Tere kuulama saadet Petserist setomaa ajaloolisest keskusest ja Petseri õigeusu mungakloostrist Petseri linnas. Looduslike liivakoobaste kohale rajatud klooster ehitati ulatuslikumalt välja ja kindlustati 16. sajandi keskpaigas. Kloostriülem Korneliuse ajal. Liivi sõja alguses muutus klooster oluliseks kaitse rajatiseks. Korda pidasid vene esimesed tulirelvadega varustatud sõjaväelased Streletsid kloostrit. Rünnak tegi korduvalt. Alles pärast Põhjasõda kaotas klooster oma sõjalise tähenduse, sest Setumaa muutus piirialast Venemaa keisririigi sisepiirkonnaks. Eesti iseseisvumise järel sai Petseri klooster Eesti koosseisu. Petseris räägib etnograaf Mare Piho, kes on kirjutanud kaabetsiarist. Raamat. SMA oli sisuliselt asustatud, küll oli Mu Prantsusmaalt pärit arheoloog Leonid Zuroff avastas arheoloogilisi leide, mis on juba 1500 aastat tagasi ja ka linnamäe leidnud ja töine asi nüüd asjatud esivanemad olnud. See koht oli tühi jagu sõjategevust jälgida, mis oli siis Pihkvamaa ja näiteks Liivimaa vahel, siis see oli, oli skeem, oli selline Pihkva, Irboska ja Vastseliina. Ja lugu algas juhuslikult, kui Irboska jahimehed käisid jahil läksid sügavat orgu ja äkki kuulsid imesid laulu. Ja nad ei neetud, otsid kogu ümbruskond läbi, kedagi liit leitud. Aga kuna see laul kostis, näed, kõrgemad kohad seda kohta hakati pühaks mäeks nimetama, kuna arvati, et inglid laulavad puud ja see oli väga vana tammemets. Ja need tammed, neli või viis tamme on senises on, on säilinud. Nii et see on selline romantiline algus, aga räägitakse senini Petseris. Siis ükskord oli torm ja langes vana puu juurtel avanes kobava, kus oli kirjutatud jumala loodud kuu, Pad. Seal leiti vanad mungad ja tunti viiruki lõhna. Need olidki tõenäoliselt mungad kõigile laulu siis kunagi seal nüüd kuuldi Petsee tulevase linna lähedal, sodisin Putškov, kõige kib selle üks kallas anti Pihkva elanikele asustamiseks. See oli mitte kaugel suures linnas, mis oli linnamägi leitud kunagi 1005 aasta tagasi asustatud uue Slobodan ehk vabade inimeste sula loomiseks. Ja seal oli palju inimesi, aga on ajalugu, on jäänud ühe nime ainult Ivan dimentiv Ivan dimendima poegadega asutatise küla. Ja siis hiljem tuli nende juurde elama, eks. Preester oma poegade ja abikaasaga ja siis oli juba see koopad avastatud ja kõik see oli koopa toimumast puldis kilovatid, sellest sellest külastusi, kuna eksisteerib tänapäevani kud juba linna koosseisus ja siis ei olnud selles kohas, kus praegu pisut teises kohas, mitte algu, kus ta praegu on vaid tasasel koha, seal on praegu kloostri aed. Ja kui too laastati kogu aeg ja siis ehitatigi see klooste sinna orgu ja kõik tasandati need kõik need kõik need järsud nõlvad ja, ja kõik ja kõik. Ja kogu see kloostri astri tuleansambel on tekkinud umbes 500 aasta jooksul eri stiilid. Ja see on omapärane kompleks, et ta paelub kõiki, kes seda näevad, et kullatud kuplid Ukraina, Poola barokkstiilis, kloostriülem oli Ukrainast pärit ja kui kõige selle taustal nagu no linn on ikka linn, väikelinn ja, ja provints, ja kui inimesed satuvad, kloostasid nad, nad näevad kontrasti. Et missugune see klooster on kullatud kupliga, teate, bütsantsi toredus, kõik need kullatud ikoonid, see on kõik nii nii paeluv olnud. Ja veel need koolid, mis on väga-väga-väga tuntud ja seal on ju väga tuntud. Need heliloojad on loonud ja kõik see on. Ma olen väga, väga, aga see oli algul olid Lohtidega vaene, selles kaks kuni kuus ka ja isegi iga päev jumalateenistus ei toimunud, kuna lihtsalt nad pidid minut oma põldu seal või midagi Halima ja et see oli nagu väga raskem. Pööre tekkis 1529. aastal. Siis saadeti kloostrisse, mis oli juba võrdlemisi tuntud ja, ja piiriäärne, selle pöörati tähelepanu eriti pärast aastat 1005 10. See daatum on üldse selle ala jaoks märgiline. 