Tänases elutsionaariumi saates räägib Einar Laigna rahvuste rahvusriikide ja rahvuskirikute tekkimisest keskaegses Euroopas. Kuna eesti rahval seisab ees pikk ja ränk võitlus oma riigi taastamise eest siis on loomulik, et me pöördume minevikku poole ja ajaloolises Vaateväljas püüame jälgida, kuidas on minevikku aegadel kujunenud rahvused ja riik loodud jäämine. Näeme, et rahvaste sünd ja ajalooliste rahvaste sünd ajalooliste rahvastena on seoses võimsate juhtidega keda varases minevikus kaugel muinasajal nimetati rahvaste isadeks. Nii et tänapäevane mõtlemise viis, mille kohaselt rahvas kannab võimu rahvas loob võimu, tan seda tegelikult mingis mõttes alati teinud ja seoses tänapäeval vajadusega demokraat ja kui sellise mõiste avamist ja selgitamist endale nagu iga mõistet, nii ka seda erikultuur kondadest tõlgitsetakse ja lahendatakse erinevalt. Vastavalt oma ajaloolisele traditsioonile peaksid eestlased pigem vaatama Meie riigi taastamisel ja demokraatia mõiste korraldamisel ja selgitamisel Euroopa traditsiooni ja mitte oma pilku pöörama USAsse mis on niivõrd kauge kultuurilises ja igas mõttes. Et näiteks USA-s populariseeritav ka meil propageeritav Ameerika demokraatia üks põhimõte, mille kohaselt, et ei tohi saada liikumiste ja poliitiliste parteide etteotsa liiga võimsad ja tugevad isiksused. Ma ise näitab, missugune väga suur erinevus on ameerikaliku arusaamal demokraatiast ja et Euroopa demokraatia traditsioonid on ajaloolises taustas hoopis teistsugused. Ja nimelt Euroopa rahvad on siiski sündinud kultuur rahvastena väga võimsate juhtide eestvedamisel nende energiast sellest, et on sündinud järjest terve plejaad inimesi, kellel on olnud kõik juhile vajalikud omadused. Ja seetõttu oleks väga huvitav meie teemas järgmisena võtta frankide riigi ja Frank kirikusuhted ja frankide riigi kujunemine. Ja väga huvitav on jälgida, kuidas meie jaoks qaeg kaugetel aegadel ajaloolase jaoks mitte nii väga kaugetel aegadel, kuidas frangi riik kujuneb ja kuidas ta Merovingide kuningakoja valitsuse all on siis jõudnud seitsmenda sajandi esimese poole, millal oli õitseaeg, rajati kloostreid ja need olid kultuurikeskused. Need olid need energiareservuaarid, millest lähtus kogu ühiskonnale vajalik vaimulik, vaimne energia. Aga seitsmenda sajandi teisel poolel Merovingide kuningakoda ja dünastia ei suuda enam riiki vaos hoida. Ja nüüd see kriis, mis seal tekib, on väga õpetlik ka meile, mitmes mõttes toimus siis sotsiaalne kihistumine kujunevad üha enam välja feodaalsuhted ja aristokraatia nõudis kuningalt, et kuningas seisaks nende teenistuses. Toimus erinevate hõimude võitlus nagu Kärmaanlased, germaani hõimud, romaanlased ja viimane võimas valitseja, kes sureb 639. aastal. Merovingide kuningasoost ja kojast oli Tagober. Tema järel tulevad alaealised kuningad. Ja teisisõnu tähendab see seda et Suurnike võitlus võimu pärast läheb eriti terava kuna alaealised kuningad ei ole võimelised teostama valitsemist ja riigijuhtimist. Ja kuningavõimu üks iseärasus on see, et kuningavõimu puhul on kaks funktsiooni ühendatud. See on valitsemise funktsioon, juhtimise funktsioon ja kuningas teostab nii valitsemist kui oma alamate juhtimist vahet tult vahetult tähendab isiklikult kohalviibimise ja käimise läbi ja oma kuningriigi piirides siis asevalitsejate läbi, kes otseselt ja vahetult on kuninga esindajad. Nüüd, kui alaealised on kuningateks, siis loomulikult major Toomused omandavad suure ja olulise tähenduse. Ja see toob kaasa Suurnike omavahelised sõjad, loomulikult ka mõrvad, segadused, kõik see, mis kaasneb võimuvõitlusega. Ja Me teame, võimsat Suurnikud selles võimuvõitluses ei kohkunud tagasi mitte kunagi jõudu kasutamast Vaidze aldis olek jõu kasutamisele. Võib-olla esimese vahendina kohe, see oli tolle aja inimestele iseloomulikum kui tänapäeva inimestele müüd kiriku Janatsiooni kujunemine, riigi kujunemine ei saa kunagi toimuda lihtsalt niisama. Ta peab kujunema mingi tee ümber ja ajaloos, eriti Euroopa ajaloos ideel alati olnud ja on üha jätkuvalt väga suur tähendus. Kirik oli siis selle ideoloogia formuleerija ja selle teostaja ühiskonnas ja kiriku ümber kujunes kultuur kond. Kuid