Tere õhtust, head inimesed, kuulatega, veereni, muusikasaadet ei kellelegi muule. Minul olendid kusnud eikellegimaa on muusikasaade, mis on kosta kuulata võimalik Eestimaal? Ei kellelegi ilmsesti päris kindlasti ei ole kuuldav Ameerika maal. Ja olenemata sellest viimasest asjaolust on ometigi tänast saadet alustav tades tahtmine kõnelda vaiksele häälele poolsosinal. Seepärast, et kolm noort poisslast Ameerikamaal võiksid rahulikult tudule jääda. Sest siis, kui nemad uinunud on, võime meie siin justkui tundub mulle nii rääkida kõvemal sellel julgemini nende elust rääkida nende emast küll põhiliselt hääd ja kiitvaid sõnul. Aga mine tea, kuna üks neist postlastest veel üsna pisike mõneaastane on siis ehk ei ehkki saada päriselt aru, miks tema emmest niiviisi avalikult kõneldakse. Seepärast jäägu ta koos oma vanemate vendadega enne toiduõli ja siis meie räägime sellest, millest meil kõnelda on. Niisiis noored mehed, Raider vaiet ja Dylan öös head und, kauneid nägusid teile. Meie mängime teie ema Kristin hashmuusikat ja kõneleme temast. Vaikus vaikus suhest mitte, aga valgus ja puhtus minna võimalik on mitmeti. Ja ilmsesti see asi, et jõutakse sinna siis, kui hing, seda kõik see hädamini ajal ja ihaldab. Ristin kunagine ei kellelegi maalane koos oma ansambliga siis ja koos oma tolle ansambli kaaslasega kasuõega Tanja Tammerliga, see oli küll 95. aastal, augustikuus on mänginud. Muusikat mahub nii hästi folgi viirulise ja kaunis külalise, balla, maadluse kui ka sinna üsnagi käremeelse valjuhäälse rokkmuusika vahele. Mõlemal moel Kristjani laudad laulusid kuulettena, seal ei kellelegi nool. Soolaaastal 95, Kristine esimesel virtuaalse külaskäigul. Eile oli veel olemas ansambel Rõnn, siis mõni aasta hiljem lakkas too grupp, mida Ameerika maine euroopagi indie-popi rokipublik kangesti armastas. Vähemalt osa sellest publikust oli lakanud olemast lakanud olemast ansambel. PÖFFi soolokarjäär oli aga alanud vaiksest ja kenasti ja tegelikult edukamaltki vööri käinud kogu gruppitroonia, siis käsi. Mõni aasta varem, kui grupel koos, püsis. Christian esimene kaunis põhiliselt akustilise kitarri, Harry tšello ja nappide klahvpillide toel mängitud plaat kandis nime Gibson Mäikeks. Valju ja vaga, see on kiirem, aeglasem folkrock on võtnud vaheldada ei keeeikellegimaal Christian Hirschi. Ja tema saate muusikute ettekantuna üsna kuidagi korrapäraselt. Ikka enne eks, ja siis jällegi teine. Aga seesugusest mustrist kinni pidanud ka Kristin Hirschi senised sooloalbumid kust ennist eelpool sai kuuldud üht pisemat pikemat just nimelt folgi viirulist lugu. Kaks lugu olid 94.-st aastast ja esimene neist õigupoolest pisike-pisike instrument olevalminejatuur Kristin enese pisikeste kätega mängitud tale. Loo, mille nimeks lööd, võtab saatejuht seekord enesele vabaduse eesti keelde ümber panna, kui toorummuaaruv. Tarum läks üle aga kenaks käolauluks. Sealt edasi sattusime meie aga väga tihedasse udusse. Ta tihe ja lühike udulaul hoog. Kõige muuhulgas lasi kuulda ka, kuis Christian kenasti sõnadega ümber käib. Muuhulgas tehes lühikest eestikeelset sisukokkuvõtet, olles lühikesest ingliskeelsest Paulust, lauldi tolles laulus näituseks tähendab vastu Mahamiil vastu vaha, teine miil ja kui sa satud uduses, siis siis udu sees on parim paik harjutada oma säravamat naeratust. Festival PÖFF-i naeratus on piltel silmipimestav. Teisest küljest muusik, olgu see tehtud suure või väikse koosseisuga võiv puhanud pea vastuvõtliku vaimuga kuulajad. Haarata enese embusesse ja sealt mitte lahti lasta. Päris pikkadeks öötundideks võib selle saate tegija vähemasti isikliku kogemuse põhjal kinnitada ja samasuguseid, kellele Kristin koodi sümpaatne on. Arvatavasti mõnedki üle maailma Eestimaa ja ei kellelegi maa veelgi. Aga on ka võimalikud vahepealsed varjundid seal vägeva kõlalise ja tasase vahel. Võib-olla neil õnnestub pakkuda järgmise paari palaga. Esimene neist pärit Kristin ši neljandalt kauamängivat Sky motell. Christian hash viimase pala kõlades tikkis saate, tekkis väike kahtlus, et saate