1005 10 Pihkvamaa ühendati Moskva riigiga piiriala, sellele pöörati erilist tähelepanu jaka klustile ja siis 1529 deti ikoonimaalija Cornelius Pihkvast petsialisse. Ta valitses 40 aastat kloostid. Ta oli väga tark poliitik. Tema ajal on kloostritõus ja palju ehitusi tehtud, ta kirjutas ajalookroonikat, seal olid ikoonimaalijate töökojad ja, ja väga palju seda, mis, mis määras nagu tuleviku, koostöö ja arengu ja, ja tuntuse ja kõike. Ta pani aluse meeldivus oli üks oma oma aja hadituvad inimesi. Ta oli isikliku tuttav Ivan julmaga, kes lõpuks ta mõrvas. No sellest me räägime ka veidikene hiljem. Ja kõige selle juures oli huvitav Securnius. 1580. aastal ehitas, nagu tol ajal kirjutati noolelennu kaugusele kloostrist ehk peaväravatest palvemaja ehk Chazzona ja vene Need toosti kroonikad kirjutavad teiseusuliste jaoks. Kes olid need teiseusulised, kui me vaatame, mis tähendas see sõna 16. sajandil tähendas, et riigis elavad teist usku inimesed kestid olid riigist ja tähendab, Piusa jõgi oli piiriks üle üle jõe, tähendab tänapäeva eestimaalasi, Piusa jõgi on ka praegu piiriks. Teiseusulised, setud, esivanemad, miks nad olid teiseusulised, mis uskulisise teise budism su usukeskus, Vastseliina, 174 aastat enne suur katoliiklik keskus. Muidugi ta valitses suurt ala setud, kloostri pole kunagi kusagil nimetanud paganat, eks teiseusulised. Ja see palvemaja ehitate teisi usuliste jaoks. Varvara pühapäeval, kes on Barbara Varvara, on ka. Kui ta telkide senine nimi siis on ka võõramaalanna, tähendab see kirikule heidet täielikult võõramaalastele. Cornelius ristis need ümber õigeusku ja setud, senini peavad Kornelius teda just ristis, need õigeusku jutt ei ole pagandusest. Ja kõige huvitavam veel see, et see, see Jason põletati, lusti ehitati ja siis lõpuks heideti kõrvale kiik 1770 teisel aastal. Ja see oligi tänapäevani setud teadumakski, kus seda ja pole usulised, 1000 529800 midagi 11 või 14 kloostrisse tuli üks ajakirjanik, Poola päritolu Vene ajakirjanik ja kloostris ta kohtas inimesi, kes ei rääkinud vene keelt. Ta küsis, kes need on? Pooleusulised. Ja need on need, need, kes olid 250 aastat tagasi teiseusulised ja 250 aastat hiljem nimetati poole usulistiks ja poole usulisi, tähendab, et nende kultuuris oli palju teise usuelement, mitte et see katoliikluse, need näiteks need Chazzonodon sinisee näitab seda, et kui keeruline on olnud see setude usu probleem ja seetõttu muidugi muidugi kloostiga. Ja kui ristiti õigeusku, siis muidu keerad käisidki, kirik ja klooster oli, see oli ristikäigud, mis seal olid ja, ja kõik need pühad ja seda ja seda on, on ikka tõelised ortodoksid Tõnis, ortodoksi ja katoliku, kes seda mäletab, kuna nad on venelaste jaoks pole usulised, nende kombestik on erinev, mida ei saadud aru ja see õigustab kõike seda, et vaadake, kuidas nimi. Kui vaatame, vaatame nime ajalugu, et siis see seletab ära, et kes siis need on pooleusulised ja setude nimi ilmus alles 1000 800 kuuekümnendail aastatel, alles venelased senini jätavad, pole usulisteks. Kuidas siis kloostrid edasi? Kurneerivusel oli väga huvitav saatus, kloostriülem oli omaette nähtus, seal. Kloostrisse tuli ta ikooni maalijana ja siis tegi nii-öelda karjääri. Ta saadeti kohe kloostriülemana, aga ta juba seal teralise ikooni, maaliana ja ka siis need teiseusuliste ümbrid, et külasid kui asutas, aitas näljaaegade kruustinud, nagu olnud suur nagu keskus, teate, kogu elu ja usu ja ka majanduslik keskus ja kõik need, vaadake kogu sellel alal. Ja Petseri linn ei olnud ju mingeid linnavalitsusse, mitte midagi, kõik see linn kulust, luusse, kogu see valitsemine, käsku Gruusias olid, olid eraldi sellised nagu kantseleid seal oli üks, kes tegeles postiga, teine tegeles näiteks lusti talupoegadega siis üksteiest postid ei tea, kui nüüd lõpetame sellest kurneerivusest, see tuur selline probleem ei Vanjulmaga. Minul mulje oli väga umbusklik inimene. Ta kattis kogu aeg igasuguseid vandenõusid ja seda ajas kõik teame. Ja kuna Pihkva ja Novgorod olid vabariigid ja need ühendati kõigi Moskva koondas kõikide tumedad Novgorod uputati verre. Kuna kadetitüüp pihkad ei puutunud, siis ta tuli Petserisse ja arvates, et Kornelius on reetur. Piirini oli poolteist kilomeetrit olevat ta mõrvanud. Ja see olevat võtnud mõõga ja ainult peama, kahetsenud, kohe, võtnud