Tere jälle käes aeg, kus saame üheskoos aru pidada, kuidas nii iseenda kui teistega paremini hakkama saada. Ning võtame seekord ette teema, mis võib esimese hooga teatraalseltki võib-olla kõlada kimp, tehke, mis tahate, puudutab taas kord meid kõiki, seda ma julgen väita küll. Räägime nimelt pühendumisest kellelegi või millelegi ja sellest, kui kerge, raske tänuväärt. Või mittetaoline asi üldse on stuudios aegu Aleksander vulveria Haldi Normet-Saarna meile lisandub, mõne aja pärast näed külaline, ajakirja vikerkaar, peatoimetaja Märt Väljataga, aga antud teemal oleme salvestanud ka väikese vestluse lastekirjaniku ja Tartu mänguasjade muuseumi hinge Tiia Toometiga. Ning nagu tavaliselt, saab kuulda ka hääli rahva hulgast. See kõik on saade. Isiklikud asjad. Enne kui alustame tänase teemaga pühendumisest kellelegi ja millelegi, olgu tegelikult ära nimetatud ka üks väike tore vastukaja andestamisest ja mitte andestamisest rääkiva saate kohta. Nimelt helistas üks raadiokuulaja, kes teatas, et ta on nüüd lõplikult suutnud endale andestada seda et ta saatis oma vägagi täiskasvanud lapse lõpuks omaette elama. Kuigi nende läbisaamine paranes seejärel. Ja lõpuks see mõte ka iseenesest jumala õige, sest et ükskord peab inimene nii-öelda iseseisva eluga alustama, siis miski ikkagi ema südant vaevama. No ütleme, materiaalse poole pealt, kasvõi üürmide laps nüüd peab ise maksma, aga kui ta oli meid ära kuulanud, siis ta tõeliselt enesetunne on parem ja domineerib teadmine, et kõik oli õige, seega põdeda pole mõtet. Nonii muidugi pole põdeda mõtet, sellepärast et kui, kui on juba midagi tehtud, siis on vaja järgmine samm astuda ja veel järgmine samm. Ja juhul, kui on juba läinud, siis nendes mängu reeglites, mis inimeste maailmas on, ongi võimalusi, on kaks, kas tunda väga suurt süütunnet ja kõike, püüda uuesti teha või minna ikkagi edasi ja lahendada järgmist probleemi. See, et lapsed lahkuvad, on väga loomulik. Ja see, et üüri puhul antud juhul üüri puhul oleks nagu väikeseid muresid, noh pole viga, küll vaikselt ikka poetab mõne sajalise või viiesajalise taskusse, need selles saab tööle. Nüüd aga siis lõplikult tänase teema juurde, milleks oli pühendumine kellelegi või millelegi siin elus. Kuulakem alustuseks, mida rahvas arvab täpsemalt kaks naist selle rahva seast üks neist küpses eas ja elukogenud, teisel on kõik alles ees. Alustame vanemast daamist ja tema mõtteavalduse kohta võiks etteruttavalt öelda nii, et tooni andis seal sõnapaar ennastsalgav pühendumine. Ma ütleks, et ma olen vahel ennast isegi ületanud et tundub, et ma ei suuda. Aga kui ma võtan, kui tuleb välja, et inimesel on tagavaraks sudo, millega ta saab edasi elada, nii et ma loen sellest seda välja, et te olete ennast pühendanud lausa nii-öelda üle oma võimete, peaaegu et võib-olla võimed on isegi mõlemad, aga me ei tea lihtsalt, et me oleme võimekamad või me oleme võimelised veel rohkemaks, kui me ise arvame, kellele või millele te olete ennast pühendanud, kui te raatsite välja öelda oma lastele, lastelastele tööd tehes ka ma püüan seda tööd teha maksimaalselt hästi, kas selline võimete piiril enese pühendamine, kas see on äkki mingil hetkel vahetevahel hinge täis kajanud? Miks ma seda teen? Kindlasti on? Kindlasti on, vahel tundub, et on kuidagi nagu isegi nagu ületamatu, mõni moment aga kuidagi selle eluga siin hakkama saada ja selleks peame veel kõrges eas tööd tegema ja eluks ka suuremad nõudmised. Ja kuna ma olen pensionär, siis ma pean ennast kuidagiviisi aitama, muidu ma ei saaks hakkama. Ja ma tahan oma lapsi ja lapselapsi ka aidata. Nii et teie pühendumised siin elus on raudselt seotud niisuguste täiesti reaalsete vajadustega täpselt. Aga kas niisugust pühendumist ei ole ette tulnud, et näiteks mõni harrastus või hobi lihtsalt usu pärast? Või te olete niivõrd orienteeritud ja korrastatud selles mõttes inimene, et ei ole saanud endale lubada niisugust harrastust ausalt öelda ei ole saanud küll. Sest mul on kogu aeg, ma pean nagu püüan elus hakkama saada ja ise hakkama saada, mitte oodata teistelt abi. Ja nii siis ongi see elu, elu saabki niimoodi lihtsalt