Elutsi tooriumi seerias räägib Einar Laigna täna Bütsantsi kultuuri osast Euroopa kujunemise ajaloos. Bütsantsi kultuuri teemaga ma tegelesin põhjalik kult ja uurisin seda seitsme aasta jooksul ja lugesin läbi, töötasin läbi üle 160 eri nimetuse kirjandust ja loomulikult üksikküsimus ei ole kunagi ajaloos lahendatav lahus kogu aja loll pildist. See impeerium, milles meie oleme elanud lähiminevikus ja faktiliselt, milles me jätkame tegelikult veel elamist. See ise on elav materjal, milles on ju näha kõike. Need kujunemise jooned ja protsessid mis ei ole sugugi mingi viimase sajandi eriline nähtus vaid tänapäeva ajalugu baseerub ju minevikul ja kõik tänapäevased ilmingud eriti mis puudutavad suuri kontseptuaalseid, et probleeme riikide ja rahvaste elus. Ega need ei ole kunstlikult leiutatavad mingil ajal vaid need on pikkade ajalooliste protsesside kujunemise tulemusel tekkinud. Ja ajaloos torkab meile silma, kuidas inimesed ja riigid ja rahvad ju tegelikult ühes ja samas probleemistikus pidevalt, et viibivad ja võitlus käib ju läbi terve ajaloo ühtede ja samade asjade ümber. Muutuda võivat tursed ja muutuvadki. Ja loomulik, et näiteks ükski tänapäeva riik ja eriti suur riik ei aja oma poliitikat enam otse välja öeldes oma eesmärke. Ta kasutab terminoloogia loogiat, mille varjus ta tänapäeval teostab oma suurriiklikku poliitikat. Ja näiteid pole vajasid eriti kaugelt otsida. Kogu suurriikide poliitika on ju tegelikult huvide poliitika ja iga riigi poliitika huvide poliitik ikka. Ainult et tänapäeval ei ütle keegi, et läheme vallutama või läheme röövima või selle maa kingime sellele ja selle võtame omale, tänapäeval tarvitatakse teisi nimesid. Tänapäeval poetakse inimõiguste, demokraat ja vabaduse ja kõikide muude siltide taha, aga sisu on ikka seesama riikide huvi, poliitika ja oma huvide ja omakasu võrdlemisi küüniline tagaajamine. See on omaette teema, millest tuleks kord huvitav rääkida Ameerika Ühendriikide poliitikast viimasel paarisajal aastal. See oleks väga huvitav meie inimestele, sest meie inimestel on mingi ilus nisukene, sinine legend roosasse siidipaberisse tootult. Meidin juuessey, arvatakse, et see on see niisugune inimvabaduste ja demokraatia kants siin maailmas asi hoopis teistmoodi. Ja nüüd bütsantsi küsimuste juurde tagasi tulles siis kõigepealt peab ütlema, et kogu bütsantsi, kultuuriringi problemaatika on ääretult aktuaalne ja 20. sajandil on kogu bütsantsi kultuuriringi see ummik mis seal tekkis ja me kohe räägime, milles tekkis. On saanud ära kasutatud kaasaja suurriikide poliitilises mängus. Ja Venemaa kui kolmas room. Maskvaatriety, Rimtšett puity, nagu ütleb Stariets filofei 1480. aastal. See oli mees, kes formuleeris kolmanda Rooma teooria, mille kohaselt Moskva on siis kolmas Rooma. Et esimene impeerium oli siis esimene room, teine room on Bütsants ja pääle bütsantsi langemist 1453. aastal Konstantinoopoli linna vallutamisega türklaste poolt. Mis on siis täisRooma riigi lõpp? Pääle seda kohe venes kerkib üles kolmanda Rooma teooria, mille kohaselt, et impeerium, Rooma impeerium on põgenenud siis esimesest teise ja teisest kolmandasse Moskvasse. Selle teooria kohaselt on siis Moskva suurvürst ainukene seaduslik kogu maailma valitseja. Ma kordan kogu maailma, mitte mingi üksiku piirkonna või kontinendi, vaid kogu maailma. Ja rõhutati just seda, et ta on ainukene seaduspärane ja ainukene seaduslik sugupuu viidi tagasi tole Mayosteni ja üldse, no kõik maailma dünastiatega sugulusse. Ja sellest tulenesid siis loomulikult ka Venemaa, kes siis muutus pühaks Venemaaks tema loomulikud õigused pidevalt oma pühasid piire laiendada ja piiride laiendamise läbi ebapühad maad muuta pühaks maaks, teisisõnu Venemaaks. Nii et üks asi kohe alguses ära öeldult Vene impeeriumi Se ääred, too ahne ekspansionism pidevalt laiendada piire ümberkaudsete maade arvel. Tuleneb näiteks otseselt Bütsantsi impeeriumis kehtinud ja Bütsantsi kuld tuuris kehtinud ühe olulise kultuurikategooria põhjal seal ruumi kategooria ja ruumi kategooria järele. Bütsantsi impeerium ise oli püha impeerium kusjuures pühadus lähtus siis kirikust. Kirikuruum oli püha ja kirikuruumi pühadus laiendati impeeriumile. Seega bütsantslik idamaine arusaam kristlikust missionist. Tus riikliku ekspansiooni poliitikaga piiride laiali laiutamine ja laiemale ajamine tähendas siis lihtsalt sisuliselt, mis nüüd see tähendas püha ruumi laiendamist ebapüha ruumi arvel. Ja piiri