loomulik, et kirik oli riigiga orgaaniliselt seotud ja kõik need segadused, mis on siis riigis ja ühiskonnas on loomulikult ka kirikus, sest kirik, rahvas, riik, see on üks orgaaniline tervik ja ei saa olla niimoodi, et üks ihuliige on haige ja teised ihuliikmed, siis ei tea sellest midagi. Ja loomulik, et need Suurnike vahelise võitluse ilmingud elemendid olid esindatud ka kõik kirikus. Niisiis me võime rääkida aastaks 695 maa laostumist, korralagedust ja see korralagedus hõlmas endasse ühiskonna kõiki tasandeid. Niimoodi siis Merovingide dünastia laostub ja dünastia laostumisel kõik need jõud ühiskonnas, kes enne allusid keskvõimule, nüüd igaüks võitleb võimu eest, niisiis segadus ja segadus loomulikult kõikides asjades. Nüüd on meie jaoks huvitav muudatus, mis on seoses uue võimsa juhi ilmumisega frankide riigi ajalukku. Pin aastal 687. lõpetab segadused ja tema poeg Martell. See on tuntud nimi meie ajaloos, meie see tähendab Euroopa ajalugu. Tema oli aastatel 714 kuni 741. Tema nimi ei ole lihtsalt häälikuühend, vaid Karl tähendab julge jaa, Martell tähendab haamrit. Ja selle haamri nimetuse sai ta aunimetusena juurde pärast ühte väga tähtsat lahingut, millest me kohe räägime. Niisiis, Karl julge Martell haamer, vasar, julgevasardaja, tema nimelt võitis araablased. See energiline mees pani aluse uuele dünastiale Carolingide dünastiale. Taali ühest küljest ju küllaltki hoolimatu too valitseja, nagu paljud ajaloolised iseloomustavad, aga selge on see, et laostunud riigi kordategemisel tuleb väga mitmes asjas käituda selliselt, mis väliselt võib tunduda hoolimatusena või jõhkrusena. Tõmbaksin paralleeli Itaalia käesoleva sajandi ajalugu q. Näiteks meie oleme siin ainult tekkinud halba ja Musholiinist. Taanlased ei suhtu Mussolini sugugi nii. Seal pidevalt ilmuvad luksusväljaannetes korralikud ajaloolised uurimused ja kõigest tekstist on näha, et itaallaste suhtumine Mussolini-is on täiesti teistsugune kui meil siin ja Mussolini, teil olid niivõrd suured teened, et me võiks ka öelda, et ta oli näiteks hoolimatu maffiata suhtes, kuid Mussolini sai sellega hakkama. Et ta likvideeris organiseeritud kuritegevuse pea täiesti. Ja panin mafiooso trellide taha. Ja sõja lõpul ameeriklased lasid nad lahti, kui mingisugused poliitilised kannatajad Mussolini diktatuuri all. Tegelikult need olid kriminaalid ja muud teened mussoliinil niisuguse ühiskonna nagu itaalia oma korraldamisel, et näiteks rongid sõidavad siiamaani plaani järgi, sest Mussolini paninat käima kellaaja järel. Nii et ajaloolistele nähtustele ja isikutele tuleb ikkagi läheneda ka ajalooliselt ei saa külgse sõimuga kunagi objektiivset pilti. Ühest ilmingustega nähtusest või kui, et me kuuleme ainult ühe poole jutu ära. Ja Mussolini puhul nagu iga teise nähtuse puhul ajaloos on mõlemad küljed olemas. Ja siia juurde veel huvitav, kus, et tema valitsuse ajal minu teada alla 600 on nende inimeste arv, keda võib lugeda niimoodi represseerituteks. Niisiis tagasi tulles frankide juurde, peale seda kõrvalepõiget hakati kogu riigis siis korda looma. Ja nagu me ütlesime, mõningase hoolimatusega kõrvaldati näiteks kirikus palju piiskoppe, kes ei olnud oma ameti väärilised, kes segaduste ajal sinna pääsesid. Ja kiriku kordategemisega algab uuesti riigikorda tegemine, sest riigialused on ju lõppude lõpuks ka moraalsed alused. Ja kui need on korrast ära, siis kõige muu korrastamine on tühi töö. Ega riigid ei püsi mingil niisugusel üksikelemendil, nagu me arvame, et nüüd majandus on ainukene, kes pajamajanduse korda teeb. Üks ei tee majandust korda, kui meil kogu Eestis on elanikkond moraalselt laostunud, võimalik absoluutselt võimatu. Ja samal ajal me teame, kuidas kõrge moraalse tasemega rahvad lühikese ajaga oma majanduse löövad üles minu pärast, Jaapan ka Saksamaa teise maailmasõja järel. Nüüd 50 aastat pääle sõda jälle on Jaapan ja Saksamaa kõige tugevamad ja kõige paremad. Kas ei pane mõtlema, kus on tegelikud põhjused ja milles? Kas need põhjused pole just selles, millest me pole 50 aastat tahtnud rääkida või millest pole tohtinud rääkida, kuidas siis ikkagi nemad jälle kõige vägevamad? Mul on nendele küsimustele