Tänasest jätkame viie saatega augusti algul pooleli jäänud keskaja ajaloovalgustamist elutsidaariumi saate seerias. Elud stsenaarium tähendab tõlkes lampi ja meie saatedki on valgustusliku iseloomuga eesmärgiks leida kesk ja kaasõega siduvaid niite. Teejuhiks on Medjevist Einar Laigna. Tänane teema on paavst Innocentius kolmanda valitsemisaeg. Nüüd kahest niisugusest nähtusest, mis on Innotsensus kolmanda nime ajaloos varjutanud ja tema saavutusi ja tema hiilgeaega tumestanud paljude ajaloolaste silmis. Üks on kahtlemata see õnnetu laste ristisõda aastast 1212. Umbes 20000 last kogunes kokku Prantsusmaalt Reini alamjooksul. Ja need vaesed lapsed Itaaliast kaugemale ei jõudnud, nende saab, kus oli väga nukker ja kurb. Need langesid ohvriks röövlitele ja orjakauplejatele ja nende saatus oli kurb, see on kurb lehekülg, traagiline lehekülg Euroopa ajaloos. Ja siin tuleks sellest paljusid asju sellest, nagu ei saagi rääkida isegi tänapäeval mitte. Niivõrd aktuaalne on see, sest kui välja tuua mis maffiat nende lastega äritsema läksid, siis see võib tänapäeval pahandusi kaasa tuua. Vaatamata sellele, et see toimus sel ajal. Kogu maailma orjakaubandus on olnud ju antiigist tänase päevani ühe ja sama maffia käes. See on ka üks saladus, millest avalikult ei ole kuskil räägitud, millest ainult väga vähesed ajaloolased teavad. Meie ajaloos on palju neid külgi mis läbi tuhandete aastate. Ja peaaegu keelatud teemad. Ja teine sündmus, mille suhtes on juba lahku, lahknevad arvamused, see on 1209 kuni 1229 SÕDA Albilastega. Kui laste risti 100 suhtes on üldine kõikide ajaloolaste hinnang ja hoiak negatiiv aktiivne ja ja tauniv, siis Alpilaste sõja puhul me kohtame väga mitmesuguseid hinnanguid ajaloos. Ja kahtlemata niisugust sündmust nähakse väga erinevate silmadega. Meie tavalise käibeversiooni kohaselt oli see muidugi kohutav asi. Lahkusulisi hereetikuid mindi sõjalise jõuga sõna otseses mõttes hävitama. Samamoodi võib ka teist koolkonda õigeks pidada ja sellele samuti tähelepanu osutada. Euroopa kui kultuur kond pidi ennast kaitsma ja loomulikult on kõige ohtlikum sisevaenlane. Ja selles mõttes mina isiklikult Albilastele kaasa ei tunne, mina näen ka tänapäeval neid eurooplasena kui Euroopa kultuurivaenlasi. Mis muidugi ei tähenda, et mulle meeldiks tervete maakondade sõjaline laastamine või terves vallutatud linnas kõikide elanike tapmine, kaugel sellest. Aga ma ajaloolasena võiksin öelda, et tol ajal teisiti ei saanud ühiskonnakehad ja hinge ja vaimu terviklikkus säilitada kui operatiivsel teel. Need heresed tekkisid isoleeritud mägikülades. Neid nimetati Valdest laseb siis Albilased vastavalt lihtsalt selle kohale, kus nad olid, või inimesele, kes tegutses. Peetrus. Valdes oli lahku usuõpetust ja tekkisid nii nagu kõik lihtrahva hulgas niisugused paanikad. Keegi näeb unes midagi, jookseb seda õhinal teistele rääkima ja lähebki see möll lahti, eks. Lihtrahva hulgas võib kergelt tekkida psühhoos. No tänapäeval samuti. Ja me teame, kuidas ka meie usulistes ringides usaldatakse kellelegi unenägu rohkem kui õpetatud teoloogi seletusi asjade kohta. Selle me näeme iga päev ja Albilaste sõjas siis Albi linn vallutati, elanikud hävitati ja mitmed maakonnad sõna otseses mõttes ikka tehti tühjaks. Kas ja hoiak oli see, et nakatatud ala nakatatud