Kujutage ette, et te istute lennukis, kus on koos Eestis, Kanadas, Soomes, Moskvas, Riias, Leningradis suhumis salme või Sulevi külas sündinud eestlased. Selline lennuk oli ja lendas 19. juunil Suhumi suunas pardal üle 80 eestlase. Ants Paju teeb meid kõiki omavahel tuttavaks ja siis on kord erilennukit juhtival piloodil reisijateta ilmuda. Ja ma tahaks teile esitleda nende tõelist eesti meest, kes bee kindla käega Laneva enda, kus meil on vaja tee, Pekuna, teie kõrger, Caro. Tunni jooksul te kuulete lindistusi 19.-st juunist kuni 21. juunini kestnud noorte päevades. Lennuk on maandunud, oleme suhumis. Ülemaailmsed noorte eestlaste päevad. Kui Tallinn saatis meid teele tormise öö ja äikesega, siis Suhhumi võttis keskpäeval vastu tuli kulumusega 30 kraadi. Ta vist küll varjus on ja istume siin praegu hotelli ees. Lendid võime, dotsent, liidu eestlaste seltsi kaasesimees. Praegu tühja kõhu alla kõlbaks üks väike meenutus ajaloost, eestlased ja Suhhumi. Eelmise sajandi kaheksakümnendatel aastatel algas siis eestlaste asumine Musta Norra rannikule. Tõukeks sellele said siis Liisi eragümnaasiumi õpetaja Joosep Kreutzwaldi kirjade Eesti Postimehes. Mida siis nähtavasti eesti rahvas luges suurima tähelepanuga ja yldiselt pakkusega huvitust. Niiet Need kohad pakkusid huvi mitte üksnes Eestimaa eestlastele, vaid ka juba eestlastele, kes taandunud välja Volga-äärsetele aladele. Ega seal loeti ja pandi tähele, et siin on vaba maad. Sest pärast Kaukaasia sõja lõppu oli maa tõesti tühjaks jäänud põlisrahvas sunniviisiliselt aetud välja Türki. Ja eks see tähelepanu siis koonduski seal imelisele rannikule. Edaga vanad lätlased pidasid kenaks kohaks. 881. aastal tuli siia kaks meest sama naiste asundustest maad kuulama. Kant meeldis, tõsi küll, päris Suhumi linna lähedal, kohe. Seal oli koht olevat kasvanud vägev tammepuu, kus mehed olid seal alguses peatuma jäänud ja ütelnud, et ilmselt siia tulebki meie uus kodu rajada. Aastal tuligi esimene voor eestlasi, siis mööda Volgat Samara kubermangus alla maad mööda Systoni jõeni, sealt Rostovisse üle Aasovi Musta mere rannikuäärt pidi aga siis lõpuks Suomi esimesed 27 peret. Kuid koht ja seal viibimise järele ei meeldinud linn ja ikkagi, kaugele tulevad pisike linnake, umbes 3000 inimest. Ümbruses ümbrus soine. Ealise küll, et allamäge oli kena minna linnaga vastu mäge tagasi tulla, kui linnast vastav kaup saadud oli, seega meestele meeldinud Jakatimatult tasapisi uut kohta otsima ja ja hiljem leitigi, et siit umbes paarkümmend versta veel lõuna poole koduri jõe ääres sobiv koht olemas ja siis sinna edasi rännatagi. See paik jäi siis kaheksa aastaks praktiliselt tühjaks, aga juba 83. aastal olid kuuldused eestlaste asumisest siia jõudnud ka krim eestlastelt. Tõuner Gorman Krimmist, järgnesid siis siia Suhumi kanti. Juba Eestimaal oli loetud siis neid lugusid, kuidas eestlastel siin läheb ja tulid, hakkasid ka teised tasapisi järele tulema. Liikumine haaras põhiliselt Põhja-Eestit. Lausa sajad perekonnad ennast panid kirja väljarändamiseks saatsid maakuulajaid. Ja samal ajal selgines ka, et tuleb hakata mitte üksnes Suhhumi kanti rändama, vaid võimalik on ka pisut põhja poole. Kuid 1000 984. aastal tulid siis uued asunikud praeguse siis Linda külaaladele. Põhiliselt kui ma kandist Rakverega Kreisist asutasid, siis hiljem tuntuks saanud alam ja ülemLinda kõlad. Külad jagunevad tegelikult kahte ossa. Ülem-Linda, Lindast ja noi dorfist ehk saksa külalisel, kus osa oli ka eestlasi. Alam-Linda, kus oli siis kummi ja kapa küla osad. Täna oli Soome lennujaamas lasteaias meil eesti keelt kõnelevad inimesed ja kui palju siis praegu eesti peresid siin veel? No mina ei oskagi päris täpset vastust anda, sest 1989. aasta NSV Liidu rahvaloenduse materjalid otsuses täpsustatud materjalid meieni ei ole jõudnud, kuid üldarv muidugi on teada, et tervikuna elab tolleaegse rahvaloenduse andmetel Gruusia NSV-s ümmarguselt 2300 eestlaseks nimetavat inimest ja nendest 1600 ümmarguselt asjas kaks külalist Suhhumi lähedal praegu veel mingid jäljed on olemas, see on siis Stonka ehk ametlikus keeles oli ta kandis pikkade nimetustest Donscoe. Seal vast on inimeste arv veel 100 ligi. Ja Linda kaks küla osa siin on jäänud mõnikümmend. Nii palju siis ajaloost, aga õhtul ootasin neid ees külalislahkelt