Margus Saare jutusaade Tere hommikust, head kuulajad on kolmas aprill. Ja äsja lõppenud märtsi teatrikuu lõpupäevil esietendus Rakvere teatris lavastus mida polegi nimetatud lavastuseks, vaid on dokumentaalprojekt nimega misjonärid. Ja kõik suuremad lehed on arvustas juba avaldanud meie oma vikerraadioteatrisaaregi sellest pajatanud. Täna on mul hea meel tervitada jutusaate otse-eetris misjonäride autor, lavastaja Merle Karusood. Tere. Merle. See on lugu eesti noortest meestest Afganistani sõjas. Aga mitte ainult dist. Kuidas sa ütled, miks sul seda lugu vaja oli? Oi, seda on küll raske öelda, miks midagi vaja on see vajadus rääkida või vajadus lasta rääkida nendel meestel, kes võtsid osa Afganistani sõjast on rohkem kui 10 aastat vana. Ja sündisse tänu sellele, et saime lihtsalt tuttavaks ühe mehega, kes seal olnud olija tegime temaga eluloointervjuu ja tema andis meile lugeda oma kirjatöid. Ja oma poisipõlvepäevikut. Jaa. Poisikesena mängisin indiaanlasi. Ja tema päevikus on tsiteeritud lehekülgede kaupa. Selle indiaani raamatu mata mu süda pundid niis. Sealt indiaanipealike kõnesid. See hakkas mind kuidagi painama, et. Et mees, kes poisikesena on nii hästi tajunud, nagu me tollal Raamat ilmus, kõik see põlvkond tajus seda, mis mis juhtus indiaanlastega Ameerikas. Et see mees ja tema eakaaslased et nad võitlevad Afganistanis, et kas kas nendel tekib ka mingi sild? Et see on niisamuti võõras skulptuur, võõras religioon. Ja sinna minnakse teistsuguste käsulaudadega. Ja kui avanes võimalus nüüd teha seda tööd, siis siis ma tegingi ainult, et aeg oli juba muutunud ja ja kindlasti ei ole see hoopiski mitte sedasorti lavastus, nagu ma oleksin kujutlenud, siis. No põhimõtteliselt on ele siis tegu sellega, et ise kirjutan endale näidendi ja lavastan ka, et ikka ja jälle, nii on juba päris mitu aastat, eks ju. Ikka jälle ei ole kedagi, kes suudaks Merle karusoole huvipakkuvat teemat näiteks kirjutada. Niimoodi, ma ei saa ütelda, võib-olla ma ei oska ennast sisse lugeda, lihtsalt. Teiste loodud dramaturgesse, et võib olla. Et ma, et ma tahaks nagu lõpuni teada või tunda inimest, et see segab mind või ei lase ei lase karakterid niimoodi võtta, nagu neid pakutakse, et nende inimeste puhul, keda, keda ma toon lavale dokumentaalprojektides, ma tean ju nendeni, ma tean neid inimesi, ma tean, nende elulugu, ma tean. Ma tean neid ratavalt suuremas mahus, kui on see, mis lavale tuleb ja siis. Ja siis mu enese jaoks tundub see, mis, mida me siis lõpuks tähendada püüan tõene. Ja ma kardan, et ma muul puhul ei oska nii tõene olla, lihtsalt ei oska. Ma ei tea, kas see on teatri jaoks vajalik? Ma ei oska seda öelda, aga Eesti teatris on ju? See ei ole ju ainult minu probleem. Mõtleme seda sellele eriti eelnevatel aastatel, kui palju on näiteks dramatiseeringuid tehtud, kui tehakse romaani järgi, siis on samasugune asi, et inimese kohta teatakse rohkem kui see, mis lavale mahub, rahutum paksem kui leidnud just nimelt tavaliselt mitmeid kordi. Ma loen ühe tsitaadi, suurim vägi valmis muutustega kaasas käib, on mälutõkked. Viimasel poolel sajandil arenes see tendents sinnamaani, et inimene ei tohtinud mäletada omaenese elu. Löönud karusoo 1994. aastal enam kui 10 aastat tagasi. See afganistani poiste kohta kehtib siis samavõrd, et sõjast rääkimine on olnud neile võimatu. Ma arvan, et nad ei ole tahtnud sõjast rääkida, nad ei ole saanud sellepärast, et sellest rääkida, selleks tuleb see iseenese sees läbi elada. Teades, mida nad kogenud on, saan ma aru, et see ei ole kerge protsess. Ma arvan, et ise kümmekond aastat tagasi ei olnud nemad veel valmis rääkima. Nad püüdsid seda kõike lihtsalt unustada ja võimalik, et paljude jaoks ongi. Ongi õige unustada, aga. Aga üldiselt on küll niimoodi, et me painetest saame lahti siis, kui me neid mõtestame. Et see, mida me unustada püüame, keerab ennast mingil moel mingil hetkel meie vastu. Et paljud nüüd afganistani mehed, kui nad jutustasid oma lugusid, nad jutustasid esimest