Tervist head kuulajad, algab saade komaadis ja mina olen Markus Järvi. Ajad on ärevad ilmamaa suurvõimud, möllavad ja provotseerivad teineteist vastastikku jõulistele vägitegudele. Ukraina kriis on alles infeeri ja see, mis sealt välja tuleb, seda pole veel teada. Kunagisi räägitud jutu sirbi peatoimetaja Ott Karulini ka siinsamas saates quo vadis ja koos kahtlesime, kas toonase kaitseministri Urmas Reinsalu igatsus USA vägede järele Eesti territooriumil oli ühele iseseisvale riigile kohane või mitte, et kui seda mõttearendust kuulisega kirjanik Mart Kivastik, siis sai ta väga vihaseks ja viskas klassikaraadio hoopistükkis aknast välja. Egas midagi, tuleb asjaosaliste härrastega maha istuda ja natukene jutt too Vesta stuudiosse saabub, kui ma olen täpne ka IRL-i esimees Urmas Reinsalu, kes praegu kiirendab oma autod Tallinna teedel ning juba Tartu stuudios. Kui ma nüüd ei eksi, on kirjanik Mart Kivastik tervist. Tere, tere, mina olen kohal, et meil on selle auto sõitmine. Suurepärane no täna räägime riigikaitsest ning Väike-riikluse võludest ja valudest ja tegelikult räägime aga kindlasti sellest, kes me oleme ja kes me tahame olla, sest kõik need küsimused kindlasti puudutavad ka neid küsimusi. No ma tean, et kas ma teen selle introduktsiooni ära, et ma panin siia sellise tohutult olulise Michaels kood tsitaadi, aga, aga võib-olla vestleme Mart Kivastiku ka lihtsalt natukene juttu, et siis kui tuleb Urmas Reinsalu, siis saame nagu täistuurid peale panna. Siis välja näeb, et te kirjutasite artikli, kus rääkisite virisemisest, et poorninud juuessey või back to USA. Mis selle artikli peamine sõnum oli, et tundub, et oleks aeg nagu virisemine lõpetada eelkõige nende kõikvõimalike globaalsete kriiside valguses, mis siin praegu toimumas on? Ja et, et noh, seoses sellega, mis me näeme praegu Ukrainas, toimub mulle kangesti meeldis kadriliigi mõte, et Ukrainas praegu ja viriseda siis jah, no mina nagunii eeldan, et meil siin läheb selles mõttes kenasti, et meil ei teki mingeid selliseid ukraina tüüp jamasid, aga et meil oleks aeg nüüd hakata järgi mõtlema, et kuidas me ise oma asjadega hakkama saama, et et Eesti riik võiks sellest palju järeldusi teha, kuidas, kuidas oma asju siseneda. Nii et et see ongi mitte selle mitte ainult välispoliitiliselt järgnevatel saekott, vaid Eesti riigil. Mõtlesin, kuidas, kuidas edasi minna. Suurema oleme küll olnud väga tublid ja me oleme siin igalt poolt kiita, kiita saanud selle eest, et me oleme näiteks rikkamad kui Läti ja Leedu, et meil on, palgasin kolmandiku võrra suuremad, aga aga kui ma ise näeme, siis on tegelikult on siin põhjust vilisemiseks küll ja küll No need on Urmas Reinsalu ka saabunud stuudiosse, tervist, härra Reinsalu. Tere päevast. Ja juttu on meile riigikaitsest loomulikult endise kaitseministrina valdate seda teemat hästi. No nüüd on siis aeg sellise postmodernistliku Fuko tsitaadi jaoks minema siit välja võtsin ja Fokko ütleb niimoodi. Algul oli võim nähtav, üritades end erinevate meetoditega demonstreerida, korraldades avalikke vaatemänge kroonimis, protsessioonidest, hukkamisteni. Moderne võim aga on muutunud nähtamatuks ning avaldub kodeeri tunakultuurilistes praktikates, mis distsiplineerib distsiplineerivalt ja normaliseerivad. Selles mõttes on teaduslikule ja ratsionaalsele alusele asetatud ühiskonnaga korraldus isegi veel inimvaenulikum kui traditsionaalne. Kui taritsionaalsetes oludes on võimu subjekti ja võimu objekti vahekord selge, siis tänapäevases situatsioonis on iga inimene korraga nii võimu subjekt kui kao Cd normaliseerituna oleme alistatud võimu diktaadile ja võtame seda vastu, kuid meie endi igapäevased tegevused kannavad seda normi edasi ning suruvad seda teistele peale. Ise alludes aitame kaasa teiste alistamisele. Nii kirjutab Mihhailov Ko ja tegelikult see tsitaat pärineb Rein Raua teosest, mis on kulunud tuur. Ja ma pean tunnistama, et kui ma olin juba lootuse kaotanud ja arvasin, et pole ühtegi asja, milles ma selle vana prantsuse kihlakaga nõus võiksin olla, siis võta näpust, siin On üks nendest tsitaatidest. See, mida Fokko tegelikult ütleb, on ju suhteliselt lihtne. Suur osa inimesi arvab, et modernse demokraatia oludes, nemad ise on võimul ning nende vabaduse illusioonist on saanud ka nende kõige tugevamad ahelad. Kui me räägime aga demokraatiast vähemalt valitsevate kihtide, olgu selles siis ükskõik vaatevinklist siis tundub mulle, et selle peamine dilemma on ka suhteliselt lihtne. Kuidas suruda läbi iseenda otsused, mis on mõjutatud kas erakondlikest, geopoliitilistest või teistest huvidest ning anda nendele otsustele teatavas mõttes demokraatiat ja oreool. Või kui lubate, siis ütlen veel täpsemalt või siis ka personaalsemalt anda iseendale kogu selle mängu juures demonkraadi kuvand. Eriliselt tundub, et selline olukord võiks kirjeldada just nimelt kaitse ja välispoliitikat. Urmas Reinsalu, kas välis- ja kaitsepoliitika demokraatlik arutamine on üldse vajalik, kas peaksime jätma välis- ja kaitsepoliitika ekspertidele? Ei kindlasti mitte küsimus sellest, et see, need valdkonnad et kui riik tahab olla sidus järjekindel, on kindlasti selles mõttes olulised, et eriti väikeriigi jaoks peaks välis- ja kaitsepoliitika määratlema paljuski ka sisepoliitilisi valikuid sest suurte riikide jaoks on see huvide realiseerimine maailma mastaabis. Väikeriigi jaoks on see ellujäämise küsimus oma välis- ja kaitsepoliitika õige ülesehitamine. Aga konsensuse taotlus, välis- ja kaitsepoliitikas. Konsensuse saavutamise meetod saab ainult olla avaliku arutelu, et valdav osa ühiskonnast jagab teatud väärtusi, mille nimel välis- ja kaitsepoliitikat ellu viiakse siis ma arvan, Eesti on olnud siin üsnagi edukas oma instiktiivsetes valikutes, võttes kursi läände, saades aru, et tegelikult kolmanda tee valikut ei ole, et kas, kas Moskva või lääs? See oli meil vabanemise ajal kohe instinktiivselt arusaadavalt selge valik ja ja niisugune laiapõhjaline konsensus on seda liikumissuunda ju hoidnud, järginud, et see, mis toimub tegelikult täna Ukrainas. On mõneti ühiskonna või rahva