Keelekõrv 559-st saade. 14. märtsil emakeelepäeval anti meie haridusministrile üle üks tähtis dokument. See on Eesti emakeeleõpetajate ettepanek eesti keele õpetamise parandamiseks Meie koolides. Selle dokumendi taga on ligi 700 õpetaja ühine töö. Ligi aastapikkune töö initsiaatoriks oli haridusministeerium, tema keeletalitus eesotsas Jüri valgega. Alustas Väike-algatustoimkond, valmistati ette konverents, uuriti asja põhjalikult. Töö tulemus on nüüd valmis haridusministeeriumile üle antud, jääb üle oodata vilju, aga meie tahame täna kuulda selle dokumendi sisust, Õpetajate rõõmudest ja muredest, eesti keele, õpetajate rõõmudest ja muredest. Stuudios on Eesti emakeeleõpetajate seltsi esimees Piret Järvela ja noor õpetaja, Tallinna 37. keskkooli emakeeleõpetaja Edward, kes võin arvata, et kindlasti on neis ettepanekutes jutuga eesti keele õpetamise mahust. Jah, need ettepanekud tegelikult moodustavad omaette kogumik puuetega, ühtegi ühtegi ei saa välja võtta või ühtegi juurde panna, nii nagu nad praegu on välja kujunenud. Aga loomulikult on teatud küsimused, mis on tulipunktis ja nende hulgas on tõepoolest see eesti keel ja kirjandus põhikoolis, kas siis Ta koos või lahus, see tähendab, et kas hinnata kahe hindega keel ja kirjandus varasemale seal oli või ühe hindega oluline on tasemetööde ja eksamite ja kõik muud sellised küsimused, aga see on ikkagi terviklik dokument, aga on küsimused, mis õpetajaid rohkem nii-öelda erutavad ja milles nad rohkem tahavad sõna võtta, arvamust avaldada, milles neil on väga kindlad seisukohad ja on teisi küsimusi, milles vähem muuseas, väga oluline on ka õpetaja kooli see küsimus, sellepärast et noored õpetad, pojad, kes kooli tulevad, on pisut teistsuguse haridusega tänapäeva ülikoolidest kui varasemad õpetajad ja, ja mõned niisugused olulised ka puudujäägid on, millise vahel seisab? Kõigepealt juba selles, et 20 aastat tagasi oli ülikooliaeg neli või viis aastat praegu siis nüüd minnakse üle kolmeaastasele ja mis töötavaid eesti keele õpetajaid isegi hämmastas ja mille kaudu me, mida me oleme teada saanud praktikantide kaudu. Et näiteks puudub praegusel praegu õppival tulevasel eesti keele õpetajal õppekavas täiesti Eesti ajaloo Eesti kultuuriloo kursus, on see võimalik? No näiteks, kui võtaks kasvõi ühe punkti, mida siin ettepanekutes rõhutatakse, et eesti keele tunde on vähe tegelikult neid võiks olla rohkem, sest kui matemaatikat on põhikoolis viis tundi, siis eesti keeles on ühes klassis ainult neli tundi eesti keele tundi, siis kus on siis ühed tunnid on eesti keel, teised tunnid on kirjanduse omad? No see on muidugi vana küsimus õpetajate vahel, et kuna neid teadmisi, mis lapsed peavad koolis saama, on nii palju ja see vaidlus, et mida rohkem, mida vähem, et kuidas kõik ära mahuks, see on igavene vaidlus, aga üks on selge, et eesti keel, meie emakeel riigikeel kogu hariduse alus, et selles peaks rohkem tunde olema. Jah, seda küll, et see on vähemalt mingi garantii, et kui me saadame ellu noori inimesi, siis kes on 19 20 aastased juba, kui nad lõpetavad keskkooli umbes et siis neil on oskus väljendada ennast emakeeles, neil on oskus kirjutada õigesti. Et, et ei ole ema, keeleliselt harimatuid