Lugupeetud raadiokuulajad. Meie tänase elutsidaariumi raadiosaadet saate teemaks on munklus. Ja Me ei tohi ära unustada ühegi erisaate kuulamise puhul, mis on pühendatud kindlale teemale. Et meil on tegemist kultuuritervikuga ja kogu kultuur. Me oleme sellest rääkinud korduvalt, baseerub kindlatel tal selle kultuuri koodidel teoreetilistele alustel suurtel põhikontseptsioonidel. Selle tõttu on saated omavahel loogilises teoreetilises seoses ja paljusid põhialus dogmasid aluspostulaate. Me ei saa ju igas saates loomulikult jälle otsast peale kordama hakata selle tõttu tuutu iga uus raadiosaade sellel teemal baseerub mingis mõttes kord vähem, kord rohkem eelmistele saadet tele ja baseerub loomulikult kuld tuuri põhi ja alusprintsiipidele. Täna rääkides munklusest, seega me kõige enne kohe teeme endale selle selgeks, et on suured sarnasused teistes seisustes nagu rüütliseisuses vaimulikus seisuses, käsitööliste seisuses. Nii munkluses märkame ühtede ja samade põhimõtet, et ühe ja sama kultuurikontseptsiooni väljendeid realiseerimist ja me märkame, et on ühesugused elemendid. Niisiis sellest me nüüd täna soovimegi rääkida. Monklus kui maailmast eraldumine on olnud ju mitte ainult tänapäeval, vaid ka minevikku aegadel, tihti vääralt mõistetud. Tänapäeva maailmas mõtleme selle all kas kahekümnendat sajandit siis või peale teist maailmasõja aega. On lõhe tekkimine ja lõhe süvenemine kirikliku ja ilmaliku maailma vahel olnud üha kasvav ja selle tõttu kahes maailmas toimuv oleks nagu eraldatud müüriga. Nimetagem seda müüri täna kloostri müüriks ja maailmainimene, kellel puuduvad asjakohased õiged teadmised sellest, mida endast kujutab niisugune fenomen Lääne-Euroopa kultuuris ja kristlikus religioonis nagu Monklus ja kloostrielu. Temale tundub, et see müür on vanglamüür ja et need, kes elavad teisel pool seda müüri nagu öeldakse, teinekord müüride vahele inimesed lähevad, nagu nad loobuksid elust ja maailma ilust ja selle võludest siis on ometigi üks, mis siinjuures tekib. Need, kes sinnapoole müüri on läinud, on ju läinud siitpoolt sinna. Järelikult need on inimesed meie hulgast siit maailmast. Ja neil peavad olema tungivat põhjused selleks, et sellest eralduda ja tahta olla omaette ja eraldi ja pühendada ennast millegile muule. Kui me õigustame ja peame õigeks ja seisame selle eest, et igal inimesel on isiklik vabadustahtevabadus otsustada, kus ta tahab ja kuidas ja missuguse eluviisi järele elada siis me kõigepealt Peaksime sallivalt aktsepteerima neid inimesi, kes on otsustanud eralduda oma mitte minna ja rajada omale elu teistsugustele alustele. Niisiis, siit maailma poolt vaadates On kloostri müür meile mitmeti salapärane sest meie ei tea, mis on sealpool kuid sealpool olija teab väga hästi seda, mis on siinpool. Seega sisaldub siin esimene kasulik mõte meie jaoks, mis on see, et me ennatlikult ei langeta kas elu fenomeenide ja nähtuste kohta, mida me ei tunne või väga pealiskaudselt aimame ei teeks lõplik kindlaid otsuseid ega määraks ära, mis nad endast kujutavad või mis nad on. Seega siis esimene fenomen meie jaoks, mis meid mõtlema paneb, on see, et on inimesi siin maailmas, kes ei taha enam siin maailmas olla ja lähevad ja hakkavad elama teistmoodi, teistmoodi elamise, võimalik, kus on aga meile alati küsimus sellest, kas meie oma eluviis on ainumõeldav ja ainuõige. Seega esimene kingitus munkluse poolt, et maailma inimesele on see, et ta loomulikult seab mõningase kahtluse alla meie igapäevase elu, tõekspidamised ja eluviisi. Ja loomulikult inimene tajub seda, et iga teine võimalus on küsimus talle järelikult ka võib ohustada minu arusaamist minu eluviisist, sest iga inimene peab oma eluviisi mingis mõttes vähemalt iseenda jaoks ainuvõimalikuks ja ainuõigeks. Niisiis katsume läheneda nendele küsimustele niisuguses teadmise janus siira sooviga piiluda selle müüri taha, milles siis Monkruse puhul õigesti on. Küsimus. Teine raske väärarvamus, mis on tavaliselt inimestel, on see, et Monklus kui maailmast eraldumine eeldab ilmselt seda nagu need inimesed, kes eralduvad, oleksid kuidagi kas saamatud või viletsad või armetud või füüsiliselt, et haiget või mingite vigadega. Et peab olema mingi põhjus, mis takistab neil maailmas normaalselt elamast jääd, siis nad nagu põgenevad maailmast ära. Ka see väide on täiesti väär. Ja kõige parem oleks muidugi kui inimesed võiksid näha, nagu katoliku kultuurimaades on võimalik näha. Munkasid, on võimalik näha kloostrikirikuteenistuse ajal kloostri seminarist ja esimene asi, mis meid hämmastab, kui meil on niisugused arusaamised, nagu me mainisime. Esimene asi, mis hämmastab, on see need on välja valitud tud eliit, noored mehed, füüsiliselt laitmatud, tud, välimuselt kaunid, intelligentsed näiteks siinsamas juba meie lähedal Poolas kui klassikalises katoliku klassikalisel katoliku maal ja klassikalise katoliku kultuuripiirkonnas on võimalik igal turistil külla minnes oma silmaga seda näha. Seda rivi kaardiväge, seda rivi eliit. D, kes on siis rahvahulgast välja valitud või, või eraldunud selleks, et pühendada ennast professionaalselt, et ühele Euroopa kultuuri olulisele ülesandele see on meditatsioon, teoreetiline uurimine, see on Euroopa kultuuri, alusideede ja aluspõhimõtete jäägitule teenimisele. Selle tõttu on munk pluss läbi ajaloo olnud Lääne-Euroopa kristlikus kultuuris see akumulaator, see energia, akumulaator, meditatiivse, professionaalse meditatiivse elu akumulaator. Ja heidame nüüd pilgu pisut ajalukku tagasi ja vaatame, mida niisugune fenomen nagu kluse kloostrielu on tähendanud kujunevale Euroopa kultuurile. Ja see on lähedalt seotud ka kahtlemata Eesti kultuuri ja Eesti ajalooga. Neljandal sajandil kui keiser, Constantinus Suure ajal ristiusk teisisõnu kirik kui institutsioon