Kogu tõde Johannes Yopist, sinna suunda me räägime täna jah, kuid seejuures ei asetud ainurõhk isegi mitte pearõhk tema surma asjaoludele, mis tänaseks sirbi vahendusel avalikkusele üldjoontes juba teadvustatud, vaid käsitleme tema lugu tervikuna. Tema isikut ja loomet, sest jagub asjaolusid. Miks peale sõja põlvkonnad suurt peale nimedest midagi ei tea. Aga teadma peaksid, kuivõrd Johannes Hiiob on meie helilooja üks meist ja kuulub rahvuse mosaiiki, kui nii-öelda kõige kurvemaks saatuseks ühel heliloojal on see, kui tema muusikat ei esitata, see unustatakse või ka lihtsalt kõrvaldatakse käibelt, sest just nii võib muutuda olematuks isegi see, et ta kunagi olemas oli. Ja just selline saatus oli Hei, õpile osaks määratud saati paljas nime nimetamine kitsas ringis. Meile kedagi lähemale ei too. Ja seda nüüd küll öelda ei saa, et stagnaajal jopit ei mainitud, kuid kontserdisaalidesse ta muusika jõudnud. Praegugi leiame Eesti Raadio fonoteegis temalt vaid neli nimetust, neist kaalukaim kantaat Jesaja kuulutamine on seejuures salvestatud alles aastal 1989 ning vaid orelisonaat. Et mille alguse selliseid äsja kuulsime, pärineb Hugo Lepnurmelt aastast 1965. Viimasel ajal on seda mänginud juba mitmed organistid. Loomulikult kuulame siis täna ära kogu olemasoleva. Seda ongi ühtekokku vaid 41 minutit, kaheksa sekundit. Ent hakatuseks avame ene kolmanda köite aastast 1971. Selles seisab Hiiob, Johannes seitsmeteistkümnes viies 1907 Türi lähedal jäi kadunuks suure isamaasõja ajal Eesti helilooja Lõpetas Tallinna konservatooriumis 1933 A Kapi kompositsiooni ja 1934 A Topmani oreliklassi. Hiljem töötas organistina ja koorijuhina Tallinnas ning muusikapedagoogina Haapsalus. Ta loomingusse kuulub 1905. aasta revolutsiooni aineline per võidu hind 1939. Oratoorium suitsee Siinai 1934 kantaate sealhulgas Jesaja kuulutamine 1931 instrumentaalpalu ja koorilaule. Kõik. Ja ega sellega niisuguse teatmeteose puhul midagi katki olekski, kui vaid poleks tendentslike rõhuasetusi. Ei ole see ooper esimesena nimetamist väärt küll muidugi, aga evolutsiooniline teema jah. Ning lausvalet jäi kaduma üks. Kuigi oli teada, et ta represseeriti, mis sellest, et surmaaeg oli toona tõesti kirjas ainult Arhangelski oblasti KGB-s. Täpselt sama teksti kordab Priit Kuusk veel ka 1990 ilmutatud Eesti muusika biograafilises leksikonis lisades vaid ja teile tähenduslikud koolmeistriaastat 1940 41. See on esimese nõukogude okupatsiooniaja mil Eesti kirikumuusika, kuhu kuulus, lammutada ning lisab ka heliloomingu üldiseloomustuse. Hiiobi väljenduslaad on jõuline, dramaatilised, pingeline ja kontrastiderohke, et vokaalsümfoonilisi teoseid iseloomustab monumentaalne kõla. Ning seal, tõsi, ette rutates olgu tähendatud, et taolise muusiku natuuriga oli Johannes Hiiob meil üks esimesi, kes järsult erines toonasest üldvalitsevast sile kõlalisusest Juhan Aavik ja teised ning pinge lõdvast, mis sellest, et anda rikaste, paiguti värvikastki lüürikast lüüroweepikast. Eks sellelgi ju esindas sellist laadi nimelt seetõttu peame Johannes Iiobi vastu veel täna huvi tundma. Kuigi peatselt kerkisid eeskätt Tubina näol kuid valdavalt võõrsil hoopis teist nägu muusika Eestis endas liroeebitseti ekstra süvendatult edasi veel 50.