Tere ja ilusat pühapäeva hommikut, head raadiokuulajad, meil on väga hea meel, et te olete vikerraadio lainel ja kuulata, et jutusaadet sest meie külaline täna hommikul on kõigi meie poolt väga armastatud, nimelt siis linnateatri näitlejanna Elisabet Reinsalu, kes nädalapäevad tagasi valiti Eesti kõige paremaks seriaalinäitlejana. Tere hommikust ja palju õnne. Tere hommikust ja aitäh. Ja selle tiitli taga tegelikult seisavad tuhanded televaatajad. Elisabet, missugust tagasisidet sa ise tegelikult oma seriaali rollidele seni saanud olid? No ikka väga positiivsed enam enamjaolt ikka väga positiivselt, et olin ise ka üllatunud, et eestlased, kes on, keda peetakse üldiselt selliseks kinniseks rahvaks, kes kuidagi oma emotsioone ei väljenda või ei armasta eriti väljendada, et siis inimesed ikkagi on astunud ligi ja öelnud ja kaupluses müüjad, nõmme, turul müüjad Vändra poes müüjad, et et see on väga, väga nagu soojaks tegevtunne, et tuletame siis veelkord müügile raadiokuulajatele veel meelde, et Elizabethi tegelikult saab näha sarjas pilvede all, kus sa oled mari kartulid ja apelsinid. Vivian ohtlik lend, loomulikult, Ridala, palun. Ja, ja nüüd on seriaalidest võiks olla praegu veel kõik, millele sa kõige rohkem tagasiside saanud oled. Kõik need seriaalid, seriaalirollid, mis Sa nimetasid praegu, et need, kui nad olid nagu aktuaalset ohtlik lend ju oli päris päris mitu aastat tagasi, et et siis juba see saavutas sellise, et inimesed nagu armastasid seda seriaali ja ja neid karaktereid, kes siis seal olid kirjaniku poolt loodud ja et kõik rollid on saanud tagasisidet. Et ma, ma ei saaks nagu ühte või teist esile tuua, et vot see nüüd on olnud kuidagi kõige rohkem orbiidis või orbiidil kui nad on olnud parajasti eetris ja aktuaalsed, et siis siis on ka õnneks on ka nagu märgatud. Ma mõtlen ainult mitte minu tegevusi, vaid vaid nagu kogu see mul on olnud õnne mängida sarjades, mis on hästi kirjutatud, kus on tugev meeskond. Et see, see on tõesti juhtub vahel elus, nii et satuvad kokku õiged inimesed, õige lugu, õige meeskond kuidagi õige ajahetk ja see toimib, kui seda teaks nagu kuidagi seda valemit noh, hiljem ka rakendada, et siis ilmselt, et need produtsendid ja sarja tootjad oleksid kõik väga õnnelikud, eks ole, aga, aga noh, tõesti ma pean ütlema kätt südamele pannes, et mul mul on olnud õnne. Et on läinud nii, et kõik need kolm sarja, milles ma olen kaasa teinud, on olnud kuidagi väga Ma ei oska öelda, kui mis, mis seal siis on olnud, mis on inimesi puudutanud aktuaalsed või siis nad ei ole ju olnud ka väga mingisugused humoorikad. Et minu tegelaskuju ka nende tegelaskujud ei ole olnud ka mingisugused koomikud, et vastupidi, sellised tavalised lihast ja luust inimesed, et elus ma armastan väga nalja teha, aga võib-olla ekraanil ja lavale ei ole olnud? Ei ole olnud ka võib-olla võimalust ei ole olnud ka? Ma ei tea, mul muidu on omast arust päris hea naljasoon, aga aga laval ma ei ole nagu, võib-olla ma olen kartnud, et mul ei tule välja see naljategemine eriti laval, et meil oli kursusel väga palju selliseid inimesi, kes, kes olid võrratud koomikud ja siis ei hakanud nagu trügima nendega koos. Selle tegemise juurde me tuleme veel tagasi, aga praegu ma tahaks siit edasi küsida hoopis sellist asja, et ma tegin kunagi Eesti televisiooni sellist saadet nagu saate vigad. Ja siis teie tegite oma ohtliku lennusarja ja ma mäletan seda, missugune oli teie platsi nii-öelda must järel, kui palju tegelikult seal ikkagi nalja juhtus või kui palju ka ka sinule, nagu need mehed, Marko Matvere, Jaan Rekkor, nalja tegid, mäletad sa midagi? Et kas, kas see tegelikult see võtteplatsi elu oli nii lõbus, kui nendest kaadritest toona paistis, kõik saavad, saate vigaseid loomulikult ETV kodulehelt järgi vaadata neid esimest asutami. No inimese mälu ju selles mõttes on, kuidagi hägustub ja on valikuline, aga kui me tagasi mõtlen tõepoolest sellele võttev perioodile, et siis esiteks see oli minu jaoks esimene tele. Ja ma alguses võtsin seda väga. Ma olen põhjalik inimene ja oma töösse suhtun sellise andumuse ja tõsidusega, jah, siis ma võtsin seda väga tõsiselt, aga ühel hetkel see kuidagi läks, nii et kui ma tõesti praegu tagasi ütlen siis meil sai väga-väga palju nalja. Ja oli, oli ääretult lõbus. Et kui sa seda musta materjali vaatasid, siis noh, nii oligi. No loomulikult oli ka tõesti pikad päevad, eks ole, hommikul varakult alustada, eriti kui päike alles tõusis ja õhtul hilja lõpetati ja ja küll sai käidud roomatut plastmasspüstol käes, mööda neid metsaaluseid Tallinna lähedal ja, ja Pärnus ja et ja istutud, kui palavas siin selles ETV kontoris, kus me filmisime seda politseijaoskonda, et muidugi muidugi oli raske ja muidugi oli kurnav ja järjest