10. augustil 1904. aastal toimus Venemaa imperaatori Nikolai teise eesistumisel Peterkopi lossis nõupidamine. See nõupidamine arutas äsja kiiruga kokku klopsitud teise vaikse ookeani eskaadri jaapanlaste vastu saatmise küsimust. Eskaadri juhataja kontradmiral Roses transki nõudis eskaadri viivitamatult teelesaatmist. Hoolimata sellest, et jaapanlased olid edukalt killustunud, jaga blokeerinud esimese vaikse ookeani eskaadri jõud et Port Arturi kindlus oli sisse piiratud. Et maavägede tegevus Mansuurias oli lootusetult edutu. Ennast täis Prozesdvenski lubas jaapanlaste eskaadri ilmtingimata purustada sõja käiku otsustava pöörde tuua. Teda ei häirinud ka see, et talle usaldades kaader koosnes enamuses sõjalaevadest, muuseumi eksponaatidest kusjuures ekipaaži moodustasid tagavaraväelased, kes ei tundnud uuemaid relvi või noorukitest, kes polnud veel paljutki vajalikul määral tundma õppinud. Saar, haarates uppujana kinni Rosesdvenski poolt pakutud õlekõrrest, andis nõusoleku 19. septembril 1904. aastal asust teise vaikse ookeani eskaader Tallinna reidilt pikale teekonnale. Teda saatsid sari või nagu madrused pilkavalt nimetasid Sarsquesselloo susliku õnnistussõnad. Soovin teile kõikidele võidurikast, sõjateekonda ja õnnelikku tagasi jõudmist kodumaale. Ent edusse uskusid väga vähesed jõusse veel vähem pessimism ja kartus, muidu nii vähe iseloomulik vaprale vene meremehele oli seekord valdav ja ületas ajuti reaalsuse piirid. Arvati koguni, et jaapani laevad varitsevad meid juba Taani väinadest. Ja tulemus, rahvusvaheline häbistav skandaal. Ööpimeduses peeti lihtsaid kala laevukesi jaapanlasteks ja neile avati meeleheitlik kahur tuli. Kõigest sellest on nüüd möödunud tubli täismehe iga ligemale 60 aastat. Paljudes kaadri 12000-st mehest leidsid haua jaapani mere voogudes. Nii mitmegi soomuslaeva 900 mehelises tekib baasist pääses eluga üks-kaks inimest või koguni mitte yhtegi. Kuid pääsenuistki on tänaseks ellujäänuid vaid üksikuid. Üks neist on ka eestlane Hans post kes tänavu suvel alustas 80 esimest eluaastat, et siis teenis ta luura, ristleja Svetlana pealgitjana. Teekond Taani väinadest jätkus. Gibraltari juures jagunes kaader kaheks. Põhigrupp admirali lipule laevaga sõites ümber Aafrika hea lootuse neeme. Väiksem, nende hulgas ka Svetlana. Läbi Vahemere ja Suessi kanali. India ookeani. Kohtumine määrati Madagaskar ele. Miks säärane manööver? Kas jälle jaapanilaevade kartusel? Ei teatud Sestrazezdonski seletanud oma korraldusi ka kõige lähedasematele staabiohvitseridele? Igatahes soojemas meres meeste meeleolu paranes. Ekvaator ületati, nagu on meeles veel Hanspostil. Meremeeste kombe kohaselt. Mina maali väga esimest korda. Nüüd ma Equador läbi käinud, see oli juba vana meremees ja kes sinna Saatse Mere, mis üldse hoolikust lasi vett peale ja iga ecstasy märjaks kehval käitlesisi märjaks just õigus koskataraadi. Madagaskaril venis ootamine mitme kuuliseks. Siin pühitseti jõulegi. Praadidesti ja. Purskkaev kõikjal üks lasi, kinkisid, tehti ja postkaardid ja niuksed, kõik sõid, aga jõulupuud ei olnud jõuluTalmar saanud küll. Siin aga saadiga vapustav teade esimese vaikse ookeani eskaadri täielikust purustamisest. Varsti järgmised teated Port Arturi langemisest, tõsistest maavägede lüüasaamistest, Mukteni all ja nii edasi. Vait rahalist lohutust tõi 26. aprillil täiendava sõjalaevade grupi järele jõudmine