Keelekõrv 556. saade, klassiku hääl umbes 100 aasta tagant ütleb meile aga praegu Aarne Üksküla suu kaudu. Kena taker, rõiad, hääbuvad, Docriad hääbuvad singutades hingeroovilt vaide, vaide tõuseb Küütuvustega käide võikneb südame vaikselt surmale säravana dinaatsena Heljetel tokerjat tugevad tokerjat, Mugevad uu-uu Vi minetuse puitamuses. Rukola Duste peitel vaaralduvad vahiguvad Darr tuvad. Kas te tundsite ära selle teksti, aga küsin hoopis nii, Aarne koolivend, sellepärast luban endale niisugust lahedat sinatamist. Kas sa mäletad, kuidas meie kirjanduse õpetaja Tallinna seitsmendas keskkoolis õpetaja Reinup seda Eduard Vilde teost tunnis käsitles? Ei mäleta, tõesti? Ei mäleta? Aga ma mäletan, et kui ma pärast teatrikooli Rakvere teatris töötasin, siis ma kirjutasin ka midagi nihukest tähendab selles mõttes, et ta tuli mulle meelde, kuidas tokerjat käis, ega ma teda uuesti vaadanud, aga mingis proovis, kus võid sel teemal jura ajasime, siis ma kirjutasin selle valmis. Proovi ajal Vene vaikselt nii proov käis ja pärast lavastaja vaatasid, ütles, et see on väga huvitav. Ühesõnaga temaga raadio, ma ei teagi, kas ta teadis, et see on nagu selle mõttega tehtud ei mäleta, muidugi vis lavastus oli midagi seal tükis oli sarnast, noh ja siis ma proovin ka. Aga kirjandusteadlane Jaan Undusk et kas teie koolis Tallinna 20 esimeses keskkoolis ka Vildet õpiti ja kas see pale oli sees? Ja seda tundi mina mäletan küll kui meie õpetaja nimi oli Anne kauba ja tema luges selle ette ja see oli üks kõige naljakamaid kirjandustunde. Naersid ja, ja milleski tuletas siiski meelde ka hilisemas kirjandustunnis lugesime seda kuulsat Betti Alveri vihmavarju luuletust, see oligi siis ehk kellel on pealtnäha väga erinevad asjad, aga mingisugune selline sõna lumm oli, oli neil mõlemal üks, nii et et mäletan hästi. Miks me selle teose juurde täna asume, on see, et Eduard Vilde täht päevaga seoses tõstsid võib-olla mõnedki oma riiulist mõnda Vilde raamatute, vaatasid, seal ehitasid ja minule meenus tokerjad kui niisugune vägev kunsti- ja keeleparoodia. Ja ka mina mäletan, kuidas ma seda koolis õppisime ja jumal teab, miks ta mulle pähe jäi, isegi selleni välja. Vahel, kui õunakooki tegime ja õde astus sisse aastast õpetlased, oo lõhna tunnen kollast ja soodavat ja mina jätkasin mäe Kedurjast kurbust ilmedes Timpaq, mind Limpactoolõhna sallin. Ja siis vaatasid nooremad, üks minu õetütar vaatasid, ema ja tädi on lolliks läinud. Ta ei teadnud sellest midagi, ei olnud pähe jäänud. Niisiis on 1908. aasta ja Eduard Vilde elades vististi, kui ma mäletan tollel Kopenhaagenis ja olles eesti kirjanduselust natuke nagu ära lõigatud, aga siiski, tundes ja olles kursis uute tuultega Noor-Eesti tugevate võimsate Sisseastetega, mis vormi ja uut keelt, Aaviku keeleuuendus, kõik see uus ilm, ühesõnaga revolutsiooni ajal tekkinud ja kasvanud kas siis see käi ristima meeli või tundus šokina või mis võis olla see põhjus selle paroodia kirjutamiseks? Ja eks siin selles tekstis on ju koos igasuguseid teisi tekste, siin ei ole ainult tõesti Villem Grünthal-Ridala, kellelt oli just ilmunud