inimesi siis lisaks üks lai valdkond on metoodika ja didaktika ja õppevahendite olukord ja siis on nagu selline tugisüsteemide vaatlus, et logopeedi, logopeediline abi võiks olla kättesaadav gümnaasiumiastmes ja ja, ja muud sellised asjad, et näiteks aineolümpiaadil vajaksid natukene reformimist, kuidas õpetaja süsteem toimib või peaks Dainime, see tähendab, siin meil on see punkt on sellisena välja, et see on, et oleks vaja abi ja tugiõpetajad tõhusamaks, eesti keele õpetamist hariduslike erivajadustega ning muukeelsetele lastele. Mina noore õpetajana võin näiteks öelda seda, et mul ühes kaheksandas klassis on kaks vene kodutaustaga õpilast ja nad räägivad perfektselt eesti keelt ja nende õigekiri on, nad õpivad, nad teevad tööd, nende õigekiri on nelja, viie vahepeal, et ei ole probleemi, aga probleem tekib seal, kui, kui asi läheb selleks, kus nad peavad tegema lauseid, kus neil on kirjad, neil tuleb see vene keele vene keelame, taust, vene keele lauseehitus tuleb nii suurelt sisse. Ja minul on väga raske näiteks eesti keele õpetajana leida see aeg, kus anda seda tuge ei ole eesti keele kui võõrkeeleõpetaja, ma olen kui eesti keeles, aga siis nagu oleks selline tugiõpetaja või abiõpetaja, kes suudaks natukene laserkeelega jah, natukenene mingit tausta juurde anda, sest paratamatult Euroopa on meil avatud me iial teada, kas meil on klassis itaallane, kas meil on klassis islandlane, kas meil on paar prantslast klassist, palju meil venelasi klassis on seda iial teada. Ja lisaks veel sellele, et me enamasti konverentsil osalesid nüüd küll põhikooli ja gümnaasiumi õpetajad, aga tegelikult emakeeleõpetus algab ju esimesest klassist ja tohutult vastutusrikas on klassiõpetaja töö. Ja klassiõpetaja peab ka kokku puutuma nii nende erivajadustega lastega muukeelsete lastega. Kuigi klassi õpilaste arvu hakatud nüüd vähendama, võib tänapäeva klassiõpetaja õpetada kuni kuuenda klassini, ütleme varasemal ajal alustas elukutseline eesti keele õpetaja juba viiendast klassist ilmtingimata. Klassiõpetaja ettevalmistus ei ole filoloogiline ja kui lisanduvad veel niisugused valdkonnad, et ta peab oma muukeelse taustaga õpilased või erivajadustega taustaga õpilast siis esimene küsimus on funktsionaalne lugemisoskus ja näiteks kohe, millega jäävad muukeelse taustaga õpilased jänni, on piltlikult väljendid, nendel puuduvad meie kõnekäände ja vanasõnade taustteadmised ja siis oleks vaja tegelikult seda abi ja tugiõpetajat. Ideaalis näiteks Taanis on nõnda, et on teine õpetaja, kes käib klassis ringi Rootsist ja Rootsi samamoodi käib ringi, vaatab, kes on jänni jäänud, õpetab, vaikselt, ütleb, näe, vaata, loe seda, tee seda ja lisaks sellele see abi ja tugiõpetus muidugi ka siis väljastada tunde, mis toetab ühte eelkõige ma arvan, et muukeelseid lapsi Just näiteks eesti keele õppematerjalide osas on eesti keel praegu jäänud päris vaeslapse ossa. Ma ei tea, kas see on nüüd üldine arvamus, et eesti keelt saab anda nagu põlve otsas kriidi ja tahvli ja ja mõne tekstiga, et vahepeal on lausa kadedusega saab vaadata neid vahendeid, mida toovad klassi matemaatikud või tööõpetuse õpetaja. No mitte, mitte et see paha oleks loomulikult, et millal see eesti