sai Rooma impeeriumis lubatud usundiks. Ja neljanda sajandi lõpul, kui keiser deodoosius suure ajal ristiusk tehakse ka lõpuks riigiusuks siis toimub suurte endiste paganlike masside pöördumine kirikusse. Sellega loomulikult langes ka kirikus kvaliteet. Ja need inimesed kirikus, kelle nõudlused olid suuremad, kelle püüdlused olid kõrgemad. Kelle soov süveneda professionaalselt ületas rahva oma. Nad eraldusid ja vanadest aegadest on teada ERA pluss. Need on erilised inimesed, kes lähevad erreniitidena elama kes soovivad olla üksi ja üksinduses lõpmatuse ees, tajuda eksistentsi tema kõige kõrgemate ja kõige sügavamate kontsekventsideni. Seega on Erremiitlus ammu enne tuntud, kui tekib Koino biitlus. See on kollektiivne kloostrielu ja kollektiivne kloostrielu tekkis sellel pinnal, et üksikud Erremiidid, kes läksid näiteks Egiptuses kõrbe loomulikult aja jooksul, said teada üksteisest, kogunesid kokku Kuu pääle selle eralduslinnadest ja küladest inimesi kes tulid elu küsimustes nõu küsima erreniitidel. Sesteremiidid olid tuntud targad, kes mõtisklesin elu üle. Päevad, nädalad, kuud ja aastad ja nende juurest käis tavaliselt palju rahvast. Ja mida edasi aeg, seda rahva voorimine lausa toimus niisuguste inimeste juurde. Niimoodi tekib siis ühise elu ja ühiselu loomulikult nõuab, et elu korraldataks reglementeeritaks mingite reeglite järele. Elus peab valitsema kord nähtavas ja nähtavate asjade maailmas, milles me viibime, ei saa olla milleski anarhiat ja olgu öeldud kohe alguses. Vaimuelu ja vaimsus on tihti meie arvates mingi niisugune pohhimlik eluviis, kus inimesel puudub elus igasugune kord, kus nisuke kasimatu inimene elab täiesti plaanipäratut segast elu kodus, mis on täielikult segamini ja korrast ära. See ei ole vaimsus või õigemini, see ei ole õige vaimsus. See on see vaimsus, mis laostab elu aga tõelise positiivse vaimsuse harrastamine või õigemini mitte harrastamine, vaid selles elamine professionaalselt elukutselisena selles olemine, see nõuab korda elu pisikestest asjadest alates ja on väga õige õpetus, mis algajatele öeldakse, et vaimulik elu, vaimulik distsipliin ja üldse vaimne elu algab viksitud kingadest laitmatult aetud habemest sellest, et inimene on väliselt korras ja puhas. Sest kui inimene ei ole suuteline kasima ennast väliselt, kuidas ta on siis suuteline ennast kasima sisemiselt kuna inimene kui psühhofüüsiline tervik, välimus ja sisu on lahutamatus kooskõlas. Me teame, et välise korra järele õpib inimene seestpidist korda ja ei ole olemas seestpidist korda, mis ei väljendu inimese välimuses ja olekus. Ja vahemärkusena olgu öeldud, et juba sugukondliku korra ajal, barbaarsuse ajal barbaarsuse ajal mitte halvas mõttes, vaid see tähendab vara keskaega enne Kristjani seerimist. On väga huvitav mõte seoses õigusega et inimene, kes mõistis õigust ja oli suuteline seda tegema õigus oli ühtlasi esteetiline väärtus, mitte ainult moraalne ja esteetilise väärtusena oli õigustmõistev inimene, õigusteadvusega inimene, ka ilus inimene. Näiteks vanades keeltes ei ole võimalik öelda niisugusi lause ühendeid, et ilus, kuid halb, see oli võimatu. Terviklikkuse mõiste oli niivõrd sügav, et väline ja sisemine ilu olid lahutamatud. Moraalne ja esteetiline moodustasid lahutamatu ühtse terviku. Ma arvan, siin peitub sügav sügav kasvatuslik mõttekoolide jaoks. Välise korra riietuse soengute, selle kõige nõudmine kasvatab inimest sisemiselt ja välise distsipliini läbi. Me võime kasvatada ka eetiliselt ja esteetiliselt kaunist inimest. Need on väga vanad ürgsed, ürgsed tõed, mida meie kauged esivanemad aastatuhandeid tagasi juba teadsid. Nüüd Lääne-Euroopa munklus Euroopas saab oma klassikalise alguse Nursija Penne Dictusest. Tema on lääne kloostrikorralduse isa. Ta elas aastatel 480 547 ja me teame temast Paavst Gregorius Suure, kes suri 604. aastal kirjutiste kaudu. Nursija Benedictus õppis nooruses Roomas. See maailmalinn ja selle maailma linna õhkkond ei meeldinud talle ja talle ei meeldinud ka inimesed, kes kirikuelus olid karjääri teinud karjeristidena. Teda tõmbas millegi sügavama ja tõsisema poole. Ja tasapisi eemaldub ta sellest õhkkonnast, mis päris ei sobi talle ja õpib ja uurib kõigepealt teoreetiliselt munkluse aluseid kõike, mida kirjavarast võib teada saada selle nähtuse kohta. Pärast seda elab ta kolm aastat Rooma lähistel subjakos. Ja 529. aastal rajab ta kuulsa Monte kassino kloostri. See asub Itaalias Rooma ja Naapoli vahepeal umbes keskel. Ja selle mäe otsa, kus ta kloostri rajab. Seal kirjutab temaga oma kuulsa penne Dictuse reegli. Regolla Benedicti. Reegel saab aluseks Euroopa munklusele ja kloostrikorraldusele. Ja arvesse võttes munkluse ja kloostrite osa. Euroopa kultuuris ja selle kultuuri üksikelementide väljaarenemises on Benedict tuse reeglil erakordselt suur tähendus. See reegel ei ole mitte, nagu võib mõnel mulje olla mingi väga tark ja sügavraamat mingitest erilistest, kõrgetest vaimsetest asjadest. See reegel on ääretult lihtne. See reegel korraldab, reglementeerib munkade ühiseluigapäevased elureeglid. See on kõige elementaarsem korraldus, kuidas väikesel territooriumil tihedalt koos elav inimkollektiiv, kes allub ühele ideele, ühele mõttele, ühele usule, ühele palvele, kuidas nad peavad korraldama oma elu. Et see toimuks kõige ratsionaalsemalt kõige viljakamalt, kõige paremini aega ära kasutavad kõige suurema kasuteguriga ja tulemustega. Seega bene Dictuse reeglist ei maksa otsida mingeid kõrgeid tarkusi. Me võiksime teda mingis mõttes des võrrelda ühe väga lihtsa võimlemisharjutuste reeglistikuga või kõige tavalisema päeva korraga, ühes ühiselamus või mistahes inimlikus kooselus. Ja selles ongi ju tegelikult elu saladus, et me oleme suutelised mõistuslikult korraldama oma elu. See on nii lihtne, kuid