rebenemine, kes on kõikunud kahe põhimõttelise valiku või mudeli vahel. Ja nüüd on see läinud nii-öelda võitlusest Parlamendis üle reaalselt võitluseks tänavatel. No sama küsimus teile, härra Kivastik seal Tartus, et kas nii-öelda demokraatlikust välispoliitikast tasub üldse arutleda? Kindlasti tasub selles mõttes. Jumal tänatud, Eesti on täiesti demokraatlik riik, aga ma arvan, et meil on veel üks samm edasi minna. Siin kuskil oli just Saksa Deutsche Welle Šveitsis räägite seal seal siis tehakse iga väiksemagi asja puhul tehakse referendum ja ja, ja see hakkab nagu pisut neil see, selline Ülo temaga üle demokratiseerimine hakkab pisut nagu elu segama. Aga samal ajal minu meelest on täiesti mõistlik tee, sellepärast et las ta olla selline ebamugav jaa, jaa, aeglane. Aga siiski see annab palju paremaid tulemusi, kui see ainult üle otsustada. Ja mis mulle Eesti puhul meeldib, on see, et eriti seoses Ukrainaga praegu on. Tegelikult inimesed omavahel arutavad üsna palju asju ja üsna samasugune arutelu käib, käib lähtudes ja nii palju kuuled valitsust, et selles mõttes tõesti on, räägib üsna ühtemoodi ja, ja seal ei ole kuskil sellist vahet vahel, et valitsus räägiks ühte rahvastest, tegelikult me räägime ja mõtleme ühtemoodi. Kas nüüd see tuleb sellest, et, et aga vähemasti Eesti paistab ülevalt alla kenasti läbi ja mul on selle üle väga hea meel ja ma arvan, et demokraatia on põhirell selliste asjade vastu nagu see, mis mis praegu Ukrainas juhtub, näiteks kaitseliit on üks aastaseks demo kraatli, demokraatia näide. Nii et Eesti valitsus ja Eesti rahvas on teie mõlemi hinnangul selles osas, mis puudutab kaitse ja välispoliitikat täiesti sellise instinktiivselt konsensuse, nagu siin härra Urmas Reinsalu ütles, saavutanud. Minu arust küll ja selles mõttes. Reinsalu seda palju varem ülevalt poolt, selles mõttes ka endine minister. Mina näen seda kui, kui rahvas ja kui ma selles mõttes mõtleme ühtemoodi, siis on hästi. Ma arvan, et see, mis Ukrainas põhiline vahetu protestialge inimestel ei olnud isegi mitte välispoliitilise kursi küsimused, et ka Maidanil talvel rõhutasid inimesed seda, et küsimus ei ole mitte niivõrd selles, et kas Euroopa liit kuidas see assotseerumis assotseerumine leiab selle Gazett, vaid küsimus oli inimeste jaoks, et nad ei uskunud enam neid juhte, ehk siis seda Janukovitši režiim, mis nad pidasid seda varaste võimuks. Ja ma arvan, et see niisugune võimu korruptiivsus, mida me näeme Raina nüüd kukkunud võimu puhul ja selle ühiskonna tase, kus, mis on läbipaistmatu, et see on reaalselt toonud ka need kogu ühiskonna jaoks. See usaldamatus kasvab sellisele piirile, kus ta muutub julgeoleku riskiks nii juba sisemiselt kui ka väliselt. Teine pool on tegelikult sama küsimus, kui me vaatame Putinit. Ja on asi selles, et mis on kõige suurem risk, et Venemaal sees puudub igasugune tasakaalustav valge. Et sisuliselt on Putin, Putini süsteem praegu sõjaküsimusi Ukrainaga Venemaa puhul võib öelda, selgelt on tegemist uut tüüpi sõjaga, kus kus Putin ise ainuisikuliselt otsustab. Jällegi selle korruptiivse võimuvertikaali otsas tähendab seda, et kui ühiskonnas debatti ei toimu, siis me tegelikult ei tea, milline on nii-öelda diktaatori järgmine käik, järgmine manööver, millistest loogikatest lähtudes ta seda teeb ja jällegi see on omakorda reaalne vahetu oht kõigile naabritele. Näha, mis seal tegelikult jälle kui hea selle asja pole, siis esimest korda ongi tekkimas ukraina kõikus ühest otsast teise koolsist Juštšenko niisiis nüüd on esimest korda tekkinud ikkagi tekkimas Ukraina riik ja ma arvan, et see, see häirib Venemaad kõige rohkem, et see ikkagi ikkagi justkui läheb üks tükk selle selle süsteemi küljest ära. Ja noh, loodetavasti, et see kõik lõpeb lõpebki mõistliku Ukraina riigi tekkimisega, mis oleks suurepärane. Aga kas Eesti rahva konsensusel oleks üldse võimalik muuta tänapäevast Eesti vabariigi välispoliitilist kurssi, et noh, me oleme sidunud ennast erinevate rahvusvaheliste lepetega alates Euroopa Liidust, lõpetades NATO ja paljude teistega veel, eks ju. Et ütleme niimoodi, et nüüd konsensus äkitselt siin vahetuks, et, et kui me sellise hüpoteetilise küsimuse nagu õhku paiskame, siis kas kas seda kurssi on võimalik muuta mingisugusel Eesti-sugusel väikeriigil? No ütleme, küsimus on, et kas Eestil endal on võimalik oma kurssi muuta, et juhul kui noh, ütleme siis selleks leitakse piisavalt põhjus, siis vastus on loomulikult jaatav, et me ei ole kuidagi laulatatud selle külge, et Prantsusmaa astus ka omal ajal NATO'st välja. Mõeldav on igati ka ja Euroopa Liidust väljaastumine või vähemalt võtta mingisuguste julgeoleku küsimustes hoopis neutraalsem positsioone ega, ega need toonid, mida ka praegu riigid näiteks Ukraina küsimuses ka lääne poole ilmutaja väljendavad, need toonid on üsna erinevad, et need rõhuasetused, kelle jaoks on aru saada, et et on eksistentsiaalne, selline probleem tekkinud kogu maailma rahule maailmakorrale, selle toimimisele, kelle jaoks on küsimus lihtsalt ebameeldiv probleem, mida avaliku arvamuse tõttu tuleb kuidagi adresseerida. Aga loodetavasti see möödub ja siis käivitub jälle business as usual. Et sama küsimus, Ma arvan, on oluline, nagu see veelahe täna jookseb huvida väärtuste vahel riikidel puhul ja, ja erinevates riikides on see erinev kategooria peal, et erinev kategooria otsustavamalt, et ma arvan, et Eesti jaoks ongi siin nagu oluline praegustes sellistes sündmustes on see huvide väärtustel sajaprotsendiline kokkulangemine. Et maailm kaitseb meid, mõistab meie meie huvist tingitud julgeolekuhuvisid ennekõike põhjenduse põhjendatult just nimelt väärtustega. Et see ei olegi nii-öelda ratsionaalse või merkantiilne põhjendusi otsima. Mart jah, aga selles mõttes ma ei usugi, et meil oleks mingit põhjust oma suunaga isegi mingit pidi muutma hakata, näiteks Soome olukord on täiesti erineva ja täna hommikul siis soome keeles on seal arutati, et järsku on omad ikkagi kui tulevad sanktsioonid Venemaa suhtes, et nad ei pruugi sellest osa võtta, sest et soomlasi ei ole kasulik. Ega meie ei saa, ma