kontradmiral Nebokaatovi juhtimisel. Nüüd koosnedes kaader 50-st laevast, neist 37 sõja ja 13 transportlaeva läheneti ohtlikele paikadele. Ees oli Korea väin, jaapani meri ja sõidusihtkoht Vladivostok. Teel oli oldud ligemale kaheksa kuud. Vaja oleks olnud veel vaid kolm päeva takistamatult sõitu. Kuid selle asemel, et arvestades jõudude tegelikku vahekorda sõita mööda vähem ohtlikku mereteed ümber jaapani saarte andis põikpäine rasestwenski korralduse sõita otse läbi Korea väina mööda Jaapani merele gaasidest Shima saarest. Ja siingi käitus admiral kummaliselt, selle asemel, et kiirust lisades, mis oli seal ettegi väike, võrreldes jaapanlastega lipsata läbi väina ööpimeduse katte all aeglustas admiral sõitu. Nähtavasti, olles oma võidule kindel, tahtis ta lahingu anda 14. maipäeval tema Keiserliku Kõrguse kroonimise päeval. Prozestlenski rumalatest kinnisideedest kõnelesid paljud teisedki faktid, mis põhjustasid pahameelt eskaadri ohvitserkonna ja madruste hulgas. Transportlaevad oleksid ohtliku tsooni jõudmist tunud saata neutraalses sadamasse. Nende tõttu vähenes eskaadri liikumiskiirus ja manööverdamisvõime. Admiral aga andis korralduse ristlejail tegeleda transportlaevade kaitsega. Tulemus oli see, et eskaadri peajõud soomuslaevad jäid ilma ristlejate isegi miinilaevade kaitseta ja löödi esimesel kokkupõrkel rivist välja. Teine iseloomulik näide 13. mail, päev enne kokkupõrget märgati korduvalt vaenlase luurelaeva Rosest venski andnud luba nende jälitamiseks eemale hirmutamiseks. Veel hullem, talle tehti Abiristlejalt Ural ettepanek segada jaapanlaste raadiosidet eesmärgiga raskendada jaapani väejuhatusel sidepidamist luurelaevadega. Kuid lipulaevalt järgnes Rosesdwanski korraldus. Ärge häirige jaapanlasi telegrafeerimast. Ometi polnud tegemist reetmisega, vaid tsaarile lähedase isemeelse tõlklasega, kes mõtles rohkem isakese tsaari kroonimispäevale võidusärale kui eesseisva olukorra tõsiduse üle lahinguplaanide väljatöötamisele. Ja kui traagiline lahing algas, oli tema saatus juba esimeste tundidega otsustatud. Soomuslaevad saadetuna ühestainsast ristlejast olid koos lipulaevas Vorviga esimesed, mis põhja lasti või alla andsid. Kogu eskaader paisati segamini, sest laevade lahingu asetas oli selline, et pruukis jaapani miile avalgi nende keskel lipsata ja ta võis seal tegutseda kartmatult sest laevad ei saanud teda takistada, kartes tabada omasid. Segi paisatud ja veel pinnal püsivad sõjalaevad püüdsid eraldi oma käe peal Vladivostokini läbi murda. See õnnestus aga ainult kahel miinilaeval ühel teise järgu ristlejal Korea Väinast, murdes läbi ka ristleja Svetlana ja alustas teekonda Vladivostoki suunas. Seal oli umbes kella kahe peale lõunat siis aga juba laevad hakkas paistma Est vaatamas, kadusid ära, jälle tuli kele, vaatame teadlasena surev laevast andis teada, et ma ei saa, kas agastima peale lai õhta Õhtul sai augustis. Ja sest seal oli niisugune asi, et esimene, esimene lugu oli vett täis ja sissepäid kiirust taandanud twitteri vöö sai sõita, šokkimine Fayed lõikamine aga ei jõudnud nii palju hommikuga. Jaapanlaste järele, oli väga suur lahing, niikaua kui sööbava kadus, ei lastud niikaua kuni tuli. Viimane möllas, tuli siis Cavenda robotisse lukku ja viska süljevool sisse Legnimis taole ja lasid põhja jaapanlasi suitsulugu pida, Lypris üleval. Võib-olla lasevad sisse, lasime neli on