-te keskele, kuni tulid Tamberg, Mokencertoga, Rääts, Pärt ja teised Pole kahtlust, et Hiiob oleks oma tugevat ja sügavat vagu edasi ajanud. Ja et see vagu professionaalsuse mõttes oleks ka hulga sirgemaks kujunenud sellest, mis ta kolmekümnendatel teha oli jõudnud. Et nüüd kõigest järgemööda ei õpi elukäigu juurde. Juhataja kui meid mõtteliselt tema laul, noor armastus, esitab Eesti raadio, sega kol nats üle vajaga. Niisiis sündis Johannes Hiiob seitsmeteistkümnendal mail 1907 Järvamaal Türi lähistel Lokuta küla Kaisma talus ja tänavu saanuks ta 80 viieseks, seega veel üks juubeliaastapäev. Üks paljudest pidemed tähistada pole mõistnud. Lapsi oli peres kaheksa, seitse poissi ja üks tüdruk, talu ise aga korralik keskmine, nagu neid sajandi algul oli, eestimaalt tuhandeid. Nõnda ka elu talus. Muide, Kaisma praegugi alles elab seal Johannes poeg Tõnis Hiiob, Paide laste muusikakooli direktor. Üks tähelepandav erinevus paljudest oma suurustest siiski kaugemal on. See on Johannese isa Hansu rajatud Tendraadium hoolitsuse osaline muidugi vitamiini. Alles hiljaaegu tõi Tõnis Hiiob muuseumi oma Lelle Jaani mullu 81 aastasena kirjutatud mälestuste vihiku. Loeme sealt valitud lõike muutmata kujul. On Juku oli närverk, laps, magasime eeskambris seal kohal, kus hiljem oli Juhani klaver. Sest ajast on möödunud üle 75 aasta, kui Johan hommikul rääkis, et voodiotsa peal oli öösel käinud halli habemega vanamees või oli see hoopis laps? Ei mäleta enam, sest siis võisin olla nelja-viieaastane. Võib-olla veel väiksem. Ja see kuju või laps oli õelnud. Mina taevaisa nina taevaisa. Üldse nägime ja kuulsime öösiti pimedas toas igaveses. Mäletan Johannes nägi neid ja kuulis neid kõige rohkem. Käisime Jas Juhan, teistega mina lammastega. Kaisma isa pidas pea igal suvel või üle suve härjavärsse suve peale, need läksid tigedaks. Mul on veel praegu pilt silme ees, kus Juku istus maas, see oli Rehesaare poole viiva tee ääres põllul pikk, matsakas käes. Härja hirmutamiseks. Ärge ka möirgas ja kaapis juba maad, aga niipalju siiski austas oma karjast saani Juhanit. Et ei rünnanud. On ehk Juku ka karjas käies alati tegi midagi, kas tegi, luudasid või tegi, korvisid. Kui oli vihmane aeg, siis oli heinamaal palju vett kraavis. Meie tegime kraavid tammi ette, Juhan nikerdas väikese vesiratta. See oli lihtne, noaga tehtud. Meil karjapoistel olid noad alati kaasas. Vesiratas oli niisugune üks natuke jämedam puutükk, selle külg oli noaga täkke laotatud ja sinna sisse pistetud, ütleme, tiivad kinnitatud, neid oli kuus tükki. Vesiratas sai asetatud hargile. Jett tammi, laup sisse tehtud ja vesi hakkas sealt voolama, ajas meie mesilate käima. Muusika tegemise alged võiksid olla see, kui ema, isa, jõe papa ära suri. See oli 1000 916. aastal. Siis koodi meid Kaismad papale laulma. Mul on veel praegugi pilt silme ees, kui seisime puusärgi, kes kohal. Poisid Johannes üheksa aastat keskel. Kaarel seitse aastat on kuus aastat, teine teisel pool Juhanit. Papa sai 88 aastat vanaks, kui suri. Kaitsmine oli ka komme meid poisse panna laulma, kui tulid külalised. Kui siis mõni avaldas soovi, et poisid laulaksid ja seda