Uue aasta esimese valguskiire esimeseks külaliseks on noor lauljatar Pille Lill. Uuel aastal on kõik veel ees kõik ootused ja lootused, kõik pettumused, kurvastused ja ka kõik rõõmud. Noorel lauljal on ka kõik ees. Kõik suured rollid. Teatrid, aplausid, lilletornid, kõikkonees. Tere tulemast, Pille Lill. Tere. Sina võiksid rääkida meile väga kaunisti teemal, ma arvan, et sa oled eesti noortest lauljatest ainumas kes oskab rääkida teemal lauljaks saamise müsteerium. See on suur saladus, lauljaks saamine. Sa oled lõpetanud Tallinna konservatooriumi, sa oled õppinud Helsingi Sibeliuse akadeemias ja nüüd sa õpid Londonis, sa oled kokku puutunud nii paljude laulupedagoogide kui isiksustega. Nad, kõik on sind paitanud ja sakutanud ja nad kõik on sulle midagi andnud. Ja see, et sa oled ikka veel pidevalt rahulolematuse otsid, sa otsid, sa otsid, sa tahad leida seda oma, seda ainumat, mis annaks sulle seda otsest jõudu uhkelt astuda lavale Sai taha teisiti. See on see sinu sisemisest vajadusest välja kasvanud lauljaks saamise ministeerium. Mis see on? Oskad rääkida piiratud ajal. Saateaeg on piiratud. Piiratud ajal lauljaks, saamisemisteerimist. No kõigepealt ma tahaks muidugi üldse seda parandada, sa ütled, et ma olen võib-olla ainukene, kes oskab sellest rääkida. Minu arvamusel, et igal lauljal on kindlasti oma isiklik tee oma isiklik ministeeriumile igalühel on see oma eripära, kuidas ta sinna jõuab, kuidas ta seda tunnetab? Mina olen nüüd õppinud, ütleme laulmist. Ma tegelikult olen õppinud alles viis aastat, praegu lähedal. Kuues aasta ja kaks ja pool kuud, siis sellest kuuest olen ma sellest viiest poolest olema nüüd olnud Londonis. Ma ei oskaks öelda, kas otsast seda juttu alustada, sest ega ma ei ole palju raadios rääkinud ja võib-olla isegi viskan see mul üks esimesi kordi. Tead, ega see raadios rääkimine ei ole teistsugune, kui sa lihtsalt ise ole teise räägid. Püüa mõtelda sellel teemal. Miks sa oled olnud pidevalt endaga rahulolematu, tegelikult sul on ju väga palju juba väga hästi läinud. Sa oled laulnud Estonia teatris, nii et rahvas on nutnud ja sulanud, plaksutatud esindab palutud tagasi esindatud, oodatud, teist kordagi kummardamas akule tulnud, aga no hea küll, aitab nendest meenutamistid, tähendab see, mis on sundinud sind tagant ikka ja veel otsima ja otsima ja tööd tegema ja leidma ja mitte rahul olema. Kui diplom käes, sa võiksid ammu laulda? Ei nojah, selle diplomi sain, eks ole, esimesel aastal, kui vajutasin, lõpetasin Tallinnas ja paralleelselt sellel samal aastal ma õppisin juba Helsingis, Sibeliuse akadeemias. Mina ise arvan, tähendab mis minul on minul niisuguses komistuskiviks või kuidas öelda sulle? Raske asi, mis mind takistab, kogu aeg on see, et ma olen lihtsalt ennem seda muusikat õppinud ja mul on ennem seda, kui ma hakkasin, eks ole laulmisega üldse tegelema. Ja siis mul oli oma arvamus ja oma arusaamine juba ammu lauljatest ka olemas. No ma olin kuulnud, tähendab Estonias kui nii-öelda siin Eestis ma olin ikka väga vähe üldse käinud kontserdil, et maalt ma tulin ja, ja tulin siia, MB-sse ma õppisin, eks ole, viis aastat muusikapedagoogikat, kui on, siis ja, ja kuidagi sellel ajal oli mul niisugune suur otsimiste periood, et leida üleüldse iseennast, kes ma olen. Ja selle tõttu ma ei käinud väga palju ja kontserditel põhiline, mida ma kuulasin, ma kuulasin kodus ja neid ma kuulasin, siis ütleme väga kuulsaid lauljaid, sest laulmine mind tõesti kogu aeg huvitanud, aga selle peale kohale, et tulla kohe pärast laste muusikakooli ja ütleme keskkooli õppima laulmist. Ma lihtsalt ei tulnud, sest ma ei kujutanud. No see on päris tõesti nii. Nii ma tõesti tol ajal mõtlesin, sest ma ei kujutanud ette, et laulmist on üldse võimalik laste muusikakoolist tulla. Kohe konservatooriumis. Ma ei tea, mis mul oli niisugune arvamus. Tagantjärgi ma muidugi mõtlen, et sellest tuli minule ainult kasu. Sest see viis aastat, mis ma õppisin dirigeerimist professor Vahtre all, kes oli mulle nagu isaks seal koolis ja siis see oli väga-väga-väga meeldiv aeg ja, ja loomulikult muusikaliselt tohutult arenesin sellel ajal. Ja, ja ma arvan, et kõik see, see niisugune enesega, mitte rahulolu tekkis sellest just nimelt, et kuna mul oli mingi oma arusaamine lauljatest, et need on midagi niisugust noh, et kui tegeleda klassikalise lauluga, et siis on midagi väga suurt ja, ja, Ja siis, kui ma nüüd hakkasin laulma ja ma nägin, kui raske saada. Kuna see laul, mille siin mulle tehti, raskeks, sest kui ma nüüd võiksin sellest hakata otsast peale ja, ja mõelda sellele kõigele, siis ma tean, et laulmine ei ole üldse raske, laulmine on loomulik tegevus. Kui keegi oleks minu käest või keegi küsiks mu käest, või kui ma üldse ei teaks, tähendab kas inimene peab hakkama kõigepealt rääkima või laulma, siis ilmselt mina arvan, et ma oleksin laulnud. Sest, sest nii palju kui ma mäletan oma lapsepõlvest ja nii palju, kui on ema isa rääkinud, siis olen ma tõesti kogu aeg laulnud. Et, et see ei ole minu jaoks mingisugune niisugune ebaloomulik tegevus ja rikkuma siis konsis hakkasin seda õppima siin siis äkki hakati rääkima tehnikast, tema ei tea millest ja ma läksin täiesti loomulikult seadusse. Sest see, mis oli minu jaoks rõõm ja see, mis oli noh, laulmise rõõm, mida ma olen saanud alati koorides. Laos on ju nooruses siin Tallinnas veel paar aastat ja üleüldse ükskõik, kus ma laulsin. See oli tõesti tohutu rõõm ja nüüd äkki kas mingisugune hingamisest rääkimine ja kuskile resonantsi otsimine ja ma ei tea, mis asi ja ja, ja kui ma olin veel üks, mis oli