järjest, aga kuidagi see, see, sa ei mäleta selliseid asju, pigem mäletad seda, kui lõbus ja tore oli. Kui sa räägid pilvede all ja kartulite ja apelsinide tegemisest seriaale siis tehakse. Minul on üks seriaalinäitleja kunagi rääkinud, et tempo on nii suur, et ta ei saa aru, mis kohast, mis tekstide peab rääkima, kui ta räägivad, usalda seda, mida talle kõrval öeldakse. Et nad tahtsid konkreetselt kohtuda, mängima, aga ju midagi sellist on kui stsenaariumitele. Ma arvan, näitlejate puhul erinev, et mina üldiselt eelistan ikkagi seda, et mul on teatav skeeme selge. Päris autopiloot Te ei kasuta. Aga, aga jah, noh, tempo on, korraga on ütleme töös neli osa keskmiselt niimoodi on kuidagi kujunenud ja et siis ühe ühe päeva jooksul tehakse siis sellest neljast osast erinevad sinu tegelaskuju puudutavad lõigud ära. Ja noh, muidugi võib ega me siis ma täiesti aju ei ole niisugune ainstayni aju, et ta suudab nagu kõike skeeme aduda, aga et noh, üldiselt ma ikkagi tean, mis millele eelneb ja mis, millele järgneb. Et aga, aga seetõttu on see seriaali tegemine küll väga olnud selline mobiliseeriv võib-olla vilumust tekitav ja väga-väga hea kogemus, et see annab oskuse hetkega töösse sukelduda ja mitte mingisugust ettevalmistusperioodi ju selles mõttes ka psühholoogiliselt ettevalmistusperioodil. Nüüd ma valmistun tööks läheb eesriie lahti ja ma alustan, et pigem on see kohe selline vette hüppamine ja ujuma hakkamine, et kui sa, kui sa, kui sa ei tee, siis noh, see hetk on läinud, eks ju, et seda, seda enam ei, no samas muidugi sa saad alati tagasi võtta, eks teatris seda jällegi ei ole, et kui esimene vaatus läheb nässu, siis, siis pole midagi teha, siis tuleb teisel teises vaatuses üritada paremini teha. Kuidas sulle kui Anu lambi sõnu kasutades väga heale karakternäitlejale meeldib tegelikult seriaalis mängida, et kui suur väljakutse tegelikult seal näitlejana sul on, kas need rollid kõik tegelikult ei ole nagu ühtemoodi? No minu jaoks ma pean tõesti ütlema, et need on olnud väljakutset, seetõttu teles tuleb ennast pigem tagasi hoida kui kui nii-öelda siis ava avada või no see on niuke keeruline jutt, eks ju, et võib-olla tavaline raadio kuulaja ei saagi sellest hästi aru, aga et et ma üldiselt mul nagu nägu liigub väga palju, kui ma räägin, armastan žestikuleerida, aga teles kui vaja ei ole, sest et sa oled niigi suures plaanis ja kaamerasilm on ütleme, halastamatu, haarab iga väikesegi virvenduse. Et selline nagu kontsentratsioon ja enese enese selline vaoshoidmine ja samas selle emotsiooni mängimine. Või siis mõtte väljendamine, et see on olnud minu jaoks väga-väga õpetlik ja võib-olla andnud ka mulle teatrirollides mõningast usutavust juurde vähemalt sellist enesekindlust. Sa õigemini on öeldud, et see roll, mis puudutab kartulid, apelsin ehk Viviani roll tegelikult on spetsiaalselt sulle kirjutatud tunneta seda, mille poolest ta siis erineb sellest, et mida on arvestatud, kas sa oled nagu istunud nii-öelda rolli kirjutamise juures? Ei olnud, ma tahan, et Vivian on selline ja selline ja ta kannab selliseid kleidi välja, nagu te näete, ei mind kirjaniku töölaua taha ei lasta. Ja ei, ma isegi ju ei tea, kes see inimene on, sellepärast et ta on varjunud pseudonüümi taha ja tema ei ole kunagi stsenaristi Eleonora Bergi kohta ei ole kohtunud ja ma arvan, et tema vahendab meile ulatatakse ahjusoojad, tekstid nii-öelda, mis on kirjaniku sulest tulnud ja et kui tema on otsustanud, nii, siis me peame tema otsust respekteerima, et aga jah, ei, mina kirjutamises küll, et see on mingi asjaga mõtteid öelda, et mida sa tahaksid, et tegelasega juhtub või nii-öelda ei, seda ma saan, ma produtsendiga võin läbi arutada mingisuguseid asju ja ta alati väga kenasti ka mulle mingisuguseid ideid tutvustab, mis on uued või uues osas tulevad ja aga ma alati usaldan neid inimesi, sest et et see ei ole minu pärusmaa, minu pärusmaa on, ütleme siis seal kaamera ees olla, nemad on siis kaameratagune jõud ja ma ei hakka tungima sinna, kus, et iga kingsepp peaaegu ikka oma liistude juurde. Et no kui tõepoolest, et tuleb midagi nii vastuolulist minu kui inimese eetikanormidele sealt, et siis loomulikult ma ütlen, et kuulge, et kas see nüüd on päris mõistlik, aga, aga midagi niisugust ei ole, sest ma usaldan neid inimesi täielikult. Oskate praegu öelda, ma ei tea, kas oma tegelaskuju, mari või Viviani käekäigust, mis on nagu sinu mõjutustega või näiteks sinu ideed, mis temaga on juhtunud? No mõned tekstid, sellised, mis ma olen ise lisanud juurde ja kirjanik on need alati väga toredasti vastu võtnud ja ka pärast hiljem nii-öelda kasutanud mingites uutes osades. Et, et juttu on see väga-väga armas koostöö, ta on mingis mõttes nagu jumal, et ta kogu aeg hõljub meie kohal, ma