selle teostamine nõuab inimeselt tahet ja selle tõttu on ta sageli nii raske nagu palju teisi lihtsaid asju elus. Niisiis, see Benedictus reegel rakendatakse ellu selle läbi, et on inimesed, kellel on usk ja tahe seda ellu rakendada. Benedictus reegli võib kokku võtta kahesse sõnasse, millest meil ka on juttu olnud. See oli ora, et labora. Need ladinakeelsed sõnad tähendavad palveta ja tööd ehk teisisõnu meditatiivsem ja aktiivse tegutseva elu harmooniline kooskõla. See peaks olema kõige ideaalsem soodsi Jumi tsivilisatsiooni kultuurkonna ülesehitamiseks. Ja tegelikult need kaks elementi peaksid olema iga inimese elus meditatiivne moment. Melme mediteerime, mõtleme ja aktiivne töö, kus see, mis me oleme mõttes korraldanud, mõttes läbi mõtelnud ja mitte ükskõik mismoodi läbi mõtelnud vaid sõna meditatsioon, on kindel tehniline termin, kindel mõiste ja meditatsioon, medit seerimine ei ole mitte igasugune mõtlemine, vaid see on niisugune mõtlemine, kus mõtlemise aluspunktiks algus lähtepunktiks on ükskõik mis tegevus, asi mõte. Kuid selle üle mõtisklemine peab suunduma igaviku lõpmatusse absoluutsete väär matuste ette. Teisisõnu kiriklikult öeldes, meditatsioon on niisugune. Kindla suunaga mõtlemine, mis suundub jumalasse ja lõpeb jumalas. Veel teisisõnu öeldes, see on kõikide meie elu, üksikelementide osade, meie elutöö ja mõtete viimine jumalat, et kõige ajalise mõõtmine ja kaalumine igavikuliste väärtuste ees. See annab inimesele sisemise rahu. Peale selle on ta mõtelnud selle põhjalikult läbi ja meditatsiooni peale tarvitatud aeg, ma ütlen nimelt tarvitatud, mitte raisatud aeg teeb ennast kümnekordselt tasa hiljem aktiivset tööd tehes sest see töö on meie pes meie vaimumaailmas juba läbi tehtud ja selle töö teostamiseks kõige ratsionaalsem, kõige viljakam, kõige parem meetod ja tegevus viis leitud. Seetõttu ei ole see kunagi raisatud aeg mingi aktiivse töö jaoks vaid see ütelus, et üheksa korda mõõda, üks kord lõika, kehtib täielikult siin üheksa meditatsiooni ja üks tegu ja siis tegu tuleb välja laitmatult ja hästi ja kõige paremini. Selles on suur saladus ka töö kvaliteedile ja töö, mis on läbi medit teenitud. Töö, mis on jumalasse viidud absoluutsete väärtuste kõrval langeb sealt ära see, mis on vähem väärtuslik seal ühtlasi mõõdupuu asjade hindamiseks, asjade väärtusskaalale viimisega. Kas nii, et see element ei ole mitte ainult mingi kõrge vaimukultuurielement vaid see peaks tegelikult olema iga inimese elu ja elukorralduse distsiplinaarne alusrajatis? Mõtleme, mediteerime, meditatsioon, see viib asja jumalasse ja siis tegutseme, aktsioon, tegu. Nüüd päevakord oli iseenesest väga lihtne, mis tagas maksimaalse tõhususe kõiges töös. Päev algab varakult, kell äratab kõik korraga. Kogunetakse ühisele koori palvele. Ühises koori palves hommikul viiakse kohe mõtted. Igaviku ja igaviku kaudu on pärast hea teostada selle päeva ülesandeid. Pääle kooripalvet ja missat on kiire ja kerge hommikusöök. Hommikusöök on kiire, vähene ja kerge selle tõttu. Et me teame kogemuse põhjal täis söödud kõhuga on raske õppida ja teha vaimset tööd. Pärast hommikueinet on õppetöö on raamatute kirjutamine, kes ise õpetab teisi, näiteks praegustes üli ülikoolides õpetavad õppe jõuludena kloostrist pärit õpetlased. Nii et hommikune aeg kuni lõunani on aktiivne vaimse tegevuse aeg. Hommikupalve kui vaimulik tegevus, sellele järgneb vaimne töö õppimine, raamatut õpetamine ja lõunapalvuse järel on siis niisugune lõdvestus. Juba siis tuleb lõunasöök ja peale lõunasööki, kui inimene on nüüd tugevamalt söönud, on selge, et tal on mõõna hetk. Sellele järgneb vestlusraamatukogus Scretooriumis kirjutustoas, kus siis võib ka juua klaasikese mahla või kohvi või teed ja vestelda kindlal teemal. Oleneb ka kloostrikorraldusest. Ja peale seda on siis pühendumine või aktiivne füüsiline töö. See oli reegola Benedicti alusel. Kooripalvemissa õppimine, kehaline töö ja kõik oli kindlatel aegadel. Magama mindi suhteliselt vara, kuid selle eest tõustiga hommikul väga vara uneaeg umbes kuus tundi ja kui uneaeg on distsiplineeritult kindlalt alati ühel ajal siis inimorganism õpib välja puhkama lühendatud ajaga. Ka uni võib olla aktiivne uni. Ta võib olla sügavam. See tähendab inimene puhkab lühema ajaga ja, ja kui elus on kord sisse viidud toitumise osas päevarežiimi osas, siis on võimalik tõepoolest viia oma elu niisugusesse ratsionaalses ja tõhusalt töötavasse süsteemi. Et tagajärjed on hämmastavad. Ja kloostrikorralduses lihviti see süsteem tõepoolest oma niisuguse maksimaalse võimaliku tõhususeni välja. See on muidugi ideaal siis, kui kõik nii toimus, nagu tõesti peab. Inimlikus elus tavaliselt on ikka. Me teame, inimlikust faktorist võivad tulla. Me ei ela ideaalis, me elame ikka alla seda alati, kuid meil peab olema püüd ideaali poole, see on tähtis, mis suunas on liikumine. Ja see süsteem saia-Euroopale aluseks. Ja nüüd tuleme väga huvitavate teiste tähtsate momentide juurde. Nii palju olgu veel mainitud paavst pius 12. tema oli paavst. Teise maailmasõja ajal kuulutas Benedictus Euroopa isaks ja paavst Paulus kuues kuuekümnendatel aastatel. Sellel sajandil kuulutas Benedictus Euroopa kaitsepühakuks. Selles väljendub 20. sajandil Ki see arusaam, kus ja mismoodi on alus pandud sellele kultuurkonnale, milles me elame ja et need väärtused, millele kultuurkond on rajatud on pärit vanadest aegadest ja et on olemas meie kultuuris suurmehed, tänu kellele on olemas niisugused süsteemid, niisugused võimalused, niisugused alused meie eluks. Edasi. Klooster on vaadeldav laitmatu arhitektuurse ehituskompleksina. Selles mõttes on tema osa Euroopa kujuneva skulptuuris. Kui me kujutame ette vara keskaja Euroopat metsadega kaetud tohutuid kõnnumaid siis klooster ehitati tavaliselt maale loodusliku ligipääsmatusse kõige metsikumasse kohta. 