otsa. No selliseid kõlas siis ühe elukogenud daami kiire põgus eneseanalüüs tänase saate teemast lähtuvalt ja tooni andsid niisiis märksõnad ennast salgas, pühendumine, teine lühiintervjuu tuleb nagu juba öeldud, noore naisega, kellega proovisime selgusele jõuda, sõnapaaris ennastunustav lühendamine. Jah, tema alustas oma mõttekäiku nii. Noh, praegu hetkel olen pühendunud koolile, kooli lõpetamisele ja siis loomulikult ka oma perele kellele ma pühendun nendele ikka kas saab seda nimetada ennastunustavalt pühendumise? Ei saa, see on lihtsalt selline väga loomulik, mis nagu tuleb naguniisama. Aga see lihtsalt ennast tunnistavalt ei, seda mul küll praegu meil ei tule, et oleks olnud. Mis te arvate, miks niisugune pühendumine võiks enesega kaasa tuua, kui keegi jäägitult nagu öeldakse, annab ennast kellelegi või millelegi ära? Ei, see ei ole hea. Sellepärast et ainult ühel asjal ei saa pühenduda, peab ka mingeid teisi asju olema, ühele selle võib natukene siis mingi teisele seal ka natukene. Aga tervelt ainult ühele asjale, see ei ole hea inimesele, inimesele ühele inimesele võib. See on hoopis midagi muud, see on väga hea, kui keegi pühendab ennast ainult ühele inimesele, ma leian, nii, on ikka hea. On pühendab ennast nii, et unustab ennast täitsa ära. Ei, mitte seda. Teised asjad hakkavad kõik tehtud saama. Aga lihtsalt. See oleks väga hea, kui ainult ühest inimesest, nagu hooliks, armastaksid. Aga mis siis saab, kui ühel ilusal elu hetkel see ühele inimesele pühendunud inimene leiab, et valesti läinud selle asjaga siis läheb tal küll raskeks. Ma ei teagi, mistahes ette peaks võtma, kui sa mingile harrastusele või hobile ennast pühendanud, see on üldiselt kindlam asi. Jah, nõus selle jutuga, et nii on. Aga samas kui võtta pühendumisest võib-olla ka abi, teisipidi mingitel rasketel eluhetkedel töötab küll väga rõõmsa ja aga tütarlaps, aga vist ikka tuleb ette, et vahel on tuju paha. No tuleb loomulikult olev. Kas te olete siis midagi proovinud ette võtta või mingit tegevust näiteks minu poolest kas või toa koristamist ja märganud, et kui te sellele täielikult ühendute Näiteks, ja siis läheb tuju paremaks. Läheb tulebki, et ei saa lihtsalt nurka istud ajas umbes ainult sellele halvale tulebki midagi teha ja siis läheb, ununeb ära. Aga mis imeasi see toa koristamine siis on, niisugune andunud toa koristamine? Ma ei oskagi öelda, ta on nagu selline asi, millele tegevus, mis kui ei pea nagu midagi mõtlema lihtsalt nagu pühida põrandat, võtab tolmu ja ei ole vaja mõelda selle tegemise ajal millelegi. Ja pärast on puhas tuba ja meelongi rõõmuna vangeni täpselt. Nii Aleksander pulber kaks naist Kaks naist üks väga ehmatada, sõnaühendus oli, elu saabki niimoodi otsa, ütles esimese intervjuu lõpus inimene ja teises intervjuus oli oli ju ka väga huvitav mõtteviis selle kohta, et võib tähendada ka põrandapesule. Põhimõtteliselt nii see ongi, et hea oleks nagu vahet teha nüüd niisuguste asjade vahel, mis tunduvad justkui olevat väga sarnased, aga tagamaa on põhimõtteliselt erinev ja nimelt nii. Meil on kohustus, üks asi on kohustus midagi teha, mis tähendab siis midagi niisugust, et mul on sundus ja on väga tüüpiline ka see, et ma hakkan ise endale sisendama, et see ongi see, mida ma nii hirmsasti tahaksin ja teeksin, kuid kuskil seal alateadvuses on kogu aeg fooniks, et kurat, et ei, ei ole ikka päris elu. Ja Ta on, et just just niimoodi tekibki see mõte, et vehin, vehin ja siis elu saab kunagi otsa. Et see on, see on mõneti mõneti ohumärk. Kui me räägime pühendumusest ja pühendamisest ja pühen pühendumisest millelegi või kellelegi siis siin tasub meenutada ühte väga olulist asja. See on psühholoogias suhteliselt hästi kirjeldatud nähtus. Nimelt et selleks, et kuhugi kuhugi siseneda, seisundisse, mida nimetatakse pühendumiseks saan vähemalt kaks olulist tingimust. Esiteks, kaob ära keskkond, kaamera ruum ja aeg ehk inimene siseneb tegevusse, mis on talle omane, mis on ainult talle omane. Ta võib tundide kaupa olla seal ära, ilma et üldse märkakski, mis ümberringi toimub ja see on see, millest ei saa inimest kista eemale. Ta on