nihutamisega Sis piir pühitses automaatselt selle uue maa pühaks Venemaaks. Niisiis kristlik misjon oli tegelikult asendunud suur riiklik šovinistlike annastamis poliitikaga. Kuidas see sai juhtuda, see, mis me nüüd tänapäeval oleme näinud, selle juured peituvad sügaval ajaloos ja nimelt neljandas sajandis. Niisiis meie Ta läheb suunaga ajalukku tagasi. Me alustasime ühest kaasaja kolmanda Rooma ehk vene impeeriumi väga võikast nähtusest, see on ümberkaudsete maadele Enda piiride laiendamine ja vaatame nüüd neid teoreetilisi aluseid, mis seda põhjustanud on. Kolmel esimesel sajandil pärast Kristuse sündi tegutsemist, surma ülestõusmist, Kristuse kirik kasvab ja kolme esimest sajandit nimetatakse apostlite trite ajaks. Märtrite aeg, sellepärast et kolm esimest sajandit Pääle Kristuse sündi nimetatakse Rooma impeeriumis hiliseks keisririigiks ja hilises Rooma keisririigis. Ristiusk oli religioon, Illitsiita, tali keelatud religioon. Rooma impeerium üldiselt oli võõrreligioonide suhtes salliv ja keelatud olid ainult niisugused religioonid mis ei tunnistanud keisrivõimu, keisrivõimu jumalikkust. Ja niisugused sektid, mis hilises impeeriumis ilmuvad idast idamaadest sisse toodud usulahud näiteks kübele kultus ja niisugused usulahud, mis lõppesid, lõpetasid oma koosolekuid, orgiad tega, millega kaasnes seaduserikkumisi, enim väärikuse rikkumist või kehavigastusi või ebamoraalseid tegusid. Ja me näeme, et selles mõttes ei ole rooma seadusandlusele juriidilisest küljest midagi ette heita. Kuni tänase päevani on see loomulik, et niisuguste sektide tegevust riik peab jälgima, et inim isikuväärikust ja inimisiku julgust olekute Johustata, nii et selles kohas ei ole Rooma impeeriumile mitte etteheiteid teha. Kristlik religioon, kirik, sest räägime konkreetselt, see tähendab kirikut organiseeritud institutsiooni ei ole mingisugust udust üldist kristlust, vaid Kristus rajas väga selgelt ja konkreetselt ühe kiriku. Kirik oli Rooma impeeriumis keelatud religioonina. Ja ta oli keelatud selle tõttu, et Rooma impeeriumis oli kohustus poliitilise lojaalsuse aktina ohverdada keisrikujude aitäh. Ja tunnistada keisri jumalikkust. Kristlased ei saanud seda teha, sest nad ei saanud seda au, mis kuulub jumalale anda maapealsele valitsejale. Seega, kui kristlasi kiusati taga ja neid jälitati perioodiliselt sellel 300-l aastal, Me suurt jälitust siis ajalooline ausus nõuab meil selget vahetegemist ühes küsimuses. Kas kristlasi kiusati taga ainult usu pärast või kiusati taga konkreetse teo pärast, kus seadusega vastuollu mindi. Ja siin peab ajaloolasena ja kiriku ajaloolasena ütlema, et kristlasi juriidiliselt tõepoolest jälitati ainult konkreetse teo eest. Kuid see tähendab, et nad ei andnud au keisrikujule. Kuid loomulik on ju selge, et nad ei andnud sellepärast, et nad olid kristlased. Nii et muidugi tagapõhjaks. Loomulikult oli nende kristlik usk ja see seaduslik kristlaste vaenamine, mis seisnes ainult konkreetse teo eest konkreetse süüteo eest konkreetsel isikul. See aeg-ajalt võttis impeeriumis niisuguse suurema kampaania ja aktsiooni vormi kus tagakiusamine laienes niisuguselt juriidiliselt põhjendatud üksikjuhtumil kristlastele juba laiemalt kui vaenulikule institutsioonile impeeriumi suhtes. Nüüd järgmine küsimus, kui Rooma impeerium kogu oma juriidilise korra, politsei korra ja sõjaväelise korra juures ja võimsuse juures miks ta siis ei hävitanud täielikult või ei püüdnud hävitada kirikut? Ta püüdis seda, kuid kirik ei olnud hävita. Ja samal ajal oli ka kirikul üks juriidiline eksisteerimise võimalus, mis juriidiliselt siiski lubas tema olemasolu. See oli see, et Rooma impeeriumis oli eriline austus ja respekt surma matuse ja hauasuhtes. Ja kirik sai seaduse ees eksisteerida kui matusekolleegium, kolleegia, Funeraatika. See oli tema juriidiline staatus, tänu millele ta võis oma olemasolu jätkata ja Rooma külje all praegu Rooma linna piirides katakombid, mis on ju kuulsad ja tuntud, kus kristlased käisid koos, kus nad pidasid jumalateenistust oma märtrite haudadel kas siis Rooma võimudele ei olnud see teada või muidugi oli teada, miks siis neid seal ei puututud, ei puututud sellepärast, et need olid matusepaigad. Et seal toimetati matust. Ja kui kristlased pidasid oma missa selle haua peal, mis on alati missa alati palve elavate ja surnute eest siis see tagas niisuguse vormi kirikule, mis mahtus seaduse raamidesse. Ja sellisel kujul oli see respekteeritud, sest