Tervist head kuulajad, algab saade quo vadis, mina olen Markus Järvi. Samal ajal kui vana maailm kihab Euroopa Parlamendi valimiste mulli vees, on quo paadis pööranud oma pilgu taas kord Euroopa tsivilisatsiooni alglätete poole kust mullivesi teatavasti välja purskub, pakkudes seeläbi soodsa keskkonna juba sajandeid ja põlvkondi väldanud kultuurisupluseks. Me räägime teaduslikust maailmapildist ja selle seostest moodsa kultuurilise olukorraga. Stuudios on teadusajakirjanik ja publitsist ning Tallinna ülikooli nooremteadur Arko Olesk. Tere tulemast. Tere hommikust. Teaduses on oluline koht hüpoteesidel, mina alustaksin ühega neist, mis rangelt võttes ei olegi hüpotees, kuid siiski kujutame ette olukorda, et astuksite niinimetatud Roolsi kuulsa teadmatusele loori taha ja ainus, mis teie haju sagaratesse alles jääb, on teie poolt omandatud teaduslik maailmavaade ja seda toestavad faktid. Kui te nüüd selle teadmatuse loori ühtäkki eemaldaksite ja vaataksite meie ees avanevat kultuuripilti, mida te siis näeksite ja milliste järeldusteni võiksid meid ümbritsevat tsivilisatsiooni silmates tulla? Ma arvan, et see protsess, mida te äsja kirjeldasite, on see, mida tegelikult igaüks meist on elus korra juba läbi teinud pärast sündimist avastades, maailma õppides ja see toimib üha uuesti üha uuesti, just seesama, ühelt poolt teaduslik meetod, mis meid mõjutab, mille läbime tõesti avastame, õpime, kogeme seda maailma, mis suunab meie käitumist ja teiselt poolt see kultuuri kihistus, mis mis samamoodi mõjutab meid ja, ja need kaks asja saavad kokku, on teinud meist selle, kes me oleme. Kui me nüüd selle kultuuri ära võtaksime, mis on muidugi võimatu ja olekski ka julm tegu siis siis selle pilguga seda maailmavaade, siis ma kujutan ette, et me me näemegi seda, mida tuntud kirjanik Sipis nõu juba rohkem kui 50 55 aastat tagasi ilmunud kõnes kirjeldas kui kahte kultuuri. Ehk siis tema hariduselt teadlane, kutsumuselt kirjanik, liikudes ka väga palju poliitikaringkondades ta nägi, kuidas ühiskond on tegelikult jagunenud sellisteks eraldi kultuuridega ja ta väga teadlikult kasutab seda sõna kultuur ehk siis kaaned, intellektuaalid, kes on ühiskonnas jagunevad, on polariseerunud, ütleme niimoodi teadusintellektuaalideks ja kultuuriliseks või kunstilisteks intellektuaalid, eks, ja need kaks rühma, kuigi nad on nagu sotsiaaldemograafilistel näitajatelt äärmiselt sarnased. Nad tegelikult ei mõista 11, nad ei suhtle omavahel. Nende nende mõtteviis, nende psühholoogia, moraalitaju, kõik sellised aspektid on tegelikult niivõrd erinevad, et sellist mõtestatud kommunikatsiooni nende vahel on väga raske tekitada. Muidugi Sipis nõu rääkis väga palju 50.-te aastate Inglismaa kogemusest ja kui tema seda esseed lähemalt lugeda, siis ta jooki nagu väga konkreetselt tolle maailma mõtestamise ja lahenduste pakkumiseni välja. Kuid mulle tundub, et see idee mitmest kultuurist, kel on omavahel suhtlemisraskusi on universaalselt kehtiv. Ja ma arvan, et me näeme seda siin Eestis täpselt, et samamoodi kõik need debatid selle üle, et kas, kas poliitikud kuulavad rahvast või mitte, kas kaasaegne kunst on kapseldunud oma valdkonda kui paljudeks teadus ennast, ühiskonna laama, tegelikult kõik need on sellised indikatsioonid vist sümptomid sellesama ühe universaalseima nähtuse kohta. Tähtsust vist võiks niimoodi rahva omaselt kirjeldada kui reaalteaduse ja humanitaarpaneme siis nüüd selle teaduse siia nii-öelda jutumärkides omavahelist seost ja omavahelist nii-öelda suhet. No see on ka üks v lahe, mida väga tihti tuuakse välja see reaal- ja humanitaarteaduse vastandamine. Teine küsimus on muidugi see üldse teadis ja ühiskond, et kui palju ühiskond vajaks teadust ja teaduslikku lähenemist ja mõtteviisi ka nendel, kes on väljaspool seda spetsiifilist treenituse valdkonda, et, et kas, kas on niimoodi, et kas igaüks meist peaks mingil määral teadma, kuidas teadus toimib või mis on tundub, et Eestis selline valdav mõtteviis on see, et meil on teadlased, kes on eksperdid ja las nemad teevad oma eksperdi asju ja meie usaldame neid, mis iganes nad ka teevad. Küsitlustest näiteks eurobaromeetri kipub välja tulema, et eestlaste hoiakud ongi pigem sellised tehnooptimistlikud. Et teadlased teevad toredaid asju, las nad teevad, aga tegelikult minusse see protsess, kui selline ei puutu, et ma olen küll õnnelik nende vahvate nutividinate üle või uue vähiravi üle, mis mulle pakutakse, aga, aga see protsess kui selline ei, ei ole minuga seotud, teadus on liiga raske, las sellega tegelevad need, kes on niimoodi targana sündinud ja see tegelikult on, on üks selline müüt või ma ütleksin isegi ühiskonda ja demokraatiat kahjustav arusaam, mida tegelikult selline teaduskommunikatsiooni valdkond püüab ümber lükata ja ei parandada. See on väga huvitav paralleel mulle tundub, et eestlaste võõrandumine poliitilisest otsusest ja, ja riigivalitsemisest, millest on ka palju räägitud ja millest oleme siin rääkinud Guawadis saates seda võiks kirjeldada kui poliit, optimismi, kui te rääkisite tehnooptimismist või teadusoptimismist, et keegi kuskil spetsialist harrastab oma valdkonda ja noh, ega siis minul mingisugust väga suurt nii-öelda surkimis, võimet ja tahet ka, nagu pole eriti seal Optimiste asemel on võib-olla isegi pessimism siin Eesti kontekstis, et, et poliitikud