Mina õppisin ülikoolis ajal, kui seal õpetati veel sotsialismi poliitiliste gonoomiat. Selle aine õppejõududele oli varuks üks kaval küsimus. Kas sotsialistlikus ühiskonnas on inflatsioon või mitte. Õigeks vastuseks loeti, et sellist asja õitsva sotsialistlikus ühiskonnas muidugi esineb. Nii hirmus nähtus võis olla omane ainult kapitalismile. Küll aga võis professorite arvates Nõukogude maa ette tulla inflatsioonilisi nähtusi. Need asjad tulevad mulle alati meelde, kui meie poliitikud hakkavad arutlema selle üle, kas valitsuses on kriis või ei ole. Peaminister Juhan Parts üritab veel tänagi kinnitada, et mingit kriisi nagu ei olegi, on ainult mõningad kriisitaolised nähtused ehk kerge tüli. Mis teha, juristide mõtte. Liisilonskolastika tihti iseloomulik ajalehtede juhtkirju ja poliitikute mõtteavaldusi lugedes peaks aga selge olema. Eestis on praegu valitsuskriis mida pole enam kuigi kerge lahendada suhete ajutise kokku lappimisega. Tüli põhjus pole tegelikult Kristiina Ojuland ja riigisaladuse kaotsiminek. Jälgedes, millele avalikkuse tähelepanu tänaseks on koondunud, on selge, et see asjaolu, kui palju välisministeeriumis salajasi dokumente kaduma on läinud ja veel vähem see, kui palju neist tänaseks juba üles leitud ei huvita enam kedagi. Tegelik küsimus on koalitsioonipartnerite koostöövõimes. Kriisi kutsus esile viis, kuidas peaminister välisministri vabastas. Kindlasti oleks taoline samm eeldanud eelnevaid poliitilisi läbirääkimisi. Seda, mis tegelikult aset leidis, ei saa kuidagi liigitada uue poliitika vaimus ja koosmeeles tegutsemiseks. Väheusutav, et peaministri erakond ise sellest aru ei saa. Miks seda siis ikkagi tehti? Usaldamatuse vallandumisel kahe valitsuserakonna vahel on oma pikema ajalugu. Eelmise aasta jaanuarist alates elasid Res Publica juhid kindlas teadmises et neist saab peagi Reformierakonnaga ühine partei. Siis aga, kui altari ette mineku aeg kätte hakkas jõudma, teatas peigmees äkitselt kihluse tühistamisest. Sellest alates on tuli kogu aeg tuha all hõõrunud jahvatades järjest sagedamini ühes või teises eluvaldkonnas tekkinud erimeelsustes. On selge, et iseseisvalt kohalikele valimistele minek eeldab Res Publicat Reformierakonna puudli seisusest vabanemist. Praeguse koalitsiooni jätkudes on seda ka väga raske saavutada. Mulle tundub, et praegune valitsuskriis on Res Publica poolt teadlikult esile kutsutud. Võib-olla oli peaministri robustne käik tehtudki lootuses, et Reformierakond solvub ja koalitsioonist lahkub. Tuli aga välja, et oravaparteid nii lihtsalt ära hirmuta. Kas tuleb Ojuland tagasi välisministriks või lahkub ka parts? Selline on nende sõnum. Iga maletaja teadet vigurit saab vaid võrdse vastu välja vahetada või peab siis selle kahingandma olulise positsioonilisi eelise kogu mänguvälja kontrollimisel. Ojulandi loobumine on võimalik siis, kui peaministri koht läheb Andrus Ansipile. Ilmselgelt on tõusnud päevakorda uue valitsuskoalitsiooni loomine või vanas koalitsioonis jõuvahekordade põhjalik ümbermängimine. Faktumi poolt läbi viidud küsitlused aitavad heita valgust sellele, milliseid variante näeb erakondade koostööl ja uute koalitsioonide loomisel avalik arvamus. Selleks analüüsisime, milliseid erakondi peavad vastajad esimese valimiseelistuse kõrval samuti sümpaatseks ning milliste poolt nad mingil juhul ei oleks nõus hääletama. Uuringutest selgub, et vastastikune sümpaatia on kõige tugevam nende erakondade vahel, mis moodustasid omaaegselt kolmikliidu. Kõige enam teisi eelistusi annavad Reformierakonnale Isamaaliidu valijad 41 protsenti. Reformierakonda peavad teisena sobivaks valikuks ka enam kui neljandik sotsiaaldemokraatliku erakonna valijaist. Reformierakonna valijate teiste eelistuste edetabelit juhivad omakorda sotsiaaldemokraadid ja Isamaaliit vastavalt 27 ja 24 protsendiga. Tõsi, Reformierakond on teiseks eelistuseks ka pea pooltele Res Publica ja neljandikul Keskerakonna toetajatest olles seega erakonnaks, mis pälvib sümpaatiat kõige erinevamad vaadetega valijatelt. Kuid suur hulk Reformierakonna pooldajaid ise ei hääletaks Keskerakonna ja Res Publica poolt mitte mingil juhul. Keskerakonnale ei annaks häält enam kui pooled Reformierakonna, Isamaaliidu ja Res Publica 43 protsenti sotsiaaldemo vaatliku erakonna ja kolmandik Rahvaliidu valijaist. Res Publica tunnistatakse kõige ebasümpaatsem aks enam kui 40 protsendi keskerakonna ja sotsiaaldemokraatliku erakonna valijate poolt kuid praeguse valitsuse juhtparteid ei toetaks mingil juhul ka neljandik Reformierakonna, Isamaaliidu ja rahvaliidu toetajaid. Seega valijate eelistusi arvestades oleks sobivaima koosseisuga valitsusliit selline kuhu lisaks kunagise kolmikliidu erakondadele võiks kuuluda ka rahvaliit. Praeguses riigikogus oleks sellisel koalitsioonil vaid 45 kohta. Ent kui appi võtta ka fraktsioonide välised sotsiaalliberaalid, oleks võimalik nii Res Publicat kui ka keskerakonda ignoreerides enamusvalitsus kokku panna. Matemaatiliselt oleks sarnane kombinatsioon kergemini teostatav, kui Reformierakonna asemel oleks valitsuse kokkupanija. Eks Res Publica. Kuid siin saab segavaks teguriks erakonna üldine reiting ja teiste erakondade valijate negatiivne suhtumine. Ma ei propageeri sugugi võimukoalitsiooni kokkuseadmist avaliku arvamuse uuringute põhjal ja pelgalt matemaatikat appi võttes. Vaevalt suudakski üht või teistpidi komplekteeritud viie osalisega valitsusliit tuua rahu ja stabiilsust pideva valimiskampaania seisundis elavasse Eestisse. Kõige ratsionaalsem oleks siiski järgida Reformierakonna juhatuse üleskutset ning viia Eestis läbi ennetähtaegsed parlamendivalimised. Siis saaks jõuvahekorrad kõrgeima võimu kandja rahva poolt otse paika pandud. Kui aga ennetähtaegsete valimiste esilekutsumine Eestis tõepoolest võimalik pole, vähemalt üritavad niimoodi kinnitada politoloogid ja poliitikud siis oleks uuele või värskenduskuuri läbinud vanale võimuliidule tervislikum, mitte minna vastuollu avaliku arvamusega. Küsimus on ju selles, et Eesti valitsuse juhtimine on praegu erakonna käes, mis on kaotanud kahe aastaga suurema osa valijaskonna toetuse ja pikka aega. Selline ebanormaalne olukord kesta ei saa.