kardan, ei saa üldse sellist sellist juttu ajama hakata, kõigepealt oleme nii palju väiksemad, nii palju vähem iseseisvad, selles mõttes, et me oleme ikkagi nii palju rohkem sõltuvad Euroopast. Ja teine asi, et ma arvan, me ei tahagi seda, ega me ei taha selles mõttes üldse mingiks Soomeks muutuda, sest mõnes mõttes on jälle meie iseseisvus. Mulle meeldib seesugune palju rohkem. Ja et aga mis oli ime. Kas paar päeva tagasi oli AK-s olid, oli Venemaa transpordi Mess siis mida oli imelik vaadata ja siis olid seal Eesti kõik need 15 või 16 transpordifirmad koos naiste rõõmsad selle üle. Nemad suutsid leedukate lätlastest osa tehingud ära napsata, sest meie meie õiendanud nii palju, et see nagu jälle kuidagi vaata, et ühest küljest see Eesti riik ja nii-öelda demokraatlik või pool läheb nagu ühte suunda, siis samal ajal mingit osa sellisest just nimelt transpordimajandust, see siis vaikset viisi nokib sealt mingeid paremaid tükke veel, et see kogu see asi natuke seal segab slaidis pilt. Urmas Reinsalu, Te olete USA-s olles selgelt väljendanud igatsust, et Baltikumi ja kaasa arvatud ka Eesti territooriumile võiks tuua sisse USA vägesid ja noh, kui te eelnevalt rääkisite sellest Pipulaarsusest, et Eestil on põhimõtteliselt kaks valikut Venemaa või USA ja NATO siis ütleks, et te samamoodi siin rääkisite ka oma tähendab erinevate riikide erinevatest tonaalsustest või suhtumistest, et et kuidas seda Pipulaarset valikut käsitleda, eks ju siis ütleme niimoodi, et nüüd võõrvägede kolonn Eesti vabariigi iseseisva riigi territooriumile seal nüüd selle tonaalsuse noh, suhteliselt ikkagi värvilt punases otsas, eks ju. Küsimus on selles, et nagu ma ütlesin, et väikeriigi välis ja julgeolekupoliitika peab määratlema enesealalhoiu instinkt ja praegu maailma muutunud, mille poolest ta muutunud muutunud selle poolest, et me näeme, et Venemaa pehme mõju pehme jõud enda mõjude kehtestamisel ja huvi kehtestanud olla, asendada sinna, sinna arsenali on tulnud kaasa ka reaalne sõjaline mõju. Ja on tegelikult keskne probleem on see, et gruusia sõja järel Venemaa nägi, et agressioon tasus ära, et need, see hind, mida ta pidi maksma Lääne suhtumise puhul kaalul ei kaalunud üles seda võitu, mida ta sai enda geopoliitilistele huvidele. Krimmi puhul me näeme samuti seda, et ta on oma annektsiooni läbi viinud ja tan tõstnud panuseid juba Ida-Ukrainasse ning Krimmi küsimus on otsekui juba asetanud passiivsesse või külmutatud faasi, kus tegelikult Need läbirääkimised käivad Ida-Ukraina üle, et saavutada seal Venemaa, Venemaa opositsioonide tagasitõmbamine ja. Meie jaoks on kindlasti küsimus selles, et Putin asetab step by step kaart kaarte üha rohkem mängulauale, et milline on see järgmine kaart, kus ta võib. Et tal oleks kaubelda järgmistel teemadel, et kas see järgmine kord võib-olla regioonis ja seda on oluline tal väga seal selgelt märku anda, et see ei õnnestu talle, et see hind, mida ta siis peab maksma, on juba ebaratsionaalne. Siin, ma arvan, ongi põhiprobleem selles, et, et milleks me liitlaste sõjalist jõudu siin vajame, vajame selleks, et mitte meie ise. Meil ei ole vaja, meie teame, et liitlased tulevad meile appi, vaid Putin saaks aru, et see hinnalipik nii-öelda meie regiooni sõjalises innovatsioonis läheb talle liialt kalliks maksma. Aga iseasi, et miks see peaks üldse rääkima võõrvägedest sel hetkel, kui me astusime Euroopa Liitu, kohtasime NATO-s, siis siis igasse Ameerika vägede võõragedes. Need ei ole ju mingid võõrad, need on selles mõttes täiesti eesti oma väed ja ja lasevad väga hea, kui nad siin on. Ja teine asi, et loomulikult me aiva iial ära, mis puute seal välja. Eks näeb, mis seal donetski ümber praegu juhtuma hakkab, aga ma nagu ei oska seostada kuidagi kuidagi siiapoole, et see praegune ikkagi kogu see tundub, et kogu see pauk on pandud just nimelt sinna Ukraina otseselt. Et kui palju ja kui paljudega Putin jaksaks mitmes eri kohas selliseid asju tekitada. Mõned militaaranalüütikud on rääkinud sellest, kuidas esiteks ei ole Venemaa eriti huvitatud Baltikumist. Teiseks annaks Venemaale just nimelt NATO ulatuslike vägede ja vägede komplekside paigutamine hea põhjuse reaalses sõjaolukorras Eestit rünnata, mida ta muidu ei teeks, mis muidu läheks näiteks ainult seda, et siin on nagu Palood, nagu venelased ütlevad, et sooja sooja ja, ja mets, eks ju. Kui siin on aga NATO raketitõrjekompleksid või Ämari baasis väga tõsised tõsised lennukikompleksid või, või mingisugused muud raketibaasid, siis tekib küsimus, et reaalses sõjaolukorras ollakse ikkagi kaasus belli konkreetne põhjus Eestit rünnata ikkagi väga tõsine. Meil ei jäeta selliseid hetkele jätta Venemaa välja mingeid võimalusi kahelda, kas me teeme seda, et sellise sellise vanimaga käitume, me lihtsalt ei jää muud üle, nii et et, et kui mul oleks võimalik valida, et kas me paneme neid vägesid siia või sinna, siis loomulikult, kes selle sõjaväe käikeni vaja koha ta. Aga meil ei ole praegu. Minu arust suuri valikuvõimalusi, aga küsimus on selles, et analoogiline arutelu oli ka siis, kui Eesti liitus NATOga. Tegelikult Venemaale see sugugi ei meeldinud, kasutati ka ka Eesti sees argumente, et et see võiks olla provokatiivne samm ja mingi sõjalise kriisi korral võime avastada ennast just nimelt NATO liikmelisuse tõttu ohustatuna, mida me nii-öelda neutraalse riigina ei oleks. Reaalsus, kui me vaatame, tähendab see seda, et kui me poleks täna NATO, Euroopa Liidu liikmesriik, oleks me sisuliselt Ukraina staatuses, mis puudutab nii-öelda julgeolekupoliitilist kaitstuste heidutus Venemaale siia siiapoole sõjalist jõudu mitte kasutada tuleneb ikkagi sellest, et tema vastas on ülekaalukas sõjaline jõud kogu NATO sõjalist jõudu silmas pidada. Teine asi kindlasti ta ei tule mitte ainult sellest, ütleme üks asi on seal, teine asi. Kuna, kuna Eesti on tõesti olnud osanud olla selline vähemasti väljaspoole näidud, superriiki, et IT-värk ja siis kogu see, see Eesti selline suhteline edulugu siiski on teine osa, mis meid, ma arvan, päris hästi kaitseb sellepärast et, et see oleks nagu, kui, kui Venemaa