piirkond, keegi ei ole võimeline vahet tegema, kus on haigus ja kus on tervis? Tuli likvideerida kõik, toome paralleeli mingi nakkushaigusega. Kui ei ole võimalik ja kui ei osata ja ei teata ravida ja kui ühes piirkonnas levib taud siis me saame ka aru, et likvideeritakse terve piirkond, sest ainuke võimalus säilitada ülejäänud organismi tervis ja elu on see, midagi pole teha. Kui näiteks vana testamendi piiblis on näide sellest, kuidas, kui karmid seadused olid kõrberännakul Iisraeli lahval iga üleastumine oli ainult üks karistus peaaegu soli leeri taha kividega sur, teisiti ei saanud rändhõimu hulgas hoida korda. Ja eriti ranged olid karistused seksuaalsete eksimuste suhtes seetõttu, et kui mingi haigus oleks seal levima hakanud. No kõrbeolukorras mitu 1000 aastat tagasi ei olnud ju antibiootikume ega midagi selles olukorras, see oli ainuke võimalus tagada selle rahva tervist. Või näiteks loomariigist me tänapäeval teame, kuidas haiged isendid lihtsalt teised nokivad surnuks lindude hulgas ja loom põlgab ära. See on karm, julm, kuid see on looduse seadus ja kui inimene elab looduse seaduse tasandil ja tal ei ole ka teisi vahendeid siis see on lihtsalt üks elu säilitamise moodus. Ei saa kõike lubada, ühiskondlik elu on paratamatult rajatud sallimatusele sallimatusele nähtuste suhtes, mis ohustavad kogu ühiskonda, kogu kultuur konda. Ja näiteks ma ei kutsu üles Albilaste sõda korraldama selle koolkonna vastu, kes väidab, et meil ei ole midagi vaja ja anname ära pool Eesti territooriumi ja anname ära selle ja anname ära teise nisugune alistumise jutlustamine. Aga on selge, et see on ohtlik ja et see ohustab meie elu sisevaenlane objektiivselt, kui keegi väidab, et meil ei ole vaja Narvat või meil ei ole vaja Petserimaad või meil ei ole vaja Kirde-Eestit ja lõpuks meil ei ole vaja Tartut ja meil ei ole vaja Tallinnat ja, ja ongi kõik. Et see on ikkagi sisevaenlane, midagi pole parata. Ei ole vaja rääkida, et me otsime vaenlaste, teeme vaenlasi. Vaenlase küsimus on tõsine. Ja see on üks võimalus vaenlasel tegutseda, et ta ütleb, et kas hakkame jälle vaenlasi otsima. Aga nad objektiivselt, Jon, midagi pole parata. Meie talvilaste sõda ja laste ristisõda, siis on varjutanud tema muidu nii hiilgavat, ääretult edukad Pontifikaat. Jaa, Alpilaste sõja, mina paneksin siiski ka edu juurde ja ütleksin Innotsentsus kolmas suutis täita kõrgemat moraalset kohust ja päästa Euroopa kultuur konda sisemise lõhestamise ja hereesia eest. Mikson hereesija ohtlik. Miks ei saa olla kirik salliv lahkuskude suhtes sellel samal põhjusel, miks ei saa olla klassikaline meditsiin salliv kõikvõimalike posijate suhtes, kus inimeste ravimine läheb kontrolli alt välja, mis siis saab? Isa peab olema seaduslik kord selle üle ja kultuuris inimesekontseptsioon, kristlik dogma. Kui see hävitada, siis hävineb kogu kultuur kond. Seega on hereetik lahkusuline kultuuri sisemine vaenlane ja lõhkuja kõige ohtlikum vaenlane, kes lagundab kõik ära seestpoolt. Tan ohtlikum kui türklane. Sest türklane on avalik vaenlane. Euroopa kultuurile aga hereetikoli sisevaenlane ja seetõttu palju ohtlikum. Lynnotsentsus kolmanda Pontifikaadi valitsuse aja hiilgavaks lõpuks kus, nagu pühitsetakse seda kirikuvõit 1004. oikumeeniline lateraal kirikukogu 1215. Selle kirikukogu otsustel on otsene