vastus, aga ma meelega seda ja las inimesed mõtlevad ise. Karl Martell jaotab parandusi pooldajatele, teisisõnu see tähendab valduste andmist. Lääniks tekib siis juba täiesti korralikult välja kujunenud feodaalkord ja feodaalkorra puhul me teame, see on niisugune mõistega Eesti ajaloos nagu teenus maa-alale. Need on siis Suurnikud või sõjamehed, kes on näidanud üles erilisi võimeid, kes on toetanud kuningat ja nendele antakse A kasutada läänistatakse maa, millega koos kaasneb kohustus teenida sõjas näiteks vastuväitena nendele, kes räägivad Eesti ajaloos seitsmesajaaastasest orjapõlvest, olgu mainitud keskajal, ei olnud orjust. Seal oli feodaalne vasallsõltuvus ja 13. sajandi alguses eestlane jääb vabaks rahvaks, ta on ainult seodaalses sõltuvuses, mis tähendab, et ta peab sõja korral osa võtma sõjakäikudest koos orduga. Tasapisi hakkavad alles muud suhted välja kujunema meie seitsmesajaaastase orjapõlve. Jutt on üks niisugune masohhistlik, ajalooline vale, millega meid on tahetud hävitada ja millega me ise väga usinasti oleme ametis, et ennast hästi maha teha, hästi, et salaja armetuma näidata ja kaotada viimanegi usk omaenesejõududesse. Nii et feodaalne vasallsõltuvus on hoopis midagi muud kui vene valitsuse alla minekuga pärisorjuse tulek, mis Eestisse tuli, see tuli ju alles 1750 ütleme kujunes välja Roseni deklaratsioon ja muud taolised asjad. Karl Martell osutab siiski suure teene mitte ainult riigile vaid samuti kirikule ja mis kõige tähtsam, Karl Martell osutab erakordse teene kogu õhtumaise kultuuri säilimisele ja edasiarenemisele kogu õhtuma ajaloole. Ja nimelt toimub 732. aastal Boatjee all üks väga ränk lahing. Sellest lahingust on alles araablaste enda kroonikad. Ja araabia kroonikad kirjutavad sellest. Me teame, et araablased aastaks 711 olid ju vallutanud Hispaania. Ja see muhamedi usu tõttu araabia rändhõimude võimas tõus ja ekspantsioon jõudis siis Hispaaniast Prantsusmaale üle Pürenee-le ja seega kogu Euroopa oli surmaohus. Küsimus oli selles, kas Euroopa kujunemist säärap, piibel ja piiblis sisalduv inimesekontseptsioon, mis, mis põhineb Kristusel või hakkab Euroopa kui kultuurkonna kujunemist, härra, ma koraan, mis tähendab allumist hõimurahva kollektiivsele arusaamale, kus inimisiksuse kohta puudub õieti kontseptsioon. Inimene sulatub kollektiivi, see on niivõrd suur vahe kahe religioosse inimtüübi vahel hõimu rändrahva kollektiivism ja Kristlik Kristuse isikule rajatud isiksuse rõhutamine. Et sellest olenes siis kogu Euroopa tulevane saatus ja meie kultuurkonnas kujuneva inimese saatus ja puhatjee lahingu kohta araabia kroonikud kirjutavad, kuidas araablased olid kuulsad oma ratsaväega ja Pääle Hispaania vallutamist oli neil võitmatu kuulsus. Ja Karl Martell i frankide jalavägi seisab boat kee all araabia krooniku sõnul jäätunud müürina. Ja kaheksa päeva kestab ohutav närvide sõda. Araabia ratsavägi teeb petterünnakuid, soovides Frank Gide rivisi segi lüüa, liikuma panna, et alustada lahingut. Frankid seisavad ja ei liigu paigast ja see, mis siin nüüd ilmneb, on väga oluline, sest nimelt tuleb rääkida siin nüüd juba kahest elemendist. Üks on rass ja teine on religioon. Rassimoment tähendab seda, et põhja rassidel kesknärvisüsteem tugevam Nad on visamad, nad on vastupidavamad, nadigi, lange nii kergelt, paanikas nad on püsivamad. Ja religioon tähendas seda, et kui Haraap, araablased, muhameedlaste na oli prevaleeris kollektiivne teadvus, hõimuteadvus kollektiivism siis Frankid kui kristlased, kes olid juba küllaltki kaua kristliku kontseptsiooni all haritud, õpetatud, kujundatud selles usus elanud. Nendel individuaalne eneseteadvus, mis juba rassiliselt oli erinev araabia hõimudest, oli tugevdatud ristiusu läbi. Nii et me võime vaadata seda ka kui kahe rassi ja kahe erikultuurkonna ja kahe eri isiksusetüübi kokkupõrget sõjaväljal. Ja kaheksa päeva närvide sõda, kus siis araablased püüavad lahingut alustada ja on liikumises. Nukid liikumatult seisavad selles närvide sõjas, araablased põlesid läbi. Ja kaheksanda päeva hommikul kirjutab araabia kroonik hakas Frank Gide vägise müür liikuma kuid mitte põgenemise suunas, vaid jäise rahuga araablaste