katakombid olid ju surnuaed. Matmispaik ja matmispaik oli püha seadustest, seadustest me teame, et Rooma impeeriumis ka riiklikku kurjategija haub oli puutumatu. Surm oli piir, millest alates algas hoopis teine suhtumine. Nii et hauarüüstamine, olgu seal kelle tahes haud oli Rooma impeeriumis raskelt karistatav ränk kuritegu. Millest oleks huvitav mõelda, et kolmandas impeeriumis enam nii ei olnud kui me peame silmas meie surnuaedade kuritahtliku ja teadliku hävitamist, rüüstamist ja nii buldooseriga maatasa tegemist. Selles mõttes oli Rooma esimene impeedium ikkagi õigusriik. Ja see viimane enam üldse mitte. Nüüd kolme sajandi jooksul puhkevad siis 10 korda verised kristlaste tagakiusamised, kiriku jälitamine kui institutsiooni jälitamine ja ajalugu näitab, et evangeeliumit tused selle kohta, et kirik on võidetamatu ja hävitamatu, et põrgu väravad ei võida kirikut. Sai tõeks selle läbi, et kristlus kui institutsioon, kui kirik sellel kolmel sajandil, millal ta oli jälitatu ja pooleldi elas põranda all. Kord olid ajad paremad kolda, kord halvemad. Sellel ajal. Ta tegi ära suure töö. Teoloogias loodi terminoloogia. Tekkis kirikuisade teoloogia, kus uut maailma ja inimese kontseptsiooni osati juba uues oma terminoloogias põhjendada. Sealjuures olles läbi töötanud ja tundnud hästi vana maailma ideoloogia küündimatust selle uue sisu väljendamiseks mis kristlikus maailma ja inimese kontseptsioonis oli teine suur võit kirikul seisnes selles, et jälitada, et olukorras kujunes ta võimsaks institutsiooniks. Ja neljanda sajandi alguses poliitilised sündmused Rooma impeeriumis viivad sinnamaale et kirik saab lõpuks riigi poolt lubatud neetud religiooniks. Religioon litsitaks lubatuks. See suur kiriku võitja trium mida pühitsetakse 325. aasta Nikaia kirikukogul on ühtlase triumf. Impeeriumi üle täitus kiriku ammune unistus, et keiser ise saak kristlaseks. Ja see sündis siis kuulsa keisri konstan tiinuse ajal kellele ajalugu on andnud lisanimeks auülemuse tiitlit. Üks on tuntud tiitel Constantinus Suursõnaga suur on iseloomustatud teda kui inimest ja kui valitsejat ja kirik andis talle autiitli Isapostalus son kreekakeelsest sõnast ja tähendab apostlite sarnane. Seega Constantinus Suur sai kiriku poolt väga austava nimetuse. See tähendab talle omistati nagu teistkümnenda apostli start, kus see oli siis kirikupoolne tänu keisrile, kellel olid suured teened selles uues olukorras, mis impeeriumis sai maksvusele ja seaduslikuks. 313. 10. aastal enne seda, kui Constantinus saab Rooma impeeriumi ainsaks keisriks sel ajal valitseb impeeriumist Petrarhia teatrarhia tähendas nelja keisri valitsust kusjuures hiigelimpeeriumi neli neljaks jaotatud impeerium oli siis allutatud neljale keisrile. Ja selle suure võitluse lõpuks jääb järele üks keiser, see on Constantinus kes saab siis kogu impeeriumi ainsaks keisriks ja esimeseks keisriks üks Rooma impeeriumi ajaloos, kes suhtub ristiusku kirikusse ääretult soosivalt. Ja tänu sellele, et elades kallijas siis, kui konstantiinuse isa konstantsi, Uskoloorus, kloorusson, kahvatu sellest ka sõna kloor kahvatuvalge oli Gallia ala keisriks. Ja selles perekonnas keisrinna Helena Constantinus. Ema oli juba kristlane. Ja ajaloolaste andmetel selles perekonnas valitses eriti naisliinis väga soe ja ka loomulikult pisut naiselikult eksalteeritud kristlik vaim. Ja Constantinus omandas ema käest siis lapsepõlves oma sümpaatiat jah, ja poolehoiu kirikule. Constantinus hiljem oma leegioni ka, kuhu kuulus ligi 25000 meest tasab ilmutuse kuulsa risti ilmutuse. Ja vahetult enne lahingut saab teise ilmutuse, kus ta näeb taevas risti ja risti peal on kirjutatud in hoc Windschess. Selle märgi all võidad. Ja enne lahingut saab ka tema leegion armee, selle ilmutuse ja 17 päevaga on ta kallijast üle alpide rooma all, see on ikka kohutav kiirmarss. Ja Mulvivuse silla juures lüüakse siis hirmus lahing maha. Ja selles lahingus Rooma linna valitseja maksentsius. Keiser, kes Roomat valitses, saab oma 100000 Bretoriaanlasega hävitavalt lüüa. See on väga huvitav lahing selle lahingupaigal, ma olen päevade viisi mediteerinud ja seda vaimu Silmes taastanud seda pilti kuidas Constantinus Mulvivuse silla juurest osava niisuguse põgenemismanöövriga meelitab Bretoriaanlased. Need olid parimad rooma sõdurid üle silla teda jälitama, kõige lühem tee oli jälitada piki jõekallast. Ja siis Constantinus pöördub järsku ümber ja ründab siis