on pigem tavainimese jaoks selline natukene madalam klass ühesõnaga selline saad poliitikuks siis kuidagi vaieldamatult degradeerumisest ühiskonnas. Et, et see on kahtlemata jah samalaadne nähtus ja tegelikult, et see probleem on, on täpselt samasugune, et kui me lahterdama ühiskonna väga kindlatesse klassidesse, kui inimesed tunnetavad, et ühe või teise protsessiga tegelikult neil pistmist ei ole ja nemad ei tohikski peakski ennast kuidagi sinna väga põhjalikult segama, siis siis see nagu kahjustabki seda klassikalist demokraatlikku mehhanismi. Aga tuleme nüüd selle teadusliku maailmapildi juurde, kuidas defineeriksite teaduslikku maailmapilti Kui me võtame seda sellist teaduslikku optimismi vaatenurka, siis teadus ongi, on selline faktide kogum avastuste, kogu ajalooline, ajaloolise progressi, joodi aina edeneva saavutuste kuhjumise näide. Aga, aga tegelikult ta tegelikult on muidugi väga keerukas sõna mida teadus võiks endast kujutada või mida ta endast kujutab ja milline pilt meile võiks temast olla, on see teadus, on meetodi teaduslik maailmapilt on samamoodi, ta on maailma tajumise ja mõtestamise viis ehk siis mida teadus teeb, teadus on tegelikult uute teadmiste tekitamise viis. Ja just selliste selline viis, mida me saame usaldada. Kui meil on tehtud avastus siis, kui need on tehtud teadusliku, siis selle eeldus ongi see, et inimesed, kes seda kõrvalt vaatavad, saavad aru, kuidas on see tehtud, et seda on võimalik järgi teha. Mis tähendab, et see uus teadmine on saadud usaldusväärsel moel, et selle teadmise antud kujul antud hetkel võib lisada meie teadmistepagasisse. Ja see viis, kuidas teadmisteni jõutaksegi ongi selline klassikaline on ka hüpotees, eksperiment, tõlgendus, ehk siis meil on ka väljakujunenud viis, kuidas me neid protsesse läbi viime ja see protsess peab olema kõrvaltvaatajale läbipaistev, järeletehtav. Ja seda me võiksimegi nimetada teadmiseks, pluss veel sellised klassikalised lähenemisest, et pidev kriitiline suhtumine ehk siis midagi ei saa raiuda kivisse tegelikult et iga fakt peab olema kriitikale avatud, see on. See kuulus Karl Potteri definitsioon teadusliku teadmise kohta tegelikult me ei saa midagi tõestada, aga teaduslik on faktiteadmine juhul kui seda on võimalik ümber lükata. Ehk siis, kui on võimalik sõnastada mingisugused tingimused, mille korral me saame näidata, et, et see fakt tegelikult ei kehti. Ja kui me selliseid tingimusi sõnastada ei saa, siis, siis ei ole tegemist teadusliku teadmisega Karl Popper tõepoolest räägib siis lauset informatiivsusest, et laused peavad olema võimalikult informatiivsed, ehk siis sisaldama juba endas faktiväiteid, mida võib kontrollida ja vajadusel ümber lükata, eks ju. Ja see ongi kvalifikatsiooni peamine printsiip. Tulles teaduse positsiooni juurde meie ühiskonnas, siis mulle tundub, et meie praegune lääne kultuuriruum on ju kindlasti selles mõttes huvitav ja ainulaadne, et teadus on omandanud siin väga selge nii-öelda võib-olla ühe kõige prestiiž oma positsiooni üldse. Eks ju, kahtlemata ja, ja noh, selle juured võiksime öelda, ongi siis eelmise sajandi esimese poole nendest tõesti suurtesse tohututes sammudes, mis järjest on tehtud ja mis inimese elukvaliteeti on tõepoolest muutunud märgatavalt paremaks. Aga ma, ma ütleksin, et see prestiižne positsioon ei ole olnud vankumatu viimasel mõne 10-l aastal on tegelikult löödud sellesse parasjagu mõrasid, kui me mõtleme sellistele suurtele probleemidele näkku putukamürk DDT, mis hakkas kahjustama väga paljusid ökosüsteemi, lülisid Talidomiidi ravimijuhtum, mis mõeldi välja rasedusvastase iivelduse vastu ja selgus, et see kahjustas oluliselt ka sündimata looteid tuumaenergia viimastest aegadest geneetiliselt muundatud organismid mis kõik tegelikult on ju välja töötatud headel eesmärkidel, aga ühiskond, et noh, kas kas näiteks rakendati ja hakkasid andma negatiivseid mõjusid tagasilööke või siis ühiskond on juba nendele tehnoloogiatele tajunud nende võimalikke negatiivseid mõjusid ja hakanud neile vastu astuma niimoodi, et, et see, selline Teaduse, vankumatu elitaarne prestiižne positsioon siin Lääne ühiskonnas viimastel aastakümnetel olnud mitte sugugi nii kindel ja selles on väga palju ühiskondlikult hakatud kahtlema selles suhtes hakatud esitama küsimusi, et, et kas me ikka võime lubada teadlastelt teha kõike, mida nad tahavad. Ja see Need liikumised, need probleemid on tegelikult just sünnitanudki selle teaduskommunikatsiooni liikumise siin alates 80.-test aastatest ja aina aktiivsemaks muutunud uuel sajandil, mis alguses just vastandudes neile probleemidele püüdsidki esialgu taastada seda teaduse usaldusväärset positsiooni, ütleme siis tõemonopoli milles ka väga palju on hakatud ühiskondlikult kahtlema, kuid siin just viimase viimasel ajal on nagu tajutud, et tegelikult, mis on tegelikult vajalik, on just teaduse muutmine demokraatlikumaks tunnistamine. Et see teaduslik teadusliku teadmise saamise viis on küll väga hea, väga tõhus, aga ta ei suuda hõlmata kõiki võimalikke teadmisi, nii et ka sellised inimeste enda kogemused, tavateadmised teiste ekspertide teadmised on vajalikud just sellise ühiskondliku arengu kujundamisel. Et selliseid demokraatliku arutlusmehhanismi abil me saaksime kujundada neid uusi tehnoloogiaid, mida töötatakse välja ja, ja niimoodi eos