alguses ala plaan emme Christine, kõik kolm poega kenasti tudule saada ja siis rahulisti nende emast kõval häälel kiitvalt kõnelda on just nagu luhta läinud lastega koor eksimatult, olles rahva viisikeses mamma kannab mai oli arvatavasti Kristini jänesepoegade häält. Kristjani enesel jõulud on tema enese väitel sündinud tavaliselt, aga nõndamoodi. Justkui elaksid naad täiesti ma iseseisvat elu või saabuksid tema juurde talle laulude esitajale ja autorile külla kuidagi valmis kujul. Hetkel on nad ruumis ja tal ei ja teha nendega muud, nagu ütleb Christian ühes. Kui meid teenida. Muidugi on ta kunagi öelnud ühes intervjuus meeldiks mulle teile kinnitada, et minu muusika sünnib, tähendab, ma võtan endale tassi kuuma kohvi. Olen küll oma õnnetoova hommikumantli. Istun rahulikult klaveritoolile ja võtan teise kätte. Raamatu triivisid leida, dialaulud muudkui tulevad. Aga nõndaviisi see asi paraku ei käi. Toda teenimise momenti muusika puhul on Kristin väsimatult rõhutanud ja oluliseks pidanud, öeldes, et olgu tegu siis oma lastega muusikaga teenimine on tõesti ülim, mida nende mõlema jaoks teha võib. Kuuldud laul, nagu ennist öeldud, ei olnud õieti Kristin looming. Tegemist oli rahvaliku viisiga, niisiis looga, mille autorit ilmselt praeguseks ajaks keegi lihtsalt enam ei mäleta. Reed pisikesi palasid, nii mõnestki neist kuulda. Kristjani poegade saatekoor on salvestanud Kristin. Terve pisikese paaditäie. Ise on taraid palasid kunagi kuulnud siis, kui tema väike oli kuue või seitsme vastane siis kui tema isa talle neid magama jäämiseks laulis või Kristi suureks kasvas ja yhe uurima hakkas, mis olid nad kaunid laulud, mis talle lapsepõlvest meelde jäi, siis tuvastada pisikene üllatus, sest nagu ta ütleb uurides onu apalatsi mägede piirkonnas peatunud maailma rahvaste, kellest hiljem ameeriklased said erinevaid laule traditsioonilisi viise vis tekstides äkki avastada, et põhiliselt on seal tegemist mõrvade, valskuse varastamise alkoholismijumalakummardamisega. Kõige kehvemini käib naisterahvaste käsi sest tundub, et oludes on kõige olulisem puhkas piigale õnnestub mehele saada või mitte. Kui mees temaga abiellumas keeldub siis ei jää muud teha, kui endale ots peale teha. Kui piiga mehega elluda ei taha, on samuti kehv lugu. Siis tavaliselt mees naisterahvale otsa peale, nõnda siis kui sa juba naisterahvas oled rahvalaulu sees, vähemalt nende laulude sees oled sa nii või teisiti saatusest neetud tsitaat, küllap järgmine Kristjani parasamuti rahvasuust üles kirjutatud tema isa poolt kõigepealt Kristile ette lauldud ja nüüd Kristjani poolt meile lauldud on nädal filme, Harry ei abiellu iial. Toona, kui Kristin 94. aastal avaldas oma suuresti kitarripõhise ja mõningate nappide tšello klaveriküladega esikalbumi esimese sooloplaadi kips. Meikar oli, nagu märgib Briti muusikakriitik Ben Thomson, naissoost laulnud lauljate ise kirjutajate ise esitajate staatus üldiselt kaunikesti kehvas seisus. Muidugi vend homson oli 90.-te keskpaiku juba tulekul olemas kõik Nood, alanismaalased ja Fiona Apple'i mõõtu ja selle moega korporatiivse muusika business, toetatud nartsiss, instid, ent arvab Pendousson hash ja tema album kaunikesti karge, lihtne, selge ja ometi jõulise kõlaga. Tegi sellesse asjade seis oma Itaalse korrektigi. Christian on arvanud, et mõningate kihtidena taas elavate kuulajate meelest ongi tema muusika nii-öelda Pokk muusikalise Varbid lollinduse vastanud. Ent tähendab ta murelikult. Tegelikult on minugi muusika justkui barbinukk hästi tehtud ja barbinukk Kristest kõneleb ainult et need Barbid, kellest mina laulan, on kuidagi vigased, viltused ja veidrad Barbid. Jäi olevatest mitte kuulajatele ja kui seesugust tõsist nihestatuste ise ära rikkust kuulajaskond võtabki, kui kõiki naislauljaid ise esitajaid, iseloomustavat nähtust. Sest Christian hash, ega nii see asi nüüd ka ei ole, nagu minu muusikast paistab. Eks meie mina ja mu suguõed, me oleme ikkagi mõõtmelised. Vahel oleme katki, vahel oleme terved ja veidrustest anname me iseenestele täiel määral