juhtus tihti aeti meid ka une pealt üles ja pandi laulma. Jälle tuleb nagu pilt silme ette, kus ema ajab poiss üles seistes päikesekamber ukse tagumised toas sees. Kaisma ei olnud alguses mingit pilli. Juhan käis juba Paide koolis sealnegi klaverit. Kui tuli koju koolivaheajal, talvel tegi oma ise klaveri klahvi, istikute nii suur oli tema huvi ja tahk, mõned mängida klaverit, orelit. See kahvistik muidugi häält ei teinud. Seal peal sai ainult näpusid harjutada. Varsti pärast seda toodi väike vana harmoonium. Selle ehitas ümber Garda järv. See pill oli meie kodune pil kogu noortele aja. Paide keskkooli ajal Juhan juba. Kui keskkool sai läbi saida kudevale ajutiseks kooli õpetajaks sel ajal ja natuke hiljemgi käis paides Juhandsey keri juures õppimas. Ükskord tuli sealt ära pahas tujus, miks ei saanud õieti aru, vist harmoonia jaak komponeerimise iseloomu pärast. Juhan oli uuenduste otse heliloomingus, nähtavasti sõiger ei olnud temaga päris. Konservatooriumi ajast on tehnilisest küljest see, et suvetit tahtis Juhanud kodus kais maal olla ja töötada omal alal. Selleks tulid Tallinna nõmmelt klaver ära tuua ja sügisel tagasi toimetada. Seda tuli teha mitu korda Tallinnast ära toodi autoga tagasi aga viidi hobustega. Algul kahe hobuse rakendiga, hiljem ühe hobusega. Ühte jäävist. Viimaseid viimisi mäletan hästi, sest siis olin mina ise hobuseneriks. Sõitsime koos Juhanica vana, väikesed punased. Jõudsime kohale hästi. Hobune sai pandud korteri peremehe või naise puuri lahtiselt. Klaveri tõstsime tuppa. Öösel ärkasin, keskööl võis olla ja läksin õue hobust vaadata. Ja kui sain mõned sammud astuda, vana punane, hirnatas kuuri all. Mul oli muidugi hea meel, et loom oma pere stervites viisidele Juua terve ämbritäie korraga ära tagasi hakkasime tulema peale lõunat ja õhtul või poole öö paiku jõudsime koju. Tee pealt umbes käru lähedal. Võtsin kepivankrisse kaasa. Sel ajal polnud küll erilisi ohtusid, aga siiski kodus isa küsis, kui nägi kepi, mis see on. Klaveri harjutamine ja heliloomingut tööd käis iga päev hommikust õhtuni, isegi öösse sisse, mõnikord ja suve läbi. Mäletan tatra Elmari jutt ükskord, kui ta ütles hommikul, kui läksime Kaisma väravast mööda turbarabasse, mängiti klaverit. Kui õhtul tulime turbarabast tagasi kahest väravast mööda tika klaverimäng kõlas ja saatis kogu kuuldavus ulatuses. Mänguvaheajad olid ikka ka siis käis õues, kuulas ja vaatas, võttis osa kodusest elust kui eriti vajalik ka mõnest abitööst. Üldiselt polnud seda vaja, sest kaitsma tööjõudu küllalt jalutamise ajal tarvitas enamasti g b see oli moeasi, tegelikult polnud seda vaja. Heliloomingust muutus aastatega uuema heligele pooldajaks mis ei olnud lihtrahva seas eriti populaarne. Luuesmanud pala otsis ja proovis mitmeti moodsama värskema helivärvingu leidmiseks proovist kuidas teatud meeleolu ja olukorda väljendada. Kui arvas, et oli saavutanud soovitud mängisminule vendiaanile ette ja küsis, mis meeleolu tekkis ja mis kujutas, tuli neid helisid akorde kuulates. Ega ta enne ei öelnud, mida ta oli tahtnud välja. Umbes niisuguses stiilis möödusid päevad, nädalad, Uude, terve suvi, kuni tuli aeg tagasi sõita. Tallinna koolid. Kant paagee