korda ja siis võõrale inimesele nad oma lähedastel jalal tülitestanudki. Nii ja naa. Osad me oleme, me saime suhelda neile lähedaste inimestega, mõnede puhul on niimoodi, et nad teavad teavad lugusid. Teisest aspektist teavad teisigi teisigi lugusid. Kui meie. Üks intervjueeritavatest. Alustas oma oma vastamist öeldes, et võib-olla me isegi tahaksime rääkida, aga ma ei mäleta selles mõttes, et on nagu tüütud teadlikult kustutada need failid maha. Et aga Meie lähedased, meie naised, meie lapsed, meie emad, teavad. Teavad rääkida ehk rohkem kui meie, mis tähendab seda, et unes ja teatud reaktsioonides lööb see ikka ja jälle tagasi. Või lahendused ei ole suutnud kustutada neid läbielamisi või heidutus isegi. No see on alateadvus, mis, mis lööb välja siis, kui inimene magab või, või see ei ole tema tema enese enesekontrolli all, jah, sinna sinna ei ole midagi midagi parata. Miks praegu õige aeg on rääkida Afganistanist kas neil või, või kasvõi sinul, siis miks see õige haigust praegu kätte jõudis? Ma arvan, ainult kättevõtmise asi. No ühest küljest, ühest küljest töö järk keeras sinna, aga, aga teisest küljest Ma ei tea, kas on õige aeg või on hilja juba, seda ma ei tea. Ma olen mitu korda selle tööprotsessi Real mõelnud, et oleks seda oleks pidanud tegema natukene varem. Aga miks ta aktuaalne on, eks võrdluse pärast Iraagi sõjaga, kuigi kuigi paljud nagu ei taha näha sellest paralleeli Jaa no see on muidugi raske küsimus, sellepärast et ma olen jah deklareerinud, et sõjale kes ei ole õigustust. Aga samal ajal seal on mul selline halb seesmine tunne, kui ma ma kohe mitte ei tahaks, et. Et see ütlemine või see ka milles, millest me selles lavastuses räägime? Et see kuidagi riivaks neid eesti mehi, kes Iraagis tegelikult või olnud on, sest see ei ole mitte. See ei ole mitte selles mõttes nende nende probleem, et nendega ei juhtu päriselt see mis juhtus Afganistanis sõdinud meestega, sellepärast, et. Nemad läksid sinna oma riigi ülesandel, see on esimene asi, mis on väga oluline vahe. Teine asi on see, et nende missioon ei kesta nii pikalt afganistani Afganistanis olnud mehed olnud ka seda, et, et kui sa oled seal teatud periood, et siis sa võid sellest veel välja tulla, kui sa, kui sa oled pikemalt kui see periood seal oli poolteist, kaks aastat, et kas kaks aastat oled, sa ei saa sellest enam välja? No tavaliselt nad olidki õnneks vähem. Praegused missioonid kestavad lühemat aega ja see seda juba teatakse, seda mõju juba teatakse, sellega arvestatakse ja siis ja siis on nendel ju arvatavasti maalid, tseremooniad. Mis aitavad ära saata neid kellele, kellele see seda viimaseks on jäänud ja, ja siis on neil kindlasti ka selline psühholoogiline hooldusma ei tea, kui ma loodan, et mitte selline selle tüki, vaid, vaid lihtsalt selline jälgimisest sest eksmaailmale maailmale õppinud ja peale selle, ma arvan, et et meie sõdurid on et nendel on tõesti hea väljaõppe ja nad on head sõdurid, nii et mul oleks kurb, kui kui keegi nendest ennast puudutatuna tunneks, sellest. Sellest temaatikast ja sellest, et nüüd nii palju on äkki hakatud rääkima sellest jälle, kuigi Iraagi sõja vastu on ju räägitud, palju meil hääletatud on ju teada, et enamus selle vastu on enamus rahvast. See on see Tulemusele näidendi teema juurde korraks täpsemalt tagasi tool. Lühidalt rääkida sellest afganistani kogemusest, kas need mehed, kes jutustasid oma lugusid, kas nad on sellest sõjast välja tulnud? Ja need need mehed, kes tagasi tulles kas jätkasid oma õpinguid ülikoolis või astusid? Ei noh, nad olid juba istunud. Ühesõnaga, kes sattusid sellesse teistsugusesse vaimsesse keskkonda kohe tagasituleku hetkest peale. Mulle tundub küll, et nad on sellest pääsenud. Seda jälitada. Päriselt mööda ei lähe see see kunagi, ma usun, et kui inimestel on mingisugused halvad olekud nagu meil kõigil aeg-ajalt on et siis siis kindlasti hakkavad, hakkab kummitama ka midagi, midagi sealt, aga. Aga oma elus ei jälita enam. Jah. Nüüd on paras aeg 20 