Tervist, head kuulajad, algab saade kuue vaadis, mina olen Markus Järvi. Minu tänaseks külaliseks on noorema põlve kirjanik, kes on oma teostega jõudnud juba tuttavaks saada suuremale osale kodumaistest lugejatest ja mitte ainult tema kõige menukamaid teoseid. Apteeker Melchior Wackensteede lugusid leiavad aset 15. sajandi alguse Tallinnas. On tõlgitud ka näiteks Soome ja prantsuse keelde. Tere tulemast saatesse koha paadis kirjanik Indrek Hargla. No mind on alati huvitanud küsimus, kuidas kirjanikuks hakatakse. Kas see on mingisugune pikem niinimetatud haigus nagu näiteks loodusrahvaste šamaanidel, kes ei saa enne oma vaevast lahti, kui võtavad vastu oma kutsumuse on see mingisugune otsus, on see teadlik nii-öelda karjäärivalik või mis asi see on? No raske öelda, tähendab, eks ta, võib-olla iga inimese puhul väga erinev, mõni on kindlasti unistanud juba lapsest saadik, et lugedes raamatuid ja tahtes ise ka selleks saada. Mina hakkasin kunagi kirjutama lihtsalt sellest, sellepärast et ma tahtsin, et minu elus oleks mingisugune vaimne väljund. Tundus huvitav, selline asi ja ja ega sa ei otsusta jaheteid, et homsest rahvast ma hakkan kirjanikuks. Aga tõenäoliselt jah, ma eeldan, et ilmselt lapsepõlves kui sa lugesid mingeid raamatuid, mis väga meeldisid, siis hakkasid vaikselt unistama, et vaat kui lahe oleks, ise oskaks ka niimoodi kirjutada. Et eks selle kirjaniku elukutse kohta on, on ka palju raamatuid kirjutatud, tähendab kirjanikud väga tihti valivad kirjanikku oma peategelaseks ja kui ma mõnda sellist juhtun lugema, siis siis kõik see elu ja, ja vaevad ja probleemistik, mis neil tegelastel on, on, on väga arusaadav. See on niisugune sõltuvus jah, et kui sa juba oled hakanud kirjutama, et ega sellest väga lihtsalt lahti ei saa Mis need tehnilised probleemid kirjanikul on, mis hinge kriibivad? No eks need võivad olla jälle ju väga erinevad, aga ühes mõttes alati kirjanike ikkagi ka mingi sotsiaalne olend mingi poliitiline olend, aga, aga vaevalt nad kirjaniku enda ühiskonnavaated oleks need asjad, millest ta peaks kirjutama. Vaevalt need kedagi huvita huvitavada. Kõige tähtsam, mis iga kirjaniku hinge vaevab, ilmselt on see, et võimalikult hästi ja, ja huvitavalt kirjutaks, leiaks neid teemasid ja aine seid valdkondi, mis mis lugejaid suudaksid kaasa haarata. Kui palju sina oled sellega tööd teinud üldse nii-öelda ennast samale resonantsi le viia kui, kui, kui lugejad või otsid sa seda üldse, kus kohas inspiratsioon tuleb, on see mingisugune suhe lugejaga või on see eelkõige iseenda paratamatu selline? Või selline pikk ja keeruline küsimus, et ega seda niimoodi defineerida on ilmselt päris raske, et ma arvan, et igasugune jaagu kirjandus nagu üldse igasugune hea kunst sünnib sellise mediteerimise käigus ja noh, ma ei, mõtlesin mingeid joogaharjutusi, eks ole, sa sa lihtsalt istud sele audi kallal ja kirjandus töötab väga intiimselt lugejaga, tähendab, seal lugeja ja raamat. Nemad kaks seal omavahel ja igavese sidemeis, raamatu ja lugeja vahel tekib, on, on, on väga individuaalne, tähendab nii, et umbes sama side on ka kirjaniku ja teksti valmimise käigus, et sa oled ju noh, sinna sa kirjutad romaani, siis on see, mis on sinu selle mõttemaailma nagu täiesti hõivanud. Sa oled nagu selles maailmas seal sees väga sügaval ja, ja peab olema usku ja lootust. Ja kõik, mis selle romaani nagu siis heaks ja kaasakiskuva teeb, et see kuidagi selle loomisprotsessi käigus sünnib, et seda ei saa kuidagi ette mõelda või ette rehkendada, et kui sa sinna sisse lähed, sinna maailma ja, ja hakkad seda avastama liigud seal edasi ja nii ta kuidagi kuidagi sünnib. Sellise kummarani jutud väga. Ega jah, ei, ei jõua alati ise mõelda, et nii väga, kuidas seda kirjeldada, mida sa teed, et sa üritad nagu teha? Romaani kirjutamine ju tegelikult väga pikk protsess, eks ju, et alustada mingit narratiivi pannakse paika lõpetada kõik see kogu see loominguline ilmselt ka mingi valu seal vahel või, või ei ole, seda ma ei tea, aga igal juhul kogu see protsess on väga tõsine, tundub mulle. Noh, eks ta ole natuke ainesest, aga öeldakse, et kõige paremat nalja saab teha jah, tõsiselt, et kirjanik ise itsitab ja kihistab, kui ta mingisugust humoreski naljakas Kamari teost kirjutab, siis ma ei tea, kas ta nüüd tuleb nii väga naljakas, et kus sa komöödiad kirjutas, siis on eesmärk ju lugeja naerma ajada ja vastupidi, et kui sa kirjutad draamat või sellist ütleme siis psühholoogilise maakoega romaani, siis hea oleks lugeja nutma panna muidugi. Kas seda nüüd ise peab kõike läbi läbi tegema, ma ei oska öelda, kirjutades aga noh, eks see kirjanduse tarbimine või, või kirjanduse omaksvõtt on selline kirjanduslikel kujuteldavatel maastikel liikumine lugeja peas, et, et kuidagi seal kirjanik peab neid maastikke inseneerima. Et selleks on siis igalühel omad ja uskumused ja veendumused, kuidas seda kõige paremini teha. Aga teatav selline inseneritöö lõhn on, on kirjandusel on muidugi alati juures noh nagu igal kunstil. Aga millalgi pidi ometi tekkima selline nii-öelda tervikliku kaare tunnetus, et nüüd on midagi valmis saadud, ma olen saavutanud selle positsiooni, kus ma olen