suunas. Ja see täiesti erilaadne psüühika ja reageering. See viis lõplikult araablased endast välja ja nad saavad Boatjee all aastal 732 hävitavalt lüüa. Ja põgenevad kabuhirmus ja põgenedes hakkavad tapma 11, mis on väga huvitav ja mida võib täheldada tihti idama stepirahvaste mass armeede puhul. Et viha valatakse välja omavahel ja tapavad ka oma Jeniiri oma juhi. Ja peale seda on siis tükiks ajaks araablaste strahu. Muidugi rüüsteretked jätkuvad veel üheksanda sajandi alguseni. Pariisi põletamine on seal sees ja see on üldse lehekülg Euroopa ajaloost, millest näiteks nõukogude ajal kooliõpikud vaikisid, sellest ei olnud juttu. Araabia muhameedlaste hädaoht oli nii muuseas sellest mööda mindud, aga see oli surma, oh kogu euroopa kultuurile. Jaa, puhatjee lahingu tähtsus oli Euroopa ajaloole tuurile eriti oluline seepärast et selles lahingus Frankid ei tundnud ennast mitte ainult oma kodu või kodukoha või oma hõimu elukohakaitsjatena kellegi teise hõimu vastu vaid nad tundsid endid mitte enam Frankidena, vaid eurooplastena. Ja paljud ajaloolased, ka prantsuse ajaloolased lavis, kui näiteks et teda ja nemad on sellega eriliselt ette toonud ja esile tõstnud. Eurooplase eneseteadvuse sünd selles mõttes. Frangid ei kaitsnud mitte ainult oma maad oma kodu, vaid nad kaitsesid Euroopat ja mingeid kõrgemaid vaimseid väärtusi kaitsesid oma usku. Nii et see oli viimselt ka ususõda katoliiklaste ja muhameedlaste vahel. Jämed katoliikliku lipu all Karl Martell puhatjee all päästab Euroopa Euroopa kultuuri ja tähendab sellega koos Euroopa kultuurkonnas inimisiksuse kasvamise võimaluse. Sest koraan ei kujunda niisugust inimtüüpi. Nüüd järgmine huvitav teema siin selle frangi riigi edasise käigu puhul on frangi kiriku vahekord paavstiga. Ja nimelt Rangi kirik kujunes natsionaalkirikuna rahvuskirikuna ja paavstil puudusid frankide aladel juriidilised õigused. Rooma autoriteet, paavsti autoriteet oli moraalne, usuline ja õpetuslik, kuid mittejuriidiline juriidiline autoriteet tähendab õigust määrata teatud aladel piiskop. Seda õigust frankide riigis, kuna oli natsionaalkirik. Paavstil ei olnud. Natsionaalkirik tähendab seda, et kohaliku kirikujuhi määrab kohalik valitseja. See on läbi ajaloo kestnud tüli kiriku ja ilmalike võimude vahel tänase päevani. Näiteks nii palju kui ma tean, vist Soome kirik, kus määrab ka valitsus piiskopi või vähemalt oli nii hiljaaegu ja Eesti vabariigis samuti riigivanem määras luteri kirikus piiskoppi. See tähendab, et on tegemist matsionaalse kirikuga ja et kirik tegelikult allub riigivõimule. Nonii, ei saa loomulikult olla nüüd, kuidas kujuneb edasi. Edasine kujunemisekäik on ääretult huvitav ja väga oluliste määravate tagajärgedega kogu eur koopa kui kultuurkonna kujunemisele ja nimelt järgnevates sündmustes toimub väga huvitav muudatus selles mõttes, et riigi ülesehitamiseks on vaja tugevat kirikut kui kogu riigi elu ja rahva moraalse elu alust ja kui kontseptuaalset alusti allikat. Selleks, et ehitada riiki, on vaja tugevat kirikut, seega hakkab riik toetama ja nõuab kirikult kõrget taset riigi huvides. Kuid nüüd tugevdades kirikut, tugevneb paratamatult kiriku autoriteet. Ja nüüd esimesel juhul, kus tugev valitseja sureb näiteks, tuleb asemele nõrk valitseja automaatselt kiriku võim kasvab suuremaks, ilmalikust võimust. Ja see võimuvaldkondade niisugune balanss kord üks, kord teine, kord üks, kord teine, ja see võitlus, see läbib tegelikult tervet Euroopa keskaega ja antud siis nende kuulsate investituuri tülidena. Investituuri tüli tähendab vaidlust ja konfrontatsiooni ilmaliku võimu valitseja paavsti vahel. Selle üle on õigus määrata kohaliku piiskopi, see oli keskajal põhitüliküsimus. Nüüd, kuidas Euroopa ühiskond kujuneb edasi kujuneb selliselt, et ilmub niisugune võimas mees nagu anglosaks Winfrit. Ja temast saab frankide aladel germaani suguharudel juures misjonär. Me näeme, kuidas kultuurkonna kujunemisel järjest mängivad tähtsat osa võimsad isiksused, kes ilmuvad välja ja võimsad isiksused on need, kes on suutelised koondama teisi ühe idee ümber ja formeerima sellest jõudu. Ja niimoodi on sündinud rahvad. Ajalugu on neid näiteid täis