Tere, loodetavasti olete jälle valmis pühenduma isiklikele asjadele ja stuudios Aleksander Over ning Haldi Normet-Saarna. Alanud saate sissejuhatuseks võiks kõigepealt öelda, et üks pikaleveninud vimm on inimestevahelistes suhetes nutuselt totter asi. Paraku on seda totrus ja tema kangemadki variatsioone, nagu mingil põhjusel tekkinud laugematu sallimatus või. Lausa vihkamine piisavalt palju ja ilmselt suurem osa meist on nii või naapidi sellega ka kokku puutunud ja võib-olla seejuures mõelnud, kui palju tülisid leiaks kiire lahenduse või, eks üldse olemata, kui suudetaks rohkem andestada. Võib-olla ei ole mõelnud igal juhul tänases saates me teeme seda kindlasti ja lisaks mõistagi ka räägime siis andestamisest ja mitte andestamisest kuulda häält rahva hulgast. Ehk lühiintervjuud saab kindlasti. Samuti arutame telefonitsi asja Epp-Maria kokamäega, kes praegu elutseb Haapsalus, maalikunstnik ja suured pereema teatavasti ning stuudio külaliseks on meil täna Peeter Tulviste, kes on üsna õige mees pisut analüüsima, kas selliste märksõnadega nagu andestamine ja mitteandestamine poliitikas ka midagi peale hakata? See on saade. Enne kui kuulame ära lühiintervjuu tänaval küsima teie käest, Aleksander Pulveret, kuidas võiks üle pea portreteerida inimest, kes ei ole võimeline andestama? See on ühtepidi nagu lihtne küsimus ja teistpidi, nagu mitte psühholoogias on ootamatult akadeemilises psühhoos on ootamatult tekkinud nagu väga oluliseks probleemiks. Ja mõte on siin niisugune, et kui me võtame inimesed, kes on tõepoolest olnud olukorras, mis nagu eeldaks andestamist nagu näiteks kurjategija ja tema ohver ja siis siis kuidas, kuidas niimoodi teha, et säiluks õiglustunne ja sellest on kasvanudki välja terve rida arusaamasid, mis siis ütleb, et inimene, kes on võimeline andestama saab seda teha vaid siis ja ainult siis, kui ta on ise piisavalt, noh, ütleme nii, piisavalt tugev, ehk siis ta tunneb, et nemad ei võeta midagi veel rohkem ära, kui ennegi. Pidi andestada ei saa inimene, kellel on endal suhteliselt ebakindlus, suur ja kellel on mingid muud motiivid, ehk siis kui me jätame need kõrvale siia kristlikud arusaamad, mis, mis eeldavadki sellist nagu missiooni, siis igapäevaelus on see andestamine rohkem seotud toote niisuguse mõistega nagu piisav enesekindlus, piisav arusaamine iseendast kui inimesest, kes saab hakkama, ehk siis need, kes ei saa, need, kellel on omad probleemid, on väga raske oodata andestamist. Pealtnäha nagu tõepoolest oleks üsna lihtne, üsna selgega, igal pealtnäha lihtsal asjal on palju varjundeid ja variatsioone. Kuulame nüüd, mida arvas andestamisest ja mitte andestamisest üks juhuslikult kohatud inimene. See, kes süüdistab teisi, ei ole kuhugi jõudnud sellesse nii-öelda vennas on poolel teel, selles ei süüdista kedagi seal õnnelik inimene, need on kenad elutarkused küll, aga kuidas teil ikkagi siis õnnestub nii targalt elada? Pahane olles tegelikult ei saa ju isa rahul olla. Sest et kui sa tunned ennast millegipärast ebameeldivalt paratamatult enda enesetunne on kohal. Aga kui keegi on solvanud, kas ma siis tõesti viie minuti pärast olen võimeline talle jälle naeratama? Aga kas, kui ta on solvunud, väärib seda, et ma istun, turtsun igavesti sellepärast ei ole saanud. Mul on mure, kasvõi kõige rohkem kaotab sellega tema ise seda, et ta ei suuda ennast kontrollida ka inimese omas. Kui ta tahab niiviisi väljendada ennast, sellepärast ennast halvasti ei tunne. Järgmine kord tuleb, loodame, et valitseb rohkem ennast. Nii palju, kui ma aru saan. Te olete siis sisuliselt niisuguse tarkuse pooldaja, et tigedus ja vihkamise iseeneses kandmine kahjustab tegelikult kandjat linnast ja sellepärast, et noh muidugi on