juba ennetada või sõnaga leppida kokku, milline mõju sellel ühiskonnale võiks olla, et ei tekiks situatsiooni, et et teadlased tulevad, ütlevad, et me oleme nüüd teinud sellise suurepärase uue tehnoloogia ja siis avastavad, et ühiskond tegelikult kas ei taha seda kasutada või ta isegi on selle vastu, sellepärast et näeb selle negatiivseid Võimalikke mõjusid ühelt poolt kindlasti võib mainida vist modernismi kuldperioodil tekkinud selliste teaduse idee Idjulaatrilist positsiooni, peaaegu kus teadvus omandab sellise religioonilaadse tähendusena, August koondi puhul võib seda võib-olla kõige rohkem täheldada mees, kes räägib sotsioloogias kui ühiskonna kõige nii-öelda prestiižsem Ast teadusest ja samas rajab Brasiiliasse näiteks puhta mõistuse temp. Ehk siis käsitleb seda juba teatavas mõttes religioonina kogu teadusmõtlemist ja, ja, ja, ja teaduslikku protsessi. Ja teisalt 20. sajandi suured mullistused nagu esimene ja teine maailmasõda, kus tegelikult see teadvuse Idjulaatriline positsioone vang puhub ja väga tõsiselt sellepärast et me saame aru, et teadus võib-olla ilmselt ainult ikkagi vahend, eks ju, vahe end maailma tunnetamiseks. Sellepärast et kui me sellises klassikalises modernistlikus käsitluses omandasime teadvusele selliseid tega eetilis-moraalseid, maailma tunnetuslik, peaaegu religioosseid konsultatsioone, siis siis 20. sajandi alguses esimesel poolel lõi nagu väga tõsiselt kõikuma, nagu te siin mainisid, tegi väga hästi, eks ju. Ja ja teadusest on vähemalt praeguseks saanud just nimelt. Mulle vähemalt tundub, et suurelt osalt see emme tulen võib-olla selle juurde tagasi ja räägime nendest nendest teadvuse konsultatsioonidest veel. Ma arvan, et tal on ikka veel edasi teatav selline religioosne moraalne pagas vähemalt teadlaste endi arvates ja, ja teadusliku kommuniteedi sees. Aga, aga, aga kui rääkida teadvusest, kui, kui nii-öelda reaalsest objektist võiksime analüüsida siin praegu siis mulle tundub, et teda võiks käsitleda ja, ja peaks käsitlema eelkõige ka vahendina vahendina lihtsalt, sest inimloomus kui selline inimene kui selline tundub, et jäiga teadusest puutumata, eks ju. Lihtsalt tekitati suuremaid ja paremaid võimalusi teiste inimeste hukkamiseks, eks ju. Ja ja teadus mängis siin olulist rolli, eksju, ma ei räägi siin teaduse kui sellise vastu, vaid ütlen, et teadus kui vahend ei oma mingisugust spetsiifilist moraalset konnatatsiooni vaid teda võib kasutada nii heaks kui halvaks. Just et ükski saavutus avastus, fakt iseenesest ei ole hea või halb teadus selles suhtes ei ole tõesti normatiivne, et ta annaks selliseid väärtushinnanguid ühe või teise asja suhtes. Ja tõepoolest selline, et kui me võtame teadust kui religiooni selles suhtes, et tema selline ühiskondlik positsioon peaks olema vaieldamatu või, või mitte küsimuse alla seatav, siis see kahtlemata on väga ohtlik lähenemine nii kõrgelt. Isegi kui me peame teadust kui, kui vahendit kõige paremaks teadmiste tekitamise viisiks, siis siis tõepoolest ka teadus iseenesest protsessina ei ole reaalses elus selline ideaal, nagu me teda ette kujutama, et kes vähegi on selle asjaga kokku puutunud, siis teavad, et ta tegelik töö või tegelik maailm ei ole kunagi nii selge, kui ta võib-olla nendest lõplikest artiklitest välja paistab. Ja, ja loomulikult ka teadus ise ei ole kunagi mõjutamata nendest inimestest, kes seda teevad, ka selline nende sotsiaalne kogemus, taust, kultuurilised mõjud kõik tegelikult ikkagi mõjutavad seda protsessi kui sellist ja, ja, ja seetõttu oleks tõesti nagu väga ohtlik väita, et teadus toodab mingit lõplikke, lõplikke tõdesid ja, ja et me peaksime vaieldamatult kuuletuma nendele asjadele, mida, mida teadlased meile ütlevad, et pigem tõepoolest teadus on vahend inimeste elukvaliteedi muutmiseks ja samal ajal, mida võiks isegi olla rohkem, on. Ühiskondlik otsuste tegemiseks ehk siis iga otsus ideaalis võiks olla faktiliselt põhjendatud tuginema teatud teaduslikele näitajatele, andmetele. Jaa, jaa, kui meil on need andmed olemas, siis me saame omavahel vaielda, milline on ühiskondlikult kõige mõttekam kasulikum viis, kuhu edasi liikuda, et noh, teadis ise seda ei ütle, aga ta annab meile aluse, mille pealt nagu neid debatte läbi viia. Ja, ja see, ma arvan, on ka kõikjal maailmas olnud küsimus, et kui palju tegelikult teadust hõlmatakse neisse otsustusprotsessides, kui palju need otsused, mida langetatakse tegelikult teaduslikult, et põhjendatud ja me näeme seda ju ka siin samamoodi, et, et noh, kas või kas või rail Balticu arutelude juures, et kas, mis on need mõjuanalüüsid ühelt poolt, et kas asi tegelikult niimoodi majanduslikult tasub ennast ära, kas tal on täidab seda ühiskondlikku eesmärki millised on selle mõjud ökosüsteemidele, sotsiaalsetele keskkondadele, küladele, maakondadele, et need on kõike. Need areaalid, kus, kus, nagu teadlased saavad anda oma panuse, sellesse debatti, nad ei saa öelda, kas asi on hea või halb, kas on vajalik või mittevajalik. Aga nad saavad anda need lähteandmed, millele põhipõhineks siin informeeritud debatt, sellepärast et ilma nendeta me saame tugineda mingitele emotsionaalsetele, hinnangutele, arvamustele. Ja meil puudub tegelikult teadmine, et kas, kas need on ka kuidagi reaalsusega kontaktis. See on väga hea teema, mida te praegu siin avasite meie publikule eelkõige