Margus Saare jutusaade Jutusaade. Tere hommikust, on 13. märts ja on jutusaate otse-eetriaeg. Tänaseks külaliseks olen palunud tikkima otse-eetripagasiga teleesineja Marite kallasmaa, tere hommikust. Tere hommikust. No kas otse-eeter pärast kaheksakuulist pausi pärast oma viimast Aktuaalset Kaamerat ajab siin närv iga või ei aja? Ei, ma ei karda. Kas otse-eeter on nagu sinu elemente? Absoluutselt. Söök, see närv, mis üldse ei ole sul närvi või on sul mingi selline erutus ikka ja sa suudad selle enda kasuks pöörata? No see peaks päris hull inimene olema, kes teeb, eetritöötajatel, puudub absoluutselt igasugune sisemine värin, kui eetrisse läheb. Noh, mida aasta edasi, seda rohkem hakkad sa nagu tead, mida peab kartma. Ja selleks on nagu tekitad endale mingisuguse kaitseseisundi, et kui nüüd juhtub, see, ma siis ei tea, mis asi, kuigi sa kuskilt oma isiklikest varadest võtad siis selle asja välja, nimetame seda nii ja, ja lähed siis eetrisse, kaitsed ennast, aga elu on näidanud, et kui juhtub aps, siis alati kuule, mitte iialgi see, aga vähemalt igal juhul on see jälle üks punktikene sinu pagasisse. Möödunud suvel lõpetasid töö avalikkuse ees, 29 aastat sai täis teles. Enne seda olid sa siinsamas Eesti raadio viienda korruse stuudiotes raadiodiktor kaheksa aastat. Kui sa oled kõik, ma ei tea, kas sa loed kokku kõik oma uudistesaadete minutid ja tunnid? Ei loe, aga, ja ma arvan, et sa oled televisioonis tõepoolest üks neist, kes on aastatega kogunud otse-eetri korda ja meil on nüüd lindisaated, põhimõtteliselt uudised on veel otse-eetris. Ma ei tea, ma ei ole kunagi mõelnud selle üle. Ja nüüd kui sa ütled, siis ma hakkan mõtlema, aga ma praegu ei oska sulle seda vastata. Su vastust anda. Ei, ma ei tea. Võib-olla tõesti, kui arvestada jahe, et uudiseid on mitu korda päevas, siis jah, võib-olla ajaliselt küll, jah. Veidi enne sind läks eetrist pensionile Põhja-Eesti elanikele tuttav Soome legendaarne uudistelugeja Arvi lind. Ja mõni kuu pärast sind läks eetrist pensionile Leenu kaskela MTV3 legendaarne, mis see siis nüüd tähendab minema või? No miks sina ei pidanud pensionini vastu, aga ma ei ole pensioniealine ja, aga otsustasid eetrist ära minna. Kas vastus on ruttavas ajas asjaoludes või, või ma ei tea inimestesse. Ma ei oska sulle öelda, see moment, iga inimene, ükskõik kui vana ta on, siis alati mõtleb, et vaat, kui nüüd ma selle töö ära lõpetan, ükskõik milline see töö siis inimesel anaalse momendi töö nii-öelda projekti raames või on selline töö, kuhu, kuhu sa oled sattunud ja teed pikemat aega. Võib-olla iga inimene mõtleb seda, et kui ma nüüd ära lähen, mis ma siis hakkaksin tegema või mõtled hoopiski niimoodi, et ahah, ma lähen nüüd hoopis ära, sest on midagi uut ja huvitavat. Ütleme nii, et ma olin sellele vahetevahel mõelnud, aga passiivselt. Ja oli periood, kus mul oma telesõpruskonnaga oli isegi mõte mingit saadet teha. Aga kui me hakkasime lausa konkreetselt tundes neid nüansse, mis teile töös on, hakkasime konkreetselt mõtlema, siis me leidsime, et ei seda saadet me siis siiski ei saa teha ja arvatavasti oli küsimus ikkagi rahade taga, sest seal oli vaja midagi omalt poolt anda, las see oleks täiesti teistlaadi projekt, mis ei, ei oleks olnud telerahade, kui ütleme siis nii. Kuidagi jäi ja jäi, jäi ja siis ühel hetkel seda ei saa planeerida täpselt, et nüüd äkki oli mul selge nüüd. Ja asjaolud tundusid suitsu. Ja tollel hetkel ilmselt sellepärast, et mul tuli see oma mõte nüüd, mis langesid kõik asjad. Kokku Eesti televisioonist ei sa lahkunud. Ma vaatasin ETV koduleheküljelt. Konna nimekirjas ja töötaja nõustaja. Nõustaja ja on eestikeelne sõna, ei hakanud mõtlema mingeid mingeid teistsuguseid sõnumeid, ka hulk aega, mõtlesime mis nimetust sellele ametile siis anda ja seda ametit ei saa punktipealt niimoodi kirjutatud punkt üks, punkt kaks ja punkt kolm ja punkt neli. Ütleme siis niimoodi, et see on loogiline järg sellele, mida ma olen terve elu teinud ja just nimelt lähtudes sellest pagasist, mis mul on, mitte ma ei mõtle üldsegi mitte ajakirjanduslikku tööd, sest ma ei tee ajal, ma ei ole teinud ajakirjanduslikku tööd ja ma ei ole ajakirjanik, vaid see mõte on selles, et, et ajakirjanik saaks teha kõige paremini just seda, mida tema oskab ajakirjanduslikku tööd. Selleks ta peab teles omandama mingisuguseid teadmisi. Nimetame seda tehnilisteks teadmiseks Ma ei oska muud moodi seda spetsiifilist või spetsiifilistes just nimelt spetsiifilist ei saa õppida mitte kuskil mujal kui telemaja sees. Ja see oli see, need momendid, millest mina tundsin, puudus, kui mina tulin telesse. Mitte keegi ei andnud mulle nõu, vot just kuidas, olles stuudios, kuidas käituda kaamerate vahel mis nüanssese pead jälgima, millele sa pead tähelepanu pöörama. Tihtipeale juhtus nii, et kõige tähtsam oligi just see, et ma pidin mõtlema sellele teisele, kolmandale, neljandale asjale, aga mitte sellele tööle, mida ma tegi. Ja see amet ongi siis nüüd nagu ellu kutsutud selleks et aidata neid inimesi ka need, kes töötavad, ka nendel inimestel on probleeme, ma tean ju omast käest ja ka uusi inimesi, kes alles on selle tee hakul. Tuleb