seda ründaks, see oleks nagu löök just selle kogu selle Euroopa mõtte pihta, et, et ma arvan, et see on meile ka veris heaks kaitseks. Ma arvan, et üks asi, mida me selle noh, nii-öelda nii Gruusia kui Ukraina puhul on väga selgelt näeme, et kui meil enne võisime käsitleda seda tänase Putini režiimiga, et on olemas rahvusvahelise korra mingid reeglid, mida järgides Venemaa soovib oma huve realiseerida või tal on mingisuguseid piiranguid, mis teda tagasi hoiavad majanduslikud, muude kategooriad siis me näeme ära langenud, et need ei ole kindlasti mitte distsiplineerib abinõu, et olla kuuluda nii-öelda kultuuriliselt lääne väärtussüsteemi oma nii-öelda heade kommetega. Et see on muutnud põhimõtteliselt seda, et me peame ütlema, et küsimus ei olegi selles, kas Venemaale see meeldib või mitte, et siin on nii-öelda liitlased tugevamalt sõjalises mõttes kohal vaid küsimus on selles, et ainukene asi, mis teda taltsutab, mitte rumalusi tegemast, on see, et ta saab aru, et sinu on olemas jõud, mis on suurem, tema jõustasin vastas. Kui me vaataksime nii-öelda kolmandat võimalust, mis alguses juba tegelikult isegi seda ei tunnistatud, siis ütleme niimoodi, et keegi idealist ütleb, et see, see oleks Euroopa. Kas sellises rahvusvahelises kaitsepoliitikas Euroopa on selline puhas Chuck? Sest me räägime siin ikkagi väga Pipulaarsest süsteemist, me räägime tõepoolest ikkagi Ameerika ühendriikidest mis on NATO peamine jõud ja me räägime Venemaast, me räägime ühendriikidest Venemaast, eks ju, et tavaliselt nagu Euroopat käsitleme ainult nato kompleksi nagu väikevennana, eks ju, need, kes siis teevad seda, mis kui on kiiresti vaja nagu kuskil reageerida. Et, et seal nad siis on kohal, eks ju, ja löövad kull. Aga, aga kas nagu Euroopa nagu geopoliitiline, isegi kui me jätame välja sellise reaalse sõjalise aspekti, kas geopoliitiline orienteeritus Euroopa suhtes on, on nagu Chuck nali. Miks Chuck selles mõttes, et paratamatult oleme äkkega geopoliitiliselt niiehknaa Euroopas ja, ja ma ei oskagi, kogu see suhtumine natuke, istu, see, et on olemas üks suurriik ja teine nagu Venemaa, venelased ise armastavad seda kangesti rõhutada, et Euroopat olemas. Et, et on olemas Ameerika nendegi ajame asju, aga Euroopa on selline teller talus lihtsalt. Ja see nagu venelaste kangesti meeldib, aga mulle meeldiks palju rohkem mõelda, et tänu sellele praegu, et mis, mis Ukrainas toimub, siis Euroopa, Euroopa jälle tekkimas Euroopal. On aeg ennast, see on tegelikult Euroopa liidul, on väga hästi ja meil peaks olema kasuks, sest Euroopa peab ennast ka kokku võtma Euroopat, ärge aga mõtlema, mis, mis asi, milleks ja mis asi ta tegelikult on. Mina tahaksin ka seda uskuda, Urmas Reinsalu. No kui me räägime, me ei pääse siiski mööda sellest sõjalisest jõust, et täna on olukord selline, kus jõud maksab ja ja kui me lahutame NATO liikmetest Ühendriikide sõjalise jõu ohverdab, et ütleme ka Türgi maha, siis sellisel juhul, et sellisel juhul on see juba kolm ligi ligi kolm, kolme korda lahjem sõjaline tasakaal, mis tekib, et õige on ju see, et nato ja Euroopa Liidu liikmed on ju lõviosas kattuvad. Et kui, et Euroopa Liidu ühine ja julgeolekupoliitika või selle nii-öelda sõjalise võimekuse väljaarendamine see on paraku paraku kindlasti oleks ka meie huvides, aga kindlasti on meie huvi vaadata, et ta ei hakka dubleerima, muutu kuidagi veidi kukkureerid relvaks NATO-ga, et NATO ülesanne ongi sõjalist julgeolekut toota. Siin on täna kõige kõige suurema väärtusega asi, aga Euroopa puhul on kindlasti minu jaoks hästi oluline see, et see enda määratlus Euroopale, et olla valmis oma põhimõtete eest seisma, olla valmis ka teiste rahvaste vabaduse eest seisma ja ja, ja pahategijat korrale kutsuma. Et see ühine Euroopa suutlikkus paraku on, on olnud madal. Aga see ei, see on kindlasti väljakutse meile, kelle jaoks on see vahetu julgeolekuhuvi, kui ta ka riigi jaoks, kes on ise vabanenud tänu sellele läänele, on olnud väärtused, mis võimaldasid meil, mis andsid meile jõudu selleks vabanemiseks äratõukeks iseseisvuda Nõukogude Liidu lagunemisel, et ma arvan, see on kindlasti oluline, et me, meie sõnum tänavaid kõige olulisem sõnum Euroopa liidu tänasele poliitikale on see, et Euroopa peab olema ühine, peab olema tugev. Et seista sellele diktaatorile vastu. Muidugi teeb keeruliseks see, et kindlasti Bulgaaria Kreeka huvid on üsna erinevad meie omadest, et kuskil seal peavad nad keskele kokku saama. Aga probleem ongi selles, et kui see nii-öelda keskele kokkusaamine on selline lahendatud kompromiss, mis toidab küll ära, ütleme, Euroopa siseauditooriumi, aga millel ei ole tulemust ja me näeme, et need Euroopa sanktsioonid, mida on kehtestatud kasvad, toimivad nominaalselt paberi peal toimima taga sanktsioonidega, vajalikud mitte meile, vaid selleks, et diktaator sammu tagasi teeks, nad ei ole töötanud ja ja siin ongi probleem selles, et kas see väärtuspoliitika ja siis oma kitsalt riigi huvi poliitika või mingisuguse äriline poliitikat, milline sellisel juhul peale jääb ja praegu näeme, et et paraku tehakse kompromisse, seda lahjendatakse nõnda, et see tulemus on selline, et Putin võib arvestada, et Euroopa ei suuda talle pakkuda sellist tasakaalu või sellist jõudu vastu igale kutsuks ja kui see ei ole nii Ukraina puhul, siis on see aru saada ka, et et seal tuleviku tulevasteks asjadeks pretsedent või julgustust alla seetõttu meie jaoks Eesti huvidest Euroopa Euroopat vaadates kõige kesksem on see, et seda ühist jõudu ühist arusaamist kokku liita ja sellelt pinnalt pinnalt kindlasti see vahetult kasvatab ka meie julgeolekut. Räägime Eesti kaitsetahtest, mul on selline tunne jäänud ja loomulikult ma ei taha sellega diskrediteerida neid arvukaid sangarliku inimesi, kes Eesti kaitse tahtesse on panustanud. Et oleme natukene nagu sellises noh, kuidas öelda sellises rehepaplik, kus positsioonis, et okei, et mina lõpetasin EBSis kolm aastat. Noh, bakalaureuse sain oma ärijuhtimise kätte ja nüüd hakkan vaikselt ei tegema, eks ju. Ja siis siis kui mingisugune jama lahti läheb, me oleme NATO liikmed, kas