ma esimene luulekogu 1908 vaid siin me tunneme äraga ju Tuglast, eks ju. Kas Tuglase merd ja mida parodeeriti palju, isegi vana Jaan Anvelt, kes oli tol ajal veel lootustandev kirjanik, mitte revolutsionäär, kirjutas sellele paroodia. Ja siin on isegi veel ju siin on tulevast Vildet, kui need kõik need krati motiivid ja asjad siin vaadata, mis pisuhännast tuleb või, või siis hiljem mäeküla piimamehes, siis võib öelda, et Vildes oli Vilde esimene nagu õpitöö selles uues keeles ka kõige muu kõrval. Aga eks ta siin tõepoolest võib-olla, et kõige rohkem proovis pilgata nende Saaremaa meeste eesti keelt Saaremaa ja Muhumaa meeste. Sealt sai alguse see keeleuuendus. Aavik hakkas seda asja mõne mõni aasta hiljem ajama programmiliselt ja teadlasena. Aga mõnes mõttes võiks ju öelda, et Ridala luules sai see asi alguse veelgi varem. See keeleuuendus ja üks hea paroodia on alati nagu, nagu hea arvustus, ta toob esile vaadeldava teksti mingisugused põhilised jooned ja ja eks nendest tokerjates ole noh, võiks öelda sellest kahte sorti asju. Kõigepealt need uudist, vanad vähe tarvitavad sõnadega uuesti väljamõeldud sõnad, murdesõnad, nad on alati sellise ebamäärase tähendusega, kuna nad on vähe tarvitatud. See on see üks ladestus ja teine asi on see korduselement, mis, mis just rive luulas hakkas nagu hästi tugevasti mängima see lõputu kordamine, pisarad palavad, pisarad valusad. No isegi see kõige tuntum, hämara õrna ja sina lume, me võime seda Tumedas pisarad, jämedad, pisarad kihedad valguvad. See ei olnud ju ikka korralikule baltisaksa luulele, kus Vilde oli selles õhkkonnas kasvanud ikkagi omale seal, ainus korduselement oli ikka korralik kriim, aga muidu see sisu oli selline lahe ja õpetlik ja selline kordamine olla rohkem nagu primitiiv rahvastele omane, ütleme, rahvaluulele või traditsionaalsetajale kultuuridele. Aga see oli just püks neid allikaid, kus ka Noor-Eesti hakkas oma luulet ammutama ja see oli tol ajal muidugi uudne. Selline manav luuletegevus. Ja kui me praegu sellele tagasi vaatame, ütleme lühikokkuvõte või hinnang ridadele, on umbes nii, et tõi neid Saaremaa värvikaid maastikke, elustas oma Impressenistlikus laadis ja tegi neid huvitavaks ja tõi oma keele murdesõnu kõrgelt, hindame seda praegu ja oleme sellega harjunud. Võtame seda kui niisugust klassikate klassikat. Aga kas võis olla ka viil teel mingisugune tõeline võõristus või šoki, tunnen umbes, et tulevad siin mingid? No ma ei ütle, et Kivisildniku või, või kontrad, see oleks võib-olla liiga jämedakoeline võrdlus, aga kui me võtame tagasi minu noorusaega 60.-te algusse, kus tulid Kross, Niit ja Kaalep Vaba värsiga ja kus porikuu sonaat ilmus sirbis ja vasaras paroodiana ikkagi uuele ja võõrale, justkui. Ma arvan, et see poriga sonaat on päris ilus võrdlus. Kunid Vilde juurde Ridala juurde tulla, siis vaata, oli kunagi üks selline peenemat sorti daam nagu Aino Kallas, kes huvitus ka väga eesti asjadest ja, ja kelle mees Oskar Kallas kirjutas oma doktoritööks just korduslaulud eesti rahvaluules. Aino Kallas tabas mõnikord asju küllaltki peenelt ära, oskas neid hästi formuleerida