vana testamendi traditsioonis. Iisraeli rahvas sünnib võimsate juhtide läbi võimsad religioossed patriarhid nagu Aabraham, Aabrahami traditsioon, hiljem rahva kujunemine juba Moosese all. Need on võimsad rahvaste isad kes on täidetud suurest religioossest, energiast ja eneseteadvusest. Ja kellele alluvad kõik. Sest neil on see nägi see kõiki ühendav idee jõud rahva loomiseks. Ja kui rahvas ei ole ühendatav võimsa targa juhiga alla idee ümber, siis temast ei kujunega rahvustega, ei tule riiki sealt. Ja seega peaks meil olema ka praegu väga õpetlik, et meil laiali pillavalt jõud on natuke liiga suured. Ja meie võimekus koonduda näib olevat liiga väike. Mis ohustab riiklust vastamist. Tõsine küsimus. Nüüd see ponifadsiuse nime all missionäriks saanud Winfrit on siis üks Euroopa suurkujudest. Ja tänase päevani on ta austatud kui Euroopa üks kaitse pühakutest ja kui üks Euroopa isadest. Edasi juba kujuneb siis sündmustik väga huvitavaks ja kiireks. Kaheksas sajand on võimas frankide riigi tõus ja see tõus on siis seotud Karl Martell isikuga kes valitsejana riiki kogub ja koondab. Ja riigi moraalsed alused. See on kontseptsioon, millel kultuur ehitub, katoliiklik kristlus. Seda võimsalt edendab siis teine võimas isik. See on ponifadsius, kodanikunimega Winforit. 745. aastal on juba siis frangi riigi sinod kõikides kiriku ja riigi elu küsimustes. Ponifadsiuse üx metropol on kõll suur keskus, saksa katolid, sismi üks keskusi. Ponifadsiuse isik vääriks natuke rohkem tähelepanu. Tema oli piiskop ja märter. Tema eluaeg on 673 kuni 754. Benedicti munk. Kolmekümneaastaselt sai ta preestriks ja 40 aasta vanuselt teostab ta esimese misjonireisi Mandri-Euroopas. Tema tuli Iirimaalt. Temast sai friiside misjonär koos Willi prordiga. Need on kõik Euroopa ajaloo tuntud suurnime. Vähemalt saksa hariduses on nad kõik korralikult sees. Ja ponifadsiusel on tihedad sidemed roomaga. Teisisõnu on tema paavstivõimu edendajaks frankide territooriumil. Aastal 719 paavst Gregorius teine määrab ta ametlikult germaanlaste miljonäriks. Ja siis antigi talle see nimetus, ponifadsius, rooma nimi. Siis saab ta piiskopiks ja Mainzi peapiiskopiks. Kõige kuulsam Klootritest on Fulda klooster. Fulda on väga kuulus klooster ja vulda kloostri Annaalid on üks keskaja kultuuri kirjalikes dokumentidest kahtlemata üks huvitavamatest. Fulda klooster rajatakse 744. aastal ja see ponifadsius ise siis sureb märtrisurma friiside maal koos 52 kaaslasega. Ja tema on siis saksa ja kogu Lääne-Euroopa kultuuri apostel ja ta ise on maetud ka Fulda kloostrisse. Tema surmapäev on viies juuni 754. aastal vormee jõe ääres, siis ta tapetakse. Gregooriuse Pontifikaatide ajal toimub siis paavstivõimu tõus frankide riigis. Jaa, Gregorius kolmas teeb kogu Euroopa ajaloole väga tähtsa otsuse selle liidu loomise läbi. Ja ta saadab oma saadikud Karl Martell i juurde. Martell saadab paavstile vastu kingitused ja siin ühinevad siis mõlemi poole huvid. Ja need huvid on seoses langobardide ohuga roomale. Frankide riigi ja Itaalia vahel on langobardide Põhja-Itaalia, praegune territoorium ja Lango pardid ohustavad paavsti kirikuriiki. Ja nüüd toimub väga huvitav niisugune kokkulepe frankide ja paavsti vahel, mis saab teoks Karl Suure ajal frankide kõige võimsama valitsemine sõja ajal, et Karl Suur purustab Lango pardid ja päästab sellega paavstiriigi langobardide otsesest ohust. Vastutasuks saab Karl frankide kuningast frankide keisriks ja saab ühtlasi Rooma impeeriumi tiitli imperaatori tiitliga. Ja see on niivõrd huvitav ja võimu suhtes oluline küsimus, mis Lääne-Euroopat on kujundanud. Et selle juures peab natukene peatuma. Küsimus on siis selles võimu legitiimsusest. See küsimus on üles kerkinud nii Bütsantsi kultuuripiiris, eriti Venemaal, Peeter Esimese ajal, kui Peeter tegi ennast imperaatoriks, milleks tal õigust ei olnud juriidilist ega moraalset õigust mille tõttu vanausulised pöördusid temast ära ja ütlesid, et tan saatan. Et saar jah, imperaator ei, imperaatori võim tähendas järjepidevust Vana-Rooma impeeriumiga ja keegi ei saa ennast ise kuulutada operaatoriks, vaid peab olema võimul, legitiimne järjepidevus. Võimul legitiimsus