klammerdunud sellesse, see on talle omane. Ja psühholoogias on üks selline rumeenia päritoluga mees, kes on ehmatanud maailma ja tema nimi on Mihhaidsik, Mihhai kes väidab järgmiseid, asju, et et juhul, kui inimene teeb seda, milleks ta on loodud, ehk ta pühendunult teeb midagi, siis see on seisund, mis on midagi ekstaasi, midagi sellist müstilist, mille sisuks on siis see, et inimene naudib, see on tema elu. Juhul kui on selle taga sundus, siis see pole pühendumine, see on kohustus. Ja vot see vahetegemine põrandatud tõepoolest kujutada ette sellise tegevusena, mis on pühendumisega seotud ainult siis, kui väga visuaalseks minna ja see tähendab, et see on inimene, kes kirglikult ennastunustavalt, et noh, ma ei tea, mis seisund see peab olema. Aga te kujutage ette, kui ebaadekvaatne see näiteks oleks suures kaubamajas, kus on keegi, kes, kes pühendunult seda põrandat koristada, et et väga sageli on see pigem kohustus töö, mis on millegi jaoks vajalik. Ja selles mõttes võib-olla pühendumine tegevusele, kus ma ennastunustavalt ja teiselt poolt võib-olla pühendumine inimesele, mis on tegelikult armumist seisund, ehk siis see on see, kui te tahate, kus kogu minu maailm on täidetud vaid ühe inimesega, vot siis on pühendumine. Aga muidu on ta nagu sundusel, et ühtepidi nagu on vaja ja teistpidi nagu väga vaja, kaevale. Nii et teie selle sõna puhul pühendumine üleüldse, eriti nagu ei kipu neid variatsioone nägema, selles mõttes, et ega ma ilmaaegu ei toonitanud, et vanema ja elukogenud daami puhul käis pühendumise ette sõna ennast salgas, saime sõnapaari ennastsalgav pühendumine, aga ta ise leidis küll, et ta on pühendunud ehkise sunduse moment tõepoolest oli sealjuures aga aga teda ei olnud väga õnnetu. Ta oli üsna rahul, et ta oli küll endale mustusi võtnud ja, ja ta pidi ennast alailma sundima, aga ta leidis, et see on tema omapärane pühendumise viis siin elus ja teistmoodi ta elada ei oska. Ta oli sellega rahul. Esitan teile ja samas see noor neiu ütles ka ju, et ta on võimeline täiesti pühendunult pesema põrandat näiteks, eriti siis, kui tuju on sant ja see viib lõpuks parema enese tundeni. Loomulikult, ega ei peagi nukrutsema sellepärast et, et on vaja teha, aga inimese, niisuguseid paradoks, saalseid seletusi iseendale on väga palju ja testiks, mis ütleks, et kas on ikka see tegevus Mil, millesse ma pühendun, on suhteliselt lihtne. Kui on valikuvõimalus, ehk siis ma võin endale seletada, et näiteks selle tõttu, et ma olen vaene, ma pean töötama kahe koha peal korraga. Ma võin seda nimetada pühendumiseks, sellepärast et noh, ma kirglikult teen seda, kuid niipea, kui tekib võimalus, et ma ei pea enam seda tegema, lakkab see tegevus ehk siis pühendumine on reeglina seotud sellise tegevuse olukorraga, mis ei vaja sundust hoomanud seda tegema. Ma ma tahan seda teha ja kui inimesel on anne näiteks, kui ta muusik või kui tal on luule on, siis ta roomab poolsurnuna, ainult et saaks veel ja veel veel, et see on teatud mõttes selline sõltlase elu seal vabatahtlik, see ei ole kellelegi poolt peale pandud. Et muidugi on võimalik väita, et ega seal midagi kurba ei ole, oleks ka väga ettevaatamatu öelda, et inimesed teevad oma tegevusi vastikustundega ja ei tee seda, mis neile oleks nagu omane. Siis oleks maailm väga kurb, aga siin ongi see asi, et kui igalühel leiduks oma tegevus, igalühel leiduks inimene, kes on ainult talle sobilik, siis on see ideaal. Iseasi, kas me sinna kunagi jõuame. Just, ja kes meist ei ihkaks endale sellist tegevust või sellist inimest, kelle puhul see pühendumine on siis tõepoolest selline, et sa unustad kõik muu seal kõrval ära ja see on ideaalilähedane seisund, aga kui ütleme seda seisundit võib-olla ei ole igalühel antud ja ta nii-öelda võtab natukene lahjema variatsiooni sellest mõistest pühendumine, no miks mitte võib-olla see ideaal on kuskil peidus ja tuleb näiteks mõnel teisel korral tema juurde. Jah, loomulikult positiivselt mõeldes ja optimistlikult mõeldes on, igaühe jaoks on kuskil keegi ja iga igaühe jaoks on mingi tegevus, mis on just talle mõeldud. Kogu probleem on selles, et me kunagi sündides