elegantselt ja tema on Ridala kohta umbes nii öelnud, et Ridala luule, see on inimese loomise eelne maailm, see on see esimeste loomispäevade loodusmineraalid puud juba seal neljandal päeval, millal olid mõningad linnud, tulevad sinna, kes hõikavad Luikavad kuskil roostikus, mõni hüüp, eks ju. Aga inimest seal ei ole. Jäneseid, millest kirjutab Vilde kahvel suhteliselt vähe. Ühesõnaga see on selline vaikne tumm loodus, mida siis Ridala proovib nagu kõnelema panna, tuues just sinna mõne selle hõikamise Luikamise, mis toob selle vaikuse veel paremini esile. Eks selline alati rannas vee ja maa piiril, nii nagu sa alguses käis seal selle loomisloos. Inimestel ei ole just see selline tuumalooduse justkui tumma või sõnatu looduse kõnelemapanek, mis sai 20. sajandi luulasega olulik sinnapaika loome Ridala luules esimest korda, mis meil kõige rohkem sees, see on omamoodi selline ebasotsiaalne, seal ei ole veel ühiskond ja nii edasi. Ja kujutage nüüd, et siia tuleb nüüd härrasmees Vilde küll tal on härrasmehelikult vuntsid ja nii, aga ta on ka sotsialist, peaaegu sotsiaalselt mõtlev inimene. Ühiskond just on kõige tähtsam ja, ja tema jaoks kõige olulisem on just inimese sotsiaalne problemaatika, ühiskond ja seda peab kirjandus käsitlema väga inimesekeskne ja suhtleja sinna kõrval. Eks ju, Ridala selline kõige enesesse tõmbunum, võib-olla nooreestlastest tuleb see sotsiaalne sotsialistlik, peaaegu Vilde hakkab lugema sellist esimeste loomispäevade luulet, kus inimesed üldse ei ole vaikus, ainult kivid, kõmiseval meri mõnikord loksub, hüüp huikab, temale on see täiesti ebaoluline, see on tema jaoks võõras. Maailmas ei ole oluline. Ja see ei pea olema kunst, niisugune. Jah, berbersiteet ütles ta selle kohta heatahtlikult, aga siiski. Karskena Huljubio lahe ja sulata vahama hingus väinade tuhmuvalt jäält väljade, mainude päält. Ülenev kevade päikene sätendab eemal, kes äralist taevast kaugete jõgede puhkema v kauguses särav ja virvendab midagi hõbedast helkiast pikki tuminevaltarkavat mustuvat maad. Mahedal tasasel sulinal soontes ja ojades veerevad kevade virvendanud veed enesevalguvat teed. Pruunikalt eelmäed punuvad kaugete metsade latvu keset sulavat lund, kevadest tarkuse und Kundudest Kustki kuulukse Kumedalt Koovide hüüdu kõrguses säält ja säält luikede kurgede häält. Midagi suurt ja avarat tulnuks liikuvat hinges. Nii kui ma ema pinud Packab rõõmudest rind. Sinkenerinkjanadokerjad hääbuvad. Aga samas, kui me nüüd kuulame luuletusi, kui näiteks seal on, no kasvõi see midagi helendab, helgib ja tuikab, mis on Ridala arvatavasti üks tuntumaid luuletusi siis kõik need midagi hull, jubjabelgub Need sõnad ei tundu meile luule kontekstis üldse võõrana. Luules justkui peaksidki niisugused sõnad olema. Tänapäevase tundub tõesti nõnda ja oli ju näiteks eks vene kultuurist Klernikov, kes arvasid, et on võimalik niimoodi luuletada, et ükski sõna ei ole äratuntav seal heli reason, selline Adamistlik keel nagu Aadam kõneles niimoodi, et esimest korda ja ikka on võimalik sellest aru saada, eks meil hiljem endale. Erni hiir proovis ka sinna suunda mõne katsetuse