lausa lookas lauad ja praegu esinenud neile Su huumi noortekoor. Arnold kas teie tulete Foomi nagu oma koju või, või kui külla? Ma ütleks niimoodi, et ma tulen oma sünnimaale. Noh, ma olen kodumaja sünniga. Ja, ja nii nagu ma juba eelnevalt teada sain, olete te kuues sõlm viies kuues põlvkond selle kuu seas juba praegu, ma ütleksin niimoodi, kui küsimusele selle kohta, kas ma tulen koju või küll, on. Siiski ma tulen juba külla ka, kas ma olen juba 16 aastat elanud juba Eestis, oleme pere Eestis ja mind huvitavad need eestlaste probleemid ja ma püüan aidata neid, kes võib-olla tahavad tagasi tulla. Nonii, aga teie olete siin sündinud ja mis ajendas Eestisse tulema 16 aastat tagasi nagu täpsemini ütelda, siis ma olen lapsepõlvest saadik kahvlisse tulla ja ma isegi küsisin oma vanemaid, miks nemad mind kohe kooli viinud Eestis ja missugune elu on Eestis seda küsima ei hakka, aga kui nüüd tulete siia missugune maja või, või niisugune kodu ootate siin ees? Siin on eestlastel praegu väga palju probleeme ja see õhkkond, Ma ütleksin talle, ütleme, kahe kolme aasta jooksul kardinaalselt muutunud. Ütleme, siin oli väga sellised konservatiivsed eestlased, kes eesti masse suhtusid, noh küllaltki, ma ütleksin isegi vaenulikult. Aga nüüd on olukord muutunud, igaüks püüab leida, kus tema on, kes tema, miks tema siin on ja kuidas tema hakkab nüüd kohalikega olema ja paistab, et see probleem nüüd leiab nagu noh kui mitte lahend, siis vähemalt inimesed juba teadvustad selle probleemi. Nii et tulebki seisu, küsitakse ka, et, et mismoodi see seal Eestis tegelikult on. Ja nad väga huviga uurivad seda elu ja noh, muidugi siin ka nagu minu vanaemal käib, eesti leht käib ja minu arust rahva hääl, kui ma ei eksi. Ma tahan küllaltki kursis, aga, aga no kui inimene tuleb ikka koha pealt ka väga palju saab anda nendele, kes teete siis Tallinnas näiteks. Ma olen lõpetanud Tallinna Polütehnilise Instituudi peale keskkooli lõpetamist keskkooli lõpetasin vene keeles. Eesti keeles juba. Töötan EKE Projektis ehitusinsenerina. Ja nyyd üks kõige loomulikum lause oma sünnikodukohta, ilus maa, ta on, aga eestlasena pole kahju. Sellel õhtul lauldi võistu ja öeldi võistuga toost. Meloni kaasas leegahjus praegu aga kuulata, kuidas laulavad võõrustajad. Teiega me tegelikult kohtusime juba lennujaamas Leader kahuks, tegelikult ulatas teie abikaasa minule lilled, roosid ja mis teid tõi sinna meie erilennukile vastu? Võib-olla uudishimu vaadata natukene, kuidas erilennuk välja näeb ja missugune seltskond nüüd tuleb siia eesti küladesse vaatama seda eesti kõla asutamise ja ja üle 100 aasta üritusi nii-öelda läbi. Nojah, aga samas ei ole teie ise ka päris enam eesti küla elanik. Tegelikult te elate ju praegu küll Eestimaal, aga suvel suvepuhkust siia veetma tulla, see on juba saanud traditsiooniks, sest lapsepõlvekodu vanematekodu on siin. Nojah, niikaua kui oma kodu on ikkagi olemas ja see on vanematekodu ja kodu, kus sa sündisid, siis ikka kisub ikka siia. Sest me oleme siin juba üle 100 aasta. Asukad siin külas ja loomulikult nii, kui vanemad on elus, ikka, tuleb koju. Kahju on, et tänase päeva jooksul on nii palju sündmusi olnud, aga me ei saa külastada ühtegi kodu, aga võib-olla te kirjeldate veidikene, kuidas näeb teie kodu välja siin Suhhumi külje? Minu kodu on minu jaoks niisugune väga igapäevane ja, ja minu jaoks täiesti vastuvõetav ja enda jaoks seda mulle ei paku, mitte mingisugust eksootikat. Aga külalistele muidugi jah, nii nagu ta siin subtroopikas looduslikult on kaevunis ja ja mitmekesine, noh, võib-olla ka rahvuslikus mõttes on külatänav või, või uulitsa nagu siin kombeks ikka rääkida, on vähemalt 10-st rahvusest koosnev seltskond, nii et suhtlemine on väga aktiivne ja, ja vaheldusrikas. Ma kuulsin, et ega te palju poes ei käi, sellepärast et enam-vähem see, mis toiduks vaja, kasvatavad ema isa ise kodus. Jah, poes tuleb käia ainult leivajahil, soola ja suhkrulehel, muud muud, kõik kasvab kodus. Nii et nii nagu need eestlased olid üle 100 aasta tagasi töökad unnad tänagi. Jah, see on neid. Säilitanudki ma julgeks vait, eestlasi ei ela igas maailmakants. Aga öelge, millest see ikkagi tuleb, et see noorem eestlane dub siit ära, nii palju, kui ma olen rääkinud, ikka keskealised ja nooremad on ära tulnud ja öeldakse, et päris vanad juba