kahtlemata, mis mind takistas, oli ju see, et ma pidin astuma teisele kursusele. Kui ma nüüd olin lõpetanud 205. Kolsi ja mul oli diplomi, eks ole muusikapedagoogi diplom siis pärast seda on mingi seadus, ma ei tea, kas nüüd on muutunud, aga oli seadus, et ma ei saanud minna esimesele kursusele vaid ma pidin astuma kohe teisele kursusele. Nii et oligi, kui ma esimene aasta siis proovisin, 86. proovisin ma esimest korda laulmisse ja ma tahtsin saada siis teisele ettevalmistusele, sest lauljad alustavad põhimõtteliselt ettevalmistusosakonnas kaks aastat, nad õpivad ettevalmistusviis põhikursust, nii on see meie konservatooriumis. Ja ma tahtsin teisele ettevalmistusele, kuna esimesele ma ei saanud esimesele ettevalmistusele, ei saanud ma oma diplomi pärast. No sinna ma muidugi ei saanud, sest eksamikomisjon leidis, et minul ei ole perspektiivi. Ja seda Urve Tauts ütles mulle isiklikult kohe, et arvatakse, et ei ole lihtsalt hääles niisuguseid võimalusi. Ja vot seal on nüüd küll huvitav, et mul lihtsalt mingi intuitsioon või ma ei oskagi öelda, mis oli, nii et ma hakkasin nutma ja ma küsisin, et, et aga kui ma ise leia rest on mida sa laulsid. Esimesel sisse seal laulsime, siis parasjagu tehti Amuurest, nooruse koor tegi Tambergi Amoorest ja siis Sirje Puura oli seal veel solist ja mulle väga meeldis amoresesse soprani soolo ja ma õppisin selle ära ja sellega ma astusin praktiliselt sisse, ma ei mäletagi, mis oli, teine oli vist, et sa ei saa mitte vaiki olla. Ja neid ma laulsin ja, ja, ja siis see maja ei saanud ja, ja see, see reaktsioon, mis seal tekkis, see oli tõesti täiesti intuitiivselt tulnud, nii et ma ma olin nii õnnetu või kuidagi ma ei olnud nagu isegi õnnetu selle tõttu, et ma ei saanud, aga aga ma ei saanud aru, et kuidas ei ole perspektiivi tähendab, kuidas noh, et kuidas on võimalik niimoodi öelda, kui, kui. Ühesõnaga, see oli minu jaoks nii imelik, et ma jah, nutsime, küsisin, aga kui ma ise leian, et mul on perspektiive, siis Urve Tauts ütles väga ilusti, ütles, et otsige endale õpetaja. Lihtsalt hulga uuesti. Siis ma muidugi pool aastat sellega tegeles ringi, muretsesin endale õpetaja ja leidsin selleks siis Rostislav, Gurjevi. Ja mis oli loomulikult õige valik. Ja siis lihtsalt Rostislav Gurjev valmistas mind ette pool aastat ja siis ma juba astusin mitte esimesele ettevalmistusele ka teisele ettevalmistus, vaid teisele kursusele. Ja nüüd hakkaski see kadalipp peale, sest ma olin ju teisel kursusel, see tähendab seda, et diplomisaamiseni jäi mul neli aastat. Nelja aastaga pidi minust saama laulja. Mida see tähendab, see tähendab, eks ole, nagu sa aru saad, et ma pidin tegema tohutu hüppe mingite paari aastaga, et jõuda järgi seal ütleme nendele inimestele, kes olid õppinud juba viis aastat laulmist. Ja, ja vot siin oligi nüüd see, mis nagu ma arvan, et tekitas minus selle, et ma olin tõeliselt õnnetud, ma ei osanud tegelikult ju laulda. Sest ma olin teisel kursusel ja teised ikka ümberringi juba teadsid midagi tehnikast, mina ei teadnud mitte midagi, aga olin nendega koos. Siin on siiski mitu positiivset asja sulle. Eelnevast sama olid saanud korraliku muusikalise hariduse muusikapedagoogikast. See oli väga rikastav sulle. Nüüd kaks niisugust omapärast ja omamoodi vastakat nüanssi. Väga paljud, ka Eesti pedagoogide laulupedagoogid on rääkinud, et laulmine on loomulik tegevus. Sinu jutust vilksatas sega läbi. Samal ajal vilksatas seeläbi, et sa sattusid Nõuetega ja, ja läbisid, et teatud mõttes tehnilise kadalipu. Vaat mis nüüd on see asi, mis viis sinu loomuliku tarviduse laulda sinu loomuliku hääle Siiminnu loomuliku laulja keha vastuollu kõige selle tehnikaga, mida taheti sulle pakkuda, toimus siis omamoodi tehniline vägistamine. No see on nüüd jälle niisugune kahe otsaga asi, eks ole, sest ma ei ole ju käinud läbi seda teed, mida tehti teiste lauljatega kolm aastat enne mind, eks ole. Noh, sa saad aru, mis ma mõtlen, kuna ma tulin teisele kursusele, siis pidid juba olema, mina pidin juba olema. Ja nüüd minu õpetaja Rostislav Gurjev, kes seal äärm, äärmiselt meeldiv inimene ja, ja, ja nii palju, kui tema oskas ja suutis, nii palju ta kindlasti Mulle andis ja oleks veel rohkem andnud, lihtsalt varem mul avanes võimalus ära minna. Aga tähendab, tema oli ju ka temal oli ka väga raske, tema ei osanud ka enam kuskilt otsast alustada ja siin me tegime muidugi mõlemad vea, sest tegelikult me oleksime pidanud andma Meile mõlemile aega ja hakkama samamoodi pihta, nii arvama praegu väga võimalik, et ma paari aasta pärast arvan, eks ole, teistmoodi. Aga momendil on mu minu arusaamine nii, et me oleksime pidanud ikkagi vaikselt hakkama, mitte kiirustama. Mitte vot mis nüüd on, näiteks kui ma nüüd olen seal Londonis? Ma muidugi teen suure hüppe. Aga aga, mis kõige rohkem seal meeldib. Ma olen kolmekümneaastane ja mu õpetaja ütleb, et sa oled niivõrd noor, sul on nii palju aega. Sul ei ole mitte kuskile kiirustada, ükskõik mis küsimusena tema käest küsin, näiteks kui ma ei ole rahul mõne asjaga, tähendab via, tahaksin temaga arutada. Et, et, et miks sa just mul nyyd paraküsi teeme tööd, meil on aega, siis sa saad aru, teeme tööd, ärme räägime. Nüüd sa tunned, et sul on aega. Kui ma sinuga suvel Savonlinnas kohtasin, kohtusin, siis jäi mul mulje, et kiire on. Sa oled ju nii vana juba ja kiire on. See on nii absurd, tähendab, see ongi nüüd üks asi mida mina isiklikult ma ei tea jälle Ma ütlen, et väga võimalik, et mul on vale. Aga see on praegusel momendil ma tunnen, et seal nagu võib-olla siin Eestis üks üks suuremaid Niisuguseid