11. 12. sajandil on kloostrielu põhiliselt eraldatud tuses kaugetes metsa ja mägede Kolgastes. Eesmärk oli võimalikult segamatu pühendumine ja elu. Kuid mis toimus? Kloostrid muutusid kohtadeks, kuhu inimesed hakkasid tegema palverännakuid. Teiseks teelised matkajad, kes reisisid ühest kohast teise, teadsid et kõige parem on minna seda teed, kus tee äärde jäävad kloostrid. Sest kloostrid ei olnud mitte ainult suletud paigad. Klaus trumm, kinnine koht, nagu sõnagi ütleb, kuhu munklus eraldusmaailmast. Vaid klooster kujunes väga võimsaks teguriks Euroopa kultuuris, mitte ainult vaimukultuuri mõttes mõttes vaid ka materiaalse kultuuri mõttes. Ja kloostrimüüritise sisse jäid ka majandushooned ja seal oli võõrastemaja teekäijatele teekäija sai alati seal süüa ja öömaja. See oli hospidali haigetele, kus haigeid ravida. Seega oli klooster võõrastemaja kõigepealt. See oli lahke paiku siga, teeline leidis varjupaika ja sai süüa. Seal on heategevuse mõte. Teine on see, et sealt sai alguse inimeste ravimine. Sõna halastaja õdegi pärineb ju nunnadelt, kes olid pühendunud haigete ravimisele. See on ka sealt pärit, kõik, seega kloostrites saavad alguse statsionaarset haiglat. Hospitalid. Klooster oli käsitöö edendamise koht, sest kloostri hoovis oli sepapada ja käsitöökojad. Kloostrid kujunesid põlluviljeluse põllumajanduses, teedeehituse, soode, kuivatuse, sildade, ehituse edendamise, arendamise ja tegemise keskusteks. Seega klooster oli keskaja kultuuris. Ütleme niisugune. Tänapäeval võiks öelda tasuta tööjõud riigi käes kes kõike tegi. Need olid keskused, mis arendasid ja kust lähtuse sai alguse kõik meie kultuurielemendid ja kus kultiveeriti vaimseid ja materiaalseid väärtusi. Selle tõttu on väga ilus nimetus kloostri kohta, kui nimetatakse kloostri töö kojaks. Töö mõttetöö on üks imeline ja inimest ülendav. No ei leiagi nime, mis. Ja TÖÖ õnnistatud viljakast ratsionaalne töö ja Euroopa kultuur kui tööd, tsivilisatsioon, ränga töö tegemise tsivilisatsioon. Me seetõttu peame tänulikult mõtlema, kui kogu oma tuuri mõelda tagasi sellele armeele, inimestele, kes pühendusid jäägitult teiste teenimisele ja loobusid kõigest selleks teenida. Kloostri juures olid siis järgmised arhitektuursed elemendid või arhitektuursed üksikosad. Loomulikult elu keskuseks oli kirikuhoone, kus toimusid koori palved ja missad sõna klaustrumm klooster tähendab ise suletud kohta. Kiriku kõrval oli Clivaater hoov neljakandiline oma kujult. Selle hoovi keskel oli tavaliselt ilus bassein purskkaevuga ja see aed või hoov oli väga ilusti haritud ja tavaliselt seal kasvatati lilli. Need kloostri hoovid, kust lilli kasvatati, kujunesid ka paljude lillesortide välja aretamise kohaks. Ja ei ole üleliigne teada, et geneetika rajaja mendel pärivus, seaduste avastaja oli mumm. Ja tema tegi katseid nimelt kloostri aias liller inimestega. Nii et kloostri, sellest neljakandilisest aiakest, siis kus piinlikult hoolitseti lillede eest, need aiad on ääretult ilusad. Sealt on välja tulnud ka väga oluline teadusala meie aja jaoks. Edasi oli selle soovis tavaliselt suur krutsifiksi üks ja Neitsi Maarja kuju või selle pühaku kuju, kes antud kloostri või ordu patrooniks oli. Selle hoovi ümber oli kolon naad ristikäik. Ristikäik oli siis varjatud võlvidega ümber hoovi neljakandiline nagu koridor, milles jalutati mediteeriti, loeti palveraamatut ja seal võis ka vestelda omavahel jalutades. Kloostri juurde kuulus veel ka refektoorium söögisaal söögisaalis. Laud oli asetatud nii, nagu me mäletame rüütliseisuse puhul, rääkides feodaal lossis, nii et kultuurielemendid korduvad eri seisuste eluviisides. Samuti istuti ühel pool lauda keskelt oli tühi plats, kust siis teenindaja ja seal, kus veodaali lossis keskel istus, siis majahärra ja tema kõige auväärsemad külalised. Kloostris istub kloostri abt keskel ja tavaliselt tema paremale käele pannakse istuma aukülaline. Veel on kloostris järgmised ruumid, tormitoorium, see on magamisruum, parlatoorium, see on see ruum, kus tohib kõnelda teatud aegadel omavahel. Kui kloostri reegel seda lubab. Jäscrip toorium üks kloostrite olulisemaid ruume. See on kirjutusruum. Me teame, et kloostrites kirjutati käsikirju ümber ja raamatuid. Enne trükikunsti ülesleidmist Gutenbergi poolt. Ma tarvitan meelega vanaaegset väljendust, ülesleidmist mitte leiutamist. On heaga vanu väljendeid elavana hoida. Keeles oli käsikirjade ja raamatute paljundamine munkade käsitsitöö. Ja nad ümber kirjutades illumineerisid neid raamatuid. Need on haruldaselt kaunid illumineeritud käsikirjad. Nii-öelda iga lehekülg on omaette kunstiteos. See on täiesti omaette maailm. Ja kuna raamatu paljundamine oli nii raske, siis on selge, et prahti ja igasugust tühja asja kirjanduses ei olnudki sest käsitsi vaeva näha. Ümberkirjutamiseks pidi olema ka tõesti väärikas tekst, mis seda vaeva ära tasus. Alles trükikunst on toonud kaasa selle võimaluse kergelt ja lihtsalt paljundada mis tahes väärtusega tekste või ütleksime ka negatiivse väärtusega tekste või ükskõik mida. Kuid sellest ajast on säilinud tänase päevani inimese teadvuses see arusaam, et trükitud asi või kirjutatud asi. Et noh, see peab ka ühtlasi õige olema. Oli kunagi aeg, kus tõesti nii oli ja sellest ajast on jäänud veel inimeste teadvusesse see arusaam, et kui midagi öeldakse, kas see õige on, et ma ise nägin, see oli trükitud vähemalt mina mäletan niisugusi väljendusi veel oma lapsepõlve ajast. Tänapäeval vast enam nii ei mõelda arvesse võttes, mida kõik trükitakse et see ei pea tingimata veel õige olema, mis trükitud on. Kuid oli aeg, kus see, mis oli trükitud, see oli ka õige, selles ei saanud kahtlust olla. Veel oli üks arhitektuurne Element kloostris kapiitlisaal