Tere kuulama saadet libahuntide pärimusest. Kus ja kuidas kirjalikes allikates Liivimaa libahunte kujutati libahuntide kujutamisest alates 16.-st sajandist läbi järgnevate sajandite seitsmeteistkümnenda sajandi kroonikates ja grammatikates 18. sajandi rahvavalgustajate käsitlustes ja libahundi uskumisest ka eesti rahvusliku ärkamise ajal, 19. sajandil räägib Tartu teoloogia akadeemia lektor Tiina Vähi ja alustame kõige esimestest teadetest üldse. Esimene siis teada oled oletatav oletatav kirjalik teade põhjapoolsete euroopa asukate, aga siis võimalik ka meie esivanemate libaadis käimise kohta pärineb Kreeka ajaloolased hero'd ootatuselt viiendast sajandist. Tema kirjutas oma Historias neuro koidest või nööridest. Et need inimesed arvatavasti libahundid. Sest küüdid ja Helleenid, kes elavad Küüttes, jutustavad, et iga neuromuutub kord mõneks päevaks hundiks, mille järgi ta pöördub tagasi oma endisesse seisundisse. No neuroida või päritolu on kaheldav. Mõrvatud nad võisid olla proto-slaavlased bruto baltlased. Vene etnoloog krõbakov Boris räpakov väitis, et neurid olid produs. Slaavlased elasid kaasaegse Valgevene ja Põhja-Ukraina aladel. Nõndanimetatud newrite maa Galiitsia lähedalt leitud. Arheoloogid on leidnud käevõrusid, kus on kujutatud hundi pealisi käevõrusid ja sealt on ka folklooriteateid libahuntide kohta, kus keda nimetati seal Volkad Gideks, hundi karvalisteks ja rebakofon seostanud seda hundikultuse ja libahundi uskumustega. Härra tootatuse kirjeldusnööridest sarnaneb antiikajal levinud uskumusest naha, vahetajatest, versipellistest või õigemini naha pöörajatest. Olgu siin vahemärkusena öeldud ka eesti pärimuses. Konkreetselt hallistes esineb mitte küll nahaga riiete ümberpööramise teel, libahundiks saamist, samuti ka Läänemaa Hanilas on öeldud libahundiks moondumise kohta pööranud hundiks. Herotootootuse üldse vanema antiikse ajaloo kirjelduse puhul on tegemist teatavasti kunstipärase historiograafia kohvi, aga ja siis on raske teha, et kas on tegemist teadusliku, religioosse poeetilise kirjeldusega. Antiikmaailma inimese maailmavaates olid metamorfoosi loomadeks usutavad. Eriti tavalistes peeti seda võõraste rahvaste juurest. Ja kaugete maade rahvaste kirjeldamisel lähtuti etnotsentristlikud vaatepunktist. Neid asukaid kujutati siis monstrumitena, mitmekäeliste pealist olevustena ja selliseid mentoreid teedid säilisid veel keskajalgi ja hiljemgi. Ja paljud siis klassikalise keskaja autorid Põhjala asustanud müütiliste olendite, draakonite, passiliskite, kääbuste ja nii edasi ka libahuntidega. Kui nad siis kirjeldasid Euroopa ääremaid, mida on nimetatud ka altar orbiseks, et need olid viliseerimata. Neid kääbused, hiiglased ja libahunte kujutati like ja viha meelsetena. Nii et see ang, antiikaja traditsioon võõramaalaste kujutamiineses kohta jätkus ka veel 16. sajandil näiteks Sebastian Münster. Teda võiks pidada esimeseks, kes konkreetselt Liivimaa libahuntide kohta keerutas tema oma teoses kosmograafia ehk kõigi maade kirjeldus. Viiendas raamatus kirjutas nii, et seal maal on palju loitsijaid nõiaeitesid ja niisugune ebausk nagu seda siin minevikus tihti tund. Et nad võivad