pole kunagi näinud, aga tema äge, et ma tunnen tema kohale kogu aeg välimuse mõttes ennast sellises sarjas tunnet, kus on nagunii glamuurne ja kui sa ütlesid, et sa pead nagu näitlejatehniliselt enda kõik žeste ja ja miimika tagasi tõmbama, kuidas välimus ja mõtlesin, kui nõudlik on, kuidas sa mõtled, et maniküür oleks perfektne ja kõik näeb väga hea välja? Ei, nii ei mõtle küll, et lihtsalt pigem mõtlen ühe konkreetse inimese peale, kes on, et oleks nagu võimalikult usutav, et ta oleks, et mina olengi see, sel hetkel see Viivi on ja et ma olen psühholoog ja oma tööolukorras ma käitun vastavalt. Et pigem mõtlen nii, et väga niisuguste väliste vahendite peale ei mõtle. Tagasi tulles selle juurde, et sa oled ikkagi linnateatri näitleja. Kuidas sinu kolleegid on sind selle preemia puhul, et sa oled valitud Eesti parimaks reali näitlejannaks õnnitlenud ja kas kolleegid loomulikult on õnnitlenud? Ja ma arvan, et meie linnateatri kollektiiv on selline? Ma ei tea, kuidas on teistes teatrites. Aga ma usun küll, et meie teatris on selline pere perelaadne õhkkond, et tegelikult kõik tunnevad kõigile kõikide saavutuste ja õnnestumiste üle nagu head meelt või rõõmu. Ja noh, nii on ka minu puhul. Mul on jäänud mulje, et näitlejad kuidagi ei pea heaks tooniks, kui sa seriaalis kaasa teed ja mitmed Eesti tippnäitlejad on ju lahkunud seriaalidest, sellepärast et see on seriaal. Et nemad on ikkagi suured tegijad. Nojah, et ma ei tea, kuidas seda võtta, et see on selline. Selline keeruline teema natukene, et. Kui vanasti, ütleme, käisid inimesed vihtra ja tori kultuurimajas estraadikavu tegemas ja need inimesed olid Aarne Üksküla Eino Baskin, noh, ühesõnaga tippude tipud, eks ole, et võimalikult palju inimestele viia oma kunsti nii-öelda koduukse ette, eks ju, et sest, et väga paljud maainimesed ei, ei saa Trisse ja kui nüüd võtta, et see, see aeg on, eks ole möödas. Aga teleon mingis mõttes selle, selle asendanud, et et võimalikult paljud inimesed ütleme saaksid siis näitlejate saaksid tundma näiteks uusi näitlejaid, saaksid osa oma lemmikute tegemistest. Selles mõttes ju teleonju suurepärane kanal, kust seda nii-öelda vahendada ja, ja võib ka siis loota, et mõni noor inimene, kes vaatab, vaatab enamjaolt televiisorit ja järsku viivad tema jalad siis ka teatrisse, kui ta on näinud teles ütleme mõnda näitlejat, sest tal on hirmsasti hakanud meeldima. Ja, ja see mõjutab teda, ütleme siis teha otsustatud, aga ma lähen nüüd hoopis teatrisse teda vaatama, et ma ärgitan inimesi loomulikult, et tulge teatrisse, kuigi kuigi meie linnateatris see on väga keeruline pileteid saada, aga meil seda publiku probleemi nagu ei ole, aga ja ma, ma ei, ma ei oska öelda, et see on ju minu töö, et miks ma peaksin suhtuma sellesse kuidagi halvustavalt või või kuidagi selliselt, kuidas seda öeldakse siis nagu väiksemalt väiksema kaaluga seda võtma, et et see on ju minu erialaline töö ja see, et kui alati on ju võimalus sul valida, et kui sul ei sobi see tekst, kui sul ei sobi see tegelaskuju kui sul ei sobi see teema, millest see sari räägib, et siis on ju võimalus alati loobuda aga iseenesest ühte meediakanalit või, või ütleme siis ühte vahendit, mis on tänapäeval niivõrd massiline, eks seda eitada selleks et lihtsalt põhimõtte pärast loomulikult on mulle meeldivad, et ega inimesed ja põhimõtetega inimesed. Ja ma ise katsun olla ka selline. Aga, aga kui mina olen saanud tõesti võib jääda mulje, et ma olen tohutult paljudes seriaalides mänginud, aga kui, kui kõrgutan ennast mõne teise näitlejaga, siis tegelikult, et ma olen mänginud ainult kolmes sarjas ja neid kõiki, ma pean ikkagi selliseks. Noh, kas väärtsarjaks on just võib-olla natuke. Nojah, ma pean neid hästi tehtud sarjadeks ja ma ei saa kuidagi öelda, et see on mind kui inimest või näitlejat. Muutnud kuidagi odavamaks või, või teinud minu annet kuidagi pärssinud või et vastupidi, ma ütleksin, et ma ei, mina ei, May suhtus nendesse töödesse kuidagi, et nad on minul mingisugused kõrval asjad ja sellised, ah ma tahaks maha vaikida jaajah, teen seal ja teen umbes kuidagi midagi nurga taga või garaažis, teen, et see ei ole ju nii. Ja kui on, tekib endal selline tunne, noh siis on ju alati võimalus sul loobuda, see, keegi ei sunni sind seal sarjades mängima, et selles mõttes, et inimesed, kes keelduvad telerollidest, noh, see on ju nende enda valik. Kas see pikk jutt nüüd ma ei tea, kas kuskile jõudis, aga on midagi, mida sa näitlejana ei teeks? Aha ma ei tea, kui ma vaatasin seda Lars von Trieri nümfomaan, siis. Päris seda ma vist ei teeks, mis need näitlejad seal filmis tegid? Kuigi ära iial ütle iial, kas sa tead, ma kuulasin seda intervjuud andsid aastal 2008, R2 raadio, intervjueerisime alasti võtaksime Ma ei