võimeline kirjutama romaani algusest lõpuni ja siin ta nüüd on. Nad on veel hea ka pagannatakseks. Mina kahtlen kogu aeg kõiges tähendab, mis ma kirjutan, et mul on suuri raskusi mingi mõne aasta vanuste enda tööde lugemisel, tähendab ma ärritun, vaatan, mis lauseehitust see andma, mis, mis jampsi on, kes seda niimoodi kirjutas, eks ole, et ma suhtun nagu enda loomingusse üsna kriitiliselt. Aga ma olen avastanud, et on võib-olla see kehtib üldse igasuguste kirjatööde jaoks, et kui sa oled kirjutanud valmis, noh, ütleme mingist pikemast pikemaks kavandatud loost ühe kolmandiku, aga siis ongi õige aeg aeg maha võtta, seda üle lugeda ja vaadata, mis asi see tahab olla. Kõike ette ei ole võimalik mõelda ja just selle ühe kolmandiku peal nagu peaks tundma taha see, et ta nagu õnnestuks, on vaja minna sinna ja kasutada, jutustada nendest asjadest valla, nagu lisada rohkem selliseid värve ja kuhu poole see lugu ise tahab nagu kalduma hakata, et millised tegelased tahavad seal nagu kõvema häälega rääkida. Mulle tundub just nimelt, et tänapäeva katkestuste kultuuris on väga raske ja väga vähe neid inimesi, kes suudavad kirjutada ja luua sellist tervikkaart, tervik, narratiivi, et väga palju kohtab seda, kus kunst võtab üha fragmentaarsemaid vorme tänu sellele, et selliste suurt narratiivi teed ei ole. Ega need väikesed narratiivid ka sealt väga kerged tekkima ei ole, kui see suur ära kaob, eks ju. Nojah, mul on keeruline hinnata, et eks raamatuid kirjutatakse ju niivõrd tohutult palju iga päev tuleb juurde kirjandust, et eks nende hulgast leiab, leiab noh, tõesti igasuguseid narratiiv, suuremaid ja väiksemaid. Noh, eesti kultuur, selline natukene väiksem kompaktsemad, kõik on nagu enam-vähem pildil, mis, mis toimub, kui kellelgil vähe huvi on? Et jah, võib-olla võib-olla see on õigus, ma ei oska. Ma lihtsalt mõtlen seda selles kontekstis, et väga paljudel inimestel tundub olevat raske kirjutada mingi tervik, teksti see katkeb ära vahepeal. Ja kui ta katkeb, siis on tohutu piin selle uuesti üles võtta. Sellist tervik, nii-öelda käsitöö, lasliku vaimu, et ma võtan mingisuguse materjali, ehitan sellest üles. Tuleme teie poolt ilmselt ka armastatud sinna keskaja konteksti, eks ju. Võtan sellise mingi materjali ja, ja ehitan selle üles, teen sellest midagi algusest lõpuni. Olgu see siis aastakene paar või kui palju selle peale läheb, materjalide peale läks sadu aastaid. Kui palju on sul endal tulnud seda katkestust ette, et siit see asi enam edasi ei lähe? No ikka on jah, eks seda nimetatakse seda kirjaniku krambiks või blokiks, et kui sa oled nagu mõne looga jõudnud sinna kohta, et vot nüüd ei teagi, mis siis peab saama. Et jällegi, eks võib-olla mõned lood ei peagi valmis saama ju ju nad ei olnud siis enda jaoks nii olulised ja see esialgne tuhin või entusiasm läheb üle ja aga On ka juhtunud, et, et ma mõne mõne asja mõte on nagu hiljem mingipärast vaheaega kätte ja teen edasi ja hoopis teistmoodi. Noh, seesama see, esimene Melchiori romaane oli ju ka selline, et ma hakkasin teda 2008 kevadel aga üldse seda maailma ehitama looma seda universumit ja, ja romaan ilmus 2010 vist suvel sinna nagu sisse elada. Ma nägin seda mitu versiooni, nagu ma nagu sain sellise valmis, mis trükki anda, sobiza. Ajaloolise romaani kirjutamine on ju ilmselt eriti tõsine selline, kuidas öelda herme, neutiline katsumus, et tuleb ennast kuidagi nagu sa mainisid siin nagu sisse pureda nagu ussike õuna mingisugusesse tervikmaailmapilti, eks ju. Keegid päris täpselt ei tea, kuidas see maailm toimis, eks ju. Aga mingisuguseid indikatsioonid on olemas. Kuidas sinu puhul sinna keskaegsesse maailma sissesöömine kasvõi või miks sa selle üldse ette võtsid? Miks ilmselt siin kõige lihtsam vastus on see, et mul tuli mõte kirjutada ajaloolist kriminaalromaani, tähendab see on žanr, mis on maailmas olemas üpris levinud. Pas nii Inglismaal, Saksamaal, Prantsusmaal, noh, oma selline rahvuslik ajaloolise kriminaalromaani kultuur või kiht on täiesti olemas ja vaat ühel hetkel nagu tundus, et aga Tallinn keskaegne Tallinn oleks ju samuti sellise keskaegse kriminaalromaani jaoks päris päris sobiv paik. Nii et eks ma siis hakkasingi seda kuidagi ehitama looma seda universumite. Et jah, tõepoolest, ega me ei tea ju seda maailma täpselt, et. Ja see raamatus harida ehitabki oma kirjanduslikku universumi, et ma ei saa selles ühes kriminaalromaanis kirjeldatud ahju tervet maailma, vaid ainult mõnede inimeste elu ja nende oletatavat mõttemaailma. Et ajalugu on ajalugu, on ajalugu ja kirjandus puudutab ajalugu palju, kui ta nagu saab seda teha, eks ole, et ajaloolane kirjutab mingit oma tööd mingi institutsiooni või nähtuse ajaloost, eks ole. Hoopis teiste mõtetega, kui, kui sa seda ilukirjandust hakkad looma. Võib-olla on siin asi selles, et kuivõrd veenev on kirjanik enda poolt loodud universumi edasikandmisel näiteks kõik ütlevad, kes on lugenud miga valdari sinuga, et et see on äärmiselt kuidagi veenev. Keegi esiteks leidnud sealt ühtegi ajaloolist viga. Lisaks sellele tundub kuidagi nagu sisse minevat mingisugusesse ajaloolises epohhi kogu see keelekasutuskoguse. Ta maailm, kõik see, see