tähendus juba ka Eestimaa jaoks ja Eesti ajaloole. Ja lõpetuseks siis me võiksimegi öelda, sellel kirikukogul oli üle 2000 saadiku hiilgav Innotsentsuse Pontifikaadi lõpupidu. Ta ise sureb aasta hiljem. Paastliku ülemvalitsuse tunnustamine terves maailmas, see tähendab orbisterrarumis, mis siis oli see kultuuriruum kaanon number viis järgi ja teised tähtsamad otsused, mis siis sellel kirikukogul vastu võeti. Müller oli eriline tähtsus euroop kultuurkonna jaoks, eriti järgneval sajandil. See oli transups, statsiooni õpetuse kinnitamine selle õpetuse kohaselt. See õpetus oli algusest peale juba olemas Kristuse ajast aga siis kinnitan ja fikseeriti kindlalt, et ei tekiks enam mingeid kahtlusi, kuna Albilased ja teised lahkusulised seadsid selle õpetuse kahtluse alla. Ja selle õpetuse sisu on see, et armulaua leib ja armulauavein on tõeline Kristuse ihu ja veri. Transsubstatsioon tähendab seda, et elemendid muutuvad Ühest teiseks toimub tegelik muutumine. Teine punkt oli piiskopliku inkvisitsiooni asutamine. Teades, missuguseid emotsioone kutsub esile meie inimeste sõna inkvisitsioon palun auväärt raadiokuulajatele ära rahuneda ja kannatada saateni, millal me ka seda teemat ajalooliselt käsitame. Kolmas punkt oli kirikukogul kõrva pisiseadus. See oli see, et üks kord aastas on kohustuslik igal katoliitlasel ehk teisisõnu, igal eurooplasel käia pihil preestri juures. Neljas punkt püüdis piirata Te ordude asutamist, et neid ei tekiks liiga palju. Raske kontrollida ja raske otsustada, millist on vaja, millist mitte. Kuid see asub asutamist, keeld hästi ei toiminud, ei suutnud takistada ja Innotsensius kolmandajal tekivad kaks suurt võimast mungaordu millel on. 13.-le sajandile eriline tähendus ja samuti Eesti ajaloole Need on Francis kaanlased ja dominiiklased ja nende kloostrid tulid ju 13. sajandi esimesel poolel juba ka Eestisse. Ja viies punkt oli uue ristisõja väljakuulutamisel. Me kuulutas domine aastaks 1217, aga 1216 sureb juba Innotsensus, kolmas ise. Ja me teame ju, et tema ajal piiskop Albert puks den preemianist asutab mõõgavendade ordu, see oli munk sõdurid ääretult võimas ja suurepäraselt distsiplineeritud sõjaline jõud, kes siis Eesti aladel tegutses. Ja sellest ajast on siis ka kunstlikult meie rahva hinge sugereeritud, seda kohutavat vaenulikkust katolitsismi suhtes. Kogu see nii eba ajalooline ja meile kahjulik hüsteeria tänase päevani kus kõik teadmised Euroopa kuld, tuurist ja katoliku kirikust ju meil enamusel inimestel koosnevad sõnadest ristisõjad, tule ja mõõgaga inkvisitsioon ja mis veel oli Anu muidugi Heindulgensid. Ja kõikidest nendest asjadest tegelikult ei teata ajalooliselt tõepäraselt mitte midagi. Need on muutunud emotsionaalseteks väljendus hüüatusteks, nii nagu teised hüüatused on positiivsed, see on demokraatia, humanism ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Vaata et me vabanesime ajaloo emotsionaalsest käsitamisest. Mina ajaloolasena nii palju, kui ma seda olen või õigemini ajaloouurijana. Ma ei julge öelda, et ma olen ajaloo tund ja ma uurin teda ainult ja püüan mõista ja tunda. Näen, kuivõrd kahjulikud on emotsioonid ja kuivõrd külmalt ja kainelt peab igat nähtust uurima. Ja see on iseeneseületamine, see on ka iseenese mahasurumine. Näiteks alustada uurimus selle mõttega, et tuleb