keeleni jõuab, et eesti keel saaks vahendeid. Hakkab, mille tagasi võiks seista, et ei ole neid uusi, ma sain aru, moodsaid, tänapäevaseid õppevahendeid. Ma arvan, et põhjus on ka see, et metoodika ja didaktika, nagu juba Edward märkis, on suhteliselt aeglaselt edasi edasi arenenud, seal on ka põlvkondade vahetus on jätnud ülikoolidesse oma jälje ja, ja uusi metoodikaid titaktikuid pole peale kasvanud, õppevara on ju komplekt ja see metoodika-didaktika ka nii-öelda kirjutab ette, missugust õppevara vaja on. Ja kuna seda pole uuritud, siis pole ka teadvustatud kirjanduse sisu, näiteks on filmiõpetus, et, et kõik teeveedeed ja, ja kõik muud sellised materjalid ei ole eesti keele õpetajateni jõudnud. Ja olgu öeldud ka, et integratsiooni ja Euroopa Liidu ja tähelepanu on küll väga suuresti eesti keeles pele muulastele ja nendele on väga laialdane õpikut ja muu õppematerjali valik siis tõepoolest, et nagu Edward ütles, et et eesti keele õpetaja Eesti koolis ollakse nagu harjunud, et ta saab juu kriiditahvli vihiku raamatuga hakkama ei saabki väga hästi. Aga kindlasti oleks palju vahvam, kui oleks ka uuemaid vahendeid ja kindlasti õpilase lähedasem. Minul on endiselt veel klassis selliseid vanu, 67. aastal vist trükikoda, kiir või koid välja lastud eesti keele rindlause tabel näiteks täitsa olemas, mida ma ka igapäeval kasutab. Ma arvan, et võiks olla ka kaasaegsemaid näit. Mis seal salata, õpikuid ei jätku kogu gümnaasiumi ulatuses, kuna kooli rahaliselt varud on piiratud kogu gümnaasiumi ulatuses. Ei ole meie koolis näiteks ühtegi kirjanduse õpikut nii palju, et ma saaksin õpiku õpilasele koju kaasa anda. Meil on niinimetatud kabinetikomplekt, mida me kolme õpetajaga omavahel jaotame. Kas sina praegu kasutad? Ei, olgu ma Viimsis oma klassi annan tunnis lugeda ja see teeb selle, et õpetaja peab mängima seda väikest ülikooli väga palju andma loengut, kuulutama aega. Ja muidugi ka õppevara küsimus on ka see osa õpikuid on suhteliselt raskes keeles ja kõik need probleemid, millest on varemgi räägitud, missugust eesti keele õpikute ise praegu heaks õpikuid eesti keeles vast kõige kaasaegsema käsitlusega on Martin Ehala õpik ja siis põhikoolis on samuti Martin Martin Ehala. Ja siis on Priit Ratassepa õpik on ka niisugune praktiliselt hästi rakendatav, aga need keeleõpikud digion ikka igal õpilasel oma õpik ja keelikult ja keeleõpikud on ja keeleõpikud on aga kirjandusõpikuid jätku. Põhikooli kirjandusõpikutest on praegu Maiesokaalne Nahkur kaasaegse mille juurde kuulub võtta komplektiga töövihik ja CD-plaat. Jah, aga lisaks sellele on eesti keele õpetajad veel nagu rõhutanud selle õppematerjali osas eesti keele õpetajad näiteks keskkoolist tahavad, et säiliks kirjand, kui aktsepteeritava eksamivorm on palju juttu olnud, sellesse kirjeldanud, aegunud, aga ma arvan, et 50 aastat on jätnud oma jälje sellesse kirjandisse. Kui Eesti haridussüsteemi ühte eripärast lõpeb mingi sellise küpsuskirjandiga kogu see õpe 12 aastat, siis et lõpet mingi ühise või ühtse tööga ühtse vormiga ja sellega nagu harjutud ja see näitab teatud oskust, et inimene on valmis ellu minema. Et ta oskab oma mõtteid väljendada, ta oskab neid panna lausesse, ta oskab neid