universumile, mille valdari loob ja mulle tundub, et näiteks Valderi, kui rääkida siin tõepoolest ajaloolisest romaanist, siis omab nagu eriti huvitavat sellist veenvus sellel tasandil ta tõesti suudab veenda ka näiteks oma keskaja romaanidega seal miga ajal karva jalganud soome keeles öelduna ja Johannes Angelus ja teised, mis kuidagi nagu võtavad selle asja väga veenvalt. Jah Ma ei ole valdarit lugenud üldse piinlik tunnistada, aga, aga noh, kui sa nii räägid, siis järelikult ta nii niimodi töötabki ja see ongi see ja kirjanduse eesmärk, et et lugeja saab ise minna lugedes oma peas uitama nendele kirjanduslikele maastikele, seal mida see romaan manab välja ja noh, minu üks peamine raskus Melchiori lugude kirjutamisel on see, et ma kirjutan kriminaalromaane. See tähendab, et kirjutan nagu kaalunis, mis tekkis 20. sajandil Euroopas ütleme siis nende nende põhimõtete järgi, mis, mis toona hakati kriminaalromaani esitama aga neid põhimõtteid kanda üle sinna kestvaks maailma on väga raske. Nii et siis ma üritangi luua sellised sellised süžeede konstruktsioonid, kus nad juskui, oletatavasti töötavad sellised samasugused põhimõtted detektiiv ja kuritegude avastamine ja mis tegelikult keskajal toimus natuke teistmoodi, aga aga noh, selles raamatu universumis, noh, las nad siis käivad niimoodi. Üks tasand, mis keskaja taasloomisega kaasneb, kindlasti on tunnetada selle maailma mingisuguseid vaimseid väärtuseid, keskaega ilma kristluses Ta või siis katoliiklus, et ta ette kujutada ei ole võimalik. Kuivõrd palju sa seda aspekti Melchiori lugudes oled nagu üritanud kajastada või kuivõrd lähedane seise sulane? No ma pean seda ja kajastama, kaks viimast romaani toimuvad suuresti ju ju kloostris ja Tallinnat keskaegset Tallinnat ette kujutada ilma kirikutes toimumata tähendab inimeste sidemeta nende kirikutega ja dominiiklaste kloostriga ei ole, ei ole kindlasti võimalik, nii et ma pean jah, kuidagi oma peas üritama taastada või, või noh, ette kujutada siis seda keskaegse inimese maailmapilti, noh, üks selline motivatsioon mul kirjutama hakkamisel oli ka see, et need kirikud on siin kõik alles. Nende arhitektuuri on kõvasti uuritud, inimesed teavad neid visuaalselt nimes jagavad, mis seal sees toimub, justkui nii palju väga ei teata. Ja dominiiklaste klooster ka selles uues romaanis, mis nüüd paari nädala pärast ilmub, et seal toimub suur osa tegevusest dominiiklaste kloostris ka selle sisemusest siiamaani ju väga palju teada ei olnud. Nüüd ilmus Tiina kalale Raamat väga põhjalik raamat, kus sellest kloostri siseelust räägitakse väga põhjalikult. Et jah, see oli kindlasti üks selline mõõde, mille ma pean nendes romaanides kuidagi esitama. Ja ega ma nüüd seda mingisuguste enda isiklikku suhet või sidet ei oskagi defineerida. Selles mõttes, et ma olen ju kirjutanud palju ulmekirjandust ja kirjaniku ülesanne ongi selles kirjeldatavas maailmas esitada mitmesuguseid mõõteid, ka siis need, mis sa oled välja mõelnud, mis on kujuteldavad või mis on ajaloolised, et see tähendab, et ma pean sinna sisse elama ja üritama seda siis kujutada, nii et tegelased, tegelased, võtaksin seda väga-väga tõsiselt. Tihtipeale on see puht tehniliselt raske, tähendab eesti keel ja omaaegne ütlema, et sisse ladina keel ja ja kõik need mõisted eesti keel ei taha neid väga mahutada või ei tunne neid, et siin on igasuguseid raskusi. Aga keskaegse linlase maailmapilt, noh ütleme Tallinnas sellise keskmise keskaegse linlase maailmapilt ja selles oli religioonile oli väga tähtis osa ja eks ma üritangi siis kirjutada, miks ja, ja kuidas ja, ja mida see siis inimestele tähendas ja mismoodi pidi inimene elama mida peeti nagu selliseks, kes oli hea kristlane, et kuidas ta pidi käituma ja olema. Teine tasand, mida on võtnud kokku Mart Juur ühes oma kirjutises rääkides juba 2010. aastal, peale- Apteeker Melchiori esimese romaani ilm. Tegemist on öelnud, et Hargla võib võrrelda arheoloogiga, kes kaevab melu kihtide alt välja põlise hansalinna ja legendid Rataskaevu tänav ja teised vana Tallinna tänavad, kõik need tornid ja müürid hardavat lugenuna hakkad Tallinna teise pilguga vaatama. Kas Tallinnkohana on sinule kuidagi oluline ja tähtis ja kogu see keskaegne kihistus, mis tegelikult ju kuidagi Eestile ja eestlasele ja eestlusele sellisele põlisele eesti kirjandusele jääb kuidagi võõraks. Eks ta ole selline hansa ja saksa linn rohkem. Nii et see on, see on jah, valdkond, millest võib ilmselt väga pikalt rääkida. Kui me üritame rääkida, tähendab eestlasest ta Tallinnas tähendab, et mis side siin on olnud, siis tähendab Tallinn on ilmselt üks esimene linn jah, kuhu eestlane elama tuli ja, ja kindlasti on selle linna areng linna olemusse eestlust väga palju mõjutanud. Tähendab Tallinnas hakkasid eestlased tegema linna tõida. Said linnasteks. Tallinna ajalugu? Seos Lübecki õigusega on, on väga palju Tallinnat mõjutanud. Tallinnas kehtis Lübecki õigus mis osutus väga heaks õiguseks, tähendab, me peaks olema väga õnnelikud, et see oli just nimelt Lübecki õigusesesse, andis linnaelanikele mitmeid vabadusi ja see oli ka üks põhjus, miks eestlasi siia linna elama asus. Üpris palju. Protsentuaalselt