negatiivseid pooli, et tahetakse saada väga, väga ruttu, too ei ole võimalik lauljat teha valmis ei kolme-nelja-viie aastaga. Meil tuuakse siin näiteid ütleme Itaaliast, kus tehakse lauljaid kahe aastaga ja Itaalias on hoopis teised tingimused, seal on juba looduse poolt antud inimestele hoopis teistsugune hääletisonoomia. Seal on. Esiteks on see juba traditsioonidega maa, seal on lauldud, eks ole, taliooperi sünni juures maa seal iga karjapoiss laulab ka paremini kui meil võib-olla kuskil professionaalses kooris. No ma väga võimalik, et ma liialdan, eks ole, ma lihtsalt tahan seda näidet tuua, et, et, et minu arvates meie tingimustes ja, ja, ja meie õpetajatega me, meil ei ole võimalik areneda väikese ajaga. Ja nagu ma olen, ma olen ikka väga palju käinud ka meistrikursustele, mind on see asi ju nii väga huvitanud. Ja, ja mis ma olen endale enda jaoks nagu selgeks teinud annet. Et lauljatee käib ka nagu mingite tsüklitega. Et esimene viis aastat on üldse kompimine. Sa kombid ja, ja, ja hakkad nagu saama aru, mis, mis laulmise maailm üldse endast kujutab. Viis aastat. Kust sa jõudsid selle kompimiseni, kas siis, kui sa siin Tallinnas lõpetasid, või siis, kui sa olid juba Sibeliuse akadeemias Soomes? Ma jõudsin kompimiseni, ütlen kohe, ma jõudsin selle aasta kas oli see juuni kuu või, või maigu, kui siin oli Hiina professor siin Tallinnas Šemm. Tema oli esimene inimene, kes üleüldse, kellest tähendab kust maalt ma hakkasin aru saama, mis on laulmine. Tema avas mulle tee. Ja suvel sa ei teadnud, kuhu poole sa peaksid minema. Millise ilmakaare poole? Keeris ka muidugi siin siin mul ei olnud enam valikut, sest sest praegu lihtsalt, et noh, valida oli, eks ole, ma mõtlesin, kas minna Itaaliasse või Inglismaale. Miks Inglismaa üldse tekkis, oli, oli selle tõttu, et mul elab seal õde. Aga Itaaliat jälle on juba pikka aega mulle soovitanud üks väga autoriteetne isik ja ja selle tõttu seetõttu ma tõesti mõtlesin ja kahtlesin, kuid miks ma valisin nüüd Londoni, sest ma sain seal õpetada. Vot mind nüüd huvitab enne Londonit siiski veel see, mida sa Soomest said ja mida sa Soomest ei saanud. Sellepärast et teevabasse maailma on neile mõneti lahti ja mõneti ei ole ka me nii tahame saada seda, mida sealt me arvame pakutavat. Nüüd saite seal Londonis oled, see näitab seda, et sa Soomest ei saanud seda, mida sa otsisid. Mida sa otsisid ja mida sa ei saanud. No Soome minek üldse oli nii-öelda juhus juhusest juhustesse, mina isiklikult ei usu, aga see on eraldi teema, aga. Tähendab, ma tundsin, et ma pean ära minema ja sellepärast ma nagu soome läksi. Sest ma tundsin, vot, oli lihtsalt tunne, ma, ma nagu tundsin, et, et nüüd on siin nagu aeg õppimise osas täis. Sest paralleelselt Rostislav, Gurjevi kama, õppisin Linda Sauli juures, kelle, keda ma tõesti loen Eestis läbi aegade parimaks õpetajaks sopralitele. Mul on väga kahju, et Linda Saul oli selleks perioodiks, kui mina hakkasin õppima niivõrd vana juba, sest ei ole vaja minna selleks maailma, kui nii-öelda nuustakul oma õpetaja olemas, eks ole. Aga, aga kahjuks on, oli aeg niimoodi läinud ja kuna tuli ma oleks jäänud muidugi tema juurde veel edasi ja Jaroslavi juurde samuti, sest see koostöö oli küllalt tasakaalus ja mulle see väga meeldis. Aga lihtsalt see kuidagi, äkki ma sain aru, et ikkagi kui avaneb võimalus, siis ma siis ma tahaksin minna kuskile välja, et vaadata, mis seal tehakse, tulla siis kohe kiiresti tagasi, et olla ühe aasta näiteks kuskil vaadata. See võimalus avanes ja nii ma sinna Soome läksin, noh, et mida ma otsima läksin, läksin otsima muidugi seda mida seal tehakse. Ja jällegi ma sain seal, ma leian lihtsalt, eks, eks, eks igal erialal ja samamoodi laulmisel mängib kaasa väga palju õnn. Sellesse ma ka usun. Ja, ja, ja lihtsalt ma leian, et see oli õnn, et, et ma leidsin seal jällegi niisuguse õpetaja, kes oli äärmiselt hea inimene kes oli nõus minuga töötama nii nagu Rossislast kurjelgi töötama palju rohkem kui oli ette määratud ja, ja kes oli huvitatud sellest, mida ma teen ja kuidas ma teen. Ja, ja kõik see töö, mida tegi temaga Soomes, see oli ka tähendab tol ajal see aeg on ju nii, just ta oli. Aga praegu Ma vaatan tagantjärgi nüüd sellele justkui ammu siis Eestis tundub nagu oleks just nagu ammu, sest see hüppe nüüd, mis toimus Soomest, kui ma jõudsin Londonisse, see hüpe on olnud niivõrd niivõrd suured, ma isegi praegu imelistele, et ma niimoodi räägin, eks, et see oli nii ammu, kus oli eelmine aasta, see oli veel kehadesse Keva tea. Ja tegelikult jutte tegi mul Shell siinsamas Tallinnas see oli, see oli see Hiina õpetaja. See oli jälle nii-öelda juhus, et ma sellel momendil sattusin olema Tallinnas, kui tema oli siin, kes on tõesti, mina, usun, et ka maailmas üks tugevamaid õpetajaid. Nemad muidugi abi abikaasaga mõlemad. Jaa. Jaa. No miks ma nüüd Soomest läksin ära? Seal oli jällegi niimoodi, et ma tundsin, et ma pean kuskile minema. Ühel momendil see oli. Nii et ma Tallinna konsi just lõpetasin, olin, eks ole, 91., Ma nüüd lõpetasin siin konservatooriumi ja õppisin, olin ühe aasta õppinud Soomes. Samal ajal ma paralleelselt tegin seda ja siis juba nüüd 92. aasta alguses, 92. 