võtaks ja ma raadiokuulajad, ütelge, kes ei ole saanud piletit veel siis toopia rannik, teine osa, Laevahukk, mis Draamateatris jookseb, kus Elizabeth mängib Natalie Hertzeni ja mille eest on tegelikult saanud kolleegipreemia nii Draamateatris kui linnateatris. Seal saab Elizabethi, kas pärast alasti näha, aga suur osa kehaste, kas mul on valjas päris alasti ei saa? Jah, et. Ei noh, see on ka selline lugu jällegi, et kui see on õigus teatud kui see on kunstiliselt esteetiliselt ilusasti tehtud kui see ei ole eesmärk omaette, lihtsalt võtame paljaks, et see on nagu kihvt, on ju. Et siis kui see on minu jaoks, ma usaldan neid inimesi, kelle meeskonnas ma olen, ma usaldan lavastajat, siis usaldan kirjanikku, sest ütleme, Tom Stoppardiga vaielda selles stseenis oleks olnud väga keeruline, see on sinna sisse kirjutatud, et et minu tegelaskuju ütleb lausa sõnad, et ma tahan sinu jaoks alasti olla. Et noh, seda võib ju tõlgendada ka, et ma tahan oma hinge sinu eest lahti rebida. Aga, aga jah siis oleks üsna keeruline seda ikkagi ära põhjendada, et jah, et no tõesti ära iial ütle iial, elu seab sulle vinks vonks tee peale ette. Ja ma olengi aru saanud, et ma olen üsna niisugune rinnale taguda inimene, et mul on sageli selline must ja valge, et pooltoone ma nagu näen harva või näen siis ütleme takkajärgi võib-olla ikkagist oli vist nii. Et aga ma olen aru saanud, et kui ma olen mingisuguse tohutu seisukoha välja öelnud, et mina mitte iialgi midagi niisuguseid niisugust ei tee, siis elu mängib mulle kiiresti niisuguse kurvi ette, et ma pean oma tõekspidamised ümber vaatama oma kus sulle praegu suuremad väljakutsed on, need on see pigemini teater või tegelikult televisioon ja seriaalid. No see on, see on jälle selline sümbioos tegelikult, et loomulikult teater on minu esimene armastus. Ma läksin teatrikooli ju selleks, et saada laval teatri näitlejaks. Et ma ei tea, kui paljud inimesed, noored tänapäeval lähevad teatrikooli, nii et nad mõtlevad, et nad tahavad saada tele- või kinonäitlejateks. Ma ei tea, kas keegi niimoodi üldse endale neid elukutsevalikuid põhjendab. Ja, ja teater on ikkagi minu prioriteet, ütleme siis niimoodi, et teleprojektid on ju tegelikult kuidas seda öelda, et need on sellised toredad värskendavad kõrval kõrvalpalad, siis? Väga paljud inimesed on mulle ka seda öelnud ja ma ise arvan ka, et ma ikkagi olen teatri näitleja. Samas sa oled ise ühes intervjuus öelnud ka seda, et tegelikult seda võttis väga pikka aega, et sa saaksid aru, et näitleja on sinu tee sinu töö ja et kõik asjad ei ole sündinud sul kergelt niimoodi ühe hoobiga. Et mis see tegelikult tähendab, et räägitud sellest, et sulle sünnivad rollid läbi pisarate ja et sa pead tõsiselt maid vaeva nägema või kuidagi raskusi taju tundma mingi rull tuleks? Ei, ma ütlen küll seda, et, Sünnivad vahel ka pisaratega ja võib-olla isegi rohkem pisarateni rollile pisarat teretulnud. Ütleb, et kui mu abikaasa siin praegu oleks, siis ta ütleks, et kõik muude, ütleme esietenduse-eelsed perioodid on ikkagi seotud sellise tohutute kahtluste ja ja hirmude ja stressi ja sellised. Et ma olen suur põdejab abistaja ja et see võib-olla ei paista nii välja, aga et koduseinte vahel ma ikkagi väga elan läbi seda, mida ma siis teen, eks ole, et ma noh, lihtsalt ust jalaga lahti ei löö ja ütle, et siin see on või et ma ei lähe võtteplatsile, hakka raputama varrukast, et ma ikkagi valmistun selleks tööks, mida ma teen. Näen vaeva, ütleme siis, ma tahaks veel kord pabistamise närveerimise juurde tagasi tulla, tsiteerin sind ennast, aga see on nii huvitav mõte, mille sa ütlesid, et sa oled isegi ennast haigeks abistanud? Nojah, et inimese mõttel on tugev jõud, et ütleme, et see läheb ajaga, ma tunnen, et läheb paremaks. Et nooruses oled võib-olla ebakindlam või vähemalt mina olin, ma ei tea. Tänapäeva noored on muidugi teistsugused, et nad on küllaltki enesekindlalt, nii palju, kui ma jälgin, lihtsalt noori, ka neid, kes tulevad teatrisse ja ka mitteteatris olevaid noori. Et selles mõttes see uus aeg on mõjunud uuele põlvkonnale väga hästi, et nad on. Nad on sellised enesekindlad Ütleme siis eeldavad Nad on rohkem nagu sellised, jah, enesekindel on võib-olla see õige sõna, et et mina olin võib-olla sellest, et ma olen ka pärit aastast 1976. Et ma olen näinud elu Eesti nõukogude sotsialistlikus vabariigis ja, ja kasvanud ka sellises teises ajas noh, mitte küll tõsi, mitte küll väga palju, aga ma ikkagi mäletan nõukogude aega ja ja kasvatus oli teistsugune, koolisüsteem oli teistsugune. Ja, ja võib-olla see ka tekitas inimestes sellise noh, et meie põlvkond on kuidagi ebakindlam, ma ütleksin. Kas enesekindlus on alati loomingu inimese puhul just väga hea omadus, jah, see on, see on tõsi, et