keha käteliinidelt koobastesse. Aasta pärast Cornelius kulutati pühakuks. Ta kest võeti koobastesse Uspenski katedraali kirikusse kirikusse hõbedasse kullatud senine pühak, ta eriti austavad lapsed seal lesed kuna ta oli leskede kaitsja ja teda senini ja perekondades ikka öeldakse, et kui mida palvetada, kuna ta pühak pühaks kuulutatud. Cornelius meenutatakse ja alati, kui astutakse mööda seda vere teed alla trepist, sest sealt legendi jälgi veeres alla Kornelius. Ja see on ka üks legendid, variante ta veeres ei pea, et kurnies olevat surnud ainult siis, kui ta viidi nagu koobastesse või kirikusse, algul koobastesse, siis aga tsaar olevat kohe tal oli vihahood ja sa oled kohe kahetsenud, võtnud, käega viinud, keda koobastesse ja siis ta annetas koostada väga palju isiklikke asju seal ja see kohtud olemas vere tee, ta on reaalsed, olemas, legendi räägitakse. Ja nüüdseks oli nagu poleemika ajaloost, et kus sa siis mõrvati, kas Pihkvas või siis spetsialist, nagu räägib kohalik legend ja nüüd on ikka tuldud. Järeldus oli ka spetsialist, kuna see koht kohta näidatakse ja see oli aasta 1570 Cornelius nagu nii-öelda seal, ehitati palju. Vot kirikus ongi niimoodi, et igaüks üritab nagu jäta jälge lastega, et need jäävad ja ajalukku alati. See, kes rajab kloostris, on, ongi niimoodi, et nad on kõik ehitanud. Nii ka tänapäevane kloostipaks on praeglustele, ta ehitab ja kaunistavad ja laiendavad, et see on see, mis viib seda kõike ega usku edasi. Korneliuse ajal siis ehitati klooster. Kindluseks ja probleem oligi, kuna sõjategevus, mis oli enne Pihkva Irboska Vastseliina see nagu jäi ära ja need olid piiriala. Ja kui oli juba Moskva koosseisus see, mis toimus 1005 10 ühendati ja Pihkva Iseseisvus likvideeriti, ehitati kindlus ümber. Tekkisid uste kindlus ja muidugi räägitakse, et sellepärast just seekord Niilust mõrvati, keda nagu reetur katasid, kindlus läheb üle seda, see on lihtsalt sul midagi muud loomulikult. Seal oli ka veel seotud teie kupskiga, Kursk oli, oli kes põgenes, kuna ta kartis oma elu pärast, põgenes Poolasse ja ta muide seal suligi ja kirjavahetus selle kurbski Kurski ja selle kloostriülema kurnius vahel on avaldatud. See on kuidas sajand, inimeste haritud inimeste kirjavahetus. Ja see on avaldatud kaude, muuseas, on on lugemiseks, seal on kredikkine poliitikat, Kurski süüdistas Ivan julma kogu aeg, Niilus olid, oli diplomaat, kiriklik diplomaat, seal müts, Ants diplomaatia, mis teade on selline väga, väga, väga tasakaalukas ja väga ettevaatlik. Kuid teate, kui inimene iga arvab, kui tal on mingisugune paranoia, oli nagu Ivan julmastika räägitakse, see oli ka seotud selle, selle kirjavahetusega vahetusega ja kogu see, kui see kindlus, ehitamine, kus on praegu ja nüüd ei ole säilinud Staureeritud, lüüakse torniga ja 810 meetrit on see paekivist ja ongi niimoodi, et poegi pidudiga Irboskas. Ja siis ongi legend, et kohalikud talupojad tõid, kes olid kohalikud talupojad ja tulid need setud seal elasid, venelasi veel ei olnud, venelased tulid ainult siis deli kloostri kloostriga seoses ja kui me vaatame isegi kaardil praegu seda teed, Pihkva Irboska 20 kilomeetrit on ainult tee ääres, on vene külad, kõik see on seni 20 sajandini olnud setu pead, see on reaalsus, mis on kaardil ja, ja Huttunuma sellel etnilise kaadis asjade ära näidanud, nii et see on selline, et see venestamine oli väga-väga aeglane ja see oli ainult lustiga seotud ja see oli ikka väga-väga aeglane ja usk ühendas. Aga need erinevused on need inimesed lahutasid ja see vist oligi see. Seega need nimetused ja kõik erinevad niimoodi. Ja muidugi, Petsee kindlus on 150 aasta jooksul tegevkindlus, ta on osalenud väga paljudes lahingutes ja ta on osalenud kahes suures sõjas Liivi sõda. Ja põhjasõda. Nii et mõlemad sõja tulid, eriti Liivi sõda oli laastav, poolakate laager oli umbes 100 meetrit kloostist, nad isegi omavahel rääkisid, vestlesid ja poolakad üritasid ära osta kindluse, näiteks toodi klaasil maalitud ikoon Jeruusalemmast ja kõik ja lõpuks siis peitsid vallutada ei suudetud