vanad üksikud inimesed on jäänud nüüd siia elama. Millest see tingitud on, see on raske öelda, ilmselt on see ühiskondlik-poliitilisest situatsioonist, mis, mis oli vähemalt viimase 50 aasta jooksul kujundatud sellisena, et ei võimaldatud sisuliselt oma rahvusel nii-öelda koldena elada omaette viimased muidugi ajad näitavad, et see aeg-ajalt tagasi tulema ja ja rahvusvõib ennast igal pool tunda kuidagi natukene kindlamana ja turvalisem elada. Aga ilmselt oligi see tõuge, mis, mis ajab ja samal ajal noored sihitesti küladest tagasi Eestisse. Kuhu ta siis konkreetselt Eidajas? Ei, ta mind ei ajanud, mina oleksin 25 aastat tagasi siit ära esmakordselt oma elus vaatama, lihtsalt, kus on Eesti, mismoodi näevad vestlused ja üritasin TPIsse sisse saada ja lõpetasin tipi peale seda muidugi. Suunamisjärgselt läksin tööle ja niimoodi ta kujuneski välja. Tulen varsti 25 aastat Eestis. Aga see on tore, et teie enda lapsed käivad ikka siin ka suvel ja see side kahe maa vahel on jäänud nüüd nooremate põlvkondade kaudu. Jah, ainukene soov, mis oleksid see jääks, kuid paratamatu on ka see ja mõistusega saan ka ise aru, et see ja sellisena kunagi tähendab seal on lihtsalt aja küsimus. Te mõtlete, et nooremad ja mingil juhul tagasi elama ei tule? Ma arvan, et siin ei ole meie rahvuse jaoks sellist soodsat pinda, kus ta suudaks ennast siin noh, sellises kirevas ja väga-väga värvirikas rahvuslikus pildis seal paika panna kunagi 110 aastat tagasi, kui seal nüüd jääd maad ja oli džungel sõna otseses mõttes siis võis nii-öelda džunglis välja raiduda endale ühe maalapi ja, ja hakata elama aga praegu, kus ta on ülerahvastatud üle, see ei ole mõelda Ja kui mõelda teie kodukoha peale, mis sellest kunagi tulevikus võiks saada. Ma arvan, et meie koduga juhtub sama, mis juhtus kõikide teiste eestlaste kodudega. Ülem-Linda jalam, Linda hävinenud, kadunud seal on kohalikud rahvad sees midagi tühjaks jäänud laevale umbrohtunud, teised inimesed on asemel teisest rahvusest, sama saatus ootab eesti külad ja ilmselt ka ma ei taha olla väga pessimist, aga ma arvan, et palun realist. Vist küll? Jah, natukene nukratoonilise läks, meie jutt võib-olla suudaks veidikene mõne ilusama lausega seda vestlust lõpetada. No tahaks loota, et see üritus, mis siin täna vähemalt käima läks, et see suudab süstida niisugust optimismi siin olevatele eestlastele noorematele, kes siin on veel mõned üksikud olemas. Et nad suudavad siiski seda aega ilusat aega pikendada ja meie omaendi kodusid säilitada ja oleks vähemalt sidepidamisvõimalus Eesti ja siin nende eesti külade vahel. Ja mulle tundub, et siin, praegu kohalike elanike vastuvõtt on meie suhtes väga väljapeetud ja tore on ka see, et tõlge toimub meil mitte vene keelde, vaid inglise keelde. Ja muidugi me, meie, ma mõtlen meie seda eestlasi siin olemas ka teatud määral kuulsaks ka sellepärast et Eesti oma vabadusvõitlusega on nii-öelda meie suurel kodumaal esirinnas ja ka tänu sellele me siin tunneme ennast ka natukene noh, kuidas öelda, turvalisem alla ja tähelepanu keskpunktis, nii et poolehoid on meile kõva praegu. Noortepäevade esimene õhtu kestab, õues on 30 kraadi sooja ja selles lõunamaiis kostis meega ju see laul siis nii. Kolmandate ülemaailmsete noorte eestlaste päevade esimene päev sovhoomis on õhtusse jõudnud ja kell on 10 ja me istume siin kõrgete, kas te teate, mis puud need on, mille all istume? Olnud ja palmi moodi? Isegi Tamm on hästi kõrge tamm, aga kas te päeval nägite, et tamme otsas oli paabulind ja nägime küll. Nii, ja selles kohas istuvad siis praegu koos HIV, Claudia. Ja olen ma Lätist aia kui vana 22 aastane. Kohe kui me natukene meenutame, siis tänast päeva sellest hetkest alates, kui me lennukist välja astusime, mis on meeles? Kõigepealt meri, kuidas telekuuma ilmaga sai minna ujuma. Hirmus kuumus. Mis sa arvad, kui palju oli varjus? 