Libahuntidest on järgmised Eesti lood. Tänu 16. sajandi Rootsi teoloogia geograafi olaus Magnuse Põhjamaade ajaloos avaldatud lugudele Liivimaal levinud rohkest libahuntlusest sai Liivimaa libahundi El Dorado kuulsuse kas ka põhjendatult? Sama sajandil pärast Vene-Liivimaa sõda kirjutas paavsti legaat Antonio possevina Tartust saadetud kirjas Vastseliina murdjatest huntidest, kes nõidusele läbi tehtud olevat pärast Moscoviitide lahkumist. Tartu teoloogia akadeemia õppejõud Tiina Vähi on uurinud libahundipärimust Eestis Euroopa kontekstis ja räägib meile sellest, kes on libahunt ja kui palju on Liivimaal ringi liikunud libahuntide sarnast August Kitzberg Bergi Tiinaga. Kõigepealt siis ikkagi, kes on libahunt. Libahunt on paljude rahvaste folklooris esinev mütoloogia loogiline uskumus, olend, inimhunt või hunt. Inimene, kellel on üleloomulik, võime ennast muundada hundiks tagasi inimeseks. Tema kohta võiks öelda, et on mütoloogiline hübriid, kes kuulub olemuslikult kahte maailma inimeste ja huntide maailma. Üleminek ühest maailmast toimub transformatsioon ide kaudu, milles toimuvat kehakujumuutused nimetatakse metamorfoosi teks. Ja nendes metamorfoosi sides inimkeha asendatakse hundikehaga ja vastupidi. Aga siis ikkagi libahunt on uskumus, uskumus, olend, mütoloogiline uskumus olen, mina ei tea ühtegi libahunti, et see libahunti võiks siis nagu metafoor otseselt kasutada nende inimeste kohta, kes oma aateid ja vaateid muudavad. Aga, ja siis oluline on siin nende meta Forfooside puhul kaks erinevat põhimõtet. Kuidas need toimuvad, kas siis toimub konkreetne keha, teisenemine, vormi muutus, või siis tullakse hundiks hingerännupõhimõttel. Esimesel puhul on siis nii, et et inimese keha muunduks nagu tõeliselt hundi kehaksed, inimesele kasvavad pähe kõrvad, saba taha käpad ja edasi. Aga siis kujumuutus, mis toimub hingerännupõhimõttel, see on seotud kujutelm, aga et inimesel on peale keha hingega veel irdhing või vaba ahing, et see võiks siis siirduda inimese kehast, hundi kehasse. Ja siis sel moel siis liikuda hundi kujuli ringi liikuda. Aga samal ajal päeval siis tema keha ja raha kuhugi sellisesse unne taolisele targilisse asendisse, mida võiks siis ka võrrelda katalepsilised transiga või siis ekstaasi, seisundiga või varjusurmaga. Aga siis peale selle on libahundiks muundumise veel kaks olulist aspekti vabatahtlikkus või sunni viisilisus. Et kõige rohkem pärimust ongi just vabatahtliku enese Moontamise kohta, see tähendab siis seda, et inimene on ise aktiivne ja oma soovil tahab mingil kaalutlustel hundiks moonduda neid hunti, inimesi võiks siis nimetada hundiks käijateks, kasutatakse väljendit libahundiks, jooksma, libahundiks, käima jooksis Libod ja nii edasi. Aga teisel juhul, kui on tegemist sunni viilisile muutumisega, siis neid on, võiks nimetada hundiks, pandutaks ehk noiututeks. Ja siin on tavaliselt niimoodi, et keegi pahatahtlik inimene pärimuses kellel on siis nõiavõimeid või ta ongi ise nõid, muudab teised siis mingil viha pärast või kadeduse pärast huntideks. Ja nüüd võiks siis tekib küsimus, et millal, kuidas ja miks sellised uskumused on tekkinud. Millal hakati libahunte nägema või, või nendesse uskuma, kuidas libahundid on? Võib libahunt, lus on tekkinud. No mina arvan, et see on seotud loomaks moondumise ideega ja see loomaks muundumise idee algupära on kindlasti pärit ürgajast ajast, mil siis inimene ja loodus ja loomad elasid sümbioosis Se. Nagu suhe, erinesid kvalitatiivsed tänapäeva inimese arusaamast. Ja ma olen kasutanud sellist väljendit, et tolleaegse inimese maailmatunnetust ja Eluviisi võiks nimetada kategooriaga homo nature Stahlis. Seegis elas loodusega sümbioosis. Ja loomadega samuti ja eriti just loomadest oli ta sõltu, sest nende küttimisest setus ellujäämine, aga samas sisusutiga loomadega, sugulus, nendest koguni põlvnemist. Noh, niisugused Totte mõistlikud uskumused. Ja võib öelda Tanimistlikus maailmatunnetuses oli vahetegemine inimese ning looduse ja loomade vahel suhteliselt hägune. Ja sellepärast ei olnudki raske ennast ette kujutada loomaks. Aga miks just hunt, miks mitte rebanemiks aru? Aga sellepärast, et miks just hundist kujunes parasmetsavöötme kõige populaarsem libaloom. Siin tuleks siis vaadata nagu peatuda natuke hundi rollist libaonnid uskumuste kujunemises. Hunt on just parasvöötme metsavööndis karu kõrval üks kõige tähtsamaid loomariigi esindajaid. Aga sellepärast, et hundist sai droom, kaaslane hundist said cover. Tänapäeva joogid on kindlaks teinud, et hunt oli siis kanis lopussezzai kanis Familiaaris. Ja siis võis toimuda kusagil jääajal, kui hunte inimene pidasid jahti mõlemate suurtele saakloomadele. Nad olid teatud mõttes konkurendid, aga ka mingil ajal kujunes välja nendel partnerlus. Ja noh, nii on arvatud, et nad respekteerisid 11 jahipidamisel. Nende vahel oli konkurents, aga ka teatud määral ka sõltuvuslik suhe. Ja see hundid pidasid jahti karjas, niisamuti ka inimesed. Aga jahipidamisoskustes hunt ületas mitmekordselt inimest, tema haistmismeel, kiirus, osavus, ja need hundiomadused said jahimehele väljakutse. Jahimees tahtis olla ka sama osav nagu hunt ja siis kujuneski hundist kõigepealt välja ihaldusväärne loom kultusloo, isegi tootem, no keda austati, kellega ennast samastati. Millal siis see kujunes, no mina olen arvanud, et inimene hakkassi sundis nägema oma hinge loomavaid esikolendit alter reco sellel ja kui siis hunt ja jahimees hakkasid 11 jahipidajatele tunnustama ja tekkis side, milles siis inimesel oli rohkem hundilt õppida. Ja umbes samal ajal võis ka sooloogiliselt kujuneda hundist koer koduloom, koer. Aga usundis sai hundist kultusloo. Ja siis tekkis ka umbes no samal ajal või kuidas see täpselt oli, tekkis kujutelm inimese võimest muunduda hundiks ja inimesest sai siis ka potentsiaalne inimhunt jahimees, kelle tähendus alguses oli positiivne. Sest ta oli ju hundilt õppinud jahipidamist. Libahundi esialgne tähendus ei püsinud inimkonna kultuuriloos muutumata. See endas avastamine hundiga võis põhjustada inimeses identiteedikriisi, kuid sellest saadi jälle üle müütide abil, mis rääkisid põlvnemisest loomadest ja hundist. Või nende muundumises, Tondiks ja folkloorist. Need motifitseerusid ja muutsid ajapikku argiuskumusteks ja säilisid kuni 20. sajandini folklooris. Aga nende tähendus oli muutunud. Seega võime siis tõdeda, et inimese ürgses soovis olla aeg-ajalt hunt, loom on tegemist inimkonna kultuuriloos eksistentsiaalse probleemiga. Ja siis seega siis ka pikaajalise mentaliteediga, milles aegade jooksul on olnud erinevaid tõlgendusi ja tähendusi. Tähendab selles, et inimesed uskusid, et keegi teine käib libahundiks, on tegelikult pooltõde ja teine pooltõde on see, et inimesed ise nagu tahtsidki, olla. Hundid jah, see oli mingile, ütleme kalurküttide perioodil kiviajal oli see respekteeritud ja, ja mitte hukka mõistetud. Aga siis, kui inimesest sai kalur, kütist sai karjakasvataja ja põlluharija, siis ka suhtumine hunti muutus kardina, sest sest hunt ei olnud see tema tähtsus kultusloomana kadus, ta muutus pida karjaröövliks karjuva rakkaks, nuhtluseks. No muidugi, see ei toimunud järsku tasapisi hunti respekteeriti ikkagi edasi, sest hundile pidi andma omajagu karjast oma osa, selline uskumus säilis veel kuni 20. sajandini rahvausundis. Ja ütleme, et seda suhet siis hilisemal perioodil põlluharijate ja karjakasvatajad. Seda suhet hundi inimesel vahel võikski nimetada viha armastussuhteks. Ühtepidi veel armastati ja ihaldati tema omadusi, kuid samas ka siis vihati kardeti. Ja ka siis veelgi suurem murrang toimus müütilises mõtlemises. Ristiusuga kokkupuutekui ma ennem nimetasin terminit homo natu rahalis, siis ma kasutan terminit homo Christian Jaanus. Nüüd hakati lippama hunti rohkem kartma. Sellepärast et ristiusuõpetus õpetas teistmoodi. Et jumal oli loonud inimese oma näo järgi ja loomaks muutumine tähendas jumala loomise eesmärki, ignoreerimist muutus mõttetuks epa usuks. Ja seetõttu jäi libahundi uskumus juba ristiusu kiriku algusaegadel kristluse ja paganluse vahele veetud rajajoonest nõiduse paganliku nõiduse poolele. Erinevalt siis Hoosundist käsitleti inimese loomaks muutumist kirikuisa Augustinus, sest alates kui deemonite poolt tekitatud meelepetet ja selle fantaasia uskumist peeti kristlasele kohatuks ja lubamatuks. Kuigi alguses valguses peale oli kiriku seisukoht eitav. Aga ja veel kõrgkeskajal suhtuti sellistesse paganlike uskumustes sallivamad ja näiteks paavst Innocentius kolmas 12. kolmandal On teil ei soovinud rakendada nende suhtes karm karistus ja kuna neid peeti siis veel usus lapsepiimal olijateks. Ja, ja noh, me teame, et et kõrgkeskajal olid saagades ja rüütliromaanides libahundi teema väga populaarne kuid samas need teemad ei tulnud loogilistes arutlustes silmapaistvalt esile. Ja sama kehtib ka hiliskeskaegsete nõia traktaatide kohta, kuna kirikus oli juba selles küsimuses konsensus saavutatud. Et see on üks selline rumal paganlik uskumus. Ja sellepärast sellel teemal ei nagu diskuteeritud eriti ja libahunt ei pakkunud temana rockile ta ka selle tõttu huvi, et temas oli ambi Lendset omadused keskaja pärimuses, libahunt oli enamasti süütu kannataja tali nõiutud, teiste poolt libahundiks pandud. Ja ta oli siis, võiks öelda, et pigem siis passiivne päästmisootav nõiduse ohver, kui aktiivne kurjust oliseeriv produtseerib subjekt ja seepärast siis ka demoloogias ei olnud siis see libahundile sellised selgelt negatiivse tähenduse boreitseerimine aktuaalne. Aga see käsitlus muutus hiliskeskaja siis, kui tekkis käsitlus nõiast, kes vabatahtlikult teenis kuradit ja oli tema ka lepingus siis arvati kuradi ja klientide hulka libahundid. Ja sellest siis kujunes libahunt, lusest kujunes varauusaja demonoloogias aktuaalne teema, mille siis nii katoliiklaste kui protestantide ühine arvamus, et looma metamorfoosi don hingevaenlase poolt tekitatud meelepete. Siinkohal võiks veel välja tuua erandliku suhtumine. See selles küsimuses oli prantsuse kuulsal riigimehel absolotismi pooldajal ja demonoloogil Shan Bon lääni, kes kirjutas ka traktraadi demonoloogiast. Tema oskus, et et kurat on võimeline inimesi hundiks muutma. Niisiis noh võiks öelda, et varauusaegses loogias hakati libahundikujus nägema Kristuse karja sissetungijad sele Hävitajad ristiusule ohtlikku vaenlast, kellel ei olnud enam võimalust patukahetsuseks tagasipöördumiseks kristlaste hulka. Kuulsa libahundikütikohtuniku Jean Reimboee sõnade järgi tuli siis libahunt x käia elusalt põletada. Sellise mentaliteedi väljenduseks tekkisidki mitmel pool Euroopas eriti siis Šveitsi Alpides, kus nimetatud nõia, kuid tegutses Lipp hundipaanikat, kus siis inimesi kahtlustati libavõitlusi, seal neid ka nõiaprotsessidel süüdistati ja põletati. Keskajaga võrreldes siis pöörasid teoloogid 16. ja seitsmeteistkümnendal sajandil rohkem libahundile tähelepanu. Sellest kujunes demonoloogias välja doktriin omaette doktriin, mida hakati tähistama terminiga lükka entroopia. Lükkad troopia tuleneb kreekakeelsest sõnast, lükantopiiamissis tuleb termist lükand tropp Post löökos hunti pantroopas, inimene, lükkantroop, inimhunt või siis ka meeshunt. Ja mis see tähendab siis, et seesama mõiste on täna rahvameditsiinil veel kasutuses. Sellega tähistatakse psüühilist haigust, milles siis inimene kujutab ette, et hunt ja käitub vastavalt sellele. Ja see käsitlus on siis kasutusel antiikajast kuni tänapäevani. Aga ebausus või rahvauskumustes tähistab ta inimest, kellel on võime ennast hundiks muundada. Ja sellega tähistatakse mitte ainult hundiks muundumise, vaid üldse looma metarf. Forfoose ja demonoloogiassis käsitleti killuga troopiad kui ühte nõiduseliik. Ja kujunes välja niinimetatud lükkan troopia doktriin. Ja selle sisuks oli, et nõiad muundavad ennast saatana abil huntideks peamiselt huntideks. Ja see oli niivõrd populaarne teema, et seitsmeteistkümnenda sajandi teisel poolel oli see, see tehti sellel teemal väitekirju, näiteks Wittenbergi ülikoolis oli kuus dissertatsiooni lükantroopa teemal. Ja mujalgi veel. Ja siis kirjutati nõiatraktaat, kus siis diskuteeriti selle, kuidas muutus ikka toimub ja, ja seal oli erinevaid nüansse sellest uskumusest. Aga ainult siis mõned neist uskusite. Et muundumine võib olla tõeline. Et lükand Robbie on siis kurati poolt tekitatud meelepete, mida inimene usub ja mida teised näevad. Ja siis oli veel selline uskumused, arvati kurvat, laseb inimesel vajuda sügavasse unne. Ja siis ta näeb unes, et ta on libahunt jaoks ja teeb siis libahundina neid kahjutegusid. Kuulsad tohtrid, Johan veier või viirus või viie, nii nagu teda on erinevad nimekujud, esinevad tema arst. Tema seletas lükandroopiad unenägude ja meelte segadustega, aga ikkagi ei saanud ta sellest saatanast kuidagi lahti, et ikkagi kõiges põhjuseks Nende meeltesegadust ei unenägude põhjuseks pidas saatanad. Aga mis tema juures oli positiivne. Ta pidas Sis nõidu mitte kuradi aktiivseteks klientideks, vaid vaimuhaiguse ohvriteks, kes oli siis langenud kuradi küüsi. Aga, ja see nagu enamik katoliiklikke jaga protestantlik demonolooge kasutasid ühte seletus malli. Et kõik maagilised kunstid, sealhulgas ka metamorfoosi poosid toimusid üksnes deemonite teadmisel ja väe abil ideoloogid eitasid reaalselt hundiks muutumist, selles suhteliselt paistis silma ka Martin Luther. Ja temale siis toetub protestantlik meie õpetus selles suhtes kujundati välja homogeenne seisukoht. Siinsamas meie lähedal. Vana-Liivimaal võtsid sõna Rootsi kuningriigi balti provintside vaimulikud ja teoloogid Nende hulgas Liivimaa superintendent. Hermann Samson oli Kesk-Euroopas tuntud kui põhjalast pärit, veendunud ortodoksne, luterlane ja mingil määral ka kohalik demonoloogia ekspert ja autoriteet. Ta sai kuulsaks Riia toomkirikus peetud üheksa nõia jutlusega nunn eksemplare, dikten, ta hakkas neid pidama juba kuskil 1600 date alguses, aga neid avaldati 1626. aastal. Ja ühes oma jutluses kolmandas jutluses. Puudutas ka libahunditeemad või üldse moondumise teemad. Seal ta esitas sellise retoorilise küsimuse, et mida arvata inimeste muundumisest kassideks, igadeks, koerdakse huntideks. Kas saatan ja tema pärisorjad suudaksid seda teha? Tema diskus, see seeris aga lõpuks selle üle ja lõbus ja andis sellise vastuse, et et see on kõik vaid kuradi loodud vale. Aga lükantroopia teemast ei saanud mööda minna ka Kuramaa kiriku superintendent Paul Ainhorn, kes tegi märkmeid läti rahvausu kohta ja puudutas ka libahunditeemad. Temal ilmus ka 1627. teos ilmatuma pika nimega, mida nimetama ei hakka. Ja seal esitas ta retoorilise küsimuse. Mida lükantroopidest libahuntidest arvata, millele ta vastas? Lükantroobit on inimesed, kes kuradi algatusel ennast julma hundi kujul näitavad, ringi jooksevad. Ja nii inimestele kui ka kariloomadele kahju teevad, see on vaieldamatu ning Sa ei saa ilmselt eitada. Tema tõi siis ka välja moondumises kahte põhjust. Esimene oli siis transmit kraatia anima ja teine oli transMotaatia. Esimese puhul oli tegemist siis hinge transmigratsiooniga ehk siis hinge Rannuga, see tähendab inimese hinge lahkumisega kehasse, siirdumisega, hundi kehasse. Ja me siis tähendab siis usundiloolises terminoloogias mete psühhoosi ehk hingede rännet. Lisaks veel seletas, et et inimesed, kes näitavad ennast hundina ja peavad sellistena ringi jooksma teevad seda ka kindlatel aegadel. Sel ajal, kui inimese hing on tema kehast lahkunud, ei tohtivat keha liigut. Vastasel korral ei saavad inimhing sinna tagasi tulla ja pidavad jääma kuni surmani hundi kehasse. Teisel puhul, kui oli tegemist, siis transmutatsiooniga. Ta seletas seda nii, et kogu inimene, inimene muutub hundiks nii keha kui hing saksa keelest, thercantsements, Libons teele. Ja see toimus siis, kuidas moondumine toimus, kui joomisel joodi kokku õlut või mistahes inki inimene, kellele jook teatud sõnadega õle anti, koondus varsti pärast seda hundiks. Ja selline jutt oli Kuramaal üldlevinud ning paljud pidasid seda tõeks. Ja seepeale esitas Ainholen oma arvamused, moondumine polevat midagi rohkemat kui kuradi töö ja pettus, millega viimane hullutab seda haletsusväärsed rahvast. Nii see viimane lause näitab siis seda. Ain Horn oli nõus teoloogias konsensuse saavutanud seisukohaga, et inimese loovaks muundumine ise illusioon on kuratliku päritolu. Aga mis puutus inimese terviklikku muundumis, seda ta ei käsitlenud. Ja ei kommenteerinud. Aga selle tervikliku muundumise teema võeti üles nõiaprotsessidel näiteks tuhanded 651. aasta Haljala kihelkonnas idavereprotsessil kuulati ühte noormeest üle ja inkvisiitorid kesiseid. Ja usutlesin teda ikka mitmel korral, et kas tema keha võttis osa hundiks jooksmisest või ainult hing. Ja kuidas ta ennast võistluse poolest tundis, kas inimese või hundina. Poiss ali aga vastanud, et ta oli tundnud ennast loomana. Aga kuna see noormees oli veel alla 18 aastane, mäletas mööda 16, nii et siis tema sai ainult vitsu, karistati jõulise nuhtlusega, pääses libahundiks olemise eest, karistused ei olnud suured. Olid ikka tähendab kui sedasi teostati korraldiga ja kuradiga lepingus olemisega ja kui inimene selle üles tunnistas meie protsessil, siis, siis ta oli kadunud, siis ta läks tuleriidale. Tahaks veel siin korral veel mainida, et kes on siin libahundi teemal sõna võtnud. Akadeemia, kus ta viana kasvandik Tallinna Mihkli koguduse pastor Ludwig tunte, tema avaldas ühe teose kasu istliku laadi traktaadi ja võttis seal ka seisukoha, et inimesi ei saa huntideks karudeks muuta. Küll aga võib ta seda kujutust inimestele sisendada. Kes siis libahundiks võisid saada või kes said libahundiks? Meie teame ikkagi Kitzbergi libahunti noort ja ilusat ja, ja kirglikku tütarlast, aga te nimetasite ka noormeest. No see ongi üks klišee ja neid on palju, mis on kirjanduse, populaarkirjanduse ja hiljem ka filmikunsti kaudu levinud. Et Kitzbergi puhul ja, ja Kitzberg koos Aino Kallas, hundimõrsja, need olid mõlemad naiskangelased. Ja noh, kasutati seda libahundi kui vabaduse ja võrdsuse ja ideed ja sellele anti hoopiski uus tähenduskultuuris, et tegelikult see nii ei ole. Jah, eestlaste teadvuses on tõesti tänu Kitzbergi-le ja Aino Kallasele libahunt tuntud. Aga tegelikult on ja võiks öelda fifty-fifty folklooris. Noh, ütleme ma ei ole neid kokku lugenud, kui palju seal naistegelasi folklooris, aga nõiaprotsessides küll sooline võrdsus oli ta olemas pigem just mehed võib-olla, ja ütleme, kes olid need nõiaprotsessides süüdistatud. Et seal oli jah, sooline võrdsus, et aga noh, teatud perioodil ja kohtades, kus siis nagu ütleme, Kesk-Euroopas, kus naisi kus olid kahe üle 80 protsendi isegi naised, naisnõiad ja selline kujutelm levis, demoloogia levitas seda, siis seal võisid olla jah, seal võis naislibahunte rohkem olla. Aga Saksas või, või ütleme, et seal on selliseid Helmi, kus et libahunti kujutati just meestena ja mees 100 seltside liikmetena, kes siis käisid Libontidena ringi ja tegid pahategusid. Libahundid võisid siis ka paarikaupa või isegi karjas käia. Ja selle kohta on folklooris nagu eesti folklooris ma räägin, praegu ei tule, see on pigem see kuulub nagu individuaalmaagia valdkonda ja libahundiks tehti ikkagi salajasele intiimne asi, sellesse pühendati väga väheseid pereliikmeid, aga nõiaprotsesside ülestunnistustest, mida, nagu mina olen nimetanud nõiafolkloori ohvriks, et seal on just mõned teated, on sellised, kus on käidud salgas vaid Sunstideks on isegi nimetatud näiteks seal 1596. aasta väha külast alguse saanud Väo külanaist see protsess, kus tulid välja libahundiks käimised kambas, seal oli naistekamp ja meestekamp eraldi, kummalgi kambal oli pealikud samuti. 1696. aasta Pärnu maakohtuprotsessis oli kohe 11 vistoli 11 liikmeline kamp, kus oli nimetatud nimega selle kamba pealik, libe mats. Ja siis oli nahkade hoidja naine, kelle käest nahad olid, ja siis need jaotati nagu sellest kirjeldusest oli siis nii välja, et nad siis kui vilistati, siis nad kogunesid kuskil ja siis naine jagas kõikidele libahundinahad selga ja isegi ühele noorele tüdrukule, kes ei tahtnud nii väga minna libahunti jooksma, keda sunniti. Ja see sissetüdruk siis pärast tunnistas ülesse läks ise pastorile rääkima. Et ta on selle kauba mõju all. Ja niimoodi tuli see asi avalikuks nagu omaaegne hobi tundub olevat, näiteks noh, kujutlesin seda libahunditermid, vaatame siis Prantsusmaal on luukaru, tähendab libahunti ja Rooaas oli siis õhtune seikluskõne käänuna räägiti sellest, et läks õhtusele seiklusele, siis tähendas Karo aas, et käissis libahundiks, et kuidagi selline kerge suhtumine, et see oli rahvapärimuses, aga no mis puudutas siis demonoloogiad ja nõiaprotsesse, siis seal ei olnud mingit armuandmist libahuntidele. Need olid juba varauusajal kindlalt siis nõidudega ja saatan ega ühes mestis ja, ja, ja, ja neid siis põletati, kui saadi teada või kui nad ise üles tunnistasid. August Kitzbergi 1911. aastal Endla teatris esietendunud tragöödia libahunt räägib tammaru perest, kelle ukse taha ilmus hirmunud noor tüdruk. Samal õhtul hukati ta ema nõiana. Peremees ja perenaine otsustasid tüdruku enda juurde võtta ja koos samaealise kasu Tre ja suurema pojaga üles kasvatada. 1968. aastal vändati sellest film 1954. aastal. 60 aastat tagasi lavastas Andres Särev Eesti raadios kuuldemängu libahunt. Tiinat mängis Ellen liiger Margust, Aksel Orav ja Marit Eevi Rauer. Sa oledki sihin. Mina kartsin, sind enam ei leiagi. Kellele see enesenii ilusaks jälle tehti? Sunniks ikka kohe, kellele? Mitte kellelegi. Mets, ema on piduehteis. Miks siis korraga mitte mina? Sinul on ema hõbeehted? Ei tema kakkesse ning sina oled ehtimata kiilu. Seda ma kuulen alles esimest korda. Jah, minu suus nooo Äradi patuseda ma küll ei usu. Kas hakkame koju minema? Koju juba? Mul ei olegi veel marju. Mis sina siis tegid? Nii hea oli kõigi selle ilu keskel ümber rind. Lille'i, siis käskli. Kuusk tilkus vaiku. Ja oravad ajasin juttu pois, eks väledad rästiku peale, juhtusin. Kuidas ta vaenetine põgenes? Tema ikka mina vahel ajas küll pea püsti ja susises vaske, aga panin nutku jälle minema. Inimese silma vaadata ei kannata tema ikka ees, mina tagantjärgi sõid ära mõtetele. Säramaterdada jumala looma. Alles mineval nädalal oli tähik nõelatud, kui ehk ise peale astus. Paranes ära. Tule, lähme. Ei mina küll ei tule. Tule tuli, lehmad tahavad lüpsta, me peame minema. Mina veel ei tule, Ma nopin, nutumine marja ilma ma koju ei lähe, marju noppida oli aega küll. Tule või ära tule, mina lähen. Ja mine ees, ma tulen kohe. Aga see oli neil tulla isiklikult. Margus ju ometi teadma, mis ta teeb. Paneks nooli nottima, võrgu kinni võtta? Neid ei ole Nooniline. Ai hiina, rumal poiss, sina tossikene tüdrukut kätte. See tahab minu, Margus on Margus pea kolima kui hunt, kes kargab muttide hulk. Et sind oleks vaja juustest kit, kata jätkatkuda. Kuni sul jalad alla saada. Aga mitte käsite kaela heita. Sina, sina, vaata, kui tõmbasin sõba teensuga, viisime sisse, aga meelde tuleb sina sind oleks vaja nii pigistada, et karju. Ja seda sa oskad. Selle peale oled sa mees, mina olen iga asja peale mees või noore karuga süli, mina ei karda ja võib-olla sa noort käru agaras peast küll palju ei karda, kude, ästinaaran. Aga muidu muu asja peale. Missuguse muu asja peale mul julgust ei ole? Sa pead ütlema? Või riided? Oi, ärge vaatate. Nii poiss, kui sa oled, pea meeles, et ma mitte midagi ei pea, aku, ma ei taha. Tee suu lahti, ruttu, tõesti, ilma naljata, muidugi nüüd loll enam ei ole. Ja siis muidugi. Kas sa oled kunagi selle üle järele mõtelda? Siis nüüd teineteisele. Tore. Kas me oleme nii erinevad imelapsed? Olime kasude kasuvenda ja valetasime nüüd. Nüüd oleme täiskasvanud inimesed ja teeme varsti pulmad käest. Kas sina tahaksid, Margus? Sinul oleks julgust mind käekõrvale võtta. Isa, ema, vanaema, kogumas, sooja võsa taskutega ütelda. Siin olen mina. Siin on Tiina. Meie tahame paarini ja meie teineteist. Iiet. Raske see on. Nemad tahavad kummari marss. Mis see mari siis parem on, kui mina? Nõndasamuti armu pärast majja võitud kasulaps, nagu minagi. Tema usinalt kärme, tugevam või tervem kui mina. Koguni teistsugune, rõõmus, vallatu, tulime sellele võõras. Kardavad sind marjunaga nagu nemad ise meie soosse tõugu Teie tõugu. Mis teie tõuksis nii säärani, särajel. Põlv põlve järel. Olete siin Tammargistunud? Theo päevi teinud? Minu emaga ütles. Meie oleme vabad Hinniste tõug. Isa uppus mul põgenemisel jõkke, kui teda kinni võtta ja kerge pannud, aeti. Isa isa suri karu käppade vahel. Isa isa murdsid nugise jahil, näljased hundid maha. Neil arvati põlvi kuni kuningate vanemateni tagasi. See ei ole teie silmis muidugi midagi meie sugu ja see, et mina vabade inimeste tõust olen. See ei maksa teesi, mis muidugi midagi, mis siin argus võitlemiseks on, nüüd ei pääse. Mina tahan, tead mis isa ja ema? Kõik minust mõtled. Mis pärast mina, teie silmis test, nii palju madalamal seisan kuuletsamal, kus kõik tahan ma teada, kõik. Ei, mõtlen sinust midagi halba. Ma ei tea sinust ega sinu vanematest üldse midagi muud, kui et 10 aasta eest. Aga mis seal õhtul Miele veeti, juhtusid ja meile jäid siis teie teate veel midagi. Teate niidet, minu ema kirikutulbas surnuks teksidki. Jumal, kui sa sedaviisi vägisi sõnu suust välja kisud. Mõju seda me teame ka, et võib-olla usute ka, et minu ema oli nõid. Midagi ma ei usu. Usute, et mina olen ka nõid mis nüüd uuristatud vägisi oma hingerahu hävitada püüad? Keegi ei pea sind nõiaks. Su ema oli või mitte, ei olnud, see magab ühes temaga mullal. Kes sina üksi armastasid mind? Miks ta ei ütelnud, mul oli sajakordne surra. Kas tead, Margus kui minu ema, kui tema kõige parem inimene ilma peal. Nüüd siis siis olen mina ka nõid Margus. Meenutan veel, et pere ei lubanud margusel Tiinat naiseks võtta. Et külarahvas uskus mari juttu, et Tiina olevat tegelikult libahunt. Et löödud Tiina jooksis ära metsa. Kuidas see armastuse lugu lõppes, saab meelde tuletada kuuldemängust vikerveebist Eesti loost. Saate toimetaja on Piret Kriivan libahundiuurija Tiina Vähiga. Kohtume nädala pärast uuesti. Kõike head.