ka vihkad mitte. Pihkvas oli väga-väga raske, siis oli kõigil Vene sõjaväel ja sisuliselt ütles Petseri, et ei suutnud vallutada tagalat. See päästiski kogu Pihkva. Seda on ajaloolased nagu kuulid ja rääkinud. Kuid linn põletati, kõik hävitati kõik. Ja see kauplemine, see linn, mis oli Segahtmest keskus, teadis mentaliteet küll. Ja siis, kui see, et nagu hävitati, ehitati uuesti üles ja ja kõik läks nagu edasi. Ja põhjasõda oli laastav, Põhjasõja ajal hävitati, siis oli juba majandusega linn juba kauplus ja kõik ja huvitav oli seedepõletati, laod, lina lahutad, põlesid neli kuud. Kui palju peab olema ladudes kõike seda, et nad põleksid neli kuud? Petsee linn on olnud, ta on siis need kauplemised ja kõik ta on olnud piiriäärne ja kõik need teed, kuhu läksid, kõik olid teed nagu eri suundades. Aga samas klooster ei olnud ka mingi suur keskus. Kloostri kuulus saade light ehk vetika jõgi jagab vihka pooleks seal ampskova Osaps kovi ehk Pihkva jõetagune ja saab selle suure ja mida me, mis, kas sõidame üle sillast, vaat seepoolne osa, mis on siia Eesti poole, see saadi lits, ehk tülika jõetagune. Ja Petseri klooster kuulusid liikia jõetagusesse suuresse administratiivsiis ja siis oli see Pihkvas oli see kloostris, kuna linnas ei olnud ega mingit sellist administratiivsoli kiriklik võim valitses küll, aga ja nad pidid arvestama ka sellega, et see keskus admistes oli Dailuma küla. Oli oli tajuva küla Zetailova, ta on varem kui kloostrisse külaguskilka kirikuküla väga tuntud, senine on alles ja taani kunagi olnud väga suur küla selline, et kuulas nagu Taylova Sawylyczes assaadi vili, köietaguse ala ja Taylova koba alla administratiivkeskus ja tal on väga vana administratiivne kiriklik keskus. Ivan Julm käis isiklikult mitu korda Petseri kloostris. Teised Saarid ja Ivan Julm käis oma esimese naisega, kes nad olid väga usklikud ja alati pärast palverändurid, nagu tulid, oli see oligi see traditsioon ka kõik saalid ja Ivan Julm on käinud mitu korda ja alati hoiaid, õnneks seal on varakambris ju saadi esimesena Anastasia romaanuna kõrvarõngad ja, ja kõik need asjad ja need pitsid ja siis naised, kes on kutsutud koristama, seda nad üks, kes vana naine ta nooruses proovinud selle sa linna kõrvarõngaid ja noh, naised on naised ja kõik linnanaised selleks väga huvitavaid asju sees, varakambrist. Kamber oli tõesti hinnaline, kuna seal oli palju vene kultuuri ja nii, et väga palju inglise hõbedat ja need kingitused kõik need seal on ju kõik teada, kes mida kinkinud kloostrile kõik kingitud saalid, põhjaadid ja ka lihtrahvas kinkis, seal on, on huvitavaid asju. Se kloostri varakamber olid tõesti väärtuslik ja teda on näidatud Eesti vabariigi ajal Tallinnas näitusel Riias teda näidatud ja muidugi see on plussi sissetulek oleks ikka juba juba hiljem tunduvalt. Ja varakamber sõja ajal. Sakslased pakkisid, ei viitsita ja segadus, teda otsiti kuus merevaigutoaga, kuid nagu poolsalaja ilmnes, aga huvitav asi, et see, see varakamber oli Riklynchausine muuseumis, kui tulid Toomas Grahabjak nime all, avalikult täitsa isegi eksponeeriti. Ja, või see on väga huvitav, kuidas sind edasi hakkas toimuma, hakkab ja varakamber avastati pääseda. Mis on iga kloostri uhkus, on kaks asja, varakamber, kirikud ja raamatukogu, millest hiljem räägime see vara kanda, siis avastati ja nüüd on siis lugu juba täitsa, mis läheb juba õiguslikku sfääri. Et see kliiniline dekreet millalgi ärandati kõikide Venemaa kloostrite varad ei puudutanud Petserit. Kuna Linide Creed ilmus aastal 1922, aga me teame tudeks 20 pead selleks Eesti vabariigi koosseisu ja see ei puudutanud, piir oli kinni ja ei ole kõik. Ja siis, kui see avastati, siis ilmnes niimoodi, et kuna see ei olnud riigi valduses, sakslased võtsid ta kirikust kirikuni riigist eraldatud ja saksa tõid selle tagasi mitte Nõukogude liidule, vaid kirikule kui organisatsiooni, mis oli riigist eraldatud. Ja siis, kui näiteks need ametlikud kunstiteadlase tahtsid hakata tegelema sellega neli oldi väga ilusti, meil on omad kiriku kunstiteadlased. Ja