25? Ma arvan, et võis isegi rohkem olla, võis küll. Nii sinul, Leningradi poisil oli fantast lihtsalt. Ma ei saa mitte midagi öelda selle kohta. No vaata, need Teie hoiate ka väga kokku, sellepärast et nii noori nagu teie olete nendel noortepäevadel teisi kaasas ei olegi, välja arvatud tõesti pooleteistaastane väike poiss Kanadast, eks. Aga noored leidsid 11 kohe üles ja ma olen tähele pannud, et teil on küll veidi raske eesti keeles omavahel rääkida, aga räägib ainult eesti keeles, on nii? On kuidas muidu seal rääkida. Kui on Eesti päevad, siis on eesti keeles ikka, peab rääkima õe kohustus. Tahaks küll seda. Aga ütle, mida sa Lätis ise teed? Ja missugust haridust selleks on ajaloo kesklask? Jäiva, millega sina tegeled? Praegu vist midagi ei tee, siis ta alles pühapäeval lõpetasin pedagoogilise instituudi, palju õnne, aitäh. Ja siis augustikuu, hakanud mõtlema ja töötama Eesti koolis. Nii, ja mida sa hakkad seal andma? Ma olen algklasside õpetaja, kes õpetab eesti keelt Eesti keelde ja millega sina tegeled Leningradis õppinud ülikoolis, mis asja kaudu traktorid. Kolmanda kursuse lõppedes. Kaks pikka päeva saavad meil veel ees. Kas teil on südames mingid salasoovid või salamõtted? Sellest käigust? Valka ikka rohkem lähen läheneda. Eesti. Aitäh ja midagi rohkem saada teada ka just nendest eestlastest, kes on välja sõitnud oma isamaalt on tulnud siia gaasiasse. Kuidas nüüd ma mõtlesin uusi kontakte. Huvitav, väga, kuidas eestlased elavad Venemaal. Vaat ja kuidas vestlusel läheb, mu soovid, olid päevad sulid, soolasid. Aga nüüd on nii, et ikkagi liiast olnud, hoiavad omadega kokku ja Leningradi ja Moskva omavahel kokku. Aga kas te näiteks sinna Kanada eestlaste poolega korra ei vaata, et nendega paar sõna juttu ajada? Juba rääkisime? Ja mida sa kuulsid? Ja sa ei kuulnud sellepärast, et teda rahva laulan jälle meie jutu taustaks. Kas sa oled näiteks ka Kanada eestlastega ei jõudnud rääkida ja sain tuttavaks väga tore eesti daamiga garantas vanema daamiga. Temaga vestlen. Ja kas sa leidsid temaga ühise keele ja? Mille vastu tema võidullis? No ikka, ega selle vastu, et kuidas selline rahvuse säilitamine näiteks ema peab talle antud, kuidas temal oma keel toibunud ja samamoodi mina olen õppinud keelt. Ja rääkisite seda ühes ja samas jah. Nii et esimese päeva jooksul on juba kui muljeid kuhjaga aga mulle tundub, et see ei ole olnud väsitav. Väsitav küll, ei ole minna magama praegu, eks, ja nii. Head õhtu jätku, aitäh ärni lell, öelge kuskohas suve kaunima, kas Siberis või siin lõunama taeval? No minu mõteldes minu Maike jääb Siberisse salgus vale sündinud. Kaia olla, siin võib käia, vaadata, kuda teine rahvas elab ja siin ka teadlased nüüd, et siin elavad ka Cayeslased. Vot mul on ka suur huvi sellest. Nüüd kaugel maalne musta mere juures ja ka eestlased ja balti mere juures on eestlased ja Siberis honi eestlased on hea meel, et nii väike riik ja nii suur rahvas. Aga kui natukene räägiksime teie elusaatusest, mis siis viis kunagi Siberisse? Ma olen sündinud Siberis. Minu vana-vana-vanaisad, võib-olla juba Siberis minu põlve, kuidas saab ütelda, olen ma eestlane või keegi minu, selles elupõlves on joa meie suguelupõlves on ka lätlasi, on ka soomlasi, on sakslasi, on eestlasi ikka igatahes eesti verist lõpuks ikka võttis üle. Et üldse küla oligi soome-eesti küla ta praegu räägi, räägivad ainult eesti keelt ja kui palju teid on meid praegu külas jäi 320 inimest, kõik räägite veel eesti keelt. Ei saa ütelda, et kõik oli eestlased sellest, et meil on nüüd juba venelasena sisse sõitnud, kes on vene naisel võt võtanud, Kisson vele mehele läinud noorus. No igatahes, no selle 325 hulkas, no kaks väike räägib eesti keelt. Kena kuulda, kas ise olete abielu inimene? Abielunaise mees, kaks last, tuline Tallinna käima, nüüd elab Keilas lastega koos tulin, juhtusin just siia. Päevadele on selle kuidagi üleilma eesti kolmandate ülemaailmsed päeva nord eestlaste päevadele. Aga ka abikaasa on eestlane või ei ole abikaasaga ja ütleme nii, et eesti keel läheb teie peres edasi meie pärast läbistidel muidugi edasi sellest, et vene keel oligi kodune keel, mis te arvate, võib-olla kunagi sõidab niisugune erilennuk ka Siberisse, sest alguses olidki niisugused mõtted meil juba mine vast olivad suured pidud. 