mulle tundubki, et ühelt poolt kindlasti nii-öelda loodusteaduslik vaade ühiskonnale on väga oluline informeeritud otsuste vormistamisel ja ka demokraatlikus ühiskonnas, et publik oleks väga selgelt teadlike konkreetsetest teaduslikest ja loodusteaduslikest faktidest mis seonduvad ühe või teise probleemiga, olgu see siis tervishoid või, või kasvõi tõesti rail Balticu ehitamine läbi mingisuguste looduskaitsealade või nii edasi. Aga teiselt poolt mulle tundub, et nii-öelda sotsiaalteadus ja see inimsed reaalteadus debateerib kindlasti väga tõsiselt, et kas meil tegelikult reaalselt tanud sotsiaalteadust või mitte aga, aga, aga sotsiaalteaduse seisukohast see informeeritud, kus on tohutult oluline ja tohutult problemaatiline, samas noh, kui meenutada siin vaid ühte eesti teenekad sotsioloogi Ülo Voog, Laidi, kes pidevalt kogu aeg räägib sellest, et Meie otsus, et demokraatlikus ühiskonnas ei ole läbimõeldud kesksete oluliste sotsiaalsete mõistetega ja nii-öelda vaatame seda reaalsust, mis siin toimub. No ega siis kui kasutada teaduslikku keelt, siis see fakt verifitseerub ikkagi väga kiiresti. Kui meil on lihtsalt mingisugune plakat, mille, mis räägib, et vali mind, meie oleme kõvad, meie teeme asja ära ja nii edasi, no kus siin on see mingisugune teaduslik maailmapilt, kus siin on nii-öelda informeerida antud otsus, meil on siin puhas propaganda, praegu just nimelt loen Etpriorneisi raamatut propaganda, mis on kuldne teos, soovitan kõikidele lugejatele, kes soovib natukene aru saada demokraatlikust ühiskonnast ja ma arvan, et selles edaspidistes edaspidistes quo vadis saadetes, ma olen sunnitud seda kindlasti ka tsiteerima ja teen ka siin ja Edi neis alustab oma raamatut kohe niimoodi, et. Meil on nii-öelda käputäis inimesi, kes tegelikult juhivad massi ja selleks vahendiks, kuidas nad seda teevad, on propaganda. Ja selline juhtimine on suhteliselt kaoslikus demokraatlikus ühiskonnas, kus massid on võtnud võimu mitte ainult siis kesklass, vaid juba nüüd massid on võtnud võimu väga vajalik. Ja, ja sestap propaganda on selline vajalik peaaegu et selline poolteaduslik vähemalt metodoloogiliselt läbi uuritud valdkond, mida siis pidevalt kogu aeg rakendatakse vähemuse poolt, kes tegelikult on võimul enamuse suhtes, kes võtab ja omandab selle propaganda ja siis elab selles propaganda, see teeb neid otsuseid kannab seda kleit ja seda püksipaari, mida siis nii-öelda propagandistid või, või, või PR-firmad peerumuses EDI Pioneesi poolt indutseeritud mõiste. Mida nad siis eksju teevad, et see on see nii-öelda vähemuse kontroll enamuse üle. Ja, ja nüüd, kui me vaatame seda nagu demokraatlikku situatsiooni, siis tõepoolest mulle tundub küll, et siin siin me vajaksime vähemalt ühiskonnateadlaste ja ühiskonna ühiskonna sellise baas suurt kasvatamist ette. Kui nüüd Ülo Vooglaid poole tagasi tulla, siis tema on rääkinud sellest, kuidas, kuidas meil põhjuste tagajärgede Connotatsioonide analüüs otsustes täiesti ja pidevalt kogu aeg puudub, me ei tea, põhjuseid, me ei arvesta tagajärgedega. Me lihtsalt põhimõtteliselt EDI broneeslikult ajame propagandad, mõjutame masse. Kui nüüd teadusliku poole pealt seda seda juttu vaadata, siis miks kastetakse propagandat, sellepärast see on empiiriliselt tõestatud, et see toimib täpselt täpselt, et needsamad lühikesed löövad valimisloosungid, ma kardan ja kahtlustan, et kui me saame tulemused nüüd sel pühapäeval või esmaspäeval kätte, siis parteikontorites taas vaadatakse, et jah, näete, see tõi meile selle edu, mida me ootasime, järelikult see asi toimib, et see on selline suhteliselt robustne teaduslik kui niimoodi järeldus või ühesõnaga väike eksperiment. Me tegime katse, see toimis, järelikult me võime seda teha järgmine kord kudega järgmine kord toimib, siis, siis me võime nagu järeldada, et, et see ongi selline suhteliselt universaalne lähenemine. Ja isegi teooriat siin selles mõttes, et me lihtsalt vaatame sisendit ja selle tulemit. Ja kui sisend on selline ja tuleme meile sobiv, siis laseme selle käiku. No põhimõtteliselt see ongi selline teadusliku meetodi algne kuju ja niimoodi ta välja näebki, et muidugi siinkohal tuleb olla tähelepanelik, et mitte nägul tekitada selliseid vääraid, põhjuse-tagajärje seoseid, mis ka tegelikult paljudel meil igapäevases elus võib ette tulla, et me seostame mingeid asju millegagi oma mõtetes, meile tundub, et need üks põhjustab teineteist, aga kui nagu teaduslikult lähemalt uurima hakata, siis, siis ta ei tee seda mitte et, et see on ka üks, üks teine ühiskondlike probleem, millega teaduskommunikatsioon väga palju tegeleda üritab, aga kui sa siin rääkisid sotsiaalteaduslikust lähenemisest, siis, siis noh, tegelikult ka filosoofiliselt käib ju vaidlus selle üle, et kas sotsiaalteadused on teadused täpselt ja kui. Me võtame teadust kui sellist reaalteaduslikku, mille eesmärk on tegelikult just selgitada välja need põhjuslikud, põhjus-tagajärg, seosed ühiskonnas, formuleerida sellised universaalsed seadused, mille põhjal me saame teha ennustusi. Siis ilmselt me ei saaks sotsiaalteadusi lugeda teadusteks. Kuigi püüdlused eri valdkondades on väga tugevalt selle poole, et me saaksime formuleerida selliseid universaalseid seadusi, teha ennustusi, siis tegelikkuses see ühiskond, inimene on, on niivõrd keerukas mehhanism mõjutatud nii