nüüd on kloostris ja teda taolist taureeritud ja ja teda uuritakse ja fotod, spetse raamatuski. Need fotod, mis on need on Eesti vabariigi oli pildistatud ja sealtki, kes, kes saab aru oskab nagu vaadata seda, seda, seda rikkust ja seda mitmekülgsust selles varakambris, seal on ka ehteid väga palju. Kas seal on ka näiteks hilisemate Saaride ja nende abikaasade? Märku ei ole, aga kui paljud veel käisid Petseris? Aleksander esimene, kes kaks korda. Ta oli laas alus, kes, kes ütlesid, oli palju asju. Rääkisid omavahel siinegi suskas nagu nagu selgitage, et nägi, oli, on kui inimene paastud ja tal on, tal on antud see nagu uskus midagi näha ja öelda ja vaat, millest need inimesed rääkisid saar ja see munk ei tea. Ja siis on käinud muidugi Peeter esimene Põhja-seal kindlasti sisuliselt vananenud. Liivi sõda oli juba müüdud seal 20 aastat rohkem, isegi kindrali vananenud sõjatehnikaüliarenenud, kogu see kõik strateegia muutunud. Ja siis, kuna Peeter ei teadnud, kuhu see kõik see algab ja kõik siis Poltaava lahing ju tumisi, vaadake Poltaava all, aga arvati, et kui toimub kusagil Petseri Pihkva. No aga noh, nüüd on juba teised asjad, pitsid, kindlustus, kaevati need vallikraavid ja ehitati bastionid või siis ja ehitati kindlused palkidest need ära, nii et need sõdurid ei olnud kindlasti oskad, juba, olid kindluse müüride ja seal väljas nende nende taga, nii et Nikolai, Nikolai, teine asi oli viimane tsaar, kes käis. Aga õppused olid Pihkvas, ta käis inspekteerimas ja tuli ka. Raudtee oli rabaraudtee ehitatud juba ja ta tuli raudteejaama, tal tuli vastu kõik nad saalile ja kloostri juures. Need fotod on olemas, need on pildistatud tol ajal ja on ka avaldatud ja väga huvitavaid asju on just näiteks Nikolai koos abikaasaga ja temaga oli kaasas ka tulevase Kreeka kuninga emasid, sest nad olid ju plastilised seotud omavahel. Ta oli kolmandal aastal, Noorena oli, oli spetsialist, sellised on muuseas ka Kreekas kirjutatud ja ma olen selles nagu kõigi nende Kreeka preestritega. Nad tunne täitsa on tuntud, väga rahvusvaheliselt tuntud. Väga-väga tuntud koht ja suurtükid on väga paljud käinud seal Vladimir ja siis kui ta käis seal 1800 midagi 92. aastal vist ja foto on olemas, sellest raadio kutsuti setu naised, see oli eksootika ja alati toodi diplomaatiline vastu tooli setu naised kõigi oma hõbeehetega ja, ja, ja väga huvitavad on kirjutanud stuudios kolmandal aastal, kuidas see kõik käis. Ja nad külastasid petsi, koopaid, kirikud, varakambrit, raamatukoguja kloostriülema, ruumi või nende vastuvõtuks olid kloostri juurde toodud ka rahvarõivastesse rohkete hõbedaga ehitud setu neiud. Ma lihtsalt loen tsitaate. Külaskäigu lõpus peatas Nikolai, teine koos abikaasaga hiidude sealistest nendega kiisi visiit kajastanud ajakirjanik jätnud sellise väga huvitava kirjelduse sissekäigu juurde, kus nende kõrge usus, et pidid minema, paigutati setu neiud ja peab märkima, et nad on erakordsed. Puhtusearmastajad riietuvad valgesse valged rätid, valged Kalevist pealisriided, naisterõivad valmistatud omatehtud valgest kangast. Teil on valged juuksed, valged näod, roosad põsed ja sinised silmad. Naistel on üsna suured kumerad, kilbid, suled kaelas, hõberahad. Tõelised setu neiud, setu neiud ja Moskva täitsa ühes aja 1903. aastal, 18. augustil käis seal. Ja selline on see jäänud selle ajalehes on, see on nagu eesti keelde, tõlkisin selle ära. Ja see on väga huvitav. Kui nüüd vaadata seda Petserit uuesti, seda linna, siis kirikud, kus on kloostri juures, algaski Petselini, sealt seal olid väga hoide, seal olid haigla, kus oli 160 keedest, elas ja, ja elasid igasugused ja see oli see kõik linna alguse kloostri juures asuvad kohas, kus on praegu need kaks kirikut. Tihti küsinud, miks on kluskus, on kaheksa, müüakse kirikut ja v2 kirikut. Asi on selles, et kloostri saanud laulatada lina enega laulatati linnas, need olid linnaelanike kirikut. Aga kui päris algusesse minna, siis kui esimesed mungad olid retsjorisse tulnud, siis millal see linn siis tekkis sinna kloostri juurde? See on nagu