kuulus kirjutav ajakirjanik televisiooni tööle ja vaatad ekraanilt, et piinlik, et inimesel on lihtsalt ebamugav olla. Eetris. Ja mitte sellepärast, et oma oma tööd ei oska, ei oska küll ja väga hästi oskab. Aga see, kui ma loen lehest, siis ma usun seda 100 protsenti, aga kui ma vaatan teda, siis ma ei usu teda 100 protsenti, sellepärast ma saan aru taala mõtetes selle üle, et nüüd ma pean sinna vaatama, nüüd ma pean tänna vaatama, nüüd ma pean jälgima seda või teist. Algab pilt, millal see lõpeb, ühesõnaga, ma pean seda asja jälgima, aga tegelikult see on õpitav. Nii et selleks mina seal olengi hästi keeruline jutt, aga põhimõtteliselt teda ei saa niimoodi lahti rääkida. Samas on ka nii, et näiteks kas produtsent või saatetegija ise ütleb, et vaata minu seda selle selle perioodi saateid, et mul on seal üks probleem, ta ütleb selle oma probleemi ära ja, ja ma teen väikese analüüsi just teda huvitavas probleemis, siis saame kokku ja vaatame, mis edasi saab. Mõnes mõttes oled sa nagu järelevaataja vä? Jah, ei, ega ma järelevaataja midagi sellist, et lähed koputad õlale, et kuule, ma eile vaatasin, tule, räägime, ei see ole järele vaatamine. Aga sellist ametikohta ometi eesti televisioonis enne ei olnud, eksju? Ma ei tea, võib-olla need üles võib-olla lahustunud kuidagi seal keegi koputas kellelegi õlale. Tea, aga lausa ametlikult jah, ei ole olnud. Muidugi lisandub mul ka muud siis kui on näiteks paar korda aastas, ma pean siiski saadetes tegema analüüsi, aga mitte ajakirjanduslikus mõttes muidugi, vaid just selle rea pealt, mis on siis minu ala, ütleme siis ka keeleline ja ja kogu see kupatus, kuidas inimene eetris, noh, ma ei tea, kas välja, kuidas ta välja näeb, Ma ei pea silmas riie, kuidas välja paistab, siis kuidas välja paistab ja ja ma arvan, et ma olen üsna aus selles küsimuses No kui sa kuulad ja vaatad praegu ükskõik mis raadios või, või televisioonis esinevaid inimesi, kas sa oled siis minuga nõus, et et, et sina kirjutasid end Eesti meedia ajalukku omamoodi nagu viimases kaanlasena jah. Et meediatöötajana, kelle ametinimi on diktor et sina lõpetasid ja tele ja raadioeetrist on tegelikult selline amet nagu diktor kadunud. Ma ei tea, kuidas ta paberite järgi on, seda ma ei tea, aga ma tean ka seda, et mõeldakse uuesti diktori ameti peale ETV-s. Milline nimetus sellel tuleb, seda ma ei tea, aga mõiste diktor või saatejuht või no ma ei tea, kuidas seda nimetatakse, selline amet võib-olla, ehk tuleb kõne alla? See on siis see, kes nii projekti tasemel, et see, see on siis nii-öelda programmi teadustaja Nimetame teda nii sellepärast otsitakse praegu, kuidas see kõik saaks olema ja kas üldse see situatsioon tuleks kõne alla. Nii et viimane Mohikaanlale ma ei tea, kui viimane maalin. Ma lihtsalt mõtlen seda, et et selliste tööülesannetega, ühesõnaga et praegu nagu ei ole enam selliseid inimesi, kelle ülesandeks on korrektselt esitada teksti. Et see on nagu jäänud teise või kolmandajärguliseks ülesandeks, tähtsam on, et ta peaks mingit muud ülesannet või et uudiseid raadioski ei loe ju enam raadiodiktoreid, vaid nad on toimetajad, kes pigem otsivad uudiseid ja nende üks töökohustustest on ka korrektselt esitada. Jah, see vist praegu ongi nii ja minu ülesanne ongi siis olla valvekoer, kes siis las tema teeb oma seda tööd, mida ta kõige paremini oskab ja mina olen siis see, kes aitab seda noh, nagu sa enne ütlesid ja millele me ei leidnud seda konkreetset sõna, et ma olen siis tehniline inimene, nimetame jälle nii, kes siis aitaks seda inimest just selles küsimuses, mis on, mida ta peab ise ehk jälgima ja vaatama, aga mis ei ole tema tööülesanne number üks. Kuigi nad peaksid olema number üks Kuidas sa sõnastaksid nii-öelda klassikalised, kes, kes klassikaline diktor on, ma ei tea. No ma ei tea, aastal 70. Kõik kujutasid ette, diktor on see, kes tuleb ja loeb saatekava ette. Noh, jahtuv saate kaheti. Vasakule. Tega vaete diktori kätte võib ju anda igasuguseid asju, kui ma mõtlen päriselt, olgu saastatele, kui mina alles õppisin seda ametit siinsamas raadiomajas siis diktor luges, jahtigdor luges uudiseid, siis olid nõndanimetatud jutusaated, mis ei tähendanud seda, et ma kellegagi vestlen. Oh ei, see tähendas seda, et olid mingisugused teaduse ja tehnika ja ma ei tea, mingisuguse pealkirjal tõlkematerjalile te siis neid loeti ette mahalugemise suhted, no ütleme, mahalugemise saated, muuseas ka kõnesid lugesid, diktorid, kontserte, teadvustasid, siis oli nagu suhtlus kuulajaga nagu kahepoolne, et ma ütlesin, mis asi on ja siis esitab, see esitab too ja ühesõnaga siis oli raadiot, see on natuke teistmoodi üles ehitatud kui nüüd ja selleks siduvaks siduvaks elemendiks oli siis diktor või teadvus täiesti keeli. Tänapäeval on siis need, kes muusikapalasid Natuke teistmoodi, kaob ka vajalikke asja natuke teistmoodi. Seda sa oled nagu aru saanud, et, et mõnes mõttes siin sinust loodeti nagu ja sa olidki nagu korrektse keelekasutuse etalon vä? No vot ei saa ennast hinnata, milline autorilt diktorilt nõuti. Jah, nutikellel nõuti olla etalon ja sellest nagu võetigi eeskuju, et see on kaasaegne, korrektne keel. Niisugune