formuleerida paberile. Ta oskab seda sisse juhatada, oskab selle kokku võtta ja ma arvan ainult eesti keele ja kirjanduse õpetajate kapsaaeda, mine kivi, kui kirjand halvasti läheb, vaid just ka mõtete poolelt just ajaloos ja ühiskonnaõpetus ja bioloogia, loodusõpetus ja infotehnoloogia. Et see kõik kokku ja ajalehed, see, kas õpilane jälgib maailma nende ümber. Silmaringi maailma mõistmist, ma olen ka tuline kirjandi pooldaja, aga mis on kirjandi vastas? Argument kirjandi vastaste argument just nimelt seesama ongi ta ei peegelda eesti keele õppekavas sisalduvat, vaid just nimelt et kirjandi kirjutamiseks on vaja neid kõiki koolis õpitud aineid asemel väga hea. Jah, et ühelt poolt see on sellepärast hea, et see on ainus koolide vorm, kus õpilane peab oskama seostada kõike seda, mida ta üldse nii elus kui koolis pinud. Ja just nimelt seda seoste loomise oskust ongi tal edaspidises tööelus eelkõige vaja. Ma eeldan, et vastased või olete need vastased nagu pooldavad rohkem sellist eksamit, mis on praegu nagu põhikooli lõpus eesti keele lõpueksam, kus on üks osa kirjandust, üks osa sellist TÖÖD tekstiga kirjandus, mõistete teadmist ja siis selline elementaarsed keele harjutused, et ma kardan, et nad nagu tahavad, et ka keskkooli lõpus oleks sama, kusjuures minu isiklik arvamus on, et põhikooli lõpus on ta huvitav, et põhikooli lõpust võtab tõesti kõik need kolm eraldi valdkonda kokku ja põhikooli lõpus ei saagi eeldada sellist küpsuskirjandit õpilasel. See on iseäranis hea, et hästi palju õpetajad, sealhulgas nende arvajate hulgas ei olnud mitte ainult eesti keele õpetajat, sest kui need, et see ettepanekut algdokument nii-öelda laiali läks, siis oli mõnes koolis kogu õppenõukogu arutas läbi neid ettepanekuid ja on iseäranis hea, et see arvamus kujunes laiapõhjaliselt, nii et kolm neljandik olid nii-öelda kirjandi poolt ja veerand olid siis teist tüüpi eksami poolt ehk need ettepanekud tagavad nüüd selle, et kõigepealt alustatakse uurimisega, alustatakse uurimisega, missuguseid oskusi, kirjand, peegel ja kas on olemas mingisugune variant eksamist, mis peegeldaks rohkem oskusi või paremini oskusi. Et ma olen õige mitmel puhul toonud näiteks, et mul on väga hästi käes materjalid, et Soomes reformiti just nimelt ka seda gümnaasiumi lõppu, eksamid sellele eelnes aastatepikkune uurimistöö, mida juhtis ülikooli professor töörühm avaldas pärast üsna paksu raamatu oma oma uurimiste eest ja olgu siis öeldud, et Soomes jõuti sellele tulemusele, et esialgu oli kirjutajad kirjutasid kaks eksamitööd, mõlemad olid siis kirjandit või esseed, kuidas me neid nimetame ja varasem variant käskis ühe nii-öelda edasi saata lõplikuks hinde vormistamiseks. Siis nüüd jõuti, et mõlemad eksamitööd tuleb ära saata, et süvendati nii-öelda seda kirjandi kirjutamist veelgi. No ja kui siin rääkida hariduse traditsioonist sisse Soomega kokkupuutel või, või loetule toetudes Peegelduv nende isegi keelelises Tseed kirvita õli opilaksi, see tähendab seda, et kes selle suureid kirjutamise töö ära teeb, on samas ka lunastanud endale võimaluse minna ülikooli. Mis minule veel hästi positiivselt mina esile tõstaks seda, et õpetajad on välja tulnud sellise selliste ettepanekutega, et