teha ja. Visnapuu natukene võib-olla ka ikka sinnapoole, aga kas sinu neljast lapsest mõni on teinud keelemängu, et lapsepõlves, et justkui räägiks võõrkeelt enda meelest, aga lihtsalt loob selle keele. Ma arvan küll, kui sa praegu võtad, telefon helises, helistas mulle kodusel telefonil, et siis üks Joosepi nimeline poiss selle toru võtad, siis ta hakkab seda keelt kõnelema. Minu tütrepoeg alguses rääkis, ta rääkis täiesti oma keelt ja ilmekalt olu. Vahepeal ma ei saanud mitte midagi aru, ei saanud kõne, tal oli oma keel tema keel ilmselt just just täpselt, aga see on ikka põhiliselt on aru saada, eksimasin Ridalal käib ju alati niimoodi, et midagi tuikab, huikab ja luikede, siis äkki lõpus tekib nagu midagi hinge, seksi hakkab tekkima, noh, see see ongi see sündiv inimene seal siis kes on sellest maa ja taeva, vee, üksindusest hakkab ennast siis nagu kõnelema õpetama. Raadios me ei saa muidugi luuleraamatu lehekülgi näidata, meil on siin ees laual mõned need esitrükid ja muidu vanad ilusad raamatud kust näeme ka, et need nooreestlaste käsitletavad luuletused graafiliselt erilised tähendab nende stroofid, värsid olid murtud, niisuguste treppidena siin jälle lugejale tuleb kindlasti meelde seesama talvine õhtu või mingi, mida ta on ikkagi näinud, seda ei trükita Ta üheski luule antoloogias niimodi sirgete ridadena, vaid ikka nii nagu luuleta seda mõtles niisuguste treppidena ja ka seda on Vilde oma paroodias muidugi järele teinud uhkelt. Niiet ta võõristas ka seda uut vormi või kirjapilti. Siin on peaaegu et Majakovski trepid, mõnikord ainult nagu laskuvad, enamasti kui võtta näiteks säärane Ridala luuletust nagu kadunud kevade, siis see on ilmselt ristikujuliselt komponeeritud kaks keskmist rida on pikemad ja siis all ja üleval on sellised enamasti ühesõnalised read prooviti ka tõesti selle kujundiga nagu mingit sõnumit edasi anda. Mis jällegi aeg-ajalt ka nüüd uuemal ajal esile purskab, kui näiteks Suumanni viimastele luuletus teema eest mul igasugused kõverikud ja ristid ja pool kuud ja onu luuletatud piibukujuliselt näiteks, kuid nüüd veel korraks viia kuulajad selle Vilde uudisjutu juurde, sest sellel jutul on ümberjuga koor ja see tähendab seda, et, et see minategelane, kirjanik loob selle tokerjate luuletuse ja katsetab seda siis mitmete inimeste pääl kaasa arvatud oma abikaasa ja ja mõned kirjanduslikud sõbrad ja nende arvamus on seltsimees Lembach näiteks arvab, et kas tegemist ei ole peaaju pehmenemisega? Noh, niisugune raam on sellel asjal ümber muidugi. Ja lõpuks jõuab ta siis selle tulemuseni, et novell lõpeb nii, et autor saab telegrammi. Väga austatud kaasvõitleja teie modern novell, tokerjad tegi meile nii lootustäratava mulje, et võtsime otsuseks tellergutuseks viivitamata oma rahulolu avaldada. Me soovime teile õnne, et olete vaimset jõudu ja valgust leidnud, selga pöörata vanadele ajast ja arust läinud luuleradadele ning jalga tõsta meie leitud uutele kõrgematele kunstiteedele. Teile julgust teha edasi püüdmiseks ja meile järele jõudmiseks trükime Teie töö sedamaid ära ja oleme valmis teid oma liikmeks vastu võtma. Teist