näeb välja üks korrekte inimene ja, ja tema riietus peaks olema. Ja, ja see, see on, see etalon. Sind vaatavad, vaatavad kontori naised. Et niimoodi peab riides käima ja niimoodi on praegu väga moodne või et mingid avaliku avalikud esinejad vaatavad, kuidas õigesti rääkida. Noh, ma ei tea, kas just niimoodi vaadata, mismoodi riides käima ja jah, muidugi sellel oli vaja tähelepanu pöörata, sellepärast lõpp, eks sa oled ju avalikkuse ees ja, ja mis avalikus esinejast arvab, see on jah küll tema oma asi, aga sa pidid ikka maksimumi andma sellest, et sa oled. Nojah, üldmõiste korrektne, see on nagu kummipael, mis venib, no kui korrektne ühe jaoks on vähe korrektne, teise jaoks palju korrektne pidi seda jälgima ja see oli jah, üks osa. Noh, oli stalinliku nii ekstravagantne, räägitakse kihvt, muidugi, kihvt. Kas pidi algusest peale nii minema, et nii-öelda lapsepõlvest alates, sest sa pead raadiosse tööle saama? Mina tahtsin siia, tähendab, mina tahtsin raadiomajja tööle, ma jäädvustanud seda oma mõtetes, lapsena üldsegi mitte, nii et raadiomaja, kui selline, mina tahtsin, vat Grapis tuli heli, tähendab raadiost tuli heli ja mina tahtsin sinna, kus seda heli tekitatakse raadio sisse minna. Ja kui siis ükskord juhtus, et mingisugune konkurss oli, toimetite konkurss kuulutati välja, ma mõtlesin, et noh, jah, ma proovin, siis proovisin. Ja minu üllatuseks öeldi, et ei, te lähete diktorite käe alla. No mida paremate inimene oskab veel tahta. No see oli 60.-te aastate lõpus Oja ja, ja ma ei taha mingeid arvutusi. Aga kui keeruline või kerge oli 60.-te aastate lõpul ühel raamatupoemüüjal saada raadiosse tööle? Jah, konkurss oli üle 100? Jah, sest rahvast oli ikkagi väga hea, üle 100 hiljem isegi avaldati kuskil andmeid, ma takkajärgi tagantjärgi lugesin siis seal see toimus kolmes voorus ja lõpuks jäi järgi meid arvuga eksida, aga kas neli, viis või kuus ja lõpuks päris järgi kaks, milles siis ühe kasuks otsustati minaalisse? Mis raadiotöös võlub? Võlus? Võlus, sa arvasid, et see on selline, kui läksid kohale ja tegid mõnda aega tööd, siis kas oli sama põllu või või võlus sind siis hoopis miski muu asi? Ei, kui ma kodus, kui ma ei olnud veel raadios tööl ja kui ma kodus oma tahtsin seda ette kujutas või tähendab, kujutasin ette küll, kuidas see töö käib, aga loomulikult ma jäädvustanud siin, et sa pead kuhugi ilmuma ja istuma ja võtma tekstid ja, ja ikkagi teatavad asjad, mida sa pidid arvestama ja õigekeelsus ja kõik see lihtsalt mind lummas kõikuma siia majja sattusin siis ma olin väga noor inimene, ma olen 17. Ja, ja loomulikult mind paelus kõik, mis siin majas oli. Jama, loor on väga õppimisvõimeline, ma õppisin kõik ära, oli hetki, kus heliinimesed, nüüd ma võin seda öelda. Programmis lükkasin mina neid nõndanimetatud heeblid ja panin lindi peale, võtsin maha, aga see ei olnud muidugi loomulikult minu töö. Ja sellest ma ei tohtinud mitte kellelegi rääkida. Aga mind võlus raadiomaja ja mind võlub ka siiamaani. Sa ütlesid, et kui sa olid laps, siis sa tahtsid sinna raadiosse tööle saada. Missugune su lapse aeg muidu oli. Kihvt minu lapse aeg oli väga tore. Ma olen kuskilt kuulnud, et sa mängisid nagu poiste mänge ja sõbrad olid ainult poisid vä? Sõbrad ainult poisid, jah, sellepärast, et tüdrukuid neil oli ühine õu kahe maja peale ühine õu ja selge see, et laps oli seal päris pisikesest kuni napilt tudengite nii välja. Ja jah, ja muidugi ma õppisin poiste käest kõik, mis õppida andis, poiss oli paraku ülekaalus. Hiil oli üks periood, kus ma olin ainukene tüdruk selles poistekambas suures suures poistekambas. Hiljem olid jah, juba väiksed tüdrukud, poisid. Aga ma hoidsin neid ka nii, et tihtipeale nende vanemad käisid, lootes, et küll tüdruk reedab, ei reetnud. Võisin julgelt silma vaadata ja ma arvan, et ma lisasin sinna ka omalt poolt juurde, et seda poissi kaitsta. Mis su nimi oli lapsena? Mariks hüüti mind, aga üldiselt olen ma ikka Marite olnud. Teine nimi oli Katzyanova. Noh, ma arvan, et ma olen eestlane, aga tegelikult ema on mul eestlanna ja isa on valgevenelane Tunnetasime erilist sümpaatiat Valgevene poole praegu ka vä? Ei no sellist ei ole, et lipp püsti ja rusikas püsti, seda tüüpi ma nüüd ei ole küll, aga ma arvan, et ma venelasi, seda on rohkem kui keegi teine. Et sa arvad, et sul on see Slavi mingi kood või veri sees, kohe, ma arvan küll, veri küllap panna. Aga ma arvan, et ma saan nendest. Igale aru, kuigi see ei tähenda seda, et ma olen nendega. See ei ole sind kunagi seganud või on see sind aidanud, see rahvusvaheline lausetest? Tähendab mind isiklikult tasa aidanud jah, sellepärast et mul on väga häid Bru venelaste seas, kellega mega läbime. Ja nii pigem jah, ma ainult mind isiklikult aidanud. Valgevene sa oled teinud sugulased. Koolilapsena ainult ja rohkem, kui isa suri, siis mul ei ole rohkem nendega mingeid kontakte olnud. No kui sa nüüd jõudsid siia raadiosse, pead sa siin kedagi oma õpetajaks ka sa ütlesid, et kui see, kui sa telesse tulid, siis nagu sa tundsid puudust. Ei. Telealaarenenud ja. Kas raadios on sul keegi olnud, keda sa nüüd tagantjärgi tantsuõpetaja? Tähendab ütleme nii, et