91. aasta alguses mul hakkas tekkima mõte, et ja kustutama tekkis, oli see, et Soomes ma väga palju tähendab seal Helsingis on, on fantastiline raamatukogu Sibeliuse akadeemial. Küll on kahju, et seda meil ei ole, aga ma väga usun, et see tekib ja väga loodan. Tähendab, meelika raamatukogu on praegu. Kehvas olukorras kehvas seisundis. Meie konservatooriumi juures ma mõtlen ja, ja ka üldse, kui siin ka nüüd Tallinnas võtta neid, siis muusikaosakonnad on viletsad aga akadeemia seal lihtsalt haruldane raamatukogu ja loomulikult, kuna ma sattusin niisuguse varanduse otsa, siis ma istusin seal pidevalt ja nüüd, kui ma seal istusin, jaa, jaa. Ja siis ühel momendil tekkis mul, ma ei mäleta, millal aga tekkis mõte. Kuulasin seal Maria Kallaste, kuulame relafreenit või ükstaskõik, keda ja mõtlen, et jumal, nad laulavad ja niivõrd hästi, et nüüd sinnamaani jõuda. See on võimatu. Et seda nagu noh, Ma nagu ei suutnud seda mõelda, et üldse sinnamaani võimalik jõuda. Ja siis ühel päeval ma äkki avastan, vaatasin seal plaadi pealt lindistamise aega, vaatan keedeganaava lindistanud sellel sellel aastal ja avastasin, et sellel aastal vaatasin entsüklopeediast järele, millal ta sündinud on 40 aastane. Siis ma hakkasin niimoodi vaatama, et millal siis need lindistused on tehtud ja enamus tähendab, ja uurisin ka seda, mis aastal on hakanud keegi õppima ja tõlkimise aja järgi. Ja kui ma nüüd seda sellesse juba hakkasin süvenema, siis ma sain aru, et enamus lindistusi, mis on üksikud lindistused, mis on tehtud tõesti nooruses ja mis on, ütleme, raamatukogudes, aga enamus on juba karjääri kuskil keskpaigas või, või, või juba tipul, eks ole. Ja vot siis mulle jääki lahti siis ma mõtlesin, et ma tahaks minna vaatama, mis siis need maailmas need noored teevad kelle lindistasime ju tegelikult ei kuule. Me ei tea üldse kuidasmoodi laulis näiteks merel Afreeni kui ta oli 25 aastane, kui ta oli õppinud näiteks viis aastat, mitte 15 aastat. Selles on niivõrd oluline vahe, see on nagu, nagu sportlane hakkab oma. Ükskõik mis ala sportlane, võtan nüüd, kui ta on treeninud, eks ole, viis aastat ja kui ta on treeninud 10 aastat, see on ju oluline vahe. Ja samamoodi on ju seal Ausjatel. Ja sellest tekkis sellest ma sain äkki aru, et et ma tahan nagu minna vaatama. Ise ma olen nüüd tagantjärgi mõelnud, et see nii kummaline, et ma ei tulnud selle peale, et noh, et vaata siis seal Soomes. Jah, aga ma olin nagu seal selle asja sees ja ma nagu ikka tahtsin minna kuskile välja vaatama, ma ei tea, miks. Ütle oli seal niisuguseks pöördepunktiks omamoodi ka see õnn ja juhus et sa sattusid suvaliselt Savonlinna. Toimustel pööre vee toimet. Savonlinna linna oli juba pöörde jätk. Tegelikult sest enne seda juba Ženni juures käinud, eks ole, oli mul ehitusest, ma rääkisin juba sellest siis ma ei saanud sellest veel aru, nüüd ma seostan kõiki neid asju. Aga Savonlinna olid kahtlemata, Ta oli, oli ikka üks. Tähendab liginemise selginemise moment, sest seal väga palju olge sellekteerus välja, kuhu, miks, mille, milleks just. Aga jah, põhimõtteliselt ikkagi tees. No tähendab, mis ma olin, ise valisin, ma valisin välja endale, et ma lähen konkursile. Kuigi nii minu, soome õpetaja kui eesti õpetaja, kui kõik ütlesid, et ära mine Kes oli sinu sama õpetaja? Miria klemi on ta nimi. Miria klemi ja kes on? Ma ei teagi, kui vana ta on üks 45 aastane naisterahvas äärmiselt meeldiv ja, ja tõesti, ta laulmisest ka teab, see on täitsa fakt. Ja. Tema suurim väärtus sulle Ta oli väga suur inimene ja on siiamaani sest ta nagu, nagu mõistis mind täielikult, ta sai aru sellest raskusest, kui mul alguses pere oli Eestis ja ja ma üksi olin seal ja ta sai niisugustes asjades kõikidest aru, sest väga paljud ei süvene üldse niisugustesse probleemidesse. Nad ei saa aru kriisidest, nad ei saa aru sellest, kui kas sul on raha või ei ole sul raha. Sest rahapuudusel elasin ja elan siiamaani kogu aeg. Siin ongi, see tuleb täiesti teisest valdkonnast, aga praegu on lausa naeruväärne, kui ma olen näinud mõnda oma tuttavat ja kes ütleb, oi, seal Inglismaal oli kõik poed ja sa saad kõike osta. Ma ei lähe nende poodide poole, sest ma loen ju igat penni iga päev. Ma ei käi ju koolis söömas sellepärast et ei ole raha. Aga las see teema on, on hoopis teine ja inimesed meil muidugi saavad sellest aru teistmoodi, et kui sa oled välismaal, siis sul ilmselt on kõika olema supled ja, ja kõiges ja, aga noh, jah. See on teine teema. Aga Londoni poole menüüd. Kohe tüürime, aga siiski mind üks asi veel huvitaks enne Londonit, vot seesama asi, et kursuse diplomipaber käes oli ja justkui nagu teatri uksed lahti ja suured rollid ootamas Kassaid tahtnud saada kohe raha, au ja kuulsust ja suuri auväärseid rolle, mida su hääl võinuks juba kanda tõepoolest sellel ajal ja ja kas ta ei tahtnud kohe lavale, kas sa ei kartnud, et kui sa nüüd veel õpid, siis järsku tuleb keegi teine ja tulevad teised ajad ja keegi justkui võtaks midagi sinuta ära ja mis siis sellepärast saab ja kas sa ei tahtnud kohe kohe kohe minna ja vallutada? See oli ilmselt esiks probleem, ega mul seda vallutamise võib-olla olen ma jätnud niisuguse mulje, et ma hirmsasti igale poole trügin, nagu mulle jälle öeldud. Ma ei hakka üldse aru, mida sa mõtlesid. Ei, asi oli selles, et ma teadsin, et ma laulja. Ma teadsin seda, ma tundsin seda. Ma sain aru, et ma ei ole laulja. Sa oled iseenese kõige suurem kohtunik. Aga see on ka mu üks nurgakivi muidugi, mis mind tegelikult kuskilt maalt piirab ja, ja kuskilt matele aitab. Aga noh, see oli fakt, ma tõesti olnud laulja, ma ei saanud siia jääda ja hakata siin vahetama õpetajat või, või otsima kedagi. Tead sa, õpetamise vahetamise probleem on üldse väga keeruline, eriti väikeses riigis, nagu oleme meie, sest isegi Soomes selle kahe aasta jooksul, mis ainult seal õppisin, ma siiski kuskil pooleteist aasta pärast tundsin, et tahaksin hakata vahetama õpetaja. See on minu puhtisiklik probleem, sellepärast et. Et minu jaoks jään