alati väga hea ei ole, aga sellega ei tohi ka üle võlli minna, et et loomulikult kahtlused ja kõhklused peavad jääma ja nad jäävadki iga loomingulise inimese juurde, ma arvan, et jäävad ja, või noh, vastasel juhul pole lihtsalt mõtet nagu seda, et teha, et et kui sa arvad, et sa oled nüüd valmis. Et ma arvan, et ka ükski kujutav kunstnik näiteks ei mõtle nii, et ma olen nüüd valmis, et rohkem ma enam edasi periood, vot see ongi minu tipp, mõjusad Picasso, mõtles nii, tema roosa periood oli tema tipponju, et ma muidugi Picasso pähe ma ei roni, aga et ma arvan, et see edasi otsingute teele minek ja enesetäiustamine ja arendamine, et see on, kuulub iga normaalse inimese elutee juurde. Soome näitleja Peterson, seen, kes on väga paljudes filmides mänginud mängis muide nimetama ja ma ei tea, te mängisite koos, eks ole, mina oline mul oli ainult üks võttepäev ja me olime kursatüdrukutega seal ainult korraks ühes mõisas Sangaste mõisa, sest jah, et meil temaga üldse kokku puutunudki, et nii ma teda nii-öelda elus ei ole näinud, aga küll ma olen teda kinoekraanil näinud, tema on öelnud, et kui sa tahad näitlejana läbi lüüa, siis sa pead oskama laulda, tantsida, pea peal seista, ratsutada haldjate keelt ja ja kõiki võimalikke muid oskusi. Oled sa nõus sellega? Jah, ma olen nõus selles mõttes, et, et loomulikult kõik need oskused ei pea sul olema kohe lambist võtta, aga näitleja peab olema õppimisvõimeline ja paindlik, et et kui on vaja näitleja laulda, siis suudab ta laulda teatava tasemeni, no mõni mõni suudab laulda nii nagu päris laulja. Mina nii päris ei suuda, aga ma arvan, et ma tänu oma headele õpetajatele lavakunstikoolis olen suutnud ikkagi ära peta, mõnes kohas, kus ma olen pidanud laulma kõige enam-vähem laulan, kas oled mõne rolli jaoks pidanud ka ekstra mõne uue oskuse õppima või mingi uue asja selgeks saama? No siin ikkagi tuleb jälle nende sarjade poole pöörduda, et kui ma ohtlikku lendu tegin, siis me pidime ju lasketiirus käima kõmmutamas, et see oli minu jaoks esimene kord, et ma ei olnud varem püstolit peos hoidnud. Ja ma tean, et kindlasti oli mingisuguseid inimesi, politseinikke, mees, politseinikke, kes kindlasti vaatasid, et see on ebausutav, et see ei ole päris tõeline. Aga ma arvan, et ka arstid vaatavad neid arstisarju ja ja naeravad vaikselt pihku, et päris päriselus ju nii ei ole, et keegi ei lõika niimoodi ja et see ongi kunst, kunstitõde ja siis on elutõde, eks ju, et et ma vabandan tõesti uurijate. Kergelt naiivse pildi maalisin nendest, aga seal oli mulgi väga toredaid asju, mida te tegite ja otsisid neid asitõendeid. Oi, see oli ka minu jaoks väga keeruline, et ma ma olen väga koba, nii et ma olen käeliselt väga nõrgalt arenenud maikuu ei heegelda, ei, ei, ei voldi, ei vildi ja minu jaoks on väga raske võtta väikseid pintsete ja panna sama kummikindaid kätte ja siis teksti anda, siis haarata mingisugust ebekkest kuskilt padja pealt ja samamoodi on ka teatris, et et kui ma pean kõik need asjad kokku panema, need liiguta asjade liigutamised ja, ja, ja tekstid ja mõtted ja mängud, et alguses mulle peavalu, et mul hoolimata sellest, et ma olen viis aastat teinud tualette, on mul väga nõrk koordinatsioon. Kuhu poole sina näitlejana püüdvad, me rääkisime siin, mis on diplomis, ei ole typeta, mis sinu meelest Eestis üldse näitlejanna tipp saab olla? Kas see praegune hetki, kui sul on selline muna kodus kuldse krooniga on mingis mõttes sinu jaoks mingi etapi tipp? Ma arvan, et tipp on ikkagi see, kui sa oled ennast ületanud mingisuguse rolli puhul teinud mingisuguse sellise ametialase saavutuse mille kohta võib öelda, et see on töövõit. Et ütleme, näitleja puhul on siis Mingis mõttes eneseavastamine, et ma olen võimeline vaat selliseks hüppeks, et ma olen võimeline kehastama sellist inimest ja tegema seda nii just, nii et loomulikult on see, et vaatajad seda hindavad. See on, see ongi väga magus ja väga ilus. Et me ei anna endale siin Eestis võib-olla aru, missuguse õnnega me oleme koos näitleja mujal Euroopas ikkagi on selline amet, kes teeb ütleme, kuskil väiksemas teatris. Inglismaa näitel võtame kuskil pubi tagaruumis, võib-olla see on ka näitleja, kes teeb, eks ole, pubi teatrisse, printsi teatris mingisugust tükki, mida käib võib-olla heal juhul kuuske 10 inimest vaatamas, eks ole. Aga meie siin, noh, kui palju on Eestis teatreid, kui palju on häid näitlejaid, kellele kõigile ikkagi jagub töökohti, kellele kõigile jagub rolle lavastustes, et ma arvan, et me peaksime, oleme tänulikud ja kui veel publik seda ka hindab? No ma, ma, ma ei tea, mis saab veel paremat olla. Millal te viimati üllatasid iseennast, laval? Tegid midagi endast suuremat lausena, rääkisid. No ütleme siis need mõlemad viimase aja tööd, mis