objektiivselt ja kainelt püüda uurida näiteks Stalini isikut ajaloos ja sealjuures ka julgeda välja tuua selle inimese kahtlemata jõulised ja võimsad omadused. Et tal oli võimas tahe ja ta oli erakordselt kaval ja pidi oleme ikka terve rida võimsaid omadusi, millega teisi ületada Läti ja julgust tunnistada neid omadusi isiku juures, kellega võiks isegi öelda, et on noh, isiklikud arved klaarida, ajaloolane peab seda suutma. Ta peab iseendast üle olema. Ja enamus inimesi seda ei suuda ega tahagi suurt. Või näiteks kas on aeg juba ajaloos küps objektiivseks Hitleri isiku uurimiseks muidugi mitte kõikul emotsioonisi kurguauguni täis topitud, igasugune objektiivne ajalooline uurimine on veel võimalik. Või ta on võimalik ainult esialgu õpetlase kabinetis sest hoitakse teatud niisugust õhkkonda, mis takistab külma kainet ajaloolist uurimist ja kõikide põhjuste väljatoomist. Ajalugu on alati aktuaalne ja ta on tõepoolest poliitiline teadvus, midagi pole parata. Selles oli marksistidele õigus. Ta on seda alati. Ja seda on nii lihtne teha, isegi mitte valetades. Lihtne on teha pooled faktid välja, jättes. Sealjuures sai valeta, mida sa ei ütle midagi valesti, kuid sa ei ütle kõike. Salgad maha, terved asjad, näiteks Hispaania inkvisitsioon. Mis selle taga oli? Mis jõud, need samad jõud, kes laste ristisõjas lastega kauplesid need samad jõud, kes antiikmaailmas orjakaubandust harrastasid. Sama jõud, kes 18 19 sajand neegreid, transporteerisi äritses Ameerikasse. Sedasama maffia jälle. Ja jälle on kaks asja. Ürikute ajalugu ja ajalooõpikute ajalugu. Ajalooõpikud ei ole ajalugu. See on ajaloo karikatuur, see on poliitika. Päris ajalugu on väheste teada väga väheste teada. Ja see nõuab vaeva inimeselt. Nüüd Lõpphinnang, Innotsentsus kolmanda Pontifikaadile. See oli paavstivõimuhari tipp, Teokraatliku riigi idee teostamine. Ja kolmeteistkümnendat sajandit võib õigusega pidada Euroopa kultuuritipuks ka kultuuri mõttes tekstuur tahvelmaalikogu, gooti skulptuur, skollastik, Akvinot hoomas, seda ei jõua kõiki üles lugeda võimsat munga ordut. Villem raam, ma mäletan, kuidas hüüatas ühe Saaremaa kiriku juures, lõi kaks kätt ülesse ja ütles 13 sajand. See on tippta, kordas seda niisuguse vaimustusega, et see nakatas. See oli niivõrd meeldejääv moment, kuidas ta silitas neid kiriku portaali raidkive ja seda ütles. Ja see on nii ja samal ajal ajastumist nii hiilgavalt teostab ühte ideed. Kukub ka läbi. Ja selle suur õppetund 13. sajandil ajaloole oli see jumalariigi idee teostamine maa peal on võimatu. Seetõttu ka see gootika hiilgeaeg 13 sajand. See kukkus ka ajaloos läbi, kuid selles püüdluses on ta andnud hämmastavad ja imeväärsed kultuuri viljad, millest me elame tänase päevani. Ja üks hämmastavamaid ande, mida see 13. sajand andis, oli see võimas askees kliki jõu ja energia aku muleerumine. Sest gootika, energia ja jõu sööstust me tegelikult elame veel praegu. Kultuur on energia kogumine. Askees on energia kogumine. Kui me paneme püssirohu plahvatama lauapealse lihtsalt põleb ära ja kõik, kui me paneme ta metallkesta sisse, siis tekib plahvatus kohutava jõuga. Kui me laseme metallkestast, mis on tugev ühest august, selle surve välja tekib rakett, mis lendab kuskile. Vaat askees on niisugune energia kogumine, kus energiat suunatakse teadlikult ühe