tore mõelda, toovatamine, vabandust, siga. Aga tegelikult ei ole mina see inimene, kes istub ja siis edasi pärast seda, kui ta on ennast minu peale moondamist ja lõppemas on mul endal viga alla mul teile otsa vaadates absoluutselt noor inimene, öelge, kui kaua teil niisugune väärt elutarkus juba küljes on? Aasta kaks, kolm kolm, mis enne oli? Enne oli lollus. Enne vihastasite iga hetk jah? Võib küll nii-öelda nagu võtsin südamesse, nüüd ei võta enam südamesse, et nii palju on nähtud igasugu asju. Vaadake, kui huvitav siis teie puhul on, tähendab ennede vihastasite isegi sagedamini kui vaja, eks ja, ja kindlasti, ja kas see Rõukaski ennast tõsiselt käsile võtma või oli teil keegi hea hing, kes teid aitaski seejuures või kuidas see asi siis välja nägi? Ma isiklikult selle erikoolis. Ma ei ole usklik nagu mingi sügavalt, kuid ma käisin Elleri kooli läbi ja natukese õpetad, vot sealt tuli nagu rahu. Targem. Teil on kindlasti sõprus nagu on, kas nad mõtlevad samamoodi andestamise ja mitte andestamise kandi pealt, nagu teiegi? Enamus mitte. Aga nagu selles suhtes ega isegi vahest vihastab, see on paratamatu kõigi aastal, eriti tänapäeva maailmas, kuid see, kuidas sellest kiiresti lahti saada, on oluline inimene peab leidma maandamisviisi. Üldjuhul peab vaatama teiste peale emal seda kiputakse ka tegema. Aga kuidas te siis sõpradega hakkama saate, kui nemad päris nii mõtle nagu teie ja no ma ei saa nende peale pahaseks saada, seal on sõbrad. Kas te jagate ka nendega seal oma väärtuslikku tarkust, mida te ise olete omandanud sõbralikult? Vahel küll, kuid üldjuhul see aitab seda nagu iga inimene ise üles leidma. Ja mul oli väga hea intervjuu sellepärast et illustreerib nii mõndagi. Esiteks. Juhul, kui on enesekindlus selles osas, et maailmas valitseb õiglus kristlusega muuseas tulebki sisse see teadmine, et vääramatult Need, kes on pahad, saavad karistatud, ja need, kes on head saavad esile tõstetud ehk religioon, omabki, sellist võimalust anda inimesele elufilosoofia, mille sisuks ongi see, et ei ole vaja üldse nagu tekitada selles probleemi, sest mul on väga tugev seljatagune. Et see, mis on jälle teistpidi oluline on, et normaalses olekus ehk kui mul ei ole sellist tuge väga selgelt, kas ise olen väga enesekindel, võimul on selline elufilosoofia, siis on normaalne tavalise inimese normaalne seisund, et ta süüdistab abstraktselt kõiki teis. Vastupidine tähendaks seda, et ma peaksin süükoorma all lihtsalt murduma, sest siis ma nagu Imeksin endasse need maailma probleemid. Ja, ja see on väga ilus, kuidas toimub, lülitus, et enne enne ikka sai vihastatud küll. Aga kui tekkis see minu jaoks selge ettekujutus maailmast, mis toetu pandud juba religioonile et siis ei ole enam seda vaja? Absoluutselt õige, ei ole vaja tõesti. Nii et kuigi ta küll väitis üsna rõhutatult, et ta ei ole mingi eriline usklik, see väljend vist umbes nii kõlas, siis ikkagi ta sai sealt nii mõndagi kasulikku, mis talle külge jäi ja millega tema nüüd elab. Edasi. Jah, põhimõtteliselt küll sellepärast, et see ongi see, mille pärast tõsiusklikud inimesed erinevad mitteteadlikult usklikest inimestest. Ma mõtlen siia juurde nüüd tõesti niisugust huvitavat detaili, et et tegelikult võimetus andestada inimest ennast Tiny hirmsasti ei ruineeriv ehk teisisõnu ütleme nii, et ma tean juhtumit, kus üks äärmiselt heas nii vaimses kui füüsilises vormis daam säravate silmadega on võimeline teatama avalan naeratusega tema oma eksabikaasale näiteks tolle lahkumist küll senini andestanud Pole. Ja et vähe sellest, ta on temast tänini sõltuv ja mõtleb talle lausa iga päev. Aga ta näeb ise seejuures suurepärane, oleme välja ja on valdavalt heas meeleolus. Huvitav, kas siin võib