tõuseb Ämarist, lennukikene lendu või kuskilt sealt isegi kaugemalt, eks ju. Saksamaalt Taanist ja siis lahendab kõik minu probleemid ära, et mina saaksin jälle uuesti rahulikult äri teha. Et natukene selline rehepaplik vaimsus, nagu tundub, mulle prevaleerib siin Eesti vabariigis rääkige mulle mingist kaitseliidust, et, et ärge rääkige mulle ka mingisugusest kaitseteenistusest, eks ju, et poolteist aastat on seal ära olema, kes mari siis teeb, eks ju. Et natuke komme. Kaardil selle peale, minul on minu arust praegu selles mõttes see asi nii hull, üks üks ots on muidugi see just nimelt nagu need transpordifirmad, kes loodavad selle peale isegi nagu kasu lõigata, aga, aga tegelikult vähemalt minu tuttavate hulgas nii palju ma olen kuulnud, viimasel ajal järjest astutakse. Üks sõber ütles eriti hästi, et kui sa midagi teha kasvõi kaitseliitu, sest siis on seal kindel nagu teadmine, mis sa tegema pead. Üsna palju mindud kaitseliitu, selles mõttes on minu arust Eesti kaitseaastaga võrreldes kas või kas või selle Ukrainaga võrreldes Läti Leeduga sellised asjad palju paremad. Et ükstapuha, kas seal on 20 30000 meest, kellel on püssid kodus, aga siiski see mõjub kasvõi kasvõi sellise suure asja nagu Venemaa, sellepärast et nüüd et igasugune tüli lisaks sellele, noh, võtame selle riigi kiiresti ära, ikkagi see, see, see siiski annab meile palju jõudu juurde. Minu meelest on meie olukorra paremaks, et mina Eesti kaitsetahtel kalal ei viriseks üldse, nii palju tõesti seal läheb, siis on mingi kamp selliseid mehi, kes on selle VPS-i lõpetanud ja vaatavad et kuidas saaks. Nii et need on kaks erinevat asja, aga valitseb ikkagi see suhtumine, mis on minu arust Eestis on, ei ole sugugi nii halvasti selle kaitse lahti. Noh, kui me mäletame ka pärast pronksiööd, siis liitus abipolitseiga inimesi, et et see on loomulik, et inimese, et see inimeste soov, valmisolek praegu kuidagi midagi teha ise, kui on, kui tuntakse, et ohu ohuolukorda ka Eestile, siis, siis kindlasti kaitseliiduga liitumine on kõige praktilisem väljendus ja kaitseliidu saab liituda ka toetajaliikmena, kui, kui ei ole võimalus nii-öelda tegevliikme staatuses ülesandeid täita oma hoiaku väljendamiseks. See kaitsetahe Eestis on kõrged numbrid nii inimeste valmisoleku korral ise arusaamise korral, et juhul, kui meid rünnatakse, Eesti peab vastu hakkama kõige olulisem. Teiseks, mis on oluline, et inimesed usuvad ka seda, et kui me vastu hakkame, siis on sellel ka mõte, et me suudame koos liitlastega vastase tagasi tõrjuda ja kolmas, mis on hästi oluline, on see, et meil on selline üpris konsensuslik toetus, ligi 90 protsenti uuringutes on üldisel ajateenistusele tsioonide erinevus võrreldes Läti ja Leeduga kus üldine ajateenistus on kaotatud muide ka esimesest jaanuarist Ukraina kaotas üldise ajateenistuse süsteemi ära Janukovitši otsusena. Et need on, need on niisugused elemendid mille pinnalt kui kõneleda seda, et kas me kuidagi täna käsitleme, et me saame lasta liugu sellel NATO kollektiivse kaitse reeglitele, et siis tulevad keegi teine siia sõdima siis ei, me seda ei saa teha ja vastupidi, me peame panustama ise ka ühiselt NATO tegevusse, et see, mida me täna näeme praegu paarism, liitlaste lennukeid, Ameerika sõdurid tulevad siia. Ma tuletan meelde, et meie sõdurid on üle kahe poole 1000 mehe, naise on erinevatel välismissioonidel teeninud juba 20 aasta jooksul, et see on ka ühtepidi on need nii-öelda võõrad meist kaugel, ruumiliselt tulevad konfliktid, aga kogu see valem, millega me oleme ju ka Eesti ühiskonnas seda seletama, et miks me panustame nii-öelda ruumiliselt kaugetesse kohtadesse julgeoleku tagamisse, on see, et hädaolukorras on ka omakorda liitlased toetavad meid, et see on meie ühine asi ajada nüüd seal noh, reaalsus, reaalsus ka nii juhtub. Siin võib olla. Tuleks tagasi härra Mart Kivastiku artikli juurde boon in juues seibe back to saar, kus siis Kivastik kirjutab järgmist, et vaadake neid väikeseid kalu, kes püsivad ookeanis elus üksnes tänu sellele, et puhastavad haide hambaid, Hay hoiab neid nagu silmateri, aga nad ei tao Haile jalaga perse, et milline suur väärakas sa oled, mitte seepärast, et nad seda ei julgeks, vaid sellepärast, et see poleks aus, kirjutab Kivastik siin nagu teatavas mõttes. Mulle tundub, et oleks oluline ikkagi saavutada selline kala iseseisvus, tähendab versus hai hambapuhastajakala, et kui me mõtleme iseendast ainult nii-öelda nagu hambapuhastaja kaladest, et jumala eest ärge mind ära sööge, siis tegelikult see ju tuleb vindiga tagasi, just nimelt sellele kaitsetahtele ütleb, et, et ei, et me tegelikult ju ikkagi ootame siin kedagi teist, eksju kas siis vallutamaks seda maad või, või kaitsmaks meid, eks ju, et noh, mina ütlen, et kui minu valik oleks selline, et ma tõesti peaks olema ainult hai kala, hammaste puhastaja, siis ma noh, minu isiklik valik oleks see, et ma annaksin jalale Haile veel viimase jalahoobi ja las ta siis sööb mu ära, eks ju. Et sellist elu ma ka ei tahaks elada. Aga ma ei saa hästi sellest sellest murest aru, et see oli seal, kus kujundlikult öelda, aga tegelikult ega me ju selles suhtes on, meil väga ei nurise, me oleme just nii palju iseseisvat, kui me tahame just nii palju nii-öelda Euroopas või Ameerikas, kui palju me oleme ise otsustanud, et et ma ei näe siin nagu seda väikse kala. Muret ma nüüd küll ei näe. Et ei ole millegi üle põdeda minu arust. No Eesti kaitseminister, kui on NATO ministrite koosolekut, kus noh, otsustatakse mingeid küsimusi, mis NATO tegevust puudutavad, arutatakse muuhulgas näiteks NATO tuumarelvi, seda olukorda, et me ei ole tuumariik, aga kõik riigid istuvad seal laua taga võrdsena. Teistpidi mõelda nii-öelda per capita oma meie panusena sellele, et see süsteem on üles ehitatud konsensusele, et igaühe on võimalik oma seisukoht välja öelda ja kellegist üle sõites ei ole võimalik otsust langetada, et et on teisigi teisipidi, et ma ütleks, et see kombinatsioon rahvusvahelistes organisatsioonides, kus me oleme nii Euroopa liidus kui NATOs, et see kombinatsioon annab kindlasti Eestile reaalset