mul on olnud teatris. Hester Swani roll kassi raba nimelises näitemängus ja siis laevaaugus Natali Hertzen. Mitte ainult sellepärast, et nad on suured tööd. Aga nad ikkagi on olnud sellised Ennast nagu sõnastada või ennast peegeldada ei, on küllaltki keeruline ja võib-olla ka natuke mage, aga ma olen olnud õnnega koos, et ma olen saanud selliseid rolle mängida ja Nende mõlemas nendes rollides, ma arvan, et ma olen ikkagi Need on olnud suured ja olulised rollid minu teatritees ja kui ja kui seda on ka hinnatud, siis ma saan olla ainult rõõmus ja tänulik ja õnnelik selle üle. Öeldakse, et kui sa teed midagi endast suuremat, siis sa pead uskuma midagi endast suuremat jahvatada, et sellega ma just enne mõtlesin siin, kui ma tulin, et et sellega on selline lugu, et ma, kui ma siin rääkisin enne, et ma olen suur põde, suur abistaja. Et kas ma tegelikult ikkagi olen, et see on mingisugune kätteõpitud käitumismall, et ma olen alati arvanud sisimas kuskil sügaval, et ma, ma saan hakkama. Ja ma saan kõigega hakkama, mis ma elus ette võtan. Ma olen seda alati kusagil nagu südamesopis või siis kuskil pimedas kohas, mis on peidus minu sees, ma olen seda alati teadnud. Lihtsalt selle väljaütlemine on kuidagi olnud alati selline, et kui ma selle nüüd välja ütlen, äkise kaob ära või äkki see äkki see, äkki ma lahustun ära, kui ma selle nüüd välja ütlen. Ja seetõttu, eks siis põhjustatuna, minu kasvatusest või siis minevikust või ma ei tea, ma olen sellest balletikoolist kõvasti kunagi rääkinud. Sellest ma olen endale võtnud sellise maski, et ma oi, ma pabistan, ma muretsen ja et et, et mida aeg edasi ja mida rohkem inimene saavutab enesekindlust ja professionaalne, ilmselt ka tunnustust. Et tegelikult seda pole vaja, et kui seda nagu väga palju teha sellist, ütleme sellist jänese allasurumist ja toa mul ei tule midagi välja, ma ei saa siis tegelikult seal ei tulegi midagi välja, kui sa ennast nagu kogu aeg programmeerib sellele lainele. Et et ma ei saa hakkama, siis juhtubki nii, et ei saa hakkama, sa ise pärsid ennast, et seda ka ei ole vaja, millest sinu enesekindlus toitu saab, on need need kuus preemiat, mille sa oled teatri alal võitnud? Polegi neid lugenud? Või on see sinu partnerid või on see sinu kodu, sinu abikaasa ja siin on kaks toredat lapsekest Noora, kes on 10 ja Felix, kes on viisel? Jah, et ei ole ju ühte ilma teiseta selles mõttes. Kõik on väga olulised. Loomulikult mu kodu on väga oluline, et ma ei saaks seda tööd teha, ilma nendeta poleks see võimalik. Et nad on, esiteks mulle seda võimaldavad mul seda teha. Ja et nad toetavad mind saavad aru, kui emal on raske periood, et et lähme nüüd teise tuppa mängima ja et las ta läheb nüüd vanni, et las ta olla omaette ja et et camu partnerid, kes on toetavalt suhtunud minusse mu elu üldse annab mulle enesekindlust see elu, mida ma elan. Kui palju sinu lapsed tegelikult teavad, keda sa mängid pilvede all ja, ja mis, mis rollid seal on, et sa oled ju mänginud suurtetükkides nii-öelda, ei ole tehtud teada ja et ega ma lapsi nüüd väga ei neid sarju, ma ei luba neil vaadata, esiteks sellepärast, et see hakkab pool 10, üks on lasteaialaps, teine on koolilapsed, nad peavad magama minema sellel ajal. Ja, ja noh, ma tean, mu kümneaastane tütar on küll öelnud, et kõik vaatavad, miks mina ei või? Ei, ma arvan, et nagu kunagi mina oma lapsepõlves võitsin oma ema elukutset normaalsena, et siis minu lapsed, ma olen ka neile rääkinud sellest, et see, et mina olen, ütleme ei meeldigi seda sõna kasutada, aga avaliku elu tegelane, eks ju, et või avalikkuse tähelepanu all või vahel olen need televisioonipurgis. Et see ei tähenda, et selle lapse ema, kes teeb mingit muud tööd oleks kuidagi vähem olulisem, et vastupidi, võib-olla tema töö on isegi olulisem kui minu tööd lihtsalt teda keegi ei näe, ei näe seda tööd, mida õpetaja teeb, ei näe seda tööd, mida arst teeb. Ütleme, me saame sellest aru alles siis, kui meil mingi häda käes on, eks ju. Et jah, ma, nad ikka teavad muidugi, et Felix just lasteaias oli emadepäev, siis ta kirjutas, et ta töötab linnateatris, käib seal proovides ja mängib etendusi, et tal on see selge. Ühesõnaga Sa oled üsna tuntud näitleja tänu nendele kaelseriaalile, sellepärast et sina olid parim seriaali näitlejanna, mõlemad seriaalid, kus sa kaasa need tegelikult on teisel ja kolmandal kohal nii-öelda populaarsuselt, nii et üsna tipu lähedal. See toob kaasa väga palju kuulsust. Kui palju sa valmis oled kõigeks selleks, et inimesed pildistavad sind hetkedel, kui seda ei soovi ja jälgivad, mida sa poest ostad ja kui lähedasele lubad kõiki fotograafe maa perele, kes tahavad nüüd koju tungida, mis teil seal täpsemalt siis nagu on? Ma ei tea, ma, selles mõttes ma olen, elan täiesti kuidagi. Ma