140 vastu tuli Ülem-Suetukis Siberis, kui ta avatud oli. Ja lootus on ikke seda vahekorda edasi Eestiga pidada sellest, et muidu see eesti rahvas võib siberis üldse välja kaduda, kui siukest vahekorda ei hakka. Selle põhiEestimaa väike pidama. Ülemaailmsed noorte eestlaste päevad. Kui esimene õhtu, õigemini küll öö lõppes paljudele eestlastele suplusega mustas meres siis teise päeva hommik viis meid kõigepealt uusatuse koobastesse ja sealt sõitsid kolme kodueestlased Salme külla. Tere minu nimi on leni, eleven lilli. Helme. Nii, kas selline päev nagu täna toob teie ellu ka natukene muudatus? Ei, muidugi oli muidugi meeslazine. Arva ja kui harva tunnustan eesti keele jutuajamist juba, aga omavahel ei räägi, omavahel räägime, aga meil on palju, kes lähevad venelastele mehele lahkudes minu lapsed ei oskagi juba eesti keeles. Kas see on teie enda viga? Seal igav ja need lapsed juba on lapselapsed ja lapsed ise nendel oskavad, lapsed oskavad. Ja kuidas teil on? Nendel neil on kõik. Minu veinis on grusiin, lapsed on kõik grusiinid, üks poiss on Eestis, oskab eesti keelt ja tema elab eesti maarja. Käib üks on siin, tema eesti keelt ei oska, solistiks viidi Gruusiasse ja seal ma mõtlesin, et ehk õpib gruusia keelt, aga tema ei õppinud, et ei oska eesti keeltki krudigilka. Nüüd räägib vene keelt. Aga millal teie ise viimati Eestis eesti keelt rääkisite? Oi ammu ma käisin üks viis aastat tagasi Eestis ja, ja nüüd ma pole klienti, sul vana juba kodus ei tea, et oleks tihemini tulnud meile eestlased, küll ma arvan, et see hakkab nüüd minema, võibolla võibolla. Lembit Võime, kindlasti on sinul juba suu väsinud ja mõtetki isegi sest kogu see aeg, kui me bussiga sõitsime Salme ja Sulevi küla poole, olid sina see, kes tervele bussitäiele rääkis pikalt, pikalt pikalt ajaloost. Aga et meie saatemaht on tõesti väga piiratud, siis nüüd natukene Salme külast ja natukene Sulevi külast Su jõe äärde jõudsid tööstused esimest korda 1884. aastal. Sama aasta hilissügisel jõudsid nad ka juba Sulevi külla. Ajalugu läks kiiresti. Sajandi alguseks olid need kaks pisikest õitsvat küla siin šõu jõe ääres vastu gruusia õigemini Abhaasia-poolseid mäenõlva. Juba siis olid eestlased harjunud selle paigaga, nad olid selle üles harinud, kultuurmaaks sõna otseses mõttes kasvatanud sajandi alguse eesti külad olid juba nii tuntud, et neid alati doosi teistele eeskujuks. Eeskujulik aed, piimakarja pidamine, seltsielu ja kooliskäimise tahe kodumaalt siia tellitud ajalehed, ajakirjad, aga ka niisama tihe side kodumaaga võiks muidugi oli teada juba sajandi algul kodumaal kui toimus suur revolutsioon 1000 900 seitsmeteistkümnenda aasta kevadel, eks seegi veel selle piirkonna eestlaste elu edasi Tihustaski niukses muidugi kodusõda jättis siia suured haavad. Palju sai surma, see oli lahingute tallermaa oli ju siin teni kindlaste ja gruusia vabariigi väärinud. Hiljem käisid siit üle punased köis, röövsalku kristlased organiseerisid partisanisalku, võtsid aktiivselt osa siis oma kodukaitsmisest. Ajaloolise Sulevi keskuses on mõned teadvel sellest vanast ajast säilinud. Huvitav on märkida, et just nimelt siin toimus kodusõjal tuntuks saanud roheliste liikumise üks huvitavamaid episoode, nimelt lahingud, kus eestlased ise aitasid vabastada endid nendest, kes olid sõjaväevõimu ja sõjarelvadega tulnud. 1900 neljakümnendatel oli aastatel, kui uuesti oli võimalik sidet pidada kodumaaga, paljud tulidki kodumaale tagasi. Nad muidugi ei teadnud, kuidas kodumaa ajalugu oli kulgenud kuid teisiti pikka aeg ikkagi ei olnud sidemeid kodumaaga katkestanud ja nad tulid oma esiisade maale tagasi ka hiljem. Kui nõukogude kord, kes internatsionalismi lipu all siis rahvaid sulatas, üheks venekeelseks kogukonnaks? Elu muutus raskemaks, Nad pöördusid ikkagi tagasi oma esiisade maale, kuid mitte kõik veel palju eestlasi on siia jäänud ja eriti kena kindlasti Sulevi tuletab meelde jäänud kui ühte Lõuna-Eesti tüüpilist küla kuskil kuplite mäekeste vahel palju, palju kõrgemal, kui kõrgel me oleme praegu ümmarguselt kuskil 520 530 meetrit üle merepinna. Nii et mitte just päris kõrgel, aga nad suured, et meie taga eestlased nimetavad seda Pire valiks. Nende keeli tähendab see muidugi seda, et aeti omal ajal karjad sinna ülesse ja see tuli siis üle mäekuru ajada, aga nad nimetasid kogu seda käiku juba siis Pirevalis käimiseks. Laulavadki teile Salme ja Sulevi külanaised. Tiina kas need rahvariided, mida te tänasel päeval kannate, on teie enda näppude vahel valminud? No enam-vähem jah, et siin oma loomingut on väga palju sees. Kuid siiski oli ka nii neid inimesi Abiks näiteks Helju kukeid aitas meid siin natuke neid õmmelda ja teha ja lõigata ja, aga nüüd ma kyll selle rasva hulga sees rohkem rahvariideid ei märganud, välja arvatud meie leegahjus. Aga