mõju või oma huvide väljendusvormi oluliselt rohkem kui ükskõik milline nii-öelda isoleeritud ühiskonnana, käitumine, kus me meie tegevusest ei sõltu, mitte see, kuidas noh, nii-öelda maailmavõimud või maailma reaalselt mõjutavad väärtusi jagavad ja vajadusel ka meid toetavad institutsioonid tegutsevad, et ma, ma, selles mõttes me nii-öelda see Me kui, kui öelda nõnda võrdlus on pigem ikkagi nii, et see on üks kalade kalade parv, kus on siis suuremad kalad, olgu nad siis haid või. Pigem häirivad mind hoopis meie, need oma lollused tähendab et minu arust see Euroopa liit Eestile just nimelt Õiga, et õigel ajal, et see hoiab ära paljud meie enda jama, mis oleks muidu iseendale tekkinud. Euroopa Liit on see, et me oleme ikkagi maailmaga nii ühendanud, see tasakaalustab Eesti siseasju ka väga hästi, nii et ma olen suur kala väika, selles mõttes me oleme. Ega me ennast suuremaks teha ei saa, kui me oleme. Aga me oleme vähemasti üsna mõistlikult ennast sinna parve ära sättinud. Üks konks on ka see, et ega 2008. aastal, kui Putin läks Gruusia kallale, Putin hiljem on ise öelnud, mis see põhiline põhjendus oli, oligi see, et vältida Gruusia saamist NATO riigiks, et ma usun, et see ajalooline aken, mis meile kukkus 20. sajandi nii-öelda lõpp see ja, ja, ja selle sajandi algusaastad, kui Venemaa ei olnud ennast veel not defineerinud läbi niisuguse imperiaalse võimuvertikaali, et see oli meile tegelikult tohutu šanss, et kui täna küsida, et ja kui me oleksime sellises staatuses piltlikult öeldes, et sooviksime võtta kurssi siis ma arvan, et võiksid tõepoolest Venemaa huvi on igati nii, oli ta neid NATO või Euroopa liidu laienemist vältida ja kindlasti ta vahendeid ei, ei valiks. Ehk teisisõnu, me peame vaatama ka seda, et meil ajalooline aken ja me kasutasime seda nii-öelda kiirelt ära. No alati. Alguses räägitud ka sellest ja kohati ka kaheldud selles, kas ikkagi NATO viies artikkel kuulus viies artikkel ikkagi vallandub või vallandub, kui keegi meile kallale tuleks ja loomulikult ei oleks selleks keegi muu kui Venemaa. Et siin alles hiljuti räägiti ühest väga huvitavast kaasusest, mis puudutab Eesti sisepoliitikat. Ja 15. aprillil kirjutab Eesti Päevaleht oma juhtkirjas moraalne veelahe. Sellest, kuidas kooseluseadus on üks selliseid võimalikke annab mõista, kuidas kooseluseadus on üks selliseid võimalikke nii-öelda kaalukeeli, et kas kas NATO meid kaitseb või mitte. Ma tsiteerin seda, et kõikidele selge selles valguses on saanud täiesti uue tähenduse vajadus võtta kiiresti vastu tänapäevane kooseluseadus, ütleb Eesti Päevaleht. Kui seni võis kunstnikele takistustele viidates venitada ning viidata, et ühiskond pole veel valmis, siis nüüd sunnib ärev aeg tegema. Praegune kord, kus Eesti inimesi seksuaalsättumuse alusel diskrimineerib võib osutada kriitilisel hetkel väga häirivaks argumendiks. Ja siis Päevaleht toob välja sellise küsimuse, mis peaks siis NATO viienda artikli vallandumist otsustavate poliitiliste jõudude peas tekkima, kui kui Eestit rünnatakse, ilma et ta oleks võtnud vastu kooseluseadust, mille poolest Eesti oma idanaabrist erineb, et teda kaitsma tõtata, ütleb Eesti Päevaleht. Sellisel viisil. No see on väga huvitav ja naljakas lugu, eks ju. Ehk siis siin asetatakse kooseluseaduses sõltuvus, NATO viienda artikli võimalik rakendamine, see on nüüd selge, eks ju. Eesti Päevaleht on ju ometi selline aus, sõltumatu, demokraatlik välja on ning ei saa levitada mingeid selliseid kuulujutte mis pole tõesed. Urmas Reinsalu, kas teie kaitseministriks oleku ajal on keegi vihjanud, et NATO kollektiivkaitse põhimõte oleks sõltuv kooseluseaduse vastuvõtmisest? Ei ole ja ega noh, igaüks omale meeldivaid asju saab alati endale meeldivate asjadega põhjendada, aga loomulikult sellel mingit seost ei saa olla, et see oleks mõeldamatu, kui meie liitlased esitaksid mingeid tingimusi, mis puudutab meie enda asjade korraldamist, et kuidas me ühel või teisel moel neid asju sättima, et kas tulla meile appi või mitte, et see oleks pigem, see oleks pigem niisugune Putini Putini stiilis käitumine, et siis on see, et see on äärmiselt poleemiline teema väärtustega seotud teema kus on, kus on väga nii-öelda polariseerunud seisukohad, on need täpselt samamoodi polariseerunud Ühendriikide poliitikas on üks põhiteemasid olnud ka niisugusesse religioosses ühiskonnas kus vabariiklaste demokraatide seisukohad jooksevad seal osariigipiire, veidi on ta Euroopas väga poleemiline teema, kus konservatiivsemad reaalsemalt seisukohad on erinevatel vaatenurkadel. Et ma arvan, et see selle asjaga praegu tegelemine, kus on noh, ühiskonna tähelepanu on just nimelt pigem eeldaks nagu konsensus teatud väärtuste ümber koondumisel, et ma arvan, et võib-olla see ajastus just nimelt seetõttu ei olegi kõige õnnestunum, et ma küll ei ütleks, et see on nagu esimene asi, kus me ühiskonnas otsiksime sidusust mitte mingisugusel sisemisel teemal, mis on, ütleme, äärmiselt poleemiline ambivalentne võimalik arutada, et see oleks nüüd keskne asi, millega me ühiskonna sidustamise asemel püüame ehitada üles mingisuguse muu vastasseisu, et, et ma, ma ei arva, et see on kõige mõistlikum ajastus, vastupidi, et see niisuguste teemadega võiksime tegeleda ja selle üle vaielda, võtta seisukohti. Siis on see nii-öelda ärevad ajad möödas. Jah, aga ma ei ole sellega päris nõus selle suhteliselt sellise nii-öelda sõda käib juba kuude viisi, lõppude lõpuks kui jätame kõik oma asjad selle pärast tegemata, et nüüd see asi käib, siis kaua mõni ootame, et tegelikult me oleme. Vaikselt hakanud ära harjuma, mis toimub selles suhtes, rahulik meelika oma eluga edasi minema minema, sellele pole midagi häda kui see lõppude lõpuks. Mida ma ikka selle kooseluseaduse vastuvõtmisest, ma arvan ettegi, isegi Ameerikas, Euroopas lõppude lõpuks see seadus vastu võetakse ja see asi sinnapoole liigub. Nii et ma ei kujuta ette kaua-kaua nüüd millist tulemust me jääme seal ukrainas ootama, selleks et oma seadusena. Ei, ma tahtsin, me peame ikka edasi, ma tahaksin seda öelda just nimelt, et võib-olla siin on hea see nii-öelda