ühe juurde püsima väga kauaks, siis ma nagu jään seisma. Võib-olla mul vale, ma ei tea. Aga Soomes ma Soomes ma tegelikult saingi alles sellest aru, et ka niisuguses riigis nagu see, mis on ikkagi natukene suurem kui Eesti. On see ka võimatu, sest ma paratamatult teen kellelegi haiget. Ja, ja, ja vot ilmselt ka üks põhjus, miks, millest on tingitud, miks ma tahtsin ikka riigist ruttu minema saada, nagu mul õpetajaga tekkis mingi niisugune, et ma tundsin, et ma jään seisma, oli ka selles, ma ei tahtnud talle teha siin haiget. Ka üks niisugune raske ja, ja, ja otsustamist vajav küsimus. Aga see, et kas ma ei tahtnud siin nüüd seda või teist ja muidugi ma tahan laulda ja loomulikult ma oleks tahtnud siin teatris laulda, ei osanud laulda. Mul ei olnud tehnilist baasi, seda ei olegi võimalik, nelja aastaga ei ole võimalik. Ja kui ma oleksin siia jäänud, ma nägin nagu seda ette ka, et siis ma oleksin teatris lihtsalt selle selles töövaimustuses ja, ja, ja, ja rõõmus ilma tehnikate enda ennast lihtsalt ribadeks tõmmanud. Ma sain sellest aru. Ilmselt selleks mul oligi vaja käia, läbis eelmine konservatoorium ja, ja saada natukene isiksusena ise endale arusaamist asjadest. Sa oleksid laulnud nagu ööbik metsas, eks ole, lihtsalt laksutanud loomulik, kuigi noh, me ütleme seda jah, et seal looduse kool ja nii edasi, et ööbik justkui lihtsalt laksutaks, aga ma arvan niimoodi, et igal linnul on oma kool Nike ja, ja aga oleme nüüd Londonis. Ja minu jaoks on see ka täiesti täiesti. Ma ei ole kunagi sinuga sel teemal rääkinud, me oleme teistel teemadel rääkinud. Isegi meedias on mulle tuttavam ja Eestimaa ja kõik nii. Aga London, ma lihtsalt nägin seda hetke, kui sa helistasid ja, ja kuidas sul tekkisid sidemed ja võimalused ja ja siis oli see rõõmus hetk, et Pille sõitis Nojah, seal on tal nagu ma ütlesin jälle, eks ole, juhustesse ma ei usu, põhimõtteliselt ta juhus oli ja niimoodi ma sinna sattusin. Kelle juures kuskohal, mis sa teed? Jah? Õpin ma praegu, siis hakkasin nüüd oma õpinguid piht 14.-st septembrist ja olen Londoni kilthals kuulav Musicale draama. See on Londoni kolmest kõrgkoolist üks kõrgkoole kus niipalju kui minul on andmeid ja nii palju, kui ma olen kuulnud. Mis puudutab kõik laulmisse, siis all parimal järjel teistest Royal akadeemiast, kui ma ei teagi, mis selle kolmanda kõrgkooli nimi on. Ja õpin ma seal siis sisse saime küll üldse ühele tänu härra pöönatykersonile kellele ma hakkasin lihtsalt niivõrd meeldima hääleliselt puht et ta ju korraldas mulle sisseastumiseksamid maikuus väljaspoolaeg väljaspool aega, kui sisseastumiseksamid sinna kooli on detsembris. Ja kui ma mais, siis seal tema juures olin 91. aastal, siis ta tõi lihtsalt komisjoni kokku, ütles, et kuulaks tüdruk ära. Ei huvitanud, ei teda minu vanus mitte miski, vaid ta lihtsalt ütles, et et sul on kõik olemas. Sul on olemas see, see ja see ja ainukene, mida sul ei ole ajamas tehnika, aga tehnika nendest komponentidest ainuke, mis on õpitav. Ja ja tähendab siis kuidagi kuidagi võtta, organiseeris kõik selle asja ja kui mult küsiti, kes mu õpetajaks saab, siis ma ei osanud loomulik, ma ei teadnud ju laantes midagi, vaatasin kui vasikas uut aiaväravat ja ütlesin, et teie ja nii pandigi mind kirjasele pööralt Tikersoni juurde. Ja siis olime me koos seal Savonlinnas kus oli siis jälle niinimetatud juhus, kuhu sattus üks maailma tipptasemel õpetajaid, Veera rassa, telekuulsamatest õpilastest on kiirideganawa. Ja kelle jutt olema siis pääsesin. Ja jällegi siin on nii huvitav seik, sest tegelikult sedasama Veera Rossa õpetab ikkagi selles kindral skoolis, mida mina tollel momendil ei teadnud. Ma nagu olin kuulnud, et ta seal koolis käigukonsultant, aga ta õpetab seal sellest ma ei olnud üldse kuulnud. Ja nüüd kuna ma sattusin tema juurde, siis ma küsin tema käest, et kuulge, kes on selles koolis, kas te ütleksite, kes on selles koolis kõige tugevam õpetaja. Kuid tegelikult oli selleks temale haisse täiesti anekdoot, aga noh, mida suurem õpetaja muidugi seda tagasihoidlikum ja seda pakkus, huvitav, ja siis oligi siis ta ütles, et oi, seal koolis on praktiliselt ainult üks, kes ei ole hea või ei, kes on, kes on väga hea. Sest õpetajaid on ju ka väga palju ja väga erinevatel tasemetel ja nii nagu igal erialal, see on igal pool, nii elukoolis kui, kui igal alal on ikkagi neid, neid õpetajaid, kes sind viivad, selle tuumani, neid on, neid on väheseid, need ei ole palju. Ja siis ta ütles, et oi, üks on seal, seal on kateedri juhataja, tule ta nimi meelde ja Johanna pilthrs. Aga noh, et ma ei tea, kas ta võtab, et ta väga vähe üldse võtab ja õpilasi ja, aga lahet võite tema poole pöörduda ja siis ta luges mulle seal veel vot selle juurde või siis võib proovida ja see, aga minge kindlasti kõigepealt selle Johanna juurde. No kuhu ma lähen, raha ei ole ju sõita? Loomulikult mitte. Ja nad ka ei tunne Johannat ei tunne, ei tea. No ja siis muidugi oli selleks vahendajaks minu õde kes oli lihtsalt kohapeal ja kellel kõik need helistamised on tunduvalt odavamad, sest õde elamul ka sugugi mitterikkal järjel. Ja, aga noh, lihtsalt seal kohapeal neid asju ikkagi palju kergem ajada ja saatuse tahtel oli jällegi nii või juhuse tahtel, et seesama Johanna biitras oli ka minu sisseastumis eksamil. Ja nagu mu õde rääkis, et vot on niisugune tüdruk Eestist ja nii edasi, siis täitsa oi, ma mäletan teda loomulikult ma võtan ta oma õpilaseks. Ja siis tekkis jällegi probleem, nüüd sellele pöörati, kes on neile, kes oli ju äärmiselt suure töö minu jaoks ära teinud? Noh, see on ju ebameeldiv niisugune asi talle ära öelda, et ma vahetan õpetajat, kuid ma sain aru, et mul ei ole mõtet sinna kooli minna. Lihtsalt selleks, et olla Londonis või noh, ma sain aru, et mul on vaja kindlalt tõesti väga head õpetajat, kellelt saada midagi. No ja siis Johanna ütles nii kenasti, ütles, et ära üldse muretse, mina olen kateedri juhataja, et tema on minu asetäitja ja küll me sellised asjad ära ajame. Nüüd, kui ma siis Londonisse saabusin, siis ta viis mind ise kohesele pöörati kassani juurde ja, ja ütlesin, et vilja nüüd siin ja ta õpib nüüd minu juures ja ta oli juba eelnevalt muidugi kõik ja ära rääkinud. Et see nii läheb niimoodi, vaatasin nüüd tema juurde. Ja tema on siis selle kooli laulukateedri juhataja. 