on üks olulisemaid elemente üldse võimuküsimuses. Näiteks bolševike, Napoleoni kompleks ja Napoleoni kompleks oligi võimul legitiimsuse kompleks. Ta teadis, et ta on usurpaator. Nii nagu olid bolševikud. Ja see on põhiline teadvuse kompleks, mille tõttu nähakse kõiges vaenlasi kahtlustajaid, et minu võim ei ole seaduslik. See toob kaasa sellise nähtuse nagu see, et ebaseaduslik võim nimetab kõiki oma akte seaduslikeks, tal on eriline vajadus olla seaduslik. Kes käia ei saa, rahu sellest, et ta teab väga hästi, et ta ei ole seaduslik. Ethan usurpaator, usurbaator on see, kes haarab endale selle, mis jumaliku õiguse alusel talle ei kuulu. Ja võim ei saa olla ega ei tohi olla usurpeeritav. Sest usurbaatorid ei ole kunagi ajaloos midagi head teinud. Aga on alati osutunud kultuuri lõhkujateks, sest kogu nende energia kulub ära võimu säilitamisele hoidmisele. Alguses võimu sorteerimine ja siis selle hoidmine, no seda me oleme lähimineviku ajaloost näinud. Nüüd selles niisuguses poliitilises vahetus kaubas ei olnud kaotajaid, vaid võitjaks oli tegelikult kujuneb Euroopa kui kultuurkott. See kokkulepe Karl Suure ja Rooma paavsti Leo kolmanda vahel saab meile selgeks tagajärjed, kui mõtleme, et Leo, kolmas võrreldes Karl suure võimuga või Carli võimuga. Karl oli see, kes isiksuse ja võimu poolest oli kaugelt üle. Kaarlil puudus jurisdiktsioon ja Karlil puudus pühitsus olla imperaator, seda sai anda ainult paavst. Muuseas ka Napoleon tahtis, et paastuda kroonib. Paavst oli võimu jumalik lähe. Sellepärast ta Napoloonil oli vaja ja ta tegi väga õige liigutuse, ta võttis krooni ja pani selle iseendale pähe. Sellega ta rõhutas oma usurbaatori olemust, vaata lõi ikka läbi, see ei kannatanud sära ja see oli saatuslik talle. Ja sellega tegi ta teene paavstile, sest paavsti käed jäid puhtaks. Ei pannud usurbaatorile krooni pähe, ei teinud teda, käis seal üks väga oluline küsimus, võimu küsimus. Ja aastal 800 toimub siis Roomasse pidulik sündmus, esimesel jõulupühal spetsiaalselt valitud ka see päev ja ilmselt ka silmas peetud kooliõpilasi, kellel on hiljem lihtne meelde jätta. Et täpselt aastal 800 toimus siis väga oluline akt Roomas. Ja nimelt Karl kroonitakse frankide kuningast Rooma impeeriumi keisriks ja seega Karl legitiimseks seaduslikuks imperaatoriks. Nüüd siis koos sellega tekib teooria transLaatsi impeeri selle teooria kohaselt impeerium Vana-Rooma impeerium, kelle lummus ja nimi tänase laevani ajaloos oma suurt osa mängivad ja mängivad üha veel pühal Venemaal edasi. Et impeeriumi on võimalik aegruumis ümber kanda teise kohta. Muinas Rooma impeerium oli põhiliselt Itaalia territooriumil ja nüüdse impeerium nagu vait, niimodi lohistatakse ühesõnaga gloobuse peal, teise koha peale või maakaardi pääl või nii et see impeeriumi kandmine aegruumist teise kohta läks kahte liini pidi. Üks oli Bütsantsi liin, kolmas Room, Moskva, teine Room, Konstantinoopol. Ja frankide liini pidi tuleb siis Lääne-Euroopasse. Lääne-Euroopas kujuneb selle kontseptsiooni ajalugu, kristlikku kontseptsiooni ajalugu hoopis teiseks kui idas. Ja nimelt selle tõttu, et Lääne-Euroopas kujuneb kirikuriik. Kui bütsantsis kujuneb riigikirik. Need on kaks täiesti erikvaliteeti, kaks täiesti erikontseptsiooni riigikiriku puhul allutatakse inimene ja kirik riigile. Kiriku riigi puhul on inimene kaitstud riigi eest selle läbi, et inimese hing allub kirikule. Küsimus on, kust võim tuleb valitsejale kas otse jumalalt nagu Petsansis või kiriku kaudu. Nagu Lääne-Euroopas. Ja see Lääne-Euroopa kultuurkonna kujunemisel võimul legitiimsus. Jumalal tuleb läbi kiriku läbi paavsti, Karlile. Karl saab imperaatoriks. Sellel on Euroopa ajaloole, poliitilises ja Euroopa ajaloos kujuneva isiksuse ja inimõiguste alal oli sellel saatuslik ja heas mõttes saatuslik tähendus. Sellega on tunnistatud igavesest ajast igavesti in sekullum, sekuljet inimene ei allu mitte. Ja võim ei lähtu lihtsalt maapealsest valitsejast, kes on usurpeerinud vaimuliku võimu. Vaidet jumalik võim ja võim on alati jumalik, tuleb läbi kiriku ja muutub selle läbi legitiimseks. Nii inimene kui võim on allutatud kristlikule kontseptsioonile inimene, sest