raadiost tol ajal oli ikka väga suur au pidada seda ametit, sellepärast just nimelt diktorite konkursi, kui selliseid, minu elu. Teete etenduse ajal? Vist ei olnudki ühtegi, ei siiski üks üks vist siiski oli see konkurss, no see selleks siis oli selline komme, et see nõuti lausa perfektset eesti keelt, võib-olla sealt ka natukene jäi see mul külge, et kui sa ikkagi sina vastutad tegelikult selle eest, mis sa siin mikrofoni ees räägid ja noh, sellest tuleb pilt ka juurde, sest sinu nimi tula tuleb alla ja sina oled see, kes keda hetkel kuulatakse, sa ei saa ju ajada mingisugust, vabandan mula. Sa sa vastutad kõige selle eest ja sellepärast on ju hea, kui sa teed seda korrektses eesti keeles ja see jäi mul külge, kuigi noh, nii-öelda eesti keel koolis ei ma mul ka mingeid probleeme ja mina olin omas elemendis raadios ütleme nii, mis puudutas keelt, aga mis puudutab õpetajaid, siis kõik nad mind õpetasid. Mulle nagu tundub, et diktorite soojemus, mingisugune nagu arutelud või isegi ei mingeid arutelus vihikuid suurtest ampsudest ja selline vihik oli küll, seda sa ikkagi lehitsetud, naerdud ja juurde kirjutatud. Lihtsalt niisugune professionaalne omavaheline ja omavaheliseks jah. Aga tegelikult tsunftitunnetus Nende diktorite vahel oli tohutult suur ja sellepärast nad ei väsinud teiste õpetamast. Nii et mina sain kooli, missuguse vahes olin tige ka ja, ja nii-öelda käisin kaebamas oma sõbrannadele, et mis ta must tahab ja nii edasi ja nii edasi, aga nüüd mõeldes noh, takkajärgi me oleme kõik väga targad. See oli ainuõige tee. Kuidas siis oli olla tõsine siis mõtlesin, siin pidi olema eetris kogu aeg, nagu kogu aeg eetri valmis ja oma emotsioone alla suruma vä? Kas on mingit sellist apsu ka, et ei saanud sõnast üle ja, ja viis korda proovinud ja eetris ühte ühte sõna? Seda juhtus jala tasa, massesmal. Kui hakkasin üks siis, kui ma teletööga hakkasin, õigemini teleteadustena hakkasin lõpetama, siis siis paljud küsisid, et tuletan meelde, mingisuguseid elealaseid absusid. Kummaline küll, et teles oli neid märgatavalt vähem kui raadios, ju ma siis oma suured vitsad või oma suure sellealase lopsakate kooli sain raadios ära teha ja teleselline miinimum, aga raadius sai tehtud ja küll sai naerdud ka. Seda niisugust eneses algamist, venda mahasurumist seal seitsmekümnendatel kaheksakümnendatel oli palju. Mina küll ei mäletaks, ideoloogiliselt oli ta selline keeruline aeg või? No siis oli külma kõhuga kõiki neid tekste Brežnevi tekstide mahalugemist. No selge see, et neid oli vaja maha lugeda, nii nagu nad sulle ette anti. Jah, sai parandatud ainult ehk grammatilisi asju, ma pean silmas, et lause oleks sujuv aga kõik muu tavaline diktoritöö, nii et ühesõnaga, kas sa loed kosmoserakettidest Voloitsa Brežnevi kõnet, minule isiklikult oli see täiesti ükskõik. Kuulame ühe laulu, sinu kolleegilt mulle tundub, et see on tema enda sõnadele tehtud ka või võib-olla mitte sellest diktorite kuldajast. Minu arust on see eneseirooniline isegi natuke. Alustati Harri nor õpetna. Kuigi iga päev tekst on uhiuus, seegi ei minna või sõnatu. Kordan, naeratab kargandumisi. Torr. Räägid sa siin vaevata lastele loomadest. Ja kui. Ikka. LÄBI prose tori sära lubigena ära, et kui ta, kui ta Kantseemia ja ei väsi. Laulis Urmas Ott koos ansambliga vitamiin sõjalise diktorite kuldaeg või, ja või oli, see oli selles laulus palju tutvusi. Noh, jah, nii see asi oligi. Et kui oli vaja, siis tantsis ka ja lausa nii ei ole, et nüüd Antsul aega mine ja tantsi, nii ei ole, aga põhimõtteliselt küll jah, sellepärast et programmid hektaril oli siis suur roll. Ma räägin nüüd teleajast ja tema pidi vahetevahel selle kahe saatevahelise augu ära täitma, ütleme siis nii, et eelmine lõppes varem ja teine oli teise saateni oli aega siis ja noh, lugesime saatega edasi ja tagasi ja igalt poolt ja siis sain natukene laiendatud igasuguste võimatute võimalike mitte võimatute muidugi. Lausetega ja jah, tõepoolest. Siin on see tüüp, ei olnud, kes siis sinna luuletusi vahele? Ei, vat luuletuste koht oli tegelikult siis, kui programm lõppes, päeva programm lõppes ja kuidas siis keegi isiklikult selle lõpetas? Mõnel oli keere, ütles head ööd ja kogu lugu, mõni luges luuletusi, nagu me teame. No toredad ajad olid, mulle meeldib, et sellesse Urmas Oti lauldud laulus on nagu natuke nagu eneseirooniat ka ütleme seda, kas avalikkuse ees, noh, ütleme, et sa olid 29 aastat telenägu avalikkuse ees töötlemine, sind väsitas ka. Sellega harjub ära. Mis on, paned kilbi ette? Jah, teatav sein on ees ja sa harjud sellega ära, aga samas mõningas mõttes distsiplineerib sind, et sa ei saa ennast ära unustada mõningates olukordades. Viirused ei ära unustada, ei, mis sa arvad, et ei unustatud või, aga see ei olnud noh, nii lausa kõikidele näha, eks olid oma omad seltskonnad kus, kellega viibiti koos ja ega siis lausa ei olnud, et nüüd ma pean kogu aeg ennast jälgima, kuidas istuda ja kuidas astuda. Ei, lausa seni ei olnud, aga jah, see distsiplineeris, aga sellega harjus ära. Ja mõningates situatsioonides ei olnudki vaja mõelda, miks noh, näiteks mulle vastutulev inimene, miks ta nii või naa