17 aastat olnud õpetaja ise olnud laulja 60 aastrosotlanna kaks aastat tagasi ta oma kontserttegevuse lõpetas. Esimesel tunnil võttis ta mind sinna istuma ja ütles, et noh et nüüd natukene tutvustanud ka siis ennast töötamine kaks nädalat ja siis sa võid otsustada, kas sa tahad minu juurde jääda või ei taha minu juurde jääda. Ja võid isegi mulle tulla kahe kuu pärast ütlema, kui sa minu juures ei taha olla, siis arvestad midagi sinuga ei juhtu, sest mina olen kateedri juhataja, sa võid igal ajal vahetada, õpetaja. No ühesõnaga, niisugused asjad võivad lihtne jah, loomulikult lihtloomulik ja lihtne. Ja mis see on, mida ja kuidas ta lõpetab? Õpetamine toimub mul üks ainukene kord nädalas on ette nähtud seal, kuna ma õpin seal aspirantuuris tähendab, selles koolis on meil niisugune süsteem, et seal on neli aastat, et on põhikursus, siis nad saavad ilmselt mingi diplomi ja siis on võimalik, pärast seda hääldasin aspirantuuri. Aga aspirantuuri on eraldi konkurss, mis on väga suur, 350 inimest on iga aasta umbes 40-le kohale. Ja, ja tähendab, kui ma nüüd tegin ka esimese aasta aspirantuuri läbi, siis ka järgmise aasta aspirantuuris oli uus konkurss. Nii et mingit niisugust, et oh, sa oled hea ja lähed kohe edasi kõige konkursiga loomulikult. Aga õpetaja juurde tagasi tulles, tähendab ma saan üks kord nädalas jah, tunni. Kohe alguses palusin ta käest, ma käisin jah, esimesed paar nädalat juures, üks kord nädalas ja ma ütlesin, teate, ma, ma lihtsalt nii, ootan seda, seda uut tundi nüüd järgmisel nädalal, see aeg on nipi. Ma tahaks seda informatsiooni teilt saada kiiremini ja ta oli sellega nõus, ta tegi muga kaks korda nädalas. Nii et ette on nähtud mulle tund aega ja sellega, kuna madaldatud palusin kaks korda, siis ma saan poolteist tundi tema käest, ta teeb lihtsalt pool tundi omast vabast ajast. Nii et jälle mul sattus niisugune saatus, inimene, kes seda teeb. Inimene, kes seda teeb, kes on sellest huvitatud, kes ei loe minuteid ja ei vaata kella pealt, et oi oi, oi, meie tundel läbi ei, seda ei ole. Ja millest ta siis alustas, alustas kõigest sellest, mis mida ma olin otsinud ja mida tahtnud, et laulmine on äärmiselt lihtne tegevus. Nii nagu me laulame oma lapsele hällilaulu mullu mina muidu karjas käisin, me ei mõtle, kuhu me seda häält paneme või, või, või mida me teeme või, või kuidas ainult andis kaks põhi põhi, niisugust ülesannet minu jaoks ütles seismine. Et sa pead endale jäädvustama, et seesmine laulmise alus. Kuna meie pil lauljatel on meie sees klaverimängijal, on ta, eks ole, klaveri näol kõrval, viiulimängijal tema käes. Meil on ta minu sees. Selle tõttu on seesmine kohutavalt oluline, see on ju loogiline, see on nii loomulik. Muidugi, kui minu sees on pill, siis ma seda liigutada ei tohi seda hoidma, ma pean seda hoidma, sest iga väiksemgi pööre ükstaskõik, kuhu see kohe tunda. Muidugi ma teadsin seda, aga vot nüüd kuidagi mul sattus niisugune õpetaja, kes oskas seda panna, lihtsalt ma ei saanud enam liikuda. Ta jälgis 45 minutit, mis ma temaga töötasin. Tal olid kogu aeg silm peal, ma ei tohtinud ühtegi pooleid pöörata, liigutada, jalad kahe jalaga maas. Jällegi tegi ta selgeks, tehtud, miks jalad, miks, miks sa pead olema väga tugevasti maa külge kinnitatud, sest maast tuleb energia mis on jällegi loomulik. Ja energiat on meil igal igas mõttes vaja laulmiseks, et me ei saa seda energiat minna kaotsi või kaotsi lasta minna. Nii et see oli tema üks nõue seismine ja tahtis näha, et me iga kord hingad Jala ja kõik. Ja niimoodi ma olen siis temaga, nüüd aga on alustanud tööd ja omast arust tehniliselt tohutult palju. Tahtis näha hingamist, meil on ju meie kompana, kuidas te diafragma tagant ja. Ja tema ei kompa absoluutselt, ta näitas, muidugi on asi selles, et ETK nad on nii palju käinud, ta räägib kuidasmoodi, ta on käinud meistrikursustel noh, pidevalt istub iga aasta, ta on 60 aastane naine ja ükskõik, kes tuleb või kus midagi on, ta alati istub, seal kuuleb loomulikult informatsioon on, jookseb talle pidevalt kätte. Teine asi on neil näitlik vahend, neil on näitlikud vahendid, näiteks tal on niivõrd huvitav raamat, kus sa tõid raamatu kätte ja siis nagu või teed raamatu lahti. Ja inimese sisemus avaneb sulle nagu nii, nagu ta siin on. Ja, ja siis ta avab siit veel nüüd kaaned edasi, nii et kõigepealt on nahk, eks ole, Sistumaks üha nagu avab sealt siis tuleb, eks lihastiksis luustik ja nii edasi ja, ja kõik need siseorganid ja ta teeb sulle tõesti puust ette ja värvib punaseks, kõik, mis sul siin sees on. Et sa saaksid sellest asjast aru, mida sa siin sees üldse teed. Sest pill on minu sees ja pilli saada tundma, selleks ma pean seda teadma, ei ole võimalik ehitada mitte mingisugust maja, kui ma ei tea, kuidasmoodi vundamenti ehitada, kui ma ei tea, kuidasmoodi seinad laotakse ülesse, see ei ole ju võimalik ja midagi, ma