selles saalis kloostri juhtkond, apt järgmiste juhtkonda kuuluvate ka siis arutas kloostri valitsuse küsimusi ja müüri sees kloostri territooriumil olid siis nagu öeldud, majandushooned, laudad, loomadele, kuurid, laod, hobused, veski, haigla, võõrastemaja, kitsed, sead, kõik, mis siis elu juurde kuulus. Seega siis me näeme oma silma ees ühte väga suurt, väga rikkaliku, väga erifunktsioone täitvat, et niisugust ühtset tervikut ühtse valitsuse all, kus kehtis sõjaväeline distsipliin ja kord ja kus vabatahtlikult oli siis see hulk inimesi, kes pidasid ülal kogu seda kompleksi. Me näeme, et klooster meenutab seega keskaja rüütlilossi. Tema algkuju Tomsoni, millest meil on juttu olnud ja nii nagu rüütlilossi algvariandi Don Joni ümber kujunes kindluslinnatüüp kui elu ja majandus ja asustus ja kultuurikeskus. Nii on klooster keskaja kultuuris sarnane oma eluelementides. Kuid on ainult üks vastuolu, see on see, mis puudutab munkluse kui vaimuliku seisuse ühe osa ja rüütelkonna kui ühe teise seisuse põhiliste elulaadi ja arusaamu, aga sellest tuleb kohe edaspidi. 12. sajandil kirjutatakse munga peegel. See peegel kujutab endast ideaali, mida peab siis püüdma teostada. Selle ideaali kohaselt peab munga eeskujuks olema vana testamendist pärit üks väga hämar ja salapärane persoon. Melki sädek, Melki sädek On kummaline persoon Taali preesterkuninga ideaalkuju ja temal puudusid niisugused lihalikud esivanemad, et ta oli selles mõttes tugevasti abstraktset idealiseeritud joontega. See sümboliseeris kõigest maisest lahtiütlemist. Ja nii nagu me mäletame, rüütliseisusesse võttes oli rituaal oli Omaaž Omaaži toomine vasalli poolt nöörile. Me näeme, et need keskaja ühiskonna põhialused ja põhivahekorrad, mis feodaal selle ühiskonnale olid omased, kehtivad ka mumm, kluse ja kloostrielu puhul. Ja vennaskonda astumine oli see siis munkluse vennaskond, rüütel, vennaskond, käsitööliste vennaskond, Nendes on olemas kõik need üldkultuuri põhialused ja üksikosad nagu seisusesse astumise rituaal. Ja selles rituaalis on ka sarnased osad nagu suudlus, nagu põsele lööb. Või kõik need välised žestid, rituaal, mille poolest keskaja kultuur oli rikas. Kõik see kordub eriseisuse vastavates osades vastavates eluvaldkondades. Nii et selles me näeme kogukul tuuri suurt ühtsust. Et need põhialused rakenduvad eri seisuste ja eri eluolukordade puhul sisuliselt ühtemoodi. Niisiis, munk pidi lahti ütlema sugulastest ja isegi nii olulistest sidemetest, nagu seda keskajal oli seotus maaga see tähendab maakoha päritoluga keskaja inimene pidi olema seotud kindla maakohaga. Tal pidi olema minevik ja esivanemad ja ta pidi olema maakohas teiste inimeste poolt tuntud. Seega ka niisuguse olulise sideme. Katkilõikamine pidi sümboliseerima täielikku lahutatust selle maailma asjadest. Monkluse astujad nimetatakse Novi sõnast Noovus uus. Ja enne mungaks saamist on Novitsiaat Noviitsiks olemise aeg. See kestis pool kuni üks aasta. See sealt võis lahkuda. Kuid kui Novitsiaadi lõpul kandidaat on oma soovile kindlaks jäänud saada mungaks, siis võetakse ta vastu spetsiaalse kindla riituse läbi. Suhtumine sellesse Noviitsi keskajal ja tänapäeval, kes lahkub Novitsiaadistega ei taha hakata mungaks. On siiski erinev. Kes kajal niisugusesse Noviitsisse suhtuti halvasti, teda peeti usu taganeks, peeti koguni apostaadiks, nagu see ränk sõna kõlas. Tänapäeval niimoodi ei mõelda, vaid inimesel on vaba valida, ta proovib ja kui talle ei sobi, ta võib ära minna. Talle ei jää sellest mingit märki külge, et ta oleks läbi kukkunud või mitte vaid lihtsalt on asi, mis ühele sobib, teisele ei sobi. Ja inimene katseajal teeb ise endale selle selgeks, kas ta sobib sinna või mitte. Seega on tegemist inimese vaba tahtega inimese enda otsustamisega, mida ta teeb. Mungaks pühitsuse talituse juuresviibimisele omistati tervistav ja inimest pühitseb vägi. Selle tõttu püüdsid selle pühaliku riituse juures viibida haiged, viletsad surijad vanad ja nad said sellest talitusest siis osa, mis nende olukorda parandas. Munk pidi andma tõotuse. Tõotus koosnes kolmest osast. Esiteks kuulekus, teine vaesus, kolm abielutus. Need kolm mungatõotust tagasid tema vabaduse ja täieliku pühendumise oma uuele kutsumusele munklusele. See oli astumine range distsipliiniga vennaskonda. Sealjuures meie tihti arvame, et munk on kurb inimene või sünge. Kaugel sellest. Munk on rõõmus inimene, kuid see rõõmsus ei ole mitte niisugune tühine naer, suu kõrvuni, alati vaid son rõõmsus, mis lähtub sisemisest rahust. Selle tõttu kurba munka ei ole. Ja kõik, kes on kirjutanud munklusest ja kloostrielust, toovad selle esile, et kurba munka ei ole keegi näinud. Aga munga rõõmsus on oma olemuselt tõsine. Tõsine rõõmsus. Benedictus reeglis on neli punkti, millest on räägitud vaesus, töökohustus, tööpõllul, laudas, töökojas või köögis maailmapõlgus ja neljandaks on räägitud nii olulisest asjast meie elus nagu paast ehk teisisõnu distsiplineeritud toitumises. Toidu ka ümberkäimisel talitsetus. Et ei söödud rohkem kui organismil tõepoolest oli vaja. Ja hämmastav on tegelikult see, mis peaks saama üha rohkem valgustatud meie igapäevases elus on see, et me oleme toitumises barbarid. Meie ei oska õigesti toituda. Kloostrites, kus toitutakse õigesti, süüakse tegelikult vähe kuid süüakse pikaldasel aeglaselt toitu meditatiivselt omandades. Teiseks loomulikult tarvitatakse tervislikku toitu, mille seedimine nõuaks inimeselt võimalikult vähe energiat. Ja hämmastav on kui vähese toiduga või võib organism elada ja elab säilitades täie töövõime ja reipuse. Selgub ja nagu räägivad ka tänapäeval tervisliku toitumise eest võitlejad ja selle propageerijad. Et me sööme ennast surnuks, sööme ennast haigeks ja et tervise ja pika elu ja üks saladus on nimelt väheses