on raske, raske öelda, erinevad ajaloolased. Mul on ka vilets mälu, aga noh, on pakutud enam-vähem pooleks, et võis olla ka seal eestlasi umbes pooled millalgi keskajal võib-olla natuke rohkem, võib-olla natuke vähem, aga linna ümber elasid enamasti eestlased kõike. Ja see Lübecki õigus võimaldas neile saada linnas hästi hakkama ja, ja pidama seda ka oma linnaks. Sest noh, ega seda linna ehitasid tegelikult suuresti ikkagi eestlased juba. Nii et rahva ajalugu on selline, nagu ta on olnud, aga siin midagi muuta ei saanud ja kui me seda tagasivaates üritame hinnata, siis mina hindaks küll niimoodi, et seal Tallinna olemasolu siin, Põhja-Eestis on eesti rahvale olnud igati positiivne. Sealt on tulnud väga palju häid mõjutusi läbisele. Tallinna sideme Euroopa maadega. Nii et sa ütled, et Tallinn on igati eesti linn, et eestlane kui selline, kui ta Tallinna tänavatel käib, mingit võõristust ei tunne või peaks tundma, vähemalt eksis. Kui seda linna ehitati, siis vaevalt keegi niimoodi ütles, et ta on Eesti Linda pidi olema ikka saksa linn ja, ja ülemkiht selles linnas olid sakslased ja seda linna, aga samas kujunes ju välja Tallinnas täiesti omalaadne arhitektuur, mingisugune oma iseloom tähendab ehkki õiguslikult kopeeriti Lübecki mudelit. Aga sellises sotsiaalses plaanis arhitektuuriliselt kultuurilises plaanis oli tal ikkagi täiesti selge oma identiteet, ta pidi olema kindel, ta pidi kaitsma kõiki neid, neid inimesi, kes selle linnaga on seotud. Ja majanduslikult Tallinna mõju ulatus ju väga suurele osale Eesti territoorium, mis tähendab soolakaubandus, mis käis läbi Tallinna, kust me oleme saanud kõik need oma soolamise retseptid, eks ole, et soola jagus Eestimaal keskajal kogu aeg piisavalt, eks ole. Et noh, võõristust, eks see ole nüüd jah, iga igaühe hinnata, et ütleme, rikkad kaupmeheelamud ja seal elasid, elasid sakslased, aga samas need sakslased käisid maal kaupa tegemas, rääkisid seal eesti keeles eestlastega. Ta on detektiiv, ega noh Ma mõtlen rahvuselt rahvuselt rahvuse osa, keskajal, see nüüd tänapäeval jällegi olnud muutunud hästi populaarseks teemaks, aga ega ta ei saa ennast kellekski teiseks nimetada kui, kui sakslaseks või ka tallinlaseks või kaliivi maalaseks. Tema poeg võib ennast mõnikord nimetada ka eestlaseks. Kuidas tema ema oli eestlane ja ta oskab eesti keelt. Ma näengi selles sinu tervikloomingu pildis kuidagi kahte huvitavat liini. Üks on selline ulmeliin ja teine on ajalooliin. Tuletagem meelde jällegi väga suurt soosingut nautinud telesarja Süva hava mille sa kirjutasid ja mille stsenaariumi autor sa oled. Kust tuleb see vajadus nagu ära minna kuhugi kaugele ühelt poolt ulme, teiselt poolt ajalugu. Et kui mitte ära minna, et siis kus sa siis oled ja kas see on nüüd see kõige meeldivam keskkonda ruum, kus, kus sa nagu tahaksid olla, et eks inimene püüdlebki selle poole, et leida oma vaimule mingi kõige sobivam olemiskohta ja, ja noh, järelikult siis mõtlen järelikult, ega ma ise ei tea ka täpselt, et kes mulle ütleb seda, aga noh, ju siis see on minu vaimule vajalik viibida eemal olevatel, mitte olemasolevatel maastikel. Ilmselt täna päevin, ei inspireeri lihtsalt nii väga kirjutama ja ulmet, ma olen lapsest saadik armastanud just nimelt sellepärast, et kuidas ulme sinu peas töötab, paneb asju ette kujutama ja heal ulmekirjandusele ongi see suur jõud sees, et ta suudab sind ära kanda, kuhugi eemale kanda. Ja kirjandus on, on kirjandus, et nagu ma olen alati eurodetega kirjandus ei pea ju püüdlema mingi realismi, realismi, tõepooled, kirjandus otsib emotsionaalset tõde ja seda võib leida ükskõik millises maailmas. Ja teiselt poolt on jällegi nii-öelda vahetegu kirjanduse ja elu vahele kirjandus tervikuna mitte ainult oma sisu poolest, vaid loome protsessina kõik need 1000 platood, mis seal kirjanduses on, need mõjuvad juba mingisuguse reisina või, või äraminemisele. See loomeprotsess. Jah, ega kirjanikule ilmselt see loomeprotsess ongi siis boonus, mis, mis tema sellest kirjutamisest saab? Ma arvan. No viimasel ajal on juttu olnud vägagi esiDraamateatris Hendrik Toompere juuniori poolt lavastatud ja kirjutatud näidendi vabadusrist ümber. Seda on arvustada ja see on kindlasti üks näide, mis on väga sümboolne ja väga nagu märgilise tähendusega. Mulle tundub, tänapäevase Eesti jaoks samamoodi. Kuidas see näidend sündis üldse? Ühesõnaga, see idee on, on Hendriku oma päev, Hendrik Toompere oli juba ammu kavatsus teha üks lugu, üks lavalugu esimesest Eesti Vabariigist poliitikast ja ja just nimelt siis nagu tsentrum klubist, et kui ta mulle kunagi helistas ja küsis, et kas ma tahaksin kirjutada näidendit? Ta on klubist. Ma ei osanud alguses mitte midagi öelda, sest ma ei teadnud, mis on, eks ole, noh, kui mõni ajaloolane seda kuuleks, siis ta ilmselt haaraks kahe käega peast kinni, et kuidas ei tea sellist asja nagu tsentrum klubi, et noh, kõik teavad. Aga ei, vot mina ei teadnud ja ega ma ei osanud talle alguses midagi öelda ka. Aga siis, kui ma hakkasin nagu uurima pisut seda ajastut ja lugema siis tundus tõesti, et see oleks nagu päris huvitav. Nii et siis saigi nagu kokku lepitud jah, et ma võtan ette ja