saaja kuulutamine kirjutamise ajal 1931 suri vend Hans õnnetut surma pimesoole lõhkamisega läbi. See avaldas mõjuga hakanud paadi mõningate lõpuosade meeleolu kujundamisele. Johan oli muidugi karske, mees ei suitseta, seal on natuke joonud viina. Aga sel korral ostis pudeli veini. Kes ja kuidas ära sai joodud, ei mäleta enam. Viimastel eluaastatel. Ta ei olnud enam nii modernist, tahtis, rääkis ilusatest viisidest, mida ta otsis, kavatses luua. Vahetult enne sõda, käisin ta juures Tallinn-Nõmmel. Siis oli ta juba naisemees ja laste isa. Siis mängis ta ette ühe omaloodud pala, mida nimetas Estonia. Kas see oli valmis või kavandas alles seda ei või enam öelda, küsis, kuidas kõlab. Mulle tundus, et nagu meenutaks Finlandia, et seda pala aga ei ole üldse kuulda olnud. Minu meelest oli see väga mõjuv ja meloodiline. Viimast korda oli Johannes Kaismal 1941. aasta v Ta oli kuul, kui saatsime Kaisma isa viimsele teele. Johannes mängis armooniumil koraale isale ja vend Jaan luges isa ärasaatmisel. Kui olin pettunud ja pöördusin rahwajaga Johannese poole, olitas silmad pisarais. Aasta hiljem 1942 tulidel Endel asuda samale teele. Orelisonaati mängis Hugo Lepnurme, mälestuskatked pärinevad Johannes siia praeguseks 82 aastaseks saanud vennalt ja jopilt. Jätkamegi Hugo Lepnurme 1900 kolmekümnendatel aastatel Yopi õpingute ajal ja töökaaslased pajatusega. Ainult et olen sunnitud seda ise vahendama, kuna kahjuks sai salvestus tehtud diktofoniga, missuguse riistapuuga? Oma tehniliste parameetritega pole eetrikõlbulik. Nii et tuleb kokku surutud ümberjutustus koos mitmete vahele põiget täiendustega. Olime professori kodus ühel, tänavusel juunikuisel hommikul. Hugo Lepnurme märkis kohe alguses, et Hiiobi loominguline suunitlus oli juba õpingute alustamisest peale 1929 kiriklik Peterburi konservatooriumi eeskujul, kust ju meiegi esimesed professionaalid pärit õppeti oreliklassis ka kompositsioonialase distsipliine. Kuid Hiiob asus erikompositsiooni paralleelselt oreliga õppima juba järgmisel, 1930. aastal Artur Kapi juures. Juba 1931 suvel kirjutas ta iseseisvalt seal õpetaja abita oma Jesaja kuulutamise. See sai väga värske ja hoogne ning 1932 kanti esimest korda ette konservatooriumis saalis, tõsi, siis veel väikese orkestrile. Hindas Iiobi annet väga kõrgelt ja rääkis temast ja ta kampaadist kohega toonastes raadiosaadetes, mida ta tegi iga kahe nädala tagant või kord kuus, need olid nõndanimetatud oreliklassisaated. Jesaja puhul pidasid Ta 10 15 minutilise ettekande veel ka enne muusika ettekannet. Järgnes täiskoosseisuline Jesaja Estonias ja see äratas suurt tähelepanu. Et see on üheosaliseks jäänudki. Tiitellehel seisab küll esimene osa, kuid teist ja kolmandat ei järgnenud. Lepnurmest sai esmaesitaja lõpetamise puhul 1933, mais mängis ta seda mitmel korral hiljemgi mõne aasta eest ka Nigulistes ning nüüd on seda kuuldud veel Tiit Kiigelt. Omapärane lugu tuletab mõnes kohas meelde Prokofjevi, kuid Leipzigi professor Karl Hoyer, kes muide Tallinnast pärit lausunud, et ja väga andekas teos, aga see ei ole orelimuusika. Tavalist orelipära ta selles ei leidnud. See oli aastal 1934. Kuivõrd arusaamad on nihkunud, ei tea. Igatahes