hundideks moonduda, joosta ja kahjustada kõike, kuhu nad tulevad. Ja seejärel muudavad ennast jälle inimesteks. Ja niisuguseid hüütakse libahuntide, eks. Järgmine Vana-Liivimaa libahuntide kohta kirjutaja on Uppsala viimane katoliiklik piiskop olaus Magnus ikka 16-st sajand ja tema avaldas 1550. aastal Roomas oma Põhjamaade ajaloo, kes jälle kirjutas küllaltki palju Vana-Liivimaa libahuntidest. Teoses on koguni kolm libahunditeemalist peatükki, milles siis jutustatakse inimesed, Metafor roosidest, hundid, eks tagasi inimesteks ja nende metsikutest tegudest ja lausa arvates kolid, libahundid põhjalas, üldine nähtus, mida esineb just eriti Läänemere ja Soome lahe rannikul. Ta kirjutas veel, et Rootsis ja Liivimaal annavad nõiad kid Sahu per oma alluvatele teatud jooki juua. Samal ajal ütlevad sõnad juurde ja inimene muutub koha peal hundiks. Siis ta kirjeldas igasuguseid lugusid, kuidas libahundid, kes seisid kahe jalal, hüppasid üle müüri ja tungisid sisse õllekeldrites lõhkusid uksed lahti, jäid tünnid tühjaks ja siin on kirjas niimoodi, et õllekeldrites joovad nad õlu ja mõdu ladudes tühjad nõud üksteise otsa. Sellest võib neid eristada tõelistest. Kuigi ta kirjutab libahuntidest, kuid reaalsetest olendist, on küsitav et kuidas ta võis need lugusid tõe pähe edastada. Ta ise oli kõrge vaimulik ja pidi aktsepteerima oma juba augusti innuse aeglasest dioloogilist seisukohta, et libahundiks moondumine. Kuradi meelepete. Sellest ma olen kirjutanud oma artiklis libahundi uskumused bioloogia demoloogiat kontekstis, mis ilmus usuteaduslikus ajakirjas 2006. Pikemalt. Kuid lause puhul tuleb silmas pidada. Lisaks dioloogile oli ta ka kaugete maade rahvaste kirjeldaja rollis. Et siis tema puhul ja teiste nende nende puhul, kes kirjutasid libahuntidest on suur küsimus see, et kas nad ise uskusid nendesse või lihtsalt kajastasid. No just nimelt et tema puhul, et ta tähendab ta oskus, mis nagu Magnuse puhul, et tema kirjutas neid nii, nagu nad oleksid tõeliselt muutunud huntideks täielikult. Et see ei oleks nagu olnud kuradi meelepeta, aga ta kõrge vaimulikuna oleks pidanud seda kontseptsiooni järgima, aga tema kirjutisest see nagu välja ei tule. Ja noh, tema puhul on veel oluline see, et on ise pärit Skandinaaviast, kus ka keskaeg kestis kauem ja, ja talituttav põhjamütoloogia ja rahvausundi ka. Nii et et see võis mõjutada tema neid uskumusi, jaga kirjeldusi. Aga näiteks teda on süüdistatud just Põhjala kohta igasuguste välja mõeldud valede levitamises ja seda on teinud balti ajaloolane Hermann von bronning. Et tema just pidas Magnuse teeneks seda, et, et liivi vanast Liivimaast on saanud siis teenimatult libahuntidel Dorado niinimetatud jah, Liivimaa ei, seda on nimetanud pruunid 1924. aastal, kui ta kirjutas libahundist oma monograafia Magnuse kohta, et Magnuse teene, noh, aga siin võib olla ka tõepõhi all ja, ja sest Magnuse teos oli ikkagi omal ajal, kuna ta juba ilmus Roomas ja ja tal oli kindlasti palju lugejaid õpetlaste hulgas ja paljud tsiteerisid teda hiljem ja siis see nagu Liivimaa libahuntide maine ja levis edasi. No paljud neid, eks võisid saada mitte ainult õpetlased, vaid ka maailmarändureid