Bretoriaanlasi. Jamaksentsiuse vägi surutakse siis konstantiinuse, sõjaväe ja Tiberi voogude vahele. Ja see rünnak on niivõrd äge, et maksentsiuse betoriaanlased taganevad ja kukuvad jõkke. Nii et see oli hävitav lüüasaamine. Ja siin on muidugi veel ka teine oluline moment, mis enne seda lahingut Ta oli et see väsinud sõjavägi saab tohutu moraalse impulsi sellest nägemusest ris taevas selle märgi all võidad. Ja aju seebius kirjutab meile sellest, kuidas konstantiinuse sõdurid oma kilpidele maalisid Sis Kristuse monogrammi yks ja p ris tas pantacratoor, sellest ongi see Kristuse monogramm. Nii et see on ajalooliselt kuulus ja tuntud lahing, millest on palju maalitud ka pilt nii konstantiinuse unenäost kui sellest lahingust. Ja seda lahingut peeti juba ideoloogia järgi, nagu keskajal oli selge. Lahing toimub taevavägede vahel ja maa peal on ainult selle sümbol. Nii et maalidel kujutati ka siis taevas samasugust sõda ja taevasi vägesid juhatas siis konstantiinuse isa konstantses kloorus. Nii et kahel tasandil toimub siis lahing sümbol tasandil ja reaaltasandil, kusjuures reaaltasand on siis taevane tasand. Nii palju sellest lahingust, millega siis Constantinus võidab maksentsiuse ja selle, et ajaloolise lahingu mälestuseks tänulik rooma rahvas ja senat püstitavad triumfikaare võidukaare Colosseumi kõrval konstantiinusele. Sellel võidukaarel olevat tekstid on huvitavad, sellepärast seal konstantiiluse isik on tähtsuselt seatud mitte esimesele, vaid teisele kohale. Ja kui rooma rahvas tänab konstantiinust maksentsuse võitmise eest, siis on seal öeldud, et in instinktu Divinitaatisse on jumaliku sisendusel. Seega lahingu põhiteene langeb jumalale, mitte konstantiinusele. Ja see on juba uus joon ja uus toon mõtlemise viisis. Milles siis väljendub, et kristlaste ainujumal on ennast rooma ajaloos järgmise noh, järgmine kord, kus ta võimsalt ennast on ilmutanud 313. aasta Milano ususallivuse diktis oli olukord siis nii kaugel. Keisrid tulid kokku ja neil oli selge, et kirik on kujunenud impeeriumis nii võimsaks jõuks. Ja kristlaste arv 50-st miljonist Rooma elanikkonnast umbes loeti kristlasi viis, kuus miljonit. Kuid see oli kõige organiseeritum ja kõige tiivsem ja monoliitsed, kui niisugust sõna tarvitada lähiminevikus, sellel sõnal on halb maitse natukene. Et seda jõudu ei saanud jätta arvestamata. Sest jõud on see, mis on organiseerinud, mis on ühe idee alla koondunud ja impeerium ei saa enam ignoreerida seda ilma hävitamata iseennast. Ja see oli kiriku suur võit, et tal ei kasvanud nii tugevaks, et impeerium on sunnitud temale siis seaduslikku olemasolu loa andma. Veel üks religioon oli lubatud Rooma impeeriumis. Need olid juudid ja juudi religioon oli lubatud sellel põhjusel, et esiteks ta oli vana ja Roomas austati kõike, mis oli vana. Teiseks talinatsionaalne Ta piirdus ühenatsiooniga. Ja kolmas, mille tõttu lubati, oli see, et nad ei tohtinud teha usulist propagandat teiste hulgas, mis muidugi juutidele oli täiesti vastuvõetav ja meeldis, sest nad ei tahtnudki oma rahvusliku religiooni ega tohtinudgi teistele rahvastele laiendada seda ainult nende rahvareligioon. Nii et siis juudi religioon oli tegelikult ainukene erand, kellel oli õigus väljaspool või kellel oli seaduslik õigus mitte keisrikultusest osa võtta. Vana-Rooma impeerium, paganlik impeerium, ta oli põhjendatud ja põhines religioonil nagu kõik muud impeeriumid. Ja selleks religiooniks oli arusaam. Impeerium on jumalik ja seda jumalikkust esindab imperaator ise. Ja hilises impeeriumis on nagu me ütlesime, imperaator ise juba jumal maa peal seega ülima, kas väärtuseks ja kohustuseks oli inimesele teenida impeeriumi. Impeerium oli kõik ja inimene oli ainult impeeriumi teenija ka Rooma impeeriumis, mida me tunneme kui rangelt seaduslikku impeeriumit, rooma õigus, ei vaja kommentaare. See on tänase päevani jurisprudentsi aluseks. Sellest hoolimata inimese ja riigi vahekord oli ehtsalt paganlik. See on riigi kasuks ja inimisik on allutatud riigile kristlikus maailma ja inimese kontseptsioonis vastavalt Kristuses esitatud uuele arusaamale inimisikust isikust kui jumala inimesest on inimese isik tõstetud kõige kõrgemaks ja ülimaks väärtuseks. Selle kohaselt riik saab olla ainult inimese teenija, seega vastupidi, paganliku arusaamale kolmandas Rooma impeeriumis, Venemaal, Nõukogude Liidus me ju teame, et riik oli kõik ja inimene oli ainult pisikene mutrikene tööjõureserv riigi käes kes pidi teenima