kindla asjal. Kultuur akumuleerib energiat, Jaagumuleeritud energiast sünnivad kultuuri viljad. Meie elame tänapäeval tsivilisatsiooni ajal. Tsivilisatsiooni iseloomustab energiameele, dub pillav raiskamine. Selle tõttu, 20. sajand on kultuuriloomingus niivõrd steriilne. Ja see, mis on, see on tegelikult veel minevikul minevikus korjatud energia. Järelkaja. Me elame veel kootikas sööstust taevasse Need kirikute tornid, mis sinna lähevad. Skolastika, kõrgeim täiuslikum dialektiliselt kajaloogika, mis on saavutatud mõtlemises kõik on formuleeritud. Hämmastav terviklik ehitus ja samal sajandil tekivad need reisijad. Tekivad suured ja sügavad kriisid Euroopa ühiskonnas. Ja need poolused on alati koos. Sest ükski ajastu ei ole ju ajaloost tegelikult õnnestunud. Ja kogu kristliku kultuuriajast on ju sisuliselt see, et eri aegadel ajaloos on kontseptsiooni jumal inimesest püütud teostada eri viisil. Teokraatlik paavstiriik oli selle teostada püüdmine maapealse riikluse mõttes pes mida valitseb ilmaliku ja vaimuliku valitsejana paavst kui teokraatlik kõrgeim tipp, Pontyphex summa, Maximus. Ja seega ebaõnnestus kapold õige süsteem. Kõige hullem süsteem on riigi totalitarism. Kui riik valitseb inimese üle, mis see on, seda pole vaja kirjeldada. Vaat selle tasakaalu leidmine kahe valdkonna vahel on kõige raskem. Ja ega siin on ka ainult tegemist ajalooliste, kes stabiilsuse momentidega. Need ei püsi Fervaile tohtubist sos siin tahaks öelda Göte sõnadega 13. sajandi kohta. Peatu hetk, sa oled nii kaunis. Aga ükski hetk ei peatu. Ja kui me võrdleme kultuuri teivashüppajaga, kes kerkib selle fiiberteiba otsas, kui aegluubis seda ette kujutada venitada see ajaliselt hästi pikaks, on nagu ajalookäik ja siis ta jõuab sinna ülesse ja ületab üle selle kuuemeetrise misse. Rekord praegu on. Ja üks hetk, ta seisab seal üleval, eks paigal. See on kaduvväike hetk tipuhetk ja kohe hakkab ta langema. Sealt kultuuris on ka midagi sarnast, tihti käib. Me tõuseme ajalooliseks hetkeks ühte tipp puuAga tipp sisaldab juba, mida langemist. Langemine on juba selle tipu sees, sealt ei ole enam kuskile minna. Ja pääle kootikat järgmised stiilid tulevad juba arhitektuuris. Kus vertikaal, mis oli kootikas saksa sonderkootikast täiusele viidud ainult vertikaal. Järgmine stiil on horisontaal. Horisontaalliini rõhutamine, inimene, ilma vertikaali hakkab järsku domineerima. Ja kui inimene kaotab vertikaali siis on ta jälle omadega kriisis. Terve ajalugu on ju tegelikult inimese kriis ideaali suhtes. Ja ta püüab seda ideaali teostada väga mitmeti, väga erinevalt, aga erinevate nimetuste all, kuid Euroopa kultuuriideaaliks on ja jääb kristus, kas me seda välja nimetame või mitte, et see on mudelkultuuris jumal inimesest täiuslik jumal, täiuslik inimene. Ja seda ideaali teostada püüdes teevad inimesed ja rahvad oma elu jooksul ja ajaloolisel teel kohutavaid vigu ja me kõik teeme. See on ajaloo traagika. Sest ajalugu ongi jumala inimese ajalugu, inimese ajalugu, kes püüab teostada kontseptsiooni püüab teostada ajaloos inimideaali ja ta püüab seda teostada ideaalse riigi läbi ideaalse kiriku läbi ideaalse kõike. Ja ajalugu käik surub iga asja oma õigetesse raamidesse. Et kirik ei saa võtta riigi funktsioone, ilma, et ta ei kahjustaks iseennast ja inimest. Ja iialgi ei saa ega ei tohi riik võtta kiriku funktsioone Sist hävitab inimese. Nii et see on kokkuvõtlikult selle suure väga põhjaliku teema, mõningad põhipunktid. 