enesest ripub, kui kõrgele te jõuate lennata tiibadega, mis meie kunstiaatelt teile laenavad ameti vennalikult tervitades nooris. Nüüd olemegi selle juures, et nagu näeme, on hilisemad ajad siiski suutnud mingid käärid ja pliiatsid külge panna. Kuidas siin alguses olid suured lahknevused? Ah, ei midagi ideoloogilist ilmselt ei ole, ma ei tea, noh, aga siin on ju väga austatud kaasvõitleja, siin on austatud ametivend, on see võimalik, on. Aga äkki tegi Vilde ise ringi, sest ta 1909 just noorest järgmises albumis esines ja siis ta oli juba saanud kaasvõitlejaks. Kasige nonii, see oli väike huvitav kõrvalepõige, aga kui nüüd seda keelelist kudet vaadata, siis selles ümbrikus või raam jutus, kus seltsimees Lemba paelus minu tähelepanu see, et näiteks nii väga vanasõna nagu seltsimees mille kohta uurisin välja, et see esineb juba alates esimesest piiblitõlkest peale, meie keeles on siis kõrvuti nende kõige uuemad keeleloomingu saavutistega ehk siis keeleuuendus lastekeelega, nii et iseenesest, kui palju võib üks väike pala anda ainete mõteteks võrdlusteks. Ja seltsimees tõepoolest, kas ta juba esimesest piiblitõlkest uurisin, praegu see oli ju ütleme, selles eestikeelses ilmalikus proosas esines sõna 18. sajandi lõpul, aga just tol ajal nüüd 20. sajandi algul see sõna mõtestati ümber sellesse kitsamasse tähendusse, mida nagu meie peamiselt teame. Ja siis noh, see tõi kaasa nagu uue, sellise kasutamissageduse hoopis teises teises kitsamas tähenduses ja juba selles Vilde tekstis 1908. Siis on juba meie tähelepanu enam-vähem juba ikkagi ju midagi sotsiaaldemokraatlikku, vähemalt sellepärast hakkasingi uurima. Helistasin Piiblidelt keht spetsialistile Kristiina Rossile ja tema ütles, et ma ütlen siis seda sellepärast, et see on lihtsalt huvitav, et piiblitõlge on juba osalt arvutisse sisse pandud, nii et ta otsinguga leidis sealt selle sõna tõesti üles. Nonii, aga hea, kuule, võib-olla ootab juba tokerjate luuletust tervikuna, aga selleks, et seda paremini võrrelda, seda geniaalset paroodiat võtame võib-olla veel mõne Ridala tükikese ette. No ja mina oma harimatu suuga ei oska ju seda nii hästi ette lugeda, aga, aga eks neid tükke leiab Ridalalt mitmeid. Kui võtta näiteks säärane hallid päevad. Pikka veeruvad, läevad hallid päevad nagu ikka pikka jõudvat suved, heled, uned nagu ikka pikk ikka mured jäävad, lähevad päevad pika nagu ikka. Noh, see ei ole ju luule, oleks öelnud Eduard Vilde so manamine, aga, aga see oligi see uuel nädalal. Kus loits aga kas Vilde hiljem oma seisukohta korrigeeris? Teoorias võib-olla mitte, aga nagu sa juba enne mainisid, et mäeküla piimamehes on tal endalgi keeleuuendusliku sõnavara sees. Ja noh, tegelikult see Vilde oli vist ju selline sõbralik härrasmees ja eks ta sajandi algul oli Eesti kõige tähtsam kirjanik ja siis tulid need poisid sealt jah, kuskilt Saaremaalt ja Lõuna-Eestist hakkasid üürgama, hakkasid üürgama ja Tuglas veel võttis ette pika loo kirjutas Vildest ja Ernst Peterson unist aasta hiljem ja, ja eks ta alla siis natukene natukene nagu see hakkas külge, sest ta oli omamoodi suveräänne kirjanikuhärra