Kuna tung Mil helisades kajab puuladvus ööbikute hääl on tundiumile igal armastajal. On huulil, sosin hell jää, kõrv üksinduse hõlmas, kuuled, kuis kohisevad veere tuuled maas, lilled kastest kergelt märjad ja taevavõlvil tähepärjad. Vee voogel, sügav sina varjund, jahetavad okste varjud ning laotus, pilvitu on tume. Nii pehmelt, hämaruselge Me kui pimenema sugustuv päev. Kuu tõuseb, Eha peitu, läheb. Need Bayroni sõnad on motoks Rahmaninovi äsja kõlanud palal kahele klaverile mis on pealkirjastatud ja öö ja armastus tajume teoses öisel ajal teravnenud kõrvatulva vaid tuule kohinaid lehtedes rosinat salapäraseid hääli. Tajume võidutsevad kirge, otsatud hellust. Tihti kõlab helikangasse ööbikulaul ning ehkki helilooja ise oli teose loomise ajal Harkvimaal üksi suvitades eemal nii ööst kui armastusest halvenenud tervise tõttu, pidas ta ranget režiimi elas vaid kirjades kaasa lähedaste inimeste armulugudele. Oli vist just see omalaadne ära lõigates, mis innustas teda loomataolist, poeetilist muusikat. Romantismi võidule pääsul omandab öine tume varjupool enneolematu tõmbejõu, kunstniku loomusele. Öise looduse pillid, armunute kohtumisstseenid kuuvalgel ööl. Üksildane inimhing, kes on kord rabatud öise äikese möllavast jõust. Kord sulab õndsalt ööbikulaulu kuulates õrna suve kallistustes. Kord uitab nukralt hilisel ajal haudade vahel kordoonistab kuuvalguse teemant helkidest sätendava jõekalda, lähmasest, kättesaamatust, õnnest või naudib puulatvade tagant säravat noorkuud. Kõik need kujundid anud romantilises luules maalikunstis muusikas, tavalised Nocturne sõnana akturn tähendabki tõlkes muusikat, teame näiteks Suumanil. Tema ööpaladena pealkirjastatud Nocturnid näivad fantastiliste tujukatena. Kuid kaunima kuju ja haruldase tundesügavuseni jõudis öö muusika šopääninocturnides. Hoolimata valitsevast aeglasest tempost sageli sarnasest faktuurist sisaldavad nad hämmastavalt erisuguseid mõtteid ja tundeid. Harjumuspärane helge unistav nukrus võib ootamatult vaheldada sünge pateetikaga leegitsevad puhangutega traagiliste stseenidega. Kuid rõhuvatel hetkedel mõjub šopääninocturnide helikeel õhulise ja peenena venelast list. Schopeni sõber ja kolleeg on kirjutanud järgmised read. Poola muusik ei kehasta oma fantaasiaid porfüürise marmoris ekrooni oma ehitusi massiivsete Carojotiididega vaid muudab nad täiesti kaalutaks. Mata putu, nende piirjooned, põllud nad hõljuma ja suunab pilvedesse, nagu oleksid nad Meraažid. Õhulossid. Nii pehme on valge, hämaram tund. Nii pehme ja sügavda meel. Eks ööbik on siin teine seal. Ja kolmas on enese südame hääl, kel sõnu siin leiakse veelgi. Las olla kõik Kallase kauguse rand tööl, tuhatan paiku tavatket käidasa ja laula nii üksinda teel. Vabaneks kõigest kord kütkenud meel. Ööl 1000 on aitavat kätt käidasa elamule joosta, kõik. Las magada udu ja ilm. Üks ööbik on siin ja teine seal. Ja kolmas on enese südame hääl, las särada, õnnelik sill. Nüüd teisest žanrist, mis toob nagu Nocturngi mõttesse kuuvalguse varjud tähesära nimelt Serenaadist. Algselt tähendab see, nagu teame kavaleri poolt õhtul või öösel armastatu, akna või rõdu all lauldud, igatses laulu saateks iseenda lauto mandoliini kitarrimäng. Mis ajast niisugust armuavaldust praktiseeritakse, pole teada. Ent küllap võib öelda, et sellest ajast peale, kui on olemas aknad, armunud noorukid. Suurepäraseid serenaadi meloodiaid oli juba 12. sajandil rüütlite aegu, kelle sageli oli muusik ja poeet ühes isikus ning kes lõid õrnu laule oma südamedaami jaoks. Prantsusmaal hüüti neid rüütli trubaduuriks Saksamaal