isegi ei saa aru nendest inimestest, kes niimoodi räägivad, et ma ei tunne sellist asja, mina elan oma tavalist elu, mind keegi kuskil ei pildista, ma saan rahulikult kaupluses. Ma ei pea öösel minema süüa ostma sinna Veskmani ärisse, et et saada rahulikult pooden. Tavaliselt on inimesi, kes ma öösel käimas. Ei, see oli lihtsalt selline näide. Et kunagi keegi ütles nii kuskil, et ta ei saa üldse kauplusesse minnes peab minema ainult öösel vestma ärisse ja see jäi mulle meelde, ema, imestasin selle üle. Ma arvan, et see on. Ma ei tea, keegi pole mind kunagi ahistanud kuskile k nõudnud mu tähelepanu niimoodi. Et ma saan ikkagi täiesti rahulikult oma elu elada ja keegi mind ei pildista, keegi mind varrukast ei tiri. Ja võib-olla ka sellepärast, et ma ei käi eriti sellistel massiüritustel, et siin, Eestis on ju kõik tunnevad kõiki nii-öelda, et kõik on. Me elame sellist armast külaelu tegelikult, et et kui ma seal Vändra poes käin vahel oma dressipükste ja kummikutega, siis abikaasa küll ütleb, kuule, pane midagi kobedamad selgelt ära niimoodi minega. Et no ma ei tea, et ma. Ma ei, ma ei, ma ei võta ennast kuidagi, et ma olen nüüd mingisugune kuulsus. Ma ei tea, mul on see kuidagi võõras, et ma. Jah, ma ma arvan, et nagu kõik inimesed taastuvad koduuksest välja, siis nad teevad seda viisakalt ja respekteerides teisi inimesi, kes neile tänaval vastu tulevad, et ma ei taju seda jah, et ma kuidagi saaks mingisugust eri erikohtlemist. Ma tahaks veel tagasi tulla, sinu näitlejad ei alguse juurde ja tirisin õpetajad Anu lampi, kes rääkis, et oled väga karakternäitleja ja ma ei tea, kas sa mäletad ise millegagi, mingis kontekstis ta seda sinu kohta on öelnud koolitöid, arvestades kas sellise lennu mõttes või, või oli see selline tähele kus ta rääkis, et kolmandal kursusel, kui te tegite paroodia ei saa, avanesid, et see on üks väga oluline hetk tegelikult kõikide noorte näitlejaks pürgijad puhul, et kas siin, kuidas inimesed avanevad ja sealt väga palju selgub, nende kõneles ja ta ütles, et sina tegid väga laiagalerii ja täpne, keda saab Arodeerisid ja kui, kuidas sulle selline prodeerimise selts istub. Oi, mulle väga istub see, ma ma ei ikka vahel imiteeriv inimest. Väiksemas ringis ja mulle üks parim viis päeva veetmiseks oleks selline, kus ma saaks istuda kuskil kohvikulaua taga välikohvikus ja vaadata inimesi, kuidas nad kõnnivad, kuidas nad räägivad. Et noh, seda aega lihtsalt pereelu ja tööelu kõrvalt enam ei ole, aga aga jah, ma tahaks olla kärbes seina peal, vahel küll tõesti. Mulle hirmsasti inimesed meeldivad ja ma mäletan, kui ma veel lavakas ei õppinud ja siis siis me abikaasaga olime juba tuttavad ja siis ta ütles mulle, et ära ära ära mainima. Õmblesid, suu ammuli, vaatad, et pane suu kinni, et ebaviisakas. Aga ma ei teinud seda kuidagi. Ma iseennast ei jälginud, sellel hetkel ma jälgisin inimesi mulle pööraselt, inimesed meeldivad Kipparodeerimisematest, sinu leivanumber on seal, millest Anu lamp rääkis, tolle koolieksamil, ma tegin Anne Reemanni minu meelest järgi ja Katrin Saukast need olidki eksamile pääsesid vist. Ma olen seal teinud Külli Teetamme ja siis seal oli veel. Oskate praegu kellelegi häälega näiteks midagi öelda? Proovi näiteks kedagi. Ja kas ja inimene ning väga solvab mu peale, aga ma ei taha paa teda tegelikult yldse solvata, sest et Me oleme tulnud ühest koolist, tema on ka baleriin ja, ja mulle on seal nad. Tegelikult oli mulle suur eeskuju ja aga noh, minu jaoks itagi selline tantsimine niisugust suurtel lavadel ja sellise kaliibriga asja minu jaoks ulmeline tegevus. Age Oksa ja suurepärane, kui palju sa tegelikult oled oma prodeerimis oskust saanud laiemale avalikkusele näidata? No vähe, kus need on, need tööpakkunud. Mäletan, et me tegime ETV saate, mäletame sõber, skandeerisid. Tiina Tiina nööri. Tiina treenereid, mis tuli ka suurepärast välja. Kelle laul on lauldud, palun vaadake, vaatame ühte niinimetatud suurepäraselt, seal. Laulu koha pealt ma nüüd ei võtaks eriti sõna. Nii tagasihoidlik oma lauluoskuse poolest. Sa laulad ikka suurepäraselt, minu meelest juuli Lill on öelnud, kes ise on professionaalne laulja, et väga valesti laulad, pole siin midagi häda, sul. Elizabeth, mida sa üldse veel tahad teha või mis siin nii-öelda käima tõmbab? No raske öelda seda niimoodi kohe plaksti, et mis mind käima tõmbaks. Ahjaa, ma tegelikult selle eelneva teema juurde tagasi tulles, et ma oleksin hea meelega, osaleksid mõnes tantsulavastuses. Et kõik, mis puudutab liikumist, mul on tegelikult väga südamelähedane ja ma siiamaani vaatan ikkagi, katsun minna tantsuetendusi vaatama ja nii palju, kui neid on siia Estoniasse tulnud, mis on tänu oksale ja ta ei lähe väga-väga, on eesti ballett minu meelest arenenud, et