toidus muutumises. See ei tähenda, et me peaksime lapsi hakkama näljutama. See ei tähenda ka, et me iseennast näljutame vaid et me oleme toitumises distsiplineeritud. See on üks niivõrd oluline osa inimesel. See, mida loom reguleerib instinktiga, peab inimene reguleerima mõistuse ja teadmisega. Ja see tagab tervise, pika aja ja töövõime. Selle tõttu on nii raske vahet teha väliselt näiteks neljakümneaastase ja kuuekümneaastase munga vahel. Kuuekümnene näeb välja nagu neljakümnene. Nii et nad näevad nooremad kõik välja, kui nad tegelikult on. Ja peaaegu see niisugune küpsus saavutatakse suhteliselt noorena ja siis jääb inimene pidama ja püsima. Nii et oma 40 eluaasta piiris elu erinevas elueas olevat mungad on väliselt hämmastavalt sarnased, näib, nagu nad oleksid kõik ühevanused. See on see inimeses, stabiliseerub teatud ideaalseisud täiskasvanu küps seisund ja see jääb niimoodi pikalt pidama. Ei ole märgata raugastumist. Ja raugad näevad ka välja, niisugused pingul ja värsked ja viimse hetkeni ei ole midagi nendest niisugust lõtvust ega langeb äralangemist märgata, mis, mis meie elus tihti tavaliselt on. Kes me elame teistsugust elu ja teistsugustes tingimustes. Ja loomulikult taim toit oli eelistatud ja keskajal lihatoit do jagati kloostri territooriumil küll, aga seda anti ainult haiglas, haigetele ja nendele, kes pidid saama tugevamat sööki mingil põhjusel. Sellega seoses, kui me tahame kõigest ausalt rääkida, tuleb siiski mainida inimlikke nõrkusi, kusi, mis ka teinekord munkadel välja lõid ja on nurisemisi selle üle, et kui mõni ei suutnud kiusatusele vastu panna ja tahtis liha süüa, siis ta läks haigla poole peale. Ja seal oli siis võimalus ka siis liha süüa. Hilisemal ajal toimub enama spetsialiseerumine tööde osas kloostrites. Ja Monklus sai keskajal tegelikult ka väga liikuvaks, vaatamata sellele, et põhielukohaks oli klooster ja pidev kloostris viibimine väljamineku keeluga sai peamiselt kas karistuseks või mingil erieesmärgil, kes tahtis eriliselt mediteerida või pühenduda mingi aja. Et ta siis sellel ajal ei lahkunud kordagi kloostri müüride vahel. Ja me oleme öelnud ja teame, et loomulikult ja me teame seda elu kõikidest aegadest ja asjadest. Et koos ideaaliga ja koos nendega, kes on suutelised olnud ideaali täitma, on ka inimlikus elus alati varjupool on olemas see külg, kus ideaali ei ole suudetud täita. Ja keskaeg mõnes mõttes nii ühtne ja terviklik on kah liigendatav tõusude, kõrg ja langus aegadeks. Ja sellest ei ole ka pääsenud kloostrielu ja me teame, et on olnud suured kloostrielu uuendamise perioodid aga need uuendamised olid vajalikud selle tõttu, et kloostrielus olid ka languse perioodid. Ja see on üks ajaloo, üks inimelu ja üks ka meie praeguse igapäevase elu igapäevane elu kaasnähtus. Et meil läheb elu segamini koduse, teeme suurpuhastust. Et me jääme laisaks mõnes asjas ja siis võtame ennast jälle kätte. Et meil on suured remontide ajad ja selle tõttu tuleks siit õppida ka seda, et me suhtume mineviku ja mineviku väär nähtustesse ka rahulikult arvesse võttes, et väärnähteid saadavad kõike, mida inimene eales siin maailmas on teinud. Kõik absoluutselt kõike, näiteks mitte keegi ei pea selle pärast autot väga halvaks asjaks, et on olemas autoavarii ja liiklussaadetes, räägitakse nendest juhustest, kus on reegleid rikutud. Ei hakata liiklussaates üles lugema sadat tuhandet Eesti autojuhti, kes on kõik väga hästi sõitnud korras autodega ja pidanud kinni liikluseeskirjadest. Räägitakse sellest viiest või 10-st juhusest, mis on reeglite rikkumine. Me ei tee sellest veel järeldust, et auto ei kõlba üldse kuskile ja et kõik autojuhid on väga halvad inimesed. Me teame, et eksitused tulevad inimlikus elus ette ja nii on tegelikult elu kõikide valdkondadega. Ja loomulikult, et ka munk pluss kui niivõrd komplitseeritud inimeluvaldkond elas ka läbi ajaloos oma tõusu, oma hiilgejama languse ajad. See on loomulik, see oli iga asja puhul nii. Kuid mis on hämmastav, on see, et munklus ja kirik on olnud kultuurist nendeks elementideks, mida isegi marksistliku ajaloolased olid sunnitud tunnistama kõige oma erapoolikuse ja vaenulikkuse puhul. Et kirik on suutnud alati ennast ajaloos ise seestpoolt reformida ja ise oma elu korda viia, kui see on mingil languse ajal läinud käest ära. Ja selles me näeme ka selle dogma imet tegevat jõudu, millel kultuur rajaneb ja püsib. Tema elujõud peab väljenduma selles, et ise reguleerib ennast korda mitte välisel jõul, mitte mingi välise käsu pärast, vaid elava kanismina. Viga saades ta taastab enda ise. See on väga tähtis. Pidades silmas, et kultuur on võrreldav elava organismiga. Monkrus oli siis keskaja ühiskonnas suur jõud ja mitte ainult keskaja ühiskonnas, ta on seda ka tänapäeval. Ja kloostrid olid võimsad vaimse ja majanduselukeskused kloostrites olid oma maad. Ja me näeme ka neid aegu, kui kloostri maad on täidetud kloostri talupoegadega. Kloostri talupojad hakkavad tegema tervet rida majandustöid kloostri seest. Kloostri maadel elavad talupojad maksavad kloostrile andamit, toimub kloostrite rikastumine. Seega me näeme majanduselus huvitavat nähtust. Igale majandussüsteemile vastab mingi kindel religioosne inimese ja jumala vahekorra süsteem. Nii nagu poliitilised süsteemid on sõltuvad kultuuris absoluudi suhtest, jumalast arusaamisest, nii, ka majandussüsteemid on vastavuses religioossete süsteemidega. Näiteks uurijad on toonud esile eesti õpetastest enne sõda kahtlemata Eduard Einmann, üks meie suurmehi, kahtlemata Ta ma kasutan võimalust tema nime tänulikult meenutada kui ühte oma õpetajat, keda ma küll raamatute kaudu tunnen, kuid sellest hoolimata toob esile selle, et näiteks kapitalistlik ühiskond on rajatud Calvinistlikule, usukäsitlusele ja Calvinistlikule mõistele