seega on juba potentsiaalselt euroopa kultuuris inimene kui jumal, inimlik, kui Kristus seatud kõigest kõrgemale. Ja meie tänapäevaseks välja vähenenud kuulsad inimõigused pärinevad ka sead ja Karolingid ajal toimub see võimas kultuuriline riigi renessanss. Riigi ja kiriku koostöös ehitatakse ülesse riigi moraalsed alused. Karl nõuab kirikult ääretult palju. Ta nõuab, et kirik tegeleks haridustööga. On kohustus, et kõikide kirikute ja kloostrite juures koolid kui Carli aegseid reforme vaadata ja seadusi. See paneb hämmastama. Mida võib üks suur isiksus, suur juht rahva isa tõepoolest teha. Ja Karl Suur on selles mõttes tõepoolest üks Euroopa isadest üks suurkujudest, kelle isik ja kelle riigitarkus ja kelle inimlik tarkus ja poliitiline tarkus panid aluse kaasaja-Euroopale. Midagi pole teha. Räägime ükshaaval mõningatest Carli reformidest ja riigivalitsemise printsiipidest. Kõigepealt Karl teostas mõõga misjoni germaani suguharude aladel. Ta tegi kaheksa sõjakäiku Allemannide risti usustamiseks. Need olid verised sõjakäigud ja pääle ühte sõjakäiku, kus jälle Allemannid ristiusust loobusid, järjekordselt Carli vastu mässu tõstsid Pääle Allemannide alistamist, tapeti karistuseks 5000 lihtsalt niimoodi. Noh, hirmuks teistele maha. Ja kummaline, et sakslased, kes on risti usustatud komisjoniga suures osas neil ei ole mingit kompleksi Karl Suure suhtes ei selle käigu suhtes, kuidas neid risti usustati, vaid saksa keisririigi, nii esimeseks keisriks loetakse Karl, suurt sakslaste tänulikkus kultuuritöö eest, mida Karl tegi, on tänase päevani niivõrd suur, et me ei leia. Niipalju kui minule on kätte sattunud ja neid on kümneid olnud eriteoseid saksa keisririigist ja selle kujunemisest. Seda ülistust, mis Karl Suurele kõik erinevad, ajaloolised koolkonnad toovad tänatakse Karli selle musta töö eest, mis ta ära tegi. Nüüd tõmbame paralleeli eestlastega, meil tänase päevani käib seal nutulaul, et eestlasi on risti usustatud tule ja õõgala, eks. Kas ei oleks aeg sellest kah välja kasvada ja aru saada, et selle läbi meid siiski liideti koopa külge ja ilma selle liitmiseta neid ei oleks. Ilma selleta poleks eurooplased, ilma selleta praegu ei pürgiks Euroopasse. Ja vana Tallinna asemel oleks võib-olla Mustamäe. Mismoodi näeks vana Tallinn välja, kui raekoja asemel Püha Nikolause, kiriku ja Oleviste kiriku ja pühavaimu kiriku ja vana Tallinna asemel oleks niisugune raudbetoonpaneelelamud? No mis pilt see oleks kogu meie vana kultuur, Kesk-Euroopa on ikkagi keskajal. See on saksa maas, on Kesk-Euroopa ja Kesk-Euroopa järele, on neid kujundatud ja selle tõttu on ka olemas kultuur, eestlane ja kultuur. Eestlane on üks väga huvitav element üldises euroopa kultuuris. Tahaks ikka rohkem mõtlema sellele, et me oleme olnud eurooplased. Ja selle tõttu kas ongi õigem öelda, et saagem eurole eurooplasteks, avastage endas uuesti oma vana kultuur. Me oleme eurooplased seal sees olemas, kõik. See tuleb teadvustada ainult. Niisiis Karl laiendab frankide impeeriumi piiri ja üks poliitiline ettenägelikkus, mis Karlil oli lausa geniaalne, oli see, et frankide impeeriumi piirimaadel Karl rajab markkrahv, kondasid. Need on piirid, sealsed graaf, konnad. Nende Krahkkondade ülesanne. Marktid oli siis hispaania Markt, see pidi kaitsema frankide impeeriumit araablaste hädaohu eest, mis Hispaania poolt tuli, Hispaania, sajad oli üks sõdade laviin, mida Karl pidas, sealt on pärit kõik see kuulus plaani laul, kuulsad Karl Suure 12 paladiini rollani nimed, ka tänapäeval üks prantsuse tankitõrjerakett nimetatud ja nii et see nimi siiamaani on kuulsa säraga idapoliitika kõige kaugeleulatuvate tagajärgedega. Niisuguseks geniaalseks ideeks oli lill ida Markti loomine ja idamark on tänapäevani tuntud ida riigi nime all. See on vaeste arv. Rike Austria. Ja tõde on see, et sealt tõrjuti lääneslaavlased välja sõna- tõrjumine võib-olla ka tõlgitsetud hävitamine ja asustati sinna germaani hõimusid. Tänu sellele kujunes Austriast hilisemas Euroopa ajaloos võimas bastion ja võimas kants muhameedlaste vastu idasuuna peal. Siis Ottoonid Saksa keisrit 1000. aastal või ütleme, 10. sajandil. Otto esimene Otto, teine