hakkad mõtlema ei hakka, hakkan kirjutama, et kuidas meil õnnestub siis mil moel see üks näidend saaks olla siis seotud tsentrum klubi ja selle sõdadevahelise perioodiga siin Eestis ja see on võib-olla. Kõige rohkem vaikitud asi üldse Eesti ajaloo kirjutanud looduses ja, ja tänapäevases sellises avalikus diskussioonis noh, mingisuguseid diskussioone selle teema ümber on käidud, aga sellist väga otsest teemakäsitlust ikkagi ei ole. Ja minu arvata, kuidas see sinu teos Vabadusrist üritab luua seal mingisugust selgust teatud mõttes ka esitada mingisuguse omapoolse nägemuse, mis ei ole üldse nii romantiline, kui tavaliselt seda aega üritatakse meile serveerida või vähemalt on serveeritud sellises rahvuslikus peaaegu et ala teadma. Kusjuures jah, no vot, kui ma nüüd kõiki oma mõtteid selle kohta välja ütleks, et siis ta nagu kõlab pisut oma teose arvustamisena või oma teosele hinnangu andmisena mida mul vist ei ole väga õigust teha, jah, no ütleme kasvõi mina, kes ma olen palju lugenud nagu ajaloost ja mõelnud ajale üle, et kui ma ütlesin Hendrikule, et jah, et okei, ma hakkan siis seda tegema, aga tegelikult ma ju ei teadnud väga paljusid asju, mul ei olnud detailset sellist mälupilti, mis juhtus, eks ole, see aasta Eesti vabariigis seal 29 30, et kõik oli nagu selline segunenud, et noh, et olid seal nagu me kõik teame, et Päts ja Laidoner ja vabadussõjalased ja aga et kui sa asi nagu enda jaoks mõttes lahti võtta, siis avanes jah, sihukene üsna kummaline pilt ja enne kui ma kirjutama hakkasin, tähendab, kirjutasin, et esimene vaatus, esimene stseen. Eks ole enne seda, mul oli peast läbi käinud selline mõte, et ahah, et siis oli niimoodi, et need mehed, kes laulsid eesti laule, rääkisid rahvusriigist, rääkisid eesti rahva tulevikust rääkisid rahvuslusest, need mehed pandi kinni, Nende naised võeti kinni, nende lapsi visati koolidest välja. Neid jälitati kuulati pealt ja ahistati ja need, kes lehvitasid punaste lippudega, kes laulsid internatsionaali, rääkisid kuivõrd ühtne peab olema eesti töörahvas üle majanduse, proletariaadi, ka need said ministriks. Need olid diplomaadid, poliitikud, riigikogu liikmed ja neid ei puutunud keegi, ühesõnaga see, see oli nagu see kummaline avastus, mis ma äkki tegin ja, ja see mõte võib olla läbib ka siis jah, seda tervet etendust. Tsentrum on tänapäevase nimetada. Tusega tagatuba, nii nad seal ütlevad, jah. Ega see tsentrum klubi kohta arhiivimaterjale on üsna napilt ja ega me väga palju selle kohta ei tea. Mis ta siis oli, ta oli härrasmeeste klubi, nende abikaasad käisid seal samuti, seal käisid külalised Trubilisest tegevusest, mis avalikkusele, aga ta oli, olid jah, ütleme heategevusballid ja sellised suured laiad üritused, aga selles näitemängus me näeme seda sellise poliitilise diskussiooni ja kohana, millest ajalehtedes ei kirjutatud nii väga ja ühesõnaga see, mis jääb siis sinna varjule sinna poliitika taha. Seal alguses me näeme selles etenduses, sellest lepitakse kokku, et tsentrum, klubi on selline neutraalne püha pind, kus kõik poliitikud, ühiskonnategelased tulevad kokku ja arutavad asju vennalikult sõbralikult euroopa kombel. Hiljem me näeme, et see on muutunud selliseks salakokkulepete ja ebaausate paktide sõlmimise kohaks. Aga noh, et kui seda nüüd kuidagi sümboolsemasse võtmestiku panna, et siis vot seda mul vist ei ole, õigus, öeldakse juba jah, ütleme kriitikute retseptsiooni küsimused. Tõlgendamisvarjundid ja tõlgendamisastmed. Sa oled rääkinud Eesti rahvusringhäälingu kultuuriportaalile, et vabadusrist on lugu eesti rahva pattulangemisest seal ju suhteliselt sümboolne. Poolne tõlgend tegelikult päris nii, mitte. Naatsen see asi, et ajakirjandus tahab selliseid selgeid ja suuri pealkirju, mis ma tegelikult ütlesin, oli see, et see vabadusrist võib-olla allegooriline mõtisklus riigi pattulangemise üle, et siin on nagu suur vahe, eks ole, et ma ei, ma ei üritanud nagu mitte anda sellist ühest hinnangut, aga jah, et ta võib-olla selline allegoorilise mõtisklus, et noh, see on nagu mingisugune üks tasand, mis sul kirjutamise ajal kusagil seal peas toimub, suur selline mingisugune keemia või, või mis asi see, seal on mõtted nagu mäslevaid, ega sa ei defineerinud endale täpselt. Ja mingil hetkel jah, ütleme see näitemängu konflikt nagu jõuab jah sinna kohta välja, kus kus tehakse väga ebameeldivaid asju, mida kellelegi ei olnud õigus teha tegelikult, mida nad seal tegid? Derrick toompere räägib Kaarel Kressale vabadusristist, nii kui hakkasin teema vastu põhjalikumalt huvi tundma, selgus kõigepealt, et Lehari memuaarid on kõik puhas võltsing. Bluff, pidime hakkame kõike otsast ehitama, aga selle käigus selgus teistsugune ja palju huvitavam tõde. Põhjus, miks ma seda lavastust teha tahan, ei ole päevakajalisus, vaid filosoofilisem küsimus kultuurilise mustri taastekkimisest. Kõik tollased nähtused on kordunud ka praeguse tsükli jooksul, mille me oleme iseseisvad olnud. Mind erutas küsimus, miks on nii, et ühe kultuuri maailmavaate sees korduvad ikka samasugused poliitilised käigud sellised, mis võivad lõppeda kurvalt, kui me kätte Te ei saa. Vaatasin võrdluseks ka teisi maailma riike, ka