paljude tegurite poolt igast küljest. Et tegelikult meil ei ole võimalik praeguse arusaama kohaselt selliseid seadusi formuleerida ja joonistada selliseid skeeme, et, et kui me paneme üles sellise plakati, siis me saame täpselt nii palju hääli näiteks väga-väga niimoodi robustselt öelduna, et siin ongi küsimus selles, et mis on sotsiaalteaduste funktsioon, kas üritada selliseid universaalseid seoseid kirjeldada või üritada välja selgitada selliseid kultuurispetsiifilisi trende mitte seaduse, vaid ka siis lihtsalt suundumusi või siis üldiseid mustreid, mis kujunevad välja ja, või siis lihtsalt olla puhtalt kirjeldav teadus. Et tagantjärele püüda selgitada välja, miks mingid asjad juhtusid ja mitte omada seda ambitsiooni ennustada mis hakkab juhtuma, et see on tegelikult selline filosoofiline mütoloogiline debatt, kas sotsiaalteadustes, mis on tegelikult selle teaduse enda võimalused üldse ühiskonda kirjeldada ja see? Ma arvan, see debatt muidugi kestab veel edasi, nii et sellised ma kardan, et need unelmad selle kohta, et me saame kui me käime välja mingisuguse idee, mingisuguse seaduse, et me siis saame väga põhjalikult kirjeldada, mis hakkab saama pärast seda, kui see vastu võetakse. Ilmselt ei ole niimoodi, me saame ilmselt sõnastada teatud hulgad stsenaariume, võimalikke, mis võib hakata juhtuma. Aga selliste ennustusliku jõudusid väga selgeid põhjus-tagajärg seoseid on, on väga keeruline esile tuua ja see on ka. Oleks ka väga suur patt loota, et teadvus seda suudaks. Ühesõnaga seene viltune maailmapilt, kui me eeldame, et sotsiaalteadlased suudaksid seda teha, et me peame lihtsalt olema teadlikud nendest võimalustest, mis teadusel kui teaduslikul lähenemisel, kui sellisel üldse olemas on. Jah, eks sotsiaalteadus kindlasti on kogemuslik teadus ja üritab navigeerida nii-öelda inimkogemuse ja ühiskondliku kogemuse pinnal. Seda kogemust on käsitletud mõningates sotsiaalteaduses haridusdeterministlik, kuna aga Tederminismi juurde me tuleme tagasi tegelikult ja ma tahaksin küsida ühte asja nimelt vaimufilosoofias ja, ja üldises nii-öelda ajuuuringu valdkonnas lähtuv, tuntakse vägagi palju just nimelt deterministlikud maailmapildist. See teatavasti tegi meile dekaartliku maailmapildi kaheks jaotamise tulemusel. Et meil on selline vaimu vabadus, eksju ja siis meil on, meil on füüsilise maailma täiesti deterministlik toimimine, seal ei ole mingisugust vabadust. Ja nüüd, kui see vaim ära kaotada või taandada ta põhimõtteliselt füüsilise maailmaobjektiks või paratamatult mõjutatud objektiks kingitud objektiks, siis äkitselt oleme sellise asja ees, et inimene teatavas mõttes oma otsustust ees oma valikut ei ole enam vaba ja vaba valik teatavas mõttes kunstitueerib igasuguse inimliku vabaduse. Ma võin valida A, B ja C vahel, kui ma paratamatult valin alati A või paratamatult p või mõne teise asja, siis ma ei ole vaba. Kui seda tingivad minu ajumolekulid või, või minu ma ei tea, biokeemiline ülesehitus siis vabadus sellisena puudub demokraatia. Teatavas mõttes lähtub sellisest naiivsest eeldusest, et, et inimene on vaba. Et tal on valikuvabadus, muidu oleks ju mõttetu rääkida demokraatlikust ühiskonnast selle selle kõige autentsemas tähenduses, keda ma siis valin, kui ma, kui ma olen biokeemiliselt determineeritud valima näiteks Edgar savisaart või, või, või Andrus Ansipit, siis ei saa rääkida enam demokraatia, sest siis tuleks muuta süsteem kuidagi teistmoodi. Milliseks ma ei oska öelda praegu siin saates kohe, aga igal juhul väga huvitav on see, et ühelt poolt meil on tõesti, sa rääkisid siin alguses, lähme siis sina peale üle, siin saate jooksvalt sahte käigud. Et, et sa rääkisid siin sellest kuidas alustasid saadet kahe kultuurierinevusest, eks ju. Ja nüüd ühelt poolt Eesti reaalteaduslik kultuur vähemalt oma oma selgelt deterministlik hoiakutes räägib ju vastu suhteliselt paljudele valdkondadele, mida me käsitleme just nagu vabadus, inimlik vabadus oleks olemas. Üks nendest on nagu mainitud, juba demokraatlik ühiskond, teine näiteks karistusseadustik. Miks, miks karistada inimest, kui ta on determineeritud, käituma sellisel viisil, et siin ma näen võib-olla ühte, kõige selgemalt nii-öelda lõhet, et sellise loodusteadusliku kuidas öelda deterministlikud teadvus mudeli vahel ja samas siis sellistes suhteliselt humanistlik kest printsiipidest lähtuva demokraatliku ja modernse demokraatliku ideaali vahel. Jah, see on ka minu meelest üks pisuke müüt teaduse kohta, et, et ta on nii deterministlik et kahtlemata reaalteadus uurib seda, mida ta saab oma meetoditega uurida ta üritabki, leida üles neid põhjus-tagajärg, seoseid, mis muuhulgas toimivad meie inimorganismis meie ajus ja kõikides teistes organites ja ta on olnud väga edukas selliste seoste tuvastamisel. Tõepoolest, me teame, et kui teatud närvi elektriliselt stimuleerida, siis meie käsi tõuseb, sõrmed liiguvad. Tegelikult need mehhanismid on üsna hästi kirjeldatud, me teame, et kui teatud rakk toodab teatud valke, siis meie organismis hakkavad toimuma kindlad protsessid. Kui meil on mingit valku puudu, siis meil tekivad mingid probleemid, mingid haigused, suhkurtõbi näiteks kui insuliini on vähe ja nii edasi. Et, et selles suhtes see maailm, mis on teatud määral deterministlik reaalteadused valdavalt tegelevadki sellega. Aga siin ongi küsimus, millise, millise