aga tundub, et Leppnurm seda hinnangut Spiteerib praegugi. Johannes Hiiob polnud temperamentne mees ja mõtteid oli tal alati uusi ja värskeid ta jutt olnud mõnus kuulda. Igasugustest eluavaldustest võttis ta osa mitte otse, just, aga elas kõigele, mis ümber toimus ja ajalehtedes oli lugeda kaasa. Nurme mäletamist pidi pooldas ta kogunisti vapside liikumist mõnel määral ja seepärast, et nägi selles pätsi tõusvale diktatuurile vastulauset. Kord kui elep normal juhuslikult musta baretiga pea katnud, midagi lihtsalt peas oleks, tegi Hiiob kohe märkama ja naljatanud, et näe, sina oled ka vabadusliikumise poolt. Muidugi ei osanud vapside puhul märgata hoopis teisi seoseid, aga ega need vapsid päris fašistid olnud ja nagu meile aastakümneid on sisendatud. Kui Hiiob 30.-te keskel sai kirikumuusikasekretäriks hakkas ta kirikumuusika vastu tõsist huvi tundma ja selles rangelt luterlikku suunda pidama. Ajakirjanduses kui sõnavõttudes on ta kümneid kordi väljendanud mõtet, et kirikul peab olema kindel, tõsine ja seejuures luteriaegne korrali lähedane suund. Igasugused voolud, mis hakkasid lääne poolt tulema, siis eriti vabakoguduste kaudu. Niisugused Ameerika Rootsi viisid Nende vastu seisis ta täielikult. Ja hiljem selles suuna küsimuses ei saanud mõned aru, mida ta õieti taotleb. Aastavahetuseks 1939 40 oli Hiiobi saanud täielik Tobiase printsiipide austaja. Ja üldse esimesi läbi tunnetatult hindajaid Tobiase puhul. Ta tahtis Tobiase teoseid rahva ette tuua, neid kirjastada nii palju kui võimalik. Kirjutas ja kiitis teda. Igatahes plaanid olid suured ning tõdegem, et vahetult esimese vabariigikukutamise eel oli ju ka Joonase partitud lõpuks Eestisse jõudnud. Kuid tulid teised ajad. Üht-teist jõudis ta Tobisesest siiski ära teha. Vaid mõned näited. 20 Üheksandal novembril 1936 esitas ta ise orelile, juhatas oma, see tähendab piiskopliku toomkiriku segakoori Kantar Domina. Tolles samas toomkirikus kavas Tobiase koraalieelmängud ja mituda enda vaimuliku laulu tõlkis eesti keelde topise väikese suur veedemateti ja korraldas selle trükkimise. Ning just tema oli see mees, kelle kaudu läks käibele Kreismanni lause Joonase kohta, et Bachi ajast meie ajani pole veel loodud teist nõndavõimelist oratooriumi. Tegelikult olla ta nõnda öelnud küll kord eraviisiliselt Tobiase abikaasale, mitte kunagi avalikult ega mitte kusagil kirjasõnas. Aga mahukaid uurimisteoseid Gretsch Maril jagub ja nagu kinnitab neid vaadanud Harri Kiisk mainitavaid ühes raamatus üksnes Tobiase nime ei midagi. Tollal ja aastakümneid hiljem osutus taoline süst meie eneseteadvusele äärmiselt vajalikuks ja tänuväärseks. Kuni see teos peatselt endise tervele maailmale tõestab. Professor Lepnurme mäletamist pidi Valmis Hiiob Bilda enda oratoorium suitse Siinai peajoontes 1934. aastal. Selle ettekannet valmistati ette tükk aega, ühele poole jõuti alles kaheksandal oktoobril 1937. Et too hooaeg nimetati juubeli puhul Artur Kapi nimeliseks, eks siis toodi rohkem väljaga ta õpilaste töid. Suitsev Siinai on iseenesest Lepnurme hinnangul väga huvitav ja pingeline teos. Aga kohe algusest peale ilmnesid ka suured puudused. Eriti kooriosa on kirjutatud lõpmata laiali esituurile, madalat