13. sajandil siis triumfeeriv kirik kinnistas oma saladuse altarisakramendi, siis see on kirik, seletamatu saladus, jõud, vägi. Ja see on ka preester Luze muutumatus iseloomus, karakter indelleebilis. See tähendab seda, et preestri pühitsuse ei sõltu inimese kvaliteedist. Tan objektiivne, ta on nagu kuldraha, mis ei kaota oma väärtust ega ehedust, ükskõik kelle käes ta on. Kuldraha on mafiooso taskus või pätitaskus või, või pühaku taskus, ta on ikka kuldrahad. Ta väärtus ei muutu. Olenevalt kelle käest ta on ja preestri Sacramento on samuti objektiivne, ta ei sõltu inimese kvaliteedist. Ja see on kalju, siis millele on rajatud katoliku kirik ja Euroopa kultuuris inimisiksuse kasvatamine. Kristluse mudeli järele. Veaks loetakse Innotsentsus kolmanda Pontifikaadi ajal. Maiste ja taevaste poliitiliste ja pühade asjade segiajamine. 13. sajand lõpeb ponifadsius kaheksanda Pontifikaadiga. Tema on siis viimane võimas paavst paavstivõimuhari tipuajast. Ja tema. Ja temaga koos lööb siis ajalooline surmakell teokraatlikule paavsti riigile, Euroopa kultuuriloos ja ajaloos. Ponifadsius kaheksas on samuti võimas kuid enam mitte nii osav poliitik sest ta toetub oma arvates iseenesest mõistetav vale ja liigses paavstivõimu. Üleoleku rõhutamises. Läheb konflikti prantsuse kuninga Philipp Ilusa ka. Ja järgmine sajand 14 sajand on juba tuntud ajaloos paavstivõimulanguse ajastuna. Siis oli ka Avignoni vangipõlv, kus paavstid 70 aastat ei olnud üldse Roomas, vaid elasid Avin joonis Prantsusmaa territooriumil. Ja see tähendas juba seda, et kuningavõim oli jälle haaranud ohjad enda kätte. Ja paavsti võimu allakäik väljendus siis ka selles, et kirikupeaväliselt ei olnud Roomas. Kõige lõpuks võiks meid kindlasti huvitada veel ka missugusesse staadiumi oli jõudnud inimisiksuse areng gootika ajaks 13. sajandil. Ja siin me võiksime näiteks tuua gooti katedraali nišis olevas skulptuuri võrdpildina. See skulptuur on juba täiesti individualiseerunud näoga. Kui me vaatame Euroopa gooti katedraali portaalidel ja Nissides olevaid skulptuure näid, hämmastab nende inimeste näoilme Nende nägude nägudes väljenduv sisemine isiksus. Ja seda on iseloomustatud nii, et gooti inimene ta kuulub katedraali juurde. Ta kuulub tervikusse. Ta on selle katedraali küljes. Ta on üks osa lahutamatu osa katedraalist kui kogu kultuuri ja maailmamudelist ja sümbolist. Kui ta on juba teravalt individualiseerunud. Kes jälgib kõiki oma sisemisi seisundeid ja on nendest teadlik. See on juba täiesti välja kujunenud faustiline Lääne-Euroopa õhtuma inimtüüp. Isiksus, kes seisab üksi jumalaga vastamisi. Ja see on väga oluline moment ja selle gooti skulptuurist jääb juba niisugune mulje, et järgmine samm on see, et astub sealt nišist välja ja läheb juba individuaalse isikuna katedraalist lahus linna peale kõndima või maailma elama. Vaat see on huvitav pöördepunkt. See on see Ja läkski. Ja siis ta läkski jah, omapead jalutama. Ja siis tuli renessanss ja siis hakkasid tulema kõik muud asjad kuni tulime meie. Ja nüüd me küsime, kus on siis viga tehtud ja milles on meie põlvkonna viga? Või kehtib meie kohta ja muidugi kehtib see piibli ütelus. Isad