aastat, 25 aastat, kuidas kellelgi nüüd on, nüüd on üle läinud. Aga aga jah, need, kes ei saanud kohe tulles teistsugusesse vaimsesse keskkonda, nendel oli see raskem, märgatavalt raskem. Kuidas sünnib üks eluloonäidend, ütlesid, et raamaturomaan on paksem kui, kui see, mis näidendisse jõuab, eks ju, et mingi 2000 lehekülge saite kokku mälestusi, kui ma õigesti mäletan. Kes olid need, kes, kes jõudis kõik selle kokku kirjutada. Et mis mõttes kokku kirjutad, kuulata, ära kuulata neid inimesi. Intervjuud tegid Katrin Saukese, Märt Meos. Ja ja siis Sina tihendasid selle Ei, mina hakkasin sellega siis tööle, jah, see oli minu algmaterjal plus jah, plussiga plussis lisamaterjal, sest nüüd on Afganistani sõjast selle käigus selle noh, telgitagustest ühesõnaga ju kirjutatud juba seda, seda venelased ise teinud. Ja noh, seda tuli väga palju tudeerida ja lisaks igasuguseid muid asju, mis seostuvad, seostuvad afganistani sõjaga, noh näiteks. Noh, tuli, tuligi siinseri lugeda, nüüd näiteks ja, ja ma ei olnud varem lugenud ka Huntingtoni tsivilisatsioonide kokkupõrget, mis mis ka on väga oluline vaatenurk sellele probleemile, sest sest kohtuvad ju erinevad religioonid, kuigi me sellele aga mõtlema. Sest me ise ei ole nii nii teadlikult religioossed inimesed. Et sama seesama poiss, kes oli vallutatu ehk kirjutas ümber ja elas sisse indiaanipealike ellup temast sai vallutaja pärast? Jah. See poiss oli päriselt siis olemas. Mõned prototüübid selles missionäris pest on, on, tähendab need inimesed on päriselt olemas, kes misjonärid etenduses üles kelle kujud üles astuvad. Ja need inimesed on päriselt olemas, kolm nendest on nagu ühe konkreetse inimese teksti peale üles ehitatud. Siis ühe puhul on pisut pisut võetud ka ka teise mehe lugudest, mis on, mis sarnased ja mis puudutavad ühtesid ja samu, see samu kohti geograafiliselt. Ja üks tegelastest on kokku pandud hästi mitmest mitmest, et näidata, näidata ka sellist tegelast kelle kohta spets naasi mehed ütlevad, et ta ei ole sõjas olnud. Ei, sellele sellele inimesele meie elulugu ei andnud, et noh, ei saa, ei saa anda nagu seda elulugu või, või tausta selle konkreetse inimesega tegemist, et siis lähevad asjad asjad väga sassi, et see oleks nagu millegi inkrimineerimine kellelegi, et seda me ei teinud, aga me panime lihtsalt lihtsalt kokku ja kusjuures see oli väga suures osas näitlejana see valik. See toimus teksti selektsioon, viimasest 200-st leheküljest toimus, toimus rühmatööna. Ei ole ja ei olegi kunagi olnud niimoodi, et ma üksinda teen selle teksti valmis ja siis lähen näitlejate juurde valmis tekstina, mängime nüüd. Mängime nüüd seda lugu, et see, see töö käib ikka koos näitlejatega, niiet nii et koos on see tehtud ja väga palju on nende enda valikud. Sa käsikiri olid valmis saanud või ütleme, kui sa neid mälestusi lugesid ja kuulasid, sa uskusid, et sõdani julman enne Boy. Ei, ma mõtlesin mitu korda töö jooksul sellele, et et ma siiani ei teadnud üldse, mis asi sõda on. Et mul on sõja, kus ta kogu aeg valetatud valetavad, need filmid, kes, mis räägivad kangelasliku, sest ja ja ja valetab isegi kirjandus või pehmendab liiga. Aga järgmise ringiga. Ta lendas filmis kunstiliselt Ja just nimelt ja, ja, ja noh, need action filmid, need ei ole ju sõja, need ei ole ju sõjafilmid, see on hoopis midagi muud ja ma tõesti ei mõista, miks nad üldse olemas on. Pärast mõtlesin järgmise ringiga, et aga äkki on küsimus lihtsalt selles, et kuivõrd mina ise sõja kohta niivõrd noh, teadsin, et võib-olla ma siis sellest, mis mul ja ulatuses on, ei ole osanud lihtsalt seda välja lugeda, et võib-olla võib-olla ei ole mulle valetatud, võib-olla mul on kogu aeg räägitud tõtt sõja kohta aga üks asi on teada, teine asi on teadvustada, ma pole lihtsalt aru saanud sellest. Aga niimoodi mulle tundus niimoodi, mulle tundus küll, kui ma nende tekstidega kokku puutusime. Seal etenduses ütleb keegi vist ka, et mina ei tapnud. Süsteem tappis, kes mu sinna saatis, kas see aeg on siis