olla ka midagi religiooniga näiteks pistmist? Ma ei ole küll seda konkreetselt ta käest küsinud. Usu ususüsteem on väga erineval viisil sõnastatav, ei pea olema koguduse elu, see võib olla ka isiklik nii-öelda ettekujutus maailmast ja selles mõttes saab ka, et näiteks isegi kui inimesed ei ole Eestis kogudusse kuuluvad, annad ikkagi luterlased kasvõi juba sel lihtsal põhjusel et need väärtused, mis on luterluses, tulevad rituaalide, sümbolite, muude asjadega nii või teisiti inimese ellu sisse. Ühed lihtsalt on teadlikud sellest, teised, mitte. Nii et üldiselt ma arvan, et see daam on suhteliselt rikka hingeeluga, sest ta elab niisugust noh, tõesti selles mõttes kahetist või veelgi keerulisemat elud. Ühest küljest ta ei andesta, ta on kaks korda, kasuta seda enam ei tee, teisest küljest ütlen veelkord, ta näeb suurepärane välja ja on ka heas tujus. Samas teame muidugi inimest, kelle suguvõsas ja tuttavate hulgas on tema jaoks selliseid mitmeid nördimust tekitavaid ja vihkamist, väärivaid tüüpe, nagu see inimene aastate eest oli, nii enam-vähem siis kahetsusega peab ütlema, et nüüd meenutab kogud olek küll juba järjest rohkem vene muinas juttudest tuntud vabaja kaad. No nii, aga see on ka vist oluline, et et ei pea olema nimekiri, mitu korda aastas võiks andestada või mitu korda peaks nagu lubama teatud vihkamishetki, et see on suhteliselt individuaalne, aga ikkagi kui on mingi kättemaksuiha abstraktselt kujul, siis see, see oma erilist probleemi probleem tekib siis, kui mul on konkreetne inimene, keda ma vihkan ja kelle kätte maksma ihaldan. Ja siis see näitab minu kohta pigem seda, et ma ei ole kuidas öelda, leidnud seda õiget seletust asjadele või seda seletust, mis viis mind välja Pole seda seisundit, et nii või teisiti on motiive väga palju, aga see üldine järeldus on enam-vähem see, millele võib toetuda, et juhul, kui on mingi läbi seletatud asi kindlus, siis siis ei teki üldse probleemi. Probleem tekib siis, kui on on endale suuri nõrkusi ja nõnda suuri auke nii-öelda oma hingeelus. Nii et üldiselt igal juhul nii või teisiti on kergem elada andestamises kui mitte. Noh, kuidas öelda, ilmselt ei saa sellele ja aga ei vastuta täielikult, sest sest küsima ohvrite käest, kas, kas neil läheb elu paremaks, kui nad hakkavad armastama oma lastetapjad näiteks, et me ei saa, me ei saa seda patu enda hinge peale võtta, et me väidame, peab alati andestama. See on, see on situatsiooni ja olukorra tundlik küsimus. Noh, võib, võiks ju ka niimoodi öelda, et kui ma ikkagi väga-väga ihkan kättemaksu, siis ma võtan endale teatud mõttes jumala positsiooni, ehk ma siis muutun selleks karistatavaks käeks, kes igal juhul maksab ebaõigluse eest ja kui see on abstraktne, pole häda midagi. Kui son konkreetsetes suhetes ühelt poolt ja kui see on inimene, kes võimu tippu teiselt poolt, siis on hädasuurusest, ta hakkab realiseerima seda, seda jumalikku kätt kas siis inimsuhetes või siis juba paljude inimeste saatuse jaoks ja see on, see on täiesti ebameeldiv, nii et mitte öelda katastroof, reaalne olukord. Kui võimu tippu on jõudnud inimene, kelle kohta siis võib öelda ka nii, kes ei ole võimeline andestama mingeid vanu asju? Jah, sest nii naljakas kui see ka ei ole ajalooliselt, on suurimad tragöödiad olnud nende inimestega seotud, kes oma isiklikke üleelamisi püüavad, et nii-öelda hiljem läbi mängida juba teiste inimeste saatustes. Sellise inimese viha eest pääseda. Standartne lausa on, peab olema demokraatlik ühiskond. Aga häda on selles, et mitte alati ühiskonna pidurid ei tööta, sest võib alati leida viise, kuidas inimesi ja nende käitumist juhtida, nii et et inimene, keda mitte mingil juhul ei tohiks lasta ülespoole, ikkagi jõuab sinna ja