tunnevad, et on vajadus näiteks välja töötada sellised asjad nagu etteütluste kontol tööda, kirjandite hindamise normid, et õpetajad tunnevad sellest puudust, sest tegelikult tõesti on ja kui teha etteütlus, siis kust maalt, kus maltsa kolm panna, kas panna mingi 10 veaga või, või 15 vihaga või viie veaga, et, et aga siis nagu oleks teada, et viiendas klassis võib etteütluses, kus on nii palju ortogramme et võib-olla nii palju vigu või kuuendas nii palju nii palju jah, et on nagu mingid sellised asjad sees ja siis on veel üks asjalik ettepanek just sellise koha pealt, et õppekava võiks lahti kirjutada klassiti, et siis eesti keele õpetajal on väga hea teada, mida näiteks viiendas klassis teha, et näiteks viiendas klassis terve Eesti õpib viiendas klassis käänamise siin praegu nii ei ole. Praegu on kolme aasta peale õppekava nagu kolmetsükkel, neljas, viies, kuues, seitsmes, kaheksas, üheksas. Aga kes siis nagu üksik õpetaja otsustab, et tänavu ma võtan seda ja tulevastelt niisum toda. Miks õpetajad väga soovivad, et õppekava kirjutatakse lahti klassiti? See annab raja kätega õpiku autor torile, sest praegu ongi enamasti see probleem, et kuna õppekava on kirjutatud üldiselt kolme aasta peale, siis iga õpiku autor kirjastuse tellimusel võib valida nii-öelda oma õpikusse selle, mis tema arvab, et see on õige. Ja see tähendab ka seda, et meil on paralleelselt käigus nii-öelda mitmed õpikukomplektid ja kuidas õpikuid välja vahetada, oleneb rahakotist, kooli rahakotist ja juhtub nõnda. Viiendas klassis õpib laps ühe autoriõpiku järgi ja kuuendast teise autoriõpiku järgi, mis ülemineku perioodil on täiesti võimalik ja õpib kaks aastat peaaegu üht ja sedasama, sest erinevad autorid on võtnud oma õpikusse sellesse klass just selle materjali ja koolivahetuse puhul. Mis ei ole muidugi sage, aga mida ka ette ju tuleb inimestel, et läheb laps teise kooli ja selgub, et ta peab olema läbi. Pinud mingeid asju, mida ta tegelikult ei ole eelmises koolis õppinud veel ja et ei oleks ühtluskooli põhimõte. Väga oluline alus. Minul on, muidugi meeldib see avatud õppekava, et ma ise saan vaadata, et noh, et, et kuidas ma nagu ümber mängin. Et, et noh, ma võin mingile selle rohkem rõhku panna mingile asjale vähem isegi veel Lydia Koidula õpetama üldse, kui ma ei taha, sest mul on klausel õppekavas sees, et või teised eesti luuletajad. Et see nagu annab vabaduse, aga, aga siiski just näiteks koolivahetusega, et õpilasel on siis, et me saame eeldada viienda klassi lõpus mingeid ühtseid teadmisi eesti keeles terves Eesti vabariigis. See, kuidas kool valib õpikunäiteks, siis teie eesti keele õpetajana või kõik eesti keele õpetajad, kes antud koolis on, otsustavad, et tahame sel aastal uut õpikut või ütleb juhtkond, et meil raha ei ole. Astronoomia õpikuid ei saa või kuidasmoodi, see valimine käib kõigepealt ühe õpiku elu jaoks on ette nähtud neli aastat. See tähendab, et õpiku kui eseme või hea õpikuga Esebese tähendab, eks lapsed annavad käest kätte neli aastat peab üks kõik või komplekt vastu pidama ja siis, kui neli aastat saab täis, siis tavaliselt on küll nii, et kooliraamatukogu juhataja, kes vastutab õpikut tellimisest, pöördub siis vastav