tasandi nii me seda Tättermineeritust viia saame, et, et minu meelest üks suuremaid küsimusi praegu ka Kajuteadustes on see, et mis asi üldse on teadvus. Kas meil on olemas see olemas vaba tahe, et on olemas küll väga huvitavaid uuringuid selle kohta, et kuidas tegelikult, et meie aju on teinud otsuse juba tükk aega, enne kui me seda endale teadvustame, ehk siis lihtne katse, et palutakse katsealusel vajutada kas vasakut või paremat nuppu ja siis anda märku, et millal ta selle otsuse tegi. Ja tegelikult aju jälgides me näeme, et see otsus on ennustatav juba mitu millisekundit enne seda, kui inimene teadlikult teadvustab, et ta selle otsuse tegi. Nii et küsimus on selles, et kas see näitab, et meil vaba tahet ei ole võime, tegelikult on need teised otsustusprotsessid, et niimoodi eelteadvuses, mis, mis tegelikult ikkagi on mõjutatavad erinevate aspektide poolt, mis ei ole tegelikult ikkagi läbinisti deterministlikud. Ja teine aspekt, mida ka väga tihti esile tuuakse, on see, et kas tõepoolest mingid geenid väravat läbinisti, et kes me oleme, et kui meil on olemas see geen, siis me oleme määratud, et surema sellesse vähki või valima valima sellise populistliku liidri poolt. Ka neid uuringuid on olemas, mis näitavad seoseid, et tõepoolest teatud geenivariantide või geenikompleksidega inimesed või ajuehitusega inimesed suurema tõenäosusega hääletavad kas konservatiivselt või liberaalselt sotsiaaldemokraatlikult, et sellised mustrid on olemas, aga need ei ole deterministlikud. Ja siin viimasel ajal tuleb ka järjest rohkem neid uuringuid, mis ikkagi ütlevad, et jah, geenid võivad küll mõjutada, aga nad ei ole ikkagi niimoodi läbinisti otsustavad, on teatud hulk näiteks haigusi, mis on määratud ühe kindla geeni poolt või siis teatud hulk meie omadusi kas või kas või sinised silmad seal seal ei ole otsustada, kas kas see geen avaldub või võite, Vesugust geen on siis, siis läheb asjadega niimoodi aidanud piiratud hulk, suurem osa omadusi, haigusi, kõiki telliseid geenide poolt määratud tunnuseid on määratud väga paljude geenide poolt. Ja, ja need ei ole deterministlikud selles suhtes, et kui sul on kindel variant, siis kindlasti läheb, nii. Paljud uuringud ka siin näitavad, et kui oluline on ikkagi keskkonnamõju kõigele sellele et kultuuriga ühiskondlike oludega me saame mingisuguseid näiteks riskivariante elimineerida või siis ka täiesti normaalseid geene muuta, muuta kahjuliku toimega. Keskkonnamõju võib deterministlikud ju ka käsitleda, käsitleda deterministlikud protsessi ühe osana. Ja et kõik mängivadki rolli selle juures, aga, aga selliseid valemeid ei ole olemas, et, et see geen pluss selline keskkonnamõju võrdub kindlasti näiteks kopsuvähk suhkurtõbi. Et need on kõik sellised ikkagi tõenäosuslikult mustrid, et me näeme, et teatud tingimuste kokku sattumusel risk millekski kasvab või siis millegi risk on tänu teatud kombinatsioonile taas väiksem. Et siin Eesti teadlased Tartus Jaanus Harro juhtimisel on, on viinud läbi mitmeid huvitavaid katseid selle kohta, et kuidas geenide ja keskkonna vastasmõju siis tõepoolest toimib. Ja kui võrrelda selliseid erinevaid vanusekohordid, et mõned, kes on niimoodi üles, kas koolis käinud enne taasiseseisvumist, teised, kes on selle ajal ja pärast seda siis näiteks võrreldes alkoholi tarbimist ja teatud riskigeeni on nagu selgelt näha, et kuidas keskkonnamõju on niimoodi pärast taasiseseisvumist lubanud sellel riski geenil avaldada suuremat mõju alkoholi tarbimisele kui, kui enne. Nii et, et see annab meile märku, et keskkonnaga on võimalik neid asju reguleerida ja tegelikult nende uuringutega me lihtsalt saame, et paremad teadmised nendest teguritest, mis seda mõjutavad ja annavad meile võimaluse omakorda siis nagu vastu mõjutada. Aga selliseid kindlaid hoobasid, et Me saame kindlaid tulemusi teatud asju tehes, me ei saa mitte kunagi tagada, et need tulemused on kõik ikkagi tõenäosuslikus ja ma arvan, et, et see on ka see üks oluline aspekt, mida, mida nagu inimesed teaduse puhul tänapäeval üldse mõista võiksid. Et suur osa nendest väidetest, mida, mida teadus tänapäeval pakkuda suudab, on ikkagi tõenäosuslikus taustaga, et need ei ole need kindlad teadmised, et asjad on kindlasti nii või juhtuvad kindlasti nii, kui te teete seda või teist. Et, et need on ikkagi teatud teatud tõenäosusega, et riskid suurenevad või vähenevad mingite kindlate Tegurite mõjul jah, teooria loomus tegelikult ise on juba juba selline, et ta ei ole mitte paratamatu tõde ega fakt, vaid ta on ka avatud ümber lükkamistele ja avatud. Korrigeerimisele aga, aga ma tahtsin küsida ühe sellise ühe sellise isikliku küsimused, kas sina usud, et inimene on vaba? No kahtlemata tähendab selles suhtes vaba, et meil on vabadus otsustada näiteks, keda me pühapäeval valida tahame, Euroopa Parlamendi, meil on vabadus otsustada kuhu me või mida ma oma eluga peale hakkame, milliseid valikuid me teeme, meil on see vabadus mõnevõrra väiksem selles suhtes otsustada, et, et millised on need biokeemilised protsessid, mis toimivad meie seda kehas. Aga ka selline ütleme, demokraatlikuks ühiskonnaks, vajalikud vabadused on meil tegelikult olemas. Meil on kõigil teatud, et nüüd me kalduvus teatud suunades, mis on tingitud meie organismi omadustest, meie geenidest, kasvatusest ja nii edasi, aga tegelikult