bassi, temast siin akord niisuguses kõrguses, kus kuidagi kõlada ei või. Terve seade mõnes kohas kaheksa kuni kümnehäälne ulatus korrati väga suurtesse kõrgustesse. Normaalse seade puhul võiks aga kõik toredasti kõlada. Orkestratsioon on samuti paks, raskepärane näib kappisi olema. Taolist Deletantismi kohtame näiteks juga evad Proveria haava juures. Eks ju, öeldi eesternsaks, et Eller, kes kapi juurest tõrjega ise õppida ta ei teinud süstemaatilist tööd ja lõppnurm mäletabki, et kui ta solisteklaviiri põhjal ettevalmistamise käigus saatis, tundus see muusika väga tore jäälega. Hiljem orkestriga ka kohmakas ja isegi naljakas. Kõik see ilus karakter oli kadunud. Leppnurm on mitmel korral mõelnud suitseva siin ümbertöötlemise peale, kuid see töö osutub väga suureks ja nüüd tema oli juba üle jõu käivaks. Aga kust meil võttagi niisuguseid printsi korsakove, kes mussorskeid ja Borodine kohendaksid või lõpuni viiksid? Ja ikkagi suitsas Siinais palju ilusaid numbreid, terve asja ideed ei ole kuidagiviisi laita, ütles Leppnurm. Kuid Hiiob kirjutas, jõudis kirjutada veel ka ooperikohe, samal ajal valmis muidugi pärast Siinaid. Ja oopergi vajaks tõsist ümbertegemistest paljud puudused korduvad, eriti hull on lugu, aga draamat turgiaga, meie krooniline hädahein uuli potentsiaalse lavastaja nägi, märgib, et operi viiest vaatusest kolm on ju lihtsalt koosolekud. Olgu meenutatud, et ainevallaks on viienda aasta revolutsioon ja ainesse olustiku sisenemiseks tegi ja väga tõsist tööd tunnistuseks sellest suur mapitäis artikleid, mälestusi kirjutasid toonaste sündmuste kohta. Siinkohal aga nagu polekski põhjust asjast, millele tervikuna hinge raske sisse puhuda, pikemalt rääkida. Pealegi on jutt pikale läinud, kuid kahjuks ei ole meil siinest mitte ühtegi muusikanäidet tuua. Üks ja ainuke ooperist võidu hind on aga Helju aariat, laulab Lehte Mark klaveril Thekla koha. Küllap on kuulajale juba tekkinud pilt Johannes Yopi alles kujunevast lõpetamata jäänud käekirjast ja ka aimdus, et ta elutee osutus rohkemat tarvis liigali keseks. Professor Lepnurme iseloomustab teda seejuures kui ägedaloomulist meest, kes võis vahel ka plahvatuslikult vihastuda. Näiteks suitseva Siinai ettekande asjas olnud tal kogu aeg süda täis. Kõigepealt seepärast, et vanad mõni asjaajamisel pandi seda dirigeerima tema poeg Uudo kelle süül teose puudused muidugi süvendatud said. Siitpeale tekkisid pinged ka endise õpilase ja õpetaja vahel, sest Hiiob keelt juba hammaste taga ei hoidnud. Ja kas või august Opmanni eraelu suhtes, sest vastuolu maestro töö ja oleku vahel torkas kõigile silma, kuivõrd tal oli ülearu tegemist naistega ja üx kuramaaži järgnes teisele. Niiviisi oli neil nüüdiks alaline vastastikune valvelolek kogu aeg. Aga iseteadev oli Hiiob muidugi ka näide dema suitsesi nai sai rea objektiivseid, üldse mitte pahatahtlikke arvustusi, kus siiski Siiba mainitud puudusedki ära toodi. Ja kuulake nüüd, kuidas Iiob, reageeris avalikus vastuses Theodor Lembale Riho Pätsile poole. Minu härrad. Ma olen nüüd kõik teie arvustused läbi lugenud ja neisse süvenenud. Ja ma tunnen end väga austatud Teie kes teie võite pidada Eesti muusika, iseäranis oratooriumi