see on see, see on selles mõttes demokraatia nõrkus. Nii või teisiti. Nõnda laulsid Sis andestamisest Evelin Saamuel ja Ivo Linna, nüüd aga tere tulemast stuudiokülalisele, Peeter Tulviste läheb. Et seekord juba ühtaegu nii psühholoog kui poliitik oled siis nagu juba enne, sai mainitud ilmselt ka üsna õige inimene pisut analüüsima andestamist, andestamist, kuulumist, rahvaasemike ja valitsejate maailma. Kui mõelda neid kõikvõimalikke väitlusi otse valimiseelsetest muidugi rääkimata, siis käib ju lausa asja juurde. Teise leeri esindajate mahategemine. Hakkaksin sellest peale, et enne poliitikasse minekut olin ka mõtelnud sellesama teema peale. Poliitika ja andestamise vahekord. Nimelt oli minu meelest juba kuuekümnendatel seitsmekümnendatel aastatel teada, et leedus katoliku preestrid kujuneda kutsuti surija juurde andsid patuseid andeks siis Leedus nii palju, kui ma tean, nad ei andnud andeks nendele, kes olid teisi Siberisse saatnud või, või testivad NKVD-le kaevanud. Teiste sõnadega see preestri, kes muidu peab lõpetama nende sõnadega, et su patud on sulle andeks antud, ütles, et need teised patud. On sul andeks antud, aga seda mina sulle andeks ei saab anda, seda saab teha jumala ja sellega sa suured. Ma ei taha võtta vastutust, kas see sõnastus niisugune oli, aga see on minu meelest üks niisugune tõsine asi poliitika ja andestamise vahekorrast ja ühtlasi seostub päris hästi sellega, millest meil siin enne juttu oli, et kus on inimliku andestamise piir. Ja teine asi, millest ma arvan, igaüks on ühel või teisel viisil mõtelnud ja mis ei puutu ka päevapoliitikasse, on see, et kas me saame normaalsed suhted Venemaaga sisse või kui ei saa iialgi. Ja meie üsna ühine seisukoht et Eestis on see, et Venemaa peab kahetsema seda, mida tema eelkäija Nõukogude Liit teinud on. Ja siin meie seisame selle takistuse ees, et me ei saa kuidagimoodi Venemaale andeks anda enne, kui Venemaa ei ole andeks palunud selleks päris narr, nii et ühesõnaga ma tahan enne hinda päevapoliitika juurde öelda, et on olemas väga tõsiseid kontekste, kus millest peab rääkima sellest poliitika andestamise vahekorrast ja seda Venemaa ja meie suhte südamesse, teksti seda peab vaatama niisugusel võimsal avaral taustal. Neid maid on ju kümneid, kes on umbes samasugustes suhetes, et üks on teises väga süüdi, aga mõned neist on vabandanud, teised ei ole, mõnel, see on võtnud aastaid, teisel, see on võtnud aastakümneid või sajandeid. Nii et, et see on see kontekst, kus me neid asju pähe vaatama. Aga tulles nüüd päevapoliitikale lähemale seal riigikogus, see on niisugune narr koht peale muu selle poolest, et kui poliitikud seal omavahel kaklevad, siis öeldakse nii, nagu sina ütlesid, et kakeldakse omavahel. Ja kui poliitikud pärast seda vaidlust sõbralikult arutavad asju, siis öeldakse, et vaadake, missuguseid silmakirjalikud tegelikult tegelikult nad saavad ju hästi läbi ja küsimus on, et mis siis õige või, või hea on ja mis sellest järeldub, järeldub nende inimestevaheliste suhete juht pikemaks ajaks ja julgen küll siin öelda, et riigikogus on on see andestamine mõnevõrra teistsugune ja suhtes inimese vahel inimeste vahel mõnevõrra teistsugused, kui see tihtipeale on kohalikes omavalitsustes teiste sõnadega kohalikes omavalitsustes igavesti, mis on natuke aega poliitikas olnud, puutub kokku sellega, et on inimesed keldrist jääb mulje, et nad vihkavad 11 sündimisest saadik või et see tundub täiesti lootusetu, see olukord olevat. Ja siis on huvitav küsida, et riigikogus seda ometi ei ole või ma ei oska õieti näidet tuua, on üks niisugune näide, millest ma tean, mis on natukene võrreldav selle olukorraga aga see saab ka alguse hoopis kohalikust omavalitsusest, kus