siis tähendab, et on Allan alla. Aga ta oli angerjat alla ka ei anna alla ja laev läks libuga mööda ümbergi laia laiali, kõige näitas rusikat jaapanlase kommendaja jäi sinna Jes vanemohvitseri jäi ka sinna laeva peale. Jaapanlaste kaotused olid aga tühised. Meie võitlejaile, kes vangi sattusid, paistis, nagu poleks nende laevad üldse lahingus käinud. Ametlike andmete kohaselt kaotasid nad ainult 115 meest surnutena. Millega seda seletada. Palju seletub juhtimise plaanitusega. Mitu tundi täideti lahingus admirali korraldust kõigil laevadel tulistada jaapanlaste lipulaeva ja tihti seda hoolimata sellest, et paljude laevade mürsud, jaapani lipulaeva nei küündinudki ja ülejäänud jaapani laevad võisid samal ajal karistamatult tulistada. Miami ristleja Dmitri Danskoi komandör iseloomustas selle, korraldas andjat. Ja pole midagi ütelda. Kummalgi õlal on tal kaks kotkast. Kuid kõigile on teada, et need linnud armastavad laskuda korjustele. Ent mõistagi ei olnud põhjused ainuüksi juhtimises admiral rasestlenski saamatuses ja kangekaelsus rumaluses. Hans post lihtsa kütjana ei saanud selget pilti toimunust, kuid temagi arvab Sihikud anti liiga hilja, uued sihikud ja nendega ei osatud lahja nende läbi harjuda njasse. Ühesõnaga jaapanlased lasid täpsemini ja paremini ja paremini ja nendel relvadel paremad. Uued sihikud, kauguse määrajad, kogemuste puudumine segi vananenud relvade laevadega, vananenud taktikaga ja nii edasi viisid selliste kurioosumiteni, et kui näiteks ristlejad Dmitri Donskoi püüdis vigastavad miinilaeva puini 30 sama kauguselt põhja lasta et viimane isatuks jaapanlaste saagiks, siis õnnestus see alles kaheksanda kahuripauguga. Pääsenuid ootas ees kaheksa ja poolekuine vangipõlv Jaapanis. Ja kuidas siis kodumaa oma kangelasi meeles pidas? Nii palju Laadoga järveni kõrvaldas miinipaadi peal. Seal ma sain ka paadi sigaris, kuidas see toimus, võib-olla räägite natuke lähemalt, seal tuli sinna siis jälle, eks kõrge marssali jaanis, papp tuli, piibel raamatu viimases lauses lipulmil omal seal ja see oli sinna ja siis vahepeal isegi piiri peale. Pane sõrm püsti ja siis ma pidin järeldlemiste meetetes ta andis, muidugi sai, ma pean ära ütlema kõik ja on meeles veel, mida teisi vene keelt oskasite muidu küll natuke oskan ka, aga seal väga vähe ribalaseks Velgage pidi jälle riigil truuks jääda, seda üldiselt üldiselt siis vahe on veel meeles, siin nali läbi oma sisse kamandama soojemat komandöri ära lase küllalt kõrge, ma tõin talle ja kõhe tundmine kajutis tema kajutisse. Noh, see on tal teine määratud sinna ja seal lava peal ja andis selle risti laua pealt lahti ja seal seal orden on siis täna siin-seal ja tulin tulema kõik maalse suur mees order nahaga edasi teenida oma, aga samas jälle seisavad rassilõikel. Praegu Georgi ristnumber 180430 koos medaliga, millel on sõnad. Tasugu sulle jumal, kui tuleb aeg. Mis teha, tsaarivõim võis hüvituse vapruse ja ennastsalgava seest vait jumala hooleks jätta. Sest sushima ei tabanud tsaarirezhiimi üksnes Korea väinas. Ja mitte ka Port Arturi all või Mansuurias. Tšushima tragöödia sümboliseeris kogu Tsaari-Vene Maal kehtivat ühiskondlikku korda, kui pehkinud aja ära elanud ja vaprat ning ennastsalgavate tee ei viinud jumala või tsaaritruuduse suunas maid revolutsioonile, mis pühkis minema kõik selle, mis põhjustas sushima tragöödia. Hoolimata Vene sõjamehe vaprusest.