minnes hingeriteks. Serenaadid väljendasid sageli ülevaid õilsaid tundeid. Näiteks serenaadi sõnad prantslase, luuletaja, Ennorostani komöödiast, Sirognoosibešerak. Too seitsmeteistkümnenda sajandi rüütel, poeet ja filosoof Beurok seisab õhtuhämaruses oma armastatu Euroczani rõdu all. Korroksaal temalt küsib, milliste sõnadega ta teda kõnetada sooviks. Vast Bergherak. Kõik need, kõik need, kõik need, mis arm mu suhu toob, kõik teile terve sülem sind armastan. See arm on kõigest kõigist ülem. See teeb mu hulluks. Ah, su nimi, õrn ja hell on kellatila. Ning mu süda on ta Kell mu süda värisema teisiti ei ela. Ja täis ma olen, nii kui kell sunnime, ela. Serenaad oli algul armastuslaul, mida lauldi, hiljem laiendati seda ning ta leidis teiega instrumentaalmuusikasse. Selline instrumentaalpala algagunooserenaad lausa lauluna hõljud keelpillide saate kohal trompeti, hingeline, veidi magus meloodia. Värvikalt meenutab Itaalias Abruzzi mägedes kuulutatud serenaadi hektar Berlioos oma memuaarides. Kord äratas mind öösel hämmastava maid serenaadi, mida olen iganes kuunid. Talupoiss karjus oma ilmselt tugevate kopsude kogu jõuga armastas laulu kohaliku kaunitari akende all saateks hiigelmandoliin torupill ja väike raudne triangli sarnane instrument, mida siinkandis hüütakse stimbaluks. Tema laul või pigem karje koosnes neljast või viiest tõusvast loodist lõpes pikka ulgega, mis pöördus tagasi toonikasse. Torupill mandoliin Est imbolu vaheldasid ühe toonilises rütmis kahte akordi, mis täitsid salmide vahelised pausid. Korraks hinge tõmmanud, alustas lauljatäiest kõrist uut salmi. Vähegi hoolimata sattus ta kooskõlla saate harmooniaga või mitte. Ega pillimehedki sellele rohkem tähelepanu pööranud. Tekkis mulje, nagu kaasneks lauluga merekohin või kosemera. Võimatu on kirjeldada, kui meeldivat mõjus vaatamata oma külalaadile see öine kontsert kaugus ja takistused, mida helipidi minuni jõudmiseks ületama. Nõrgendasid ebakõlasid ja mahendasid Mägilase karedad häält. Nende pausidega eraldatud väikeste valulise lõpuga salmide mõjul langesin üha enam ja enam meeldivaid unelmaid täidetud pool on kui kalanssil talupoisil polnud oma neiule enam midagi lisada ja ta laulu äkitselt katkestas. Näis nagu oleks millestki olulisest ilma jäätud. Ulatasin veel. Mõtted olid veel magusaid hõlmasele häälekohal. Nüüd kaklisla. Lamasin hommikul Juuneta unistusteta. Hector Verlos, Abrüdsimägilase serenaad sümfooniast, Haarald Itaalias. Helgelt unelmate kõrval loob ööhämarusest kannustatud kujutluslend, viirastusi, hirme, õudusi, salapäraseid olendeid. Oli üks pooleli jäänud suvila mere ääres. Ülakorrusel olid mõned toad elamiskõlbulikud, sinna me siis asusimegi. Siis sõitsime kaaslane ära ja ma jäin üksi. Ühel ööl oli torm, meri möllas, Tsahkna all, oli nagu hõikaks ja kutsuks. Umbes nii, jutustas Heino Eller, kuidas tekkis tema noorpõlve teose hüüded idee selle suurele orkestrile mõeldud sümfoonilise poeemi noorus tulistesse tunde väljendustesse on sulatatud, lausa fotoliike kilde värvidesse mähitud merest muutlik ja mitmepalgeline, nagu meri ikka mässade laulab, ta uneleb kalda Pirvendustes ja tantsida Playni tormis. Helitöö on küllastatud tämbrileidudest. Katkematu laine mängu vikerkaare värvid. Harfi, aeglased Arpeediod nagu hetkelisest kuu helgist küüdlev pinnavesi tumeda tormi, õuna märatsev taldrikute ja vaskpillide kõla kaos, mille kohale tõuseb lai hümniline lauluviis. Kuuldepilt on sageli nii Kundlike ere et arvad tundvat isegi tormise mere hõngu kuulata ööpimeduses tõused kaugeid peibutavaid, kajasid ohtlikku