ei tea, milleks me siia ilma sündinud olen ja kes on see inimene, kes sobib ainult meile, eks otsingulust või rõõm jääb, jääb edaspidiseks. Just ärme seda rõõmu ja lusti siis ära unusta, ükskõik kuidas meie eluga parasjagu välja ei näe. Inimeste jaoks, kes tegelevad kaunite kunstide, filosoofia, muusika või kirjandusega, on oma valdkonda pühendumine täpselt sama tähtis kui teistel, aga vahel kipuvad sedasorti inimesed boheemlaslik kätte ümbritsevas eluolus orienteeruvad nad võib-olla halvasti ja no tähendab, mis võiksid ülepea olla need asjad, mis loomeinimesi pühendumist takistavad näiteks sinu puhul, Märt Väljataga ja ühtlasi tere tulemast tänaste isiklike asjade stuudiosse. Tere, tere, see, mis minul pühendamis takistab, on tõenäoliselt mõnda karakter või iseloom sest noh, lõppude lõpuks võib pühenduda ühele suurele asjale kogu oma elu või teine asi on ennast killustada mitme väikse asja vahel ja mõlemal on omad head ja halvad küljed. Ja mingit sellist ideaalset retsepti on väga raske anda. On niux kuulus võrdluse rebaste ja, ja siilide vahel mis vis pärineb arhilohhoselt või aisa Foselt. Et rebane on see, kes nuusib iga põõsa all ja, ja keskendub väga mitmetele asjadele, aga siil ajab järjekindlalt ühte suurt asja. Ja seda vastandust silmas pidades olen küll mina siis pigem rohkem. Rebase tüüp noh, tegelikult selleks, et mingit suurt eesmärki või, või kasvõi surematust saavutada oleks muidugi tarvilik pühenduda kogu hingest ühele suurele asjale nii-öelda spetsialiseeruda. Kunagi George Bernard sho võrdles spetsialisti inimesega, kes teab kõike, mitte millestki või tema piirväärtus on see, et ta keskendub üha väiksemale asjale ja teab sellest siis ammendavalt, palju keegi päris nii sinna ei küüni, aga siis selle vastand oleks pigem selline antispetsialist, kes teab kõigest mitte midagi. Ja noh, ütleme, et 20. sajandil või sellisel modernismi ajal näiteks teadvus soosis väga sellist spetsialiseerumist, et oli isegi selline hirm, et kaovad sellised renessansi inimesed või või kõike kõiketeadjad ära. Aga tänapäeval ma aiman pigem vastupidist ohtu, et, et selline ühiskondlik süsteem kogu aeg soosib ümberõpet ja elukutse vahetumist, et enam ei lastagi nakku inimesel ühe asjaga tegeleda, et lihtsalt see majanduslik konjunktuur ühiskond muutub nii palju, et me näeme kogu aeg inimesi, kes on õppinud ühte, siis tegelenud teise asjaga, siis lülitunud ümber kolmandale asjale ja nii edasi. Nii et praegu ma ei näeks isegi sellist inimese eesseisvat ohtu suure spetsialiseerumisega, vaid vastupidi, et ta ei saagi endale sellist kindlat identiteeti või professiooni välja kujundada, vaid vaid elu sunnib teda pidevalt ümber lülituma, ümber õppima, ümber orienteeruma, aga me räägime ka sellest, et on võimalik pühenduda korraga mitmele asjale ja mõnikord on need teineteist välistavad ja see inimene, kes pühendub ainult ühele suurele asjale, mõjub tegelikult teiste silmis ja sellise lausa monomaanina või, või peaaegu hullumeelsena või noh, ja suurmeeste elulugusid lugedes võib sageli kohata ka selliseid, kes on monomaaniliselt ühe asjaga Ta tegelenud ja jätnud kõik inimsuhted ja eraelu hoolega tusse. Tagantjärgi on väga raske öelda, kas nad õnnelikud või kas nad elasid head elu, kuigi kindlasti surematuse tagantjärgi, nad on sellega saavutanud moraalifilosoofias näiteks on tuntud üks selline probleem, mida nimetatakse kääni Probleemiks või kui käeniti lämmaks, mille eks inglise moraalifilosoof Bernard Williams püstitas, et teada kääni eluloost või võib-olla rohkem teatakse seda sammalaselt muumi romaani kuu ja kuue Bennilise järgi, mis kogeni elul põhinev, et kuidas selle peategelane otsustas ühel heal päeval oma pere ja tähendab naise ja mitu last ja elukutse maha jätta, et pühenduda kõige naha ja karvadega kunstile. Ja nüüd ongi küsimus, et kas ta toimis, toimis õigesti, sest loomulikult ta pere muutus selle tõttu õnnet seda põhjustas üsna reaalset valu ja kannatusi oma lähedastele sellega teisest küljest, kui ta ei oleks seda teinud, siis meil ei oleks neid kui käenimaale, kas nii? Laias võttes noh, mis kaalub teise üles, aga selliste