sõid, hapusid viinamarju, poegadel valutavad hambad. Või see, mida ennem katekismuse õpetati juba maast madalast, et vanemate patud makstakse lastele kätte Te kolmandast ja neljandast põlvest saadik. Vaat see on see, mida me kanname endaga kaasas. Kindlasti tuuri tüli ja võimuvõitlus paavstide ja keisrite vahel on hästi väljendatud ikonograafias ja me näeme piltidelt, kuidas see vahekord on näha. Kui on paavstivõim väga kõrge siis on kujutatud kas paavsti või piiskopi figuuri väga suurena ja tema nii vaevalt vööni ulatuvad või alla selle on siis kuningad, kes saavad piiskopi käest kroonid pähe. Jälle vastupidi, kui on keisrivõim väga Ariidi pull ja tema määrab piiskoppe, siis ikonograafias on see väljendatud nii, et keisrifiguur on suur ja tema siis paneb nii allarippuvate kätega pisikestele figuuridele paavsti miitrat pähe ja need võimukarjasekeppi kätte. Seda on huvitav ikonograafias jälgida, kuid sellel võitlusel on ka oma väga traagilised punktid olnud, mille tegelik sisu on siiski enamusele teadmata. Paljude rahvaste ja ka meie rahva kõnekeeles ehkki teda harva kuuleb, on niisugune väljendus nagu kanossa. Mida see tähendab? See on seoses ühe ajaloolise sündmusega, mis nimelt on pärit keisrite, Saksa keisrite ja Rooma paavstide vahelisest võimuvõitlusest 25. jaanuaril 1077. aastal kui paavst Gregorius VII kes oli võimas paavsti, kes põhjendas ja nõudis maailma valitsemist kirikule. Tema konkureeris Saksa keisri Heinrich neljandaga. Ja see väga traagiline ja terav võitlus tõi kaasa niisuguse momendi, kus Gregorius VII kõrvaldab Heinrichi armulaua osadusest. Keskaja ühiskonnas tähendas see seda, et sa olid ühiskonnast välja visatud. Sa ei kuulunud enam sinna ja keiser ei saanud olla oma rahvale keiser, kui ta oli kirikuelust välja heidetud. Ja nüüd tuleb üks väga huvitav, traagiline ja väga huvitavate tagajärgedega. Segan ossa lugu. Kanossa lugu on siis selles nagu keskajal kõik pidi olema väljendatud teos rituaalis välises märgis. Kanossas elas Gregorius VII ja see, et Heinrich, neljas sai käsu ilmuda kanossasse paavsti ette patu kahetsejana. See tähendab üksi patu kahetseja selles kotiriidest särgis. Ja ta pidi ootama paljajalu lumes mitu päeva, enne kui paavst vastu võttis. Seal muidugi mägedes kliima oli soojem, pole nii külm kui põhjas. Ja keskaja inimene oli üldse väga vintske ja vastupidav füüsilise ebameeldivuse suhtes. Ja Hitleril oli ainukene võimalus oma võimu taastada, alluda paavstile. Ja nüüd tundub, et paavst saavutab hiigelvõidu selle läbi, et alandab keisrit, kes seisab paljajalu lumes ja siis lõpuks võetakse paavsti poolt vastu ja keiser peab suudlema paavsti jalga, nii nagu rituaal ette nägi. Ja paavst oli sunnitud selle tõttu keisrile andeks andma. Ja just selle enesealandamise kanossa tähendabki enesealandamist selle läbi, tegelikult Hinrich võitis paavsti ja saavutas poliitilise võidu uuesti paavstile, paavst sai sellest aru. Aga ta ei saanud ka midagi teha. Sest kui ta ei oleks andnud andeks Heinrichi pääle seda patukahetsust, avalikku patukahetsust, keskajal pidi kõik olema avalik jälgitav teiste poolt. Siis oleks paavst kaob tanud oma moraalse autoriteedi ja selle enesealanduse akti läbi. Heinrich, neljas võidab paavsti ja paavst on siis sunnitud andeks andma. Ta tegi, mis oli õige, see oli tema kui ülemkarjase