kui oled rohkem kui kaks aastat sõja sees siis oled sa masinaid? Või? Või külalahingule vä? Üle kahe aasta õnneks seal keegi ei olnud, tähendab, võib-olla mõned üle ajateenijad olid, aga mina lihtsalt ei tea neid. Üks üks meie tegelastest ütleb, et pärast kümnendat lahingut oled sa 10-st käsust enam ühtegi sellepärast, et see ei aita. See aitab kaitsta sinu elus, ei suuda päästa sinu tulevikku. Ja ma olen hakanud sellest aru saama ja ta on isegi. Ta on isegi ette vaatlike, kontrollib ennast, kui ta ütleb, et pärast kümnendat lahingut ma arvan, et see võiks sündida ka varem. Et sellest aga sellest hetkest peale umbes nad hindavad ennast ise välja kujunenud sõjarditeks. Lavastaja võtab mingi teema ette, siis noh, ikka küsib ajakirjanik ta käest, et mis on see sõnum, et miks sa seda kõike teed sisse lavastaja ütleb, tulge vaatama, siis näete, eks ole, et ma siiski küsiksin niimoodi, et noh selles elulooteatris peale loo, et eesti mehed on võõra sõjasulased ja mis sealt veel peaks välja paistma, siis seda, et inimene on muutumisvõimeline. Või on see rassivaenust või sõjasurmahirmust enese petmisest, kollektiivsest süüst. Ma arvan, et mingis mõttes on On kõik need elulugudel põhinevad lavastused, üleskutse, üleskutse dialoogile, et noh, rääkigem sellest, mis on raske, rääkige sellest, mis meie meelest noh, halb. Et ega see pealiskaudsuse unustamine, ega see ei aita, me ju me ei saa õppida minevikust, kui me seda minevikku ei mäleta. Mulle tundub, et kuidas minevikku vanus. Ühest küljest on ta valus, aga ega ei ole ühtegi episoodi ei rahva ega inimese eluloos, mis oleks ainult valus. Sest äärmiselt oluline on. Ma ei tea, kas, kas ongi paradoks selline kogemus meestel sõjas, et. Selles olukorras nad saavad ennast reaalselt mõõtanud, saavad teada mis nad väärt on, enese ja oma, oma relvavendade silmis. Ja, ja nad Nad saavad väga selgeks, mis asi on sõprus, mis asi on truudus. Mis asi on reetmine? Seda seda, sellest on mitmed mehed rääkinud ja ja ja mul on see ka kuidagi sügavalt sisse läinud, ma, ma arvan, et see on üks nendest olulistest asjadest, miks? Miks meie mehed täna lähevad kriisikolletesse Nad tahavad enese kohta teada, mida nad väärt on. Ja seal sarnaselt oluline asi, sellepärast et lavastuses me neid sõnu muidugi ei kasuta, aga aga too tegelane, kes rääkis sellest, kui selgeks said said need asjad, mis need inimese omadused, mis oleks nagu ajaloo prügikasti juba visatud, seesama nuh, truudus, reetmine, au. Seesama mees jätkas tegelikult niimoodi, et ma, et noh, võrdles, võrdles seda meie praeguste Igapäevaste valitsus kriisidega erakondade vahetamisega niisuguste niisuguste asjadega. Nii et nii et ka selles sõjas järgmises oli midagi, mis nende nende inimeste jaoks oluline oli, ükski asi ei ole selline, et. Ainult ainult ühte värvi või, või, või, või noh, medalitele ei ole kahte ühesugust poolt, tavaliselt nad on erinevad. Aga, aga selle sõnumi kirjeldamisega olen mina selles mõttes alati kimpus, et kui seda küsitakse, siis on selline tunne, et see peaks nagu olema väga selgelt iseenese jaoks arusaadav. Sõnum. Aga mul on nagu. Mul on nagu olulisem see, et. Et need, need inimesed saaksid hääle läbi, selle lavastas, et, et nad saaksid sellest sellest rääkida ja see mida ma ise õpin selle kogu selle protsessi jooksul pärast, et kui ma puutun kokku maailmaga, mida ma ei tunne siis siis ei ole see sugugi sugugi lihtne, selleks tuleb väga palju õppida. Et aru saada, mida räägitakse. Ja see õppeprotsess nagu on, on mulle mulle väga oluline. Võib-olla see on vaataja jaoks vähe, ma ei tea seda. Aga noh, kui sõnumist rääkida, siis see on liigagi lihtne ja see on see, et et ärgem pikendagem Eesti poiste emissiooni Iraagis. Sellepärast et seda sõda ei ole võimalik lõpetada afganistani sõda ei ole tänapäevani lõppenud. Seda on alustada märgatavalt lihtsam. Sinust on järsku saanud Iraagi missiooni jätkamise vastaste eeskõneleja. Tahtis ta seda või ei? Modifikatsioon Marina, tundub see kolmapäevane Eesti