dilemma tega tegelikult selline mingi teatud osa moraalifilosoofiast pide valt tegelebki ja, ja ma arvan, et nendele, nendel ei ole selgeid vastuseid. Teine asi on elada vaikselt, püüda leida tähelepanu ja pühendumust mitmele asjale, teha pidevalt väikesi kompromisse ja ma arvan, et sellisel puhul on sellise rahulolu saavutamise shansid ehk isegi suuremad. Aga siin vaheküsimus, et et üks asi, mis näitab, kas inimene on pühendunud, õigemini, kas see, mida ta teeb, on see, milleks ta sündinud ja milleks talle jumal on sädeme andnud, on see, et inimene ütleb, et ta on õnnelik küsimused selle kohta, et kas Märt Väljataga on õnnelik inimene. No mina ei tea, milleks ma sündinud olen ja ma natukene kahtlen, kas keegi seda üldse teab, eks ma pean ju ise selle endale leiutama oma funktsiooni või eesmärgi ja ma ei julge öelda, et mul oleks seni veel seni veel õnnestunud. Nii et pigem on jah, minu puhul isiklik probleem, see suutmatus pühenduda ühele asjale, vaid vaid enese killustamine mitmete asjade vahel teatud keskendus võimetus või kui asi muutub juba ebahuvitavaks, siis siis mul on raske sellele pühenduda. See on ka põhjus, miks mul on noh, sellised akadeemilised kraadid jäänud saamata, aga, aga noh, teisest küljest ma ei tea, kas ei pruugi ainult olla selline hapud viinamarjad asi. Et ma teisest küljest arvan, et on vaja ka selliseid inimesi, kelle uudishimu ei ei piirdu ainult oma eriala või spetsialiteediga, vaid vaid, vaid kes on võimelised sisenii amatöörliku diletantlik kul kombel killustama ennast ja, ja mitmete asjade vastu huvi tundma. Aitäh Märt Väljataga ja kuulame nüüd Ilo naasveret. Laulu nimi on kamina ees ja võib vist arvata, et hubane tuleleek on ikka ja alati mõnele armsale pühendumisele omal kombel kaasa aidanud. Rääkimata sellest, et pühenduda saab ju ka talle endale pidevale kaminale. Käime. Kastmas. Ja see helgib käes. On? Haiks maaling mustate oht on hetki, mille tähendusest alles hiljem aru saad. Mis ühendab neid siin kui saates liiga lühikeseks jätab, koos käib, et. Olgu siis paari kõigist võimalikest Või on see haakis ka kuusk hea nii mehe meiega. Köömas tuule. Meid ootab kodus kaebiks, on päevi, millal lähedasest häkib võõrastes on ta anud hetki, mille tähendusest talle hiljem aru sa jätame. Mis ühendab neid, see? Ehk on need hetked aegs, kui hinge? Mis ühendab meid siin? Ehk on need hetked aegs, kui hinge Speein? Või on see hoopis algus? Hea on me mehi ka hoolekülmast, tuule. Meid ootab kodusaalis kallidus. On päevi, millal läheduses häkib võõrastes ainsa. On hetk skeemile tähendas, et ta läheb veel. Ma arvan sa mõtteid, mida enda eest ei varja oma vestleja tundeid, hinge muutmas, hellaks. Isiklikud asjad. Lanno, Tiia Toomet, kelle elutööde hulka kuulub kindlasti mänguasjade muuseum, on siinkõneleja meelest samuti vägagi õige inimene rääkima pühendumisest siin elus, seda enam, et me ei rääkinudki üksnes mänguasjadest, ehkki alustasime küll. Mänguasjamuuseum on mulle kindlasti tähtis, aga see tulimine ellu peaaegu juhuslikult, mitte nii, et mul oleks olnud suur eesmärk pühenduda mänguasjamuuseumi loomisele. Lihtsalt tekkis võimalus kunagi niisugune lastemuuseum luua ja siis samm-sammult edasi minnes muutusse ikkagi kogu aeg kuidagi huvitavamaks olulisemaks. Sai selgemaks, mida tahad. Ja, ja niimoodi siis tasapisi me selle muuseumini jõudsimegi. Mulle lihtsalt tundub, et, et kui aeg on millegi jaoks, kes siis on seda asja üsna lihtne ajada. Ja teiseks, et kui sa teed oma tööd tõesti südamega, kui sa, see töö sulle meeldib, kui, kui kui see ei ole sulle kohustus, et siis tuleb ikka välja ka lõpuks. No see muuseum avas oma uksed 94. aastal ja aeg oli siis järelikult mitmete näitajate mitmete soodsate kokkulangemist ja teab mille poolest veelgi. Jah, seda küll, sest oli uue Eesti ajal algus, aga tegelikult ei olnud veel kadunud defitsiit meil poest ja elu oli nii nagu ta oli niimoodi kahe ilma vahel. Aga minu arust üks, üks normaalne, üks hea, üks kodune riik peaks ikkagi kõigepealt hoolitsema oma laste eest, nii nagu igas kodus on lapsed väga tähtsal kohal. Aga Eestis ei olnud veel ühtegi lastemuuseumi