predestinatsioonist. Näiteks on toodud siis Šveitsi ja Hollandit ja Calvinistlike maade poolt teostatavad kolonisatsioonipoliitikat. Nii et kindel kindlale usulisele tüübile vastab kindel majanduslik süsteem. See on ka minu arvates tänapäeval tundmata maailm. Kord oli vestlus sellel teemal härra Leimann, nii ka omal ajal. Ja tema tunnistas ka ja ütles, et meie majandusteadlased, tema andmetel selle kandi pealt ei ole majanduselu uurinud ega tunne. Kloostrit valitsesid abtid, abtid olid tavaliselt kõrgemast soost, aristokraadid. Nii võid jätkata. Kloostri eesotsas seisis Abd Abdoli kõrgemast soost aristokraatlik kui päritolu ja sageli nadolid vasallideks, kuningatele või parunid. Niisiis ka siin feodaalsuhted ilmnevad. Kuid ometigi osutus Monklus rüütelkonna ka võrreldes selle vastandiks ja nimelt eluviiside vastandlikkus. Kui suures kogu kultuurikontekstis, nii Monklus kui rüütelkond on põhikontseptsiooni osas ääretult sarnane siis oma spetsiifilises ilmingus ja väljendis olid nad vastandlikud. Kui rüütelkonna Põhi voorusteks oli pillav heldus lai joon raiskamine siis munklust iseloomustab ääretult vähesega lepp, õppimine ja kokkuhoidlikkus kokkuhoidlikkus selle piirini, mis rüütli silmis oli täiesti nii noh, peaaegu et alaväärtuslik. Kui rüütelkond oli sõjakalt kirjaoskamatud, see tähendab kirja oskusesse suhtuti halvustavalt. Siis Monklus oli hariduse lähtekohaks hariduse viljelemise kultiveerimise kohaks. Monklusest lähtub kool. Sealt on skript, toorium, kirjutustuba ja kogu meie Lääne-Euroopa kultuuris raamatukultuur. Kui Rüütel konda iseloomustas aktiivsus sõja mõttes, siis munklust iseloomustab aktiivsus meditatiivsuse mõttes. Ja veel ilmub Lääne-Euroopa kultuuris üks sümbioos sellest kahest äärmuslikust seisusest oma eluviiside poolest. Ja need on rüütliordut. Rüütliordut olid siis niisugused, kus need kaks joont olid oma põhiolemuselt ühendatud. Seega vaimuliku rüütliordusse kuuluv orduvend. Sellest on meil juttu olnud ainult lühidalt, kordan, andis lisaks kolmele tõotusele veel ühe. See oli võidelda relvaga paganate vastu islamiusuliste vastu ehk teisisõnu, kaitsta kirikut ja kaitsta Euroopat. Tähtsamad rüütliordu toolid, hospitaliidid, templarid, teotooni ordu. Ja meil on sellest juttu olnud ka seoses Eesti 13. sajandi ajalooga mõõgavendade ordu ja saksa ordu, mis siin Liivimaal oli. Need on juba tuntud asjad. Monklus oli siis kokkuvõttes läbi terve keskaja Euroopa ajaloos. Paavst, kluse tugi ja universaalsuse printsiibi esindaja. Kirikureformid lähtusid samuti Monklusest, mis tervendasid ja puhastasid kirikuelu. Kõige kuulsamad ja tuntumad on glü nii 10. ja 11. sajandi reformid. Kuulus pühak lärboobernaar, kes rajab tsistertslaste kloostri. Hiljem tulevad teised ordud ja 800 seitsmeteistkümnendast aastast. See on siis vahetult pärast Karl Karl Suure lõpuajast. Frankide riigist on siis kehtestatud üks alusordu reegel kõikide Euroopa ordude ja kongregatsioonide jaoks. Seega on siis munk, vaimulik rüütel, vaimulik kristluse rüütel glüniireform Aristokratiseeris munkluse ja selle tõttu me näeme väga erinevaid munga ordusid. Ja glü nii Bene diktiinlased, keda nimetati mustadeks Monkadeks. Nende mustade rüüde tõttu oli klassikaline feodaalne. Mungaordu. Ääretult aristokraat näeb väga aristokraat ka tänapäeval. Ja nemad viljelevad Gregoriaani korrali laulmist. Raamatuteadust. Nende hulgas on õpetlased. Need on eliitkloostrid tavaliselt ja seda võib nende välimusest näha. Ja neid kloostreid külastades on võimatu nendega rääkida, sest nad ei lasku väljastpoolt tulnud inimestega vestlustes. Peale selle need benediktiinlaste kloostrit viljelevad kõrgkultuuri. See väljendub eriti pidulikus liturgias akna vitraažides, maali viljelemises, kulla ja brokaadi ja parimate materjalide kasutamises liturgias. Nii et see on rafineeritud aristokraatlikus kõrgkultuuri viljelemisel. Paik. Munga ordut on niivõrd erinevad et selle tõttu on ka niisugusi anekdootlike lugusi nende omavahelistest, isegi nägelemistest heas mõttes. Ja on ilus anekdoot selle kohta, kuidas eri ordude esindajad istuvad koos laua taga ja järsku kustub lamp ja tuba, läheb pimedaks. Francis kaanid hakkavad kõva häälega kiitma jumalat, kes on saatnud Wen pimeduse dominiiklased, kui tuntud õpetlased alustavad dispuuti valguse ja pimeduse olemuse üle. Jesuiidid tõuseb sõna lausumata püsti, läheb ja parandab korgid ära. Nii et selles pisikeses lookeses väljenduvad ka siis need erinevused, mis eri ordudel eri kongregatsioonidel on vastavalt nende pühendumisele vastavalt sellele spetsialiseerumisele, mida siis üks või teine ordu viljeleb. Ja eriliselt kultiveerib. 11. 12. sajandil tulevad uued ordud nagu game, tuulid, kartuusid, Bremonstrantslased, Carmeliidid ja paljud teised. Need on väga range sisekorraga vennaskonnad. Nad ei ole kunagi suurearvulised. Ja see on ka üks võimalus nendele, kes tahavad harrastada eriti ranget eluviisi ja selle läbi millegile püüdlevad. Seega munklus on spetsialiseerumine kindlale eesmärgil. See on askeetlus selles mõttes, väites et askeet on ju sisuliselt iga inimene, kes pühendub millegile jäägitult. Võiksime öelda, et oma ala iga professionaal on sisuliselt askees, et ta on pühendunud jäägitult ühele asjale saavutab selles professionaalse taseme ja loomulik, et ta siis kõik, mis seda taset saavutada segab, jätab kõrvale. Nii et askeesis on negatiivne moment sellest loobumine, mis takistab eesmärgile jõudmist. Ja positiivne aktiivsus selles ühes suunas, milles tahetakse saavutada kõrgeid ja suuri tagajärgi. Kame tuulide kloostris näiteks elavad inimesed üksik pisikestes majakestes harivad aeda oma majakese ümber, toituvad täielikult sellest vähesest, mis nad selles väikeses aias harivad. Nende juures on vaikimine. Omavahel ei räägita ka kunagi, need on täielikult vaikusesse ja üksindusse pühendunud inimesed. Maailma mitmepalgelisus peab lubama ka niisuguse võimaluse sellele, kes seda tahab. Ja vaevalt kunagi ükski kame tuul on tulnud niisuguse nõudmisega välja, et kõik peaksid hakkama elama nii, nagu tema vaid selles kõikides võimalustes, mis maailmas inimesele on. Peaks olema meil nii palju moraalset ja vaimset tolerantsi, et ka niisuguse fenomeni jaoks meie mõtlemisesse teadmises on kohta. Et see, kes soovib nii elada, palun ka see võimalus on olemas. 