ainekomisjoni poole eesti keele õpetajate poole. Et kas tellime sellesama õpiku või, või tellime midagi muud. Aga siiamaani on olnud probleemiks, et uue õpiku tellimine on ka peaaegu nagu põrsas kotis. Sellepärast et selle õpiku tutvustus on heal juhul üks, kolm-neli rida ja, ja noh, nii-öelda vaistu järgi või autori järgi või kolleegide jutt jutu järgi siis kas juletakse vahetada või ei juleta. Ja, ja üsna keeruline on tegelikult see see õpiku ja ütleme nõnda, et püüda taotleda seda hakkab juba üldse olema võimalik vahepeal ei olnud üldse võimalik, et näiteks põhikooli vältel ei, ei vahetuks igal aastal õpiku autor peaaegu kujundada siiski, et nii-öelda ühe autori ideoloogia käib nüüd läbi põhikooli ja teise autor ideoloogia läbi gümnaasiumi kuidagiviisi mingid tsüklid. Et tegelikult see on pikaajaline protsess, mis sõltu tõepoolest sellest, et kui palju kooris raha ja, ja kuidas, kuidas siis õpiku valimine käib. Mõni kool, ma tean, on vahetanud, võivad vahetada, lavastada kant õpikut, aga minulegi meie koolis on raamatukoguhoidja olnud ei üks aasta veel ehkki on näha, et see lehed kukuvad juba õpikust välja, et lastel on tõesti väga raske ja selle õpikuga töötada, sest see on nende jaoks raske, nende tasemel raske ülesanded on igavad, aga ei anta võimalust, öeldakse, et ei ole raha, meil on sellel aastal järjekorras geograafia, on sellel aastal järjekorras füüsika meil sellel aastal järjekorras bioloogia. Et on mingid asjad niimoodi kindlalt, mis siin nendes ettepanekutes minul isiklikult väga hästi meeldib. Mis võivad jääda muidugi utoopiliseks ideedeks, aga vähemalt on välja öeldud, on see, et eesti keele õpetajate koormusnormi tuleb vähendada ja lisatöö vajab tasustamist. Põhjenduseks tooksin mina nii palju, et, et kui ma võrdlen näiteks teisi õpetajaid võrdlen eesti keele õpetajad, siis ma tõesti kahtlen selles, kas ühe matemaatika kontrolltöö parandamine võtab nii palju aega, näiteks 30 matemaatika kontroll, parandamine võtab nii palju aega, kui võtab 30 kirjandi lugemine, sest kummalgi Herdab klassitäis lapsi, kirjandit, siis ma võin kohe kindel olla, et, et 30 kirjandi lugemine, see võtab ikka aega tunde ja, ja see läheb tegelikult läheb see kõik mitte ainult kooli arvelt ja tööaja arvelt, mis meil on ette nähtud, vaid see läheb ka koduelu arvelt. Sõprade arvates elab kõige muu arvelt ja siis see on nagu õpetaja enda auasi juba, kas ta tahab, et ta annab lastele järgmisel hommikul kirjandit tagasi või võtab endale kohe kolm-neli päeva või nädal aega parandamiseks? Järgmisel hommikul ei ole see füüsiliselt võimalik gümnaasiumi kirjandeid väga kiire tempoga saab lugeda neli tükki tunnis. Ja 15 minutit, see on põhikooli omad, lähevad niimoodi viis, kuus, sõltub sellest. Ja, ja see siia Edwardile veel täienduseks, et mitte sellepärast, et me arvame, et teised õpetajad teevad vähem tööd, aga enamasti nii palju, kui ma tean, on Euroopa, vähemasti Saksamaa, Soome, Taani koolis on arvestatud, emakeeleõpetajal on kõige suurem kirjalike tööde lugemise koormus ja siis kuna nii-öelda palgavahet ju teha ei saa, siis kompenseerida tehaksegi selle väiksema koormus tormiga. Et nii-öelda klassis tunde peab emakeeleõpetaja pisut vähem andma