teate, te märkate veel täna ainult sul ei poole pealt, kuna oli väga palav ja mõnel on litsakad kotis, seda küll. See eesti rahvariide niisugust kuuma küll ei kannata, kuidas eestlane on selle üle 100 aasta siin elada saanud ja seda kuuma välja kannatanud, teie ise? Näete kuidagi oleme toime tulnud neeluga vast inimene kohaneb, harjub, siin on sündinud siin oleme kasvanud. Nii väga pruun ei olegi, kui ütleme see kohalik rahvas, kas varjata kuidagi. Peidame Isabella, räägi talle ennast ära. Ja millal siis õige töö tegemine on, kas päevam üldse saab või on päeval rohkem ja voodis ja seda ka voodis ja toas ikka rohkem tuntakse, seda teete hommiku vara ja õhtu kui on väga kiire, kes seda suudab, kes võib, läheb täitsa kätega. No ikka rohkem hommikul vara. Ja õhtupoolikuga nii palav ei ole. Aga täna on siis pidupäev teile? No tänan. Nagu näidetes pidupäev. Kas oleksite võinud arvata või oodata, et tuleb niisugune erilennuk teile külla? Naati, tead vast selleks seda last ei oskanud oodata, ütles, et nüüd väliseestlased tulevad, aga eestimaa eestlaseid on nii palju siin käinud, et see meie jaoks uudis ei ole. Jah, aga et väliseestlased muidugi samuti esmakordselt nimesildilt võib, mis ripub teie kaelas lugeda Heljo liitaja Kanadast ja just Me jõudsime Salme külla, mis teil oli esimene tunne, kui teid lilled mitega vastu võeti, oli tunne, et on ikka hea olla eestlane, ükskõik kui kaugelt sa tuled ja kui kaugele sa lähed, koni, eetseedeesed ikka oma inimeste seas ja tunne oled kodus. Ja kui praegu vaadata teie hästi hävitanud nahka, siis võrrelda neid siin kohalike inimestega. Ega suurt vahet ei teegi. No siis on hea. Ja Kanadas oli kuum, enne kui ma ära tulin. Ja, ja need on käsing kuuma kuuma käes ja päikse käes olnud selle tõttu pruuninahalised. Nii et see tugev kliimamuutus, mis meid siin tabas, teid eriti ei tabanud, teie olete harjunud? Ei ma selle kuumusega iialgi vist käredad ikka nii põhjaiirlase verd kuumusega yhe iialgi. Nii, aga hoolimata kõigest sellest on kindlasti muljeid kuhjaga ja kui nüüd natukene mõnest rääkida, mis teile kõigepealt meenub neete koopas, kus me käisime, need haruldased ma olen küll näinud teisigi selliseid koopaid, aga mitte nii suurt, mitte nii võime, see oli täiesti härusele kogu see lõunamaine loodus on ju niivõrd ilus ja rikkalik ja üldse mustast merest ainult lugenud ja kuulnud, aga nüüd oma silmaga näha. Aga kas varbaga kavatsesite on? Muidugi katsusin, selge, mitte ainult tähtsuslike ujuvadki, käisin ikka veel, kuidas siis muidu ei saa ju olla vee lähedal, mitte sisse venna ei. Ega te ei oska, väga, kõigil paistab tõesti rõõm olema sind siin tervitada, see muidugi teeb väga hea tunde endale ja, ja see meie symbol kee, mis on siiani siis kaasa võetud kolm munas linnupesas see on selles paigas nüüd küll kokku saanud ja sellest pole vähematki kahtlust. Ja muidugi, mis äärmiselt reisil ikka väga palju juurde, nii et need leegaiused, kaaslase on ju ei, tähendab. Nii, ja õhtul ootab meid veel kohtumine Sulevi külas, nii et pikk päev on veel ees. Egode väsinud ei ole. Ei jõle aega väsinud olla. Ma lihtsalt naudin kõike seda. Praegu aga siirduti Salme küla surnuaeda, et seal Villu Jürjo õnnistaks kohta, kus 50 aastat ole jumala sõna kõlanud. Seisame lilledega pärjatud mälestuskivi ees. Salme küla surnuaial avatakse nüüd katud Salme laste mälestuseks ja neljal hukatud aastatel 1934 kuni 1949 mälestuskivi. Austatud kohalik, eesti rahvas. Head külalised. Kas te olete tulnud nii mitmete maade ja merede tagant kui ka külalised Kaagras ja teistest siinsetest paikadest? Täna avame mälestusmärgi Nendele kohalikele inimestele kelle elu kustus vägivalla läbi. Me tahame täna meenutada oma juuri. Neid, kes elasid enne meid. Aga me tahame otsida ka seda, et taevas oleks meie üle avatud meid aitavatena laulda leega José lauljad. Ja meie laulame mõned laulud oma laulule. Katsume laulda kaasa. Me laulame alguseks laululehtedelt esimese laulu. Rändaja jää seisatama vaiksel surnuaial, nüüd. Solme küla jäi selja taha ja mäkke üles sõites. Oma paarkümmend kilomeetrit jõuame Sulevi külla. Meid ootab üks eestluse kandjatest Hildegard, Hiion. Ülejäänud see maakera siiski nii väike on, alati on hirm, et ei tea, mis tast saab. Me ei oleks kokku saanud, oleks ta palju suurem olnud. Ja see on muinasjutt