seal toimuvad need tsüklilised muutused. Täpselt samamoodi. Kõige lihtsam näide on praegu muidugi Venemaa, mille imperialistlik käid. Istumine on analoogne sellega, mis oli tsaariajal ja pärast seda Stalini ajal. Vahepeal on 20 kolmekümneaastane ajaline lünk, aga kõik kordub uuesti ja see on väga veider. Nii ütleb Henrik Toompere Kaarel Kressa le Päevalehes. Põhjuseks on seda lavastust teha, tahan päevakajalisus vaid nii-öelda mingisuguse teatavad tsükli tuvastamine. Nii nagu oli, enne, on ka nüüd ütleb Hendrik toompere juunior. See jah, see kõlab nagu see glooria patri palve, eks ole, kuidas annet nii, nii. Patriaid Filijat, spirituisanctuslikud, Eradymbryndžiipio, etnounkedzemperetin, sekulasse kuloorum, täpselt. Nojah, eks me Hendrikuga arutlesime niimoodi, vahetasime mõtteid, et kui me hakkame seda tegema, et millest seal siis nagu juttu on ja Hendrik mõtiskles umbes samamoodi ja eks see kuhugi kihistus ja, ja siis seal tuli sinna teksti sisse selline käik, et noh, see etendus katab ju pikka aega, ütleme seal 24.-st aastast 40.-ni ja me näeme seal jah, toimuvast mingisuguseid ühiskondlikke protsesse, mis võivad olla tõesti üsnagi analoogilised tänapäeval toimuvat, aga aga noh, kindlasti ma ei mõelnud selles, kui seda nagu mingit sellist noh ütleme, poliitiliste ajaloolist tykki teha, noh, jällegi ma ei oska ise nagu hinnangut anda, et see või, või tõlgendada, et noh, see, mis Hendrik rääkis, jah, see on see tema idee, millest ta tahtis nagu etendust ja, ja minna tema mõtteid, siis järelikult kuidagi inspireerisid ja mõjust mõjustasid. Ja tuligi selline tükk, nagu ta seal on. See on tegelikult väga huvitav, me tõesti võtame seda kui sümbolit, et me unustame ära pätsu, mõnustame ära seal sotsialistidest, liidrid ja nii edasi ja võtame seda kui sümbolit sümboolsel tasandil. Abstraheerime selle narratiivi ja need olustikud sealt siis see kordub ajaloos. Ja mulle tekib tunne, et seda võibki sümbolina aset dada nii tollase aja konteksti kui ka tänapäevase aja konteksti. Et teatavas mõttes nii-öelda inkarneerunud sümbol selles loos. Jah, me niimoodi võime öelda Kui sa nüüd ütleb niimoodi kunstikriitikuna, eks ole, siis. Mina ennast kunstikriitikuid kindlasti ei, ei, ei pea ega tohigi pidada tegelikult aga üleliigne jultumus. Jällegi, et mul on nagu endal tohutult keeruline, eks ole, kuidagi seda hinnata või kommenteerida, eks, või noh, tõlgendada seda enda teksti ja siin peab vaatama nagu seda kogu lavastust teha. Ta mäng mõjub sellise kompaktse tervikuna. Autori tekst on seal olnud, on see kõige alumine tekst, eks ole, alumine kihistused, inimest mõjutavad eelkõige näitlejad, kes neid ideesid ja sõnu sõnumit kannavad tema, nii et noh, pealkiri Vabadusristi seal mõned katked dialoogidest siis noh, ühesõnaga nii keeruliselt nagu sina tõlgendasid, ma ei oskagi midagi öelda, et ma ei ole nii tark inimene lihtsalt. Aga need minu jaoks võib-olla kirjutades olid asjad palju lihtsamad. Eks ole, et on mingisugune püha, puhas, õiglane alus igal riigil, eks ole, mida nagu sümboliseerib see suur vabadusrist, see on oma isamaa eest ulatuvad veri nii-öelda püha ja puhta asja eest. See rahvuslus peab olema ka selle riigi hing, südametunnistus, mis peab olema alati puhas. Ja noh, sellega on nagu seal need tegelased alguses kõik nõus, sest meil hakkab see lugu 24. aasta mässu mahasurumisega, kui noh, on nagu pilt on selge, eks ole, et mis on õige ja mis on vale, mis on hea, mis on kuri, mingeid erimeelsusi nagu ei ole ja noh, siis me jõuame sealt nagu sinna 34.-sse aastasse ja, ja sealt edasi 40.-sse. Et mis on siis nagu selle puhta rahvusliku südametunnistusega juhtunud? Et noh, minu jaoks oli ta nagu selline vaatlus umbes nii et ega ma seda jah, niimoodi keerulisemalt kunstikriitika moodi nagu öelda ei oska. No ma praegu jätan oma ülitargad kommentaarid tegemata ja toon siia hoopis Margus Mikko mäe teksti sisse. Hendrik Toompere on mu meelest teda lugu lavale seades olnud kirglikult julm, ütleb Mikomägi jahmatanud mõttest. Jälle olen endast viimastel aastatel eemale peletanud, et võim rikub inimest, noori inimesi, seda enam aatemehed muutuvad pragmaatikuteks teevad seda, mida on vaja oma kasuks, unustavad maa ja rahva ja riigi. Jah, mulle ei meeldi see mõtteviis, usun, et see ei meeldi ka Hendrikule. Sellega, et võim ja raha inimesi rikub, võib ehk veel kuidagi lepp pidega. Sellest lavastusest õhkub ka mõtet, et inimene sünnibki kaabakas kana. Kui see on nii siis kolm punkti ja jätkab kolm bum siis samas saatus sellest, kuidas Stalini Eestit valitsema upitatud klik pea kõik teise vaatuse peategelased vangilaagrisse saadab ja tapab, on õige tegu. Materdage mind selle mõttest, ütleb Mikomägi. Aga selle mõttekäiguga ei saa piirduda mõteldes ja nähes, kuidas meie vanavanemate omas riigis kõiki jälgiti, Pealt kuulati kõigi järele, nuhiti läheb mõte edasi nõukogude okupatsiooniajale ja KGB-le, kes seda ju samamoodi varjatult tegi. Paralleel on käepärast võtta ka okupatsiooni ajal oli priviligeeritud klass, olid vargad, kes kommunistliku partei ladvikus kuulustes karistust ei saanud. Ma ei taha siit edasi mõelda meie uuele võimalusele, mis algas juba