üks Nendest näiteks ulme maailmarändur, Samuel kiisel tema reisis ka siinkandis, tema kirjutas ka oma reisiraamatus Eestimaal kuuldud nõialugudest. No sellest, kuidas libahundid olid ühe aadlimehe seitse lammast ära viinud. Ja ikkagi sellel maal pidin neidki hundi kujul ringi, jooksevad üsna palju olema. Aga teine rännumees, Johann David Wonder, kes elas ka 16. sajandi lõpus pull seitsmeteistkümnenda sajandi algul oma Taani ja Rootsi Venemaa reisiraamatus ilmus 1000 580590 vinis. Ta kirjutas Riiast, et et seal on palju inimesi, kes võivad libahuntide, eks kassideks moonduda. Aga väga huvitav ikkagi on ilmselt ka see, mida kirjutas paavsti saadik ja sõit Antonio possewino libahuntide kohta. Tal oli omapärane teooria. No tema kirjutas oma kirjas Mantovertsa kinnale kirjutatud Tartus üheksandal augustil 1585 kus ta siis lisaks katoliku edusammudele kirjutab ka maa põlisrahva ebausukombeid. Ma tsiteerin siit ühe lõigu. Kui palju on nõidusi ja teisi kuratlike kunste liikvel, millest need vaesed hinged on kahju saanud või alalõpmata ahistatud nagu arust ära. Ja pole mitte kaua aega sellest kui ühe lossi ümbruses, mida nimetatakse Vastseliinas, mis on väga lähedal Moscoviale, nii et piirid käivad kokku sealmail, kust kaudu Pihkva minnakse hulkus ringi, neli hunti, kellest üks oli valge, kes lambaid ja muid loomi kõrvale jäetud, kes veel tänapäevalgi inimlike olevuste kallale kipuvad ning neid tapavad ja söövad eriti raskeid naisi. Aga kui just tänavusel aastalgi räägitakse, et nad on neid 150 ära söönud, nõnda et keegi ei julgenud ega julge tänase päevani üksipäini põldudele minna. Rahvas ütles seda nõiduse läbi tehtud olevat pärast Moscoviitide lahkumist samuti 200 inimest on ära söödud ühe Liivima kindluse ümbruses, mida nimetatakse Vaabina. No ajalooline taust on siin 16. sajandi lõpp Eestis venelased olid Vana-Liivimaalt välja tõrjutad ja posse viinu kirjast võib välja lugeda Poola riigi poliitilist huvi vallutada Venemaalt maid ning katoliku kiriku misjoni kovi levitada Venemaale katoliiklus. Samas ei jää kadumata tema heatahtlikkus isegi empaatia suhtumises maarahvasse. See väljendus selles, et ta ta pidas nende ebausku ja nõidust väljastpoolt tulnuks, viidates Venemaale, Moskoobiale ja bosso. Vino asend on siin selge, et tema on ennast asendanud siseringi liivimaalaste hulka. Libahundi needus on tulnud pärast Moskva viitide lahkumist. Ja selline tõlgendus võib viidata sellele, et venelased sõjamölluga jätma taandudes jätsid endast maha huntideks nõiutud kohalikud inimesed. Või hoopiski tõenäolisem, et nad maskeerused ise libahuntide, eks sissideks ning uitasid ümbruskonnas ringi, röövides ja tappes. Nii nagu seda olid kunagi teinud skandinaavia persergid. Niisiis on üks oluline momente, tähendab et libavõi need hundid murdsid raskeid naisis tähendab rasedaid naisi ja seda tegid siis valged hundid. Siin on siis, võib siis tõmmata paralleele Lõuna-Rootsi ja Taani muistenditega mille siis on palju selliseid tiivikus, räägitakse rasedaid naisi aistavast ja nende toodet välja kiskuvast ja sööbast libahundist. No siin näiteks kõrvalepõiked taani pärimused, kus kõneldakse naisest, kes sünnitusvalude