Otto, kolmas Nende, Austria poliitika viis lõpule jätkas suure idariigi kujundamise poliitikat. Nii et Carlo maanide ja siis Ottoonide kaugelenägelik poliitika on Euroopa kultuurile erakordseid teeneid osutanud. Ja Austria muuseas oli ka see kants, kus peale teist maailmasõda oli sunnitud Nõukogude armee välja minema. Ja see oli tingitud ka sellest, et Austria oli samal ajal ka katoliku kirikuna võimas ja ühtne kants. Ei ole saladus, et rasketel päevadel terve austria rahvas palvetas selle eest. Rahval on vaimne ühtsus ja tänase päevani on Austria üks imeline eurole roopa kultuurikants, mis on kõige vähem vähem häiritud ja segatud Americanismi ja kogu selle massikultuuri ja selle pealetungist. Nemad on targalt oskanud ennast küllaltki isoleerida välismaailma eest, seal elab ikka vana Euroopa kultuur nii kaunilt edasi ja nii rahulikult edasi. Nii vaikne. Hamburg temast ei kuule eriti midagi, aga see on üks imeline maa. Nüüd Karl Suure juurde tagasi tulles. See oli siis Karl suure poliitika frankide impeeriumi laiendamise ja kaitsmise mõttes. Ja koos sellega, et nüüd frankide impeerium on legitiimne. Tal on seaduslikult tal õige imperaator, ta ei ole isehakanud. See on ääretult oluline. See, et ta ei ole isehakanu annab talle sisemise rahu ja kindluse. Tema võim on õige, tal ei ole vaja võimu põhjendada, tal ei ole vaja võimu õigustada. Võim kui jumalikku päritolu on talle legitiimselt antud. Ja tahtes tugevdada riiki, peab ta riigi üles ehitama vaimselt. Riigil peavad olema kindlad moraalsed alused. Haridusriik peab olema administratiivselt jaotatud piirkondadeks. Selleks ta rajab piiskopkonnad ja piiskop kondade eesotsas on piiskopid. Piiskop oli keskajal aadel. Ta vist ainult kaks juhust, kus mitte aadlisoost inimene saab piiskopiks ja see on ka väga tark. Valitsejaks ei kõlba agulimees. Sest ta ei oska võimu juures olla, ta hakkab taskuid täitma. Tal ei ole väärikust, tal ei ole au mõistet. Tal puudub õilsus ja õilis inimene on see, kellel on õilsus sünnipärase omadusena. Aadel ei ole mitte see, kes on sündinud rikast varanduslikud, kindlustatud perekonnast, päid, kellel on sünnipärane õilsus kellel on eeldused olla suur eeldused olla valitsuse ja võimu juures. Agulis tulnud mees võimu juures. Langeb kohe korruptsiooni, kõhu ja taskute täitmisse. See on selge. Ma arvan, et näiteid ei ole vaja eriti kaugest ajaloost otsida. Võib leida seda eilsest lehest, juhul kui tänane portfell ilmunud. Carli impeeriumis ja Karlova õigusega saanud lisanimeks suur näeme nii palju seda, mis riigiõiguslikust võimul legitiimsuse seisukohast ja sellest, mida üldse tähendab suur isik rahvakultuurkonna ajaloos ja tema ajaloolises kujunemises, mis on nüüd lõpptulemusena Karl Suur kui Õhtumaavalitseja. Kui kiriku ja kõikide kultuuriväärtuste kaitsja edendaja tema poliitika tulemusena siis kuna ta võimu sai paavsti käest Karl Suure hiigelriigis seega luuakse väga hästi organiseeritud korraldatud riik. Ja sellel riigil on aluseks vaimne ühtekuuluvuse tunne, see on katolid siis. Ja nüüd toimub huvitav nähtus. Nüüd, kui Karl sureb, võimas valitseja ja riik jagatakse poegade vahel, kellel ei ole enam isa mõõtu kes oma isikuga organiseerimisvõime ja poliitilise kaugele nägevuse ja teotsemise julguse poolest jäävad kaugele maha, Karlist. Nüüd automaatselt, kuna kirik oli Harri läbi edenenud, kosunud ja saanud kõige olulisemaks teguriks riigiks automaatselt kirik kerkib kogu riigis esimesele kohale. Ja muutub riigis kõige suuremaks võimuks. Gaasises frankide riigi ja hiljem saksa keisririigi ajaloos toimub pidev võimuvõitlus nimelt jurisdiktsiooni üle. Jurisdiktsioon oli siis õigus määrata kohalikke piiskoppe piiskop kondade etteotsa, kellele nad siis allusid paavstile või imperaatorile. Sellest saab Euroopa võimuvõitluse üks niisugune telgjoon ja selles võitluses, kus Gordon üks üleval ja kord teine all. Selles on väga haaravaid lehekülgi mis eriti Hoffennshoufenite ajal ja kuulsas kanossaloos, millest me räägime siis mõni teine kord. Näeme, kuidas kristliku kontseptsiooni kujunemine koos kujuneva Euroopa kui õhtumaa kultuurkonnaga, kuidas toimub? Esines Einar Laigna. Saate toimetas härmas Aarma.