tol ajal. Meie oma oli siis esimene ja see suund, et oleks lastele koht, kuhu tulla. Et see oli nagu algusest peale meil hästi-hästi tähtis ja, ja ma mäletan, avamise päeval tookord 94, no ma ei mäleta täpselt, mida ma rääkisin, aga ma mäletan, et selline mõte oli kaks nädalat tagasi, enne oli avatud Eesti Rahva muuseum ja Eesti Rahva Muuseumi näitustemaja just. Ja siis avati meie mänguasjamuuseumi esimene ekspositsioon. Ja ma mäletan, et, et mul oli ülbust öelda, et täna vaadatakse Eesti kõige tähtsam muuseum, sest need inimesed, need väikesed inimesed, kes siia muuseumisse tulevad et need saavad olema Eesti kodanikud järgmisel sajandil ja järgmisel aastatuhandel ja et meie muuseumist saame neile kaasa anda siis, või see, mida meie oma muuseumis saame neile kaasa anda. Et see mõjutab ka nende kujunemist, mõjutab seda, millised kodanikud Eestis on järgmisel aastatuhandel igal ajal tegelikult on erinevaid inimesi, kes pühenduvad erinevatele asjadele ja nii 10 aastat tagasi kui ka praegu ja, ja kui me mõtleme, siis mõnel alal ei saagi midagi saavutada, kui sa ei pühendu, ma mõtlen näiteks muusika, et sa pead nagu väikesest peale juba tegelema väga tõsiselt sellega. Ja selline pühendumine tähendab juba loobumist paljust muust, et ütleme, seal nagu teadlik pühendumine siis teaduses kindlasti on samamoodi, et tänapäeval teaduses kuhugi jõuda, sa pead ikka tõesti pühenduma sellele kogu oma oma jõu ja energia ja ajaga, et kui sa tahad kuhugi välja jõuda. Ja noh, et igal ajal on olnud inimesi, kes on pühendanud end haigete eest hoolitsemisele või kellel on väga oluline olnud see, et et aidata nõrgemaid ja et noh, ma ei ütleks, et et need ajad, kõik on niisugused päris, päris erinevad, et pühendunud inimesi. Me leiame, leiame alati minu jaoks võib-olla selle sõna juures on üks noh, üks probleem, me räägime praegu pühendumisest, kui, kui millegist positiivsest. Aga on võimalus ju ka niimoodi, et inimene pühendub mingile asjale mis ei sobi talle või mis tegelikult ei ole see, mida tema iseendas arr. No kasvõi ütleme sellesama, kui sa sellest samast muusikast rääkida siis kui inimene, kes ei ole musikaalne, aga terve elu püüab ikkagi saada suureks kunstnikuks ja kui ta elu lõpul järsku ikkagi saab aru, et ta ei ole, et ta on pühendanud nagu oma elu valele asjale, et võib-olla et oleks pidanud midagi muud tegema. Ja hullem variant on võib-olla veel seegi, kui kui pühendatakse oma elu mingi ideoloogia eest võitlemisele ja siis selgub, et see ka ei ole olnud see, mida on, mida on arvatud, sest me teame, et on olnud ju täiesti täiesti siiraid, kommuniste, kes on Enda arvates andnud parima ja pühendanud oma elu väga üllaste ideede elluviimiseks, aga välja on tulnud hoopis teisiti ja nende inimeste šokk kes, kes seda võib-olla taipavad elu lõpus võib-olla ikkagi üsna üsna suur, aga kui me võtame ka isikliku eluga inimestevahelised suhted on ju näiteks küllalt küllalt naisi, kes pühendavad ennast oma mehe karjäärile või selle teenimisele, tõrjuvad kõrvale iseenda elu ja jätavad elamata ja kui siis elu lõpul selgub, et noh, ei olnudki nii nagu naised arvasid, et sageli meestel tekivad nooremad kaaslased elu lõpul või midagi, läheb hoopis teistmoodi, et siis ka see inimene on järsku selle tõsiasja ees, et ma olen pühendanud ennast teisele inimesele, aga minu enda elu on jäänud elama. Et sellel pühendamisel võib-olla ka niisugune natukene ohtlikke ohtlikke varjund või võimalus Aga mis te arvate, Tiia? Tõite tõesti praegu äärmiselt elulise kujundliku näite inimestest, kes on ennast valele eesmärgile, olgu selleks siis inimene, tegevus, mis iganes pühendanud. Kuidas selliseid inimesi lohutada, sest et ma kujutan ette, et nii mõnigi, kes ei pruugi olla teab kui kindlameelne tüüp, võib sellise avastuse peale üsna norgu vajuda, aga ka elu on ju ikkagi päikest täis. Üldiselt, ja noh, see oleneb muidugi selle sellest hetkest ja mis just on juhtunud, aga aga üldiselt ma arvan, et kui inimene on olnud õnnelik sel ajal, kui ta on mingi eesmärgi poole püüelnud või sisse ka, siis sellest pole midagi olnud halba ja teine minu kindel veendumus on