need kaks inimest konflikti läksid ja siis tulid koos selle konfliktiga nii-öelda Riigikokku Riigikogus nähtavasti see asi või see erinevus, põhjus, mispärast seal selliseid konflikte ei ole ja miks neid on kohalike omavalitsuste poliitilises ja isiklikes suhetes. Põhjus on vist selles, et kohalikus omavalitsuses ei puuduta väga konkreetseid asju nagu mingit maatükki, mida mõlemad tahavad endale või ei suuda ära jagada või on seal tihtipeale perekonna probleemid. Perekondlikud suhted kantakse ka kohaliku üleval kohalikku omavalitsusse üle aga Riigikogus nii konkreetseid asju ei arutatud, et kumb sellel maal mingi maatüki endale peab saama või veel midagi, nii et et see ei puuduta inimesi nii isiklikult, kui puudub, tähendab see kohalikus omavalitsuses kaklemine, nii et mina riigikogus minu meelest selliseid olukordi, kus tekkis niukene suhet, küll tahaksin ta trammi alla, jääks, et neid ei tea, et seda oleks seal tekkinud. Ma olen seal küll lühikest aega olnud, tunnistan. Ükskord tuleb meelde, kus me küsisime Rein Toomlalt, kas siis poliitikud on kohe niisugused paksu nahaga, ma ei mäleta, kas seal oli teemaks leplikkus või midagi sarnast tänasele. Nojah, nad on paksu nahaga, tähendab sa oled ikkagi pead endas kujundama niisugust, võib olla tavalisest ikkagi natukene kindlamat meelt ja tõepoolest seda paksemat nahka, aga samas kui sa alustasid selle riikidevahelise näitega, siis ma jõudsin küll mõelda, et meie poliitikud, omavahelised naginad on küllaltki küllaltki väike asi selle kõrval kuidas riigid omavahel hakkama saavad ja millal keegi kahetseb või kahetse või, või, või ei võtagi pähe üldse kahetseda? Silde tundlikkusega sellega on niimoodi, et need poliitikud, kes on õrna nahaga nüüd on surnud, sellepärast et kui mõelda, mida juba sellepärast sa ei pruugi veel poliitikas olla midagi teinud, midagi tegemata jätnud, kui see juba hakkab peale see niisugune kallaletungid iga ma mõtlen ajakirjanduses ennekõike sellega ei tegelegi nii väga poliitikud ise, sest kui ma usun, et kui panna kõrvuti, missuguseid toredus üksteise kohta poliitikud on öelnud ja mida ajakirjandus on poliitikute kohta nagu öeldud, siis teine loetelu tuleb elt koledam välja ja kui sa seda alguses iga keegi pole vist sündinud paksu nahaga, ma arvan, aga vähegi nende avalike asjadega tegeleb, ta peab endale seda paksu nahka kasvatama, sellepärast et mutta lihtsalt varsti surnud. Sest küsimus on selles, kui edukalt ta karastub. Ja ette heidetakse jälle, täpselt nagu selles Albi keransuloos ette heidetakse. Nii seda kui sul paks nahk on, kui, kui ka seda jälle, kui kui sa oled õrn ja, ja ja, ja lased ennast mõjutada kõikidest asjadest ja jookseb nendega kaasa, nii et head lahendust ei ole. Siin tuleb iga konkreetse olukorra jaoks leida see lahendus, aga tõepoolest jah, sa pead olema valmis olema ka paksu nahaga ja ja ise oled kindel, et sul õigus on, siis, siis on kõik korras. Aleksander Pulverdajate midagi juurde lisada. Võib-olla noh, mis on nagu Eesti kontekstis ju tegelikult Vaikla kogu aeg olemas ja mis on ilmselt ka puudutav riigikogu inimesi väga-väga konkreetselt see on, see on ikkagi see, et keele peale ikka kipub, et kes oli komportees, kes ei olnud ja teistpidi seesama asi, mis ju tehti Euroopas ära ka, on nuhkida armee. Ehk siis kas Eestis ei hõõgoga poliitilises maailmas ikkagi see õnnetu probleemist paratamatult varem või hiljem tekib jälle jälle uuesti iga valimiste eel näiteks kus öeldakse, et ahah, et on fraktsioon, kes koosneb ainult endistest kommunistidest ja fraktsioon, kes koosneb vabadusvõitlejatest, et kas, kas see nagu ei tekita sellist küsimust, et kes kellele peab andestama. Õige tõsi on ka see, et nii vähe endise kompartei