linna linnaeelne asula, õigemini linnaeelne asula niimoodi post saad ehk paigaldised, asukad ja fassaad, kuidas sajandil sisuliselt, kui see kloostriga ehitati, siis oli vaja ka kruuste ehitada. Et tasandada neid nõlvasid, kuhu tulevikus kruusteni esitatud sügavale urgu. Ja nüüd kõige selle tööde jaoks oli vaja inimesi ja siis oligi sisulise haigla, seal oli suured hobusetallid, kuna kloostri tegeles postiga kabi, vedas algul posti hiljemalt juba Petseedeedi postijaam ja selleks nagu riiklikuks ja, või, ja sellisega kunagi koost ei tegele sellega. Ja oli ka huvitav kõige selle juures, et see klooster määras ära taga palju esidest, Jetsid sõitsite bossaadeedid kloostrist kuni selle selle külani, mis kunagisi anti otsusele Patškovka küla, kuni sinnani oli ja ma olin ühe tuttavate hoolda, kaevas aedadel must muld, siis ta kaevas kaenlasse, leidis mingi vundamendi. Ja ta oli sisse sõitnud paarkümmend aastat tagasi ja mõtlesin sinust. Tali hämmastas, ta arvas, et on esimene seal ja, ja kõik algas siis, kui tema sinna tuli. Aga seal on juba ammu elatud. Nii et see on väga vana, aga linnakaartidel juba teda ei ole. Põhjasõda, kuna stel jätsid, muutusid talupoegadeks Esskja kauplevataks talupoegadeks. Streiletsid olid tegelikult algselt palgasõdurid ja palgasõdurid, olidki need ja nende, kõik nendest tehti ta sealt väga palju privileege. Nii palju privileeg, et, et kõige olulisem oli kauplemine välismaaga. Neil on väga palju nii palju privileeg, et omal ajal taheti isegi sildisiivsuses astuda. Et saada need privileegid, mis seal olid, aga kõik, mis oli seotustegeltsidega, oli ülimalt salajane. Venemaal loodi isegi arhiiv ja kõik, mis toimus üldse, mis, kas nende perekondade tegevusest kõik saadeti kohe Moskvasse Eesti ja siin. Kuid litside mässuda sahhiv põletati. Ja praegu iga teade, mis on seotud selle, ütlesid, et see on kulda väärt teada, kuna kõik söömise põles sahhiv, põletati. Ja siis algselt oli Petseris nende ülesanne ehitada. Kloostrimüüri see muutuski selle kogu selle hinda siis saigi alguse nagu aga seal olid ka need vabad elanikud ja siis linn ju kõik need linnatänavad, sellised nad ju selline nagu maastik on Lõuna-Eestile väga ilusaid kaarduvad majad ju kõik kauplesid, mida seda maastikku ja kõverad tänavad ja igasugused need asjad, need senini see vanalinnaosa osalised president on kloostri juures olemas. Nii huvitav kui ka see ei ole kõik, kui see, et kuidas need majad ehitati nagu astmelised, et päike paistaks iga, ma ise ei ole nii nagu lihased päike, teateid nagu, nagu praegu. Need majad on ju üks maja, varjab teist. Aga seal oli nagu teate, üks siis ta nagu astmelised läheb, iga majja saaks, päike tuli, huvitav, nii, vanasti ehitati. Praegu niimoodi säilinud, näiteks sõitsid üks maja on säilinud, kohedan on säilinud, nad olid kahekorruselised harilikud. Kuna sõjategevus oli esimesel, siis olid loomad teisel elatise. Et kui vara kaitsta ja esimesel korrusel, siis olid loomad, olid ju vara loomad. Et need olid sellised väiksed majad, kogu see kompleks, aedadel ümbritsetud palk, taradega olid väravad, kõrged, väravad, laastukatuse sisepoolel oli väike ikoon alati, kuna sedapidi pühitseme kogu seda elamist, mis oli siis nagu väike kindlus, igal oli palkidest müür ehitada muuseas nende pahe, kividest müürid mine Irboskas senini ja muuseas senini, kui seal ehitatakse senini, siis ostetakse siis väga määrav on, et kas on see müür selle ümber, et ajad muutuvad, aga, aga mingid sellised pahad asjad ikka jäävad. Aga kloostri astriletsid, kui palju nad teineteisest sõltusid? Gruusiasse saadeti Woodada härraskloostris kloostris küpsetati leiba, klooster oli kindlus, mungad olid sisulised, kui algas sõjategevus ja võtsid relvad kätte ja ka kõik see kogu linnasti leidsid. Ja nad olid tihedalt seotud, isegi. Vaadake, Venemaal oli saunamaks, see tähendab seda, kui sul on saun, sa maksad ja siis see oli võrdlemisi suur, siis loobuti teisi külasaunad, kuna ühiselt maksta selle eest ja Petsi solisse kloostrisaun ja oli tasutaste lettidel pereliikmetele ja