kohus. Kuigi ta huvid selle all kannatasid. Ja sisuliselt oli kanossa hoopis Heinrich, neljanda suur moraalne ja poliitiline võit. Nii et kui kanossa kõnekeeles tähendab niisugust hambad ristis enesealandamist, millest enam ei pääse Öeldakse, pidin kanossa ette võtma, siis tegelikult oli see Heinrichi suur moraalne võit, millest ka paavst kohe aru saia, Heinrich ise ka muidugi teadis, et nii on. Paavst pidi ta võtma uuesti armulauaosadus ja võttiski. Sellele järgnes kodusõda, Saksamaal 1008 kümmet paneb paavst Heinrichi teistkordselt vande alla. Aga sellel teistkordsel vandepanemisel pole enam seda moraalset jõudu. Ja see on ka selge. See on nii nagu kulminatsioonipunkt sümfooniast, kui üks on olnud siis teine, kui ta on ka sama tugev, ei mõju enam nii. See on see Šostakovitši üheksas ja 11. sümfoonia, kus no enam ei mõju, see kulminatsioonipunkt. Esimene on mõjuv, teine enam ei ole mõju, teine, võib-olla isegi helil tugevam, kui ta enam ei mõju, nii lihtsalt kahurituli on juba üle käinud, tuimad, kõik ja poliitikas psüühikas kehtivad need seadused ja siin me näeme sedasama asja. Ja seega kanossa ongi põhjuseks hoopis Gregorius, seitsmenda Pontifikaadi kurvale pule. Ja Gregorius ütleb, et ma ei ole muud elus taotlenud, kui tõde ja õigust minu tasuks selle eest on olnud jälitatava seisund. Ja tema kirjades, need on ka üks väga huvitav tav traagiline lehekülge Euroopa kultuuriloos ajaloos, kus me näeme, kuidas jälle kogu kultuuri saatus on mõnedes väikestes asjades ja kuidas üksik inimene oma kohusetunde ja teadvusega jälle võib päästa terve kultuurkonna. Suunata selle kontinendi ajalugu õigel teel või ütleme, enam-vähem õigel teel. Heinrich selle järel piirab kaks aastat Rooma linna ja normannide sõjaline abi on sealjuures märgatav. Ja siis toimub ka Rooma linna rüüstamine jälle Gregorius VII surebki vangis normannide juures. Ja Heinrich saab siis keisri tiitli Roomas juba paavst Clemens kolmandalt. Nii et see traagiline heitlus impeeriumi võimu keisrite ja paavstide vahel, see on siis kogu keskaja põhiline vastuolu. Nii nagu näiteks Eesti keskaja ajaloos põhivastuolu on ka ilmaliku võimu ja kiriku vahel. Ei ole sugugi Eesti ajaloos katoliku kirik ja ordu ühel pool. Ja et siis maarahvast teisel pool vaid kirik ja maarahvas ühel pool ja ordu kui ilmalik võim, teisel pool. Ja ordu ja kirikukonflikt on Eesti keskaja ajaloo põhikonflikt. Sellest on meil omal ajal väga tugevalt kirjutanud doktor Uku Maasing. Ja muidugi ei sobinud see. Tõsiasi mitte kokku marksistliku ajaloo käsitluse huvidega. Siis on veel ikonograafiast säilinud meil Saksa keisri Friedrich Barbarossa kohta tehtud üks pilt, kus ta lamab selili maas, habe püsti, nii väga niisukeses jäigas, poodi poosis, kus ka riided ei lange mitte voltidesse, vaid nii nagu püsti seistes on mantel seljas, inimesel või pikk rüü siis pikali olles säilitab oma niisuguse, nagu oleks plekist. Ja väga huvitavate nägudega seisavad ümberringi paavst ja kardinalid ja vaatavad siis ülevalt alla, ise kani imestunult. Friedrich Barbarossa selles võitluses paavstiga samuti oli siis pidi tunnistama paavsti ülemvõimu. Need on huvitavad momendid, siis, mis on ajalukku läinud, ühesõnaga nagu kanossa. Einar Laigna rääkis paavst Innocentius kolmanda valitsemisajast. Järgmine teema on Bütsantsi kultuur.