käitus, selge, see maitses aru, et see teeb selle asjaga kaasas ja minu arvates oli, selles mõttes oli see hea moment, et sa, ma siiski pidin ennast jälgima ja distsiplineeris väljapool koduolemist. Kas see on avalikkuse tähelepanu kuidas öelda erutlese meelitas sind lõpuni vä? Vaat kui oled noor inimene, siis on kohutavalt tähtis näev Intandi ära. Ei, sedasi enam ei olnud, sellepärast et lõpeks kuma telenäoks sain siis ma arvan, et ma kõik need noh, kuidas ma nüüd ütlen, tiputan see hetk, et neid ma elasin üle, sellepärast hääle järgi tunti. Nii et minul seda momenti ei olnud. Et vaadake, ma olen nüüd siin. Kui seal lugesid kell üheksa õhtul aktuaalset kaamerat ja, või nüüd, kui sa istud ise kell üheksa õhtul kodus ja vaatad televiisorit. Kas sa seal kujutad ette ka, mis inimesed tegelikult teevad õhtul kell üheksa. Ja mõte on see, et ma ei oska. Inimesena telesaateid vaadata loomulikult AK teriti. Täpselt kuidas algab lugeja näos maha täna on vist ilmselt nii ja nii ja nii, aga sellepärast on see nii, tähendab see mind väga häirib, nüüdse mind häirib. Ma tahan saadet vaadata, aga ma ei saa. Aga kas selliseid mõttemänge, kui sa ise lugesid kell üheksa uudiseid ka mängisid, et mina istun siinpool. Aga ma nüüd vaatan, mida teie seal teete ja siis kujutasid ette, mida kõike inimesed teevad. Tegelikult kell üheksa. Ei ole kohutav. Noh, jah, aga ka sellega harjub ära. Mulle selle peale väga hea näide, et just nimelt, et ma näen sealt, mida teised kodus teevad. Kunagi oli telemajas üks lavastus, ühe näitleja, laps oli telemajas koos selle näitlejaga koos ja tema käis mööda maja ringi ja siis niimoodi me selle lapsega tuttavaks saimegi. Ja see laps ütles, et oi, aga sina oled nii minu emme nägu ja mina ütlesin talle, hakake sinu enne minu nägu. Laps võttis väga tõsiseks. Ei see nii ei ole. Ja lõppeks tuli mu juurde tagasi, ütlesid, aga kust sa tead, mõtlesin, et hakkama televiisorist vaatasin, mida sina kodus teed ja lapse elus ma seda elus teadnud. Laps hakkas nutma ja jooksis ema juurde, nii et täiesti selge näide olemas. Kas vahel nagu inimesed näitavad näpuga ja uurivad sind ka ja nad ei viitsi üldse kuulata uudist, vaid nad vaatavad, et et seda pluusi kandis juba kolmandat päeva järjest. Just täpselt nullis siis oma asi. Selle jaoks oled endale ka nagu naha peale kasutanud. Ja selle täiesti kasvatasin kohe peale, sellepärast et noh, neid riietumise asju teles on nii ja naasuguseid neid, kes eetris käivad ja vahetevahel oli ikkagi see suur probleem, kui sa pidid ainult oma rahakoti peal elama. Ja ühel hetkel, kui ma tundsin, et noh aru, et rahasid on vähe ja ühel hetkel ma tundsin, et olgu, kui ei ole see nüüd sinu mure, kellest võib-olla see suuremal või vähemal määral oleneb siis see ei ole ka tähendab, minu mureks on ta, nii et sõna tõsises mõttes olen ma jah korrektne ja, ja mitte keegi ei tohi enam rääkida, mis sul seljas on? Noh, see oli ühel ühel väga kitsal perioodil niimoodi, aga üldiselt sellega hiljem harjub ära, sellepärast et ilmselt mängibki oskus rõivaid välja kanda. Teiseks on ka see, et uudised uudis sünnib meeskonnatööna. Ainult uudised, kõik, mis teles toimub, kui meeskond. Et ükskõik, aga keegi peab selle uudise nagu või selle jutu ette kandma ehk kõik kogu tähelepanu ja kogu süü langeb sinule kui sellega sa harjusid ka ära ja ja see sind ei kõigutanud, et inimesed helistasid pärast saadet ütlevad, et nii need asjad ei ole Marite. No, ja eks me kõik seda teed ka sina omast käest, et see, see tihtipeale nii käidki. Aga noh, lõppeks, mis puudutab teleasjandust ekstele inimene teeb natuke rohkem seda, kui on mingi teema asi konkreetselt ja kui inimene ütleb, et ma olen see ja see ja ta on tõesti autoriteet selles vallas, loomulikult see kuulate ära loomulikult see paned selle kõrva taha ja loomulikult sa räägid ka edasi, et tegelikult, mis me siin nüüd tegime, oli. Me ütlesime nii, aga tegelikult ütles too, et see asi võib-olla on sedasi, et uurime, vaatame ja see, see ei ole ainult minu ei olnud ainult eetris käijate probleem, kas toimetuse töö ja me olime nendel inimestel väga tänulikud, aga kui keegi helistab, et kuulge, te ütlesite nii ja naa ja täiesti keegi anonüümne võtab sõna, siis kuulad ära, hoiad toru natukene kõrvast eemale, paned toru tagasi, sellepärast et sedalaadi juttu ei ole vaja kuulata. Ei ole vaja ärritada teisi, lihtsalt et sa lahmid sulle isiklikult ei meeldinud, võtad toru ja helistad. 