riiki ohverdama ennast täielikult riigi huvidele. Riigi huvid olid tõstetud jäägitult üle inimeste ja see ongi vanapaganlik impeerium. Seega sotsialistlik revolutsioon on selles bütsantsi kultuuriringi plaanis vaadeldav kui tagasiminek muinasida paganliku impeeriumi süsteemi juurde. Seega 2000 aastane samm ajaloos tagasi Kristuse-eelsesse impeeriumi ja me oleme selle nüüd äsja läbi elanud ja selle järelkajad kestavad veel pikalt, et need ei ole lõppenud. Veel, me näeme siis, mismoodi ajaloolised protsessid, kui pikalt nad kestavad, venivat lähevad, kuidas ajalooaeg ja inimeluaeg on ikka niivõrd erinevad, mille tõttu tavalisel inimesel on raske, raske mõista ajalugu ja käesoleva aja ja iseenda kohta üldises ajaloolises käigus. Nüüd kristlik kontseptsioon inimesest ja Vana-Rooma impeerium. Selle kokkupuude on Bütsantsi üks eripära, millest algab Bütsantsi ja idakiriku traagika. Kuidas saab vana paganliku riiki jäim operaatori võimu, kus imperaator kuulutas enda jumalaks kooskõlla viia kristliku kontseptsiooniga inimesest ja maailmast, kuidas on võimalik liit paganliku impeeriumi keisrivõimu ja kiriku vahel kes sealjuures kannatab? Petsansis kannatas kirik. Kuidas toimus saatuslik protsess? See ongi Bütsantsi riigikiriku probleem ja Bütsantsi riigikirik kuu tragöödia. Ajalooliste faktide osas. Neljas sajand möödus lühidalt nii et konstan tiinuse järel vabaks saanud kiri. Jõuliselt kosub ja suured paganate massid, kes on saanud hirmust lahti, pöörduvad ja lähevad kiriku rüppe. Umbes see protsess, mis meil praegu, kui kirik sai nii, ütleme, avalikkuse ees rehabiliteeritud, siis suured hulgad, kes olid natukene raskematel aegadel eemale jäänud, lähevad ja tormavad siis tagasi. See on kõige kõikuvama element. Sajandi keskel. Kolstantiinuse perekonda kuuluv keiser Juljanus 300 kuuekümnendatel aastatel üritab taastada paganliku religiooni Rooma impeeriumis. Ja see oli ajaloo jaoks väga õpetlik ja huvitav aeg et ajaloolisi protsesse ja ajaloolisi seaduspäraseid arenguid ei ole võimalik kunstlikult pikaks ajaks pidurdada. Või ütleme, teisisõnu ei ole võimalik ajalooratast selles mõttes tagasi pöörata. Juli Jaanus saab hiljem lisanimetuse apostata, see tähendab usutaganeja, kes püüab siis uuesti kirikut tõrjuda ühiskonnast välja ja taastada paganliku religiooni. See lõpeb täieliku ebaõnnestumisega ja temale on omistatud see kuulus lause enne surma. Galilea alane. Sa võitsid, see tähendab, kristus, sa võitsid see katse restaureerida paanliku religiooni on ajalookogemusena väärtuslik, sest see katse ebaõnnestus. Ja pidigi ebaõnnestuma. Kuid hea, et ajaloo ajaloos on ja oli, sest ta näitab meile, et on protsessid, mis on tagasipöördumatud. Pääle juuli, Jaanus Sapostaatat järgmine huvitav moment on keiser deodosius suur kelle ajal alles neljanda sajandi lõpul saab ristiusk riigiusuks. Üks sagedamini esinevaid vigu kirjanduses, eriti niisuguses ümber jutustavas kooli kirjanduses ja tihti ka isegi entsüklopeediates on see, nagu oleks saanud kristlus riigiusuks juba Constantinus Suure ajal. See ei ole õige tasa ja ainus lubatud usundiks. Ta sai teiste usunditega võrdse juriidilise staatuse kuid kuna ta oli jõuline tõusev suurus, siis tema sai kõige rohkem, sest Milano dikti objekt on ühemõtteliselt kirik. Ja kõik teised paganlikud religioonid nadi olid kogu aeg lubatud. Nendele see Milano edikt ei lisanud midagi, kuid ainukene, kes sai midagi juurde, oli kirik. Seetõttu on tema võimsalt tõusev suurus ja on jäänud pealiskaudsel ajaloolastel mulje, nagu oleks kirik saanud valitsevaks usundiks impeeriumis. Ta saab selleks alles keiser Theo doosius, suure ajal. Niisiis, tervelt 100 aastat kestab see kujunemisprotsess, mille käigus alles ristiusk saab niivõrd võimsaks valitsevaks, et impeeriumil paganliku impeeriumil ainukene võimalus õigustada oma olemas mas olu on varjuda kirikliku ideoloogia taha. Ja nüüd algab ränk võitlus keisrivõimu teisisõnu paganliku impeeriumi ja paganliku aru saama vahel võimu päritolust ja kristliku kontseptsiooni vahel. Milles on küsimus? Võim on jumalast, see on selge. Müüd, kuidas võim on jumalast kas jumalast otse keisrile või tuleb see võimul legitiimsus kiriku kaudu. Ehk teisisõnu, kes on jumala esindaja maa peal, kast kirik Kristuse läbi või impera. Vanas pagandluses oli võim jumalalt otse imperaatorile ja imperaator oli kui Pontisteks Maximus ka kui Rooma kogu impeeriumi ülempreester nii ilmalik kui vaimulik, valitseja ja