liikmed, nagu selles riigikogu koosseisus on, ei ole kunagi varem olnud ja ilmselt tendents ongi sinnapoole. Minu isiklik seisukoht selles asjas on niisugune, et kui inimene ise on öelnud, et ta saab aru, et see ei olnud hea tegelik organisatsioon, millesse ta kuulus ja kui ta on nõus seda tunnistama ausalt, mis ta seal tegi, siis, siis minu meelest see on täiesti, piisab andestuseks. Ma võiksin näiteks tuua ühe omaaegse tudengi Tartu ülikoolist, kes oli tunnistajaks Pareki, jääb Eesti ja teiste protsessidel. Ja pärast ajakirjanduses seletas seda, miks ta seda tegi ja seletas, kuidas ta seda kahetseb ja pean ütlema, et enne suhtusin temasse väga halvasti, aga pärast seda minul näiteks tema siin ei loe muidugi minu seisukohta, et ma ei tea, mida arvab sellest Lagle Parek näiteks, eks ole. Või või arvab Eesti. Nende seisukoht on selles osas palju tähtsam. Aga muidugi kõrvaltvaatajana mina ütleksin, et inimesteni, kes niimoodi on käitunud, nende suhtes minu enam pretensioone ei ole. Selles mõttes, nagu poliitilises maailmas on, on see nagu enesepaikapanemine piisav selleks, et öelda, et jah, nüüd on piir vahel ja selle üle me enam ei aruta, juhul kui ehk samamoodi nagu Venemaa puhul, et kui Venemaa tunnistab, siis sellest piisab, et et öelda, et nüüd on piir vahele selle ja eelmise maailma või eelmise elu vahel. Kas. Jah, ma usun küll, et niimoodi võib ütelda üks asi veel, mis riigikogus ei lase neil laenudel suureks paisunud on ju see, et tihtipeale pean kuus oma Eesti riiki kõikvõimalikes organisatsioonis. Homme hommikul lendan OSCE istungjärgule Viini, kust võib arvata, et Venemaa jälle meile midagi rõõmustavat seal ei teata, eks ole. Sõidame sinna mitmekesi, me kuulume erinevatesse fraktsioonidesse ja see on absoluutselt ühine üritus, mis meid kõiki seob, eks ole, nii et kui siit tohib mingit moraali tuletada, siis väga hea alles, kuid poliitika kõikidel tasemetel oleks, oleks niisugune kõrgema taseme vastandamine nii-öelda olemas, teiste sõnadega, et kohaliku omavalitsuse tegelased peaksid ka ühe mütsi all olema, selleks et kohalikke huvisid kaitsma. Just nimelt nii, et kui on vaja millegi suure vastu ühiselt väljas olla, siis on üksmeel ka olemas, muidu võib-olla väga vastandlikke arvamusi ja vaateid kandvate poolte vahel. Jah, see on sotsiaalpsühholoogiast teada asi kahjukesed kõige kindlam viis inimesi ühendada on ühendada neid kellelegi vastu. Noh, või hea asja eest, eks ole see ei ole nii efektiivne. Kahjuks ja nii atraktiivne, ammugi mitte. Aitäh. Peeter Tulviste. Räägime telefonitsi oma jutt edasi, teisel pool kõnetraati on maalikunstnik ja suure pere ema Epp Maria Kokamägi. Tere tervik. Öelge Epp Maria, kas näiteks suures peres võivad teinekord andestamine ja mitteandestamine ka nii-öelda käsikäes käia või on see teine variant ikkagi välistatud? No peres ükskõik, on ta suur või väike. Minu meelest on see viimane variant tõesti välistatud, et ei ole võimalik, et sa ei andesta oma lähedastele, kas need on siis lapsed või su abikaasa või su isa või ema või või õed-vennad, et et nii nagu andestamine on kogu meie kristlikus maailmajaos, kus me praegu elame, on põhitõde kogu kristlus on rajatud andestusele siis perekond ei ole ju midagi muud kui väike maailma mudel. Ja kui me siin rikuksime neid põhitavasid, siis siis ei oleks üldse elu maa peal võimalik minu meelest, et ikka on see andestus, andestus, mis mis viib elu raha siia, muidu ma oleks vist alles. Ma ei tea, kiviaja tasemel, kui meie oleks andestanud läks kõik üksteisi sõdades maha nuttinud. No see on väga kena teiegi, nii arvate, ja meil on täna kristlusele viiteid olnud varemgi, aga inimene ei ole diivakestega ingel, inimene on ikkagi luust ja lihast olevus