Päevalehe artikkel, kus su kus sa saatsid tsitaadid oma edevusest, insenerid eesti mehed olid afganistani vägisi viidud ja minul hakkas näidendit vaadates neist mõnes mõttes kahju. Nad viidi sinna vägisi, nad ju ei tahtnud sinna eesti sõduri haagis. Muuseas, kes valiti ajaleht Postimees toimetuse poolt aasta inimeseks ja nad on Iraagis justkui vabatahtlikult. Vähemalt nii on väidetud, et kui sõduriga ei taha minna missioonile, siis teda sinna ei, ei sunnita. Ja see kõik on õige ja ma mõistan ka, miks nad seal on, aga küsimus ei ole mitte, nendes küsimus on, küsimus on ikkagi riigiotsuses on ju küllalt kriisipiirkondi, kus tõepoolest tegeldakse rahuvalvega. Jaa. Jaa. Ameeriklanna Kolumbuse järeltulijad, kes kaks mitu-mitusada aastat tagasi kord Ameerika vallutasid nemad läksid Iraagi maailma rahu viima. Ja demokraatiat ja. Aga aga kui kurdid tahavad iseseisvust, siis ameeriklased on sellele otsustavalt vastu. Mis demokraatias on. Konkreetset sõdureid, kes on meil välismissioonidel Eestist saadetud, neid pole mõtet süüdistada. Ei ole sõna. Ei, nad? Ei ei, loomulikult mitte nemad, milles nad süüdi on, nemad? Mina isiklikult pean nendest küll väga lugu. Postimehe ajakirjanik Toomas Sildam kirjutas, et Merle Karu son missionärides ühte liitnud idealistliku passismis ning üllatav arusaamise sõjast ja sõdimisest. Tulemus teeb haiget, sest insenerid on meie mehed. Ja ma olen Toomas sildamine väga tänulik selle eest, et ta meid vaatama tuli ja selle eest, et et ta pidas õigeks sellest kirjutada, sellepärast et tema ju tunneb seda afganistani temaatikat vist meie ajakirjanikest päris kindlasti kõige paremini, aga, aga võib-olla ka üldse meie inimestest, sellepärast et tema on sellega tegelenud ja ja üks minu harimise allikatest oli, olid just nimelt tema artiklit selle asja kohta, nii et et see on tore, aga, aga ma ei. Ma ei ole protsessist. Ei oska, ei oska siit edasi edasi edasi rääkida. Ma, ma ei, ma ei tea, ma ei. Kes oskab hinnata omaenese idealismi, ma. Minu arvates, nojah, võib-olla selles ei, võib-olla selles ei olegi küsimus ja väga palju räägitakse selle lavastusega seoses paagist, vot see Päevalehe Päevalehe, need tsitaadid olid ju tegelikult saadetud nädalaid tagasi. Sellepärast et ma ei osanud vastata ajakirjaniku küsimustele, mis mulle meili teel tulid ja ja, ja siis ma võtsin lihtsalt mõned tsitaadid. Ma ei. No ei oodanud, et see ilmub tagant hääle. Ja ma ei oodanud ka sellist reaktsiooni selle sellele, aga aga sinna ei saa midagi parata, ma saatsin need tsitaadid, need on selle näitemängu tsitaadid ja ratas on reaktsioonid, just reaktsioonid on sellised ja ja ma lugesin, netikommentaare ka ja seal on need sõja poolt ja vastu argumente. Hästi palju ja, ja väga tõsiseltvõetavaid argumente. Mis sa arvad, kas meestel, kes praegu Eesti vabariigi kaitsejõudude koosseisus välismaal töötavad palgasõdurid et neil on samasugused ülesanded, läbielamised kui meestel Afganistanis? Ei ole. Olen sellepärast, et rahuvalve on midagi muud ja seal on teistsugused probleemid. Ma usun, et rahuvalvajate võivad olla sellised probleemid, et nad näevad. Et nad näevad pealt situatsioone, kus kus inimliku eetika järgi peaks sekkuma, aga nad tegelikult sekkuda ei tohi, nad peavad asju. Nonii, see on vähemasti teiste rahuvalvajate kogemus. Nad peavad pealt vaatama, et käed rüpes teatud asju, mida inimene ei tohiks pealt vaadata kui tal, kui tal on relv käes ja tal on võimalik sekkuda. Ja Afganistanis ja nad ju domineerivad ja väga õigesti teevad, sest ise me neid pomme siin afganistani panime. Ei maksa öelda, et meie pannud me olime selle Nõukogude Liidu koosseisus ja olid meil ka selle ala selle alamehed seal kaasas, nii et panime meie panime sinna pomme, nüüd on vaja defineerida ja ühe ühe ohvitseri hinnangul läheb sadu aastaid aega, enne kui see maa saab puhtaks sadu aastaid ja ma ei arva, et teeksid sõnaga Andrei Hvostov käis vaatamas Eesti Ekspressi kolumnist, käis vaatamas etendust. Kui ma nüüd õigesti tema