meeli, tunnistavad. Hämar öö on üle mere taevas täis tähti, rohkeid vahel veest on kuulda hääli nagu summutatud uhkeid põhjatuul seal hinge sisse tallab mere orelile. Lainelained kannul tõuseb. Heliseb kui vask. Need Viljandi. Ja need kummalised viisid pool, kui loitsud pool koraali üles tõusevad, kus tähti täis kõrged taevasaajad rõõmutuhinas, seal tähed aina Külloitvat näivad heledate päikestina viimaks mööda laotust käivad. Pööraseks kontserdiks liitub tähe löömia tuulehuvile. Terve taevavõlv kuulaks ilmaruumi. Kui tuleb välja kuu segi lähevad kellad. Ja nähtaval on rajad kus läbipääsu pole. Kui tuleb välja Kuu, katab maapinna meri. Ja süda ennast tunneb saareks piiritusruumis. Kui tuleb välja kuu 100 sarnase näoga siis hõberahad taskus puha puhkevad. Suvine täiskuu teeb võib-olla meid kõiki veidike kuutõbiseks. Nikolai Bulgakov kirjeldab, kuidas inimene muutub rahutuks ja närviliseks, kaotab isu ja une. Kui kuu hakkab ööst öösse kasvama ja kuldseks värbama, kuni saavutab mõranenud hingede üle täieliku võimu. Siis hakkab kuhugi voogama, kirjutab pulgaga. Ta paisub pulbitsevast valgusjõeks ja valgub kõikjale laiali. Kuu võimutseb ja mängib kuu tantsib ja hullub. Lõbuks hakkab kuu lausa märatsema. Valgus purskub kõikjale, valgust lainetab, tõuseb kõrgemale, ujutab magajade üle. Omalaadi. Magneetilist mõju hoovab ka Klootebyysii varasest klaveripalast kuuvalgus. Eritöö vaimustavalt laulev lüüriline maastik näib esimesel hetkel heleda ja värskena kuid tasapisi tungib kuulaja hinge, mingi kauge igatses. Tajume vaevumärgatavat kurbust. Väljendamata kahetses hoogu. Muusika. Hõbedane sillerdus jätab meid üksinda mõtisklema keset vaikust. Kas ei meenuta Debsii kuuvalguse veidi laisavõitu, suurejooneline aeglane kulg, maastiku ja tunde, õnnis kõikehõlmav tardumus, üht Ain Kaalepi luuletust. Kuu kallistab kujusid näha on üks ühe takka, neid keskpõõsaid ja pujusid, kõik valged evaka, pilved minema ujusid. Ning öötaevas on virge. Muu kallistab kujusid. Oh seda külmakirurge. Mustade paplite võrades. Lehtu vahel sosistab puuga. Marmori mõrades ühineb kuuga aega, nii palju on ajatu. Pole kuhugi, ruttu. Kõikjal kõriseb väetut. Rohutirtsude jutt. Kuuetab vahel heledamalt, vahel ähmasemalt. Paistab nagu hõõruks tuulehoog, taoti ta fosfor maski uuele läikel ajuti tohutu vähema tagune salapärane maailm. Sealsamas, aga nagu mõnesaja silla kaugusel rippuv suur hiina latern viimse näo kortsuni nähtav. Ja ometi nii ebausutav, näeks nagu üksikute rändajadki kuu kaugel, mägedel pihus hõbedane sau jäist kaadrites servilde sammubja lumi variseb puudrinädal. Siis jälle tuulehoog, peent kuutolmu tõuseb õhku. Ja planeedi piirjooned pehmuvad. Just nagu läks kuu, kollane suhkur, ketas sulamast taeva, teras haljas, kümmelis. Fik rändajad, kadunud. Seal ta õhkub, see kuutõbiste jumal, viirastuste valitseja, metsade hõbetaja. Seal ta vaatab taevane hõbesilmmaiste allikate, lossi, tornide ning õhkavate neitsite kohal. Kuu on innustan poeedee, muusikuid kõige kummalisemad materännakud. Teravdatult veider ning fantastiline on muusikaline ja su selline väliskest uue Viini koolkonna rajaja Arnold Schönbergi melodraamas kuubierro. Oleme valmis, kuulaja leiab aga teose irvitava küünilise sentimentaalse pealispinna alt nii kunsti kui elu enese igavesed igihaljad teemad. Aastal 1912 häälele ja viieliikmelisele saateansamblile loodud melodraamas on kaks põhitegelast kuu ja pirru. Eri maades veel Kasperle pojazzi Petruška nime all populaarne kloon PRO askeldab, hoopleb hüsteerilise, piinleb kuumutad 100 korda kuju pangas kahvatu pesupesija, kes