teen mingi köksi kokku. Aga, aga et saada täiusliku maja, selleks pean tundma, mis siin sees on, ma pean teadma anatoomiat, seal täitsa selge. Muidugi ma pean õppima neid seal ütleme, mees praegu tegeleb anatoomiaga ja selle tõttu ma näen, millised kohutavad vaidlesime selle õppimisega, Ihastikuga, lihastiku ja nende, noh ma ei taha sellele mõelda, minu aju ilmselt ei võtaks seda üldse vastu. Aga põhimõttelised asjad oma kehastuma füsionoomiast ma pean teadma. Ja, ja noh hea küll, mina isiklikult leian, et ka ilma nende näitlike vahenditeta oleks olnud võimalik teha seda selgeks igal pool. Aga no temal oli nüüd ütleme see raamat ja, ja ta andis elamu kätte. Ma uurisin seda mitu nädalat. Ja ja õppisin ja vaatasin ja nii kaua, kuni ma hakkasin aru saama, mis mul siin sees nüüd on, mis selle hingamise ligidal, mis toimub selle diafragma, aga kuhu, kus kohta ma pean õhku, kui kaugele tulevad kopsud näiteks, millest ma üldse ei teadnud. Tõesti, selle viie aasta jooksul, mis ma ennem Londonit olin õppinud, oli ülemiste kopsu tippude hingamine. Ma ei olnud sellest kuulnud, et, et kopsud tulevad kuni ütleme siia, siin on vist abaluu, eks ole, abaluude alla välja ja, ja kui ma olen siit seljast natukene kõver ja, ja, ja kinni, siis mul kopsutipud jäävad õhuga täiesti täitmata, aga siin on ju niisugune varu veel mida, mida õhuga täita. Ja, ja see oli täiesti uus asi. Ja põhimõtteliselt ta lihtsalt ta ei tulnud, ei kompimega midagi, vaid ta tahtis alati näha, et ma oleksin täielikult sirge, nii nagu määragmäekonna maas lamame. Vot niisugune lahendus peab olema ka iga püsti tõustes ja lauldes. Nojaa, aga kui sa oled ooperirollis? Ta ütleb seal kõik aastate tulemus. Pill valdad, pildialaskanulikud, ta lihtsalt avas sulle lihtsalt avas sulle sinu pilli, jah, täpselt, sest ma ei, ma ei teadnud seda, Rein Rannap, kui ta oli ju õppinud, eks ole ta võis ka pepuga, istute sinna klaviatuuri peale või teha ükstaskõik, mida, sest ta valdas seda pill. On üks üks üks põhialuseid, mida mina ei teadnud, väga võimalik, et Eestis seda kõik teised teavad, aga, aga või olin ma nii rumal? Ma ei osanud sel perioodil, kui ma hakkasin seda lihtsalt vastu võtta, ega siin on niisugune võimalus ju ka. Mida ma üldse ei välista. Sest sest üleüldse arusaamine, et ma nüüd laulmisega tegelen, tekkis mul tegelikult võib-olla alles siis, kui ma Soome läksin. Siin oli see kõik nagu niisugune. Otsimine ma ütleks, niisugune nüanss. Kuidas sa oled Londonist tunnetanud seda, et keegi pedagoog Kas häbeneks või elaks läbi seda hetke, et ta midagi ei tea? Me inimesed, Me ei ole täiuslikud, meil kõigil on oma puudused. Ja me siin Eestimaal elame kohutavatest piinadest läbi seda hetke, kui me tõepoolest midagi ei tea. Ja siit tekivad oma pinged, saad aru, mida ma mõtlen? Ja ma saan sellest täiesti aru ja ma olen seda ise näinud ja. Üks on muidugi see, et me oleme kompleksis siin juba läbi selle, et me olime 50 aastat niisuguses niisugust elu elanud, nagu me oleme siin ju selge, et see on tekitanud niisuguse haige ühiskonna nagu milles me praegu oleme selgunud, see, et nemad ei ole ju seda tundnud ja selle tõttu juba juba needsamad kompleksid, millest sa praegu mu käest küsisid. Need on meil ka kuidagi läbi selle ühiskonna sisse tulnud. Tugevdunud vist? Kindlast. Tähendab, nendel juba seda ei ole, kui inimene ei tea, siis ta loomulikult ütleb ei tea ja ta otsib ja ja, ja, ja näiteks seal on noh, pin, eks ole. Mis on seal eraldi on saksa muusika, itaalia muusika ja prantsuse muusika, kõiki neid saan ma nädalas kaks tundi. Ja kõiki neid annab siis saksa muusikat sakslane, eks ole, Itaaliat Itaalne ja nii edasi. On siis laulja, pianist, pedagoog, kõik valdavat klaverit suurepäraselt, kõik nad on lauljad ja lisaks sellele siis on, on nad nüüd nagu muusikapedagoogid. Ja, ja oi, seal on palju palju tulnud niisugused, sest auditoorium loomulikult, eriti neil, kes veel aspirantuuris, need on ju vanemad juba, kõik nad kogu aeg küsivad kogu aeg, noh, mina praegusel momendil lihtsalt keelebarjääri tõttu nagu olen rohkem kuulaja, kuulaja osakaal osas. See ei ole isegi mitte keelebarjääri, vaid mul ei ole nagu julgust veel sekkuda, sest ma kardan nagu seda, seda keele, eks see on ka kompleks, eks ole, tema on tulnud seal, ütleme seal rootslased on tulnud Rootsist, seda inglise keelt paremini ei räägi kui mina, aga, aga neil on alati julgus. Neil on teistsugune vabadused, on, nad on natukene ikkagi, me oleme siin siin omamoodi mida, mida ka jällegi ma ei arvusta näiteks mina arvan, et me oleme väga paljus rikkamad, võib-olla nendest. No nii ei saa öelda, aga, ja, ja see on jälle niisugune, hoopis teine teema. Aga, aga tähendab seal nagu seda tunnetan ja kui siis nad küsivad ja õppejõude teada loomulikult ütleb, teate kuulaks, ma ei ole sellega kokku puutunud. Ta ei peagi seda minema koju uurima, aga ta lihtsalt tunnistab seda, et ma ei ole sellega kokku puutunud ja see kuulub minu huvide sfääri. Sest kui tema õpetab prantsuse muusikat näiteks, siis ta on puhtalt sinna sisse. Loomulikult ta kuulab ka muud, kuid tema rind on see. Ja ringide laiendab, laiendab ütleme, grammide kaupa, mitte nii, et ma haarab siit, haarab seal ja siis rind, millest ta tegelikult peaks orienteeruma. Läbi selle ka mitte ei laiene, vaid seisab kogu aeg kuskil paigal. Näiteks Soomes oli, kes andis mulle liid laulu, tähendab kammermuusikat kammerlaulu siis see õppejõud oli noh, tohutult tõesti väga tugev õpetaja Gustav tüksub äpa. Jaa. Jaa, jaa. Temal pidi orienteeruma kõiges, tema andis hispaania muusikat, saksa muusikat, prantsusmuusikat