vähendamiseks kasutas maagiat ronis läbi varsa lootekoti ja sünnitas karistuseks libahundist, poja, kes oli eriti tige, rasedad olete naiste peale viimane olevat rebinud nende kõhud lõhki ja söönud looteid vabaneda oma ema pattude pärast talle peale pandud needusest. Ka Lõuna-Rootsis koones jälitas libahunt rasedaid naisi, et nende loodete südamete verd imeda ja ida Göttomaal raster Götal andi Sõgis lapsi eesti kujudelmas. Selliseid paralleele ei ole. Kuid noh, on mõned üksikud näited tormast Äksist Põlvast, kus räägitakse inimese sööjatest, huntidest kes on nõia viha alla sattunud ja vägivaldselt hundiks pandudest. Ehk siis nõidusega moondunud pulmarahvast. Et meie eesti libahunt üldis üldiselt inimesi söötsin. Sellist pärimust ei ole. Ja noh, siin võib siis ka tõmmata paralleele, näha seoseid seksuaalsusega ja seksuaalsusega haakuvaid motiive on rohkem liivi pärimuses kus siis Sugudevaheline pinge on nagu eredamalt välja joonistatud. Näiteks ründab seal peigmees, pruuti või peremees perenaist. Seal on kannipalismile viitavaid motiive. Libahundid võivad siis tungida sauna, tüdrukuid murda. Arvata võib, et ka Eestis on neid seksuaalvägivalda väljendavaid kujutelmi olnud ja tuntud kuid rahvaluule üleskirjutamise ajaks 19. sajandi lõpuks nad olid juba mälus tuhmunud või päris ära kadunud, aga, ja üldiselt ka need üleskirjutajad ei tahtnud selliseid hirmsaid lugusid koguda. Üks üks põhjus võib ka see olla, aga samuti noh, võib tuua ka siis veel üks põhjus, et 16., seitsmeteistkümnendal sajandil toimusid Eestis laastavad sõjad, katk, näljaajad ja kõik selle tagajärjel võis ju osa elanikkonnast ka välja surra. Ja noh, demograafilise katastroofi tagajärjel võisid siis ka koos siis välja surnud elanikkonnaga võis kaduda ka osa pärimust. Ja noh, aga üldiselt on ikkagi ajaloost teada, et sõdades pandi toime vägivalda ka tsiviilelanikkonna vastu, eriti naiste vastu esines naiste rööbi, vägistamist, lastetapu ja muid metsikusi. Ja seda posseviino libahuntide õudust lugu võibki siis vaadelda selles kontekstis, et posse viin on siin nagu lisanud veel sellele eesti pärimusele rahvusvaheliselt tuntud motiive. Ta võis neid kuulda mujal, aga võis kuulda ka kohapeal. Ent siis kindlasti. Ma arvan, et, et tema teadeande kirjelduses määravaks olid ikkagi paikkondlikud, sündisid olud, jutud, ja need siis väljendasid rahva mällu nii-öelda rahva mälu sügavamatesse, tumedasse nurkadesse, peidetud vägivalda kuid arvatavasti mitte üksnes 16. sajandi Liivima sõdades toimunut, vaid ka eelnevate sajanditel tehtud hirmudega. Aga kõigile eestlastele teada-tuntud nimi kroonik Balthasar Russav. Kas temaga kirjutab libahuntidest? Otseselt mitte, aga noh, see nagu võiks öelda, et siit võiks välja lugeda usku huntidesse või libahuntide esse. Tema kroonikas on kirjakoht, kus on juttu Toolse linnuse mitmenädalasest piiramisest rootslaste poolt 1574. aastal. Venelastest kaitsjad olevat ilmunud igal õhtul piire ja teleri ette suure hundikarjana hulgudes sel moel ründajaid hirmutades. Nüüd ma tsiteerin seda lõiku selle piiramise ajal, 14 päeva enne tagasi minekut sündis ka isesugune ja imelik lugu huntidega kes mõnda aega igal õhtul