ja teinekord on nii põrgulikult raske andestada ka oma pereliikmetele või eriti neile. Et noh, ma arvan, et te olete seda ka kogenud ja, ja mismoodi te siis selle endale nii-öelda vastuvõetavaks teete, seal andestamise sellistel puhkudel No see on õige, et inimene tõesti ei ole ingel ja ja on juhuseid, kus on väga raske andestada. Ja see on raske igale inimesele, et noh, minu eluteele ei ole saatus toonud selliseid hetki või inimesi, kus ma olen pidanud seda rasket kääri ületama ja nagu ennast võitma ja andestama. Et ma olen olnud jah, õnnelik, et minu pere sees ei ole seda kunagi ette tulnud. Aga kui me vaatame elu meie ümber kõike seda julma maailma, mis praegu meid ümbritseb, siis On tõesti vahest selline tunne. On asju, mida ei saa andeks anda ja, ja vägisid, tuleb peale see tunne, et sa oled, sa oled kuidagi alandatud ja madalaks surutud ja sinus tõstab pead ainult kättemaksuiha. Aga kui sa selle suudad, et võita endast ja andestada, siis oled sa tõesti suur võidumees, aga ma ütlen, et inimene on, on nõrk ja ma olen ise samasugune, et kindlasti ma ei saa andestada, et keegi alandab või piinab oma oma ligimest, olgu see siis loom või, või inimene meie ümber, et kõik see elus elusa hävitamine, mis praegu maailmas toimub, et siin ei saa mõelda nii et toim annan, annan kõik andeks, et ma pööran teised pale ette, löödagu mind ka teisele palgel, et et maailma mastaabis, jah, on see väga raske, aga nagu ma ütlesin jah, minu perekonnas õnneks ning ei ole seatud selliste valikute või rasketesse olukordadesse, et ju siis minu hingel on minna hoidnud. Aga paljudel vanematel tekib selliseid hetki, kus nad võivad iseenda kohta öelda niimoodi, et ma ei andesta endale iialgi. Kas teie pereelus on midagi niisugust olnud, kus, kus on nagu see mõte, et oleks võinud sekkuda, voolidaa, teha midagi niisugust ja ja ei ole mitteandestamine teistele, vaid andestamine isendale. Jah, see probleem on olnud küll ja ma arvan, et see saadab kõiki vanemaid, kes tõeliselt hoolivad oma oma lastest, oma lähedastest. Et kui ma mõtlen tagasi oma last kooli ajal, et siis tihti on jah selliseid asju ette tulnud, et oleks pidanud sekkuma rohkem, et võib-olla siis ei oleks tänaseks päevaks näiteks koolivägivalda nii suures ulatuses, nagu ta meil täna on. Iga väike halb tegu ju kasvad suureks nagu lumepall ja kuigi minu laste koolis käimise ajal ei olnud see üldse teema veel see koolivägivald, aga ikkagi ikkagi oli väikseid kiusamisi suuremaid väiksemaid ja ma siiski jah, mõtlen, et emal on, võib-olla ma oleks pidanud rohkem koolis käima ja rohkem nendest asjadest rääkima, et võib-olla sai tõesti jah oldud liiga liiga mugav või tahetud mõelda, et küll see asi laheneb või teine iseenesest, aga tegelikult ega, ega ikka ei lahene asjadest rääkida ja et see valutab mu südant küll tänapäeva koolipilti vaadates ja lugedes, et mis seal toimub koolivägivalla mõistega seoses step teeb nukraks, et oleksite, Ta on ise olema aktiivsem, ei oleks pidanud rohkem oma kaaslasi kaasa tõmbamata. Et see lumepall on juba nii suureks veerenud. Selliseid sotsiaalseid ilminguid on vist meie ümber praegu väga palju, mille kohta tuleks kahetsusega nagu nüüd nentida, et oleks pidanud juba 10 aastat tagasi hakkama tegutsema, aga kuidas, kuidas ta sellest lahti saada, kuidas ta sellest nii-öelda süütundest või mitte andestamisest näiteks lahti saate kas, kas seal mingi mingi viis, kuidas teil õnnestub seal? No tuleb seda järgida, mida sa nagu teistelt ootad, et minu nagu võtmesõna praeguses elus on, et kedagi ei tohi alandada. Et kui meil kaoks ümbertringi see alandus ära meie igapäevaelus, et siis oleks ju hoopis parem elada, siis intestaksime kergemini ja et ma püüan ise niimoodi