tol ajal Eestis. Aga ega ta ei olnud oma loomult kuidagi selline õel ega, ega vihane ja mulle tundub, et ta Noor-Eestiga teda noh, nagu lepitas, lahendas ka veel see temagi elas paguluses nagu näiteks Tuglas ja kui nad 1917 Eestisse tagasi tuled, siis saabus Eesti200 tähtsamat kirjanikku Vilde kui ka Tuglase sääraste rollide sarnasus kindlasti ka neid hiljem hiljem veel lähendas ja tegelikult ju ei olnud siin mingisugust viha, aga tõepoolest Vilde sai, nagu ma ütleks, see oli üks tema väike õpitöötasa ennast arendada ka natuke teises suunas ja ta tegi seda väga loovalt selle paroodiaga. Kui asjas on ikeskne loovuse Idoni tugev, sest ta ei saa kunagi halb olla, õel ta oma loovusega juba ülendab ka seda, mida ta parodeerida. Täpselt ja öeldaksegi, et halba asja ei saagi nagu parodeerida ja viitan veelkord, et ka porikuu, sonaadi paroodia oli vaimukas ja märkis ära ühe uue nähtuse erksat tulekut ja pärast kõik vaibus ja laabus ja kõik need uued asjad said omasteks ja nüüd vaatame selle peale lihtsalt huvitav teatud pilguga, kui meie kirjanduse ja keele ja mõtte arenguloo lehekülgedele. Hea paroodia on kindlasti parim arvustus miseks kirjandusteos võiks saada. Ja nüüd siis läheme tokerjate juurde. Jana vinkjana tokerjat hääbuvad tokerjad hääbuvad singutades hinge Roovilt. Vaide matside tõuseb Küütuvuste käide võikneb südame vaikselt surmale. Säravana binaatsena Dell tokerja tugevalt tokerja Mugevad Huubi Huuviminetuse, Buicamusessõõru koonutuste peitel vaaluduvad vaiguvalt tarduvad hauda hauda. Tere. Tunnen kollast ja soodavalt mäe Kedurjast kurgusta ilmendassi, papp mindel Impab tool. Sallin Saumb ilma kereselt salaja vempab ning Timpab ja sinelid laid, raak meid õhtuses udus, muid kuulan nad jumaluse parteile, simulalt Siivamalt ning piiravad salakala. Krõbedad pilgud, tina suisa suisa Sargneb Tomas pöörangus Kosmose Koppetanud urbuses teadmatuse vahang põiki keldust, elu mõnituste turbunud salvede puhule. Kuid tema peab hullvima üksnes tema paiknema ja libamisi roomama ühes diameetreerivad täiuse sihil. Saagiks udumuse purevaili murrardjaile paistab võtma kui Burgeldaks põrguste potentside rusuvus talle hirmsate pidega tankia stiigesse, mälu, Orkusesse ära nuusi. See on kõige veerevuse jumalik tuum. Ära kraabitsega küünitse. See on sinu aimavuse fundus sinu igavese kõigevägevama sulgutaja virivillus, kaugi kaugi. Toote veetleb sinu intellekti Undusi ära, oled tõrges ja võigas igatsema, mis tuuldunud jumalate pudenenud Ragamuses sulle pudu punganud tuubitud rüsele tolle tondi vastu nagu puldrik achilleuse vastu. Sest too varitseb subviimaste aju Edemete järele. Ta ei tunne kiirust Palva ja kaugi Veli. Tasa toodeldes käib kuu läbi virvade üle koltunud kurnade taevani hõlbatud Heliid ürgilma helid. Billy Hilli sügavana mustavana pikibeeringite põrmu lähimeelsel Vibinal loiklevad Tuitlevad aras juhiselt. Mõtted mõtted, mõtted. Jumala eest ei ole bannetumat Võrtsukalisemat Ei sarvid tega tokerjadele, sugusikudele, alandavamalt Loogumust kaela muljunud, kui tasakaalu tehes uuriv võimingu igavesest vürtsust. Taks matta kõik Imeheda nihe oleks