Kas mäletate muinasjuttu rebasest ja kurest? See kõlas niimoodi. Kutsunud kord Rebane kure enda juurde lõunat sööma keetnud putru ning määrinud selle õhukese kihina taldrikule kurg oma pika nokaga nokkis ja nokkis, kuid kätte ei saanud midagi. Rebasel endal polnud muidugi mingit probleemi taldrik keelega puhtaks lakkuda. Kui tuli kurekord rebast kostitada valas tema oma piduroa kitsa kaelaga pudelisse. Ise sai ta pika nokaga maitsva kraami hõlpsasti kätte. Rebane aga proovis küll käpa küll koonu pudelisse toppida, kuid pidi ometi tühja kõhuga jääma. Mis võiks olla selle loo tänane moraal? Aga see, et kui keegi endale siiralt külalisi soovib kutsuda peaksite hoolitsema selle eest, et kõik kutsutud ennast hästi tunneksid. Paraku esineb aga sarnaselt muinasjutuga ka teistsuguseid küllakutseid. Selliseid, kus külalisi meelega täbarasse olukorda püütakse seada neile piduroogi narritades ja alandades serveerides. Venemaa president Vladimir Putin igatahes asetas oma küllakutse suure isamaasõja lõpu tähistavatele võidupüha pidustustele sedavõrd kavalasse pakendisse, et kolme balti riigi presidendid pidid mitmeid, kuid pead murdma, kuidas sellest seisust ennast häbistamata välja tulla. Sel nädalal kutsus avalikkuses vastakaid arvamusi esile president Rüütli otsus Moskvasse mitte sõita. Suuremate parlamendierakondade poliitikud välja arvatud Isamaaliit, on presidendi otsust tauninud. Kriitilised on olnud ka mõned tuntud arvamusliidrid, näiteks Enn Soosaar Saar Polli telefoniküsitluses toetas presidendi otsust Moskvasse mitte sõita 61 protsenti eestlastest ja vaid kuus protsenti mitte-eestlastest. Neid tulemusi kommenteerides ehmatas ajalehes Postimehes lugejaid väitega, nagu oleks presidendi otsus toonud esile eesti rahva lõhestatuse. Neile, kes arvamusuuringute tulemusi hoolsamalt jälgivad, ei tohiks eestlaste ja venelaste erinev suhtumine sellistesse küsimustesse suure üllatusena tulla. Teemadest, mis puudutavad rahvuse ajalugu, ollakse alati eri meelt olnud. Ka pärast Lihula ausamba mahavõtmist olid reaktsioonid kardinaalselt erinevad. Eestlased mõistsid valitsuse tegevuse valdavalt hukka, mitte-eestlased tunnustasid seda. Küll aga osutavad küsitlustulemused hoopis ühele teisele lõhele. Näeme, et taas kord on suurem osa Eesti poliitikuid erineval seisukohal kui rahva enamik. Poliitikud nurisevad, et Eesti-Vene piirileppe sõlmimine muutub nüüd raskemaks. Raske on selle leppe sõlmimine olnud tõesti juba 10 aastat ning pole mingit garantiid, et seepärast Moskva pidustustel osalemist kergemaks muutuks. Me võiksime oma eaka presidendi kasvõi pea peal seisma õpetada. Venemaa negatiivset suhtumist Balti riikidesse see ei muuda. Poliitikute ja rahva erimeelsuste sisu seisnebki selles, et kui esimesed näevad Moskvasse sõidu taga ennekõike võimalust kirjutada alla piirileppele siis rahvas võtab oma hinnangute andmisel aluseks eetilise kategooria eneseväärikuse. Just rahvuslik eneseväärikus on see püsiväärtus, millest Postimehe ajakirjanik Kaarel kaastänases lehes aru ei saa ja mida ta tõeliselt segaseks ja laiali valguvaks. Miks tuuriks nimetab? Sarnaselt laps ajakirjanikega, on ka meie poliitikute jaoks sõna- väärikus tähendus tundmatu. Piisab, kui meenutada seda, mis viimastel nädalatel Eesti poliitika ümber ja sees on toimunud. Kas saab üldse tõsiselt võtta selliste inimeste nõuandeid, kes ühe nädala jooksul mitmeid kordi oma põhimõtteid muudavad? Eesti presidendi otsus ei tulnud kindlasti kergelt. Muide, veel jaanuari alguses oli ka avalik arvamus Moskvasse sõidu suhtes märksa leebem. Kindlai ütles toona vaid viiendik, eestlastest kolmandik oli Moskvasse mineku kindlaid pooldajaid. Teine kolmandik sidus Moskvasse sõidu teatud tingimustega. Need tingimused, mida rahvas Moskvasse sõidule seadis, tulenesid president Rüütli jaanuarikuise Moskva visiidi järel kajadest. Eelkõige ei soovitud näha presidenti Moskvas piirileppele alla kirjutamas. Kohtumisel president Putiniga sõlmiski Arnold Rüütel enda arvates kindla kokkuleppe et kõigepealt kirjutavad välisministrid piirileppele alla ja siis võib president Moskvasse sõita ratifitseerimiskirju vahetama. Käes on märtsi keskpaik, aga mingeid märke Venemaa soovist piirilepet kiiresti alla kirjutada pole märgata. Kui Putin oleks sõna pidanud, sõidaks ka Rüütel Moskvasse. Ent küllap plaanis Vene pool piirileppe kas rebase kombel taldrikule määrida või kure kombel pudelisse toppida, siis hea kõrvalt vaadata ja naeru pidada, kuidas baltlased seda kätte püüavad saada. Olen sajaprotsendiliselt nõus Kaido Johansoniga, et selline kombinatsioon, kus Moskvasse läheb Läti president kuid jätavad minemata Eesti ja Leedu presidendid, on parim võimalik lahendus. Kindlasti tekitab Eesti ja Leedu puudumine sellelt ürituselt hulganisti küsimusi millele tarmukal Vaira Vike-Freiberga Alon võimalik adekvaatseid selgitusi anda. Eesti diplomaatiline korpus aga selmet halada, kui raskeks presidendi otsus nende töö on muutnud peaks käised üles käärima ja kasutama võimalust presidendi otsust Eestile soodsas valguses maailmas tutvustada. Kui Venemaa käitumine oli ja jääb ettearvamatuks sõltumata sellest, kas Moskvasse minnakse või mitte siis ei tasu presidendil oma reputatsiooni kaheldava väärtusega kasu nimel mängu panna. Soovituste asemel Venemaaga iga hinna eest tiiba Ripsutada on mõistlikum käituda vastavalt rahva ootustele. Väärikalt. Usun, et üsna suurele osale neist oleks 14 10. vabadus aastal ja teisel Euroopa Liidu liikmeks oleku aastal ängistav näha eesti presidenti seismas punasel väljakul Lenini mausoleumi tribüünil avaldamas NSV Liidu hümni saatel austust hiljutise poliitilise mõrva organiseerijatele.