ülemus kristlikus kontseptsioonis ta ei saa enam vaimulik ülemvalitseja olla sel lihtsal põhjusel, et inimhing ei saa kuuluda impeeriumile ega valitsejale vaid see kuulub Kristusele jumalale ja sellel pinnal tekkinud nüüd terav konflikt Bütsantsi piiris kirikuga ja kiriku olukorda halvendaski nimelt tekkivas Bütsantsi impeeriumis ja bütsantsluse see et see sohi abielu paganliku impeeriumi ja kiriku vahel nõrgendas tiri kutt ja sulges kiriku templi sisesesse liturgilise suletusse. Kuna sotsiaalne elu ja avalike elu jäi tegelikult imperaatorit ja riigi meelevalla alla bütsantsis kujuneb arusaam, et riik on keha. Ja kirik on hing. Ja kirik palvetab riigi eest. See on täielikus vastuolus õpetusega kirikust kui Kristuse ihust, mille kohaselt kirik on Kristuse ihu ja mitte impeerium. Siin segati ära üks väga oluline asi. Kiriku ihu, kirik kui korpus Kristi omistati kogu impeeriumile. Teisisõnu paganliku impeeriumile antikristlik nimetus, kuid sisuliselt jäida paganlikuks võimu mõttes, kus keiser usurteeris endale jumaliku võimu otse jumalalt. Lääne-Euroopa arenguliin oli teine palju õnnelikum. Seal keisrivõim sai tekkida ainult siis, kui Rooma paavst Paneb Carolingide kuninga Karl Suure keisriks. Roomas pühitseb ta keisriks. Võim tuli jumalalt kiriku kaudu kirik kui jumala reprazentant maailmas legaliseeris ja andis võimule seaduslikku iseloomu imperaatori võimule. Selle tõttu näiteks Peeter esimene, kui ta kuulutas enda imperaatoriks ütlesid vene vanausulised särta. Imperaator. Et oma maa ja rahvatsaar, kuningas? Jah, see on seaduslik, kuid imperaator mitte. Sest imperaatoriks saab ainult kirik pühitseda. Imperaatoriks seisa ise hakata, kes ise hakkab seal usurpaat, võimuusus, paator hiljem Lääne-Euroopas, Napoleon teeb seda õieti üritab teha. See on jälle omaette huvitav lugu. Nii et see võimuküsimus ja võimupäritolu küsimus, see on ju aktuaalne tänase päevani. Ja Bütsantsi traagika oligi siis kokkuvõttes selles paganlik impeerium. Ja see oli kirikuõnnetus. Ta impeeriumiga peab koos olema. Ja et keiser usurpeerib võimu ja surub kirikule peale hereetilised õpetuslaused. Kus see küsimus on segaseks aetud. Näiteks konstantiinuse poeg, konstanz, kui kirikujuhid vaidlusest konstanziga võimu küsimuses ütlevad, et meil on kaan, olid, millest me peame kinni pidama konstantsest lööb rusikaga vastu lauda ja ütleb, siin on teile teie kaanoni. Ja edasises Bütsantsi arengus sellel on traagilised tagajärjed. Bütsants loob ainulaadse kulg Tuuri ühest küljest selles skulptuuris väljendub impeeriumi suurus, kõrgus, ülemus, arhitekt, tuuris, mosaiigis, liturgias muusikas. Ja teisest küljest on ida kirik nõrk sotsiaalse ümberkujundava jõuna sest ta on halvatud. Ta on halvatud oma põhikontseptsioonis oma põhiülesande elluviimises, kelle oma on inimene. Ja see, et keiser usurpeerida võimu kirikus tähendab seda, et ta usurpeerida ka viimse võimu inimese üle. Ja selle tõttu pärsity Bütsantsi kultuuriringis inimisiksuse areng. See on spetsiifiline Ida joon kus inimisik ei suutnud välja murda ja omale neid õigusi välja võidelda, et saada iseseisvaks riigist sõltumatuks isikuks. Lääne-Euroopas kui võrdluseks tuua, algas kirik näiteks kallijas frankide juures ja teiste Euroopa rahvaste juures natsionaalkirikuna. Meil oli see õnn, et meil ei olnud impeeriumi. Ja natsionaalkirik kujuneb seetõttu seoses samuti keisrivõimu tekkimisega kujuneb välja riigikirik vaid kirikuriik ja riigikirik, mis oli idas ja kirikuriik, mis tekkis Lääne-Euroopas. Need on kaks täiesti eri maailma. Ja tänu kirikuriigile ja paavstliku teok kraad tekkele Lääne-Euroopas. See on eraldi väga oluline teema, mida tuleb meil üksikasjaliselt võtta käsile. Seal tagati inimisikule arenguruum, sest tal oli kiriku näol kaitse. Kuna kirik iialgi Lääne-Euroopas ja Roomas ei lasknud ennast allutada imperaatori võimule toimub terav võitlus investituuri tüli läbi terve keskaja kuid iialgi ei tunnistanud paavstlusest keisrit kiriku peaks, mida idas tehti. Ilmalik võim ei saa olla kirikupea. Ja see riigi ja kiriku dilemma see probleem, mis on ju tänase päevani ja see kestab nii kaua, kuni kestab inimkond ja maailm küsimus võimust ja võimu päritolust. Ja võim tahab alati olla jumalik ja võim tahab alati olla totalitaarne. Võin, pürgib alati sellele, me oleme näinud kahel viimasel aastal ka meie meniatuursetes kohati naeruväärsetes eesti oludes, kuidas siin ka vaimukene püüab kohe totalitaarseks võimuks saada. Ruttu