aru. Võib olla mis tahes kindla peale annab aru. No nendest veidrustest, mida tähelepanelik inimene võib märgata kaaskontserte juures. Järgnevalt vaid Trash moon, ehk võtab saatejuht endale jälle vabaduse panna see eesti keelde ümber, kui räpakas kuupaiste ei koosnegi muust kui ühest pisikesest öisest loost, mis tundub seisvat selles. No minategelane, kes ei pruugi olla tingimata kristlik töös, ei pruugi ta ju laulda ainult oma elukogemustest. Kohtub oma naabriga ilmsesti väga hilisel kella, sest naabri koer ei ole temal magada lasknud. Ja kõik see, mismoodi. Õnnetu minategelane kurdab loos, kus ta püüab kangelaslikult naabrile tema koera peale kaevates kusagil vastu hommikut mitte tähele panna, kui sassis naabri juuksed või kui räpakas on tema aluspesu on siis ometigi kokku pannud sellest mitu salmi kummalist mit lausa õõvastavat, aga ikkagi õige kõhedavõitu kõlaga poplaupäeval vaid loss kuule, Christian öösse, tema neljas sooloalbum Sky mõjutel. Ja viimaks ometi meil lõbus hakkab, isegi, on üks Ridamis ristin Shechibson nimiloost selle saate tegijale aeg-ajalt ikka seda pala kuulates on kõrvu jäänud ehk ei teilegi kõrva külge see rida kinni võib-olla mõni muu sõnadega ümberkäimisel on Kristin. Nutikas, leidlik ja iseäralik loojanatuur. Seletuski selle kohta, kuidas saavad sõnad lauludeks laulu tekst, eks on, mitte just seesugune, mida iga teise laulu naisterahva suust võib kuulda. Christian ütleb, Edda on pikemat aega huvi tundnud geomeetria vastu. Geomeetria ja kõiksugugraafilised kujundid, mitmemõõtmelised kujundid paeluvad teda millegipärast ja üks tema märksõnu kõikvõimalikule, mingi suhtes tema enda oma kaasa arvatud, on vale või võlts olemine mida ta ise püüab väit vältida ning seostub see temagi ameetri hõiga. Tema enda seletuse järgi nii Moody et vormides sõnu isegi üksikuid häälikuid võtab inimese kõne, vaat erinevaid kujusid. Ja nende kujude järgi vot tema, Kristin nii-öelda suus oleva sõna järgi ära on see õige valekõlbulik. Võib-olla sellepärast pole ka kõikestynhoshi kirjutatu inglise keeli tekstidena väga hõlpsasti eesti keelde tõlgita sest nii mitu korda, kui pole selle saate tegija jällegi mõelnud ennist kuuldud loo pealkirjale nendele kahele kolmele sõnale hips Mäikes ei tule pähe õigupoolest head vastet meie emakeeles. Kaunisti kõlaks, ehkki tundub, et nad sõnad on täiesti omal kohal, õiged ja teisi nagu raske kasutadagi. Lugu aastast 94 leidiskistinhoughi geograafilises mõttes ja muusikali Heski mitme erineva vana ja uue asupaiga vahele. Mõni aasta hiljem oli Kristin hash maabunud umbes 1997. aastal Californias Ameerika läänerannikul koos oma kunagisi mänedžeri ja nüüd juba abikaasa ja mänedžeri pilli Oconneliga. Külas käinud ajakirjanik briti muusika endast väljaandest Q kirjeldastele onu pilti nõnda. Pakendile seisavad kõlaril, õues jooksevad lapsed kõlarist mürtsub muusika, mis võib olla nii Bill Holiday, Frank Sinatra vičesnad oriemm ja kuulavad seda lisaks Kristjani ja pilliperele põhiliselt ainult ümberkaudsed koiotid, kaktused, emad, ussid, tsitaadi lõpp. Christian näivad olevat koduvaliku asukohaga võrdlemisi rahul. Ja sealt oma kodustuudiost on teed alustanud ka hilisemad Christian ši sooloalbumid. Üks neist aastast 99 pärit lugu kannab nime savist jalgel. Mida imelikum ingel, seda imelisemaid õppetunde võib talt loota ja oodata, on märkinud Kristin öös kunagi kommenteerides oma sooloalbumist Rein Reinsalu pealkirja. Tavalisem võib tunduda muusika, seda imelisemaid kauniga, siin võib sealt hulgast leida tähele Monikumal kuulamisel. Võib arvata juga Kristin jänesemuusika kohta. Tal on jäänud meile mängida tänasel eikellegimaal veel vaid üks pala. Mina ja minu võlud saab olema ta lugu. Ent viimased eikellegimaal annab, kes on olnud valitud, on ka nii kauneid nimesid nagu Kristin Erika ja vendi. Siis arvati osti, tohime ja söandame me välja kuulutada ka järgmise eikellegimaal alla siinsamas nädala pärast, samal ajal saab kuulda tema muusikat ja tema nimi saab olema Alice. Mina lindid, kus nüüd te kuulate saadet eikellegimaa.