30 aastat olnud ekraanil ja need viimased aastat sealt ju uudistelugeja, seal on kindlasti mingisugune ettekujutus heast uudiste edastajast või vaatad kasvõi välismaaprogramme või vaatate kolleegide tööd teistes kanalites. Kas olid iseendaga, olid sa rahul või olid sa iseenda lemmik? No me kõik armastame iseennast hirmsasti. Ei tähendab, võib-olla oligi seal, kui see töö muutus selliseks, millisena ma teda teha enam ei tahtnud siis intensiivistusid need mõtted, et, et noh, nüüd võiks ju ehk ja nii edasi. Aga ma ütlen, et see ei olnud niisugune aktiivne mõtlemine. See oli ikkagi nagu mõningas mõttes nagu enese ettevalmistamine millekski ja siis muidugi hakkasid häirima pikad õhtut, ühesõnaga, kui sa leiad selle vea oletatava vea sind ei rahulda enam 100 protsenti, see, mida sa oled teinud, siis sa hakkad mõtlema ühte ja teist ja kolmandat, sest sa vingud ühe asja kallal vingute ise asja kallal ja lõpuks peaaegu et mõtet saaks ometi selle kaelast ära. Aga ütleme niimoodi, et mingi aastakümnetega või aastatega on see hea uudiste edastaja kuju nagu muutunud ka muidugi kui palju seda emotsiooni peaks uudistada, stajal välja paistma isend, emotsiooni. No ma arvan, et see oleneb siiski sellest sündmusest, mis toimub, sellepärast et jah, valdavalt on ju nii, et oma isiklikku emotsiooni sinna uudisesse panna ei ole just väga korrektne. Sest ma olen tõesti ainult edastaja ja ma ei tea neid nüansse. See ei tähenda mitte seda, et ma peaksin olema mingi monotoonne masin, mitte seda, aga on alati toonud selle näite, et uudiseid mitmesuguseid uudistesaatepakk on päris paks ja seal on alates ühest poliitilisest teemast lõpetades. No ma ei tea, ikkagi see tuttav väljend käpiku näitus ja vahepeal võib-olla kuidas lihakombinaadis loomi tapetakse. No kas, kuidas ma siis nüüd seda uudis ise emotsiooniga lugema, muidugi mul on isiklik suhe sellesse asjasse. Aga no ma ei saa ju seatapu loo puhul ma olen seda ennegi öelnud, et et löristan siis või ja kui tuleb kääbiku näitusi, mul konkreetselt see käpiku muster meeldib, siis ma rõõmustan sellele või nüüd kuidas, kuidas nüüd käituda. Mina arvan, et tuleb leida ikkagi selline. Et seal selle uudise korrektselt edasi annad, kõik sa ei eksi nendes nüanssides, mis selles uudises konkreetselt on, sinu suu kaudu tuleb see vist on ehk üsna tähtis, aga kui juhtub näiteks noh, mingi niisugune katastroof nagu nüüd viimati oli või, või Estonia hukk siis muidugi seal on ka isiklikud emotsioonid mängus, ma arvan. Kas sul on kahju ka, et seda diktorid, kui selge loogilise teksti esite professiooni enam pole ja ja nagu etalon? Peatse sises nimelt diktor olema sellepärast et, et ma arvan, et kõik, kes käivad eetris, ükskõik, on see siis nägupidi või ainult häält pidi nad ikkagi peavad valdama seda aparaati, kus nendel see hääl tuleb. Ja nad võiksid siiski olla korrektsed selles keeles, mis on nende emakeel. Selles elus töös on olnud selliseid asju, mida oleks pidanud teisiti tegema või. Üldse mõtled või mina ei ole kahetse tüük. Ma teen omad järeldused, küll enesekindel. Huh ja seda tööd tähendab üldse eetris olla ei saa ilma enesekindluseta, see ei tähenda mitte nahaalsust. Aga sa pead olema enesekindel. Sina ju muidu mikrofoni ees olla ja? Jajah. Kahetseda tööd ei ole või kahetsed? Pole kilomeetrine. Lennuk lendab taevasse. Lahe nali. See oli lahe nali, sellepärast. Muidugi kõike, mis tähendab, et ma eetrisse sellega läksin, muidugi, ega ma ei mõelnud, et ma nüüd teen nalja, selge see, aga see oli juba venekeelses saates ära käinud, sest ega mina ei ole ainuke, kes seda teksti loeb korraks läbi. Keegi ei pannud tähele. Ja me lugesime ära ja ikka ei pannud tähele seda. Ja lõpuks siis kui sõnade kirju kuule, loe mulle, Eskutele uuesti üle hakati, hakkasin lugema, siis kahmasin juustest kõrvadest kinni. Mis oli mingi 400 meetrit, tuli lennukipikkuse, midagi? Taolist ja lihtsalt seal oli jäetud endine pikkusmõõt. Vahetamata just kas Eesti tele-eetris esinejate näol on läbilõige kogu rahvast esindatud. Või kas peab igale vaataja tüübile tema vastaga eetris vastu vaatama. Mis sa nüüd selle all mõtled? Ananan imikule, siis vaatad soliinika. Tiivik. Reet linnale võib-olla oma vaatajaskonda linna vaatajaskond täitsa normaalne ju, aga Marite kallasmaa ka inimesed enam ei saa ennast nagu. Ühitada aga nagu samastada Marite kallasmaa, enam ei ole eetris tegema pidanud Maire Aunaste ja siis on teisel pool on veel Reet Linna ja siis sealt tuleb veel ka Reet Oja, eks ju. Ja rohkem nagu ei olegi või noh, ja kus see mure algab, mure hakkab sellesse, et naised on tõrjutud ekraanilt, aga mida pole seda iial. No väga tore see feminismi teema ja mingit. Minule kaugele feminismi teema jääb minul ka, kuigi ma noh nagu ikka, naised uurivad niisugusi asju, tähendab arvan, et ekraanil võiks jah olla naisi rohkem. Aga minu arvates tuleb neidu juurde, issand hoidku. Aga kas ei tundu, et näiteks võib-olla ma ei tea noori on liiga palju või et mingit elukogemust või mingisugust tarkust on edasi liiga liiga noored, kes ei. Paist usutav, kas selles on, kas selles on mingisugune mõte üldse sees nendes väidetes, et, et inimene ei paista usutav. Ma ei, ma ei usu seda juttu, sest see poiss ei ole seda ise kindlasti läbi elanud. Issand hoidku, peab siis nüüd läbi elama laevahuku pean isiklikult. Siia elama, et sa oled sa kõigele vastused olemas, no mis ma siis nüüd käes, et ärme sellest nii palju rääkida. Kellel muidugi oli hea, kui pikad päeva jooksul ekraanilt vaatab vastu ju igasuguses vanuses inimesi muidugi, aga see ei saa olla omaette eesmärk. Kui on tark saatejuht, on olemas sellised mingit teaduslikku tööd või uurimused kohe ilmselt jälgliku tööd teinud inimesed, kes ei tea sellest Teledes. Nagu arvavad, et see, mis paistab ekraanilt, et et ühiskonna struktuur ei ole päris selline, mis näiteks teleesinejate struktuur