meie jaoks, mis meil täna siin on seal täiesti muinasjutt. Ootasime ja unistasime, kunagi saame oma eestlastega kaugelt maalt kokku ja ei oskanud arvata, et tõeste võimalikuks läheb. Aitäh kõigile, kes siin tekivad tööd. No kõik londonlased, kelm. Matkasid ju palju, kes siis? Keegi ei tea? Saagem nüüd korraks tuttavaks, kes siia vestlusringi nüüd kokku sattusid? No ma ei tea, kuidas oli mul varrukast Kenne varrukad? Ei ole, aga aga, aga pidin siia tulema ja, ja siin olime, anname disdaamidele jälge, mina lihtsalt tahtsin huultega Kanadas käe, niimoodi räägitakse teie. Meie siin-seal need üles me võib-olla ei räägi nii, kuidas Eestis räägitakse, puhtalt, aga ikkagi me loeme, et me oleme eestlased ja merepeame rääkima eesti keelt, et kuidas teie nimi on? Nimi on lilli ja perekonnanimi on ivani šviili. Brasiillane, mees on eestlane. Ja lapsed. Kes need on? Ma ütlesin, näiteks kord sündivad Cheedilised olemas, mina olen valge mees, must äge lapsed on päris päris lapsed. Kanadas räägitakse mitmesuguseid murdeid, olenebki, mis perioodil sinna on siis elama asutud. Näiteks ma uurisin neid vanu eestlasi, elasin isegi nende keskel ja nad kuulusid meie organisatsioonide juhtkonda ja nii edasi. Seal räägitakse võru murrakut või nagu te olete avastanud, et on päris uus labason oma keelega räägivad natuke teistmoodi kirjakeel. Teie unustasite ennast tutvustada, kas ma unustasin, nimi on Robert Kreem? Teie teate, et tema on tegelikult ESTO päevade idee autor ja ja mina ei tea, lihtsalt tahtsin näha ja kuulda, kuidas Kanada inimesed räägivad eesti keelt, et selline huvitav. Noored muidugi räägivad eesti keelt inglise või Kanada aktsendiga. Aga kuidas teile tundub praegu, kuidas siis räägivad, niimoodi, jääbki, nii, ikka saame meiegi ja see oli nii, kuidas elasin, need ülesanne vääga, palju rahvast igasuguvõsa on, soomlased, on armeenlased, grusiinlased vannid ja seal öeldakse, et see on üks rahvusvaheliselt, need soomlased grusiinlased ning röövlid ja šamaanid ja siis, kui seal aga endale ükskõik, ei ole niisugune ükski linnan ärenel Kjell Aero armeenlasi on palju, aga seal lapsepõlves, nendega siin kõik oli nii kõik, no kuidas kasvasime, lapsed olime kihki lugenud, Sa oled see või sa oled see, neil oli kõik niisugune ei olnud niisugust nagu praegu on kole, mis praegu on minu arust väga tänulik olnud, oleme me siin, et lihtsalt saime kokku niimoodi, et neil neil polnud millalgi niisugust püha olnud, et oleks vot niimoodi. Kuidas teie maa on siin võrratult ilus ja mina olen siin esimest korda, nii et ma ei arva, et viimast korda nii-öelda väljaspool Eestit lääne pool eestlast, kes on kes siin olekski üldse kunagi käinud Öelge, kui teil need ESTO päevade ideed peast läbi käisid, kas võisite kuidagigi ette kujutada, et ükskord sisemaile juhtut kunagi ei oskanud üldsegi unistada sellest? Kuule, aga ei, ta jää. Toomas Soots, sina oled tulnud meie eestlaste päevadele päris kaugelt ja kõige väiksem osavõtjaga. Tundsime lõpuks, et et no küsimus oli, tahame kangesti tulla ja kas tuleme ainult kahekesi, abikaasad, joissa, mina kahekesi Mullen emaga nüüd Tallinnas, et tema võiks, noh, mis see on? Et võtab lapse kolmeks, aga iseenesest on see, et meil pole kunagi laps last jätnud nii kauaks ajaks üksipäini kellegi teisega. Ja teine asi oli see ka, et ikka tuua lapsega kaasa, kuskile on, kuidagimoodi on, on, tuleb välja paremini, sest isegi laps, kes kui, kuna tal on ikka väga vähe meestlust veel tahes, võib-olla ma ei tea, 14 kuune ta ikka kuidagimoodi õpib sellega midagi ja saab midagi sellest. Väike järeltulija on suurepäraselt ennast üleval pidanud. No paistab küll, siiamaani seedemagab hästi, magab hästi, tal on kõik korras. Aga Toomas sinu nime juurde kuulub meile, eestlastele nüüd juba väga tuntuks saanud kämping mis kannab pealkirja peoleo. Mina olen seal ütleme motelli osas kontori juhataja, administraator. Sina ärimehe pilguga vaadates siin need kaks päeva ringi. Mida sina näiteks võtaksid ette? Turismis ma näen, et siin oleks väga suured võimalused vaadates loodust ja kliimat. Ilus meri siin on tõesti, on väga-väga ilusalt puutama puutumatuma mitmete pidi ja ma näen, et siin on suured võimalused olemas, siin on ikka vaja väga vaat korralikku tööd teha millegiga millegi ettevõttega. Et, et midagi käiku panna. Ütle