1098. aastal. Systertslased saavad väga tähtsaks Euroopa kultuuris, neid nimetati valged mungad. Nemad vastandina benediktiin lastele rõhutavad ääretut lihtsust askeetlikult lihtsaid kirikuid. Meil ei ole rikkalik käega kalleid materjale, nende liturgilise rõivad on lihtsalt linased rüüd materjalideks kulla asemel ja hõbeda asemel vask ja raud akendel puuduvad vitraažid ja maal puudub täielikult. Olgu tähendatud tsistertslaste kloostri kiriku väga askeetlik stiil, on levinud ka Eestimaa keskaja kirikute ehitis stiilina. Võib-olla sellest ka üks ajalooline põhjus, miks meie rahvale on üldiselt omane tagasihoidlik lihtsus ja sisu, rõhut tamine välise külje ees, sellel on sügavad ajaloolised juured meie kultuuris ja see läheb tagasi juba mitte ainult vennastekoguduse liikumise juurde, vaid selle juured peituvad tsistertslaste kloostri kirikutüübis. Ja selles mõtlemise viisis ja askeetluse tüübis, mis ka Eestis levis 300-l ordu aastaajal. Kloostris jaguneb siis vennaskond vendadeks ja konvertiitideks. Konvertiit on see, kes on pöördunud seal madalama päritoluga inimene tavaliselt kloostris, kes siis tegid lihtsamaid töid. Eestimaa ajaloos on siis tärtslastel oluline koht Eesti keskaja kultuuris ja ajaloos. Eestis olid mitmed tsistertslaste kloostrid. Tähtsamad olid Padise, Lihula naisklooster, Kärkna ja tsistertslaste kloostrid. Kujunesid põllutööaiatöö, kalakasvatuse, teedeehitus, tuse, sildade, ehituse, soode, kuivanduse, Pioneerideks ja selle tõttu. Tsistertslaste kloostrid olid niisugused omamoodi maaelu ja põllumajanduse aktiivsed akadeemiat tänapäevaselt öeldes, millede mõju siis oma ümbruskonda laiali kiirgas. 13. sajandil tuleb uus ilming, need on kerjusmunga, ordut ja nendest tuntumad ja suuremad on Francis ka neid ja dominikaanid. See on juba tüüpiline linnaelu nähtus. Linnastumine ja linnade kasv tõi kaasa vajaduse. Et linnarahvale jutlustatakse, räägitaks ja dominiiklaste ordu rajatud dominikuste, kus manuse poolt hispaanlane kes elas 1000 170221. See ordu kui jutlustajate vendade ordu pidi eriti rõhutama raamatuharidust, raamatutööd, õppimist ja selle tõttu dominiiklased on tänapäevani kiriku aju. Dominiiklaste hulka kuuluvad ka kuulsad õpetlased, maalikunstnikud nagu kõikide aegade doktor angeelikus filosoofia suurkuju, katoliku kiriku mõtlev härg ja nii edasi ja nii edasi. Ingellik, doktor Aquino Thomas, kuulus maalikunstnik, fraan seeliku ja paljud paljud teised siis Francis kaanid. Samast ajast pärit ordu nagu dominiiklaste ordu rõhutas eeskuju püha lihtsameelsust, püha vaesust ja nende, mis on ja nende osa ühiskonnas polnud mitte apelleerimine niivõrd inimese mõistusele kuivõrd apelleerimine tundeelu läbi inimese tahtele. Nii et nendel oli siis täiesti teistsugune stiil ja see, nende munga ordude tegevus on juba seotud siis linnadega kohtadega, kus oli koondunud suuremal hulgal inimesi sest jutustajate vendade ordule ei ole mõtet kuskil mägedes või metsade taga, kus ei ole kedagi, kellele jutlustada. Niisiis võiksime sellega teha lõppkokkuvõtte et see on olnud Euroopa kultuuris pikkade-pikkade sajandite vältel del selleks andunud tööjõuks. Kes nendes oludes, kus nii nagu me nimetame tootlikute jõudude arengutase oli väga madal olid kloostrid, mitte ainult kultuuri ja hariduse keskused, vaid nad olid igas mõttes sotsiaalse elukeskused ühtlasi ka võimsad majandus, elutsentrumid ja kloostri kordia reegel võimaldasid teatud majandusliku võimsuse, kontsentreerumise ja majandusliku tagavara loomist. Ja me mõistame, mida see tähendab. Me oleme harjunud tänapäeval elama suhteliselt kindlustatud elu, kuid keskaja elu sõltus niivõrd viljasaagist leivast tagavarade olukord ja mujalt. Toidu transportimise võimalused olid niisugused või õigemini nii viletsad et ühestainsast tikaldusest piisas selleks, et tuleks nälg. Näljaga tuli katk. Nii et elu ohustatus. Ja see, kuidas tunnetati elu ohustatust keskajal puhtalt igapäevase elu mõttes. See oli hoopis midagi muud kui tänapäeval tänapäeval me oleme suutnud luua omale vähemalt oma teadvuses ja ka tegelikkuses väga suure niisuguse kindlustatuse. Et kui neil ei ole leiba, siis toome mujalt vilja ja hätta ikka ei jää me rabeleme välja, kuskilt saab abi. Keskajal pidi ikkagi iga piirkond eelkõige lootma sellele, mis tal omal oli kes viljaikaldus juba omas traagilisi tagajärgi nii jätt, seega klooster oli varjupaigakoht, see oli koht, kus nii nagu Eestis. Me teame, nälja ajal mõisa aidast, jagati vilja. Hea, et oli koht, kus ta oli jagada. Ja selle aja ühiskonnas ja selle aja kogu sotsiaalsete ja topograafiliste, geograafiliste, poliitiliste ja tootlike jõudude ja põllumajandusliku arengutaseme juures oli see hädavajalik ja ütleksime vältimatu vältimatult vajalik element, tänu millele ühiskond sai püsida ja olla. Ja ühtlasi ta esindas siis vaimses vaimulikus plaanis Euroopa kultuuris universaalsuse printsiipi. Kui kirik. Oli ühtlasi ka natsionaalse ja particulaarse printsiibi esindaja selle tõttu, et kohalik valitseja kuningas, keiser püüdis kirikut allutada endale ja seega tihti allus valitsejale siis Monklus esindas alati universaalset printsiip P ja oli ühtlasi Euroopa vaimse ja Euroopa vaimuliku ühtsuse loomisel üheks tegelikuks aluseks ja selle teostajaks ja elluviijaks.