see, et alati igast kohast saab uuesti alustada, uuesti edasi minna. Kas uuesti alustada ei ole õige tee õige sõna, aga edasi minna saab alati tähendab, ei ole nisukest täiesti kuristikku lähenemist, kuristikku kukkumist võib-olla võib-olla, aga igast kuristikust viib rada üles ja ikka rohkem ja rohkem hakkab paistma sedasama, mis te ütlesite, see päikesevalgus. Ja ise ma olen jõudnud ka ühe niisuguse päris noh, aeg edasi siis ikka rohkem ja rohkem ühe ühe jälle võib-olla uue varjundi juurde sellele sõnale pühendumine. Eks budistlik jutt, et on, on selline, et õpilased küsisid kordama õpetaja käest, et õpetajat olete ärganud, et kui te olete ärganud, mida te siis teete, kui te olete virgunud, kui te olete teadjaks saanud, et, et kuidas te siis käitute, kuidas te siis elama hakkad. Ja õpetaja ütles, et no siis ma söönja magan ja õpilased ütlesid, aga õpetaja, aga me kõik ju sööme ja magame. Õpetaja ütles, aga mitte kõik ei söö siis, kui nad söövad ja ei maga siis, kui nad magavad. Ja vaat-vaat. See mõte on minu jaoks praegu hästi oluline. Ja mina mõistan seda niimoodi, et kõike, mida sa teed, tee pühendumisega või mine selle sisse, ükskõik kui väike toimiks, on või kas sa räägid teise inimesega? Kas sa koristad tube, kas sa pesed nõusid, kas sa teed oma tööd? Tähendab ükskõik mida sa teed, tee seda täie jõuga täie teadvusega ja see juba ise endast annab, annab jõu ja annab mingisuguse rahulolutunde. Ma õppisin kunstiinstituudis aastakümneid tagasi, siis ma mäletan, et seal oli üks leedu tüdruk kes noh, üldiselt oli, ta tegi väga ilusaid pilte ja väga-väga hästi kõike, ta nägi ise ka väga kena välja ja mäletan, kuidas üks üks tema õpingukaaslane ütles, et küll ta on ilus inimene. Isegi kui ta ahju kütab, seda nii ilus vaadata, kuidas ta kütab ahju. Vaat just see, et sa kütad seda ahju ka niisuguse ahju kütmise, rõõmu ja oskusega, et saab pühenduda sellele ja ma arvan, et, et seen küll asi, mis aja jooksul saab tuua niisugust rõõmu ja rahulolu sinu ellu. Ma tahan muidugi siia lõppu lisada niimoodi, et et kui parasjagu ongi mingisugune must auk, siis näiteks no see kõlab nüüd väga reklaamlausena, seest tuleb Tartu mänguasjade gruusia tule siia muuseumisse ja vaata ringi. Kui nukkude vaatamisest on juba küll saanud ja vedurite ja tinasõdurite ja mängumajade ja teab mille veel, siis võib vaadata ka neid inimesi, kui pühendunud nad siin majas töötavad. Fantastiline. Meie selliseks põhiteemaks hakkab kujunema pühendumine elule või pühendumine tegevustele. Ja omakorda põhiküsimuseks kujuneb, et kas saab, kas saab teha nii, et on üheaegselt pühendumine sellel asjastunud maailmale, inimeste maailmale, lastele lähedastele inimestele, samal ajal pühenduda tegevustele mis, mis on mulle armsad, teile see variant, eriti nagu ei mulle mulle see variant väga meeldib, sest kombinatsioone saab olla, kuid mis on ka väga iseloomulik lääne kultuuris ei õnnestu neid kahte asja kokku panna. Et miks ta nii on omaette pikk jutt, aga, aga põhimõttele tulemus on järgmine, et need inimesed kes on nii-öelda piinatud geenius, et kui väga popkultuuri sisse tungida, et nendele nendele saab tekkida vaid ja ainult Ta suhete arvelt ja vastupidi, need, kes pühenduvad suhetele, nendele ei kuku jälle välja see, mille poolest lääne kultuuriinimesi hindab, nimelt ei ole kellelegi monumenti panna peale surma, sest ta pole ju mitukümmend raamatut kirjutanud ja nii edasi, ehk siis pühendumuse teema võibki jääda niisuguseks, et nagu kurb valik, et kas inimesed või tegevused. Et kõige lihtsam on öelda nüüd niimoodi, et ei ole mõtet oodata aplausi teiste poolt siis kui millelegi pühendun, tähtis on see, et ma ise olen rahul sellega, et ma ise plaksutan iseendale, et ma teen seda, mis, mis mul on võimalus teha olnud. Ja muidugi võib öelda, et aeg on küps või ei ole küps. Seda ma jälle ei, keegi ei tea, päris kindel on ikkagi see pool, mis ütleb, et pühendumine inimestele on igal juhul igal ajal, sõltumata sellest, mis värvi lipud väljas on. Ainus püsiv omadus, mis on inimestele alati olemas olnud, nimelt pühenduda suhetele. Tõsi, Lääne kultuuris keegi ei ütle, et sa oled