et, et see jääb meid kummitama Ja mida siis rõõmuga tervitati enne meil on ka New York ja meil on pangad ja meil on nagu oma raha ja ja, ja see on, see oli teatav selline lapsemeelne rõõmupuhang või naiivsus. Et kui nüüd vaadata jälle taas korra Euroopa kaardi peale, siis vaatan Roomat. Ükskõik mis seal on tehtud, seal ei ole kunagi mindud taevasse, eks ole tülitama. Et vaatangi Pariisi või London on kuidagi võib-olla eriline või erinev ja London, mulle meeldib aga seisva city olemust viimasena tahtsingi ütelda, et London mulle meeldib. See on karm reaalsus. See on selge, millega on tegemist. Kapitalism, pangad, Sidi äri, Tallinn ei ole. Tallinnas ei ole raha. Tallinn on väike linn mere ääres, päike, kindlus, mere ääres öeldi tema kohta kunagi. Ja selles mõttes on Tartu palju suurem. Mina, kes ma olen, ma võin seda väita, kuna ma olen elanud Tallinnas. Et ma tean, mis, mis linn see on. Ja, ja ma tean ka, et tal oli potentsiaali. Tal oli võimalust. Aga, aga see läks selleks mõnede aastate jooksul ja, ja sinna vastu ei saanud jussi püssiga, kumbagi rohuga. Ma ei oskagi ütelda, kuidas seda juttu nüüd siit kokku võtta. Et eks seesama hirm on ju Supilinna suhtes. Aga õnneks. Õnneks on väga sellised tegusaid ja, ja võimekaid noori inimesi kes on ikkagi asunud kaitsepositsioonidele. Et ma arvan, et supilinn ikkagi on niivõrd haruldane nähtus Euroopas. Et me võime seda võrrelda, ma ei tea mõnel Itaalia mägilinna või Portoga või et see on, see on uunikum, samuti kui on Tartu Ülikooli ansambel. Et me peame siin ikkagi kindlalt siidikinnastega, nii nagu arhiivis. Sa ei saa enam dokumenti puudutada, saadeti enne panema valged kindad kätte. Ja ma arvan, et seda on supilinn, seda ülikooli ja eriti nende kokkupuutepunkte, eks ole, kui räägid nii valgus kui räägib, eks ole, vari ja korraga, seda tuleb ikkagi tähele panna ja juba jõuame õige punktini. Mis on rahvuskultuur? Rahvuskultuur on see ülikool ja see supilinn. Ja see piir, mille nimi on Zavod. Tänane ahjualune käis külas Juhan maistelt. Saate panid kokku Viivika Ludwig ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni.