Viimasel ajal on kõneaineks tõusnud Eesti ajakirjandus ja tema vabadus. Rääkida toome näiteks selle, et juba möödunud aastal kaotas oma peatoimetaja Hommikuleht tähendab, et kaotati ära peatoimetaja ametikoht ja nüüd siis ka Rahva hääle peatoimetaja ametikohta koondatud JAAN määratud vastutav väljaandja selleks on ta Olev Remsu, riigikogu kultuurikomisjoni esimehe asetäitja Rein Veidemann. Mida niisugune tendents õieti tähendab, et vahelt võetakse ära? Tähendab ajakirjanduslik Lily peatoimetaja. No ma pean sellist sammu kahtlemata väga ohtlikuks või nimetaksin seda ohtlikuks tendentsiks ja sellega me tegelikult liigume tagasi aega ja süsteemi, kust me tulime, kus me mäletame hästi ajalehti, ajakirju andsid välja toimetuse kolleegiumis ja tegelikult toimetusteks eriti ära iseseisvustegutsemiseks, mis on väga vajalik ja eeldus vaba ajakirjanduse toimimiseks. Ja praegu need pretsedendid nihutavad neid väga lähedale sellele Euroopas on traditsioon niisugune, et peatoimetaja on olemas, see on kinnistunud institutsioon, editor in Chief, see on kohe spetsiifiline termin ja see, kuhu Eesti praegu liigub, on muidugi väga kahetsusväärne. Miks teie arvates on praegu tekkinud niisugune olukord ja, ja üsna kiiresti võimenduge liigub? No see on tegelikult üsna läbinähtav minu isikliku seisukoha vaadatuna nimelt tants rahva hääle ümber on juba kestnud õige pikka aega. Seda on püütud erastada sel viisil, et see väljaanne, mis on Eestisse teine omad iraažilt ja millel on väga suur usalduslik, kuid loomulikult on valitsuskoalitsioon ja valitsev partei huvitatud, et see teeniks ühemõtteliselt valitsus, ide idia propagandat. Aga vaadakem asi nimelt selles, et ajakirjandusse puidu olemusse kuulub olla demokraatia valvekoeraks ja seda, mis kannavad endast nii-öelda puhtalt partei hääli, selleks on partei ajalehed ja oli siin ERSP oma ajaleht on ja minu teada on Keskerakonnal oma ajaleht, praegu aga niisugused suured päevalehed, nad peavad olema sõltumatud, kui üldse tahetakse riigis demokraatiat säilitada. Praegu tekib küll selles suhtes üsna tõsine kahtlus, kas on kuskil ka avalikult välja öeldud, niisuguseid etteheiteid siis rahva häälel õieti olid, ei ole, selles on olnud ka paar nädalat tagasi kultuurikomisjonis juttu nagu oleks rahva riigivastane, mis mind täiesti jahmatas. Üks minu hea kolleeg valitsuskoalitsioonis ütles nii välja ja kui ma seepeale küsisin, kas sul on midagi öelda? Ei, see on niisugune väike tilgutamine. Sama komisjoni istungil viibis ka kultuuriminister, ka minu endine väga hea kolleeg ja suur imetlusobjekt kunagi olnud Paul-Eerik Rummo ja ma vastutan oma sõnade eest, ütles, et ja meil on vaja kirurgilist vahelesegamist ja seega tuli, et seda ei suudetud otse teha. Ilmselt peatoimetab Ta leitav vabastamisega, kuna see ei mahtunud põhiraamidesse ja seepärast mindi põhikirja muutmisele välja. Ma pean ütlema, et küsimus ei ole isikutes. Kui tahetakse lahti saada isikutest, siis peaks korraldama konkursi samal määral. Võetakse ka eesti lugejat, kellel arvatakse, et tuleb suunata õiget laulu, kes ise oma peaga mõelda, mitte ei oska. Paraku on segi viimasel ajal kujunenud väga halvaks kombeks, et Eesti lugejaid ja mis seal salata, ka rahvast on hakatud alahindama ja üha rohkem ja rohkem käsitletakse teda kui manipuleerimisobjektina. Aga siit on ainult üks samm vaikiva ajastu vaikiv olekut suunas. Praegu on ju riigikogus just ringhäälingu seaduse eelnõu. Kas seal on märgata samasuguseid tendentse, seda? Üldisemaks veel muuta avalik-õigusliku ringhäälinguosa on olnud seal tõepoolest võrdlemisi tagasihoidlik. Minu arvates, kui Eesti tahab tõepoolest siin jääda Põhjamaade perre, siis just üldises plaanis korraldatud ringhäälingusüsteem, kus avalik-õigusliku ringhäälingu lon domineeriv roll peab jääma ka Eestis, mitte aga ameerikalik idee, kus eraõiguslikud raadiojaamad on siis need põhiinformatsiooni ja üldse eetrivahendajad. Kas riigiga kultuurikomisjonist alates ja, ja edasi on võimalus praegu selles protsessis sõna sekka öelda. Näe, kirjandusliku teinud ja need võimalused on kahjuks väga napid ja see isiklikult mind väga kurvastab, sellepärast kaasa arvatud ka Ragajale juhtum on puhtalt täitevvõimurida ja alati võidakse pareerida seda, et seadusandliku võimu esindaja tarkused kogu täitevvõimu ja kus seda rohkem. Ma arvan, et ajakirjandus, kes peab olema huvitatud oma iseseisvusest jaama sõnavabadusest peaks ise siin väga palju aktiivsust üles näitama.