hakkab ilmnema tendents teha politseiriiki, kindlustada võimu. Võim tahab kindlustada, jäädavaks ennast teha ja selleks ta peab leidma omale teoreetilise aluse. Demokraatiast neid teoreetilisi aluseid ei ole, teisi, kui öeldakse, et võim lähtub rahvast. Et rahvas on võimu allikas. Aga see on ka väga ebakindel võimu allikas, rahvas on manipuleeritav, jumal mitte. On suur vahe ja meil moodi läinud ütelus, et rahva hääl on jumala hääl, see on täiesti väär. See ei ole kooskõlas, ei piibliga, see on ainult teatud tingimustel ja olukordades võib nii olla. Raphael jumala ajal tähendab, on õige ainult siis, kui on tegemist rahvaga, kes on läbi ja lõhki kirik kirikurahvas sest paganlik rahvas, ateistlik rahvas, tema hääl ei saa ju olla jumala hääl on nii seal absurdu. Et siin peitub tegelikult kah salajane tagamõte, see on usurpeerida võim selle sildi all nii-öelda manipuleeritud rahva hääl on jumala hääl. Ja televisiooni abil paneme rahva mõtlema ja hääletama, nii nagu meile vajalik on. Siis ütleme, rahva hääl on jumala hääl, see on manipulatsioon. See on bioloogiliselt täiesti väär. Nüüd on siis põhijooned riigikiriku olemusest, see on see, et kirik on allutatud viimselt ikkagi riigile. Veel üks huvitav nähtus, mis Bütsantsi impeeriumis Juura jurisprudentsi siia valdkonnas on meile väga oluline. See on Bütsantsi impeeriumi õigus teada, kus juriidiline teadvus juriidiline teadvus riigi ja rahva elus ääretult tähtis. Näiteks meie elame kolmanda eitused tsivilisatsioonis. Ja selles ehk sovjetistlikust tsivilisatsioonis, mida iseloomustab juriidilise kultuuripeaaegu, et kadumine seda pole olemas. Kust see alguse sai, see on tüüpiliselt bütsanslik joon. Ja me toome need juured ka siin praegu, suures osas välja. Kuuendal sajandil, see on 500 kolmekümnendatel Nendel aastatel oli Bütsants siis kuulus ja suurte teenetega keiser Justini Jaanus. Justin Jaanus on läinud ajalukku kui mitme asjaga riigi elu korraldamisel organiseerimisel Kuulsa hagija Sophia kiriku ehitamisel ainulaadne arhitektuurne mälestusmärk kui impeeriumi ja kirikuliidu selle võimu sümbolina. Kuid meid huvitab nüüd niisugune asi nagu koodeks Justini Jaanus Justini Jaanust nimel. Ta andis käsu koostada maailma kõige täiuslikum seaduste kogu. Meile juba tundub siin midagi Ida maalikult tuttavat maailmtingimata kõige täiuslikum, suurem, võimsam, ülevam ja parem. Ja see tõepoolest tehti. Adrianusest alates korjati kokku, kui kõik kogu Rooma impeeriumi seadused sinna lülitati sisse kõik, mis kuskilt veel leiti. Terve kolleegium õpetatud mehi töötas kaua aega selle kallal, kuni tekib siis kuulus koodeks, justin Jaanus. Ja põhitöö või need juhid selles töös olid Triboni Jaanus ja teofiilus. Nii et siis ligi 1400 aastat enne Justini Jaanust korjati kõik seadused kokku, saadi hiigelkoodeks seitsmeosaline 50-st raamatust koosnev nisugune, määratu juriidiline monument ja viimaseks seaduseks selles monumendist lisati juurde kõrgeim võim riigis on keisri tahtmine. Keisritahe on kõrgeim seadus. Nii, meil on nüüd selge, et selle viimase lausega muudeti kogu 50 köidet maailma kõige täiuslikumat seadusandlust tegelikult nulli kui maksab ainult keisritahe. Ja sel ajal telefoni polnud, aga tänapäeval me teame, et see tähendab telefoniga helistamist igale poole. Ja see ongi kogu seadus. Vaat see on üks idamaale omane joon. See võime valetada julmalt külmal lüüa kokku niisugune koodeks viimase lausega läbi kriipsutada kuid pasundada tervele maailmale kogu maailma ajaloo kõige täiuslikumad ja paremast seadusandlusest, kuid ei kehtinud, kehtis keisritahe. Vaat niisugune kurb saatus oli siis sellel teisiti võttes ainulaadsel juriidilisel dokumendil. Ja see töö, mis sellel alal ära tehti, see on tänase päevani erilise väärtusega, see on õige. Kuid impeeriumis kehtis siiski keisritahe ja provintsides koha peal kehtis keisriasevalitsejate nende kohalike kuidas neid nimetada. Hullemad provintsi asevalitsejad, need rajoonikomiteedes sekretärid ja need niisugused pisi füürerit veedan veel hullemad. Nii et tegelikult viis see valitseva ametnike kihi oma volile. Ja Bütsantsi impeerium on selle tõttu nomenklatuur impeerium. Väga meelevaldselt ja häbematult valitseb. Ja muidugi viis lõppkokkuvõttes köik Bütsantsi riigi langusele nõrgelemisele. Nii nagu iga impeerium väsib. Ja kui Konstantin opoli linn Constantinus Suure poolt rajatakse 330. aastal, kui uue impeeriumi eneseteadvuse jaoks uus pealinn siis 1453. aastal