noh, seesama, et mõned inimesed otsustavad, et kui nad et nad enam ei jaksa olla ekraanil. Ja ega ära kaheksakümneaastaste saatejuhti ju meil ei ole, ei ole. Minu ettevõttele, võib-olla seal mingi, mõtlesime, et minul oli midagi mõtet lisada, selge see. Ekraanil peab olema noori ja keskealisi, lohkas jus, Rauku lausa seal, nüüd iseasi. Aga mine tea, missugune nüanss mingi saate näol on, kuhu auk sobiks, ma ei tea, minu käest igal juhul seda vastust ei saa. No sinu juures ei käi ainult telekolleegid head nõu saamas. Et ka avaliku elu tegelased, ütleme, avalikud esinejad käivad head nõu saamas mis on A ja O, mis sa annad neile kõigepealt. Või kõige tähtsam, mis sa ütled avalikule esinejale, et kui ta läheb konverentsil esinema või kui ta läheb televisiooni esinema millele ta siis peaks tähelepanu pöörama. Anna tasuta. Tasuta nõu täitsa mõtlema ja. Ma ei oskagi sulle midagi öelda, sellepärast iga inimene on nii individuaalne. Iga inimese mure on nii individuaalne, et sarnaseid muresid pole olnudki, sest eelkõige ma lasen ikka sellel inimesel rääkida. Aga põhimõtteliselt laias laastus, ega see ei ole nõuanne, vaid see on muidugi ka igapäevaelus käib, et oma sõnade eest peab inimene vastutama. Ja sa pead oskama seda rääkida, mida sa räägid avalikkuse ees. Sa pead seal ostma, aga ma nii panna. Et see oleks tõesti usutav ja arusaadav, sest ainult sina vastutad selle eest. No Eesti televisioonis lõppes äsja mitmekuuline teleajakirjanike koolitus, nii miks sellist koolitust vaja on? Televisiooni pole ju kunagi teinud, ainult Tartu Ülikooli lõpetanud ajakirjanikud. Noh, koolitus oli selleks vaja et siiski üles leida või kompida natukene hoopis teiste erialade inimesi, kelles võib-olla see sobivus, et nad noh, kui nad siis kooli läbi teinuna, mitte meie kursused läbi teinuna, vaid meie kursused olid nii-öelda kompamiseks leida sealt kedagi, keda siis kes tunneks huvi teleajakirjanduse vastu kui sellise vastu ja vastavalt sellele astuks siis neid samme, et edasi õppida seda ala ja kes sobiksid meile telesse tööle. Sõlgedestenile. No seal oli loenguid ka Tartu ülikoolist, käidi loenguid pidamas, minu asi oli just see, millest me enne rääkisime, kuidas eetris istuda, astuda, käituda ja millised nüansid seal võivad millised ohud võivad seal olla. Ja loomulikult keeleline ja keeleline aspekt ja kui nad siis ennast videos nägid, siis noh, neil sai selgeks, mida see üldse tähendab, üks on abstraktne jutt, aga teine asi, kui sa ikkagi näitab talle ja ta näeb seda. Ja ta tõepoolest ei tulnud selle pealegi, et vaat seesama väljend sellises vormis nagu tema seda välja ütles, mõjub hoopis teisena, tähendab mina vaatajana just täpselt siis nii aru, nagu tema seda ütles, kuigi ta mõtles seda teisiti. Sest ega keegi tule hiljem ta juurde küsima, et mida sa tegelikult selle asjaga mõtlesid, missugused televaataja ei tule ju ühegi saatejuhi juurde küsima, et mis nad tegelikult tahtsid öelda. On üks koolitusel käinu ütles mulle, et et Marite kallas malevat koolitusele, öelnud nagu raskeid õigeid asju, aga nõnda haigetega ei saanud. No kuidas sa ütled teleesinejaks pürgijal, et noh, kui silm on veidi kõõrdi, eks et otse kaamerasse vaatamisega võib tulla probleeme, mina pole seda erineva või kuidas seal siis teeb inimesele selgeks lajatad otse või laiali tähendab eetri inimesele lajatada on üks suurim õudus, mis oli üldse saab olla, no ega nemad ei ole meie suhkruvatist tehtud, ei ole küll aga lajatada ja vahetevahel ka enne eetrit Veel suurem arusaamatus. Ma ei tea, miks ma oskasin nii-öelda või oskan nii-öelda, et haiget ei saa, seda oleks pidanud tema rohkem nagu laiendama, ütleme siis nii. Öeldakse, et televisiooni valivad paljud televisioon, valib. Ise veel ja see on meie suus väga levinud ütlemine tõesti ainus ja tähendab siis ma ei tea, mida see tähendab. Kuidas siis on, et televisioon oli väheseid välja, mis see siis on, aga oled sa tähele pannud ja ka iga inimene, kes on sattunud kaamera vaatevälja, ma ei pea silmas foto, vaid just telekaamera vaatevälja, et nii vaatad, ilus inimene, tähendab, ilus on ka väga suhteline mõiste. Ja räägib midagi, see usutan, sümpaatne, ta läheb kaamerat ja ta räägib täpselt sedasama juttu. Ta on täpselt sama sümpaatne, kui ta siin seistes minu kõrval on. Ja kaameras on ta nagu hall hiireke. Ma ei tea, milles on, kõik, on olemas, aga kaamera läbi kaamera vaadata Sorry ja mõni inimene, kes justkui ei ole miskit, satub kaamerasse, silmad säravad, vaade on olemas. Teeb suu lahti ja kuule, aga seda annab kõike. See tähendab kõike natukene juurde õppida ja suunata sinna, kuhu vaja. Sellest inimesest tuleb Televisioon võlumaailma, sain aru. No igal juhul on see võlumaailm isegi siis, kui ta ei oleks võluma, ei ütle, kas töötamine televisioonis on nagu veidi ülemüstifitseeritud ka ei ole. Ametid praegu on rahamaailma asjad ka üle müstifitseerida. Et aga see ei ole see, et teletöötamine nagu kergemeelne ja igaüks saab hakkama Ei teles nüüd küll igaüks hakkama ei saa. Kui me räägime, et vot televisioonis töötlemine on ikka väga huvitav igal juhul ma kujutan ette, et meil on kodus palju kuulajaid, kes irvitavad veel, et