kõikkimata ja siidimeelselt imeda. Paljud hääled, kalgid, keeled, ilmade keeruline mägede veerul, pilvedega taktika sädelev voog, haarates päkaikka ja pika, siivub ja Soed ja poeb lakka luuletiirust kunsti. Niirust paiskab. Külmetas katusel puhus pihku ja nuttis u. Ütleme, nutt oli nii nagu jookseksid jäneseplekktoru mööda igaviku poole murru munad suus, HU nuttis ja see on nii. Inimesed sõitlevad, sajatavad, sõimavad ja murravad kõdunenud ahervartel üksteise sääreluid. Aga vaata, mina kükitab katusel, külmetan ja nutan u. Sest mis võib-olla Jaunim ja ülevam, mis võib-olla sinimeelsem ja sügavam, mis võib olla salaalgu ja omapärasem selles interioorse silmas, kui katusel külmetada ja nutta, nutta elu mõttepudenenud rusudel, millele planeetide nõgine lumi on halvenenud. Aga Gret nuttis ja tema nutt tuli, nii kui jookseksid jänesed plektoru mööda igaviku poole, murumunad suus. Õigunno tuhkruna raudjana läbi Muha üle tuhajuha kuristiku puhevusest Pirvitades nagu Hurdake, sume, tume kume vägevana omas kires kesa vaimses suremata omad tõves tusa aimses. Küündimatus Ta kull Jubas kõrves, matkustab malandlus Muris maale. Neitsilik mardus, kitaslik mardus. Sind armastan Maardus sumesist piss, Kema himuralt hind pleksin Kimurelt kimpleksin pilkuse põue, madaliku õue, kannaksin sind, mardus oota mind. Kui pagedes Paule tokkidest tõrusid, Me toidame ihu. Webatused, valetame, varastame, võitsime, petame, salgame surma mittelbid. Kuid peatuma suu ja tõrgumu sulg. Veel vaibumas vaimud ja tukkumas töö. Mu küdevast hinges veel Dorvitseb öö. Mis tähendab see, kas oled Makukeksis ilmasse loodud, et kelluke kaelas, mul kuliseb puhte. Oh õgi maailm, veel hõõgub muu keel, velg, Bidennepingulmurrauulane meel. A ma kodurjuse Cupitsad juurteni katkestan ma kõrvetused tõrdelt uurteni purustan. Mu jumal on ahing, mu elu on lahing. Mu mõte on mõlk. Nangitsen, lõbul, rõngas, madu, mürgitusest. Ma hingan õnne põrgukoera Borevusest ma elan. Elan, kuid tokerjat hääbuvad. Tokerjaks hääbuvad tokerjad, Loituvat tokerjat koituvat tokerjad vaarduvad, vaiguvad tarduvad tokerjad ahavasse hauda. Marduvad. Siin oli ju igasuguseid kihistusi ära tunda. Lisaks kõigele muule käisu koort läbisin ka kuulus sõna Jaunis. Jaunisoli Jaunisoli Aaviku sõna, eks ole see firma kaunis ilus, üllas, õilis. Suursugune ja muidugi kõik need kokku 100 Aaviku vappi sõnaks lausa, mida ju siis Tanitati käest ja tagapidi, aga aga see suursugusus oli nooreestilikku kultuur üldse selline olulisi tunnusjooned partelt üles ja suur sugusama kultuuri poole ja seda sõna Jaunis oli muidugi. Aga kas seotukeldus ka, kas see võib olla juba? Jaa, Dukeldus, Tuglase, eks ju, ja siin käis infernaalsed Tuglase lilleline inferna tuli joostes ja tema merigi oli ju siin sees nendes padjad hilisemates osades, nii et kogu palett kogu Noor-Eesti mõnes mõttes ühte kimpu võetud väga-väga andekalt. Inimesed tuletage siis meelde seda Ühte väikest kildu suure klassiku mahukast loomingust. Meie arutlesime seda täna siin koos. Kirjandusteadlane Jaan Undusk, näitleja Aarne Üksküla ja keele kõrval toimetaja Mari Tarand kuulmiseni.