saades sama palka sellepärast et ta on teada, et ta peab peale tunde ja kodus kõikidest rohkem paratamatult kirjalikke töid lugema. Lugemine ja tundide ettevalmistamine sinna juurde. Aga siin tekib siis nüüd jälle kummaline olukord. Eesti keele tunde peaks nagu rohkem olema õpetaja, seal aga koormust vähem, see tähendab seda õpetajaid peaks rohkem olema või see tähendab, et õpetajaid peaks rohkem olema. Ja kuigi haridusministeerium siiamaani väsimatult kinnitab, et kohe hakkab õpetajaid üle olema. Praegu võib küll ütelda, et Tallinnas eesti keele õpetajaid rääkimata matemaatika, füüsika, inglise keele, keemiaõpetajaid üle küll ei ole ja vanuseline statistika kipub olema ka nõnda et küllalt palju nende õpetajate hulgas on eakad õpetajad. Et kui nemad otsustavad koju jääda puhkama siis kui meie plaan läheb täide, siis eesti keele õpetajatest tuleb kibe puudus. Aga kui me veel ettepanekutest räägime, siis me oleme rääkinud nüüd praktilisest koolitööst tegelikult need ettepanekud, kui tõepoolest hõlmavad ja väga laia valdkonda õpetajakoolitust, õpetajate täienduskoolitust ja metoodikat, taktikat, ühesõnaga tegelikult, et me seal konverentsil töötasime, viies erinevas töögrupis, nii et me meil olid nagu viiest niisugusest põhiprobleemist lähtuvat probleemi muutused. Ja, ja sellepärast, et, et me oleme küll püüdnud nii-öelda võimalikult laiapõhjaliselt kogu probleemi esitada, et selle põhjal saaksid siis tegevusprogrammi luua erinevad institutsioonid. Kusjuures samas me rõhutasime ka näiteks avalikku üldsust, et näiteks meediaettevõtet, et leiaksid selle võimaluse või riik tagaks võimalused meediaettevõtete juures, töötaksid keelespetsialistid, et seal nagu pööratakse tähelepanu eesti keele hetkeolukorrale või, või kasvõi kontrollitakse. Keele teema kontrollitakse keele keelelise sisse. No ja et kogu aeg ei paiskuks meediast ja eriti reklaaminduses halba Jah, sellist mitte eriti head eesti keelt ja lisaks sellele ma rõhutasime sellel keelekasutusele ka näiteks rahvuslikku kasvatust, sest rahvuslik kasvatus on paratamatult sattunud eesti keele ja kirjanduse õpetajate kapsaaeda. Ja me nagu rõhutasime ka seda, et näiteks kultuurkapitali juures võiks olla allfond, mis toetaks projekte, programme, kus saaks ka rahvuslikku kasvatust, siis arendada seda identiteet, eestlaseks olemist. Senini on kultuurkapital ja õpetamis enda enda õpetamisega seotud projektid endalt kiiresti ära, lükanultatsioon ju haridus, see ei ole kultuur, aga haridus on paraku kultuuri osa. Kultuuris kitsalt mõistmine on üks ja hädasid ja meil oli üks väga oluline ettepanek tekitas õpetajates väga, väga rõõmsalt vastukaja. Oli see, et avaliku elu tegelased esineksid meedias eesti keelt väärtustavate ettekannetega näiteks kaks kord kuus on riigikogu liige või, või muu oluline avaliku elu tegelane, kes tõepoolest väärtustab oma kõnes emakeelt, seda ise ilusasti kõneldes. Ja teiseks ka tema sõnum on selline. See oli keelekõrv stuudios rääkisid Eesti emakeeleõpetajate seltsi esimees Piret Järvela ja Tallinna 37. keskkooli eesti keele õpe Edward, kes neid kuulase küsites. Keeletoimetaja Mari Tarand. Kohtume nädala pärast. Siis vastused teie kirjadele ja küsimustele kuulmiseni.