nii huvitav, kuidas ei ole vanad piri leegid selliseid neile 1956. aastal ist seades kaotati, kui nad jätte need järglased, teadjaid, kes nad on ja seda aktsepteerinud. Kunstraletaside sõjaline kohustus vähenes, siis nad läksid tasapisikaubanduse peale üle. Ja aga siis nad olid nagu, tegid ainult kaubandusega põllumajandusega ja siis juba olenes, kuidas keegi mõned jõudsid väga kaugele väga kaugele, näiteks seltsidest on olnud ju Petsi, linna linna vanemad, need olid rikkad kaupmehed, kõiki olenes varandisugus seisust, seal oli täitsa kirjutati niimoodi, et linnapeaks valiti rikas, arvati ta ei varasta. Aga noh, see on elu, see on elu ja, ja seal on olnud väga huvitavad, on need need, need linn ei olnud ju nii etniliselt nii, nii et ainult seal palju setusid. Vägapalju sittusid elast Jakob Hurda 104. aastal kirjutanud, et laatade ajal võis kuulda saksa, eesti, läti ja ka setu keelt. Et mitmekeelne linn oli ja eriti muuseas, kui huvitav nii ei olnud, et eduka tulid setu kaupmehed. Eriti edukad oli küsitud, et miks ja siis need tulevad laiutanud käsi, need vene kaupmehed, kes oskasid vene keelt ja noh, et neil on eelisid, nad oskavad keelt keeli ja, ja siis need kaubaread ehitati, siis hakkas juba linnaga seal hinnad, aga huvitav, et sisulised lenn. Missugune see linn oli, meie ei teadnud kuni 20 sajandi, kuna siis alles avaldati väga huvitav kaart. 1600 midagi seitsmendail aastatel petsid, külastas Rootsi saatkond teel Moskvasse. Nad seal ei saanud, teated, kui tagasiteel selleni noor diplomaat Nicolás vitsen 1000 664. aastal. Dali kirjutas Petses peatusime raekojas ja tollis kaalukoda, olime talliks majad ehitatud hästi teineteise peale sobitatud palkidest kõrgused maa kohal. Juba esimese tutvuse panime tähele venelastel viisakust, metoodika, tootja, joogid, elamut valvasid pool ruudus, sõdurid ja vaimu saime tänavale minna. Kirjutati 1664. Petseri On kohakene küla, mis suuremas osas kuulub kloostrile. Ta kujutab endast suurt ehitist kõrgete müüride ja tornidega. Kindluse klooster paikneb kahel laugel mäel, mille vahel voolab jõgi. Ja nii et see kõik on iga muugalane, kumb kõik hooned on läbitud, maalitud valgeks nagu kõik religioossed hooned Venemaal. Aga aasta hiljem 1674 10 aastat hiljem külasse spetsialistid, väga huvitav inimene. Pank vist tema töö on mõnda tähelepanekud Venemaast, emateedest on see pealkiri, see kaart kindluses ja piiridest kogus Rootsi saatkonna juures Moskva tsaari juurde. Erich Palk, mis 1604. aastal ja see palk vist tagasiteel. Meedia, kuidas aga igatahes ta on jätnud selle 1600-st isegi Petseri linna plaani. Et see on kõige esimene linna topograafia, nii me teame, kus kaubahoov samas kohas ka aastasadu hiljem viskut tänavad olid toll, kus kõik kõik oli, kuidas need teed Pihkva suunas ja, ja kõik need olid ja see kaart oli salastatud. Siin on sellised väga huvitavad need, et kuidas siis see linn oli üles ehitatud, mis, kui tänavad olid ja, ja kõik need, see on tõesti üks aga, aga selline, see on haruldus, kuna see esmakordselt siin on kindlust, vaadake ära ja kogu see Topuga näiteks on see üks kivirist toodud tsässon ja ta on senini samas kohas kõik see ja kõik need, et toll ja tänavatel Riia tänav ja Tartu suunaline oli algses seisundis, kuna koguga ega siia kaudu ja vastseline kogu see tee läks ju Vastseliina kaudu igale poole läks võru tulevase Võru linna läks Tartu peale ja Võru tänav või Tartu teda hakkas tekkima tunduvalt hiljem. Petserikaupmeeste tegevus oli vahetuskaubandus. Kõik mis tehti sees, oli enda tarbeks ainult sadulsepad ja kõik, kes seal olid ja siis selline rõngassaiade tegijana, eks. Ja need rõngassaiu tehti 1940. aastani täitsa avalikult ja pärast seda see meister ei surnud ja ta tegi salaja Petseri elanikele temal tuldiste, küpsetas neile uuesti, tõi neile siis korviga, kui ma tean, meile toodi ka kõike külalisi nendele lugejal siis telliti temakese, ta teenis varahommikul magusad saiad, need olid head saiad ja tõesti head. See oli vahetuskaubandusele Petseede keskaaplemi vahetus, mis olis