artiklit lugesin, siis. Ta ütles umbes nii, et Merle karusoo ütles üsna üheselt, et need Afganistanis ja Iraagis on sõjakurjategijaid. Ei niimoodi ta päris ei kirjutanud. Mõte mõte on. Aga see Jah, ta ütles, ütles vist selle mõttega, et, et võiks käsitleda mitte seda, et mina seda väidan, mina seda kindlasti ei väida. Kui ma räägin nendest meestest, kes Afganistanis olid, siis sedasorti hinnanguid minul küll ei ole, tähendab inimese kohta, kes kes annab meile eluloointervjuu. Meie meie eetika ei luba küll selles mõttes hinnanguid langetada, et see on nüüd hea või, või, või paha inimene. Ma ütleksin, et ei ole olnud ühtegi paha inimest, kellelt me eluloointervjuud oleme võtnud, nii et. Ja, ja, ja me ei tee seda tööd selleks, et me hakkaksime neid süüdistama. Kaugel sellest, tähendab minu jaoks on nad kõik sellest otsida tööd, tööd ise tegema, et sellest aru saada. Minu jaoks on nad kõik kummaliselt lähedased inimesed. Need, kellest ma räägin või kellel ma lasen rääkida sellesse missionärides. Aga mis puutub, aga mis puutub sellesse sõjakuritegudesse, siis? Ma olen, ma olen Fostovile tänulik, et ta selle teema üles tõstab ja, ja küllap ta saab ise sellest ka enam-vähem niimoodi aru. Asi selles, et seda ei ole võimalik pidada ilma kuritegude eta. Et see on mingisugune selline idealism või müüt või mis iganes see on, see on üks nendest asjadest, millele ma palju mõtelnud olen, sest see tuleb sealt välja ja ma olen sellest hakanud aru saama ka, kuidas on see võimalik. Oli ju mingisugune mingi mingisugune jälle reastati mingeid sõjakurjategijaid, Ameerika ei andnud sinna allkirja, sest ta tahtis oma sõdureid sellest vabastada, et olgu, mis on, et Ameerika sõdurid ei ole iial sõjakurjategijad. Siis siis see tundus selline väga, väga veider, ütleme niimoodi. Aga ma arvan, et nad teadsid, mis nad tegid, sest nendel on Vietnami sõjakogemus ja nad teavad, et Ameerika sõdurid olid seal sõjakurjategijad. Ainus asi on see, et et tahaks, et keegi kirjeldaks sõda mida on võimalik pidada ilma sõjakurjategijat deta. See ei ole võimalik, järelikult järelikult kogu see kogu see jutt ja selle selle kaalumine Isegi need üllad, ideaalid, mille nimel. Ei, see, see kõik on. Ma ei, ma ei tahaks, ma tahaks öelda seda sõna, aga see jama selle selle kogemuse järgi, mis ma, mis ma olen vahendatuna saanud, see lihtsalt ei ole võimalik, sõjas ei ole, ei ole võimalik mitte tappa. Aga, aga see, kuidas need lumepallid ja kätte maksnud veerema hakkavad? Kõik ju kõiki räägivad, vaat siin on üks paralleel. See on, see on asi, mida, mida nad, millest ma lavastuses rääkinud ei ole, sellepärast et ma ei taha, et see oleks vaatajale liiga ränk, ta ei räägi ju ainult sõjas, ta räägib veel paljudest muudest asjadest, ma loodan, see, see lavastus. Aga üks paralleel, mida ma, mida ma ei tahtnud noh, lavastusse sisse tuua on tegelikult see, kui me loeme seda indiaaniraamatut. Näeme kogu aeg, et valged lähevad ja näevad, kuidas indiaanlased on mõnitanud nende nende meeste surnukehasid, eks ole. Ja, ja nad ei tea, et indiaanlased on näinud enne seda, kuidas selgelt on mõnitanud nende nende langenute surnukehasid, vot selline ringi ja täpselt sama asi toimus Afganistanis. Et kõikide peaaegu kõikide meeste esimene esimene suur kogemus või see Kalestumine või see, kus sees midagi ära sureb, on see kui, kui ta näeb, kuidas vaenlane on käitunud oma meestega. Ja mul on, meil oli ka üks ohvitser, keda, kes prototüübina meil sees ei ole, kes ütles, et et on palju asju, mida ma seon ta ütelda kõva häälega. Näiteks ja et ma, ma mõistan, mida ja miks sakslased tegid Valgevenes meie tegime sedasama, need on sõna-sõnalt tema, tema sõnad ja ja noh, nii see nii see lihtsalt on, ei maksa arvata, et sõda saab pidada kuidagi puhaste kätega, et sõjast saab välja tulla ülla kangelasena. See lihtsalt ei ole võimalik. Paagis on ka Eesti riigi poolt saadetud sinna kui, kui Eesti poliitikud otsustaksid, et eesti poisid Iraagis ei peaks enam käima patrullimas või