paarkümmend aastat tagasi. Kas inimeste mõistus otsuseid tehes üldse laseb, suudab mõelda sellele, mis saab 14 24 50 100 aasta pärast? Seda mina siin saates tahan teha tegelikult, mida Mikomägi oma artiklis ei tee. Mõelgem edasi siit ja mõelge meie kui see olukorra peale. Kas see sümbol, mis seal sinu tükis vabadusrist võtab sellise vormi, nagu ta võtab. Kas ta räägib ka midagi meie ajast? Nojah, autor on, autor, on tänapäeva inimene, eks ole, publik on tänapäeva inimene, lavastaja, näitlejad, kõik on tänapäeva inimesed, et kui ta meile tänapäevast ei räägi, et siis ilmselt ei oleks olnudki seda mõtet teha, et ta ei räägi ju tegelikult ajaloost. Ta räägib ilmselt ikkagi sellest, mis, mis tänapäeval meid murelikuks teeb. Ja kui me siin mainisime neid, neid oletatavaid mõttelisi paralleele, eks ole, siis siit edasi rääkida natuke raske, siis me ei ole enam kunstisaates, oleksime juba poliitikasaates, see on muuseas ka poliitikasaade. Ahah. Jah, aga mina jällegi poliitikas suurt, kui palju ei jaga või jaganud jagangi nii palju nagu, nagu võib-olla see vabadusristi esialgne idee, mille pealt ma seda kirjutama hakkasin. Ta on Eesti riik, Eesti rahvas, mille hing saab olla ainult rahvuslus, see, mis on eesti rahvale hea, seda peab riik tegema. Mis ei ole hea, seda riiki ei tohi teha väga lihtne. Ja meie praeguses olukorras on võimule saanud klipp kes omavahel nii-öelda tsentumis saavad kokku, võtavad napsi, räägivad jutt, too jagavad privileege, teevad muid kokkuleppeid. Ja siis lähevad riigikogu oma fraktsioonidesse ja teevad näo, nagu nad võitleksid seal veriselt teineteise vastu. Kas meil on niimoodi nagu sõltumis? No vot, ega me ei tea ju täpselt ühest küljest räägitakse, et meil on mingi infoühiskond ja avatud ühiskond, aga ma ei usu, et see info, mis selles infoühiskonnas liigub absoluutne enamus sellest infost on tühine müra, tähendab millel tegelikult mingisugust väärtust ei ole. Ajakirjandus ja, ja uudistetegemiseni Monika sisu ja olemus on ebaoluline, tähendab, uudised ei edasta mingisugust tegelikku pilti, vaid 80 protsenti uudistest, mis meil käsitletakse uudistena tegelikult pressiteadete ettelugemised. Mis uudised need sihukesed on? Uudis peaks olema sellest, kes sellel pressiteate tegi, mis eesmärkidel, kes tal käskis niimoodi kirjutada, mida sellega tegelikult mõeldakse. See oleks uudis, mitte lihtsalt see, et loetakse, et rahandusministeerium, see ministeerium, see pank, aga sellest toonases tsentrumis kemplemise eest või riigikogus kemplemise, seda, mis oli minu jaoks väga huvitav asi, mis ma avastasin, oli jah, see, et toonased poliitikud süüdistasid 11 nagu selles, et, et nad hästi teravalt, justkui nagu ajakirjanduses omavahel võitlevad ja kraaklevad. Tegelikult ma ei näinud seda üldse, tähendab, minu meelest need ajalehtedes avaldatud artiklid olid, olid üsna leebed ja malbed, vaatlen seal kolmekümnendatel, et sellist mingit laussõimu ma justkui nagu ei näinudki või halvustamist, aga vaat, mis seal tsentrumis tegelikult toimus, me ei tea seda. Sest ega seal mingit seltskonnaajakirjandust ei rippunud seal ukse taga ja see näitemäng nagu räägibki, siis nendest asjadest, mis võib-olla võisid nii olla. Ega me kuskilt ju kontrollida ei saa, seda. No sa räägid ERRile antud intervjuus ka toona sai riigivõimu pattulangemine alguse sotsialistide kaasamisest valitsusse. Järgnes vabadussõjalaste kui rahvusliku patriootliku rahvaliikumise mõrvamine, nagu üks tegelane meil näidendis ütleb. Kui sotsid saavad võimu juurde, siis seda Eesti vabariiki, mis sündis vabadussõjas. Seda ei ole enam. Nojah, seda ma usun, et mitmed toonased poliitikud said sellest väga hästi aru ja, ja minu meelest on praegu meil umbes samasugune situatsioon, tähendab, et nimetagem neid sotsiaaldemokraatideks või kuidagi teistmoodi, põhimõtteliselt need on juba siis toonases Eesti vabariigis oli see nagu väga selgelt joonistus välja, eks ole. Rahvuslus, sotsialism ei ole, sõbrad, tähendab täiesti vastandlikud ja sotsialistide osast selle esimese Eesti vabariigi hävingu juures on meil tõesti vähe räägitud, sellest peaks rääkima palju rohkem. Ja tänapäeval see on jah, üks minu jaoks, üks väga-väga murettegevvaldkondades sotsialistid tulevad jälle võimu juurde ja me peame minu meelest kogu aeg meeles pidama, et see Eesti vabariik, mis meil praegu on, see sündis vabadussõjas. See loodi rahvusriigina eesti rahva jaoks mingit teist otstarbel, et sellel ei ole. Aga kui tulevad vasakpoolsed sotsialistid võimule nende jaoks rahvuslik mõõde on nagu punane lipp härjale. Ühesõnaga midagi väga vaenulist ja võõrast ja valet, millega peab võitlema. Nii et kui sotsialistid saavad Eestis hakata seda sotsialistlikku riiki looma siis Eesti rahvusriik kaob, seda ei ole enam, see on, see on paratamatu. Kuidas sa suhtud vapsidesse? No mina ütlen nende kohta vabadussõjalased tähendab vapsideks kutsusid neid just nende poliitilised vastased, nad ise sellist terminite ei kasutanud ja see on huvitav teema millest võib muidugi rääkida jälle hästi-hästi pikalt, eks ole, ja ma alustasin seda uurimistööd ka sellest, et lugesin läbi kõigepealt mingisuguseid kõige üldisemad käsitlused, eks ole, portaalist toonika org ja, ja mingid need kokkuvõtlikud, entsüklopeediad, raamatuid ja siis läksin nagu järjest sügavamale, jõudsin siis mälestuste arhiivimaterjalide juurde. Noh, selge see, et näidendis saab mahtuda ainult väga kokku pressitud väikene osa sellest kõigest. Aga see oli jah, üks mingisugune siis tänapäeval mäletas Estonica Orgmis ütles, et kui vapside põhiseadus või vabadussõjalaste põhiseaduse lõi alused autoritaarse võimu kehtestamiseks ja pärast ilmsiks tulnud riigipöördekatset 35.