vahetuskaubandusteravili. See tähendab, et elanikud oli maaharijad. See on tagasiteravili, läks ja vahetus kapoli sool. Te teate, sool olid tol ajal strateegiline materjal, strateegiline nagu pragu, nafta, see on niimoodi. Näiteks on teada. Ma olen hilisvaadanud, et soola võis olla igal talupojale andnud pulgut. Ja kui rohkem stagun, tulite, sõjavägi kastest ostsid Eesti tulidki need, kes, kes siis valvasid kõige korra üle natsism näiteks neid välismaa diplomaate, nad kaitsesid röövlite eest, Nad vedasid posti, tegeleksid nende asjadega, kus oli vaja ikka kaitseid ja jõudu, nii et siis oli ikka väga soositud ja kinni hästi kinni makstud. See seisus. Ja soolakauplemine sool oli see, mis, mis pani rikastuma Venemaal soola, avastatud osteti tol ajal tuli Saksamaalt ja muuseas ka saksa vürstide rikkus, kust algas soolast. Petseri oli siis kauplemise jaoks soodsas kohas. Ka kaupade ja täitsa soodsas kohas. Petseri kloostrist ja linnast, rääkis etnograaf Mare Piho. Kui Eesti raadio. Heli. Buss hõbehall 1938. aastal mööda Eestit ringi sõitma hakkas siis ühena esimestest külastati ka Petserit. Kuidas elas ja arenes Eesti iseseisvusajal Petseri linn. Selle linnapea Nikolai Grünthal küsitleb ajakirjanik Karl kesa. Kuidas elab ja areneb, et erialalinnapea kuni meie riikliku iseseisvuse, nii Olybekteri, vene küla sarnaneb umbes 2000 elanikuga alevik. Suurem osa elanikest olid venelased, eestlasi on ainult mõni üksik perekond. Eesti iseseisvuse ajal on linn jõudsalt kasvanud ja arenenud ning praeguseks on elanike arv tõusnud ligi 5000-ni. Väga huvitavad sellega on Petseri elanike arv oli siis 20 aasta jooksul kasvanud enam kui kahekordseks. Millest see tuleb ja milles Petrased üldse elatavad? Estheri linnarahvas elatab end peamiselt äritegevuselt ja käsitööst. Linna kasvamise põhjuselt võib arvata äritegevuse võimaluste laienemist. Endise maakonnalinna Pihkva äralangemisega tõusis Petteri kui kaubandusliku keskuse osatähtsus tuntavalt. Ja kes annavad linna juurdekasvu juurde suhu annavad peamiselt eestlased asuvad Tiia ametnikena ärimeestena. Käsitöölistena. Viimastel aastatel on märgata kinnisvarade omandamist ka Läti rahvuskodanike poolt. Missugune on praegu Petseri elanike koosseis rahvuste järele? Praegusel Ajal on Petseris juba eestlaste käest enamus, nimelt on eestlasi umbes 55 protsenti, ülejäänud 45-st on protsendist on enamus venelased, nende järel lätlased ja nii edasi. Juute on Petseris ainult kaks perekonda, tõesti ainult kaks perekonda. Millest see siis tuleb? Vene ajal oli juutidel Petseris kui kloostri linnas elamine keelatud. Nähtavasti osalt sellepärast ei meeldi tuutidele ka nüüdki Petseris elada kuid teiseks, kaladel mõjuvaks põhjuseks võib pidada seda, et Petseri eestlased äritegevuses juudist üle on. Kas praegusel ajal nii akuutne juudiküsimus ei hävitanud süürlasi? Ma antud olukorras küll. Aga mida teie, härra linnapea, võiksite ütelda ehitustegevuse kohta Petseris. Linnaehituslik, töögava, ka laiaulatuslik, palju Petseri uus linn, mille tõttu kõik tuli ja tuleb uuesti luua linna taastaku rahanduse ja majanduse kava kohaselt on ette nähtud esijoones linna tänavate korrastamine ja vesivarustuse sisseseadmine. Ajast päris linn ainult kaks kilomeetrit sillutatud tänavaid. Veel küsimus oli aga hoopis korraldamata ja vett saadi peamiselt linnas ühe kilomeetri kaugusel asuvast püha vee kaevust. Edasi nõuab linna elektrivalgustuse küsimus ümberkorraldamist. Elektrijaam asub kesklinnas, rikkudes linna õhku ja elu. Nii rääkis 1938. aastal Petseri linnapea Nikolai Grünthal. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan. Saate lõpetame koos Zetodega rõõmsal toonil, sest setude kultuuri kannab edasi ja hoiab ansambel Zetod. Laul on sellest, mis juhtub siis, kui liiga valiv oled. Naist valides. Kulla vele kulg mis mad ele kõnele ARKi panna naist, vana Laaram leiva rais, lehma, arti puut nuriks noort Suurna rõiva raidrõivad, ARKi võtku paksu naist. Paksnane paljus ööse ja. Targad. Ka? Ka v? No. Mul ka. Udu. Reetmiseks. Reetmiseks no. Ärgu. Mees ilma mu mees.