kui me oleme nendest asjadest teadlikud, mida, mida paremini me nendest teadlikud oleme, et mul on võib-olla mingisugused geenid, mis soodustavad minu riskikäitumist või, või noh, minu iseloom on teatud kujul, kui me oleme sellest teadlikud, siis neid arvesse võttes me tegelikult suudame. Sellised deterministlikud lähenemisele vastu astuda. Et kui me teame, mis meid mõjutavad, siis meil on võimalik oma teadliku tegevusega neidsamu hoobasid kuidagi vastu mõjutada endale paremas suunas, nii et tegelikult. Me ei ole nagu takistatud millegi poolest, meil on teatud kalduvused, aga nendest teadlik olles on meil võimalik nendest üle saada. Kas tänapäeva teadust võib käsitleda niimoodi, et teooriate materjaliks ja, ja uurimisvaldkondade selliseks algmaterjaliks baas, fakti kogumiks on niivõrd palju uusi ja huvid teatavaid asju, iga uus uuring tuleb välja uue, nii-öelda valdkonnaga. Et selline endine deterministlik mudel, kus loodus käsitleti nii-öelda parata tamatuse paradigma sees, deterministlik kult ja mille selliseks peamiseks sümboliks idee ajalooliseks sümboliks, seal eelkõige funktsioon, funktsiooni mõiste, kus määratleme, mingisugused alge, mõistad, ja me saame ennustada seda kõverat. Kõver on ennustatav, ma tean igas punktis, kuhu järgmine punkt läheb ja, ja, ja et sellisest deterministlikud mudelist oleme me teaduse enda kaudu kuidagi nagu välja kasvanud või välja kasvamas. Eks nad moodustavad endise selle teaduse tuuma, sellepärast et sellest asja alguse saigi. Need on need mehhanismid, mida oli kõige lihtsam avastada ja need siis avastati reeglina esmaselt, et see, kuidas liiguvad planeedid ümber päikesenjuuton, Galilei, Kopernik tegelikult noh, need protsessid on ikkagi deterministlikud, need on määratletud selle Newton'i füüsika järgi, mis ongi meie maailma täpselt aluspõhjaks. Aga kui need asjad on nagu kindlaks tehtud, siis teadus on liikunud nende valdkondade suunas, kus kus need seosed on hägusemad, tõenäosus likumad ja üritab seal siis selliseid seoseid üles leida ja kirjeldada meie maailma niimoodi järjest detailsemat, aga mida rohkem detailidesse läheme, seda vähem on meil just seda ettemääratus. Ja selliseid kindlaid põhjuslikke seoseid niimoodi, et teadus tegeleb endiselt maailma kirjeldamisega. Aga need kirjeldatavad objektid ei, ei ei allu enam nii rangelt ennustada ennustavusele. See on huvitav, kuidas sa räägid siin teadusest kui maailmatunnetuse vahendist ja see on ju teatavas mõttes selline, kuidas öelda vana hea teaduse ja selle võtab kuun üles oma paradigma mõistes paradigma kaudu tunnetatakse maailma, selline vana hea klassikaline nägemus teadusest ja väga paljud autorid, sealhulgas ka mõned humanistlikud valdkonnast, nagu haide ker on rääkinud tehnoloogia mõistest ja tänapäeval eriti tänapäeval kõikide nutividinate ja, ja jumal teab mis, milliste vidinate maailmas me tunnetame seda ju, kuidas teadus ei ole mitte midagi muud kui vahend. Teadvus võib-olla niimoodi vanadele sellistele nii-öelda humanistliku kuidas öelda siis klassikalise teadvus käsitluse omandanud inimestele selline härrasmehelik viis, kuidas tunnetada maailma, eksju, aga tegelik inimene, kui ta siin istub kuskil kontoris. Ta näeb teadust nii-öelda uute vidinate tootmise vahendina. Mul on lihtsalt vaja maailma tunnetada, sellekset toota, jälle mingisugust uut, uut nii öelda lõi IBU ja, ja, ja tehnoloogia ei olegi mitte midagi muud kui lõiv enda eksisteerimiseks. Teadusele ma võiksin. Ma ei tea, kas see on, kas. Tegelikult see on ka, see on ka mingil määral see ideoloogia, mida me, mida me tunnetame Eesti valitsuse poolt, et miks, miks on vaja toetada teadust, miks on vaja, et rohkem noori läheks ülikooli õppima loodus- ja täppisteadusi ja inseneriteadusi ja tegelikult Eesti riik on väga selgelt sõnastanud, et mida rohkem on meil teadlasi, insenere, seda tugevam meie majandus, seda paremaks meie elujärg kõikjal läheb. Aga see on ainult üks tahk teadusest. Ma ikkagi olen veendunud, et teadus on ka meie igaühe jaoks oluline ka kultuuri osa. Et, et me ei saa läheneda sellele ainult väga pragmaatiliselt ja kasu lootes, et, et see moodustab ikkagi osa meie maailmapildist ja tegelikult suur osa ju teadustegevusest vähemalt mingi osa ei ole üldse suunatud sellele, et nüüd me peame kindlasti midagi midagi tootma, et, et see on puhtalt siin ka intellektuaalne huvi, miks inimesed teevad, nad tahavad maailma paremini mõista, see on uudishimu rahuldamine. Miks me uurime mingisuguseid kosmose süvastruktuure, sealt sealt ei tule meile mingisuguseid uusi vidinaid, aga see on puhtalt inimese loomupärase uudishimu rahuldamine ja, ja läbi selle ta tegelikult ikkagi haakub ju kogu meie kultuuriga, sest uudishimu on meie loomupärane osa. Ühelt poolt mul on tohutult hea meel, et me räägime teaduslikust maailmapildist ja me räägime sellest kui tervikust siin. Aga aga mulle tundub, et selles sellest rääkides on meil mitmeid probleeme. No esiteks see, et Paul Feyerabend räägib oma meetodi vastu seoses sellest, kuidas teos on esiteks võrdväärne tunnetusvahend paljude teistega, nagu näiteks religioon või kunstiline väljendus aga, aga vähe sellest teaduse enda sees tehakse valikuid erinevate teooriate vahel lähtuvalt enda maailmavaatest. Ja seal puudub igasugune nii-öelda nagu ratsionaalne algedamalt Paul Feyerabendit arvates, eks