laotab oma valguse kangeid tumedaid aasadele valab voogude alla veini, mida juuakse silmadega või mingid keigar Peeerrood fantastilise kiirega. Omavahel on nad seotud nähtamatu katkematu ahelaga. Melodraamauuendaja kuulsuses, näiteks Stravinski nimetas teda kaasaegse muusikasoolaks. Pööripäevaks on kindlasti suur osa hääle uudsel väljendus laadil niinimetatud kõnelaulul. Ei, kõne ei laul on see tegelikult teatud ülitundeline, rikaste nüanssidega kunstiline deklaratsioon, mis sobib hästi teose eriskummalise ilmega. Kuulame seda traagilist helitööd moodustavad kolm korda seitsmest luuletusest kolme. Number seitse. Haiget kuud vaevab kustutamata armujanu, ta lämbub, sureb igatsusest palavikuliselt laienenud pilguga jälgib ta neiut, kes hiilib kallima juurde. Neiule teeb agavaid naljakuu kahvatu veri, tema kiirte mäng. Häält saadab siinvaid flööt. Haruldaselt kõnekas oma tasase piinatud kõla üksinduses ja igatsuses. Kolmeteistkümnes luuletas taeva mustad syypadjalt ähvardab kuu Pierrood tohutu viirustusliku türgi mõõdan. Piero eksleb meeletult ringi, põlved nutavad. Äkki variseb kokku. Talle näis nagu juhiseks tema patuse kaelale juba karistav kuu mõõk. Number 18. Kerro jalutab leiges õhtuse seiklusi otsides järsku avastate oma mustakuue seljal heleda kuulaigu. Lubjaplekk no oota, sa mõtled perro, ta nühib ja nühib, kui plekiga. Nii klopib ja klopib ta varahommikuni heledat kuulaikkonna mustalt pintsakut. Ka Felix meeldetsooni poolt Shakespeare'i näidendile suveöö unenägu kirjutatud avamängukirju tegevus leiab aset kuupaistel. End siin pole tegemist, ei romantikute, hüpnatiseeriva, põlu kuu. Ei äsja kuuldud Schönbergi teose kord metalse mõõk terava kord verise surmahaige taevase maskiga Shakespeare kombel ühedia vigurlikke Helfegnoomefeesid on, nendelt saan küll kaasamängimist naudinguga tõsiselt võtnud, kuid helitöö üldilme pole saladuslik ja varjuline vaid näib tulvil heledat, sõbraliku täiskuuvalgust. Teos algab, tõsi küll, teatud tagasihoitud kõhedusega. Keelpillide sahinad, kujutleme ühist vaikivat metsa. Et mida hilisem aeg, seda enam elustab loodus. Seda rikkalikumalt ilmub nähtavale mitmesugust rahvast. Siin on armunud, kes otsivad rahulist paika tunde avalduseks. Siin käsitöölised, kes tahavad segamatult näitemängu proovida. Siin elab oma keerulist elamist, terve haldjate kuningriik. Metsavaimude vallatuks ringmänguks leiab Mandelson viiulite elava läbipaistva vuliseva joonise. Nurgelisi käsitöölisi kujutavate Rubililikud bassid eesti lõigates imiteerivad helikäigud. Avamängu lõpus kaovad lõkkele löönud tunded, sära, graatsia jälle uttu. Hämasesse sahilasse. Vaikus. Kõik oli siiski vaid unenägu. Helitöö oskusliku orkestri keelt kõlade sundimatult kulgu kuulates on raske uskuda, et suveöö unenäo loomise hetkel oli meil, see on vaid seitsmeteistkümne aastane. Suumann ütles selle teose kohta. Suurepärane meister sooritas õnnelikul hetkel oma esimese lennu. Lennuhetk olime Endel tsoonil tõepoolest õnnelik. See 1826. aasta suvi kujunes helilooja elus üheks muretumaks. Nooruk joonistada komponeerib, vehkleberaatsutab. IGA PÄEV ujub ta sõpradega edasi tagasi üles pree jõe püüdes ujumise ajal laulda spetsiaalselt selleks puhuks loodud viise. Nii on selle õnneliku suve vastu ühelgi jõudnud ka nüüd kuuldele tulevasse rõõmsameelses suvemuusikasse. Ning otsekui muinasjutt, kummaline suvine salapäraselt hargneb. Talgu tuleb nii vargsi siis magusalt imbub südame manu. Edgar jällegi. Püüdmatult kaugeneb meist, et kusagilt sume tähist teelt lauludega ajal või pillide keelil kaasa hõisata, neid.