elada ja püüab igati ka teiste tähelepanu sellele või nagu unest ärgata vaata ta neid siis ma tegelen näiteks kas või loomakaitse seltsis või, või tegelen heategevuses oma võimete piirid, et et sellega. Ma ei arva, et see minu väike v v piisk, selles oleks midagi väga-väga suurt patriaalselt, aga ta on, ma ikkagi loodan, ta on eeskuju andev, praegune ühiskond nagu vajab nii, nagu ta vajab, iidoleid igas muus alal vajab ta neid ka selles, selles vääris, kus näitab eeskuju, et sa võid andestada ja võid aidata. Ja kui ma looksin seda kunsti, mis võimendab seda kurjust meie ümber, et siis ma annaksin jällegi tõuke sellele samale lumepallile, millest ma rääkisin, mis aina suuremaks kasvab. Et seal on ka peidus äratamise iha või sündroom, et tehke nagu silmad lahti ja te näete, et on, on võimalik ilusaid asju, häid asju ka märgata, et need ikkagi on teil olemas meie ümber. Ja minu missioon kunstnikuna see on, et ma ei taha. Ma ei taha midagi negatiivset luua. Aitäh teile, Epp Maria Kokamägi ja ja tervisi sinna vähemalt tänase päeva seisuga väga päikselise Haapsalusse. Ja suur tänu kõike head teilegi. Nagu täna on siin-seal sellest juttu olnud, et andestada kuigi tuleb võimalikult palju siin elus mitte kanda enesega tigedust, kibestumist ja kõiki neid halbu asju kaasas, mida see mitteandestamine kaasa toob. Ikkagi on siis maailmas asju, mida ei ole võimalik andestada ja me ei andesta neid, olgu meil sellest või raskem. Jah, teistpidi on ka võimalik väideldud, maailm on ammu väsinud vihkamisest ja selline idealistlik pilt oleks ju väga ilus kui kõik andestaksid oleksid avatud, head abivalmis kõikide jaoks, kuid kui 100-st inimesest 99 on omaks võtnud kristlikud reeglid on omaks võtnud humanistlikud reeglid ja leidub alati keegi üks põhimõtteliselt ka geneetiliselt on see nii, alati leidub keegi siis ei saa maailma üles ehitada absoluutsele sellisele vastastikusele hambestamisele ehk selline maailm hukkuks kohe, kui ta oleks väga kuidas öelda, idealistlik, sellepärast ongi ühiskondades sõjaväes eriüksused, kes õpivad tapma ilma moraalsete reegliteta ja nii edasi ja nii edasi, ehk kaitsta ülejäänud 99 mis tähendab seda, et sellist absoluut ei saagi tahta, et oleks absoluutne andestamine, kel ja kõikide suhtes. Kogu probleem taandub ju sellele, et kas andestamine on, kelle suhtes. Ja seda olen öelnud, aga üldiselt on väga lihtne reegel, mis ütlevad, lähedane inimene on see kellele andestatakse, sõltumata sellest, mis ta teeb, eksis lähedus ja sugulaskonn näiteks on need, kelle suhtes ei saa küsida, mille eest ma sind armastan. Vastus on, ma armastan sind sellepärast, et sa oled mulle lähedane sugulane. Ja siit tulenebki välja, et meie sekka kuuluvad inimesed ehk siis ka näiteks rahvuslikud piirid on need, mille suhtes kehtib niinimetatud tingimatu armastus, tingimatu andestamine ja, ja see, mis meile küsimusena tekitada. Suur probleem on see, et kas need, kes meie sekka ei kuulu, ehk nemad, kas me nende sigadusi Meie arvates sigadusi andestama või mitte, see kehtib siis kõikide poliitiliste ja nii edasi ja nii edasi. Aga enamike meie lihtsurelike jaoks on sera kaugemateeria kauge poliitikakauged, riigid. Meie elu on suhteliselt piiritletud ikkagi inimsuhetega. Seetõttu juhul, kui on andestamine levinud lähedaste inimeste seas siis on sellega juba 99 protsenti garanteeritud meie normaalsest elust. Selline oli tänane saade andestamisest ja mitte andestamisest, seda juhtisid Aleksander Kulver ja Haldi Normet-Saarna ning lõpetuseks laulab jutuks olnud teemal ühe ülituttava loot, Tõnis Mägi. Kes meist? Huikab tõi. Pika. Uhkelt. Päi una. Juula meelest läinud, vaata mul ratta. Võimeina. Viime kiirelt. Kiirelt. Ei? Anda. PVC. Külla. Minna.