ju. Et kas me saame sellisel puhul rääkida teadusliku maailmapildi tervikust ja, ja teine tasand mis seda maailmapildi tervikut teatavas mõttes veel lõhendab, on spetsialiseerumine tänapäevateadustes, kus just nimelt vidina produktsiooniks on vaja, tähendab mingisugust mingit nano nano, sekvend, see kogu terve maailma ülesehitusest tajuda, eks ju. Ja, ja kui ma olen seda teinud, siis ma suudan selles vallas toota paganama hea vidina, eks ju. Aga aga, aga sellist tervikteaduslikku maailmapilti kus oleks kõik nii-öelda omal kohal, kas me võime sellist enam üldse postuleerida. Teadlastele see on need ka väga filosoofiline küsimus see, et, et ka teadusfilosoofiast Needsamad debatid tegelikult selle üle, et mis on teaduse piirid ja mis on need usaldusväärsed teadmised üleüldse, mis nende tootmise viis, et see on ka olnud väga aktiivne ja noh, need debatid jätkuvad ja, ja tõepoolest. On ka neid lähenemisi, mis väidavad, et teaduslik teadmine iseenesest ei ole kuidagi parem kui teistmoodi saadud teadmised. No teadlased kindlasti selle vastu väidavad, et tegelikult meie praktiline kogemus näitab, et ikka on küll, kas meil oleksid ikkagi arvutid ja, ja kõiksugu ravimit, kui täpselt on see Lõll just, aga, aga ka selles suhtes on iva loomulikult asjas sees, et, et nagu me siin oleme ka rääkinud teadus ei saa olla see absoluutne isa, olla tõe monopoli valdaja ja ka ja ka teaduskommunik kommunikatsioon selles suhtes üritab rõhuda sellele, et inimestes tekiks see arusaam, et kuidas teadus kui selline toimib, et sealt tegelikult on ka need sotsiaalsed mõjurid alati nendes protsessides sees. Et me ei pea. Õigemini, kui keegi väidab meile, et midagi on teaduslikult näidatud teaduslik tulemus, siis alati on kasulik sellesse suhtuda ka teatud määral kriitiliselt küsida, et mis on need eeldused, kuidas on see selleni tulemuseni ikka jõutud mis tegurid veel võivad seda tulemust selgitada ja nii edasi ja nii edasi, et tegelikult meil on ju piisavalt näiteid teadustulemustest, mis mõni aeg hiljem on näidatud saadi kas pettuse või mingite asjade mittearvestamise või lihtsalt lohaka töö tulemusena. Ja, ja ütleme sellist arusaamist, et, et me ei saa absolutiseerida seda, mida teadus meile annab. Et seda tuleb ka tegelikult niisuguse kuulub selle teadusliku maailmapildi juurde, mida me tegelikult peaksime rakendama ju kogu oma elus kõikide faktidega, kõik meile ütleb, kas poliitik, arst, posija, õppejõud, sõber, kes iganes meile midagi ütleme, peaksime tegelikult sedasama lähenemist rakendama kõikide nende aspektide juures küsima, et aga ka, aga miks me seda siis ikkagi teame, kas sellel võib olla ka näiteks mingeid teisi seletusi? No eeldades, et selline tervikteaduslik maailmapilt on olemas kuidas seda tuleks vahendada inimestele, kuidas ühiskond võiks rohkem kasu saada teadusest, mis on ikkagi väga elitaarne distsipliin. Elitaarsusest tulekski püüda vähendada just sellesama teadvuse olemuse kommunikeerimisel, et me võime küll. Ajakirjanduses vahendada kõiki neid toredaid teadusuudiseid, mis meil iga päev niimoodi. Ta on tõesti tohutult, meile tuleb uued avastused, uued Avimisid, raviviisid ja nii edasi ja nii edasi tuua inimestele lähemale, näidata, kuidas see mõjutab nende igapäevast elu ja nii edasi. See on nagu selline lihtne viis, aga, aga mulle tundub, et, et see kõige olulisem on ikkagi sellise teadusliku arusaamise vahendamine, kuidas teadus toimib, mis on see kuidas jõutakse teadmisteni ja siis ka see, et kuidas teadus tegelikult toimivad, mis on tegelikult need sotsiaalsed, poliitilised, kultuurilised mõjurid, mis võivad seda protsessi mõjutada ehk siis sinna avatud ja samas kriitiline maailmapilt kõige suhtes, mis meid ümbritseb, ma arvan, et et, et see on just, et see, mis meil peaks olema, et me ei saa tõmmata piiri, et meil on olemas selline teadus sellise piiri tõmbamisega me juba automaatselt kapsel Taleda kuidagi eraldi selleks kultuuriks või valdkonnaks vaid vaid tajuda, et tegelikult kõik meie ümber on ühtaegu nii nii teaduslik kui ka kultuuriline kui ka sotsiaalne, kui ka poliitiline. Et, et ma arvan, et, et see arusaam on, mida, mida peaks igaüks meist koolist kaasa saama. Kas selles solistlikus tervikus, mida sa väga ilusti kirjeldasid praegu siin otse-eetris, kas selles tervikus on näha, et ühiskond liigub pigem teadvuse suunas tervikuna või liigub kuidagi teadusest mingisuguste Se mingisugustesse, hämarate masse valt? Kondadesse need liikumised on nagu tajuvad pidevalt igasugustes suundades, et loomulikult kogu kõike lääneriikides viimasel ajal ka Eestis on väga palju panustatud selleks, et see liiguks teaduslikkuse suunas. Aga samal ajal me pidevalt näeme ka mingisugust protsessi, mis kisuvad nagu teises suunas, kui me, kui me mõtleme, et kust meie tänane vestlusesse alguse sai, siis mõrad tagusest saatest, kus, kus siinsamas toolidel istusid portaali Telegram esindajad mis tegelikult pigem kisuvad just sinna vastassuunas inimesi lugude maailma, mitte kriitilise mõtlemise maailma. Meie saateaega. Hakkab läbi saama, rääkisime teadusest ja selle suhtest modernse kultuuriga ja siin stuudios oli teadusajakirjanik ja publitsist ning Tallinna Ülikooli nooremteadur Arko Olesk Arko, suur tänu, et said tulla siia klassikaraadio stuudiosse. Ma väga tänan, et said aega. Läbi astuda aitäh kutsumast.