mulle nüüd päris siiralt vaatamata nendele raskustele, mis sinul koos päikeseperekonnaliikmega siin reisida on oma selline kõige suurem, südamest tulev mulje. Väga kenad ja südamlikud inimesed, Vabatahtlikud, inimesed, ma ei tea kuskilt mingit pahatahtlikku, kuigi iga nagu igal pool on vargused ja kõik olemas. Ma usun, et siin on ka, aga see mul mul mulje seda. Mulle jättis mulje just see eriti. Vaata need inimesed on nii südant ja tahtlikult ja siis muidugi veeks öelda, et siin on eestlased üle 100 aasta elanud ja, ja. On olnud koos, see on täitsa üllatus mulle, mina ennem stay Tjanud teadnud, et ütleme, siin maailma nurgas on, on nisukene tugev eestlaskond olemas täitsa üllatus, väga suur nagu elamusse. Laimulikas kogemus. Sellel õhtul Sulevi külas istusid jaanitule ümber, rääkisid ja tantsisid omavahel eestlased, kellest vaid tegelikult vähestega olete saates tuttavaks saanud. Õhtu oli pikk ja inimesi oli nii palju, et terve suur saalitäis laudu olid kaetud ja saal oli inimesi täis. Üks laud koristati kive kiiresti tühjaks ja kaeti uuesti, sest 50 inimest olid veel õues ja ootasid, et saaksid ka seda maitsta, mis rikkalikult lauda kattis. Ja nii oli see õhtu pikk. Öö oli soe. Kuidagi ei oleks soovinud magama minna. Aga võõrustajatele olid voodid tehtud ja kui kuskil magamisasemest puudu tuli, siis läksid pereliikmed ise lakka puhati, et minna vastu noortepäevade viimasele päevale. Ülemaailmsed noorte eestlaste päevad. Alanud on 21. juuni. Sõidame punasele lagedale, kus 1912. aastal ravis oma tervist Anton Hansen Tammsaare. Oleme Eesti aias Tammsaare majamuuseumi õuel. Leegayus esineb vaheldumisi trioga vene laul. Eesti aed asub juskui katlapõhjas, ümberringi kõrguvad mäed, mis rohelised, mis lumised nägi jões end karastanud õuemurul istutud ja tantsitud hakkab meiereis lõpule jõudma, kõneleb noortepäevade toimkonna esimees Enno Selirand. Pesa on koos, kuid pesa peab alati hoidma. Ja meie oleme praegu pesaga jõudnud siia ja me tahaksimegi selle pesa, mis on nüüd kõik siinse paiga läbi käinud ja on Eestimaal olnud selleks sümboliks kaks aastat usaldada pesahoidjale, keda toimkond kinnisel salajasel hääletusel leidis, kes oleks kõige parem pesahoidja ja me olime üksmeelsel veendumusel, et proua Hildegard võtaks pesa ja hoiaks teda, et need munad siin sees rikki ei läheks. Aitäh katsume hoida see pesa nii nagu ajastu võtab, niisama kena ja et nad mitte halvaks ei läheks. Munade kalmu näha. Saame lubage jaoks teiega tuttavaks ja võib-olla paar sõna teie elusaatuse mis on nii raske, et seda ei oska nagu rääkidagi. Intunatagedel isalikku objekte panin aastane Komineks sulelisi, läksime elama. Kutsuti isani. Ja et seal on vene vene õpetajani isa oskas eesti keelt hästi. No ja siis oli seal õpetajaks kuni 37. aastani. Siis noh, 37. aasta on teada, mis siis juhtus? Sisend mõisast ilma rasked olid muidugi need aastas siis nüüd see aasta ja 39. aastal peale isa surma hakkasime kahe aastakest, hakkasin sellest edasi. 15 aastat töötasin kolhoosis klubi juhatajana, kassapidajana. Siis 18 aastat olin õpetajaks tegelasena põllul ka töötame, nüüd olen pensionil, nüüd on meie Tallinnas nii tuttavaks saanud sümbol, katuseräästa all pesa pesas kolm muna, jääte siia teie hoolde väga austav ja minu jaoks kagu, meie kõikide jaoks me ikkagi selle laste jaoks ja sarnaste jaoks. Kasutan võimalust, et ma tervitan kõiki uuemaid Eestis teisi eestlasi, kas nad on meie poolt? Et natike jääks täiesti vaimu ja eesti hinge sees ja oleks neil jõudu ja tugevust eluraskustest jagu saada. Ja ikka elu elurõõmu täis, nagu nad on siiani olnud? Ma paluksin nüüd siia ka Tammsaare muuseumi direktori selleks et Tammsaare muuseumisse jätta, maamärgid meist ja proua Hildegard Hiion ütles, et ta hoiab pesa, aga pesakoht on Tammsaare majamuuseumis? Jah, just nii, et see pesa jääb kõige kõrgemasse Eesti asundusse. Ja olgu ta selle meie ettevõtmise esimese osa lõpetamise märgiks. Liiga ilus ja õrn kevadine. Sellised need kolm jaanipäevaeelsed päeva olidki kaugel lõunas. Nende muljete kohtumiste ja nähtuist tahaksin kõikide nimel tänada kahte Eestimaa meest. Need on Ants Paju ja Enno Selirand. Kokku saavad ühelt poolt missioonitundega kaunis idee ja teiselt poolt tugev teostus. Siis tulemus saab olla vaid väga hea. Me oleme kodus, aga mälestused jäävad.