Meie mõtteviis oleks selline, et me ei ole mitte seesama väike kalahaikalale. Me peame tegema midagi, et keegi teine ütleb või midagi vastu. Ei, vastupidi, me oleme ise oma saatuse peremehed. Me määrame asju nii, nagu me ise tahame ja millal me tahame. Aga kas see on õige, on omaette küsimus, aga et kas me seda peame tegema? Mina olen seisukohal, et ei pea, e-karvade peame ja nii ongi need erinevad seisukohad, aga me ise otsustame seda nii nagu me Eestis on ette pandud, et kuidas Eestis otsused tehakse. Ma ei arvanud, et niisugune ma ei ole seda lugu lugenud, aga ma ei usu, et sa ei olla nii üheselt mõeldud, vaid see on ikkagi rohkem see, see on selline küsimus, et kui palju siis Eesti Euroopas on, et see on rohkem küsimus sellest, mida see kas meid, dollari tühjana? Jah, oli, oli täitsa ühene, et ma ise ei mõelnud seda välja, tähendab, et võite lugeda seda 15. aprilli Eesti Päevalehe juhtkirjast. Moraalne veelahe? No igal juhul päev peale Eesti päevalehe artiklit ja samal päeval ehk siis 16. aprillil mil ilmus Postimehe juhtkiri, mis ka sedastas natukene leebemat sõnadega samasuguse kahtluse. Nii et kui ma oleks näiteks Postimehe peatoimetaja ja siis ma ütleme niimoodi, ma kardaksin plagiaadisüüdistusi. Nii sarnane oli see juhtkiri, eelmisega võrreldes ilmub siis USA suursaatkonna kodulehele pressiteade, mis vahendab ka Eesti mida vahendab Eesti meedia ja, ja selle sisu on väga lakooniline. Toetame Eesti vabariigi püüdlusi sooneutraalse kooseluseaduse vastuvõtmisel ja sinna alla kirjutanud USA suursaatkond, Hispaania Hollandi kuningriigi suursaatkond, briti austria kuningriigi suursaatkonnad, et noh, siin on mingisugune selline vähemalt mõjutusüritus Eesti sisepoliitikasse ilmselt nagu olemas, eks ju, et kui mõlemad päevalehed seda ka veel nagu välja toovad väga selgelt ja ma tahan, et Urmas Reinsalu veel nagu selliste tõeliste pauku, et et mingit välisriikide saatkondade sundi kooseluseadus vastu võtta pole ilmnenud ja võite kinnitada seda nüüd siin klassikaraadio saates ja kui vaja, siis ka Eesti rahva ees. Kui nii küsida, et kas on kuidagi keegi välisriikidest seostanud selle, et NATO mingilgi moel liitlaskohustuse täitmist seostatakse, selliste küsimustega siseriiklikud õigus ei, niisugust ei ole, ei saagi olla täiesti mõeldamatu. See, mis puudutab nüüd, et mõned saatko tänu oma seisukohta väljendanud nendes riikides on neid samme astutud nende riikide valitsused administratsioonilt, mille poliitikat ka siis saatkonnad esindavad, on, on seda toetanud Obama administratsiooni juhtimisel. Ühendriikide saatkond, ühte öelnud ma endise president Bushi, seal ollakse ilmselt avatult, veidi teistsugust. Nonii siit selgub siis vähemalt selles küsimuses see, et Eesti Päevaleht lihtsalt manipuleerib ja levitab valet ning hirmutab ebatõeste väidete Igatahes, kas Ameerika ühendriigid on kõik, kas kõik osariigid on vastu võtnud selle headuse? Kindlasti ei ole, et see seal on ainult mõned osariigid, kes sellega on tegelenud ja see ei ole üldse veel föderaalseadustiku tulnud, nii et Urmas Reinsalu isegi ei nõustu selliste oletustega rääkimata faktidega, siis ei ole nii, et suurepärane selge, et Eesti Päevaleht lihtsalt üritab siis manipuleerida avalikku arvamust selles küsimuses, Nato viies artikkel, mis siis edastab kollektiivkaitse põhimõtet, et relvastatud rünnak ühe liitlase vastu relvastatud rünnak ka kõigi teiste liitlaste vastu ei ole ohus, kui Eesti otsustab kas kooseluseadust vastu võtta või mitte. Okei, aga räägime nüüd natukene lõpus veel, meil on üks oma 10 minutit kest aega veel. Räägime võib-olla sellest, et. Millisena te näete Eesti arengut selles praeguses praeguses olukorras praeguses maailmapoliitilises olukorras, et et, et mida Eesti peab ette võtma, mis on eesti sammud nendes nii-öelda Mazdodantide omavahelistes omavahelistes suurtes kähmlustes? No me peame kõigepealt julgema avameelselt vaatata otsa praegusele olukorrale ja tulevikule. Putin jääb võimule lähemas tulevikus kindla peale Venemaa põhiseaduse järgi, asi tal seda põhiseadust muuta saab ta olla maksimaalselt 10 aastatel riigipea, et ja see tähendab seda, et see julgeolekuolukord on Meie jaoks oluliselt muutunud ja kahjuks muutunud ohtlikumas suunas. Küsimus on, et mis me aitaks meie poolt vaadatuna seda tasakaalustada ja tasakaalustada, aitaks see, et me reaalselt oleme valmis astuma samme oma julgeoleku suurendamiseks, esiteks on see meie iseseisva kaitsevõime puhul täiendavate sammude vajadus. Kindlasti on oluline siin ka olla avameelselt määratleda, aga see Venemaa pehme mõjutustegevus ka praegu kõigis Ida-Euroopa riikides Lääne-Euroopa riikides, Venemaa pehme mõjutustegevus on üks eraldi teema, mis puudutab energeetikat propagandat samadele valdkonda. Ja seda tuleb avameelselt käsitleda ja seda tuleb võttagi, nõnda et see ei ole mingisugune väljendusvabadust, ei ole mingisugune normaalne olukord, vaid see on vaenuliku agressiivse jõu üks relvastuse katalooge, mida ta praegu meie suhtes rakendab ja ja hästi oluline on muidugi see, et meie liitlaste kohalolek siin, see peab, peaks olema püsiv, sellepärast et kui Putini režiim lähemas tulevikus on prognoositud püsivana, siis see tähendab, et see situatsioon kuidagipidi ei muutu ja, ja kõige vahetum teema Euroopa liidus on just nimelt see, et kuidas me seda avalikku arvamust ka ka laiemat poliitilist foorumit Euroopa liidus suudaksime koondada selle taha, et Euroopa liidus ühine arusaam, üldine arusaam, et see on aktsepteerimatu, et see reaalne tegelik sanktsioonide kataloog peaks olema automaatne, niisuguseid tihendatud koostööna välja toetatud tulevaste pretsedentide tarbeks. Ma arvan, et see on meie jaoks kõige vahetum tum, praktilisem ülesanne, et me elame täna selles maailmas, kus me võib-olla üheksakümnendad aastad tundusid täiesti hullumeelsed üleminekuajad meil Eestile, aga maailmas tagasi vaadatuna olid need võib-olla üks rahulik õnneaeg veel majandusliku kasvuaeg, et et täna peame ütlema, et see maailmas ohusituatsioon lähtudes ka meie asukohast, kus me siin elame, on, on muutunud ja see eeldab meilt