Konstantinoopol Napoli langemine türklaste kätte on ühtlasi täise Rooma riigi viimane daatum. Ja peale seda siis, nagu meil juttu oli, kerkib kohe kolmanda Rooma teooria Venemaal üles ja see on siis nüüd tänase päevani ja pole veel kaugeltki surnud. Kolmanda Rooma idee elab Žirinovski meestel vägevasti edasi. Ja need jõud ei ole kuskile kadunud Vene impeeriumis, kes tahaksid seda ideed jätkuvalt edasi viia ja ellu viia. Huvitav on siinjuures veel, et Peeter esimene oli juba teadlik selle kolmanda Rooma impeeriumi idee ellu viia. Ja selle idee elluviimise sümboliks ei kõlvanud enam Moskva kui vana pealinn, nii nagu Constantinus. Suur rajas uue pealinna idaimpeeriumi eneseteadvuse väljendaja. Kas nii, Peeter, esimene ehitas Sankt-Peterburi, mis pidi väljendama uut impeeriumi eneseteadvust. Sahvatit Vesmir polgu vene keeles kohe öeldud. Ja on veel huvitav, et Sankt-Peterburg ei ole mitte Peeter esimese nime järgi, et Peetri linn, vaid see on apostel Peetruse peale nimetatud, mis tähendab ju seda, et kolmas room on esimese Rooma, see tähendab Peetruse poolt rajatud kiriku õigusjärglane. See on ikka kiriklik liin. Ja Peterburi linnapapp polnud ju laev ja ankrud. See on barokiajastu sümboolikast kirik. Nii nagu Vatikani vapi peal, p truse vapil on Peetruse võtmed tagurpidi. Nii on Sankt-Peterburgi linna vapi peal ankrut tagurpidi, aga ankur oli sel ajal sümboolikast sama tähendusega, mis võti. Ja laev tähendab kiriku laeva maailmamerel. Seega vana bütsanslik arusaam sellest ebaõnnestunud abielust riigi ja kiriku vahel, kus kiriku pühadus omistati impeeriumile ja impeeriumi territooriumile. See leidis oma väljenduse Sankt-Peterburi linna arhitektuuris. Ja seda linna püüti siis kujundada ja planeerida Rooma linna plaani eeskujul. Ja selle keskuseks oli mõeldud Petropavlast. Teisisõnu Peetruse ja Pauluse kahe põhiapostli kirik. Nii nagu roomaski on see siis jäljendas seda hiljem muidugi vene eripära arvesse võttes sai Sankt-Peterburi ideoloogiliseks sümbolkeskuseks Iisaki kirik isakerskist sabur kui venelasele, hingelähedasem ja omasem. Aga algne mõte ja planeeringule täiesti lähtuv kolmanda Rooma impeeriumi teooriast ja oli selle tegelik ja otsene elluviimine. Selle teadvuse moodustamine siia, Balti merele, kust juba vaadati edasi põhja ja lõunasse, itta ja läände. Ja Peetri ideaal oli ju India ookeanini Venemaapiir välja viia. Ivan, neljas viis vaikse ookeanini. Ja Ma olin Venemaareisil, kui Venemaa tungis siis Afganistani. Kuidas väikesed lapsed mööda tänavat karjest läksid ja üks tüdruk karjus hurraa, hurraa rassiienda pizzayndiskava ookeana. No mind kohe huvitas, Ma läksin juurde, püüdsin need lapsed kinni, sest see oli väga tähelepanu väärne märk. Väikesed lapsed räägivad, et Venemaa jõuab välja India ookeanini. Pange tähele seda väljendust, Venemaa jõuab välja India ookeani, nii. Tähendab mõtlemise viisis on selline mõte, et või arusaam, et üks maa, üks territoorium, järelikult nagu vaipa veetakse ja ulatab lõpuks India ookeanini ja katab vahepealset maad ära. Se India ookeanini jõudmise idee oli juba ammu ja möödunud sajandil Krimmi sõda süttib ju sellest, et Inglismaa selleks, et vältida Venemaa sissetungi Afganistani juba siis taheti minna. Teeb Krimmi sõja-Venemaale kaela. Et seda Indiat kaitsta Venemaa eest. Nii et me näeme ajaloos ju pidevalt, kõik ainult kordub, kordub, kordub, kordub ja veel kord kordub ja see jutt, et ajalugu ei korduvat, see ei ole õige jutt. Samad protsessid ja tendentsid on pidevalt. Juba nimetustes. Ladid, Kavkaz, valitseja, Kaukaasiat, Vladi vastu kvalitseidat. Huvitav, mida ütleksid venelased, kui hiinlased ehitavad Moskva kõrvale linna ja panevad nimeks Vladilassisk? Kuidas see meeldiks? Ja teise linna Vladimaskovsk ja kolmanda linna loba kinn ja neljanda linna Novo Kitay. Et kuidas siis rahvaste sõprusega oleks? Nii et see impeeriumi idee, mis on nii kinnisideena nagu kael taotud pähe paljudele Venemaa elanikele ja venelastele üldse sellel on sügavad sügavad ajaloolised juured. Ega niisugust aru saama ikka nii lihtsalt inimeste peast ära ei võta, et impeeriumi ideest on aeg loobuda. Ja siis, kui saadakse lahti impeeriumi ideest, saab inimene alles inimesena ja isiksusena hakata tegelikult isiksuseks arenema. Ta ei vaja enam impeeriumit. Einar Laigna tänane teema oli Bütsantsi kultuuri osast Euroopa kujunemise ajaloos. Järgmine teema on igavikulised tunnetamise vajalikkusest poliitikas ja igapäevaelus-olus.