ja vaimuliku muusika kõlavateks, nimedeks, suurimateks asjatundjat, eks osutasid, et tähelepanu minule arvustades mind minu oratooriumi puhul olgugi negatiivselt. Mina, väikemees muidugi ei julge teiesuguste suurustega vaielda, kuid pean siiski kahjatsusega mainima, et teie pole suutnud minu veeneid muuta. Sest teie poolt minule etteheidet hiiglapinge ja ülijõulisus, millel suitses siiani kannatada viin ma oma järgmises teoses veelgi kõrgemale. Koolijuhina jutustab nurm olnud Hiiob alalõpmata pinge all, liigutused olid temperamentsed, kuid Crumplikud Raskari laulda. Ta tahtis palju korraga saavutada, puudus kannatlikkus ja pedagoogiline oskus. Sageli oli tunne, et kui ta harjutuse lõpul ära väsis ja jäi selle tõttu rahulikumaks, et siis läks töö paremini. Arvata tohib, et aastatega oleks karakter tasapisi ehk rahunenud üldisemaltki ent selleks ei jäänud enam aega. 1941. aasta augustis 30 neljaselt Hiiob mobiliseeriti ja saadeti koos tuhandetega, nagu teame Venemaale Arhangelski oblastisse metsatöödele. Ametlikult siis muidugi puna armeelasena. Edgar arrole jutustanud aga üks Eesti korpuse leitnant ET olnud Hiiopiga koos pataljonis jorpile pandud seal ülesandeks ka muusika tegemine, kuid kord läinud tapolitrukiga temale omas ägedusega kõvasti vaidlema küll ainult muusikaküsimustes. Kuid mõni päev hiljem viidud öösel ära, teadmata, kuhu. Punaarmeelane, kui seda oli siirup härra Aleksei järk Kuusalust mõni aasta tagasi etemagi olnud 1941 talvel pieni ääres jupiga koos tööroodus näljas ja külmas ja saanud kõigiga hästi läbiülema käsul teinud seinaleht tegi tingimusel, et kedagi ega midagi ei kritiseeri. Jaanuaris 42 näidanud Hiiob kärgile Puumaagat, et ta viiakse üle teise roodu ja viidigi. Nüüd, mil paljud teisedki, hakkas Tõnis jopp lõpuks tulemuslikult isa jälgi ajama. Oktoobris 1989 läkitati talle Arhangelski oblasti KGB arhiivis dokument. Millistes öeldud, et Johannes Hankewitz Hiiob 857. ehituspataljoni neljanda rodu pojets eriti nõukogude vastase agitatsiooni eest sai tribunalile 16. mail 1942 10 aastat vabadusekaotust. Ja saadeti kuuendal juulil samal aastal Vorkut laagi, kus suri seitsmendal augustil samal aastal ning maeti pooltinski kalmistule. Ja et ta on rehabiliteeritud 16.-st jaanuarist 1989. Surma põhjuseks olnud teatav sooltehaigus. Veel teab Tõnis nüüd enam mitte KGB abiga, et nimetatud kalmistult ei ole enam sinna, maeti arvukalt saksa sõjavange ja et neid nagu poleks olnudki, tehti hauad maatasa. Nõnda siis võibki Enet tõsiselt võtta. Sest Johannes Hiiob ongi ju kadunud. Ja meie lugu jutustatud. Siiski veel, mina tean, kes oli 1941 42 857. ehituspataljoni politruk Ma kogunisti tunnen teda mingil määral, sest ta on kunagi 30 aastat tagasi minugi Martitesse numbreid kirjutanud. Peal kirjastasime tänase saate kogu tõde Johannes õpist. Ent siinkohal ma peatun teel, sest ma ei käinud ega lähe selle mehe juurde ega küsi temalt, miks käivitas tahi õppi arreteerimise. Tänan, aga väga temagi kuulaks meie saate järelejäänud osa. Johannes õppi kantaati, Jesaja kuulutamine esitavad selle segakoor Tarmo Sild, ERSO ja tiik Toomas kapteniga. Jaa? Jaa. Ka kui kaar ja Anne. Aas. ÜrgEarra. Kes elas sees? Ree põis.