seal on väga palju toredaid lavastusi. Ja kui tol ajal, kui mina balletikoolis õppisin ja olin sunnitud sealt ära tulema, et kui oleks olnud võimalus, ma kindlasti oleks läinud mingisugust liikumist õppima, mis ei oleks olnud klassikaline tants, vaid ütleme, mingi moderni kalduvustega tantsijad tegid ära tulema klassikalist tantsijat minu arust lihtsalt ei oleks saanud Maleriini, mul ei olnud eeldusi nii palju. Et see on ikkagi selline täpselt nagu need ealised on veel mingisuguseid füüsilisi või nagu tehnilised kehalised peamiselt loomulikult, et seal ikkagi kui sa ei suuda teha seal väga habras, mis ei sobinud, siis tähendab see on loodus, et seal kas sul on antud või sul ei ole antud, et loomulikult saab kõike täiustada ja arendada, aga ikkagi tasemel tantsija või siis ka rühmad andsid korde, tantsija balletis, et ikkagi see nõuab lisaks suurele töökusele ikkagi teatud eeldusi ja kui neid ei ole, siis sa võid. Sa võid ju tampida seda rasket tööd päevast päeva hommikust õhtuni, aga kui seda ei tule, seda ei tule teatud siis konstitutsioon või kuidas seda öelda, mitte kunsti konditsioon kandjad. Ja et see ikkagi nõuab lihtsalt nagu tippsportlase puhul seda näitena tuues seda kopsumahtu peab suusatajal olemata, muidu ei saa lihtpraegu üldse liikumisega, tegelebki sulgpallitrenn on endiselt veel alles. Vot väga kahju, et ma pole jõudnud sulgpalli mängida, aga mulle hirmsasti meeldis sulgpallitrenn, et ma viimati mängisin paar aastat tagasi, et ma peaks. Kuidagi see elu läheb nii pööraseks, et leida see partner ja leidesse väljaki, leida see aeg, et see on olnud jah raske, pigem ma siis juba tõmban dressid selga ja lähen jooksen. Et ma olen viimasel ajal jooksmas käinud, sõbrannaga käin kõndimas ka, nii et see on ka tore tegevus, meil korra nädalas käime sõbrannaga raba peal kõndimas. Pääskülas täna on 25. mai, tegelikult, mis on kõikide eestlaste jaoks ikkagi selline valimispäev, üle hulga aja jälle räägi. Kas sina oledki täna valimas? Kindlasti lähen ja ütlen, et kõik inimesed, kes tahavad, et midagi muutuks peaksid minema valima, et vastasel juhul ei ole ju mõtet rääkida, kui halvasti kõik on ja midagi siin ei muutu, kui sa ise ei lähe ja ei tee seda, sest me olemegi seda nägu, mis poliitikud me oleme sinna etteotsa valinud, et selles mõttes see europarlamendi valimised. Härra, võib-olla Eesti elu nii palju kui, kui ütleme siis kohaliku omavalitsuse valimised või siis üldse riigikogu valimised, aga aga mina arvan, et see on kohus, minna valima, muidu mul ei ole õigust öelda, et vot see on halvasti, see on. Et siis, siis ma ei tohi kritiseerida, kui ma ise ei ole käinud valimas. Aitäh Elizabeth Reinsalu tänasele kohtumisest siin saates aga tralli sinuga rääkida, palju õnne sulle veel kord selle auhinna eest ja kurb on öelda raadiokuulajatele, tegelikult ma vaatasin linnateatri kodulehe pealt, et juuni lõpuni sind teatrilaval linnateatris näha ei saa, sest kõik etendused on välja müüdud. Nii on jah, et et me publikupuudust ei kurda, aga et ikkagi kui õnnestub kuskile ikkagi pilet saada, siis ma kutsun inimesi teatrisse isegi soojal suvepäeval on tore tulla põrgulavale vaatama meie uut etendust, igatsus, mis kohe-kohe esietendub. Et see on William Boydi kirjutatud Elmo Nüganeni lavastatud. Et seal seal saab nii naerda kui nutta, seal saab näha ilusaid rolle. Mul on väga, väga hea meel oma kolleegide üle. Just. Ütleme siis sellise meie teatri raudvara üle, et Epp Eespäev Anne Reemann, Rain Simmul, Peeter Tammearu külalisena, et nad on seal sellistes suurtes vägevates rollides. Tõesti, ma lähen üleni soojaks, kui ma neid Ta on seal proovis kõrvalt, siis ma võin tõenäoliselt hommikul peab lõpetama sinu valitud muusikalugu. Mis on, sest see on Marie Vaigla lugu oled olemas ja see on lihtsalt kuidagi kokku sattunud selline siiras loomisrõõm, mis mulle väga imponeerib, et seal on väga ilusad sõnad. Seal on sellel lauljal on väga ilus karismaatiline, kohe niisugune hääl, mida jääd kuulama. Ja kuidagi see sobib sellesse kevadise meeleolumeeleollu siia väga, et et inimesed ikkagi ei tohiks ära unustada neid inimesi, kes on meie kõrval isegi kui nad on juba kaua meie kõrval olnud, ikkagi on hea neile vahele öelda, et oled olemas. Ja teine asi on see, et inimesed ei tohiks ära unustada unistamist. Et need, kes oskavad unistada, ma arvan, et nende elu on ka ilusam ja lõbusam ja kuigi Andrus Vaarik on öelnud, et unistamine on nagu depressiooni alused, kui sa unistada, unistada seda kätte ei saa, et nagu kõige hullem, aga aga ikkagi, ma arvan, tunnistamine annab sellist sellisele argielule poeetilisust ja. Unistamine on ikkagi vägev asi. Aitäh, Elisabet Reinsalu, veel kord ja suur aitäh, head raadiokuulajad, et ta selle tunni meiega sõitsite.