näiteks oleksid remonditöökojas parandaksid sõjatehnikat, kas sa selle otsusega oleksid rahul või? Või see on ikka seesama, et nad on sõjas. No mina ei ole niisuguste asjade üle otsustama, mis tähtsus on selles, kas mina, kas mina olen sellega rahul või ei ole, ma arvan, et mehed ise ei ole esiteks sellega rahul nad ju lähevad sellepärast kriisipiirkonda, et et kogeda just nimelt seda reaalset ohtu. Praegune situatsioon Iraagis. Ma arvan, nendel meestel ei ole. Ei, ei ole seal maal, kus Afganistani meestel oli, ma ei tea, patrullimas käivad heinad, patrullimas käivad ja ja miinide otsa nad natuke ka lendavad ja nõnda nõnda edasi, aga aga ma ei ole kuulnud nagu otsesest lahingutegevusest, ma ei tea, kui, kui palju kui palju nemad isiklikult on osa võtnud sellest Nendest linnade vallutamisest, mingitest puhastamistest, kes laki puhastamine, noh, me teame, mis asi ongi Schlaki puhastamine, ma ei tea, kas meie mehed on seda teinud. Aga küsimus ei ole selles, mida nad seal teevad, kui nad on sõjas, nad teevad sõja tööd, eks ole, sõjamehe tööd. Küsimus on, küsimus on selles, et see ei ole ju nato sõda. Küsimus on, küsimus on selles, et sellel sõjal ei ole põhjendust absoluutselt, kõik need ettekäänded, millega see sõda alustati, on ära langenud. Keda sa ootad, misjonäre vaatama? Tegelikult kui ma seda tööd Kunagi alustasin, siis ma ise salaja mõtlesin, et. Et see on, see on selline patriootlik lugu, et see on. Et see on, et see on noortele poistele, et nad ei, et nad ei kardaks sõjaväeteenistust, et need, need et neid hakkaks huvitama. Tama osata. Võrrelda ennast teiste meestega ja nõnda edasi. See on kummaline küll, praegu ma tean. Jah, aga, aga niimoodi alguses oli lihtsalt see materjal, mis ette pöörab, on selline, nagu materjale ette pöörab, seda ei oska ette näha. Aga. Ma olen alati tahtnud teha midagi, midagi patriootliku, ütleme niimoodi, mul lihtsalt ei tule välja. Mis nendest mälestustest saab, mis näidend ei mahtunud? Ma ei tea, mis nendest saab, eks nad peaksid minema sinna kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonda arhiivi. Seda peab muidugi meestelt üle küsima. Igaks juhuks, sellepärast et nad on nõusoleku andnud. Näitemängujooks aga, aga selle arhiivi talletuse jooks, aga ma loodan, et nendel ei ole midagi selle vastu. Pealegi käib. Elulugude elulugude võistluse järjekordne, millest me kogu aeg teame, et võistlus on paha sõna ja paremat ikka ei oska välja mõtelda. Kusjuures teemaks on just nimelt sõja mõju. Minu ja perekonnaelus. Ja üleskutses on öeldud, et me ei mõtlegi ainult seda teist maailma maailmasõda, vaid vaid kõiki sõdasid, kaasa arvatud Afganistan, kaasa arvatud praegune Iraak. Ma väga loodan, et et vähemasti mõnigi inimene, kes misjonäre vaatama tuleb, leiab sealt. Motivatsiooni võtta sellest võistlusest osa kirjutada kirjandusmuuseumile oma kogemustest ja muidugi, ja muidugi meil oleks suureks auks, kui meid vaatama tuleksid. Need mehed, kes Afganistanis sõdinud ei ole ju tarvis meiega meiega nõus olla ega nõus olla sellega, kuidas me, kuidas me seda, seda kirjeldame, aga aga siiamaani siiamaani on, on leitud. Et see ühisosa selles kogemuses, sest need on käinud vaatamas mitte ainult need meie prototüübid, vaid ka teisi Afganistanis sõdinud mehi. Sest see mingis mõttes ongi. On ju nendel, et räägitakse ju ka nende eest, ma eeldan mingis mingis osas ikka, et see on nagu väga tähtis. No kui rääkida veel nii-öelda dokumentaalprojekti projekti osas, siis laualoo sünni üheksanda aasta 900 USA saatkond Eestis, sina mängisid ameeriklastel ninanipsu. Jah, kahju, kahju. Kahju, et ma ei taibanud enne intervjuud öelda, et seda ei oleks tohtinud puudutada seda, seda teemat nüüd jätan siia paika. Ma olen püüdnud siin saatesse meelitada aastavahetusest saati, ütlen ausalt, oled olnud kõrvuni ise närides sees ja välja tänatud, nagu sa ise juba kuskil ütlesid ka. Oled sa tähele pannud, et me, valitsus hakkab praegu parasjagu vahetuma ja jälgitsa võimumänge? Ma ei taha nüüd heal meelel, aga vähemalt huviga. Seoses selle tööga võib-olla ma olen hakanud poliitikat rohkem jälgima, kui ma seni olen teinud, ma ei saaks öelda, et ma, et ma seni ei ole teinud uudiseid, ma kuulan Aktuaalset kaamerat, ma vaatan mingeid noh, foorumid ja, ja niisugused saated välisilm ja, ja sellised asjad, nendega ma nendega ma kursis olen. Ma ei tea, mul on mul on tundunud, et sa oled. Noortesse alati uskunud või et nende elulugusid pajatanud, nendega koos alates 13.