hea ema või isa. Tööd sellest ei saa, kui sa oled hea inimene, sest milleks kullake, mis see tulemus on, aga tulemus on see, et vaadake juhul, kui me Lääne kultuuris ainult pühenduksime tegevustele siis nii või teisiti. D inimlikult on on üks suur probleem, kes jätavad katki need suhete võrgud, mis neil on ja pühenduvad asjadele, mille eest maailm meid tänab, kas Nobeli kirjandus või mingi muu preemiaga. Ja see tähendab siis seda, et inimese olemus on selline, et pühendunud tegevuste eest võib tõesti saada giid. Kuid tarvilik tingimus inimeseks olemise eest on pühendumine suhetele. Ehk siis, kui on valikuvõimalus, kas teha taiest või, või olla inimese kõrval, kes vajab sind siis inimlikult on ainuvõimalik variant olla inimese kõrval, kes sind vaja. Tõsiselt, see kõlab väga kummalise jutuna läänemaailmas, kus kõik kõik tegelevad tulemuslikkusega. Aga häda on selles, et, et need inimesed nii või teisiti jõuavad üksildus seisundisse, ehk siis nad on pühendunud mingitele tegevustele millegi arvelt ja seda ei saa paraku teisiti teha. Kond suhete arvelt. Bioloogiatees on järgmine. Pühenduda tegevustele ei saa suhete arvelt, sa saad seda selle kõrvalt teha, kuid mitte mingil juhul selle arvelt, sest vastasel juhul jõuad sa loovisikuna küll väga kõrgete tulemusteni, kuid ilmselt see kurb pilt, mis on inimesel, kes on kõike saavutada tanud oma tegevuses, kuid on üksi olles jõululaupäeva õhtul, kus keegi teda ei taha, ei näha ega kuulda. See on suhteliselt kurb perspektiiv. Ja, ja see, mis on enamike inimeste jaoks, kes ei ole piinatud geeniused, kellel ei ole seda imelist hullumeelsuseni viivat sädet, midagi luua, enamike meie jaoks on, on see normaalne, oleks selline, et meil on suhted, meie varandus ja põhiline maailm, edasi on juba kõik midagi lisaks aga see, kus inimesel oleks ainult see, mis on tegevused, sellist inimest ei saa nagu väga väga õnnelikuna ette kujutada, vähemalt läänemaailmas, kuhu meiegi tahame kuuluda, meie tahame kangesti kuuluda Läänemaailma, aga samas me vaatame ka natukene ida poole ja need budistlikud tarkused, mida ka Tiia Toomet ütles, need on meie jaoks justkui nagu mingisugune palsam, valusam selles mõttes, et ahaa et võib tunda rõõmu asjadest, mille pärast Lääne kultuuris rõõmu ei tunta, ahaa, saab ka, nii, saab ka nii, ja see elamus, mida me saame nendest ida mõtteteradest ütlebki meile Lääne kultuuris seda et võib-olla on natukene liiale mindud selle läänestumise idee, seda enam, et Eesti Pole ju ka kunagi olnud lääne kultuuri sajaprotsendiline osa ikka mets ja ikka jõgi ja ikka talu. Et ilmselt ei tohiks eemalduda väga väga tugevalt sellest kultuuripildist ja väärtustest, mis meie ümber on nii kasemänguasjade muuseum rõõmu tunda sellest määrdunud vanast karust, kes, kes oli kunagi saatjaks lapsepõlves inimesele, kes on nüüd juba tuntud. Et, et miks mitte, et see, see on see sild, mis, mis meid ühendabki nende väärtustega, mida ei maksa maha salata, millest ei maksa eemalduda, see võib osutuda väga tähtsaks ka ka meie tulevases läänemaailmas, nagu me ilusti tahame Nov unistada või otsida. Selline oli tänane saade, isiklikud asjad, seda juhtisid Aleksander Kulver ja Haldi Normet-Saarna kuulmiseni uuesti nädala pärast ja lõpetuseks laulab Jaan Tätte ilusast hetkest ja see on midagi niisugust, millele võib ikka ja jälle pühenduda. Kui on elus ilusam kui teine. Mõni hetk on kohe väga-väga ilus. Vastu päikest, vaatasitsas silmad pilu. Ja see oli. Hiljem samamoodi vaatasid Sammin. Ja su silmad olid kahtlustusest pilus. Et kas räägin vaid või armastan ma sind. Ja see oli. Mõni hetk on elus valusam kui teine. Mõni hetk on kohe väga-väga valus. Keegi oli mul, kes minult andeks palus? Tal oli põhjust. See oli valu. Kaua seisime ja tummalt seisin. 1000 korda, ise patusem kui sina. Aga sina olid see, kes andeks palub. Ma ei vastanud. See oli valus. Mõni hetk on, mis on hoopis isemoodi. Teise tuppa mul üles tegid voodi. Ise läksid ja siin nägin uksepilusse. See, mis kell oli väga-väga ilus. Mõni hetk on elus ilusam kui teine. Mõni hetk on kohe väga-väga ilu. Mina magasin ja tundsin peadmul silus. Sinu käsi.