-na vastavalt kaotasid väga kiiresti populaarsust. Aga kui ma hakkasin selle väite üle juurdlema, siis ma leidsin, et see ei saa mitte kuidagi paika pidada, siis tähendab noh, kes seal pädev andma sellist hinnangut, et see lõi aluse autoritaarseks režiimiks, mille järgi me seda ütleme, oli põhiseadus, mis rahvas kiitis heaks suure enamusega. Seda põhiseadust ei viidud kunagi ellu, mismoodi ta lõi nagu aluse, mismoodi oleksid saanud vabadussõjalased kehtestada mingisuguse autoritaarse režiimi, mismoodi just nimelt, kuidas või mille jaoks, kui nad tulevad võimule, et ühesõnaga, see on kõikjale see? Ma kardan küll sotsialistide omaaegne propaganda, mis tänapäeva edasi võimendub ja samamoodi pärast 30 viiendat aastat ütlesin kiiresti populaarsust, hakkasin ka selle väite juur ja tagamaid otsima ja leidsin, et jällegi ka seda ei saa öelda. Tähendab, mille järgi me seda mõõdame siis kõik pandi kinni, nendest ei saanud avalikult rääkida. Kui keegi kusagil kohvikus avalikult räägib oma sümpaatiast vabadussõjalastele, siis järgmine päev istub ta politseis ülekuulamisel. Et noh, me ei saa nagu selliseid hinnanguid toonases ühiskonnas rakendada. Aga need kõned, mis nal tegelased peavad selles etenduses, et ma usun, et see on minu enda suhtumine, ongi, ongi, seal need on, kõik on 90 protsenti ehtsad tsitaadid. Vabadussõjalased rääkisid rahvusriigist. Kuidas me peame üles ehitama Eesti riigi eesti kultuurirahva hüvanguks. Sotsialistid rääkisid millestki muust. Ja ma ei näinud, kui ma lugesin vabadussõjalaste programmilisi tõekspidamisi. Noh, ma julgeksin öelda, et mingisugune 60 protsenti sellest tuleb võtta ja räägi tänapäeval kusagil kõnekoosolekule ette, et see kehtib kõik täpselt samamoodi praegu ja ma ei näinud nende, kui ma lugesin ka ellu jäänud liikmete memuaare, ma ei näinud seal midagi, mis, mis oleks pannud mind kuidagi võõrastus tundma või neid kartma või. Minu meelest oli see täiesti tervete mõtetega nii alti oluline rahvuslik liikumine, mis ebaausalt võiks isegi öelda kuritegelikult maha suruti, likvideeriti. Üks tegelane on sealsamas tsentumi klubis käiv vapside esindaja, kes hiljem vapsid, reedab. Nojah, eks Richard pihlaku kujugeda Uku Uusberg suur, suurepäraselt mängib kehasta minule sellist, noh, kui ma hakkasin teda visandama või kirjutama, siis sellist usinalt riigiametnikku, keda on olnud igal ajal igal pool. Inimene, kes teeb enam-vähem kõike oma oma karjääri huvideks ja ei küsi, mis on, mis on hea või mis on halba. Ja igasuguses riigis on selliseid tegelasi väga-väga palju. Koledaks läheb asi siis, kui nad teevadki kõva karjääri, jõuavad lõpuks sinna päris otsa välja. Siis läheb tõepoolest koledaks. Vapsidest sa mingisugust natsi sümpaatiat ei tuvasta. Eriti mitte, tähendab noh, me peame arvestama ka seda, nendele tehti lõpp 35. aastal. Ja kõik maailma ajalugu läks edasi, vabadussõjalaste ajalugu ei läinud edasi, et neile on sealt ülevalt poolt väga lihtne kõik kaela valada. Et nagu nende sõnavõttudest ju mitmeid kordi võis lugeda. Nad ütlesid, et nad võitlesid, see oligi nii, nad võitlesid suur saksa vaimu vastu vabadussõjas. Eks ole, et noh, mis natsismi sümpaatiat me sealt siis peaksime leidma, eks ole, kuna Landeswehri vastu selliseid Mis seal sulle elus kõige tähtsam? Perekond mina ise üldse mitte võimalus olla oma mõtetega üksi rahulikult meeldivas keskkonnas. Sõbrad Eesti rahva tulevik, hingerahu, nagu igale inimesele ka maja. Ilmselt mul ei ole mingeid selliseid erilisi suuri soove, ma olen üsnagi vähenõudlik inimene, aga Väljakujunenud harjumustega inimene. Et mulle meeldibki, ollakse harjumuspärases, stabiilses keskkonnas. Ei meeldi muutused ja mis ma ikka oskan öelda. Millal. Lugeja võib järgmist Melchiori lugude sarja käes hoida. Käes hoida, Ma oletan, ta võib seda hoida nüüd juuni esimestel päevadel. Võib-olla mõni saab hoida ka paar päeva varem käes, et selle viienda raamatu nimi on Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika räägibki sellest, kuidas dominiiklaste kloostris leitakse üks kroonika Tallinna ajaloo kohta, milles kellelgi aimu ei olnud ja millegipärast järgnevad sellele kroonika leidmisele mõrvad. Nii et selline lugu ja siis ütleme, et jaheta ilmub, ilmub kusagil mai lõpus, juuni alguses. Indrek Hargla, ma tänan sind, et Sa said tulla siia koovadis stuudiosse, rääkima oma loomingust, oma kirjanikuteest, oma suhtest mineviku ja oleviku. Soovin sulle jõudu ja ikka seda sama harjumuspärast keskkonda, mis tagab ilmselt kõige viljakam. Ja suur aitäh kutsumast ja aitäh heade sõnade eest. Selline oli tänane quo vadis, saade stuudios oli külalisena kirjanik Indrek Hargla. Mina olen Markus Järvi.