no mis see nüüd siis ikka. Televisioonis on huvitav töötada, see on selge see, eriti kui sa sellest noh, sellest seltskonnast ja sellest põhimõttest pead sellepärast et ega see ei ole nii, et tulen kell üheksa, lõpetan kell viis. Ei see on ikkagi ööpäevaringne, sellepärast et sa võid tulla ka ainult ööseks tööd tegema, kõik võimatut, tähendab, ma ei ütle, et teisi ametid ei ole selliseid, aga see on siiski mingit laadi looming. See ei ole nii, ehk mõnede ametite ele ametite jaoks ei ole ehk niisugune looming nagu filmimaailmas on. Aga omamoodi hullud on teles tööl, see on nüüd selge. Ja mulle meeldib, et nad kõik seda ja, ja küll on tore, et seal on ka täiesti säravaid isiksusi. Muidugi pääsevad televisiooni ju ka ma ei taha öelda, nii-öelda tavalised inimesed, aga noh, ütleme niimoodi, et televisioon on aastatega muutunud, eks lauljad on need saatejuhid ja ja emad saavad seebikangelasteks ja et et noh, et, et televisiooni nagu nii-öelda staari mõiste nagu muutunud või enam ei pane kõik Valdo Panti ometi need on telestaarid, hoopis teised inimesed. Mina olen tähele pannud, et need, keda nimetatakse telestaarideks, need ei olegi staarid. Need, kes tegelevad, teevad reaalselt väga head teletööd. Need ei luba ennast üldse staariks nimetada. Nad nad niikuinii on, seda, neid ei ole vaja pärast iga esimest eetrisse minekut nimetada kohe staariks, aga selge see, et kui sellest niimoodi kirjutatakse, siis see und on. Priit homme on emakeelepäev nii, Eesti Televisioon on sind tõendanud kauni emakeele hoidmise eest preemiaga. Mis tähendab seda, et su elu on olnud ka see, et sa iga päev lihtsalt kritiinselt lausa professionaalse kretinismiga jälgid. Ja see jääb kõrva. Aga ma ei jälgi hullumeelse moodi, et kuidas tema nüüd räägib? Oh ei, üldsegi mitte küll, aga kui see inimene on see, kes nii-öelda minu käe läbi küll, aga ma ütlen teile seda. Ja kõik betoon. Saad sa käid, nad kahtled kõiges ja käid need tekstid üle. Ei, ma kõiges ei kahtle, oleneb sellest, kes selle kirjutanud on. Näiteks AK puhul, tihtipeale ma kohe küsisin, kes täna tõlkis. Siis ma tean, kuidas ma sellele tekstile lähenes. Aga kuskil pole öeldud, et see, mis mina siis lõpuks noh. Teised korrektuuri nimetame seda uhkelt niimoodi see ei tähendanud, et ka mina ei oleks võinud seda viga teha selgeks eetma. Ka mina eksisin, aga kõige rumalam minu jaoks oli too olukord, kus ma läksin küsima, lähen küsima konkreetselt mingisuguse teksti hääldust või midagi ja mulle seal öeldakse üks hääldus ja tegelikult minu intuitsioon oli õige ja ma oleks oma intuitsioonist öelnud õigesti pärast siis keegi tõesti targem helistab jätkule kullakene ja. Nii et sellest tekkis ka järjekordne kogemus, et vot selle inimese käest ma enam seda või seda haigusi. Saate lõpuni kolm minutit igale küsimusele üks minut vastust. Marite, palun. Ei ole rääkinud toredast karumist. Vaidlen sinu kallist mehestreenust. Nii kuulda. Tahad, ütle, mis hoiab meeste naiste üle 30 aasta koos? Ma kaks hullu kukus. Üks naudi, Ühe hullusid tempe, teine naudib teise hullusite. Olete rõõmsad ja õnnelikud. Püüame. Kas elu on huvitavam ja lahedam kui kõik õhtudel vabad ja tööpäev ei lõpe mõnikord kell pool 12 öösel veidi kargi päev kell viis. Aga minu töö praegu ei lõpe kell viis, minu töö lõpeb täpselt siis kui see, kes on mu viimane, noh, ma ei tea, kes siis. Oled sa saanud mu elu rohkem nautida või, või ma ei tea, kontserdil rohkem käia või kinos? Minul ei jää midagi tegemata, sellepärast et ma muutsin kellaaegu, aga veidi harjumatu on küll lausa seal põhimõtteliselt iga päev noh, keset tööl olla. Ma olin harjunud kogu aeg, et ma olen nõus pikkade tööpäevadega, ma olen üldiselt õhtune inimene, aga ma kuidagi ei oska leida seda noh, päris vaba päeva. Sest laupäev, pühapäev selleks, et ma jätan tegemata, teen tagantjärgi mingi töö, mida ma nädala jooksul ei jõudnud teha, aga ikka sellest pole midagi, inimene harjub kõigega. Marite kallasmaa eile ma kuulasin sind lugemas peale dokumentaalfilmile teksti, nii kriitikat kohe. Küsimus, kas Marite kallas? Ma olen mõtet pakkuda veel tööd raadios või tele-eetris. Ja küsiks, eetrisse tuleb. Näoga ma arvan, et ma ei tule, sest naaseda on üsna-üsna keeruline kui sa ei ole pikka aega ekraanil olnud. Aga kõige kummalisem on see, et just eile helistas mulle üks inimene, eks pakkus ühte väga huvitavat momenti, et teha teles täiesti omaette saade millesse mina sobiksin täitma. Ja see seda tüüpi saadet eesti telekanalitel üldse ei ole ja ma ei ütle välja, mis saade see selline on. Ja kõige naljakam on see, kui ma üleeile raiusin ühele ajakirjanikule mitte ealeski, siis eile tekkis Ossikene pähe ja ma ei ole julgenud oma mehele sedagi veel öelda, kes ütleksid, vot, ole nüüd mõistlik, tähendab, praegu ei ole veel välistatud. Ei, aga ma siiski laias laastus, et ma ei tule eetrisse, aga töötama eeter taga. Jutusaatekülaliseks täna Marite kallasmaa, Eesti televisiooninõustaja 29 aastat otse-eetrit televisioonis enne seda kaheksa aastat Eesti raadios. Aitäh sinu jutu eest ja aitäh sinu ilusa eesti keele eest. Jutusaate kordusaeg on täna pärast südaööd ja kohtumiseni nädala pärast.