-st eluaastast teinud. Ütle, miks Res Publica ebaõnnestus ja usalduskrediidi kaotas, on ise nende uljus või ülbus või vähene elukogemus või hoopis süütuse? Ma ei tea No ma tõesti ei tea Need on, need on sellised. Ebameeldivad mängud. Ma ei. Ma ei saa aru, ma ei saa aru nendest eesmärkidest, ma ei saa aru, mille nimel käib võitlus. Ma küll ei usu, et, et see on. Eesti rahva tulevikku ja parema heaolu ja kõikide niisuguste asjade nimel. Ma ei usu seda enam ammu. Ma kardan, võimalik, et paljude sõprade pettumuseks, aga ma vist ei ole parempoolne. Nii et. Nii et mis vahet minu jaoks? Näed, mis lähemad nädalad toovad? Merle karusoo, kas sai ka ise omaenda elulugu vaikselt muude toimetamiste kõrvalt kirja paned? Ei pane, kes paneb enda enda elulugu, on? Tundub selline ebahuvitav ja igavavõitu võrreldes nende elulugudega, mida ma, mida ma tean. Iga teine. See on haruldane inimlik kuulata teiste inimeste lugusid, eks. Ei, see see kuulata, muide kuulata see, see, see ei ole kerge töö, neid kuulata on raske, sellepärast et printsiip on see, et me ei vaidlusta inimese inimese hoiakuid inimese arvamuses, järelikult pead sa inimese vastu võtma nii, nagu ta on, mida me, mida me tavaelus ja kunagi ei tee. Tavaelus me mõõdame inimesi ju alati omaenese hoiakute järgi aga mitte selles töös ja see ei ole kerge, aga just see vastuvõtmine erinevate inimeste inimeste üleni vastuvõtmine, avatud vastuvõtmine. Aga aga iga iga inimene, iga inimene noh, kes on niimoodi kätte saadud läbi eluloointervjuu on ilus inimene. Tõeliselt ilus. Noh, ma ei oska seda kirjeldada. Ühesõnaga, ma ei leia muid sõnu ka, ta on ilus. Noh, aga kui ma iseennast vaatanud ei oska ennast kujutada sellise noh, et, et keegi vaatab minu lugu ja, ja, ja ütleb, et ta on ilus inimene, sest noh keegi ju enda kohta seda tegelikult arvata või noh, iseennast niimoodi vaadata ju ei saa. Ametis ärgitasid inimesi kirjutama, päevikut, jätma endast jälg oma lastele. Sõpradele, et keegi sind mäletaks või sa ise mäletaksid oma. Ma ei tea noorusaastaid lapse aastaid, et ma ei tea, kas inimesed peaksid päevikut kirjutama tänapäeval. Inglise romaanide motiive. Loomulikult ja see on ja see on selles mõttes tõsine asi. Et rahvas on meil väike Me ju lahustunud nagu järjest kiiremini. Siin ei ole nüüd enam enam midagi parata, kõik on läinud selles suunas, praegu. Keel kaob, ühel ühel hetkel kaob ka see rahvas ei ole noh inimesed, pea enam oluliseks hoida kinni sellest keelest ja hoida kinni sellest Sellest rahvuskultuurist ja see on. Noh, suures osas ripub kaera sellest meie poliitikast. Olgu, et läheb veel aega, võib-olla 200 300 aastat aga ühel hetkel seda seda rahvast ei ole. Ja noh, meie, kes me seda tööd teeme, meie unistus on see, et peale nende rahvalaulukogude, mis meist jääb, jäävad ka need elulugude kogud. Sest igas eluloos on minu arusaamise järgi mingi väga oluline tähendamissõna igas eluloos. Ja need tähendamissõnad sõnu on võib-olla kellelegi kuskil vaja, et see ongi see, mis meie rahvas teab, kui neid enam ükskord ei ole. Ja siis õpitakse eesti keelt selleks et, et see pilt sellest rahvast kätte saada. Aitäh Merle karusoo. Jutusaate tänane külaline Merle karusoo, kes tahtis kirjutada patriootliku. Näidendis tuli välja nagu tuli, aga seal misjonärid, homme Tartus tuleval nädalal Tallinnas. Vaadake Rakvere teatri koduleheküljelt. Selline jutt siis täna, mis on ajendatud Afganistanis käinud sõjameeste mälestustest. Ja mis sest välja tai sai, ise kuulsite, aitäh, Merle karusoo. Aitäh.