järgemööda hulgaviisi leeri tulid. Hoolimata sellest, et seal asus suur kisa, rahvas on, hakkasid seal jõledasti ulguma, nii et paljudel juuksekarvad püsti tõusid. Siin ei ole otseselt öeldud, et nad olid libahundid, aga hundikari noh et siin võib nagu ise mõelda, et, et siin on nagu antud vihje. Ja teada on, et mõistes sõjategevuses kasutati maskeerumis hirmutamise eesmärgil. Aga siin pole vist sellega tegu. Et hirm nagu eelseisva lahingu ees olis kanaliseeritud huntidesse või libahuntidest. Selle kohta on ka olemas teooria hirmu kanaliseerimisest, libahuntidest hundidesse, Saksa ajalooline antropoloog Martin Rainhaime Roori, hundi ja libahundiuskumusi ning huntide hävitamist Saktsiooni sotsiaalmajanduslikke usund, olisi tagamaid. Selvik Holstein neis 18. sajandil. Ja tema seisukoht Ta on et libahundimuistendite jutustamises ja nõiaprotsessides libahundikaebuste esitamise funktsiooniks oli inimeses peituva eksistentsiaalse hirmu suunamine väljaspool enesest väljaspoole, et sellest vabaneda. Ja seesama hirm, oligo, nendel, kes kaitsesid seda linnust, hakkasid kujutama neid huntidena, ma ei tea, kas seal tõesti nähti hunti või mis seal oli. Kuivõrd see on tõetruuduse kujutus, aga nüüd siit edasi, et ma leidsin huvitava vihje veel huntide karja julgumisematiivile. Just libahuntide tähendus usustab k Eestimaad kiriku Viciaator, Taavi Tobre oma Vissitatsioonil ja mis ilmselt siis toimus 1586. aastal ja seal oli siis nagu nii-öelda prohvetlik kõne kogudusele. Milles ta siis andis sellise koloriitse pildi, ajastu nõidus usust ja kus ta siis kutsus rahvast sellest lahti ütlema, aga vastasel korral ähvardas siis karistusega. Ja nüüd ma tsiteerin tema kõnes ühte lõiku. Mispärast on see maa rüüstatud ja põletatud nõidumise pärast. Kui teie seda ei jäta ja hiisi ja salusid maha ei põleta, siis tulevad veel raskemad ajad. Kust tuleb nüüd suvel nii ebatavalisel ajal hunt lugematudes, karjades maale ja teeb kahju inimesele ning loomadele. See on väärjumalateenistus, mis selle hirmsale huntide hulkumisele järgneb, seda saame me peatselt tunda. Siin on ju minu meelest ka nagu peidetud vihje libahuntidele, et see on väärjumalateenistus. Ta ei ole seda otseselt välja tahtnud öelda. Sulev Vahtre on kirjutanud, et koloriidsemad pilti ajadust on raske soovida. Tekst oli mõeldud ühtviisi esitamiseks kõigis kihelkondades, kuhu ulatus rootsi jurisdiktsioon. Et järelikult polnud tegemist üksiknäitega, vaid siin, siis kaastub siis Liivi sõja aegne ja järgne üldolukord. Kirik püüdis talupojale sisendada, et laostav seda ja kõik muud hädad on karistus paganluse ja katoli litsismi eest. Kirikul tuli anda muinasusundile ja selle elavnemisele vastulöök mis jusse muinasusundi ja, või rahvausundi elavnemine toimus just Liivi sõja eelsel või järgsel vahelisel perioodil, et seda on mitmedki ajaloolased. Usundi uurijad täheldanud. Aga hiljemgi veel libahundid ei kao kuhugi ja nendest kirjutatakse ka edaspidi. No libahundi teema on seitsmeteistkümnenda sajandi kroonikates näiteks Franz nühendustati käsikirjalisest kroonikas mainitakse samuti Christian, kel oma Liivimaa ajaloos siis grammatikutestestofiilidest, Heinrich Göseken, Anton