mõistliku ja käitumiste mõistlikku käitumist ka nõnda, et me julgeme olla ka vajadusel pahad poisid öelda välja, mis meie meelest on õige ja oma liitlastele püüda asju selgeks teha. Mart Kivastik. Ma ei tea, Venemaad, me ei saa kuidagi mõjutada, ma kardan, et niikaua kui Putin püsinud, mina millegipärast loodan, et ükskord, et kui juba Ukrainas on tekkimas riik, et siis järsku ka Venemaa ükskord hakkab muutuma. Et ma olin May ennustatud Putinile niivõrd pikka iga vähemalt ja ma loodan, et mul on õigus ja kuna me selle koha pealt suurt muud ei saa, siis pahilemise saaksime teha, on ikkagi muuta Eestit ja Eesti võiks olla veelgi demokraatlikum, selles mõttes. Elena jäänud kõik pooleli kõik ja sealt see valimisseaduse muutmise jääkeldri otseselt kõik sumbusid kuhugi ja siis meil on ikka natuke need ülevalt ühed valitsevad ühtemoodi, siis rahvas üritab viriseda, et mis te seal teete sellise olukorra. Nüüd ei tohiks enam olla, et ikkagi tänu valimisseaduses need, seda olukorda peaks muutma. Ja, ja teine asi, et alati, kui mingiks selliseks jamaks läheb, siis tuleb mingil hetkel meelde, et meil on Narva ja, ja, ja minu arust selge olla, et see Narva meile kogu aeg 20 aastat tagasi unustasime selle Narvas sinna üsna ise elama. Viimasel ajal näiteks Tartu ülikool ja kõik on Narva nagu rohkem Eestisse jõudnud, et me anname sellega tame tegelema ikkagi Eesti oleks see oleks oleks üht Eesti, mitte et meil oleks ka mingi donetski oblast seal kuskil olemas. Ja kolmas asi, mis meid kindlasti päästekultuur. Sest ükstapuha, kui palju me paneme püssidesse tankidesse, siis kõik raha, mis läheb, Kivisildnik kirjutas selle kohta väga hästi. Et kõik raha, mis läheb kultuuri tegelikult aitab meid mõnes mõttes palju paremini ennast kaitsta. Ja siis me saame teha kõik, mis sõltub meist. Aga kõik, mis sõltub juba ütleme, venelastest jahtuv kommidest, sinna midagi parata ei parata, ei saa, siis aga noh, et pigem ajame enda asjad korda. Urmas Reinsalu, kas te ootaksite lähitulevikus NATO vägesid Eesti territooriumile? Ja Ameerika Ühendriikide dessantkompanii peaks jõudma järgmisel nädalal Eestisse ja küll nii-öelda aja ajutise üksusena, aga ma loodan, et see kohalolek meil on võimalik saavutada seda, et see kohalolek on püsiv pikemas perspektiivis, kuna, nagu ma ütlesin, argument selleks Putini režiim, inimlikult vaadatavus lähitulevikus on, on püsiv, on paraku on paraku tõsiasi, et see küsimus, mis nüüd puudutab et meie enda Eestis elu arendamist, ma olen täiesti nõus Mart Kivastik nende poolt välja märksõnadega, aga tõsiasi arusaamine on ka see, et me elame täna sellises olukorras silmitsi vastasega oht potentsiaalse ohuga koos, kes austab jõudu, nii et me peame tunnistama ka seda, et rahvas, kes ei ole valmis oma sõjavägi toitma, peab hakkama toitma võõrast sõjaväge, et see on ka tõsiasi. Kuhu USA väed pandaks, kui siin mingisugused konkreetsed baasid Luuakse? See on juba niisugune sõjalis-tehniline planeerimisotsustusmeil on olemas väga erinevaid kohti ja ma arvan, et see, mida Mart Kivastik ütles ka Ida-Virumaa valdkonnas, kindlasti ka Viru pataljon, mis asub jõhvis, ka sinna rajatakse uusi kasarmuid ja selle aasta perspektiivis kindlasti Aleksei ka see üks mõeldav paiknemiskoht näiteks maaüksustele Kas Eesti võiks olla paha poiss NATO sees? Selles valdkonnas, mis puudutab näiteks mingeid konkreetseid jamasid, millega USA on hakkama saanud maailma pole areenil nagu näiteks Iraagi kriis, kus Colin Powell, Condoleezza Rice ja teised käisid rahuliku näoga niimoodi ÜRO-s ütlemas, et ja, ja on Al-Qaedaga seosed ja nii edasi ja seal on ka tuumapommid ja jumal teab mida veel. Et tegelikult ei olnud seal mitte midagi, peksti terve riik segamini ja kutsuti ka liitlased. Et kas Eesti riigil sellist tasandit on, et ütelda, et kuulge, tähendab olla see väike kala, kes nüüd oma jalga vibutab Hay tagumiku suunas, et kuulge, vaadake, et tulge mõistusele, meie sinna ei lähe, tähendab isegi kui teie, et te siis teete seda omal vastutusel. Nojaa, aga mis peaks tegema, kas peaks näiteks minema praegu Süüriasse või peaksid need otsused on niigi keerulised, et mõnes mõttes ju praegu peaks Süüriasse minema ja nüüd nüüd ei minda, et millal need ameeriklased siis eriti pahad on? Kõik need Iraagi asjad olid ka väga lahtised, kas seal oli see keemiarelv? Ei olnud. Et. Et seal ei ole lahtist midagi, et pold seal midagi, eriti, et lihtsalt mindi kohale ja tekstiriik segamini. No küsimus sellest, et ega Eesti oli ka koos Ühendriikidega Iraagis, Iraagist me tulime välja Afganistanis, oleme ka pikka aega olnud sellel kevadel, ka meie kompanii lõpetab Afganistanis ET. Küsimus on selles, et eks me peame ratsionaalselt kindlasti, kui on küsimusi, mida tuleb tõstatada, mis meile ei tundu, et on õiglane ka liitlastele selgeks tegema, et see siin me kindlasti ei peaks mingisugust nii-öelda enesetsensuuri viljelema. Aga kas Iraagi probleem ajalooliselt praegu on aktuaalne hetkel, ma arvan, kindlasti mitte seda hoiatav näide, näiteks ma arvan ma praegu küsimus selles, et need väärtused, mille alusel ka Ameerika Ühendriigid, NATO või ka ütleme, ÜRO oma sõjalisi operatsioone ka maailmas läbi viib need väärtused ja märksõnad on ikkagi üldhumanistlikud inimväärikuse kaitseks, inim inimeste kaitseks teatud neile lähedaste põhimõtete kaitseks, et praegu oleme konfliktis, kus neid nendest oletustest selgelt vastustavalt on üle sõidetud. Nii, noh, kui me räägime ükskõik kas Süüria konfliktist või ka teisipidi sama Ukraina kriisist ja, ja ma arvan, et kindlasti on kõige olulisem näha seda suurt pilti asjast praegu neid põhivalikuid, et mis on meie väärtustega meie huvidega kooskõlas ja siis see on kindlasti kõige olulisem lähtekoht ka julgeoleku ja välispoliitika, märkis Reinsalu täitsa lause. Suurepärane võim ja vaim on rääkinud klassikaraadio stuudios. Siin oli IRL-i esimees Urmas Reinsalu ja kirjanik Mart Kivastik Tartu stuudiost. Zuzu tänu, härrased, et saite tulla rääkima niivõrd olulisel teemal nagu eesti rahva omakaitse. See oli saade quo voodis ja mina olen Markus Järvi, aitäh teile kuulamast.