toob kõik, kõik, kõik, kõik. Rootsi, Soome, eks ole, Skandinaavias ja see ei ole võimalik, inimene ei ole kõikvõimas. Et ta, et ta suudab igalt poolt, muidugi ta andis meile mingisuguse aru saama ja väga-väga-väga ilus Osama kõigest, sest ta on lihtsalt erudeeritud, intelligentne inimene, kes on oma ala kahtlemata muusik, eks ole? Kõigele lisaks ja loomulikult ta oskas anda palju, aga vot seal on nagu see kast, milles Maule ja mida ma valdan, on nagu täpselt välja joonistatud. Sinna külge ta loomulikult igalt poolt toob, eks ole. Ja uurib ja, ja, ja toob materjale ja kogub seda. Aga seda kastida ei muuda. Vaid seda kastide kogu aeg täiustab. Ma ei tea, kas mu jutt oli segane. Väga selge. Mida sa laulad? Mul on nii hea meel, et sa töitena kaasa. Meil ju ei ole oma muusikat. Need laulud, need aariad, mis sul on kassettide, tutvuste, mida sa laulad, millega sa oled tööd teinud ja mida see meile täna pakud? Tegelikult on niimoodi nii, et kui mulle anti valida seal, kui ma sisse nüüd sinna sain aspirantuuri, siis neil on ooper, ooperistuudio ja liid, aspirantuuri mina vahelise Ildi. Sest praegusel momendil ma nagu leian, et, et ma tahaksin tegeleda just nimelt, et oma hääleaparaadi probleemidega ja ooperi kõrvalt mul on sellega palju raskem tegeleda, see on puht minu isiklik arvamus, tähendab mul nagu sellel momendil, kui ma selle valisin, nüüd ma muidugi leian, et see oli õige valik. Sest ma olen oma õpetajaga saanud teada, et kui ma oleksin ooperistuudios olnud seal siis mul ei oleks üldse aega jäänud. Aga praegu ma ikkagi tegelen ja ma saan laulmisega tegeleda kuus tundi puht iseendaga kuus tundi päevas, mulje jääb see aeg lihtsalt alati olev või on alati olemas. Noh, ega ma iga päev kagustanud ei ava, aga põhimõtteliselt nädalapäevadel kindlasti. Eestis ma olen nii ära külmetanud. Ja. Nii et ma, ma põhiliselt töötan liid repertuaariga, aga nüüd kuna meil on seal, see on võitchaarintec niik, tähendab lindistamise tehnika mida viib läbi üks BBC helitehnik, üks juhtivamaid helitehnikuid. Mul ei tule kahjuks praegu nimi meelde, aga ta on tõesti suurepärane vanem meesterahvas ja tema siis meile õpetab, kuidas plaadistada ja, ja, ja kuidas üldse tegeleda professionaalse muusika lindistusega, seda me saame ükskord nädalas niga esmaspäevaga kaks, tund, kolm tundi iga esmaspäev. Siis seal on oma stuudio muidugi väga, väga hea tehnikaga ja selle tõttu on mul lihtsalt kogemata, tegelikult on need kaasas, sest ma tahtsin oma emale isale lasta, sest need on minu kõige esimesed professionaalsed lindistused. Ja töö käib seal, ma ütlen, et need lindistuse kvaliteet on niisugune nagu peab muidugi olema. Aga kuna see toimub iga esmaspäeva hommikul kell 11 hakkab see peale ja, ja tihtipeale sa ei tea, kas sellel esmaspäeval laulad või laula siis tihti, sa oled ka ettevalmistamata ja klaverimängijaga näiteks ei ole üleüldse näinud, nii et ma annan noodi klaverimäng mööda, kohe mängib selle noodist ja niimoodi siis need lindistused on tehtud, mis ma nüüd siia saatesse tõin. Aga seal on ka nende lindistuste peal kuupäevad. Seal on mul siis esimene asi, mille ma linti laulsin, oli nimi, teine aaria tunde Lietta. See on tehtud kuskil viiendal oktoobril, nii et siis ma olin oma õpetajaga õppinud pool kaks nädalat, ühesõnaga pool kuud. Ja, ja siis on mul teine Mimiaaria, tähendab esimesest vaatusest Mikk jaama nimi mille ma laulsin täiesti ilma õpetaja ettevalmistused, ma ei ole õpetajale seda aariat kordagi valmistanud, aga see nüüd tunduvalt hiljem lauldud. See on nii, et ma olen oma õpetajaga juba vähemalt kuu aega töötanud Sisemaal Travjaata lauldud linti, mida ma samuti ei ole õpetajaga valmistanud ja siis on lõpuks on seal üks aaria, mis on nüüd puhtalt valmistatud minu uue õpetajaga seal puritaallast Berliini puritaallastel Viira aaria. Nii et need on mul seal nüüd linti siis tehtud niinimetatud esimese professionaalsed lindistused. Siit siis ka see kõrva taha panna meile. Et sa oled ju õpetatud helirežissöör? Põhimõtteliselt küll jah, niimoodi, et meie koostööd võivad igas mõttes avardada Gloga raadiopinna peal pea. Billie, ma olen sulle väga tänulik, et sul oli aega tulla meie uue aasta esimese valguskiire saatesse ja sinu jutt lauljaks saamise ministeeriumist oli tõeline valguskiir. Meile kõigile väga õpetlik, väga paljus. Aga eriliseks Helenduseks mõtlen Neile, keda laulmine tõsiselt huvitab, õigemini kes laulu laulmist armastavad. Ma olen jälle omakorda tänulik sinule, et sa mulle selle võimaluse andsid. Et ma sain tulla ja rääkida sellest, kui oled kodust eemal. Siin nii väga, tahad tulla siia koju ja ja siis tahaksid kõik seda, mis sa oled õppinud ka edasi anda. Ja tegelikult meil ikkagi need, neid, niisuguseid meil oli palju, kes lähevad edasi õppima, kui vähe neid ära kasutatakse. Vähem kutsutakse, näiteks, kui mina õppisin koolis, ei käinud keegi rääkimas oleksin tahtnud, et keegi oleks tulnud rääkima. See on muidugi üks põhjuseid, miks ma nüüd siis räägin, aga noh, mina oskan rääkida nii, nagu ma nüüd ja rääkisin ja ja, ja, aga ma väga loodan, et, et äkki mõnel oli sellest kasu ka. Ja tead, mille eest ma sulle veel aitäh ütlen. Väga paljud, kes on olnud kaks nädalatki kusagil, kuhu me võib-olla igapäevaselt ei pääse unustavad nii kergesti ja kiiresti ära oma emakeele ja eetrisse sattudes 100 ühesõnaga kuuled, kuidas aktsent juba oma mängu mängimas täiesti pahas mõttes. See ei tule ju nii kergesti külge, Ma mõtlen, proovib muidugi edule loomulikult ei tule. Veel kord väga suur tänu ja me kuulame nüüd sinuga sic. Aitäh sulle, krahh.