Thor Helle toovad libahundi vanima termini. Ahjupealne ära. Homanistlikutest valgustajatest 18. ja üheksanda sajandi l võiks noh, tuleks nimetada Hupel, kes on oma nendest teostest pööranud tähelepanu libahundile, tema on esimene, kes mainis ka libahundi terminit libahunt. Ja no loomulikult need valgustavad, pole uskunud ise, sellesse on nimetanud seda ebausuks jätnud kuradi ja tema meelepete oma lähetustest välja. Saksa literaat Christian Hieronymus, Justus leegel tutvustas eesti luuret Euroopa publikule. Seal oma teoses reisid mitmesse vene kubermangu, oli tal kolm libahunditeemalist juttu. Ja väga üks huvitav lugu on Torma ja Laiuse kihelkonnas kohatud nõiutud hundikarjast, keda arvati Peipsi tagant Venemaalt tulnud olevat. Nii kellest lõpuks ainult üks järgi jäi ning seegi lõpuks hõbekuuliga maha lasti. Ja raha nülgimise selgus, et see oli kuradi kunstide abil hundiks muundunud naine. No kindlasti tuleks mainida Otto Wilhelm Masing, kes avaldas Maarahva nädalalehes 11. jaanuaril 1822 loo sellest, kuidas rahvas Tartumaal kahte hunti libahundiks pidas. Sest need olid Torma, Kodavere ja Laiuse ja Palamuse, Äksi ja Tartu Maarja kihelkonnas hulgaliselt kariloomi murdnud ja peale nende jaanipäevast mihklipäevani veel 50 inimest ära söönud. Rahvas kaebas ja kisendas selle õnnetuse pärast ja ütles seda jumala vitsa olevat, kuid hunte tappa ei julgenud, kartes, et huntide viha tuleb ka nende peale. Kohalikud talupojad olid käsu korras mitme saiakesi mitmel korral hundiaia ajule kokku aetud, kuid asjata hunte ei tabatud. Ebausud õhtu ei julgenud siis keegi huntide pihta tulistada, sest rahvas pidas suuremat mees- väiksemat naishunt nõiaks kes hunti jooksid ning uskusid, et tavaline kuul läheb neist mööda ja libahunt hakkab tulistaja peale viha kandma ja murrab neid endid või nende pereliikmed ära. Aga asi läks nii hulluks, et nendest libahuntidest lahti saada kutsuti Tartu jäägrirügemendi 25 meest järgmisel päeval, kes selle tapatöö ära tegid. Ja selle peale siis oli Masingu endati taktiline kommentaar. Mis küll hullem, võib-olla kui see seda uskuda, et nõiad ennast ehk tõsist hundiks jõuaks muuta ja kui hunt pilla-palla peal käia, ometigi inimesed seda kuidagi tõeks pidanud ja praegu mitmed seda tõeks peavad ei ole see mitte ainus tühi, mis rahvas usub vaid veel on muud paljugi, ta segab oma ebausk kõiki paiku. Kas hiljem baltisaksa keeleteadlased näiteks, kas näiteks Ferdinand Johann Wiedemanni on ka libahuntidest kirjutanud? Ja temal oli lisaks sellele, et ta oli keelemees, ta kirjutas ka teose austria Oissar leebem restel ja, ja tegi sellise kokkuvõtet libahundi uskumuse kohta. Koerad teda ei ründa, kuna ta neile inimese kujul ilmub. Kui muundatu on peidukohas, siis ronib ta nagu kasukast välja ja on alasti. Kui teda äkitselt ehmatada, jätab ta oma naha maha ja saab jälle inimeseks. Sama juhtub, kui ta pärast kolmepäevast paastuleiba saab. Kui libahunt nähtamatult karja ründab, sööb ta liha küpsetamata toorelt, kui teda ka nähakse ja harjutatakse, on liha küpsetatud. Kes ennast libahundiks muundada tahab, peab kolmapäeval vana kuuga maapinnaga tasapinnal oleval kivil kolm korda ümber keerama ja ütlema Niibest naabes nahk peale kibes kõbes kõrvad pähe, Sibessabest saba taha. Rahvusliku ärkamise ajal rahvusliku ärkamise kontekstis kui palju tuli eestlaste nõiausk ja libahundiusk jutuks või päevakorrale, kas seda arutati? Kirjutati jah, eestlased jätsid negatiivselt märgistatud pärimisi oma kogud, mis töödest välja või siis tahaplaanile. Kuna need libahundid kratid ei olnud aktuaalne teema, see andnud positiivset laengut rahvusliku identiteedi aate kujunemiseks ja seepärast seda ei väärtustatud. No eriti selles osas paistis silmas etnotsentrilise rahvuslusega Carl Robert Jakobson. Ja tema meelest oli see häbiväärne uskumus sakslastelt üle võetud ja sakslaste poolt siia toodud. Sama arvasid muide ka Faehlmann ja Kreutzwald, kellele siis Jakobson toetus. Et näiteks Kreutzwald on nii kirju Meie seas valitseb küll hea tükk seal selle maa ebausku, aga seda ei ole mitte meie Eesti rahva käest pärinud. Meie oleme teda eesti rahvale toonud, ta mõtleb siis seal all sakslasi. Ja Felmann on öelnud nii, et kõige inetumad asjad ennemuistsetest juttudes on libahundi lood, mis olevat sakslastest sissetoodud teised hilisemad kogujad nagu Hurt ja Jakob Kunderi ja, ja Jaan Jõgi, Everja Oskar Kallas suhtusid rahulikult libahundi uskumuse, kui see tuli, siis nad seda ka kogusid kirja panid. Et näiteks Kunderi, Jõgeval kogusid muinasjutte ja nemad on muinasjutte avaldanud, nende hulgas siis ka libahundimuistendeid. Aga Oskar Kallas käis Pihkva kubermangus kraasne rahva maarahva eluolu uurimas ja kirjutas üles ka uskumusi libahuntide kohta. No Kitzberg on, no oli ise rahvaluulekoguja ja nende oma kogutu ainestel aineselt ta kirjutaski siis selle draama algul jutustuse ja hiljem draama, libahunt ja Kitzbergi teost võiks tõesti pidada klassikaks ja ka rahvaluule seisukohalt tähtsaks. On üsna tõepäraselt kujutanud seda folkloori libahundi uskumust, mis veel siis 19. sajandi algusel ja keskel eesti külas oli elus. Tänapäeval kahjuks või õnneks libahuntidest ei usu. Minema. Et aga noh, ma kasutan seda metafoorina, et nende inimeste kohta, kes siis muudavad oma aateid ja vaateid liiga tihti Kui libahunt, kui inimene, kes on lihtsalt tunneb ennast looduses kodusemana ja on loodusega sinasõber armastab metsas rohkem olla. No aga selle pärast ei pea hundiks moondama ja tegelikult, kui ta tunneb ennast loodusega kokku sulavat siis Ta võib olla ükskõik mistahes loo orav või, või rähn puu otsas või noh, ja praktiliselt ongi nii, et ega siis hundid pole ainukesed libaloomad ka eesti pärimuses peale hundi Karu veel, aga see ei ole nii levinud. Seda on üsna vähe libailves libaoinas. Et ja teiste rahvastel on, ütleme, libaloomad on need antud piirkonna siis kõige võimsamad või tähenduslikumad looma Liba, krokodillid, libapantrid ja mis tahes. Aga hunt on nagu saanud prevalveerivaks. Seal, kus hunti esineb looduses. Tartu teoloogia akadeemia õppejõud Tiina Vähi rääkis libahundipärimusest Eestis saate toimetaja on Piret Kriivan ja võib-olla siiski, et libahundiusk ei ole päris kadunud ka tänapäeval veel mitte. Popfolkrokiansambel Winland ja Juhani Jaegeri laul, libahunt. Rajuilmaga kurvaria heitleb unenäopimedus. Segakoor.